Kohtuasi C-133/16

Christian Ferenschild

versus

JPC Motor SA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour d’appel de Mons)

Eelotsusetaotlus – Tarbekaupade müük ja nendega seotud garantii – Direktiiv 1999/44/EÜ – Artikli 5 lõige 1 – Müüja vastutuse aeg – Aegumistähtaeg – Artikli 7 lõike 1 teine lõik – Kasutatud kaubad – Müüja vastutuse piiramine kokkuleppe alusel

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 13. juuli 2017. aasta otsus

Tarbijakaitse – Tarbekaupade müük ja garantii – Direktiiv 1999/44 – Müüja vastutuse aeg – Aegumistähtaeg – Kasutatud kaup – Liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt on lubatud, et tarbija nõude aegumistähtaeg on lühem kui kaks aastat alates kauba üleandmisest, ning mis näeb ette, et müüja ja tarbija võivad kauba puhul kokku leppida müüja vastutuse ajas, mis on lühem kui kaks aastat – Lubamatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44, põhjendus 24, artikli 1 lõige 1, artikli 5 lõige 1, artikli 7 lõike 1 teine lõik ja artikli 8 lõige 2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta artikli 5 lõiget 1 ja artikli 7 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt on lubatud, et tarbija nõude aegumistähtaeg on lühem kui kaks aastat alates kauba üleandmisest, kui liikmesriik on kasutanud direktiivi teisena nimetatud sättes ette nähtud võimalust ning kui müüja ja tarbija on kasutatud kauba puhul kokku leppinud müüja vastutuse ajas, mis on lühem kui kaks aastat, nimelt üks aasta.

Selleks, et tagada muu hulgas artikli 1 lõike 1 alusel tarbijakaitse ühtlane minimaalne tase siseturul, kehtestati direktiivi 1999/44 artikli 5 lõikega 1 kaks eraldi tähtaega ehk müüja vastutuse aeg ja aegumistähtaeg. Mõlema tähtaja pikkus on põhimõtteliselt kohustuslikult kaks aastat alates kauba üleandmisest. Eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb tõdeda, et esiteks on aegumistähtaeg, mis on vähemalt kaks aastat alates kauba üleandmisest, direktiiviga 1999/44 tagatud tarbijakaitse oluline element ja teiseks ei sõltu selle tähtaja pikkus müüja vastutuse aja pikkusest. Lisaks tuleb asuda seisukohale, et teistsugune tõlgendus ei ole põhjendatud direktiivi artikli 7 lõike 1 teise lõiguga, mille kohaselt võivad liikmesriigid sätestada, et kasutatud kauba puhul võivad müüja ja tarbija leppida kokku, et müüja vastutuse aeg on direktiivi artikli 5 lõikega 1 sätestatud ajast lühem, kuid see aeg ei või olla lühem kui üks aasta.

Liikmesriikide õigus näha kasutatud kauba puhul ette, et pooled võivad lühendada müüja vastuse aega ühele aastale alates kauba üleandmisest, ei võimalda seega liikmesriikidel ette näha ka seda, et pooled võivad lühendada direktiivi artikli 5 lõike 1 teises lauses sätestatud aegumistähtaega. Nimelt peavad liikmesriigid kinni pidama direktiivis 1999/44 ette nähtud kaitse miinimumtasemest. Seega, kuigi direktiivi artikli 8 lõike 2 kohaselt koosmõjus direktiivi põhjendusega 24 võivad nad direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse veelgi kõrgem tase, ei või nad aga ohustada liidu seadusandja poolt ette nähtud tagatisi. Ent selline siseriiklik õigusnorm, mis võimaldab müüja vastutusaega lühendada ühele aastale, tähendab tarbija jaoks aegumistähtaja lühenemist, toob kaasa tarbija madalama kaitsetaseme ja ohustab tagatisi, mis tal on direktiivi 1999/44 alusel. Nimelt jäetakse tarbija sel juhul õiguskaitsevahenditest täielikult ilma juba enne, kui on möödunud kaks aastat kauba üleandmisest, kuigi talle on see direktiivi artikli 5 lõike 1 esimese lause alusel tagatud.

(vt punktid 38, 41, 42, 47–50 ja resolutsioon)