1. 

Kohtuasjas Menci ( 2 ) tehtud ettepanekus, mis loetakse ette käesoleva ettepanekuga samal ajal, analüüsin, mil määral kohaldatakse ne bis in idem’i põhimõtet siis, kui mõne liikmesriigi õiguses on lubatud käibemaksu maksmata jätmise eest määrata kumuleeruvalt väärteo- ja kriminaalkaristusi. Sama probleemi kohta on esitatud ka käesolev eelotsusetaotlus, kuigi mõlemad karistatavad teod kuuluvad käesoleval juhul „turukuritarvituse“ ja konkreetsemalt siseteabega kauplemise valdkonda.

2. 

Väärteokaristuste ühtlustamine selles valdkonnas toimus direktiiviga 2003/6/EÜ, ( 3 ) mis tunnistati hiljem määrusega (EL) nr 596/2014 ( 4 ) kehtetuks. Viimasega ühtlustati väärteokaristuste kord täielikult, samal ajal ühtlustati direktiiviga 2014/57/EL ( 5 ) ka – aga ainult osaliselt – liikmesriikide poolt niisuguste tegude suhtes kohaldatavad kriminaalkaristused. ( 6 )

3.

EIÕK-le lisatud protokoll nr 7, mis allkirjastati Strasbourgis 22. novembril 1984 (edaspidi „protokoll nr 7“), reguleerib artiklis 4 „teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamist“ järgmiselt:

„1.   Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teist korda kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalmenetluse korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.

2.   Eelmine lõige ei takista menetluse taasalustamist kooskõlas asjaomase riigi seaduse ja kriminaalmenetlusega, kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud asjaoludest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada.

3.   Käesoleva artikliga sätestatud kohustuste täitmist ei või konventsiooni artikli 15 alusel peatada.“

4.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikkel 50 näeb ette:

„Kedagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.“

5.

Artikkel 52 määrab kindlaks hartas tunnustatud õiguste ja põhimõtete ulatuse ja tõlgendamise:

„1.   Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

[…]

3.   Hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. See säte ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist.

4.   Hartaga tunnustatud põhiõigusi, nii nagu need tulenevad liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, tõlgendatakse kooskõlas nimetatud tavadega.

[…]

6.   Hartas nimetatud siseriiklikke õigusakte ja tavasid tuleb täielikult arvesse võtta.“

6.

Direktiiviga 2003/6 ühtlustati siseteabe lubamatu kasutamise tegevusi ja turuga manipuleerimist reguleerivad materiaalõiguse normid, pannes ühtlasi liikmesriikidele kohustuse karistada seda tüüpi ebaseadusliku tegevuse eest halduskorras, olenemata sellest, kas see on siseriiklike õigusnormide kohaselt kriminaalkorras karistatav.

7.

Põhjenduses 38 on kinnitatud:

„Selleks et ühenduse raamistik oleks turu kuritarvitamise tõkestamiseks piisav, tuleb käesolevas direktiivis sätestatud keeldude või nõuete rikkumine viivitamata avastada ja selle eest tuleb määrata sanktsioonid. Sanktsioonid peavad olema küllalt hoiatavad, rikkumise raskuse ja saadud kasuga proportsionaalsed ning neid tuleb kohaldada järjekindlalt“.

8.

Siseteabega kauplemise kohta on artikli 2 lõikes 1 öeldud nii:

„Liikmesriigid keelavad kõigil teises lõigus osutatud ja siseteavet valdavatel isikutel kasutada kõnealust teavet selleks, et oma või kolmanda isiku arvel otse või kaudselt omandada või loovutada või püüda omandada või loovutada sellise teabega seotud finantsinstrumente.

Esimest lõiku kohaldatakse kõigi isikute suhtes, kes valdavad sellist teavet:

9.

Artiklit 2 täiendab artikkel 3, mis näeb ette:

„Liikmesriigid keelavad kõigil isikutel, kelle suhtes kehtib artiklis 2 sätestatud keeld:

10.

Artikli 14 lõige 1 on sõna-sõnalt järgmise sisuga:

„Liikmesriigid tagavad kooskõlas oma siseriikliku õigusega, et käesoleva direktiivi rakendamisel vastuvõetud sätete eiramisel võib sellise eiramise eest vastutavate isikute suhtes võtta asjakohaseid haldusmeetmeid või rakendada haldussanktsioone, ilma et see piiraks liikmesriikide õigust rakendada kriminaalsanktsioone. Liikmesriigid tagavad, et need meetmed on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“

11.

Vastavalt selle põhjendusele 71:

„[…] tuleks kehtestada halduskaristused ja muud haldusmeetmed, et tagada liikmesriikides ühine lähenemisviis ja suurendada nende hoiatavat mõju. Pädeval asutusel peaks olema võimalus kehtestada keeld täita investeerimisühingus juhtimisülesandeid. Konkreetses asjas mõistetavate karistuste puhul tuleks asjakohasel juhul arvesse võtta selliseid asjaolusid nagu kogu tuvastatud rahalise kasu tagastamine, õigusrikkumise raskus ja kestus, kõik raskendavad või kergendavad asjaolud, trahvi hoiatava mõju vajalikkus ja asjakohasel juhul trahvi vähendamine koostöö tegemise eest pädeva asutusega. Eelkõige väga raskete õigusrikkumiste korral võib konkreetses asjas mõistetava haldustrahvi tegelik suurus ulatuda käesolevas määruses sätestatud maksimummäärani või siseriiklikus õiguses sätestatud kõrgema määrani, samas kui maksimummäärast oluliselt väiksemaid trahve võib kohaldada väiksemate õigusrikkumiste või kokkuleppe puhul. Käesolev määrus ei piira liikmesriikide õigust kehtestada karmimaid halduskaristusi või muid haldusmeetmeid.“

12.

Põhjenduses 72 on märgitud:

„Isegi kui miski ei takista liikmesriike sätestamast sama õigusrikkumise eest haldus- ja kriminaalkaristusi, ei tohiks neilt nõuda halduskaristuste sätestamist käesoleva määruse rikkumiste eest, kui selliste rikkumiste suhtes kohaldatakse 3. juulil 2016 juba niigi liikmesriigi kriminaalõigust. Liikmesriikidel ei ole riigi õigusnormide kohaselt kohustust kehtestada sama õigusrikkumise suhtes nii haldus- kui ka kriminaalkaristust, kuid nad võivad seda teha, kui nende siseriiklik õigus seda lubab. Kriminaalkaristuste säilitamine halduskaristuste asemel käesoleva määruse või direktiivi 2014/57/EL rikkumise eest ei peaks siiski vähendama ega muul viisil mõjutama pädevate asutuste õigust teha koostööd teiste liikmesriikide pädevate asutustega, omada käesoleva määruse tähenduses õigel ajal juurdepääsu teabele ja seda teiste liikmesriikide pädevate asutustega vahetada, sealhulgas pärast asjaomasest õigusrikkumisest pädevatele õigusasutustele teatamist kriminaalmenetluse algatamise eesmärgil.“

13.

Põhjenduses 77 on märgitud:

„Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“) tunnustatud põhimõtteid. Seepärast tuleks käesolevat määrust tõlgendada ja kohaldada kooskõlas nende õiguste ja põhimõtetega […]“.

14.

Artikkel 14 käsitleb siseteabe alusel kauplemise ja siseteabe õigusvastase avaldamise keeldu, sätestades, et:

„Isik ei tohi:

15.

Siseringitehingute ja soovituste kohta kolmandatele isikutele teha neid tehinguid on artiklis 8 kindlaks määratud:

„1.   Käesoleva määruse kohaldamisel on siseteabe alusel kauplemisega tegemist siis, kui siseteavet valdav isik kasutab seda teavet selleks, et otse või kaudselt omandada või võõrandada oma või kolmanda isiku arvel selle teabega seotud finantsinstrumente. […]

2.   Käesoleva määruse kohaldamisel on tegemist soovitamisega teisel isikul siseteabe alusel kaubelda või teise isiku siseteabe alusel kauplemisele mõjutamisega, kui isiku valduses on siseteave ning ta:

3.   Lõikes 2 osutatud soovituse või mõjutuse järgimine on siseteabe alusel kauplemine käesoleva artikli tähenduses, kui soovitust või mõjutust järgiv isik teab või peab teadma, et see põhineb siseteabel.

[…]“

16.

Siseteabe õigusvastase avaldamise kohta on artiklis 10 sätestatud:

„1.   Käesoleva määruse kohaldamisel on siseteabe õigusvastase avaldamisega tegemist siis, kui isik valdab siseteavet ja avaldab kõnealuse teabe mõnele teisele isikule, välja arvatud juhul, kui seda tehakse töösuhte, kutsealal tegutsemise või muude kohustuste täitmise käigus.

[…]“

17.

Artikkel 30 reguleerib halduskaristusi [siin tõlkes väljaspool osundusi „väärteokaristus“] ja muid haldusmeetmeid järgmises sõnastuses:

„1.   Ilma et see piiraks kriminaalkaristusi ja pädevate asutuste järelevalvepädevust artikli 23 alusel, annavad liikmesriigid kooskõlas siseriikliku õigusega pädevatele asutustele õiguse kohaldada asjakohaseid halduskaristusi ja muid haldusmeetmeid vähemalt järgmiste rikkumiste korral:

Liikmesriigid võivad hiljemalt 3. juuliks 2016 otsustada mitte kehtestada esimeses lõigus osutatud eeskirju väärteokaristuste kohta, kui esimese lõigu punktides a või b osutatud õigusrikkumiste eest kohaldatakse juba siseriikliku õiguse kohaselt kriminaalkaristusi. Kui liikmesriigid nii otsustavad, siis teevad nad komisjonile ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele üksikasjalikult teatavaks nende kriminaalõiguse asjaomased osad.

Liikmesriigid teevad esimeses ja teises lõigus osutatud eeskirjad komisjonile ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele üksikasjalikult teatavaks hiljemalt 3. juuliks 2016. Nad teavitavad komisjoni ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvet viivitamata eeskirjade hilisemast muutmisest.

2.   Kooskõlas siseriikliku õigusega tagavad liikmesriigid, et pädevatel asutustel on lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud õigusrikkumiste korral õigus mõista vähemalt järgmisi halduskaristusi ja võtta järgmisi haldusmeetmeid: […]“.

18.

Põhjendustes 22, 23 ja 27 on öeldud:

[…]

19.

Mis puudutab siseteabe alusel kauplemist, teisele isikule siseteabe alusel kauplemise soovitamist või teise isiku mõjutamist siseteabe alusel kauplemisele, siis on artiklis 3 ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et siseteabe alusel kauplemist ja teisele isikule siseteabe alusel kauplemise soovitamist või teise isiku mõjutamist siseteabe alusel kauplemisele, nagu osutatud lõigetes 2 kuni 8, käsitatakse kuritegudena vähemalt rasketel juhtudel ja siis, kui tegu pannakse toime tahtlikult.

2.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel on siseteabe alusel kauplemisega tegemist siis, kui siseteavet valdav isik kasutab seda teavet selleks, et otse või kaudselt omandada või võõrandada enda või kolmanda isiku arvel finantsinstrumente, mille kohta see teave käib.

3.   Käesolevat artiklit kohaldatakse kõigi isikute suhtes, kes omavad siseteavet, kuna nimetatud isik:

[…]

[…]

Käesolevat artiklit kohaldatakse ka kõigi isikute suhtes, kes on saanud siseteavet muudel kui esimeses lõigus osutatud juhtudel, kui see isik teab, et tegemist on siseteabega.“

20.

Artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et lõigetes 2 kuni 5 osutatud siseteabe õigusvastast avaldamist käsitatakse kuriteona vähemalt rasketel juhtudel ja siis, kui tegu pannakse toime tahtlikult.“

21.

Artikkel 7 füüsiliste isikute suhtes kohaldatavate kriminaalkaristuste kohta näeb ette:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et artiklites 3 kuni 6 osutatud süütegude eest kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalkaristusi.

2.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et artiklites 3 ja 5 osutatud süütegude eest kehtestatakse maksimumkaristusena vähemalt nelja‑aastane vangistus.

3.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et artiklis 4 osutatud süüteo eest kehtestatakse maksimumkaristusena vähemalt kaheaastane vangistus.“

22.

Vastavalt artikli 13 lõikele 1 võtavad liikmesriigid vastu ja avaldavad direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 3. juuliks 2016.

23.

Seadusandliku dekreedi nr 58/1998 „Finantsvahenduse alaste normide konsolideeritud redaktsioon“ (Testo unico delle disposizioni in materia di intermediazione finanziaria, edaspidi „TUF“) artiklis 184 oli tehioludele kohaldatavas redaktsioonis ette nähtud:

„1.   Ühe kuni kuue aastase vangistuse ja saja tuhande kuni viieteist miljoni euro suuruse rahalise karistusega karistatakse isikut, kellel on emitendi nõukogu, juhatuse või järelevalveorgani liikmena või seetõttu, et tal on osalus emitendi kapitalis, või oma töö, kutseala või ametikohustuse – ka ametikohustuse tõttu avalikus teenistuses – või ametikoha tõttu siseteavet ning kes:

2.   Lõikes 1 nimetatud karistus määratakse isikule, kellel on siseteavet ja kes teeb süütegude ettevalmistamise või toimepanemise eesmärgil lõikes 1 nimetatud toiminguid. […]“

24.

TUFi muudeti 18. aprilli 2005. aasta seadusega nr 62 „Itaalia Euroopa ühendustesse kuulumisest tulenevate kohustuste rakendamiseks kehtestatud sätted“, ühendust käsitlev seadus 2004 (legge n. 62, disposizioni per l’adempimento di obblighi derivanti dall’appartenenza dell’Italia alle Comunità europee, legge comunitaria 2004), eesmärgiga tugevdada Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (riiklik äriühingute ja väärtpaberiturgude järelevalveamet, edaspidi „Consob“) pädevusi, andes talle muu hulgas sõltumatu õiguse siseteabega kauplemise eest väärteomenetluses karistada. Konkreetselt lisati selle seadusega TUF artikkel 187bis, mille sõnasõnaline sisu on järgmine:

„1.   Ilma et see mõjutaks kriminaalkaristuste kohaldamist, kui tegemist on kuriteoga, karistatakse saja tuhande kuni viieteistkümne miljoni euro suuruse rahatrahviga isikut, kellel on emitendi nõukogu, juhatuse või järelevalveorgani liikmena või seetõttu, et tal on osalus emitendi kapitalis, või oma töö, kutseala või ametikohustuse – ka ametikohustuse tõttu avalikus teenistuses – või ametikoha tõttu siseteavet ning kes:

2.   Lõikes 1 nimetatud karistus määratakse isikule, kellel on siseteavet ja kes teeb süütegude ettevalmistamise või toimepanemise eesmärgil lõikes 1 nimetatud toiminguid.

[…]

4.   Lõikes 1 nimetatud karistus määratakse ka isikule, kellel on siseteavet ning kes teab või võib teada tavapärase hoolikuse juures, et see on siseteave, ning kes teeb siin kirjeldatud toiminguid. […]“

25.

TUF artikli 187duodecies lõikes 1 on sätestatud:

„Väärteo tuvastamise menetlust ja vaidlustamismenetlust, mida käsitletakse artiklis 187septies, ei või peatada poolelioleva kriminaalmenetluse tõttu, mille esemeks on samad teod või teod, mille tuvastamisest oleneb selle lahendamine.“

26.

TUF artikli 187terdecies lõikes 1 on täpsustatud:

„Kui sama teo eest on kuriteo toimepanijale või üksusele mõistetud artikli 187septies alusel rahatrahv […], nõutakse kuriteost tulenev rahaline karistus ja rahatrahv sisse ainult selle osa ulatuses, mille võrra see karistus ületab haldusasutuse sissenõutud summat.“

27.

Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (codice di procedura penale) artiklile 654 on kriminaalasjas tehtud jõustunud süüdi‑ või õigeksmõistval otsusel süüdistatava, hageja või kostja või kriminaalmenetlusesse astunu suhtes samaväärne seadusjõud nagu tsiviil- või haldusasjas tehtud otsusel.

28.

Nende tegude kirjelduse kohaselt, mille eest Consob karistas A. Zeccat ja E. Di Pumat, ( 7 ) ostsid need isikud teatud aktsiaid, kasutades enda kasuks siseteavet. Konkreetselt A. Zeccal oli äriühingu Deloitte Financial Advisory Services S.p.a. tehinguteenuste („Transaction Services“) osakonna juhatajana niisugust teavet äriühingu Guala Closures S.p.a. aktsiate avaliku ostupakkumise projekti kohta. Tal oli ka salastatud teavet äriühingu Permasteelisa S.p.a. ülevõtmise projekti kohta.

29.

A. Zecca edastas 2008. aastal selle teabe E. Di Pumale, õhutades teda nende kahe äriühingu aktsiaid ostma. Viimane ostiski 30. septembril 2008 4000 äriühingu Guala Closures aktsiat ja 14. ja 17. oktoobril 2008 A. Zecca abiga 2375 äriühingu Permasteelisa aktsiat.

30.

Consob karistas pärast 17. septembril 2009 alustatud väärteomenetlust 7. novembri 2012. aasta otsusega A. Zeccat kui TUF artikli 187bis lõike 1 punktides a ja c määratletud süüteo toimepanijat, määrates talle: i) trahvi summas 100000 eurot E. Di Puma õhutamise eest äriühingu Guala Closures aktsiaid ostma; ii) teise trahvi summas 100000 eurot selle eest, et ta edastas E. Di Pumale siseteavet äriühingu Permasteelisa ülevõtmise projekti kohta; iii) kolmanda trahvi summas 100000 eurot 2375 äriühingu Permaasteelisa aktsia ostmise eest, ja tunnistas ta iv) kuueks kuuks ajutiselt mittevastavaks väärikusnõuetele selleks, et täita teatavaid ametikohustusi börsil noteeritud äriühingutes. ( 8 )

31.

Samas otsuses määras Consob TUF artikli 187bis lõike 4 ja lõike 1 punkti a kohaldamisel E. Di Pumale: i) trahvi summas 100000 eurot äriühingu Guala Closures aktsiate ostmise eest; ii) teise trahvi summas 100000 eurot äriühingu Permaasteelisa aktsiate ostmise eest, ja tunnistas ta iii) kolmeks kuuks ajutiselt mittevastavaks väärikusnõuetele selleks, et täita teatavaid ametikohustusi börsil noteeritud äriühingutes.

32.

Karistatavad kaebasid Consobi otsuse peale edasi Corte di appello di Milano – Sezione Civilele (Milano apellatsioonikohus, tsiviilkolleegium), kes tegi neis erinevad lahendid. E. Di Puma kaebus jäeti rahuldamata (kohtuotsus, 4.4.2013), samas kui A. Zecca oma rahuldati (kohtuotsus, 23.8.2013), kuna see kohus tuvastas süüdistusaktis vormivea, mistõttu ta tunnistas viimasele määratud karistused kustutatuks.

33.

Mõlema kohtuotsuse peale kaevati edasi kassatsioonimenetluses, esimese neist kaebas edasi A. Zecca ja teise Consob. Corte suprema di cassazione (Itaalia kõrgeim kohus) esitab enne vastavate kaebuste lahendamist Euroopa Kohtule vastavad eelotsuse küsimused.

34.

Consob edastas lisaks 2. detsembril 2011 Milano prokuratuurile aruande A. Zecca ja E. Di Puma tegevuse kohta tehtud uurimiste tulemustega. Selle teatise põhjal alustatud kriminaalmenetluses mõistis Tribunale di Milano – Sezione penale (Milano kohus, kriminaalkolleegium) need isikud süüks pandud teokoosseisu puudumise tõttu TUF artiklis 184 määratletud süüteos õigeks. Prokuratuur kohtuotsuse (nr 6625, 2014) peale edasi ei kaevanud, mistõttu see jõustus. ( 9 )

35.

A. Zecca ja E. Di Puma lisasid Consobi karistuste vaidlustamiseks esitatud kassatsioonkaebusele kriminaalasjas tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse. Nad väidavad eelkõige, et Tribunale di Milano – Sezione penale (Milano kohus, kriminaalkolleegium) mõistis nad TUF artiklis 184 määratletud süüteos õigeks, kuna süüks pandud teokoosseis puudub; samuti väidavad nad, et nimetatud kohtuotsus on jõustunud. Kuna selles artiklis määratletud tegevus on identne teoga, mis on TUF artiklis 187bis, ( 10 ) mille alusel Consob neid karistas, kvalifitseeritud väärteona, on nad seisukohal, et nende vastu on alustatud kaht menetlust sama teo tõttu, millest tuleneb, et rikuti protokolli nr 7 artiklis 4 ja harta artiklis 50 sätestatud ne bis in idem’i põhimõtet.

36.

Corte suprema di cassazione (kõrgeim kohus) lubab tugineda kriminaalasjas tehtud õigeksmõistvale kohtuotsusele, et otsustada selle võimaliku jõustunud kohtuotsuse mõju üle Consobi määratud karistuste suhtes, tuletades seejärel meelde, et Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastas oma 4. märtsi 2014. aasta kohtuotsuses Grande Stevens jt vs. Itaalia, ( 11 ) et Itaalia õigusnormid, millega karistatakse turuga manipuleerimist väärteona, on vastuolus [isiku] õigusega sellele, et [teda] ei mõisteta teist korda süüdi tegevuste eest, mis on materiaalõiguslikult identsed.

37.

Asja arutav kohus kahtleb siiski, kas see Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika on laiendatav harta artiklile 50, pidades silmas Euroopa Kohtu 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsust Åkerberg Fransson. ( 12 )

38.

Nendel asjaoludel esitab Corte suprema di cassazione (kõrgeim kohus, Itaalia) Euroopa Kohtule kaks järgmist, mõlemas menetluses identset eelotsuse küsimust:

39.

Kirjalikud seisukohad esitasid A. Zecca, E. Di Puma, Itaalia, Saksamaa ja Portugali valitsus ning komisjon. Kaks kohtuasja liideti ja määrati Euroopa Kohtu suurkojale ning kohtuistung peeti 30. mail 2017 koos kohtuasjade Menci (C‑524/15) ja Garlsson Real State jt (C‑537/16) kohtuistungiga. Kohtuistungil esitasid nende liidetud kohtuasjade kohta suulised seisukohad A. Zecca ja E. Di Puma esindajad, Consob, Itaalia ja Saksamaa valitsus ning komisjon.

40.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kriminaalasjas tehtud lõplikud kohtuotsused, millega tuvastatakse, et tegevust, mis kujutab endast süüteona kvalifitseeritavat turukuritarvitust, ei toimunud, välistavad iseenesest vastavalt harta artiklile 50 mis tahes muu menetluse alustamise või jätkamise samade tegude eest karistamiseks, kui see menetlus võib välja viia karistusteni, mis on oma laadilt ja ranguselt kriminaalkaristused.

41.

Teises küsimuses väljendab sama kohus kahtlust, kas liikmesriigi kohus peab karistuste tõhususe, proportsionaalsuse ja hoiatavuse hindamiseks võtma arvesse direktiiviga 2014/57 määratud piirmäärasid.

42.

Enne nendele küsimustele vastuse väljapakkumist pean kohaseks teha kolm täpsustust. Esimene on, et ei ole kahtlust, et harta artikkel 50 on sellele kohtuasjale kohaldatav, sest Itaalia riik võttis turukuritarvitust käsitleva riigisisese õigusnormi, mille alusel vaidlusalused karistused määrati, vastu direktiivi 2003/6 ülevõtmiseks oma riigisisesesse õigusesse.

43.

Harta reguleerimisala liikmesriikide tegevuse osas on kindlaks määratud harta artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt on harta sätted liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Hartaga tagatud põhiõigusi tuleb järgida riigisiseste õigusnormide kohaldamisel, mis omakorda kajastavad või tulenevad liidu õigusnormidest. ( 13 ) Seevastu puudub Euroopa Kohtul pädevus lahendada õiguslikku olukorda, mis sellesse reguleerimisalasse ei kuulu, ja ainuüksi harta sätted seda pädevust ei anna. ( 14 )

44.

Teine täpsustus puudutab Itaalia seadusandja tehtud valikut, kui ta otsustas 2005. aastal direktiivi 2003/6 kohaselt kehtestada turukuritarvituse karistamiseks paralleelsed (väärteo- ja kriminaal-) menetluste ja karistuste süsteemid.

45.

Sellel paralleelselt väärteo- ja kriminaalkorras karistamise süsteemil (doppio binario sanzionatorio) on niisugused tunnused, mis muudavad selle harta artikli 50 ne bis in idem’i [põhimõttega] raskesti kokkusobivaks, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus välja toob. Kui niisugune süsteem oleks kehtestatud direktiiviga 2003/6, tuleks tõstatada küsimus selle võimalikust tühisusest – just nimelt harta artikli 50 võimaliku rikkumise tõttu.

46.

Minu arvates aga ei sunni direktiiv 2003/6 liikmesriike kohaldama seda laadi ebaseadusliku tegevuse karistamiseks paralleelselt väärteo- ja kriminaalkorras karistamise süsteemi, nii et ma ei arva, et see direktiiv on harta artikliga 50 vastuolus.

47.

Oma ettepanekus kohtuasjas Garlsson Real State jt ( 15 ) analüüsin ma direktiivi 2003/6 kooskõla harta artikliga 50. Viitan ka uuele turukuritarvituse suhtes kohaldatavate karistuste korrale, mis kehtestati määrusega nr 596/2014 ja direktiiviga 2014/57, mis samuti ei kohusta liikmesriike turukuritarvituste karistamiseks vastu võtma paralleelseid karistamise kordi ja mis ei ole seega vastuolus õigusega ne bis in idem’ile.

48.

Kolmas täpsustus on seotud tuginemisega direktiivile 2014/57 ja teise eelotsuse küsimuse võimalikule vastuvõetamatusele. Itaalia valitsus väidab, et see direktiiv ei ole kohtuvaidlusele ratione temporis kohaldatav, ja see on nii, sest karistatud teod toimusid 2008. aastal ja direktiivi 2014/57 liikmesriikide õigusesse ülevõtmise tähtaeg lõppes 3. juulil 2016.

49.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on mõistagi teadlik, et direktiiv 2014/57 ei ole nendele kohtuasjadele ajalistel põhjustel kohaldatav. Sestap ei puuduta (teine) küsimus, mille ta Euroopa Kohtule esitas, selle direktiivi tõlgendamist, vaid võimalust ekstraheerida uuest õiguslikust raamistikust (direktiiv 2014/57 ja määrus nr 596/2014) andmed, mis on tarvilikud ne bis in idem’i põhimõtte rikkumise hindamise käigus karistuste tõhususe, proportsionaalsuse ja hoiatavuse analüüsimiseks. ( 16 ) Arvan, et selliselt selgitatuna on teine küsimus vastuvõetav.

50.

Menci ettepanekus arutasin ma in extenso:

51.

Arvan, et samad kaalutlused on mutatis mutandis ülekantavad selleks, et tõlgendada, millise ulatusega on harta artikliga 50 antud kaitse kriminaal- ja väärteomenetluste ja -karistuste topelt kohaldamise vastu ühe ja sama teo eest, mis on kvalifitseeritav siseteabega kauplemiseks. Lähtun seega nendest.

52.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimeses eelotsuse küsimuses teada, kas harta artikliga 50 on lubatud menetleda väärteoasja siseteabega kauplemise ebaseadusliku tegevuse toimepanijate karistamiseks, kui enne on kriminaalasjas tehtud lõpliku kohtuotsusega tuvastatud, et niisugust tegevust ei toimunud.

53.

Harta artikliga 50 kaitstud ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamine nõuab, et oleks täidetud neli tingimust: 1) vastutusele võetud või karistatud isik on sama; 2) teod, mille üle kohut mõistetakse, on samad (idem); 3) karistusmenetlusi on kaks (bis) ja 4) üks kahest otsusest on lõplik.

54.

Käesolevas kohtuvaidluses näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei kahtle siseteabega kauplemise eest vastutusele võetud või karistatud mõlema isiku, st A. Zecca ja E. Di Puma kokkulangevuses (samasuses). Kriminaalmenetlusi, mis päädisid õigeksmõistva kohtuotsusega, oli alustatud nende vastu, samamoodi nagu väärteomenetlusi, mille tulemusena Consob määras neile eespool nimetatud trahvi ja väärikusnõuetele mittevastavaks tunnistamise karistused.

55.

Vaidlust ei ole ka selles, et üks otsustest, millega lõpetati üks menetlustest (käesoleval juhul kriminaalasjas tehtud otsus ja läbi viidud menetlus), on lõplik. Kriminaalmenetluses, mille algatas A. Zecca ja E. Di Puma vastu prokuratuur, mõistis Tribunale di Milano – Sezione penale (Milano kohus, kriminaalkolleegium) nad TUF artiklis 184 määratletud süüteos õigeks, kuna puudus süüks pandud teokoosseis. Kohtuotsus jõustus. ( 22 )

56.

Näib, et ka kohtuasjas hinnatavate tegude (idem) materiaalõiguslik samasus ei ole asja arutava kohtu jaoks vaidlusküsimus ega tekita raskusi. Teod, mille eest A. Zecca ja E. Di Puma suhtes menetlust alustati ja milles nad kuriteoasjas täielikult õigeks mõisteti, on samad (siseteabe kasutamine), mille eest Consob määras neile väärteokaristused.

57.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused keskenduvad järelikult karistusmenetluste paralleelsusele või kordamisele (bis). Küsimuse all on, kas harta artiklit 50 rikub see, kui pärast kriminaalasjas lõplikult õigeksmõistmist, sest karistatavat tegevust ei toimunud, võib õigeks mõistetud isiku suhtes samade tegude eest alustada veel Consobi karistusmenetlust (või juba alustatud menetlust jätkata), mille tulemusel võidakse määrata vormiliselt väärteokaristused, mis on tegelikult tõelised kriminaalkaristused.

58.

Nagu ma oma Menci ettepanekus ( 23 ) märkisin, kasutas Euroopa Kohus harta artikli 50 raames parameetritena selleks, et kindlaks määrata, millal on väärteomenetlus või -karistus põhimõtteliselt oma laadilt kriminaalõiguslik, niinimetatud Engeli kriteeriumeid. ( 24 )

59.

Esimene Engeli kriteerium (õigusrikkumise õiguslik kvalifitseerimine siseriiklikus õiguses) on sel juhul äärmiselt väheoluline, sest Itaalia õiguses on Consobi menetlused ja karistused kvalifitseeritud väärteomenetlusteks ja ‑karistusteks. See ei pea aga takistama nende edasist analüüsimist ülejäänud kahe kriteeriumi seisukohast. ( 25 )

60.

Teine Engeli kriteerium puudutab õigusrikkumise õiguslikku laadi. Nime järgi väärtegu on tegelikult karistusõiguslikku laadi, kui esineb teatud hulk tegureid (sh see, et selle karistamise eesmärk on repressiivse ja ennetava iseloomuga ega piirdu varalise kahju hüvitamisega ning kaitseb õigushüvesid, mille kaitse tagatakse tavaliselt karistusõiguse normidega), mida ma nimetasin Menci ettepanekus. ( 26 )

61.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on karistused, mida Consob väärtegude eest määrab, õigusvastaste tegude laadi arvestades, vastavalt teisele Engeli kriteeriumile materiaalõiguslikult karistusõigusliku iseloomuga, millega ma nõustun. Nende õigusrikkumiste eest ette nähtud karistustega (TUF artikkel 187bis) kaitstavad õigushüved on samad, mida kaitstakse samanimeliste kriminaalkaristustega (TUF artikkel 184). Mõlematega püütakse kaitsta finantsturgude usaldusväärsust ja üldsuse usaldust tehingute turvalisuse suhtes. Consobile antud karistamispädevus seda tüüpi õigusrikkumiste karistamiseks on nii ennetava (hoida ära, et õigusrikkujad paneksid tulevikus toime siseteabega kauplemise ebaseaduslikke tegusid) kui ka repressiivse iseloomuga (karistada seda tüüpi tegusid toime pannud isikuid ja vältida rikkumiste kordumist). ( 27 )

62.

Kolmas Engeli kriteerium puudutab karistuse laadi ja raskusastet, mida saab hinnata kriteeriumide alusel, millele ma samuti viitasin Menci ettepanekus. ( 28 ) Arvestades erinevaid karistusi, mida Consob võib määrata, eelkõige nende trahvide suurt summat, mille ta võib määrata, tunnistab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tegu on selgelt karistusõigusliku tooniga karistustega.

63.

Karistuste raskusastet tuleb hinnata selle järgi, mida saab asjaomasele isikule a priori määrata, mitte selle järgi, mis lõpuks määratakse või täitmisele pööratakse: võimalik hilisem karistuse vähendamine või selle mittetäitmine armuandmise tõttu ei ole olulised. ( 29 ) Samamoodi ei sõltu harta artikli 50 kohaldamine sellest, et ühes menetlustest on tehtud lõplik otsus, millega tuvastatakse huvitatud isiku vastutus õigusrikkumise eest ja määratakse karistus. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise oma kohtumääruses arutleb, tuleb karistusnormide tõhusust alati hinnata nii, et võetakse arvesse, kas õigusrikkumine on tuvastatud, nii et kui on tuvastatud, et seda õigusrikkumist ei ole, ei tohiks küsimust karistuste tõhususest tekkidagi.

64.

Minu arvates takistab harta artiklis 50 sätestatud õiguse ne bis in idem’ile kohaldamine, et samade tegude eest võidaks alustada väärteomenetlust või seda jätkata pärast seda, kui õigusrikkujad on kriminaalmenetluses lõpliku kohtuotsusega õigeks mõistetud. See nõrgestaks harta artikli 50 põhisisu, kui ne bis in idem’i põhimõtte rikkumiste üle otsustamisel võetaks arvesse ainult karistavaid, mitte õigeks mõistvaid otsuseid.

65.

Kui aktsepteerida, et õigeksmõistvad otsused ei oma ne bis in idem’i seisukohast tähtsust, ei oleks kellelgi õiguskindlust, mille annab see õigus, mis kätkeb tagatist, et teda pärast kriminaalasjas tehtud lõpliku kohtuotsusega õigeks mõistmist vastutusele ei võeta või karistata. Riik ei või samade tegude eest kasutada oma repressiivvõimu teist korda isiku vastu, kes on kriminaalmenetluses lõplikult õigeks mõistetud. Ja see keeld kehtib nii uue kriminaalmenetluse kui ka väärteomenetluse suhtes, mis viib välja materiaalõiguslikult kriminaalkaristusteni.

66.

Selle kohta on Euroopa Inimõiguste Kohus kinnitanud, et ne bis in idem’i [põhimõttele] sisemiselt omane tagatis on kohaldatav mitte ainult kahekordse süüdimõistmise juhtudele, vaid ka kahekordse süüdistamise juhtudele, see tähendab neile, kellele on esitatud süüdistused neid lõpuks süüdi mõistmata. Ta kinnitas ühtlasi, et ei ole vahet, kas väärteomenetlus toimub enne või pärast kriminaalmenetlust, kas esimene karistus kompenseeritakse teises menetluses kohaldatud karistusega või kas asjaomane isik on õigeks mõistetud teise või esimese menetluse tulemusel. ( 30 )

67.

Teisest vaatenurgast kaitseb harta artikli 50 õigus ne bis in idem’ile üksikisikute õiguskindlust, nii et lõplikele kohtuotsustele, mis on nende kasuks, ei tohi vastu rääkida valitsuse hilisemate, karistava sisuga toimingutega. Kriminaalasjas tehtud õigeksmõistvatele (lõplikele) kohtuotsustele omast seadusjõudu ei austataks, kui haldusasutus, nagu Consob, võiks neid eirata, käsitades tõendatutena samu tegusid, mille kohta on kriminaalkohus tuvastanud, et neid ei toimunud.

68.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ise nimetab oma kohtumääruses seda vastastikust toimet ne bis in idem’i ja seadusjõu mõju vahel. Ta rõhutab, et A. Zecca ja E. Di Puma tegude suhtes võidakse teha vastuolulisi otsuseid, kui Itaalia kriminaalkohtu lõplik õigeksmõistev kohtuotsus ei takistaks Consobil määrata neile samade siseteabega kauplemise tegude eest väärteokaristusi. ( 31 )

69.

Siinkohal on vaja meelde tuletada Euroopa Kohtu kindlalt väljakujunenud praktikat selle kohta, kui tähtis on nii liidu õiguskorras kui ka liikmesriikide õiguskordades kohtuotsuse seadusjõu põhimõte. Selleks et tagada nii õigusrahu kui ka õigussuhete stabiilsus ja ka korrakohane õigusemõistmine, on nimelt oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada. ( 32 )

70.

Liidu õigus ei kohusta liikmesriigi kohut jätma kõikidel juhtudel kohaldamata siseriiklikke menetlusnorme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu, isegi kui see võimaldaks nimetatud otsusega tekitatud siseriikliku olukorra, mis on liidu õigusega vastuolus, heastada. ( 33 ) Kuna selles valdkonnas liidu õigusnormid puuduvad, tuleb kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte rakendamise tingimused liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt sätestada liikmesriikide õiguskordades. ( 34 )

71.

See Euroopa Kohtu praktika kinnitab eelmist mõtet, see tähendab et harta artiklis 50 sätestatud õigus ne bis in idem’ile võimendab liikmesriikide kriminaalasjas tehtud kohtuotsuste seadusjõu põhimõtte järgimist, takistades samade tegude eest hiljem vastupidise sisuga karistuste määramist. Seega ei saa arvestada, et direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikes 1 või Euroopa Kohtu praktikas sätestatud vajadus kohaldada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi tähendaks liikmesriikide jaoks kohustust mitte austada kriminaalasjas tehtud lõpliku õigeksmõistva kohtuotsuse seadusjõu mõju.

72.

Lõpuks tuleb mul viidata võimalikule mõjule, mida võib käesolevale kohtuvaidlusele avaldada Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika muutmine kohtuotsuses A ja B vs. Norra, ( 35 ) mis tehti pärast eelotsusetaotluse esitamist. Selle kohtuotsuse kohaselt ei riku väärteomenetluse ja kriminaalmenetluse kumuleerimine protokolli nr 7 artiklit 4 siis, kui nende menetluste vahel on piisavalt tihe sisuline ja ajaline seos. Mõni menetlusosaline pooldas oma kirjalikes ja suulistes seisukohtades selle kohtupraktika ekstrapoleerimist harta artikli 50 kohaldamisele, et õigustada Itaalia paralleelsete karistamiskordade mudelit turukuritarvituse eest karistamisel.

73.

Ma ei nõustu selle argumendiga põhjustel, mida ma selgitasin üksikasjalikumalt Menci ettepanekus. ( 36 ) Kordan üle, et Euroopa Kohus ei peaks omaks võtma harta artiklis 50 sätestatud õiguse ne bis in idem’ile piiravat tõlgendamist, keeldudes järgimast Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika muutust seoses protokolli nr 7 artikliga 4. Tal tuleb, vastupidi, säilitada selle õiguse kõrgem kaitsetase kooskõlas harta artikli 50 kohta seni tehtud kohtuotsustega.

74.

Selles kohtuasjas väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellel on kõige paremad võimalused hinnata, kas väärteokaristused, mille üle tal tuleb otsustada, on tõepoolest kriminaalkaristuse iseloomuga, et Consobi poolt A. Zeccale ja E. Di Pumale kohaldatud karistused on selle iseloomuga ja et nendega karistatavad õigusrikkumised on sama eesmärgiga mis turukuritarvituse süüteod. Kui see on nii, tuleks põhikohtuasjale Engelsi kriteeriumide kohaldamise tulemusel tuvastada harta artikli 50 rikkumine.

75.

Selle eelduse järgi on kõige kooskõlalisem järeldus, et niisugune liikmesriigi õigusnorm nagu Itaalia õigusnorm turukuritarvituse kohta võimaldab sama õigusvastase tegevuse paralleelset karistamist väärteo- (aga sisuliselt kriminaal-) ja kriminaalkorras, nägemata ette selget menetlusmehhanismi, et vältida tegude toimepanijate kahekordset süüdistamist ja kahekordset karistamist. Selles osas rikub see harta artikliga 50 kaitstud õigust ne bis in idem’ile, sest sellega on lubatud alustada siseteabega kauplemise ebaseadusliku tegevuse toimepanijate karistamiseks väärteomenetlust, kui kriminaalasjas tehtud lõpliku kohtuotsusega on eelnevalt tuvastatud, et niisugust tegevust ei toimunud.

76.

Teise küsimusega soovib Corte suprema di cassazione (kõrgeim kohus) teada, kas liikmesriigi kohus peab karistuste tõhususe, proportsionaalsuse ja hoiatavuse hindamiseks võtma arvesse direktiiviga 2014/57 kehtestatud karistuste piirmäärasid ja vastavalt nendele kindlaks määrama, kas esineb harta artikli 50 rikkumine.

77.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendab kohtuotsust Åkerberg Fransson nii, et liikmesriigi kohus on harta artiklit 50 arvestades kohustatud hindama pärast ne bis in idem’i kohaldamist „ülejäänud“ karistuste tõhusust, proportsionaalsust ja hoiatavust. Selleks hindamiseks on tal vaja teada, kas ta võib võrdlusaluseks võtta direktiivist 2014/57 tulenevad karistuste piirmäärad. ( 37 )

78.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus arutab kohtuotsuse Åkerberg Fransson niisugusest tõlgendusest lähtuvalt, et kuna kriminaalasjas tehtud õigeksmõistva kohtuotsusega (nagu tehti A. Zecca ja E. Di Puma kohta) kaasneb karistuste mittekohaldamine kriminaalmenetlustes, ei pruugi hilisem (kriminaalkaristuse laadi) väärteokaristuste määramine, nagu on Consobi määratud karistused, harta artikliga 50 vastuolus olla. ( 38 )

79.

Ma ei ole kohtuotsuse Åkerberg Fransson sellise tõlgendusega nõus. Minu arvates ei nähtu selle punktist 36, ( 39 ) et harta artiklis 50 sätestatud õiguse ne bis in idem’ile kohaldamisala sõltuks sellest, kas kriminaalasjas tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse langetamisel võidakse määrata samade tegude eest muid tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi. Niisugust tingimuslikkust ei tulene ka direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikest 1 ega direktiivi 2014/57 artikli 7 lõikest 1.

80.

Arvan samamoodi nagu komisjon, et karistuste tõhususe nõue ei kujuta endast harta artiklis 50 sätestatud õiguse ne bis in idem’ile piirangut. Kohustus kohaldada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi on riikidel üldiselt ja sõltumata sellest, kas nad võtavad turukuritarvituste karistamiseks kasutusele paralleelsed karistamiskorrad (kriminaal- ja väärteokorra) või ainult üheosalise (kriminaalkorra) süsteemi. Milline valitud mehhanism ka ei oleks, peab karistamiskord olema tõhus ja igal juhul austama harta artikliga 50 kaitstud õigust ne bis in idem’ile.

81.

Nagu ma Menci ( 40 ) ja Garlsson Real State jt ( 41 ) ettepanekus selgitasin, võimaldab ainult harta artikli 52 lõike 1 horisontaalklausel kaaluda, kas siseteabega kauplemise vastu ette nähtud karistuste tõhususe võib kvalifitseerida „üldist huvi pakkuvaks eesmärgiks“, mis võib õigustada harta artiklist 50 erandi tegemist. ( 42 )

82.

Vastavalt harta artikli 52 lõike 1 esimese lause horisontaalklauslile peab olema õiguse ne bis in idem’ile piiramine sätestatud seadusega ja järgima selle põhisisu. Sama lõike teise lause kohaselt võib proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ne bis in idem’ile piirangu seada üksnes juhul, kui see on vajalik ning vastab tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. ( 43 )

83.

Neljast nõudest, millele põhiõiguse piiramine peab tingimata vastama, et ta oleks õiguspärane, ei tekitaks esimene ja viimane käesoleval juhul erilisi raskusi. Liikmesriigi seadus reguleeriks paralleelset karistamist ja see vastaks liidu õiguse endaga lubatud üldise huvi eesmärgile (s.o finantsturgude usaldusväärsuse kaitse).

84.

Kahtlen aga, et nendel asjaoludel oleks õiguse sellele, et sama õigusrikkumise eest ei mõisteta kriminaalkorras kohut või süüdi kaks korda, põhisisu järgitud. Igal juhul – ja see on võtmetähendusega tegur – näib mulle, et praegu analüüsitav piirang ei ole harta artikli 52 lõike 1 tähenduses vajalik.

85.

Minu arvates näitab juba see, et liikmesriikide regulatsioonis on ette nähtud selles aspektis erinevad lahendused, iseenesest, et nimetatud piirang ei ole vajalik. Kui see oleks vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 tõepoolest tingimata vajalik, siis oleks see vajalik kõikide liikmesriikide jaoks, mitte ainult neist mõne jaoks. On liikmesriike, kes on kehtestanud ainult üheosalist turukuritarvituste eest karistamise korda sisaldavad süsteemid, ja teisi, kes on säilitanud paralleelsed karistamiskorrad, kuid kehtestanud menetluslikud mehhanismid („menetluse suunamine“ Prantsusmaal), mis takistavad karistuste kumuleerimist. ( 44 )

86.

Karistuse hoiatusvõime sõltub selle raskusastmest – kahtlemata on vanglakaristused (st süütegude puhul ette nähtud) hoiatavamad kui (väärteokorrale omased) rahalised karistused. Süsteem, milles kombineeritakse väiksema raskusastmega õigusvastaste tegude puhul viimati nimetatud karistusi – ilma neid dubleerimata – ja reserveeritakse esimesed raskemate tegude jaoks, vastab eesmärgile ennetada nende kuritarvituste kordumist.

87.

Mis puutub tõhususse, siis ma ei näe, miks peaks – siis kui tegu on sisuliselt kriminaalkaristustega ja millele seega kehtivad karistusõigusele omased tagatised – valitsusorganite toimimine olema tingimata tõhusam kui kohtute toimimine. Liikmesriikide ülesanne on kehtestada turukuritarvituste vastu võitlemisega toime tulekuks sobivad meetmed (seadusandlikud, halduslikud ja kohtumeetmed), kombineerides nende tõhusust hartaga kaitstud õiguste austamisega.

88.

Seepärast ei kujuta karistuste tõhusus, proportsionaalsus ja hoiatavus endast harta artikliga 50 kaitstud õiguse ne bis in idem’ile kohaldamisala piirangut.

89.

Esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Corte suprema di cassazione (kõrgeim kohus, Itaalia) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Mis puudutab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 50, siis: