1.

Apellatsioonkaebuses palub Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. septembri 2016. aasta otsuse kohtuasjas Puma vs. EUIPO – Gemma Group (Hüppava kaslase kujutis) (T‑159/15, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2016:457), millega Üldkohus tühistas EUIPO viienda apellatsioonikoja 19. detsembri 2014. aasta otsuse (asi R 1207/2014-5), mis käsitles vastulausemenetlust Puma SE ( 2 ) ja Gemma Group Srl-i ( 3 ) vahel (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2.

Apellatsioonkaebuse keskmes oleval küsimusel on tõenäoliselt praktiline tähtsus nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 [Euroopa Liidu] kaubamärgi kohta ( 4 ) artikli 8 lõikes 5 nimetatud põhjuse alusel algatatud vastulausemenetluste kohaldamisel. Nimelt tuleb kindlaks määrata, kas kaubamärgi omanik, kes esitab nimetatud alusel uue kaubamärgi registreerimisele vastulause, võib oma taotluse põhjenduseks pelgalt viidata asjaolule, et tema kaubamärgi maine on juba kinnitust leidnud EUIPO otsustes, mis tehti menetluses samade poolte vahel.

3.

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaselt „[l]õike 2 tähenduses ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui see on identne või sarnane varasema kaubamärgiga ning seda tahetakse registreerida kaupade või teenuste jaoks, mis ei ole sarnased nendega, mille jaoks on registreeritud varasem kaubamärk, kui varasema [Euroopa Liidu] kaubamärgi olemasolul on see omandanud [liidus] maine ja varasema siseriikliku kaubamärgi olemasolul on see omandanud maine asjaomases liikmesriigis ning kui taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.“

4.

Määruse nr 207/2009 VII jaotise „Kaebused“ sätete hulgas on artikli 63 lõige 2 sõnastatud järgmiselt:

„Kaebuse menetlemise käigus kutsub apellatsioonikoda pooli nii sageli kui vajalik ning apellatsioonikoja määratud tähtaja jooksul esitama märkusi teadete kohta, mille on esitanud teine osapool või apellatsioonikoda.“

5.

Määruse nr 207/2009 artiklis 75 on sätestatud, et „[EUIPO] otsustes märgitakse põhjused, millel need rajanevad. Otsuste aluseks võivad olla üksnes põhjused või tõendid, mille kohta huvitatud isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht“.

6.

Määruse nr 207/2009 artiklis 76 on täpsustatud:

„1.   Asju menetledes kontrollib [EUIPO] fakte omal algatusel; registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes piirdub [EUIPO] siiski kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega.

2.   [EUIPO] võib mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.“

7.

Lõpetuseks, määruse nr 207/2009 artikli 78 lõikes 1 on sätestatud:

„1.   [EUIPOs] toimuvate menetluste puhul kuuluvad tõendite esitamise või saamise viiside hulka:

[…]

[…]“

8.

Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta, ( 5 ) eeskirja 19 lõige 2 sätestab:

„Lõikes 1 sätestatud perioodil esitab vastulause esitaja tõendeid oma varasemate kaubamärkide või õiguste olemasolu, nende kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta, samuti tõendeid oma vastulause esitamise õiguse kohta. Eelkõige esitab vastulause esitaja järgmised tõendid:

[…]“

9.

Määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõige 1 sätestab:

„Kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse kaebuse menetlusele mutatis mutandis sätteid, mis kehtivad menetluste puhul osakonnas, kelle otsuse peale kaevatakse.

Vastulausemenetluse käigus tehtud otsuse vaidlustamisel ei saa määruse artikli 61 lõike 2 kohaselt määratud tähtaegadele kohaldada määruse artiklit 78a.

Kui vaidlustatakse vastulausete osakonna otsus, piirdub apellatsioonikoda kaebuse läbivaatamisel nende faktide ja tõenditega, mis on esitatud vastulausete läbivaatustalituse poolt määruse ja käesolevate eeskirjade alusel määratud või täpsustatud tähtaegade jooksul, välja arvatud juhud, kui apellatsioonikoda leiab, et tuleks arvestada määruse [nr 207/2009] artikli [76] lõike 2 kohaseid lisa- või täiendavaid fakte ja tõendeid.“

10.

Gemma Group esitas 14. veebruaril 2013 EUIPO-le määruse nr 207/2009 alusel ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.

11.

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine sinist värvi kujutismärk:

12.

Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuulusid 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatavate kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 7 ning vastasid järgmisele kirjeldusele: „puidutöötlusmasinad; alumiiniumitöötlusmasinad; PVC‑töötlusmasinad“.

13.

ELi kaubamärgi taotlus avaldati 8. aprilli 2013. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 66/2013.

14.

Hageja Puma esitas 8. juulil 2013 määruse nr 207/2009 artikli 41 alusel taotletava kaubamärgi registreerimisele kõigi käesoleva ettepaneku punktis 12 nimetatud kaupade osas vastulause. Vastulause põhjenduseks toodi määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 sätestatud põhjus.

15.

Vastulause tugines eelkõige alljärgnevatele varasematele kaubamärkidele:

16.

Puma tugines määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikel 5 põhinevas vastulauses varasemate kaubamärkide mainele kõigis liikmesriikides ja seoses kõigi käesoleva ettepaneku punktis 15 nimetatud kaupadega.

17.

Vastulausete osakond lükkas 10. märtsil 2014 vastulause tervikuna tagasi. Kõnealune osakond tunnistas küll vastandatud märkide teatavat sarnasust, kuid märkis seoses varasema kaubamärgi nr 593987 mainega, et menetlusökonoomia kaalutlustel ei ole kaubamärgi ulatusliku kasutamise ja maine kohta esitatud tõendeid vaja uurida ning kontrolli tuleb teostada lähtudes eeldusest, et nimetatud varasema kaubamärgi „eristusvõime on suurenenud“. Selle eelduse põhjal järeldas vastulausete osakond, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 nõutud seos ei olnud kõnealusel juhul tõendatud.

18.

Hageja esitas 7. mail 2014 määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel EUIPO-le vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.

19.

Vaidlusaluse otsuse kohaselt jättis EUIPO viies apellatsioonikoda kaebuse rahuldamata.

20.

Esiteks leidis apellatsioonikoda, et varasemad kaubamärgid ning taotletav kaubamärk on teataval määral visuaalselt sarnased ning annavad edasi sama „puumat meenutava hüppava kaslase“ mõtet.

21.

Teiseks lükkas apellatsioonikoda tagasi hageja argumendi, mille kohaselt vastulausete osakond oli kinnitanud varasemate kaubamärkide maine olemasolu, kuna vastulausete osakond oli tegelikult üksnes menetlusökonoomia kaalutlustel märkinud, et käesoleval juhul ei ole hageja poolt kaupade maine kohta esitatud tõendeid vaja hinnata ning uurimist viiakse läbi lähtudes eeldusest, et varasema kaubamärgi nr 593987 „eristusvõime on suurenenud“. Seejärel uuris apellatsioonikoda käesoleva ettepaneku punktis 15 osutatud kaupade osas varasemate kaubamärkide maine kohta esitatud tõendeid ja lükkas need tagasi.

22.

Kolmandaks leidis apellatsioonikoda, et isegi kui lugeda varasemate kaubamärkide maine tõendatuks, tuleb lükata määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikel 5 põhinev vastulause tagasi, kuna ka muud tingimused, nagu varasemate kaubamärkide eristusvõime või maine ärakasutamine või kahjustamine, ei ole täidetud.

23.

Puma esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 1. aprillil 2015.

24.

Oma hagi toetuseks esitas Puma sisuliselt kolm väidet, mille kohaselt esiteks on rikutud õiguskindluse ja hea halduse põhimõtet, kuna apellatsioonikoda jättis tähelepanuta tõendid varasemate kaubamärkide maine kohta ning järeldas, et nende maine ei ole tõendatud, teiseks on rikutud määruse nr 207/2009 artikleid 75 ja 76, kuna apellatsioonikoda uuris tõendeid varasemate kaubamärkide maine kohta, samas kui vastulausete osakond ei olnud selliste uurimist läbi viinud, ning kolmandaks on rikutud nimetatud määruse artikli 8 lõiget 5.

25.

Esimeses väites märkis Puma sisuliselt, et apellatsioonikoda rikkus õiguskindluse ja hea halduse põhimõtet, kui jättis tähelepanuta hageja poolt varasemate kaubamärkide maine kohta esitatud tõendid ning kaldus varasemate kaubamärkide mainet käsitlevast otsustuspraktikast kõrvale. Seda väidet põhjendas Puma Üldkohtu menetluses kahe argumendiga: esimene puudutab apellatsioonikoja keeldumist võtta arvesse tõendeid, mida ei olnud menetluskeelde tõlgitud, ning teine asjaolu, et apellatsioonikoda on kaldunud oma otsustuspraktikast kõrvale.

26.

Pärast seda, kui Üldkohus tunnistas teatavad Puma esitatud joonised vastuvõetamatuks, kuna need esitati esimest korda talle, analüüsis ta kaht argumenti, mille Puma esitas esimese väite raames. Üldkohus meenutas, et õigus heale haldusele kätkeb eelkõige asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid ning see otsuste põhjendamise kohustus täidab kaht eesmärki: esiteks peab huvitatud isikutel olema oma õiguste kaitsmiseks võimalik mõista võetud meetme põhjuseid ja teiseks peab liidu kohtul olema võimalik teostada oma kontrolli.

27.

Üldkohus rõhutas, et oma kohtupraktikas, mis käsitleb võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtteid, eelkõige 10. märtsi 2011. aasta kohtuotsuses Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑51/10 P, EU:C:2011:139), on Euroopa Kohus täpsustanud, et EUIPO peab Euroopa Liidu kaubamärgi registreerimistaotluse läbivaatamisel võtma arvesse sarnaste taotluste kohta tehtud otsuseid ning uurima eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samaväärne otsus või mitte, võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtete järgimisel peab aga siiski arvestama seaduslikkuse põhimõttega. Üldkohus meenutas veel, et seetõttu ei saa tähise kaubamärgina registreerimise taotleja enda huvides tugineda kolmanda isiku kasuks toime pandud rikkumisele, et saavutada identse otsuse tegemine. Peale selle peab õiguskindluse ja just hea halduse tagamiseks iga registreerimistaotluse kontrollimine olema range ja täielik, et vältida kaubamärkide alusetut registreerimist. Kontrollimine peab aset leidma igal konkreetsel juhtumil, kuna tähise registreerimine kaubamärgina sõltub erikriteeriumidest, mis on kohaldatavad asjaomastele faktilistele asjaoludele ning mis on mõeldud selle kontrollimiseks, kas asjaomane tähis ei kuulu mõne keeldumispõhjuse kohaldamisalasse.

28.

Esimese argumendi, mille Puma esitas oma esimese väite toetuseks, lükkas Üldkohus tagasi, selgitades, et vastavalt määruse nr 2868/95 eeskirjale 19 leidis apellatsioonikoda õigustatult, et tõendeid, mis ei ole menetluskeelde tõlgitud, ei saa arvesse võtta.

29.

Seoses Puma teise argumendiga, milles Puma väitis, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, kui ta kaldus kõrvale EUIPO otsustuspraktikast ja Üldkohtu praktikast, meenutas Üldkohus kõigepealt EUIPO kolme hiljutise otsuse sisu, mille kohaselt EUIPO kinnitas nimetatud maine olemasolu, samuti viitas Üldkohus selles kontekstis tõenditele, mille Puma oli esitanud oma varasemate kaubamärkide maine toetuseks nende menetluste raames. Seejärel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31, et Puma oli kõnealustele otsustele õigesti osutanud apellatsioonikoja menetluse käigus, ilma et apellatsioonikoda oleks neid vaidlusaluses otsuses analüüsinud või isegi nimetanud, piirdudes vaid märkimisega, et EUIPO varasem otsustuspraktika ei ole tema suhtes siduv. Lisaks rõhutas Üldkohus, et EUIPO järeldusi nende kolme otsuse puhul on kinnitanud mitu siseriiklike ametite otsust, mille Puma tõendina esitas.

30.

Nii leidis Üldkohus ühelt poolt, et EUIPO oli varasemate kaubamärkide maine tuvastanud kolmes hiljutises otsuses, ja teiselt poolt, et varasemate kaubamärkide maine tuvastamine oli faktilise asjaolu nentimine, mis ei sõltu taotletavast kaubamärgist.

31.

Üldkohus järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 34, et „arvestades […] kohtupraktikat, mille kohaselt EUIPO peab võtma arvesse sarnaste taotluste kohta tehtud otsuseid ning uurima eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samaväärne otsus või mitte, ning arvestades põhjendamiskohustust, ei saa apellatsioonikoda kalduda kõrvale EUIPO otsustuspraktikast, esitamata vähimatki selgitust põhjuste kohta, millest tulenevalt ta leidis, et neis otsustes varasemate kaubamärkide maine kohta tehtud järeldused ei ole (enam) asjakohased. Apellatsioonikoda ei ole märkinud, et see maine on eelnimetatud hiljutiste otsuste järel vähenenud või see otsustuspraktika on seadusvastane.“

32.

Sellega seoses lükkas Üldkohus tagasi EUIPO argumendi, et neid otsuseid ei tuleks võtta arvesse, kuna neile ei olnud lisatud nendes menetlustes esitatud tõendeid varasemate kaubamärkide maine kohta, täpsustades, et apellatsioonikojal on otsuse peale esitatud kaebuse menetluses määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmandast lõigust tulenev kaalutlusõigus otsustamaks, kas võtta arvesse lisa- või täiendavaid fakte ja tõendeid, mida vastulausete osakonna määratud või täpsustatud tähtaja jooksul ei esitatud.

33.

Kohtuasja asjaoludel otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37 ja 38 et „apellatsioonikoda [oleks] pidanud hiljutist varasemat otsustuspraktikat arvestades, mida kinnitab siseriiklike otsuste suhteliselt suur arv ja teatav Üldkohtu otsus, vastavalt hea halduse põhimõttele […], kas paluma hagejal esitada täiendavad tõendid varasemate kaubamärkide maine kohta – kas või nii palju, et see ümber lükata – nagu võimaldab tal teha määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmas lõik, või esitama põhjused, miks ta leiab, et neis varasemates otsustes tehtud järeldused varasemate kaubamärkide maine kohta ei ole käesoleval juhul asjakohased. See oli seda vajalikum, et teatavates osutatud otsustes nimetati väga üksikasjalikult varasemate kaubamärkide maine kohta antud hinnangu aluseks olnud tõendeid, mis oleks pidanud tõmbama tema tähelepanu nende olemasolule.“ Üldkohus nõustus seega Puma esimese väitega ja otsustas, et EUIPO rikkus hea halduse põhimõtet ja eelkõige kohustust oma otsuseid põhjendada.

34.

Üldkohus otsustas veel, et kuna varasemate kaubamärkide maine tugevust on võetud arvesse kahju olemasolu igakülgsel hindamisel määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses, mille kohta apellatsioonikoda tegi vaidlusaluses otsuses täiendavalt otsuse, võis apellatsioonikoja tehtud viga olla vastulause tulemuse osas määrava mõjuga. Kuna aga apellatsioonikoda ei olnud varasemate kaubamärkide mainet täielikult analüüsinud, siis leidis Üldkohus, et tal ei olnud võimalik määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 rikkumise kohta esitatud väite suhtes otsust teha.

35.

Seetõttu nõustus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 Puma esimese väitega ja tühistas vaidlusaluse otsuse osas, millega lükati hageja esitatud vastulause tagasi, ilma et muid hageja esitatud väiteid oleks uuritud.

36.

Oma apellatsioonkaebuses palub EUIPO Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja mõista kohtukulud välja Pumalt. Puma palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.

37.

Pooled esitasid oma argumendid kirjalikult ja 14. detsembri 2017. aasta kohtuistungil ka suuliselt.

38.

EUIPO esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kaks väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1 ja hea halduse põhimõtet koostoimes määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punktiga c ja määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikega 5. Teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõiget 1 ja määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 2.

39.

EUIPO esitab need kaks väidet nelja argumendina, mis on jagatud kolmeks punktiks. Ehkki selline esitusviis pole just kõige lihtsamini loetav, on vaidlusalused punktid siiski selgelt välja toodud. Need etteheited võimaldavad esimese väite raames kindlaks määrata kolm osa.

40.

Esiteks väidab ta, et Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31 arvestamata EUIPO menetlusliku seisundi ja kohustustega inter partes menetlustes, kui ta leidis, et Puma täitis oma kohustust tõendada kaubamärkide mainet vastavalt määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punktile c, „osutades õigesti“ kolmele varasemale EUIPO otsusele.

41.

Teiseks eiras Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 34 inter partes menetluste võistlevat laadi ja määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 kasutatud mõistet „maine“, kui ta määratles EUIPO varasemaid otsuseid EUIPO „otsustuspraktikana“. Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kohustas EUIPO apellatsioonikoda selgitama, miks ta ei võtnud arvesse järeldusi, mida ta on teinud varasemates Puma kaubamärkide mainet puudutavates otsustes.

42.

Kolmandaks ei oleks Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 tohtinud sedastada, et EUIPO apellatsioonikojal oli täiendav kohustus omaalgatuslikult paluda Pumal esitada väidetava maine kohta täiendavaid tõendeid. Seda tehes rikkus Üldkohus inter partes menetlustes kohaldatavat võistlevuse põhimõtet vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikele 1 ja hea halduse põhimõtet. Kolmas osa seostub etteheitega, mis on sõnastatud teise väite raames määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 alusel, mida kohaldatakse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 alusel. Neid apellatsioonkaebuse osi analüüsin niisiis teise väite raames koos.

43.

Analüüsin esimese väite kaht esimest osa koos, kuna need mõlemad puudutavad sisuliselt EUIPO otsustuspraktika mõju kaubamärgi maine tõendamisele.

44.

Alustuseks on oluline märkida, et EUIPO ei vaidlusta mitte vastulause esitaja võimalust viidata EUIPO varasemale otsustuspraktikale, vaid asjaolu, et eelnevat otsust võidakse arvesse võtta, ilma et vastulause esitaja oleks apellatsioonkaebusele lisanud täpseid ja korrektseid viiteid dokumentidele, mis esitati selle otsuse vastuvõtmisega lõppenud menetluses, ning seda uue menetluse keeles. ( 6 )

45.

Selle teesiga nõustumine tooks kaasa eelnevas otsuses tehtud järelduste tõendusväärtuse eitamise ning seega kaotaks varasemat otsustuspraktikat puudutav kohtupraktika suures osas mõtte, kuna vastulause esitaja ei saaks eelnevalt esitatud tõendite kindlakstegemist ja nende asjakohasuse tõendamist uue vastulausemenetluse jaoks ära kasutada.

46.

Kuid varasema kaubamärgi määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses „maine“ olemus on igati kooskõlas EUIPO kohustusega võtta oma varasemat otsustuspraktikat arvesse, nii nagu seda on kinnitanud Euroopa Kohus seoses muude registreerimisest keeldumise põhjustega, olgu need siis absoluutsed ( 7 ) või suhtelised. ( 8 )

47.

Tõepoolest, ma ei näe põhjust, miks ei peaks võrdse kohtlemise põhimõtet ja hea halduse põhimõtet, millel põhineb Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb EUIPO kohustust „võt[t]a arvesse sarnaste taotluste kohta tehtud otsuseid ning uuri[d]a eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samaväärne otsus või mitte“, ( 9 ) kohaldama ka määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise raames.

48.

Esiteks, kaubamärgil on maine liidu õiguse tähenduses, juhul kui Euroopa Liidu territooriumi olulises osas teab kaubamärki märkimisväärne osa avalikkusest, keda selle kaubamärgiga hõlmatud kaubad või teenused puudutavad. ( 10 )

49.

Niisiis on tegemist faktilise asjaolu tuvastamisega: „maine“ on reaalsus. ( 11 ) Euroopa Kohus on seda juba ka vaikimisi, kuid selgelt tunnistanud, märkides apellatsioonkaebuse raames, et varasema kaubamärgi maine omandamise tuvastamine on osa Üldkohtu poolt läbiviidavast asjaolude hindamisest. ( 12 )

50.

Ma nõustun seega hinnanguga, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33 ja mille kohaselt on Puma viidatud varasemate kaubamärkide maine tuvastamine faktilise asjaolu nentimine, mis ei sõltu vaidlusaluse registreerimismenetluse raames taotletavast kaubamärgist.

51.

Kui ilmneb, et EUIPO-l on juba varasemate menetluste käigus olnud juhust kinnitada, et konkreetne kaubamärk on omandanud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses maine, siis tuleb seda käsitleda kui fakti tuvastamist. Seega peavad tõendid, mille EUIPO on nimetatud tuvastamisel aluseks võtnud, põhimõtteliselt olema esitatud varasema otsuse põhjendustes. Nimelt on „EUIPO kohustusel põhjendada oma otsuseid määruse nr 207/2009 artikli 75 esimese lause alusel […] sama ulatus kui kohustusel, mis tuleneb ELTL artikli 296 teisest lõigust, mille kohaselt peab põhjendustest selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti autori arutluskäik selliselt, et huvitatud isikutel oleks võimalik võetud meetme põhjuseid mõista ja et pädeval kohtul kontrolli teostada […]“. ( 13 ) Selle nõude täitmiseks peavad tõendid selle kohta, et varasema kaubamärgi omanik on „maine“ omandanud, tingimata rohkem või vähem sõnaselgelt sisalduma EUIPO otsuses, millega seda asjaolu tunnistatakse. Need tõendid ei ole seega enam hilisema vastulausemenetluse raames vältimatud, kuna EUIPO varasemas otsuses on need tehtud järelduse toetuseks üles loetud. Sellest piisab.

52.

Niisiis ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 30 ja 31 aktsepteeris viiteid, mille Puma tegi vastulauses kolmele varasemale EUIPO otsusele, ning seda nii menetluste tulemusel kinnitatud varasemate kaubamärkide maine osas kui ka Puma poolt menetluste raames esitatud tõendite osas.

53.

Vastupidi sellele, mida väidab EUIPO oma esimese väite toetuseks, ei ole kaubamärgi mainet puudutava varasema otsustuspraktika arvessevõtmine vastuolus vastulausemenetluse võistleva laadiga; samuti ei ole see vastuolus igas vastulausemenetluses tehtud järelduse eripäraga. ( 14 )

54.

Euroopa Kohus on kahe täpsustusega kindlaks määranud EUIPO kohustuse võtta arvesse oma varasemat otsustuspraktikat. Esiteks peab „[v]õrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtete järgimisel […] arvestama seaduslikkuse põhimõttega“. ( 15 ) Teiseks „peab õiguskindluse ja just hea halduse põhimõtte kohaselt iga registreerimistaotluse kontrollimine olema range ja täielik, vältimaks kaubamärkide alusetut registreerimist […]. See kontroll tuleb läbi viia igal konkreetsel juhul.“ ( 16 )

55.

Nende põhimõtete kohaselt ei saa nii, nagu tähise registreerimise taotleja ei saa enda huvides tugineda identse otsuse tegemisega kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele, ( 17 ) ka tähise registreerimise vaidlustaja tugineda võimalikule eelnevalt toime pandud õigusnormi rikkumisele selleks, et saavutada identne otsus.

56.

Järelikult, juhul kui asjaomase kaubamärgi omanik võib vastulauses tugineda kaubamärgi mainet käsitlevale EUIPO otsustuspraktikale, võib taotleja omakorda selle otsustuspraktika vaidlustada või kritiseerida selle asjakohasust konkreetse juhtumi puhul. Nimelt ei võta varasemale otsustuspraktikale tuginemise võimatus taotlejalt õigust lükata vastulause toetuseks esitatud tõendeid ümber.

57.

Igal juhul peab EUIPO, olenemata sellest, kas poolte vahel on vaidlus, võtma viidatud otsust (või otsuseid) arvesse ja uurima eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samaväärne otsus, ning põhjendama oma otsust vastavalt, ei rohkem ega vähem.

58.

Tegelikult on selle näol tegemist üksnes EUIPO-le määruse nr 207/2009 artiklist 75 tuleneva põhjendamiskohustuse kohaldamisega. Seega, kuigi EUIPO ei pea täpsustama kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab tema põhjendustest selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema tema arutluskäik selliselt, et huvitatud isikutel oleks võimalik mõista võetud meetme põhjuseid ja et pädeval kohtul oleks võimalik teostada oma kontrolli. ( 18 ) Seega kui vaidlusaluse otsuse ülesehituse seisukohast olulise tähtsusega asjaolud ja õiguslikud kaalutlused on piisavalt esitatud, ei ole EUIPO kohustatud esitama eraldi põhjendusi, et põhjendada oma otsust seoses varasemate otsustega, millele on viidanud üks menetluspool. ( 19 )

59.

Niisiis ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 34 otsustas, et apellatsioonikojal ei olnud lubatud kalduda kõrvale EUIPO otsustuspraktikast, esitamata vähimatki selgitust põhjuste kohta, millest tulenevalt ta leidis, et neis otsustes varasemate kaubamärkide maine kohta tehtud järeldused ei ole (enam) asjakohased.

60.

Eeltoodut arvestades tuleb seega asuda seisukohale, et esimese väite kahes esimeses osas esitatud argumendid on põhjendamatud.

61.

Esimese väite kolmas osa ja teine väide, mille EUIPO esitas oma apellatsioonkaebuse toetuseks, puudutavad mõlemad vaidlusaluse kohtuotsuse punkti 37, milles Üldkohus otsustas sisuliselt, et kui EUIPO apellatsioonikoda ei esitanud põhjuseid, miks ta leiab, et neis varasemates otsustes tehtud järeldused ei ole asjakohased, „oleks [ta] pidanud […] vastavalt hea halduse põhimõttele […] paluma [Pumal] esitada varasemate kaubamärkide maine kohta täiendavad tõendid“.

62.

EUIPO leiab, et kui Üldkohus kuulutas selle kohustuse „täiendavaks“, rikkus ta inter partes menetlustes määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 ja hea halduse põhimõtte alusel kohaldatavat võistlevuse põhimõtet. Samuti rikkus Üldkohus „lisaks määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 2, mida kohaldatakse käesolevale kohtuasjale määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 alusel“. ( 20 )

63.

Määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikes 1 tehtud vahet ei saa siiski tähelepanuta jätta. Nimetatud sättes on küll märgitud, et EUIPO kontrollib fakte omal algatusel, kuid samas on ka täpsustatud, et registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes – näiteks sellised, millele on osutatud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 – piirdub EUIPO kontrollimisel siiski osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega. Määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikes 2 on lisatud, et EUIPO „võib mitte arvesse võtta fakte [millele asjaomased pooled ei ole viidanud] ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.“ ( 21 )

64.

Määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 alusel on määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmandas lõigus ette nähtud, et kui vaidlustatakse vastulausete osakonna otsus, „piirdub apellatsioonikoda kaebuse läbivaatamisel nende faktide ja tõenditega, mis on esitatud vastulausete läbivaatustalituse poolt […] määratud või täpsustatud tähtaegade jooksul, välja arvatud juhud, kui apellatsioonikoda leiab, et tuleks arvestada määruse [nr 207/2009] artikli [76] lõike 2 kohaseid lisa- või täiendavaid fakte ja tõendeid.“

65.

Euroopa Kohus on otsustanud, et „pooltele [jääb] võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast nende tähtaegade möödumist, mis on nende esitamisele kehtestatud määrust [nr 207/2009] kohaldades, ning […] [EUIPO-l]ei ole mingil juhul keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on selliselt hilinenult viidatud või mis on hilinenult esitatud“. ( 22 ) Teisisõnu jätavad nimetatud sätted EUIPO apellatsioonikodadele võimaluse otsustada, kas võtta arvesse lisa- või täiendavaid fakte ja tõendeid, mida ei esitatud vastulausete osakonna määratud või täpsustatud tähtaja jooksul, ( 23 ) tingimusel et tõendid on siiski juba esitatud EUIPO määratud tähtaja jooksul. ( 24 )

66.

Niisiis on tegemist EUIPO õigusega, mitte kohustusega: pooltele „ei ole […] tagatud tingimusteta õigus sellele, et [EUIPO] [faktilisi asjaolusid ja tõendeid, mis on esitatud ettenähtud tähtajast hiljem] arvesse võtab, sest [EUIPO‑l] on vastupidi hindamisruum selle üle otsustamisel, kas neid tuleb tema poolt langetatava otsuse puhul arvesse võtta või mitte“. ( 25 )

67.

Vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse tõlgendusele, mida pakub EUIPO, ei leia ma, et Üldkohus oleks muutnud EUIPO-le määruse nr 207/2009 artikliga 76 ja määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõikega 1 antud õiguse võtta arvesse tõendeid, mis pooled on esitanud hilinenult, kohustuseks selliste tõendite esitamist nõuda. Kohustus, mille Üldkohus on sõnastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37, ei põhine ju eespool nimetatud sätetel, vaid hea halduse põhimõttel, täpsemalt selles sisalduval põhjendamiskohustusel. ( 26 )

68.

Üldkohus viitab määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmandale lõigule ainult seepärast, et see „võimaldab“ küsida täiendavaid tõendeid. Niisiis ma ei arva, et Üldkohus oleks selle kinnitusega õigusnormi rikkunud.

69.

Määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmas lõik lubab sõnaselgelt EUIPO apellatsioonikojal arvestada lisa- või täiendavaid fakte ja tõendeid, mis on esitatud hilinenult. Määruse nr 207/2009 artikli 63 lõige 2 aga võimaldab EUIPO apellatsioonikojal kutsuda pooli „nii sageli kui vajalik ning nõukogu määratud tähtaja jooksul esitama märkusi teate kohta, mille [ta] on esitanud“. ( 27 ) Lisaks on määruse nr 207/2009 artikli 78 lõike 1 punktis c nähtud ette ka võimalus paluda dokumentide või tõendite esitamist „[EUIPOs] toimuvate menetluste puhul“.

70.

Neil asjaoludel ei teinud Üldkohus viga, kui ta otsustas, et võttes arvesse põhjendamise nõuet, mis hea halduse põhimõttest tulenevalt EUIPO suhtes kehtib ja mis on sõnaselgelt sätestatud määruse nr 207/2009 artiklis 75, „oleks EUIPO apellatsioonikoda pidanud […] vastavalt hea halduse põhimõttele“ paluma varasemate kaubamärkide omanikul esitada täiendavad tõendid nende maine kohta, kui see oli vajalik varasemates otsustes tehtud järeldustest kõrvale kaldumiseks ja otsuse nõuetekohaseks põhjendamiseks. Tegemist on üksnes määruse nr 207/2009 artikli 63 lõikes 2 ette nähtud võimaluse kasutamisega.

71.

Lisaks tagab Üldkohtu sõnastatud reegel ka võistlevuse põhimõtte järgimise, kuna määruse nr 207/2009 artikliga 75 on EUIPO-l keelatud teha otsuseid selliste põhjuste või tõendite alusel, mille kohta huvitatud isikutel ei ole olnud võimalik oma seisukohta esitada. Kui EUIPO nõuab vastulause esitajalt täiendavate tõendite esitamist, peab ta andma ka taotlejale võimaluse esitada oma seisukoht.

72.

Eeltoodut arvestades tuleb seega nentida, et esimese väite kolmanda osa ja teise väite raames esitatud argumendid on põhjendamatud. Seetõttu tuleb mõlemad väited tervikuna tagasi lükata.

73.

Teise võimalusena, juhul kui Euroopa Kohus peaks nägema vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 sõnastatud kinnituses õigusnormi rikkumist, kuna Üldkohus viitas määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmandale lõigule, siis minu arvates õigustab hea halduse põhimõte koostoimes määruse nr 207/2009 artikli 63 lõikega 2 ja artikli 78 lõike 1 punktiga c vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni piisavalt. Neil asjaoludel ei piisa Üldkohtu veast minu arvates vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks. ( 28 )

74.

Neil asjaoludel ei anna EUIPO apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud esimese väite kaks esimest osa alust vaidlustatud kohtuotsust tühistada, mistõttu tuleb jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

75.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Puma on kohtukulude hüvitamist EUIPO-lt nõudnud ja EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

76.

Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus: