1

Poola Vabariik palub oma hagiga Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. oktoobri 2015. aasta otsuse (EL) 2015/1814, mis käsitleb ELi kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi turustabiilsusreservi loomist ja toimimist ning millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ (ELT 2015, L 264, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT 2003, L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009 direktiiviga 2009/29/EÜ (ELT 2009, L 140, lk 63) (edaspidi „direktiiv“ 2003/87), võeti vastu EÜ artikli 175 lõike 1 alusel (nüüd ELTL artikli 192 lõige 1).

3

Direktiiviga 2003/87 kehtestati Euroopa Liidus kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem (edaspidi „kauplemissüsteem“).

4

Kauplemissüsteem toimib alates 1. jaanuarist 2005 kõigis Euroopa Majandusühenduse riikides ja hõlmab ligikaudu 45% liidu kasvuhoonegaaside heitkogustest. Vastavalt selle direktiivi artikli 13 lõikele 1 kestab praegu käimasolev kolmas kauplemisperiood 8 aastat, alates 2013. aastast kuni 2020. aastani (edaspidi „kolmas kauplemisperiood“).

5

Direktiivi 2003/87 põhjendustes 5 ja 22 on öeldud:

[…]

6

Direktiivi artiklis 1 „Sisu“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiiviga luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem […], mille eesmärk on vähendada tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid.

Samuti näeb käesolev direktiiv ette tõsta kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise taset, et aidata kaasa sellise vähendamise taseme saavutamisele, mis on teaduslikult vajalik tõsiste kliimamuutuste vältimiseks.

Käesolev direktiiv sisaldab ka sätteid ühenduse rangema, 20% ületava heitkoguste vähendamise kohustuse hindamiseks ja rakendamiseks, mida kohaldatakse pärast sellise rahvusvahelise kliimamuutuste lepingu heakskiitmist ühenduse poolt, mille tulemusel vähendatakse kasvuhoonegaaside heitkoguseid suuremal määral, kui on nõutud artiklis 9, vastavalt Euroopa Ülemkogu 2007. aasta märtsis toimunud kohtumisel toetatud 30% kohustusele.“

7

Direktiivi artikli 9 „Ühenduse saastekvootide üldkogus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Alates 2013. aastast vähendatakse igal aastal eraldatavat ühenduse saastekvootide üldkogust lineaarselt, tehes arvutusi alates ajavahemiku 2008–2012 keskelt. Kogust vähendatakse lineaarse teguri 1,74% võrra võrreldes saastekvootide keskmise aastase üldkogusega, mille liikmesriigid on eraldanud vastavalt komisjoni otsustele siseriiklike saastekvootide eraldamise kavade kohta ajavahemikuks 2008–2012.

[…]“

8

Sama direktiivi artiklis 29 on sätestatud:

„Kui komisjonil on artikli 10 lõikes 5 osutatud korrapäraste aruannete alusel süsinikuturu kohta tõendeid, et süsinikuturg ei toimi nõuetekohaselt, esitab ta Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, millega võivad vajaduse korral kaasneda ettepanekud süsinikuturu läbipaistvuse suurendamiseks ja mis käsitlevad selle toimimise parandamise meetmeteid.“

9

Direktiivi 2009/29 põhjendustes 3–5 on märgitud:

10

Vastavalt komisjoni 25. veebruari 2014. aasta määruse (EL) nr 176/2014, millega muudetakse määrust (EL) nr 1031/2010 eelkõige selleks, et määrata kindlaks, kui palju müüakse aastatel 2013–2020 enampakkumisel kasvuhoonegaaside saastekvoote (ELT 2014, L 56, lk 11) põhjendusele 3:

„Tuleks arvesse võtta erakorralisi muutusi saastekvootide pakkumise ja nende järele valitseva nõudluse tasakaalu mõjutavates tegurites, eelkõige uut majanduskasvu aeglustumist, ning kolmandasse etappi üleminekuga otse seotud ajutisi tegureid, sh selliste kasutamata saastekvootide järjest suurenev maht, mis kehtivad nõuete täitmiseks teisel kauplemisperioodil, selliste puhta arengu mehhanismi või ühisrakenduse projektidest saadud tõendatud heitkoguste vähendamise ühikute ja heitkoguste vähendamise ühikute järjest suurenev maht, mida heitkogustega kauplemise süsteemis osalevad käitajad võivad tagastada, kolmandat kauplemisperioodi puudutava uute osalejate reservist pärit saastekvootide konverteerimine rahalisteks vahenditeks, et toetada CO2 kogumise ja sidumise ning uuendusliku taastuvenergiatehnoloogia näidisprojekte (NER300) vastavalt komisjoni [3. novembri 2010. aasta] otsusele 2010/670/EL, [millega nähakse ette kriteeriumid ja meetmed, et rahastada ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi raames vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2003/87/EÜ tööstuslikke näidisprojekte, mille eesmärk on süsinikdioksiidi keskkonnaohutu kogumine ja geoloogiline säilitamine, ning näidisprojekte, mis tutvustavad taastuvenergiaga seotud innovatiivseid tehnoloogialahendusi (ELT 2010, L 290, lk 39)] ning selliste saastekvootide vabastamine, mida ei ole uute osalejate reservis teisel kauplemisperioodil vaja. Kuigi kõigi nende teguritega on seotud erineval määral ebakindlust, on oluline, et aastatel 2014–2020 enampakkumisel müüdavate saastekvootide iga-aastase mahu asjakohased parandused määratakse kindlaks õigeaegselt.“

11

Määruse artiklis 1 on sätestatud:

„[Komisjoni 12. novembri 2010. aasta] määrust (EL) nr 1031/2010 [direktiivi 2003/87 kohase kasvuhoonegaaside saastekvootide enampakkumise ajastamise, haldamise ja muude aspektide kohta (ELT 2010, L 302, lk 1)] muudetakse järgmiselt.

12

Euroopa Ülemkogu võttis 23.‑24. oktoobril 2014 vastu järeldused „Kliima- ja energiapoliitika raamistik 2030“ (EUCO 169/14) (edaspidi „Euroopa Ülemkogu 2014. aasta järeldused“).

13

Euroopa Ülemkogu järelduste punktis 2 on öeldud:

„Euroopa Ülemkogu kinnitas ELi siduva eesmärgi vähendada liidus 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heiteid 1990. aastaga võrreldes vähemalt 40%. See eeldab järgmist:

[…]

[kauplemissüsteem]

[…]“

14

Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu võtsid 6. oktoobril 2015 vastu vaidlustatud otsuse, mis käsitleb turustabiilsusreservi loomist ja toimimist (edaspidi „stabiilsusreserv“).

15

Otsuse põhjendustes 1, 2, 4, 5 ja 8 on märgitud järgmist:

[…]

[…]

16

Otsuse artiklis 1 „Turustabiilsusreserv“ on sätestatud järgmist:

„1.   2018. aastal moodustatakse [stabiilsusreserv], millesse lubatud heitkoguse ühikute (LHÜd) lisamine toimib alates 1. jaanuarist 2019.

2.   900 miljonit LHÜd, mis on maha arvatud ajavahemikul 2014‑2016 enampakkumisel müüdavate LHÜde arvust, nagu on sätestatud direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 4 kohaselt määruses (EL) nr 176/2014, ei lisata 2019. ja 2020. aastal enampakkumisel müüdavate LHÜde arvule, vaid need lisatakse [stabiilsusreservi].

3.   LHÜd, mida direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõike 7 kohaselt käitistele ei eraldata, ning LHÜd, mida sama direktiivi artikli 10a lõigete 19 ja 20 kohaldamise tõttu käitistele ei eraldata, lisatakse [stabiilsusreservi] 2020. aastal. Komisjon vaatab direktiivi 2003/87/EÜ kõnealuste eraldamata jäetud LHÜde suhtes läbi ning vajaduse korral esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku.

4.   Komisjon avaldab igal aastal ringluses olevate LHÜde koguarvu järgmise aasta 15. maiks. […]

5.   Igal aastal arvatakse liikmesriikide poolt direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 2 kohaselt enampakkumisel müüdavate LHÜde koguarvust maha selline arv LHÜsid, mis vastab 12%-le ringluses olevate LHÜde koguarvust, mis on käesoleva artikli lõike 2 kohaselt viimati avaldatud, ning need lisatakse [stabiilsusreservi] kõnealuse aasta 1. septembril algava 12‑kuulise ajavahemiku jooksul, välja arvatud juhul, kui [stabiilsusreservi] lisatavate LHÜde arv oleks väiksem kui 100 miljonit. Esimesel [stabiilsusreservi] toimimise aastal lisatakse 1. jaanuarist kuni 1. septembrini [stabiilsusreservi] viimati avaldatud andmete põhjal 8% ringluses olevate LHÜde koguarvust (esindades 1% iga kuu kohta).

Ilma et see piiraks käesoleva lõike kohaselt maha arvatavate LHÜde koguarvu, ei võeta 31. detsembrini 2025 LHÜde koguarvu jaoks liikmesriikide osade kindlaksmääramisel arvesse direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 2 esimese lõigu punktis b osutatud LHÜsid.

6.   Kui ringluses olevate LHÜde koguarv mis tahes aastal on väiksem kui 400 miljonit, vabastatakse [stabiilsusreservist] 100 miljonit LHÜd ja lisatakse need liikmesriikide poolt direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 2 kohaselt enampakkumisel müüdavate LHÜde arvule. Juhul kui [stabiilsusreservis] on vähem kui 100 miljonit LHÜd, vabastatakse kõik [stabiilsusreservis] olevad LHÜd käesoleva lõike alusel.

7.   Kui mis tahes aastal käesoleva artikli lõiget 6 ei kohaldata ja direktiivi 2003/87/EÜ artikli 29a kohaselt on võetud meetmeid, vabastatakse [stabiilsusreservist] 100 miljonit LHÜd ja lisatakse need liikmesriikide poolt direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 2 kohaselt enampakkumisel müüdavate LHÜde arvule. Juhul, kui [stabiilsusreservis] on vähem kui 100 miljonit LHÜd, vabastatakse kõik [stabiilsusreservis] olevad LHÜd käesoleva lõike alusel.

[…]“

17

Komisjon koostas 2012. aasta novembris Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande „Euroopa CO2-turu olukord 2012. aastal“ [COM(2012) 652 final] (edaspidi „aruanne CO2-turu olukorra kohta 2012. aastal“) ning tõdes, et kolmanda kauplemisperioodi alguses iseloomustas kauplemissüsteemi kasvav struktuurne saastekvootide pakkumise ja nõudluse vaheline tasakaaluhälve, mis väljendus kuni 2 miljardi saastekvoodini ulatuda võivas ülejäägis.

18

Tasakaaluhälbe ohjeldamiseks esitas komisjon 22. jaanuaril 2014 Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse ettepaneku, mis käsitleb ELi kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi turustabiilsusreservi loomist ja toimimist ning millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ [COM(2014) 20 final] (edaspidi „komisjoni 2014. aasta ettepanek“).

19

Mõjuhinnangus [SWD(2014) 017 final] (edaspidi „mõjuhinnang“), mis on lisatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse ettepanekule, mis käsitleb ELi kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi turustabiilsusreservi loomist ja toimimist ning millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, kinnitas komisjon, et struktuurne saastekvootide ülejääk, mis oli aastatel 2008–2012 kiires tempos tekkinud, võib seada ohtu selle süsteemi suutlikkuse saavutada pikas perspektiivis oma eesmärgid kulutõhusalt, välja arvatud juhul, kui selleks võetakse regulatiivseid meetmeid.

20

Nõukogu ja tema otsuseid ette valmistavad instantsid vaatasid komisjoni 2014. aasta ettepaneku läbi rea koosolekute käigus, mis toimusid alates 2014. aasta jaanuarist kuni 2015. aasta maini. Euroopa Parlamendiga alustatud läbirääkimised viisid vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni 6. oktoobril 2015.

21

Poola Vabariik palub Euroopa Kohtul:

22

Parlament ja nõukogu paluvad Euroopa Kohtul:

23

Taani Kuningriigile, Saksamaa Liitvabariigile, Hispaania Kuningriigile, Prantsuse Vabariigile ja komisjonile anti 1. juuni 2016. aasta määrusega luba astuda menetlusse parlamendi ja nõukogu nõuete toetuseks. Samal päeval anti Rootsi Kuningriigile luba asutada menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.

24

Poola Vabariik väidab, et vaidlustatud otsus rikub ELTL artikli 192 lõiget 1 koostoimes ELTL artikli 192 lõike 2 esimese lõigu punktiga c, sest otsus võeti vastu seadusandlikus tavamenetluses, hoolimata tõsiasjast, et tegemist on meetmega, mis mõjutab oluliselt liikmesriigi valikut erinevate energiaallikate vahel ning tema energiavarustuse üldstruktuuri viimasena nimetatud sätte tähenduses. Vastavalt ELTL artikli 192 lõike 2 esimesele lõigule oleks nõukogu pidanud niisuguse otsuse vastu võtma ühehäälselt, järgides seadusandlikku erimenetlust.

25

Esiteks väidab see liikmesriik, et ELTL artikli 192 lõike 2 esimese lõigu punkti c sõnastusest ilmneb, et selle sätte valimine õiguslikuks aluseks peab rajanema hinnangul, mis on antud kõnealuses õigusaktis ette nähtud keskkonnameetmete rakendamise konkreetsele mõjule, mitte selle vastuvõtmisega taotletavate eesmärkide mõjule.

26

Poola Vabariik märgib, et ELTL artikli 192 lõike 2 esimese lõigu punkti c sõnastuse kohaselt peetakse selles silmas „meetmeid, mis mõjutavad oluliselt liikmesriigi valikut erinevate energiaallikate vahel ning tema energiavarustuse üldstruktuuri“, mitte aga meeteid, mille eesmärk on saavutada oluline mõju nimetatud valiku suhtes. Sellest tulenevalt väidab Poola Vabariik, et kui lubataks olukorda, kus kõnealuse sätte valik õiguslikuks aluseks võiks ka mitte toetuda meetme konkreetsetele tagajärgedele antud hinnangule, kaotaks selles sättes ette nähtud erimenetlus oma sisu, ja üksnes sellest, et õigusakti eelnõu autor annaks teada, et õigusakti eesmärk ei ole mõjutada liikmesriigi valikut erinevate energiaallikate vahel, piisaks, et kummutada vajadus kohaldada seadusandlikku erimenetlust.

27

Kõnealune liikmesriik väidab, et niisugune analüüs ei ole vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mis puudutab õigusliku aluse valikut. Konkreetselt tulenevat 23. veebruari 1999. aasta kohtuotsusest parlament vs. nõukogu (C‑42/97, EU:C:1999:81, punkt 63) ning 12. detsembri 2002. aasta kohtuotsusest komisjon vs. nõukogu (C‑281/01, EU:C:2002:761, punktid 40 ja 41), et õigusakti õiguslikud tagajärjed kuuluvad objektiivsete asjaolude hulka, mille üle on võimalik teostada kohtulikku kontrolli.

28

Teiseks väidab hagejast liikmesriik, et arvestades energeetika üldist konteksti Poolas, mõjutab vaidlustatud otsus oluliselt tema valikut erinevate energiaallikate vahel ning tema energiavarustuse üldstruktuuri.

29

Selle kohta väidab Poola Vabariik, et ta sõltub vägagi suurel määral fossiilsetest kütustest, nii et 83% Poolas toodetud elektrienergiast pärineb kivisöest ja pruunsöest. Stabiilsusreservi loomine toob Poola väitel kaasa saastekvootide hinnatõusu, mis viib vältimatult selle liikmesriigi energeetikasektori muutmiseni. Selle tagajärjel suureneks maagaasi kasutamine 2035. aastaks 700%‑ni praegusest kasutustasemest. Kui stabiilsusreservi aga ei oleks, rajaneks Poola energeetikasektor jätkuvalt põhiliselt pruunsöel ja kivisöel. Maagaasi kasutusmaht suureneks sedavõrd, et ületaks suurel määral praegust selle tooraine Poolas kaevandamise mahtu, mistõttu suureneks impordimaht ja seega oleks mõjutatud Poola Vabariigi elektrienergiaga varustatuse kindlus.

30

Kõnealuse liikmesriigi sõnul toob stabiilsusreservi loomine kaasa saastekvootide hinnatõusu, mis põhjustab omakorda muutusi eri tüüpi elektrijaamade konkurentsivõimes ja elektritootmisstruktuuris riigi tasandil, tuues endaga kaasa ka Poola energeetikasektori ja majanduse konkurentsivõime languse.

31

Et tõendada, et vaidlustatud otsus avaldab mõju tema energiakasutuse struktuurile, esitas Poola Vabariik lisas dokumendi „Selle mõju analüüs, mida [otsuse 2015/1814 kohase] turustabiilsusreservi mehhanism avaldab Poola energiakasutuse struktuuri kujunemisele“, mille töötas välja Krajowy Ośrodek Bilansowania i Zarzadzania Emisjami (Poola heitkoguste tasakaalustamise ja haldamise keskus).

32

Kolmandaks väidab Poola Vabariik, et komisjoni 2014. aasta ettepanekule lisatud mõjuhinnangust nähtub igal juhul otsesõnu, et saastekvootide turul pakkumise ja nõudluse vahelise tasakaalu puudumise vastu võitlemine on vaidlustatud otsuse instrumentaalne eesmärk, millega tegelikkuses taotletakse seda, et saastekvootide hind kehtestataks õiglasel tasemel. See hind peaks seejärel suunama liikmesriike kasutama taastuvenergiat või väiksema CO2‑emissiooniga kütteaineid ning tooma seega kaasa muutuse liikmesriikide energiavarustuse struktuuris, nii et see mitmekesistub ja fossiilkütustest saadava energia osakaal väheneb.

33

Eelnevast tuleneb, et turul valitseva tasakaaluhälbe korrigeerimine saastekvootide hinnatõusu abil peaks võimaldama saavutada vaidlustatud otsuse põhieesmärgi, s.o edendada liikmesriikide energiakasutuse struktuuri, mis tõendab, et vaidlustatud otsus oleks tulnud vastu võtta ELTL artikli 192 lõike 2 esimese lõigu punkti c alusel.

34

Vastuseks nõukogu argumentidele, mille kohaselt hindade muutus ei kohusta ettevõtjaid asuma mingile konkreetsele seisukohale, sest see jätab neile valikuvõimaluse kas osta kvoote või vähendada heitkoguseid või jätta kulud kliendi kanda, vaidleb Poola Vabariik vastu, et nõuetekohaselt toimival energia hulgimüügiturul on ettevõtjal piiratud võimalused kulud kliendi kanda jätta. Niisuguselt toimimine on mõeldav lühiajalises perspektiivis, aga pikemas perspektiivis peaks kivisütt kasutav ettevõtja kas asuma konkureerima teiste ettevõtjatega, kes kasutavad näiteks maagaasi, mistõttu neil on madalamad tootmiskulud, või siis lõpetama kivisöe kasutamise, asendades selle muude energiaallikatega, et saada energiatootmise kulude kasv kontrolli alla.

35

Viimaks vaidleb Poola Vabariik vastu kostjast institutsioonide väitele, mis puudutab põletusseadmete vähenevat tähtsust kauplemissüsteemiga hõlmatud riikides tervikuna tänu direktiivi 2003/87 kohaldamisala pidevale laiendamisele. Euroopa Keskkonnaameti (EEA) andmed näitavad, et põlemisel tekkivate heitkoguste osa ei ole kolmanda kauplemisperioodi esimeste aastate jooksul oluliselt muutunud ja et nende tase Poolas on selgelt kõrgem kui tuvastatud keskmine kõigis nimetatud riikides tervikuna.

36

Nõukogu ja parlament, keda toetavad menetlusse astujad, on seisukohal, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

37

Et esimese väite kohta otsus teha, olgu märgitud, et nagu nõukogu ja Euroopa Parlament on õigesti välja toonud, tuli Euroopa Kohtul 30. jaanuari 2001. aasta otsuses Hispaania vs. nõukogu (C‑36/98, EU:C:2001:64) käsitleda ELTL artikli 192 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud erandi laadi seoses tõlgendusega, mille ta andis EÜ artikli 130 S lõike 2 esimese lõigu teisele taandele, mis vastab ELTL artikli 192 lõike 2 esimese lõigu punkti b teisele taandele.

38

Selles kohtuotsuses sedastas Euroopa Kohus, et liidu õigusakti õigusliku aluse valik peab põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ja mille hulka kuuluvad eelkõige selle õigusakti eesmärk ja sisu (30. jaanuari 2001. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑36/98, EU:C:2001:64, punktid 58 ja 59, ning 11. juuni 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑377/12, EU:C:2014:1903, punkt 34 ning seal viidatud kohtupraktika).

39

Kuigi 30. jaanuari 2001. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. nõukogu (C‑36/98, EU:C:2001:64) aluseks olnud kohtuasjas oli kõne all ELTL artikli 192 lõike 2 esimese lõigu punktis b sisalduv erand, tuleb sama põhjenduskäiku järgida ELTL artikli 192 lõike 2 esimese lõigu punktis c sätestatut puudutavas osas. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et ELTL artikli 192 lõike 2 esimese lõigu punkti c valimine õiguslikuks aluseks ei või tugineda muudele asjaoludele kui need, mida Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas järjepidevalt arvesse võtnud.

40

Tõsiasi, et tollal, kui Euroopa Kohus kõne all oleva otsuse tegi, sisaldas EÜ artikli 130 S lõike 2 esimese lõigu teine taane sõna „puudutavad“, mitte „mõjutavad“, ei sea kahtluse alla seda, millised järeldused tuleb nimetatud otsusest käesoleva kohtuasja lahendamisel teha. Nimelt nähtub Euroopa Kohtu põhjenduskäigust selles kohtuotsuses, et Euroopa Kohus pidas neid kaht terminit sisu poolest suures ulatuses samaväärseks, millest annab tunnistust selle kohtuotsuse punkt 52, kus on täpsustatud, et EÜ artikli 130 S lõike 2 esimese lõigu teises taandes on silmas peetud meetmeid, mis mõjutavad liikmesriikide territooriumi ja maapinda ning nende veeressursse kui selliseid.

41

Arvestades, et seadusandliku meetme tegeliku ja konkreetse mõju tuvastamiseks on tarvis teha akti jõustumise järel mõjuhinnang, peaksid seadusandja valikud rajanema hüpoteesidele kõnealuse meetme arvatava mõju kohta, mis on oma olemuselt spekulatiivsed ega kujuta endast mitte ühestki aspektist vaadatuna kohtulikult kontrollitavaid objektiivseid asjaolusid käesoleva kohtuotsuse punktis 38 viidatud kohtupraktika tähenduses.

42

Eelnevast tulenevalt tuleb tõdeda, et selle hindamine, millist mõju avaldab liidu akt liikmesriigi energiapoliitikale, ei kujuta endast asjaolu, mida tuleks hinnata selle akti eesmärgist või sisust eraldiseisvalt või neid kõrvale jättes.

43

Lisaks, nagu märkis nõukogu, tuleb rõhutada, et ELTL artikli 192 lõiget 2 tuleb käsitleda koostoimes ELTL artikliga 191, millega on soovitud anda liidule oma roll keskkonnakaitses ja kliimamuutuste vastases võitluses, eelkõige selleteemaliste rahvusvaheliste kohustuste võtmise ja täitmise teel.

44

Kuna kõnealusel eesmärgil võetud meetmetel on tingimata mõju liikmesriikide energeetikasektorile, tekitaks ELTL artikli 192 lõike 2 esimese lõigu punktile c laia tõlgenduse andmine riski, et seadusandliku erimenetluse kasutamine muutub üldreegliks, kuigi see on EL toimimise lepingus ette nähtud erandina.

45

Niisugune tulem ei sobiks aga kokku Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt tuleb sätteid, mis on oma laadilt erand põhimõttest, tõlgendada kitsalt (vt analoogia alusel 10. juuni 2010. aasta kohtuotsus Bruno jt, C‑395/08 ja C‑396/08, EU:C:2010:329, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Eelöeldust tuleneb, et ELTL artikli 192 lõike 2 esimese lõigu punkt c saab olla liidu akti õiguslik alus ainult siis, kui selle akti eesmärgist ja sisust tuleneb, et aktiga taotletav esmane eesmärk on mõjutada oluliselt liikmesriigi valikut erinevate energiaallikate vahel ning tema energiavarustuse üldstruktuuri.

47

Mis puudutab Poola Vabariigi argumenti, mille kohaselt õigusakti eelnõu koostaja saaks selles sättes ette nähtud erimenetlusest kõrvale kalduda, teatades, et akti eesmärk ei ole mõjutada liikmesriigi valikut erinevate energiaallikate vahel, siis olgu öeldud, et vastu võetud akti õigusliku aluse põhjendatuse kontrolli raames on oluline element mitte üksnes akti eesmärk, vaid ka selle akti sisu.

48

Kõike eelnevalt esitatud arvestades tuleb analüüsida vaidlustatud otsuse õigusliku aluse valiku põhjendatust, arvestades selle otsuse eesmärki ja sisu.

49

Sissejuhatuseks olgu märgitud, et vaidlustatud akt on muidugi lahutamatult seotud direktiiviga 2003/87. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et õigusakti õigusliku aluse valikul tuleb arvestada akti enda eesmärki ja sisu, mitte muude, teatavate sarnasustega liidu õigusaktide vastuvõtmisel kasutatud õiguslikku alust (10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus, komisjon vs. parlament ja nõukogu, C‑178/03, EU:C:2006:4, punkt 55). Nagu õigesti väidab Poola Vabariik, tuleb vaidlustatud otsuse õiguslikku alust analüüsida direktiivi 2003/87 õiguslikust alusest sõltumatult.

50

Vaidlustatud otsuse eesmärgiga seoses tuleb käsitleda põhjuseid, millega õigustati selle otsuse vastuvõtmist.

51

Nagu on märgitud komisjoni 2014. aasta ettepaneku seletuskirjas, iseloomustas kauplemissüsteemi kolmanda kauplemisperioodi alguses suur saastekvootide pakkumise ja nõudluse vaheline tasakaalustamatus, mida on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktides 17 ja 18.

52

Sellise tasakaalustamatuse tekkepõhjus on peamiselt lahknevus väga rangete eeskirjade alusel määratava enampakkumisele pandavate LHÜde pakkumise ning paindliku LHÜde nõudluse vahel, mida mõjutavad majandustsüklid, fossiilkütuste hinnad ja muud tegurid. Vähenenud nõudlusega kaasneb tavaliselt pakkumise suurenemine ELi CO2-turul, kuid enampakkumistel müüdavate LHÜde pakkumise kohta see praeguses regulatiivses raamistikus ei kehti.

53

Nagu on rõhutatud selles ettepanekus ja vaidlustatud otsuse põhjenduses 4, võib nii suure ülejäägi eksisteerimine ohustada innustavat mõju, mida toimiva kauplemissüsteemi rakendamine oli mõeldud avaldama, ja oluliselt vähendada selle süsteemi võimekust saavutada oma eesmärgid tema hilisemates etappides.

54

Sellega seoses on vaidlustatud otsuse põhjenduses 5 täpsustatud järgmist: „[e]t seda probleemi lahendada ja muuta [kauplemissüsteemi] pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatusele vastupanuvõimelisemaks ning et võimaldada sel toimida korrastatud turul, tuleks 2018. aastal luua [stabiilsusreserv] […], mis peaks toimima alates 2019. aastast“.

55

Sama otsuse põhjenduses 8 on samuti rõhutatud, et stabiilsusreservi eesmärk on „vähendada struktuurse tasakaalu puudumist pakkumise ja nõudluse vahel“.

56

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 22 märkis, võeti vaidlustatud otsus vastu ainult selle, 2012. aastal identifitseeritud „struktuurse tasakaalu puudumise“ küsimuse lahendamiseks.

57

Mis puudutab kõnesoleva otsuse sisu, siis olgu öeldud, et stabiilsusreserv on loodud kvantitatiivse mehhanismina, mille alusel enampakkumisele pandavate LHÜde (saastekvootide) mahtu kohandatakse automaatselt, lähtudes teatud hulgast kriteeriumidest, mida on kirjeldatud sama otsuse punktis 1.

58

Nagu nähtub selle otsuse artiklist 1, võib stabiilsusreserv tegutseda järgmiselt: kas blokeerida LHÜde turuletuleku või siis, kui pakkumine on liiga väike, vabastada teatava hulga reservi pandud LHÜsid. Stabiilsusreservi eesmärk on seega stabiliseerida LHÜde pakkumine turul, lisamata täiendavaid LHÜsid ega võtmata neid ka püsival viisil turult ära.

59

Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 4 järgi toimub reservi arvamine või sealt väljastamine vastavalt arvandmetele, mis käsitlevad LHÜde turul pakkumise aastast taset, ja mille avaldab komisjon.

60

Selle otsuse eesmärgist ja sisust mõlemast ilmneb, et stabiilsusreserv loodi kui vahend, mis peaks esiteks korvama olemasolevat tasakaaluhälvet ja teiseks muutma kauplemissüsteemi vastupidavamaks mis tahes laialdase mõjuga sündmusele, mis võib LHÜde pakkumise ja nõudluse vahelist tasakaalu oluliselt mõjutada.

61

Sisuliselt on tegemist seadusandja ühekordse sekkumisega, et parandada ära kauplemissüsteemi struktuurne nõrkus, mis võinuks takistada seda süsteemi täitmast oma eesmärki anda vajalik investeerimisstiimul CO2-heitkoguste kulutõhusaks vähendamiseks ja olla kliimamuutustega võitlemisele kaasa aitava vähese CO2-heite suunalise innovatsiooni edasiviivaks jõuks.

62

Eespool esitatut arvesse võttes ei tulene vaidlustatud otsuse eesmärgi ja sisu analüüsist, et selle otsusega saavutada tahetud peamine tulemus oleks mõjutada oluliselt liikmesriigi valikut erinevate energiaallikate vahel ning tema energiavarustuse üldstruktuuri, mis muudaks vääraks ELTL artikli 192 lõike 1 valimise selle otsuse õiguslikuks aluseks, arvestades ELTL artikli 192 lõike 2 esimese lõigu punktist c tulenevat õiguslikku alust.

63

Mis puudutab Poola Vabariigi teist argumenti, mille kohaselt vaidlustatud otsuse peamine eesmärk on tegelikkuses LHÜde hinna tõstmise kaudu edendada liikmesriikide energiakasutuse struktuuri, siis olgu öeldud, et nagu nähtub nii direktiivi 2003/87 sätetest kui ka ülesehitusest, loodi kauplemissüsteem kvantitatiivse vahendina, mille raames väljastatakse ette kindlaks määratud hulk LHÜsid, et saavutada soovitud keskkonnaalane tulemus, mis selle direktiivi artikli 1 kohaselt on „vähendada tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid“. Samuti olgu toonitatud, et see süsteem ei sekku otse, et LHÜde hindu kehtestada, vaid hinna määravad eranditult turujõud, lähtudes eelkõige sellest, kuivõrd haruldased on LHÜd ning arvestades koostoimes samuti kauplemisvõimalusega tagatud paindlikkust. Sel viisil liidu tasandil loodud hinnasignaal on mõeldud mõjutama investorite tegevus- ja strateegiaotsuseid.

64

Tuleb siiski tõdeda, nagu väidavad kostjaks olevad institutsioonidki, et ühelt poolt ei mõjuta turu poolt määratud LHÜde hind kuidagi stabiilsusreservi toimimist, mis jääb selles küsimuses juba olemuslikult neutraalseks.

65

Teisalt, arvestades kõnesolevat süsteemi reguleerivaid üksikasjalikke eeskirju ja eelkõige asjaolu, et stabiilsusreserv võib kas blokeerida kvootide turulejõudmise või teatud osa neist vabastada, väljendub selle tõenäoline mõju heitkoguste hinna stabiliseerumises, mitte niivõrd nende hinna tõusus.

66

Tulenevalt asjaolust, et kauplemissüsteemis kättesaadavate LHÜde koguhulk väheneb vastavalt iga-aastasele lineaarsele vähendamistegurile, tuleneb süsteemi sisemisest loogikast siiski, et LHÜde hind tõuseb aja jooksul järk-järgult.

67

Järelikult, kuivõrd vaidlustatud otsusega parandatakse kauplemissüsteemi struktuurne nõrkus, panustab otsus sellesse, et süsteem annaks liidu tasandil CO2 hinnaga signaali, mis võimaldab süsteemil saavutada oma eesmärgid heitkoguste vähendamise osas ja toob loogiliselt kaasa LHÜde hinna tõusu tulevikus.

68

Tuleb siiski tõdeda, et need tagajärjed on vaidlustatud otsuse ja direktiivi 2003/87 vahelise tiheda seose üksnes kaudne tulem.

69

Seega, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 24 – kuivõrd stabiilsusreserv on loodud kauplemissüsteemi täiendava või parandavana, siis rajas liidu seadusandja põhjendatult vaidlustatud otsuse ELTL artikli 192 lõikele 1.

70

Neil asjaoludel ei ole tarvis analüüsida vaidlustatud otsuse väidetavat mõju Poola Vabariigi energiakasutuse struktuurile.

71

Eelnevalt esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb hagi esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

72

Poola Vabariik väidab sisuliselt, et Euroopa Ülemkogu 2014. aasta järeldustes kinnitati stabiilsusreservi jõustumise aastaks aasta 2021.

73

Kuna kostjast institutsioonid tõid selle kuupäeva, nagu nähtub vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikest 1, kahe aasta võrra ettepoole, siis sekkusid need institutsioonid Poola väitel Euroopa Ülemkogu pädevusse ja seadsid küsimuse alla viimatinimetatu pädevuse määratleda liidu õigusaktide rakendamise poliitilised sihid, nagu see tuleneb ELL artiklist 15.

74

Poola Vabariik väidab, et stabiilsusreservi jõustumiskuupäeva muutmine rikub lisaks ka lojaalse koostöö põhimõtet, sest vaidlustatud otsuses sisaldub oluline element, mis on vastuolus Euroopa Ülemkogu järeldustega.

75

Kostjad ja menetlusse astujad vaidlevad nendele argumentidele vastu.

76

Hagi teine väide jaguneb kahte ossa, millest esimene käsitleb Euroopa Ülemkogul vastavalt ELL artiklile 15 oleva pädevuse rikkumist ja teine lojaalse koostöö põhimõtte rikkumist.

77

Väite esimeses osas tugineb liikmesriik sisuliselt Euroopa Ülemkogu 2014. aasta järelduste punkti 2.3 sõnasõnalisele tõlgendusele; selle punkti järgi on Euroopa Ülemkogu väidetavalt kehtestanud stabiilsusreservi jõustumise aastaks aasta 2021.

78

Selle kohta olgu täpsustatud, et nimetatud järelduste punktis 2.3 on öeldud järgmist: „selle eesmärgi saavutamise peamine [liidu] vahend on hästi toimiv ja reformitud heitkogustega kauplemise süsteem (HKS) koos instrumendiga turu stabiliseerimiseks kooskõlas komisjoni ettepanekuga; heitkoguste ülemmäära iga-aastane vähendamiskoefitsient on alates 2021. aastast 1,74% asemel 2,2%“.

79

Selle punkti enda sõnastusest ilmneb, et sõnaselge viide 2021. aastale ei puuduta mitte stabiilsusreservi rakendamise aastat, vaid aastat, mille seisuga muudetakse iga-aastast vähendamiskoefitsienti.

80

Niisugust järeldust kinnitab ka teiste keeleversioonide analüüs, milles on kaht lauset lahutava kirjavahemärgina kasutatud mitte semikoolonit, nagu prantsuskeelses versioonis, vaid punkti.

81

Seetõttu tuleb tõdeda, nagu väitsid ka kostjatest institutsioonid, et Euroopa Ülemkogu ei ole oma 2014. aasta järeldustes pannud sõnaselgelt paika stabiilsusreservi jõustumiskuupäeva.

82

Poola Vabariik tugineb oma argumendis muu hulgas asjaolule, et Euroopa Ülemkogu märkis ära, et kauplemissüsteemiga peab koos käima instrument turu stabiliseerimiseks „kooskõlas komisjoni ettepanekuga“, milles oli kuupäeval, mil Euroopa Ülemkogu niisugust seisukohta väljendas, ette nähtud, et stabiilsusreserv jõustub alates 2021. aastast.

83

Selle kohta olgu öeldud, et ELL artikli 15 lõikes 1 on Euroopa Ülemkogu ülesanded defineeritud nii: „Euroopa Ülemkogu annab liidule selle arenguks vajaliku tõuke ning määratleb selle üldised poliitilised sihid ja prioriteedid“. Samas sättes on täpsustatud, et „[ü]lemkogu ei toimi seadusandjana“.

84

Parlamendile ja nõukogule ELL artikli 14 lõikega 1 ja ELL artikli 16 lõikega 1 antud seadusandlik pädevus, mis kuulub ELL artikli 13 lõikes 2 sätestatud pädevuse andmise põhimõtete hulka ja laiemalt institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtte alla, mis on liidu institutsioonilisele struktuurile omane, tähendab aga, et seadusandliku akti sisu määravad üksnes need institutsioonid (vt komisjonile antud seadusandliku algatuse õiguse kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punkt 146).

85

Nagu kohtujurist aga oma ettepaneku punktis 33 märkis, tooks see, kui tõlgendada Euroopa Ülemkogu viidet komisjoni 2014. aasta ettepanekule kui ülemkogu korraldust rakendada stabiilsusreservi alles alates 2021. aastast, kaasa ühelt poolt parlamendi ja nõukogu rolli käsitamise üksnes ülemkogu järelduste rakendamisega piirnevana ja teisalt ülemkogule seadusandlikku valdkonda otsese sekkumise õigust andvana, mis rikub ELL artikli 13 lõikes 2 sätestatud pädevuse andmise põhimõtet.

86

Lisaks ei saa Euroopa Ülemkogu järelduste väidetav „poliitiline“ mõju parlamendi ja nõukogu seadusandlikule pädevusele anda alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks Euroopa Kohtu poolt (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punkt 145).

87

Seega tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

88

Arvestades eespool esitatud järeldusi, tuleb ka teise väite teine osa kõrvale jätta.

89

Nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 85, viiks hagejast liikmesriigi toetatud tõlgendus selleni, et kahjustatakse parlamendi ja nõukogu seadusandlikku pädevust, et täita Euroopa Ülemkogu väljendatud poliitilist tahet.

90

Ent vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale toimub ELL artikli 13 lõike 2 kohane liidu institutsioonide omavaheline koostöö igale institutsioonile aluslepingutega antud pädevuse piire järgides. Järelikult ei saa sellest sättest tulenev kohustus kõnealuseid pädevusi muuta (vt selle kohta eelkõige 14. aprilli 2015. aasta kohtuotsus nõukogu vs. komisjon, C‑409/13, EU:C:2015:217, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus nõukogu vs. komisjon, C‑73/14, EU:C:2015:663, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei saa see koostöö mõnd liidu institutsiooni soodustades kahjustada mõne teise institutsiooni pädevuste teostamist.

91

Sellest tuleneb, et hagi teine väide tuleb tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

92

Oma kolmanda väitega väidab Poola Vabariik sisuliselt, et kuupäev, mille seisuga stabiilsusreserv loodi, oli paika pandud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid rikkudes.

93

Esiteks väidab Poola Vabariik, et liidu seadusandja ei saanud kehtivalt muuta kauplemissüsteemi toimimise aluseid – eelkõige teatud kauplemisperioodil turul kättesaadavate saastekvootide arvu, kahjustamata sellega süsteemi ootuspärasust.

94

Nimetatud liikmesriigi väitel ei ole direktiivis 2003/87 kauplemisperioodide kehtestamine kantud mitte üksnes halduslikust eesmärgist, vaid see võimaldas eelkõige ettevõtjatel panna paika oma strateegia, nimelt võttes arvesse kindlaksmääratud perioodil kättesaadavate LHÜde hulka.

95

Teiseks väidab Poola Vabariik, et liidu poolt varem võetud kohustuste, eelkõige määruse nr 176/2014 ning komisjoni 2014. aasta ettepaneku alusel ei oleks ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja ühelgi juhul saanud ette näha, et turul kättesaadavate LHÜde hulka piiratakse käimasoleva kauplemisperioodi viimastel aastatel drastiliselt.

96

Selle kohta märgib Poola Vabariik, et määruses nr 176/2014 oli ette nähtud, et 2019. ja 2020. aastal pannakse enampakkumisele 900 miljonit LHÜd, mis aastatel 2014 ja 2015 müügilt ära võeti.

97

Lisaks, selle määruse avaldamine paralleelselt komisjoni 2014. aasta ettepaneku avaldamisega, milles oli stabiilsusreservi jõustumisajana märgitud 2021. aasta, tekitas turuosalistes väidetavalt põhjendatud ootuse, et määruses paika pandud lahendustest peetakse kinni.

98

Poola Vabariik väidab eelkirjeldatud argumentide alusel, et turuosalistel oli õiguspärane ootus, et ajutiselt turult ära võetud LHÜd lastakse 2019. ja 2020. aastal uuesti turule ja nende tegevusplaanid rajanesid usaldusel, mis neil niisuguse uue turuletoomise suhtes oli.

99

Kostjast institutsioonid ja menetlusse astujad vaidlevad Poola Vabariigi argumentidele vastu.

100

Kolmanda väite üle otsustamiseks tuleb sedastada, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale nõuab õiguskindluse põhimõte, millest omakorda tuleneb õiguspärase ootuse kaitse põhimõte, muu hulgas, et õigusnormid oleks selged ja täpsed ning nende mõju ettenähtav iseäranis juhtudel, kui need võivad üksikisikutele ja ettevõtjatele kaasa tuua soovimatuid tagajärgi (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Global Starnet, C‑322/16, EU:C:2017:985, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

101

Olgu aga esmalt öeldud, et 6. oktoobril 2015 vastu võetud vaidlustatud otsuses on ette nähtud, et stabiilsusreserv tuleb luua 2018. aastal, et see saaks hakata toimima alles alates 1. jaanuarist 2019.

102

Seejärel on vaidlustatud otsuses selgelt ja täpselt kirjeldatud stabiilsusreservi toimimist, käsitledes üksikasjalikult LHÜde stabiilsusreservi lisamist ja sealt vabastamist puudutavaid tingimusi ja menetlusi.

103

Vaidlustatud otsuse artiklis 1 on ette nähtud, et esimesel reservi toimimise aastal lisatakse 1. jaanuarist kuni 1. septembrini reservi 8% ringluses olevate LHÜde koguarvust. Seejärel peaks läbi viidama igal aastal enampakkumisel müüdavate LHÜde arvu kohandamine.

104

Artikli 1 järgi arvatakse igal aastal alates aastast 2019 liikmesriikide poolt direktiivi 2003/87 artikli 10 lõike 2 kohaselt enampakkumisel müüdavate LHÜde koguarvust maha selline arv LHÜsid, mis vastab 12%-le ringluses olevate LHÜde koguarvust, ning need lisatakse reservi kõnealuse aasta 1. septembril algava 12-kuulise ajavahemiku jooksul, välja arvatud juhul, kui stabiilsusreservi lisatavate LHÜde arv oleks väiksem kui 100 miljonit. Samuti on artiklis 1 ette nähtud, et kui ringluses olevate LHÜde koguarv mis tahes aastal on väiksem kui 400 miljonit, vabastatakse stabiilsusreservist 100 miljonit LHÜd ja lisatakse need liikmesriikide poolt direktiivi 2003/87 artikli 10 lõike 2 kohaselt enampakkumisel müüdavate LHÜde arvule.

105

Komisjon avaldab ringluses olevate LHÜde koguarvu, tuginedes vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 4 sätestatud kriteeriumidele.

106

Kõnesoleva otsuse artikliga 3 on pandud komisjonile kohustus jälgida stabiilsusreservi rakendamist ja selle võimalikku mõju konkurentsivõimele ning vaadata regulaarselt üle reservi toimimine.

107

Viimaseks on ette nähtud, et 900 miljonit LHÜd, mis on maha arvatud ajavahemikul 2014–2016 enampakkumisel müüdavate LHÜde arvust, nagu on sätestatud määruses nr 176/2014, ei lisata 2019. ja 2020. aastal enampakkumisel müüdavate LHÜde arvule, vaid need lisatakse reservi, et mitte seda ohtu stabiilsusreservi eesmärki.

108

Seega on vaidlustatud otsuses ette nähtud objektiivne ja läbipaistev õiguslik kord, mis võimaldab huvitatud isikutel saada täpset teavet, ja selles on ette nähtud piisavalt pikk üleminekuaeg, et võimaldada ettevõtjatel kehtestatud uue süsteemiga tutvuda.

109

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et Poola Vabariik ei ole suutnud tõendada, et vaidlustatud otsusega oleks kuidagi rikutud õiguskindluse põhimõtet.

110

Mis puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele tuginemist, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et seda võib teha iga ettevõtja, kelles mõni institutsioon on tekitanud õigustatud ootusi. Kohtupraktika mõttes on selliseid ootusi tekitada võivaks kinnituseks – olenemata nende andmise vormist – täpne, tingimusteta ja ühtelangev teave, mis pärineb volitatud ja usaldusväärsetest allikatest (14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Agrargenossenschaft Neuzelle, C‑545/11, EU:C:2013:169, punktid 24 ja 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

111

Kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja on aga võimeline ette nägema, et võetakse liidu meede, mis võib tema huve puudutada, ei saa ta selle meetme võtmise korral tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele (14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Agrargenossenschaft Neuzelle, C‑545/11, EU:C:2013:169, punkt 26).

112

Mis lisaks puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele tuginemist seoses liidu seadusandja tegevusega, siis olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on tunnustanud liidu seadusandja ulatusliku kaalutlusõiguse olemasolu viimasele antud pädevuse rakendamisel, kui tema tegevus eeldab poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning kui tal tuleb anda keerulisi arvamusi ja hinnanguid (16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 57).

113

Kõnesoleval juhtumil tuleb tõdeda, et kauplemissüsteemis osalevatele ettevõtjatele ei antud mingeid kinnitusi, mis oleksid õigustanud, et viimastel tekib õigustatud ootus, et LHÜde arvu ei muudeta kauplemisperioodide käigus.

114

Nagu on välja toonud kostjatest institutsioonid, on kõigepealt mitmes direktiivi 2003/87 sättes sõnaselgelt ette nähtud, et kauplemissüsteemi puudutavaid norme võib olla tarvis kohandada.

115

Direktiivi põhjenduses 22 on muu hulgas öeldud, et „direktiiv tuleks asjaomaseid arenguid silmas pidades uuesti läbi vaadata, et võtta arvesse direktiivi rakendamisel saadud kogemusi“.

116

Uuesti läbivaatamise klauslis, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 9 kolmandas lõigus, on ette nähtud, et „komisjon vaatab […] lineaarse teguri läbi ning vajaduse korral esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku alates 2020. aastast, eesmärgiga võtta otsus vastu 2025. aastaks“.

117

Sama direktiivi artiklis 29 on sõnaselgelt nimetatud turu mittenõuetekohase toimimise juhtumit, mille komisjon tuvastab parlamendile ja nõukogule edastatud aruande raames, mis võib vajaduse korral sisaldada olukorra parandamise ettepanekuid.

118

Olgu tõdetud, et ükski neist sätetest ei piira liidu seadusandja õigust sekkuda kauplemisperioodide kestel.

119

Direktiivi 2003/87 eri muudatused näitavad, et nii seadusandlike kui ka muude aktidega, mida Poola Vabariik ei ole vaidlustanud, on kauplemisperioodide jooksul korduvalt muudetud LHÜde kättesaadavust.

120

Näiteks võib tuua direktiivi 2009/29 artikli 1 lõike 9, millega muudeti direktiivi 2003/87 artiklit 9 ja mille kohaselt igal aastal eraldatavat ühenduse saastekvootide üldkogust vähendatakse lineaarselt „alates ajavahemiku 2008–2012 keskelt“.

121

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta otsuses nr 1359/2013/EL, millega muudetakse direktiivi 2003/87 kasvuhoonegaaside saastekvootide enampakkumiste ajastamist käsitlevate sätete täpsustamiseks (ELT 2013, L 343, lk 1), on artiklis 1, millega muudetakse direktiivi 2003/87 artikli 10 lõiget 4, sätestatud, et „[k]ui hindamisest nähtub, et eri tööstusharudes kasvuhoonegaaside heite ülekandumise olulise ohuga kokku puutuvatele sektoritele või alasektoritele eeldatavasti märkimisväärset mõju ei avaldu, võib komisjon erandjuhtudel kohandada ajakava artikli 13 lõikes 1 osutatud ajavahemikus alates 1. jaanuarist 2013, et tagada turu nõuetekohane toimimine“.

122

Viimaseks oli komisjon määruse nr 176/2014 artiklis 1 ette näinud, et ajavahemikus 2014–2016 teataval aastal enampakkumisel müüdavate saastekvootide mahtu vähendatakse.

123

Seega, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 42 märgib, ei antud ei direktiivi 2003/87 ega seda muutnud direktiivi 2009/29 vastuvõtmisel mingit tagatist, et esialgu kirjeldatud kauplemissüsteemi toimimine jääb muutumatuks või et seda saab muuta alles iga kauplemisperioodi lõpus.

124

Niisugusele järeldusele tuleb jõuda ka kauplemissüsteemile omaseid jooni arvestades.

125

Esmalt, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 112, on kauplemissüsteem keeruline süsteem, milliste raames Euroopa Kohus on tunnustanud liidu seadusandja pädevust kasutada astmelist lähenemist ja toimida juba omandatud kogemuse alusel, kui seadusandja on kohustatud niisuguse keerulise süsteemi ümber struktureerima (vt selle kohta 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 57).

126

Järgmiseks olgu rõhutatud, et nagu väitsid ka kostjatest institutsioonid, on kauplemissüsteem liidu kliimapoliitika peamise instrumendina püsiv ega ole ajas piiratud ning toob tagajärgi kaasa ka väljaspool kauplemisperioodide piire ja kõigil kauplemisperioodidel tervikuna.

127

Kauplemisperioodid, mis on kehtestatud, et kohandada kauplemissüsteemi asjasse puutuvates rahvusvahelistes instrumentides ette nähtud tähtaegadega, ei või takistada seadusandjat muutmast seda instrumenti, kui ilmneb, et sellega ei ole enam võimalik saavutada eesmärke, mille taotlemiseks ta oli kehtestatud.

128

Direktiivi 2003/87 tõlgendusele, mille kohaselt seadusandja võib kauplemissüsteemi käsitlevaid eeskirju kohandada ainult kauplemisperioodi lõpul, ei leidu mingit alust direktiivist 2003/87; ka on see vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mis käsitleb kauplemissüsteemi.

129

Viimaseks, et vastata argumentidele, mille Poola Vabariik esitas ja mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktides 94–96, siis tuleb meenutada, et komisjoni 2014. aasta ettepanek on ettevalmistav akt, mida juba tema olemusest tulenevalt ei saa käsitada lõplikuna. Niisugune akt ei saa tekitada õigustatud ootust, sest arvestades liidu seadusandliku menetluse laadi, võib eeldada, et esialgset ettepanekut selle menetluse käigus muudetakse. Järelikult ei saa selline ettepanek anda täpseid ja tingimusteta kinnitusi käesoleva kohtuotsuse punktis 110 viidatud kohtupraktika mõttes.

130

Mis puudutab Poola Vabariigi argumente, mis käsitlevad kohustusi, mille liit on määruse nr 176/2014 kohaselt võtnud, siis olgu toonitatud, et see määrus võeti vastu komisjonil kõnesolevas valdkonnas oleva rakenduspädevuse raames ja seda ei saa tõlgendada tagatisena, et ükski seadusandlik algatus ei muuda nimetatud määruse sisu vananenuks.

131

Pealegi tuleneb nii komisjoni 2014. aasta ettepanekust kui ka määrusest nr 176/2014 selgelt, et institutsioonid olid mures kauplemissüsteemi iseloomustava endeemilise tasakaalutuse pärast ja kavandasid sobivate meetmete võtmist.

132

Sellega seoses on määruse nr 176/2014 põhjenduses 3 muu hulgas märgitud, et „[t]uleks arvesse võtta erakorralisi muutusi saastekvootide pakkumise ja nende järele valitseva nõudluse tasakaalu mõjutavates tegurites“.

133

Komisjoni 2014. aasta ettepanekule on lisatud mõjuhinnang, mis kirjeldab kauplemissüsteemi struktuurset tasakaalutust ja kus on ära märgitud, et tuleks võtta vastavad regulatiivsed meetmed. Mõjuhinnangus on analüüsitud mitut eri varianti, millest mõnes on mainitud stabiilsusreservi jõustumiskuupäevana varasemat aega kui 2021. aasta.

134

Lisaks oli avalikkusele hiljemalt ajaks, mil avaldati aruanne CO2-turu olukorra kohta 2012. aastal, teada kauplemissüsteemi toimimise oluline puudujääk, mis seondus süsteemi võimekusega anda hinnasignaal. See aruanne pakkus tuvastatud probleemide lahendamiseks välja kaht tüüpi meetmed: esiteks lühiajalises perspektiivis enampakkumiste ajakava uuesti ülevaatamise, ja teiseks struktuursete meetmete võtmise – variant, mille all oli kirjeldatud kuut valikuvõimalust, sealhulgas teatava hulga LHÜde alalist tagasivõtmist turult kauplemissüsteemi kolmanda kauplemisperioodi kestel.

135

Eelkäsitletut arvestades tuleb tõdeda, et ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja ei võinud eeldada, et kõnealune õiguslik raamistik jääb muutumatuks ning et asjasse puutuvad institutsioonid ei võta ühtegi meedet, et korvata kauplemissüsteemi enne 2020. aastat iseloomustavat struktuurset puudujääki.

136

Neil asjaoludel tuleb hagi kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

137

Neljanda väitega väidab Poola Vabariik, et vaidlustatud otsusega rikutakse proportsionaalsuse põhimõtet, sest selles ette nähtud meetmed ei vasta vajalikkuse kriteeriumile ja näevad kauplemissüsteemis osalevatele ettevõtjatele ette ülemäära suure koormuse.

138

Stabiilsusreservi kehtestamine ei ole väidetavalt vältimatu meede, et saavutada eesmärk vähendada heitkoguseid 2020. aastaks 20% võrra, nagu näevad ette liidu võetud rahvusvahelised kohustused.

139

Liikmesriik väidab, et kauplemissüsteemi raames ette nähtud heitkoguste vähendamise tase pandi paika, määrates kindlaks LHÜde kogumaht ajavahemikul 2013–2020. Sellest tuleneb, et selleks ajavahemikuks antud LHÜde turult tagasivõtmine sunnib liitu ja tema liikmesriike saavutama suuremas mahus vähendamise eesmärgi kui need, mis on käesoleval hetkel välja kuulutatud rahvusvahelisel tasandil ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli teise kohustuste perioodi raames.

140

Sellest järeldub väidetavalt, et vaidlustatud otsus ei vasta vajalikkuse kriteeriumile.

141

Ka on vaidlustatud otsus Poola Vabariigi väitel ebaproportsionaalne, sest sellega kehtestatakse ettevõtjatele koormus, mis ei ole vältimatu, et saavutada liidu kinnitatud 20% vähendamise eesmärk vastavalt liidu rahvusvahelistele kohustustele.

142

Viienda väitega toob Poola Vabariik esile, et vaidlustatud otsuse mõju ei ole nõuetekohaselt analüüsitud.

143

Esiteks väidab kõnesolev liikmesriik, et komisjoni 2014. aasta ettepanekule lisatud mõjuhinnang oli ebapiisav, mis puudutab vaidlustatud otsuse mõju liikmesriikidele ja saastekvootide turule. Nimetatud liikmesriik väidab, et kõnealuses analüüsis on arvukalt lünki põhimõttelistes küsimustes, nagu vaidlustatud otsuse mõju tööturule, ettevõtjate konkurentsivõimele ja ühiskonna elatustasemele.

144

Teiseks väidab Poola Vabariik, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud läbirääkimiste käigus tehtud hindamisi ei avalikustatud ja et nende suhtes ei toimunud konsulteerimist avalikkusega.

145

Kolmandaks väidab Poola Vabariik, et kuna kostjatest institutsioonid muutsid oluliselt komisjoni 2014. aasta ettepanekut, olemata enne teinud muudatuste sobivat ja täielikku analüüsi, siis rikkusid need institutsioonid neil lasuvat kohustust seda mõju nõuetekohaselt analüüsida.

146

Kostjast institutsioonid ja menetlusse astujad vaidlevad Poola Vabariigi neljanda ja viienda väite põhjendamiseks esitatud argumentidele vastu.

147

Poola Vabariik väidab oma neljanda väitega sisuliselt, et vaidlustatud otsus rikub proportsionaalsuse põhimõtet, sest selle tagajärjel täidetakse heitkoguste vähendamise eesmärk suuremas mahus, kui on ette nähtud liidule siduvates rahvusvahelistes kohustustes ja direktiivis 2003/87.

148

Viienda väitega heidab nimetatud liikmesriik esiteks ette komisjonile, et ta viis läbi subjektiivse ja ebatäieliku mõjuanalüüsi, ning teiseks parlamendile ja nõukogule, et nad ei analüüsinud omakorda nende meetmete tagajärgi, mida nad valmistusid võtma ja mis erinesid ettepanekutest, mille mõju oli analüüsinud komisjon. Samuti heidab Poola Vabariik parlamendile ja nõukogule ette, et viimased ei korraldanud seadusandliku menetluse käigus avalikkusele avatud konsultatsioone.

149

Neid kaht väidet tuleb käsitleda koos.

150

Sissejuhatavalt tuleb rõhutada, et sellises arenevas ja keerulises tehnilises valdkonnas, millega on tegemist põhikohtuasjas, on liidu seadusandjal võetavate meetmete laadi ja ulatuse kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus, seda eeskätt äärmiselt keeruliste teaduslike ja tehniliste faktiliste asjaolude hindamisel, ning liidu kohtu kontroll peab piirduma hinnanguga sellele, kas esinevad ilmsed kaalutlusvead või võimu kuritarvitamine või kas seadusandja on oma kaalutlusõiguse piire ilmselgelt ületanud. Niisuguses kontekstis ei saa liidu kohus asendada oma hinnanguga teaduslikele ja tehnilistele asjaoludele hinnangut, mille on andnud seadusandja, kellele on aluslepinguga see ülesanne antud (8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Afton Chemical, C‑343/09, EU:C:2010:419, punkt 28).

151

Liidu seadusandja ulatuslik kaalutlusõigus, mille teostamise üle tehtav kohtulik kontroll on piiratud, ei kehti mitte ainult vastuvõetavate sätete laadi ja ulatuse suhtes, vaid teataval määral ka alusandmete tuvastamise suhtes (7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑310/04, EU:C:2006:521, punkt 121, ja 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Afton Chemical, C‑343/09, EU:C:2010:419, punkt 33).

152

Siiski nõuab niisugune kohtulik kontroll vaatamata selle piiratusele, et liidu institutsioonid kui asjaomase akti autorid suudaksid Euroopa Kohtus tõendada, et kõnealune akt on vastu võetud neile kuuluva kaalutlusõiguse teostamise raames, mis eeldab kõigi nende elementide ja asjaolude arvessevõtmist, mis on kõnealuse akti reguleerimiseseme valdkonnas asjakohased (7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑310/04, EU:C:2006:521, punkt 122, ja 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Afton Chemical, C‑343/09, EU:C:2010:419, punkt 34).

153

Sellest tulenevalt peavad institutsioonid olema igal juhul võimelised esitama selgelt ja ühemõtteliselt need alusandmed, mida pidi kõnealuses aktis sisalduvate vaidlustatud meetmete võtmisel arvesse võtma ja millest sõltus nende kaalutlusõiguse teostamine (7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑310/04, EU:C:2006:521, punkt 123).

154

Selle kohta olgu öeldud, et aruanne CO2-turu olukorra kohta 2012. aastal oli esimene alus, mis võimaldas mõista saastekvootide ülejäägi probleemi kauplemissüsteemis ja kus analüüsiti võimalikke regulatiivseid vastumeetmeid. Sellele analüüsile järgnes 2014. aasta jaanuaris mõjuhinnang, mis oli komisjoni 2014. aasta ettepanekule lisatud.

155

Vastupidi Poola Vabariigi väidetule ilmneb mõjuhinnangust, et komisjon käsitles selle punktis 6 üksikasjalikult eri variante kauplemissüsteemi iseloomustava tasakaaluhälbe ohjeldamiseks ning alavariante, mis kujutasid endast nende variantide eri aspekte.

156

Lisaks olgu märgitud, et mis puudutab eelkõige stabiilsusreservi loomist ettenägevat varianti, siis käsitles komisjon mõjuhinnangu punktis 7.1.3 erinevaid võimalikke olukordi, milles olid ette nähtud reservi toimimahakkamise erinevad kuupäevad, samas kui saastekvootide ringlusselaskmise erinevate künniste määratlemist käsitlevad kriteeriumid või nende reservi paigutamise kriteeriumid leidsid käsitlemist selle mõjuhinnangu punktides 6.2.3.2 ja 7.1.

157

Lisaks nähtub sellest analüüsist samuti, et komisjon käsitles üksikasjalikult tervet rida majanduslikke ja ühiskondlikke aspekte, mis seondusid erinevate käsitletud tegevusvariantidega.

158

Nii on sama mõjuhinnangu punktis 7.2.3 ära toodud järeldused stabiilsusreservi mõju kohta saastekvootide hinna kujunemisele. Mõjuhinnangu punktides 7.3 ja 7.4 sisalduvad enampakkumisele paneku ja konkurentsivõimega seotud järeldused. Mõjuhinnangu punktis 7.4.2 on täpsemalt käsitletud potentsiaalset kaudset mõju elektrihinna kujunemisele, samas kui punktis 7.5 on käsitletud mõju ühiskonnale ja tööturule. Viimaseks on sama hinnangu punktis 7.6 hinnatud keskkonnamõju.

159

Olgu ka meenutatud, et Euroopa Kohus on otsustanud, et mõjuhinnang ei ole siduv ei parlamendile ega nõukogule (8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Afton Chemical, C‑343/09, EU:C:2010:419, punkt 57).

160

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et seadusandja võttis arvesse ka muid kaalutlusi, mis tulid ilmsiks vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnevate läbirääkimiste käigus.

161

Muu hulgas korraldas komisjon nõukogus ja parlamendis toimunud debati jaoks teabe andmiseks 25. juunil 2014 ekspertide koosoleku, millel käsitleti kavandatud meetmete toimet turule ja stabiilsusreservi toimimisele. Selle reservi küsimustes peetud debatt, kus tulid kokku ettevõtjad ja riiklikud eksperdid, toimus 8. septembril 2014. Sama aasta 5. novembril korraldas parlament stabiilsusreservile pühendatud seminari, mis oli avalikkusele avatud ja mille raames ta tegi muu hulgas täiendava analüüsi stabiilsusreservi jõustumise kuupäeva küsimuses.

162

Veel nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et nõukogus toimunud koosolekutel esitas mitu delegatsiooni omapoolse mõjuhinnangu eri variantide kohta, seda just „keskkonnagrupi“ koosolekutel. Nii rajanes otsuse eelnõu arutelu faktilisel baasil, millele tuginesid nende koosolekute käigus oma seisukoha kujundamiseks kõik liikmesriigid.

163

Eelöeldust tuleneb, et parlament ja nõukogu võtsid seadusandliku menetluse käigus tegelikkuses oma kaalutlusõigust teostades arvesse kättesaadavat teaduslikku teavet.

164

Nagu kostjatest institutsioonid toonitasid, oli teatav osa liidu institutsioonide koosolekutest ja seminaridest, mis käsitlesid stabiilsusreservi, avalikud, või siis vähemasti avalikustati nende sisu. Lisaks toimusid komisjoni ettepaneku väljatöötamise käigus ka avalikud konsultatsioonid.

165

Igal juhul, nagu nõukogu ja parlament on õigesti märkinud, tuleb täpsustada, et tõik, et teatavad konsultatsioonid ei olnud avalikud, ei sea küsimuse alla vaidlustatud otsuse sisu, sest seadusandja ei ole kohustatud jätma tähelepanuta asjaolusid, mis on ära toodud niisugustes dokumentides või mida on käsitletud niisugustel koosolekutel, mis ei ole avalikud.

166

Veelgi enam, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 54 välja tõi, ei saa parlamendile, nõukogule ega komisjonile ette heita, et nad ei arvestanud Poola Vabariigi väidetavalt erilist olukorda söeturgu puudutavas osas.

167

Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et liidu seadusandja ei ole kohustatud arvesse võtma ühe riigi erilist olukorda, kui liidu akt evib mõju kõigis liikmesriikides ja kui see eeldab, et tagatakse tasakaal erinevate esil olevate huvide vahel, võttes arvesse aktiga taotletavaid eesmärke. Seega ei saa seda, kui tasakaalu saavutamiseks ei võeta arvesse mitte ainult ühe liikmesriigi erilist olukorda, vaid kõikides liidu liikmesriikides valitsevat olukorda, pidada proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus olevaks (vt analoogia alusel 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Eesti vs. parlament ja nõukoguC‑508/13, EU:C:2015:403, punkt 39).

168

Eelöeldust järeldub, et seadusandjale oli käesoleva kohtuotsuse punktides 152 ja 153 viidatud kohtupraktika tähenduses teada piisavalt asjaolusid, et teha valikud, mis ilmnevad vaidlustatud otsusest.

169

Mis konkreetsemalt puudutab neljandat väidet, mis käsitleb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, siis olgu meenutatud, et see põhimõte kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning selle kohaselt on nõutav, et liidu õigusnormidega rakendatavad meetmed oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik (17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Billerud Karlsborg ja Billerud Skärblacka, C‑203/12, EU:C:2013:664, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

170

Euroopa Kohus täpsustas kohtuliku kontrolli ja selle tingimuste kohta samuti, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 150, et tuleb tunnustada liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust valdkonnas, mis eeldab poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning mille raames ta peab andma keerulisi hinnanguid. Seega ei saa Euroopa Kohus sellise pädevuse teostamise kohtulikul kontrollimisel asendada liidu seadusandja hinnangut enda hinnanguga. Samuti saaks ta seadusandja normatiivset valikut kritiseerida vaid siis, kui see tunduks ilmselgelt väär või kui sellest tulenevad ebasoodsad tagajärjed teatavate ettevõtjate jaoks on ebaproportsionaalsed eelistega, mis sellel teisest küljest on (17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Billerud Karlsborg ja Billerud Skärblacka, C‑203/12, EU:C:2013:664, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

171

Nagu on aga märgitud hagi esimest väidet hinnates, on vaidlustatud otsuse eesmärk tagada kauplemissüsteemi nõuetekohane toimimine ja edendada direktiivi 2003/87 võimalust saavutada tema eesmärgid alates stabiilsusreservi jõustumisest ja ilma ajaliste piiranguteta.

172

Seda eesmärki arvestades ja võttes arvesse andmeid, mis oli puudutatud institutsioonidele meetmete võtmise ajal teada, ei saa vastuvõetud akti sisu kehtivalt vaidlustada.

173

Aruandes CO2-turu olukorra kohta 2012. aastal oli välja toodud kauplemissüsteemi struktuurne tasakaaluhälve, mis muutis vajalikuks seadusandliku sekkumise, et taastada süsteemi nõuetekohane toimimine. Et tasakaalutusele lõpp teha, oli tingimata tarvis vähendada LHÜde arvu. Nagu on aga märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 4, muudab lineaarse teguri muutmine üksnes vähehaaval lubatud heitkoguste ülempiiri, nii et CO2‑turg oleks pidanud toimima veel üle kümne aasta nii, et sellel oleks umbes 2 miljardi suurune LHÜde ülejääk.

174

Stabiilsusreservi loomine, kuhu üleliigsed LHÜd ajutiselt paigutatakse, oli seega sobiv lahendus LHÜde arvu vähendamiseks, ilma neid likvideerimata. Niisugune lahendus võimaldas ka ühelt poolt võtta arvesse hüpoteesi, et süsteemi tasakaalu seaks ohtu mitte LHÜde ülejääk, vaid defitsiit, sest oli ette nähtud, et reservist lastaks sel juhul turule kvoodid, mis olid sinna ajutiselt pandud, ja teiselt poolt võimaldas see muuta kauplemissüsteemi vastupidavamaks mis tahes laialdase mõjuga sündmusele, mis võis LHÜde pakkumise ja nõudluse vahelist tasakaalu oluliselt mõjutada.

175

Vaidlustatud otsuses ette nähtud mehhanism tundub seega olevat sobiv, et saavutada eesmärk vähendada LHÜde turul kõikumisi, ilma et sellega mindaks kaugemale, kui on eesmärgi saavutamiseks vajalik.

176

Nii ei tundu liidu seadusandja normatiivne valik ilmselgelt väär käesoleva kohtuotsuse punktis 170 viidatud kohtupraktika mõttes.

177

Lõpuks ei ole Poola Vabariik tõendanud, et sellest valikust tulenevad ebasoodsad tagajärjed oleksid ebaproportsionaalsed võrreldes eelistega, arvestades eriti otsese seose puudumist stabiilsusreservi ja LHde hinna määramise vahel ja teiseks tõika, et LHÜde hinna stabiliseerimine kuulub ilmselgelt vaidlustatud otsuse eesmärkide hulka.

178

Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb ka neljas ja viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ning seega jätta hagi tervikuna rahuldamata.

179

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna parlament ja nõukogu on nõudnud kohtukulude väljamõistmist Poola Vabariigilt, kes on kohtuvaidluse kaotanud, siis tuleb nimetatud kahe institutsiooni kohtukulud mõista välja Poola Vabariigilt.

180

Lisaks kannavad Taani Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Rootsi Kuningriik ja Euroopa Komisjon menetlusse astujatena oma kohtukulud vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1 ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: