1.

Käesolevad eelotsuse küsimused, mille esitas Euroopa Kohtu kantseleisse 10. juunil 2016 ( 2 ) ja 28. juulil 2016 ( 3 ) Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu, Prantsusmaa), puudutavad nõukogu 23. juuli 1990. aasta direktiivi 90/434/EMÜ eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise ja osade või aktsiate asendamise puhul rakendatava ühise maksustamissüsteemi kohta ( 4 ) artikli 8 tõlgendamist.

2.

Need taotlused esitati kohtuvaidlustes, millest ühe pooled on Marc Jacob ja ministre des Finances et des Comptes publics (rahandus- ja riigieelarve minister, Prantsusmaa) ning teise pooled ministre des Finances et des Comptes publics (rahandus- ja riigieelarve minister, Prantsusmaa) ja M. Lassus ning mis käsitlevad maksuhalduri otsust maksustada osade või aktsiate asendustehinguga teenitud kapitalikasumit saadud osade või aktsiate hilisema võõrandamise korral.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamiseks on tal nimelt vaja teada, kas direktiivi 90/434 artikli 8 lõikega 2 on vastuolus niisugune nagu põhikohtuasjades arutatav liikmesriigi õigusakt, milles on ette nähtud võõrandatud aktsiate või osade asendamise ajal teenitud kapitalikasumi maksustamise kuni nende aktsiate või osade hilisema võõrandamiseni edasilükkamise mehhanism.

4.

Selle mehhanismi järgi määratakse kapitalikasumi maksubaas kindlaks aktsiate või osade asendamise kuupäeval, samas kui maksustamine ( 5 ) toimub alles siis, kui need aktsiad või osad hiljem võõrandatakse ( 6 ). M. Jacob ja M. Lassus leiavad aga, et direktiivi 90/434 artikli 8 lõige 2 nõuab maksu tasumise ajatamise, mitte maksustamise edasilükkamise mehhanismi, mis tähendab, et aktsiate või osade asendamine on lihtsalt maksualaselt neutraalne vahetehing ja et maksustatava teokoosseisu võib moodustada ainult asendamisel saadud aktsiate või osade edasine võõrandamine. Selle põhjal leiavad M. Jacob ja M. Lassus, et kõnealuste osade või aktsiate võõrandamisel teenitud kapitalikasumit ei võinud kõnealusel viisil maksustada.

5.

Prantsuse valitsus asendas 2000. aastal maksustamise edasilükkamise süsteemi maksu tasumise ajatamise süsteemiga, mille järgi määratakse kõik maksustamistingimused kindlaks osade või aktsiate võõrandamise ajal, olgu siis tegu maksubaasi, maksumäära või maksu suuruse kindlaksmääramisega. Just selles etapis ongi M. Jacobi arvates Prantsuse valitsus kehtestanud paralleelselt exit tax süsteemi (st „riigist väljumisel maksustamise süsteemi“).

6.

Mõisteid „ajatamine“ või „maksustamise edasilükkamine“ tuleb eristada maksu sissenõudmise edasilükkamisest, mis tähendaks, et kõik maksustamistingimused (kapitalikasumi maksubaasi ja maksumäära kindlaksmääramine) määratakse kindlaks aktsiate või osade asendamise kuupäeval ning ainult selliselt kindlaksmääratud maksu maksmine lükatakse edasi nende hilisema võõrandamise kuupäevani. See mehhanism on olnud kohtuasjade keskmes, mille alusel on kujunenud kohtupraktika, mis on välja töötatud järgmistes kohtuotsustes: 29.11.2011, National Grid Indus (C‑371/10, EU:C:2011:785); 23.1.2014, DMC (C‑164/12, EU:C:2014:20); 21.5.2015, Verder LabTec (C‑657/13, EU:C:2015:331) ja 21.12.2016, komisjon vs. Portugal (C‑503/14, EU:C:2016:979).

7.

ELTL artikkel 49 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 43) on sõnastatud järgmiselt:

„Allpool esitatud sätete kohaselt keelatakse piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil […]“

8.

Direktiivi 90/434 põhjendustes 1, 4 ja 6 on ette nähtud:

„[…] eri liikmesriikide äriühingute ühinemine, jaotumine, eraldumine ja osade või aktsiate asendamine võib olla vajalik selleks, et luua ühenduse piires analoogilised tingimused siseturu tingimustega, ja selleks et nõnda tagada ühisturu loomine ning selle efektiivne toimimine; niisuguseid tehinguid ei tohiks takistada piirangud, halvemus ega moonutused, mis tulenevad eriti liikmesriikide maksukorraldusest; seoses niisuguste tehingutega on vaja kehtestada konkurentsi seisukohalt neutraalsed maksustamiseeskirjad, mis võimaldavad äriühingutel kohanduda ühisturu nõuetele, suurendada oma tootlikkust ja parandada rahvusvahelist konkurentsivõimet;

[…]

[…] ühine maksusüsteem peaks vältima maksustamist seoses ühinemise, jaotumise, eraldumise ja osade või aktsiate asendamisega, arvestades seejuures üleandva või omandatava äriühingu riigi finantshuve;

[…]

[…] eraldumisega seotud kapitali kasvutulu maksustamise edasilükkamine kuni vara tegeliku võõrandamiseni, mida rakendatakse nimetatud püsivale tegevuskohale üle antud vara suhtes, võimaldab vabastada vastava kapitali kasvutulu maksust, tagades siiski selle maksustamise üleandva äriühingu riigi poolt ajal, mil see vara võõrandatakse“.

9.

Direktiivi 90/434 artiklis 8 on ette nähtud:

„1.   Seoses ühinemise, jaotumise või osade või aktsiate asendamisega ei tohi ülevõtva või omandava äriühingu osade või aktsiate jaotamine üleandva või omandatava äriühingu osanikele või aktsionäridele tasuna osade või aktsiate eest, mis moodustavad viimasena nimetatud äriühingu kapitali, iseenesest põhjustada nimetatud osanike või aktsionäride tulu, kasumi või kapitali kasvutulu maksustamist.

2.   Liikmesriigid kohaldavad lõiget 1 tingimusel, et osanikud või aktsionärid ei omista saadud osadele või aktsiatele kõrgemat maksustatavat väärtust, kui oli asendatavatel osadel või aktsiatel vahetult enne ühinemist, jaotumist või osade või aktsiate asendamist.

Lõike 1 kohaldamine ei takista liikmesriike maksustamast saadud osade või aktsiate hilisemast üleandmisest pärinevat kasu samal viisil nagu enne omandamist olemas olnud osade või aktsiate üleandmisest pärinevat kasu.

[…]“

10.

Prantsusmaa ja Belgia vahel 10. märtsil 1964 sõlmitud tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ja vastastikuse haldus- ja õigusabi korra kehtestamise lepingu artiklis 18 on sätestatud:

„Kui käesoleva lepingu eelmistest artiklitest ei tulene teisiti, maksustatakse lepingu ühe osalisriigi residentide tulu ainult selles riigis.“

11.

Prantsuse Vabariigi valitsuse ja Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi valitsuse vahel 22. mail 1968 Londonis allkirjastatud topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise lepingu (edaspidi „Prantsuse-Briti maksuleping“) artikli 13 lõigetes 3 ja 4 on sätestatud:

„3.   Lõigetes 1 ja 2 nimetamata mis tahes kauba võõrandamisest saadud tulu maksustatakse üksnes selles lepingu osalisriigis, mille resident võõrandaja on.

4.   Olenemata lõikest 3 on tulu, mille on teeninud lepingu ühe osalisriigi residendist füüsiline isik rohkem kui 25 protsendi talle üksi või koos sugulastega lepingu teise osalisriigi residendist äriühingus otseselt või kaudselt kuuluvate osade võõrandamiselt, maksustatav selles teises riigis. Käesoleva lõike sätteid kohaldatakse ainult juhul, kui:

12.

Üldise maksuseadustiku artikli 92B lõike II punkti 1 redaktsioonis, mis on kohaldatav kapitalikasumi suhtes, mille maksustamine oli 1. jaanuari 2000. aasta seisuga edasi lükatud, on sätestatud:

„1.   Alates 1991. või 1992. aasta 1. jaanuarist kehtivate õigusnormide kohaselt toimunud ülevõtmispakkumise, ühinemise, jagunemise, muutuva põhikapitaliga investeerimisühingu poolt eriotstarbelise investeerimisfondi ülevõtmisega või ettevõtte tulumaksu tasuma kohustatud äriühingule osade või aktsiate üleandmisega seotud osade või aktsiate asendamiselt teenitud kapitalikasumi maksustamise võib edasi lükata kuni asendamisel saadud osade või aktsiate võõrandamise või tagasiostuni […]“

13.

Üldise maksuseadustiku artikli 160 lõigetes I ja I ter oli põhikohtuasjade faktiliste asjaolude ajal kohaldatavas redaktsioonis sätestatud:

„I. […] Selliselt teenitud kasumi maksustamisele kehtib ainult tingimus, et võõrandajale või tema abikaasale, nende ülenevatele või alanevatele sugulastele äriühingu kasumis otseselt või kaudselt kuuluvad õigused koos on mis tahes hetkel viimase viie aasta jooksul ületanud 25% sellest kasumist. Kui aga võõrandamine toimub ühele käesolevas lõigus osutatud isikutest, on kasum maksuvaba, kui kõiki või osa nendest äriühingu õigustest ei müüda viie aasta jooksul edasi kolmandale isikule. Selle tingimuse täitmata jätmise korral maksustatakse kasum esimese võõrandaja nimel õiguste kolmandale isikule edasimüümise aastal.

[…]

Aasta jooksul tekkinud kapitalikahjum arvatakse maha ainult samal või viiel järgneval aastal teenitud sama laadi kapitalikasumist“ ( 7 ).

„I ter. […] 4. Alates 1. jaanuarist 1991 ühinemisest, jagunemisest, eraldumisest, ettevõtte tulumaksu tasuma kohustatud äriühingule osade või aktsiate üleandmisega seotud osaluse asendamisest teenitud kapitalikasumi maksustamise võib artikli 92B lõikes II sätestatud tingimustel edasi lükata […]“

14.

Üldise maksuseadustiku 1999. aastal kohaldatava redaktsiooni ( 8 ) artikli 164 B lõike I punkti f alusel loetakse Prantsusmaalt saadud tuluks „artiklis 160 nimetatud kapitalikasum, mis tuleneb õiguste võõrandamisest äriühingutes, mille asukoht on Prantsusmaal“.

15.

Üldise maksuseadustiku artiklis 244 bis B oli osade või aktsiate võõrandamise kuupäeval 1999. aastal kohaldatavas redaktsioonis ( 9 ) ette nähtud:

„Tulu, mida saavad füüsilised isikud, kes ei ole artikli 4 B tähenduses Prantsusmaa maksuresidendid, või juriidilised isikud või organisatsioonid nende vormist olenemata, kelle registrijärgne asukoht on väljaspool Prantsusmaad, äriühingutes omatavate artiklis 160 nimetatud õiguste võõrandamiselt, määratakse kindlaks ja maksustatakse artiklis 160 ette nähtud korras.“

16.

M. Jacob tegi 23. detsembril 1996 äriühingusse Dubocage Développement SAS sissemakse aktsiatega, mis tal olid äriühingus Dubocage SAS – mõlemad on Prantsuse äriühingud –, ja sai asendustehingus vastu aktsiad, mille oli emiteerinud esimene nimetatud äriühingutest. Selle aktsiate asendustehinguga teenitud kapitalikasumi maksustamine lükati tema taotlusel vastavalt kehtivatele Prantsuse õigusnormidele ( 10 ) edasi.

17.

1. oktoobril 2004 viis M. Jacob oma maksuresidentsuse üle Belgiasse.

18.

21. detsembril 2007 võõrandas ta kõik aktsiad, mis tal olid äriühingus Dubocage Développement. Pärast võõrandamist maksustati kapitalikasum, mille maksustamine oli edasi lükatud, 2007. aasta eest summas 1342384 eurot koos viivise ja 10protsendilise maksusuurendusega.

19.

Tribunal administratif de Montreuil (Montreuil’ halduskohus, Prantsusmaa) tühistas 8. juuni 2012. aasta otsusega selles summas määratud maksu, aga Cour administrative d’appel de Versailles (Versailles’i teise astme halduskohus, Prantsusmaa) tegi 28. mail 2015 rahandus- ja riigieelarve ministri apellatsioonkaebuse alusel kohtuotsuse, millega see kohtuotsus tühistati ja vaidlusalune maksukohustus taastati. M. Jacob esitas 1. oktoobril 2015 Conseil d’État’le (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kassatsioonkaebuse.

20.

Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) märgib, et kohaldatavatest üldise maksuseadustiku sätetest tuleneb, et nende mõju seisneb selles, et nendega võimaldatakse erandina reeglist, et kapitalikasumi maksustamise teokoosseis tekib kasumi saamise aastal, arvestada asendustehingu kapitalikasumit ja selle suurus kindlaks määrata kapitalikasumi teenimise aastal ning maksustada seda aastal, millal toimub sündmus, mis lõpetab maksustamise edasilükkamise ja milleks on käesoleval juhul asendustehinguga saadud aktsiate võõrandamine. Conseil d’État’ hinnangul ei mõjuta asjaolu, et maksumaksja on vahepeal oma maksuresidentsuse teise riiki üle viinud, selle riigi, mille resident ta oli asendustehingust kapitalikasumi teenimise ajal, pädevust seda kasumit asendustehinguga saadud aktsiate lõpliku võõrandamise ajal maksustada.

21.

Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) märgib samas, et M. Jacob väidab samuti, et need üldise maksuseadustiku sätted, nagu Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) on neid tõlgendanud, eiravad eespool nimetatud direktiivi 90/434 artiklist 8 tulenevaid eesmärke, võimaldades Prantsuse valitsusel asendustehingus saadud osade või aktsiate võõrandamise korral maksustada algselt omatud osade või aktsiate asendamisel teenitud kapitalikasumit, mille maksustamine oli edasi lükatud, sest M. Jacobi arvates ei saa aktsiate asendustehing olla maksustatav teokoosseis ja seda tuleks käsitada maksustamise seisukohast neutraalse vahetehinguna, ning kapitalikasumi maksustatavaks teokoosseisuks on asendamisel saadud osade või aktsiate võõrandamine.

22.

Nendel asjaoludel otsustas Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23.

M. Lassus oli alates 1997. aastast Suurbritannia maksuresident. 7. detsembril 1999 tegi ta Luksemburgi äriühingusse Gemplus International sissemakse ( 11 ) Prantsuse äriühingu Gemplus Associates ( 12 ) aktsiatega ja sai asendustehingus vastu esimesena nimetatud äriühingu ( 13 ) aktsiaid. Selle asendamisega teenis ta kapitalikasumit 17814460 eurot, mille maksustamine lükati kõnealuse õigusnormi kohaselt ( 14 ) edasi. Asendustehingu tulemusel ostis M. Lassus teisi äriühingu Gemplus International aktsiaid.

24.

2002. aasta detsembris võõrandas M. Lassus 45% talle kuuluvatest Gemplus Internationali ( 15 ) aktsiatest. Prantsuse maksuhaldur ( 16 ) leidis siis, et aktsiad, mille M. Lassus oli 7. detsembri 1999. aasta asendustehinguga saanud, olid 45% ulatuses võõrandatud, ja maksustas kapitalikasumi osa, mille maksustamine oli edasi lükatud ja mille suurus oli nimetatud kuupäeval kindlaks määratud. Seetõttu määras maksuhaldur M. Lassusile 2002. aasta eest täiendavad tulumaksu maksed.

25.

M. Lassus vaidlustas need maksed Tribunal administratif de Paris’s (Pariisi halduskohus, Prantsusmaa), kes jättis tema kaebuse rahuldamata. Cour administrative d’appel de Paris (Pariisi teise astme halduskohus, Prantsusmaa), kellele esitati apellatsioonkaebus, tühistas esimese kohtu otsuse ja sellest lähtuvalt vabastas M. Lassusi nimetatud maksete tasumise kohustusest. Maksuhaldur esitas seejärel Conseil d’État’le (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kassatsioonkaebuse.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et vastavalt põhikohtuasjas arutamisel olevale õigusaktile ja Prantsuse-Briti maksulepingu artikli 13 lõike 4 punktidele a ja b võis kapitalikasumit, mille oli Suurbritannia maksuresident M. Lassus teeninud asendustehinguga 1999. aastal, maksustada Prantsusmaal.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab peale selle, et kõnealuse siseriikliku õigusakti mõju seisneb selles, et see võimaldab erandina reeglist, et kapitalikasumi maksustamise teokoosseis tekib kasumi saamise aastal, arvestada aktsiate asendustehingust saadavat kapitalikasumit ja määrata selle suuruse kindlaks sellel aastal, millal asendustehing toimus, ja seda maksustada aasta eest, mille vältel toimus maksustamise edasilükkamist lõpetav sündmus, st asendustehingu ajal saadud aktsiate võõrandamine. Sellega seoses on nimetatud kohus seisukohal, et asjaolu, et saadud aktsiate hilisemal võõrandamisel saadav kapitalikasum on maksustatav muus liikmesriigis kui see, kus asendatud aktsiatelt saadud kapitalikasum oli asendustehingu ajal maksustatav, ei mõjuta viimati nimetatud liikmesriigi ( 17 ) õigust maksustada kapitalikasumit asendustehinguga saadud aktsiate lõpliku võõrandamise ajal.

28.

M. Lassus seab selle tõlgenduse aga kahtluse alla.

29.

Ühelt poolt väidab ta esimese võimalusena, et siseriikliku õigusaktiga kehtestatud maksustamise edasilükkamise mehhanism on vastuolus direktiivi 90/434 artikliga 8, kuna see artikkel näeb ette, et maksustatav teokoosseis on saadud aktsiate võõrandamine, mitte aga aktsiate või osade asendustehing, kuna viimane on maksustamise seisukohast neutraalne vahetehing. Ta väidab peale selle, et käesoleval juhul oli võõrandamise ajaks Prantsuse maksuhaldur maksustamisõiguse kaotanud, kuna võõrandamistehing kuulub Ühendkuningriigi maksupädevusse.

30.

Teiselt poolt, kui võõrandamine oli maksustatav Prantsusmaal, kuna siseriiklik õigusakt lubab võõrandamise kapitalikahjumit sama laadi kapitalikasumist maha arvata, eirab maksuhalduri keelamine 2002. aastal aktsiate võõrandamisel tekkinud kapitalikahjumit maha arvata asendustehinguga teenitud kapitalikasumist, mille maksustamine oli edasi lükatud, tema arvates direktiivi 90/434 artikli 8 eesmärke ja takistab ELTL artikliga 49 tagatud asutamisvabadust.

31.

Nendel tingimustel otsustas Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

32.

Kohtuasjas Jacob (C‑327/16) esitasid kirjalikud seisukohad M. Jacob, Prantsuse, Soome ja Rootsi valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuasjas Lassus (C‑421/16) esitasid kirjalikud seisukohad Prantsuse, Austria, Soome ja Rootsi valitsus ning komisjon.

33.

Euroopa Kohtu presidendi 10. novembri 2016. aasta otsusega liideti kohtuasjad Jacob (C‑327/16) ja Lassus (C‑421/16) vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 54 suuliseks menetluseks ja kohtuotsuse tegemiseks.

34.

M. Jacob, Prantsuse ja Rootsi valitsus ning komisjon esitasid suulised seisukohad kohtuistungil, mis peeti 13. septembril 2017.

35.

Eelotsusetaotlusest kohtuasjas Jacob (C‑327/16) nähtub, et põhikohtuasja faktilised asjaolud puudutasid aktsiate asendustehinguid ühes ja samas liikmesriigis asutatud äriühingute vahel, mistõttu need jäävad a priori direktiivi 90/434 ( 19 ) kohaldamisalast välja ja olukord on seega puhtalt riigisisene.

36.

Taotlusest nähtub siiski, et M. Jacob väitis, et õigusnormid, millega on direktiiv 90/434 Prantsuse õigusesse üle võetud, nimelt üldise maksuseadustiku artikli 92 B lõige II ja artikli 160 lõike I ter punkt 4 on kohaldatavad ka kahe Prantsuse äriühingu vahelisest ühisemisest, jagunemisest või sissemaksetest tulenevatele aktsiate asendustehingutele.

37.

Vastuseks Euroopa Kohtu 21. juuli 2016. aasta teabetaotlusele Conseil d’État’le (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kinnitas selle kohtu kolmanda koja president 1. augusti 2016. aasta kirjaga, et „vaidlusalused õigusnormid, üldise maksuseadustiku artiklid 92 B ja 160, mis on vastu võetud direktiivi [90/434] ülevõtmiseks, on aktsiate asendustehingutele kohaldatavad samadel tingimustel, olenemata sellest, kas tehingud toimuvad Prantsuse äriühingute vahel, eri liikmesriikide või kolmandate riikide äriühingute vahel, kui […] aktsiaid omav maksumaksja on asendamise ajal Prantsusmaa maksuresident“.

38.

Tuleks meelde tuletada, et vastavalt ELTL artiklile 267 on Euroopa Kohus pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad aluslepingute ja Euroopa Liidu institutsioonide õigusaktide tõlgendamist. Selle artikli alusel ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames on üksnes liikmesriigi kohtul õigus iga kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata eelotsuse vajalikkust kohtuasjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust.

39.

Järelikult, kui liikmesriigi kohtu esitatud küsimused puudutavad liidu õigusnormi tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud neile vastama. Selle kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohus korduvalt tunnistanud ennast pädevaks lahendama liidu õigusnorme puudutavaid eelotsusetaotlusi olukorras, kus põhikohtuasja asjaolud on küll väljaspool liidu õiguse otsest kohaldamisala, kuid kus liidu õigusnormid on muudetud kohaldatavateks siseriikliku õigusega, milles järgitakse puhtalt siseriiklike olukordade reguleerimisel liidu õiguses sätestatut.

40.

Sellistel juhtudel on liidul nimelt kindel huvi selle vastu, et lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus tõlgendataks liidu õigusest üle võetud sätteid või mõisteid ühetaoliselt, olenemata sellest, millistel asjaoludel neid kohaldatakse ( 20 ).

41.

Eelotsusetaotluse suhtes kohtuasjas Jacob (C‑327/16) – kuna Conseil d’État’ (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 1. augusti 2016. aasta vastusest ( 21 ) nähtub, et Prantsuse seadusandja on otsustanud kohelda siseriiklikke ja direktiivi 90/434 artikliga 8 reguleeritud olukordi ühtemoodi – tuleb tõdeda, et Euroopa Kohus on pädev vastama küsimustele, mis puudutavad seda artiklit.

42.

Austria valitsus avaldab kahtlust, kas direktiiv 90/434 on üldse kohtuasjas Lassus (C‑421/16) kohaldatav.

43.

Ta leiab, et selle direktiivi eeskirjad puudutavad ainult „riiki, mille maksuresident on sissemakse teinud osanik või aktsionär, ja riiki, mille maksuresident on sissemakse saanud äriühing. Näib, et kui sissemakse teinud osanik või aktsionär on mõne teise (kolmanda) liikmesriigi maksuresident, ei ole direktiiv talle kohaldatav“.

44.

Austria valitsus märgib, et nii nähtub direktiivi 90/434 ülesehitusest. Tema sõnul ei ole selles direktiivis ette nähtud ühtegi eeskirja „juhtude kohta, kus sissemakse tegemise tõttu liikmesriik kaotab oma maksustamisõiguse omandatud äriühingu osade või aktsiate suhtes, ilma et seda maksustamisõigust asendataks omandava äriühingu uute maksustatavate osade või aktsiatega, mis jätab kõnealusele liikmesriigile ulatusliku seadus- ja määrusandliku tegutsemisvabaduse, mida direktiiv ei piira, kusjuures on täpsustatud, et liikmesriikide maksumeetmed peavad siiski olema põhivabadustega kooskõlas“. Austria valitsuse sõnul on see „nii käesoleval juhul: topeltmaksustamise vältimise Prantsuse-Briti [maksu]lepingu alusel on Prantsusmaal õigus maksustada kuni osade või aktsiate asendamiseni teenitud kapitalikasumit. Selle tehinguga antakse omandava Luksemburgi äriühingu aktsiad asendustehingus üle aktsionärile, kelle elukoht on Ühendkuningriigis. Asendustehingus saadud aktsiaid võib maksustada ainult Ühendkuningriigis, mitte Prantsusmaal“.

45.

Leian, et Austria valitsuse väidetav direktiivi 90/434 kohaldamisala piirang ei leia mingil viisil kinnitust selle direktiivi sõnastuses ega ülesehituses.

46.

Direktiivi 90/434 artiklist 1 tuleneb selgelt, et iga liikmesriik kohaldab seda direktiivi „sellise ühinemise, jaotumise, eraldumise ja osade või aktsiate asendamise puhul, milles osalevad kahe või enama liikmesriigi äriühingud“. Ei ole aga vaidlust selles, et kohtuasjas Lassus (C‑421/16) arutamisel olev tehing on piiriülene tehing, milles osalevad kahe liikmesriigi: käesoleval juhul Prantsuse Vabariigi ja Luksemburgi Suurhertsogiriigi äriühingud.

47.

Minu arvates ei ole direktiivi 90/434 artiklis 1 ega muide ka selle artiklis 8 ette nähtud nende sätete kohaldamisala piiramist piiriülese tehingu kummagi osapoole: sissemakset tegeva äriühingu või omandava äriühingu maksuresidentsuse põhjal.

48.

Peale selle olen ma vastupidi Austria valitsuse seisukohtadele „juhtude kohta, kus sissemakse tegemise tõttu liikmesriik kaotab oma maksustamisõiguse omandatud äriühingu osade või aktsiate suhtes“, seisukohal, et direktiivi 90/434 artikli 8 lõike 2 teine lõik ei takista liikmesriigil ette näha mehhanismi, kus osade või aktsiate asendustehingus arvestatud kapitalikasumi maksustamine lükatakse edasi kuni nende osade või aktsiate hilisema võõrandamiseni ( 22 ). Sellest järeldub, et direktiivi 90/434 artikli 8 lõike 2 teise lõigu kohaselt säilitab asjaomane liikmesriik, käesoleval juhul Prantsuse Vabariik, õiguse oma maksupädevuse alusel enne osade või aktsiate asendamist teenitud kapitalikasumit maksustada ( 23 ).

49.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus käesolevates kohtuasjades sisuliselt teada, kas direktiivi 90/434 artikliga 8 on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et aktsiate või osade asendamisel lükatakse asendustehingu korral arvestatud ja kindlaks määratud kapitalikasumi maksustamine edasi aastasse, mille vältel toimub seda edasilükkamist lõpetav sündmus, st käesoleval juhul nende aktsiate või osade hilisem võõrandamine.

50.

Kuigi Prantsuse seadusandja on pidanud eesõiguslikuks maksustamise edasilükkamise mehhanismi, ( 24 ) mille järgi määratakse osade või aktsiate kapitalikasumi maksubaas kindlaks osade või aktsiate asendustehingu ajal ning kapitalikasumi maksustamine ja maksu sissenõudmine toimub alles osade või aktsiate asendamise korral saadud osade või aktsiate hilisema võõrandamise ajal, on M. Jacob ja M. Lassus seisukohal, et direktiivi 90/434 artikkel 8 nõuab – selleks et järgida selle direktiiviga silmas peetud neutraalse maksustamise põhimõtet – maksu tasumise ajatamise mehhanismi ( 25 ).

51.

Seda arvestades ei ole Euroopa Kohtu pädevuses analüüsida käesolevate kohtuasjade raames maksu tasumise ajatamise mehhanismi õiguspärasust direktiivi 90/434 artikli 8 lõike 2 teise lõigu seisukohast ega niisuguse mehhanismi sobivust võrreldes maksustamise edasilükkamise mehhanismiga. Käesolev eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutab ainult Prantsusmaal kehtivat maksustamise edasilükkamise mehhanismi. Järelikult ei ole käesoleval juhul Euroopa Kohtu ülesanne asuda läbi vaatama eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangut, kes piirdus tema menetluses oleva kohtuvaidluse õigusliku ja faktilise raamistikuga ega lisanud probleemi seda aspekti oma küsimusse ( 26 ).

52.

Tuleks meelde tuletada, et Euroopa Kohus otsustas 5. juuli 2007. aasta kohtuotsuses Kofoed (C‑321/05, EU:C:2007:408, punkt 32), et direktiivi 90/434 eesmärk on „ettevõtjate piiriülestelt ümberkorraldustelt maksualaste tõkete kaotami[ne] selleks, et esiteks tagada, et kapitali suurendamist ei maksustata enne selle tegelikku toimumist ja teiseks, et vältida, et osade asendamise ajal toimunud tehinguid, mis hõlmavad eriti olulist kapitalitulu, ei vabastataks maksust üksnes seetõttu, et neid tehakse ümberkorralduse raames“.

53.

Teisisõnu on direktiivi 90/434 artikli 8 lõike 1 eesmärk nimelt vältida likviidsuse seisukohast ebasoodsamat olukorda, mis sellest tuleneks, kui kapitalikasumilt, mida arvestatakse aktsiate või osade asendustehingu ajal, tuleks maks tasuda enne selle kasumi realiseerumist ( 27 ).

54.

Direktiivi 90/434 artikli 8 lõige 1 näeb nimelt ette, et aktsiate või osade asendustehingut iseenesest ei või maksustada ( 28 ). Sellest järeldub, et selle aktsiate või osade asendustehingu neutraalse maksustamise nõudega soovitakse direktiiviga vastavalt selle põhjendustele 1 ja 4 tagada, et eri liikmesriikide äriühingute niisuguseid asendustehinguid ei takistaks piirangud, halvemus ega moonutused, mis tulenevad liikmesriikide maksukorraldusest ( 29 ).

55.

Vaatamata direktiivi 90/434 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud neutraalse maksustamise nõudele on selle direktiivi artikli 8 lõike 2 teises lõigus siiski ette nähtud, et liikmesriigid võivad ( 30 ) maksustada „saadud osade või aktsiate hilisemast üleandmisest pärinevat kasu samal viisil nagu enne omandamist olemas olnud osade või aktsiate üleandmisest pärinevat kasu“.

56.

Seega, kuigi direktiivi 90/434 artikli 8 lõikega 1 keelatakse aktsiate asendustehingu maksustamine asendamise ajal, tuleneb nimetatud direktiivi artikli 8 lõike 2 teisest lõigust, et nende sätetega ei ole siiski ette nähtud selle asendamisega seotud kapitalikasumi lõplikku maksuvabastust ( 31 ).

57.

Euroopa Kohus otsustas nimelt 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsuse A.T. (C‑285/07, EU:C:2008:705) punktis 35, et „vastavalt direktiivi 90/434 põhjendusele 4 on direktiivi eesmärk arvestada omandatava äriühingu riigi finantshuve. Nii sätestab direktiivi 90/434 artikli 8 lõike 2 teine lõik, et selle artikli lõike 1 kohaldamine ei takista liikmesriike maksustamast saadud osade või aktsiate hilisemast üleandmisest pärinevat kasu samal viisil nagu enne omandamist olemas olnud osade või aktsiate üleandmisest pärinevat kasu“ ( 32 ).

58.

Oluline on märkida, nagu juhtisid tähelepanu Rootsi valitsus ja komisjon ( 33 ), et direktiivi 90/434 artikli 8 lõike 2 teine lõige ei sisalda ühtegi sätet aktsiate või osade võimaliku maksustamise tingimuste kohta nende hilisema võõrandamise korral. Kuna direktiivi 90/434 artikli 8 lõike 2 teises lõigus sellekohased sätted puuduvad, on liikmesriikidel selle liidu õigusnormi ülevõtmisel ja rakendamisel teatav tegutsemisruum, tingimusel et see ei riku ELi toimimise lepingu sätteid, nimelt ELTL artikliga 49 ( 34 ) tagatud asutamisvabadust, või teisi direktiivi 90/434 sätteid, eriti selle artikli 8 lõiget 1.

59.

Direktiivi 90/434 artikkel 8 ei takista liikmesriigil ette näha osade või aktsiate asendamise ajal teenitud kapitalikasumi maksustamise kuni nende osade või aktsiate hilisema võõrandamiseni edasilükkamise mehhanismi. Maksustamise edasilükkamise mehhanism järgib neutraalse maksustamise põhimõtet, tagades, et osade või aktsiate asendustehinguga iseenesest maksukohustust ei kaasne ja et osade või aktsiate võimalikku väärtuse suurenemist ei maksustata enne selle väärtuse suurenemise tegelikku realiseerumist, järgides seejuures selle liikmesriigi huve, kus asendustehinguga teenitud kapitalikasum realiseerus. See mehhanism tagab asjaomasele liikmesriigile – käesoleval juhul Prantsuse Vabariigile – tema õiguse maksustada osade või aktsiate asendamise ajal teenitud arvestuslikku kapitalikasumit hiljem, selle realiseerumise ajal.

60.

Kapitalikasumi arvestamist osade või aktsiate asendamise ajal ja selle kasumi maksustamise edasilükkamist kuni asendatud osade või aktsiate hilisema võõrandamiseni ei saa nimelt pidada samaväärseks maksustamisega, mis on direktiivi 90/434 artikli 8 lõikes 1 keelatud. Selle mehhanismiga ei kaasne likviidsuse seisukohast ebasoodsamat olukorda, mis oleks tagajärjeks siis, kui maks aktsiate või osade asendustehingu ajal arvestatud kapitalikasumilt tuleks tasuda enne seda, kui see kasum on realiseerunud.

61.

Direktiivi 90/434 artikli 8 lõike 2 teise lõigu rakendamist käsitlevate liidu õigusnormide puudumise korral tuleb liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt iga liikmesriigi sisemises õiguskorras ette näha üksikasjalik menetlus maksumaksjatele nimetatud direktiivi artiklist 8 tulenevate õiguste kaitse tagamiseks, kuid see ei tohi olla ebasoodsam sarnaste siseriiklike olukordade regulatsioonist (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta liidu õiguskorra alusel antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) ( 35 ).

62.

Sellisel juhul peavad liikmesriigi õiguses ja riikidevahelistest lepingutest tulenevas õiguses ette nähtud direktiivi 90/434 artikli 8 lõike 2 teise lõigu üksikasjalikud rakenduseeskirjad olema läbipaistvad ja sidusad, et tagada maksumaksjate õiguskindlus, mida kontrollida on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

63.

Seepärast olen ma seisukohal, et direktiivi 90/434 artikli 8 lõiget 1 ja artikli 8 lõike 2 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugune mehhanism, nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega lükatakse nimetatud direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate osade või aktsiate asendustehingu ajal arvestatud kapitalikasumi maksustamine edasi kuni nende osade või aktsiate hilisema võõrandamiseni.

64.

Teise küsimusega käesolevates kohtuasjades soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas eeldusel, et asendamisel teenitud kapitalikasum on maksustatav, võib seda kasumit maksustada liikmesriik, kellel oli õigus seda maksustada asendustehingu toimumise ajal, kuigi selle asendamise korral saadud osade või aktsiate hilisem võõrandamine kuulub teise liikmesriigi maksupädevusse.

65.

Arvestades minu vastust esimesele küsimusele, et osade või aktsiate asendustehingu ajal arvestatud kapitalikasumit võib nende osade või aktsiate hilisema võõrandamise korral maksustada, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele vaja vastata.

66.

Täpsustan, et teine küsimus puudutab võimalust maksustada osade või aktsiate asendamisest tulenevat kapitalikasumit nende osade või aktsiate hilisema võõrandamise ajal, mitte võimalust maksustada nende osade või aktsiate hilisemalt võõrandamiselt teenitavat võimalikku kapitalikasumit ( 36 ).

67.

Direktiiviga 90/434 kehtestatakse eri liikmesriikide äriühingute vahel toimuvate osade või aktsiate asendamistele konkurentsi seisukohalt neutraalsed maksustamiseeskirjad, mis võimaldavad äriühingutel kohanduda ühisturu nõuetega ja vältida, et niisuguseid tehinguid takistavad piirangud, halvemus ega moonutused, mis tulenevad liikmesriikide maksukorraldusest ( 37 ).

68.

Kuigi direktiiviga 90/434 ei ole liikmesriikide maksustamisõiguse jagunemise kriteeriumeid ühtlustatud ( 38 ) ja liidu tasandil ühtlustamise puudumisel jääb liikmesriikidele õigus lepinguliselt või ühepoolselt määratleda maksustamisõiguse jaotuse kriteeriumid, pidades eelkõige silmas topeltmaksustamise kaotamist ( 39 ), nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 59 märkisin, on direktiivi 90/434 artikli 8 lõike 2 eesmärk samuti kaitsta selle riigi finantshuve, kus asendustehinguga teeniti kapitalikasum.

69.

Arvestades esimesele küsimusele minu antud vastust, et direktiivi 90/434 artikli 8 lõikega 1 ja artikli 8 lõike 2 teise lõiguga ei ole vastuolus nimetatud direktiivi kohaldamisalasse kuuluva osade või aktsiate asendustehingu korral arvestatud ja kindlaks määratud asendustehingu kapitalikasumi maksustamise kuni nende osade või aktsiate hilisema võõrandamiseni edasilükkamise mehhanism ( 40 ), leian, et asjaolu, et asendatud osade või aktsiate võõrandamine on muu kui selle liikmesriigi maksupädevuses, kes on pädev maksustama asendamise kapitalikasumit – käesoleval juhul Prantsuse Vabariik –, seda ei mõjuta.

70.

Direktiivi 90/434 artikli 8 lõike 2 teine lõik ei välista nimelt võimalust, et liikmesriik näeb ette osade või aktsiate asendamisel teenitud kapitalikasumi maksustamise nende osade või aktsiate hilisema võõrandamise ajal, isegi kui osade või aktsiate asendamises ja nende võõrandamises esinevat välismaist elementi arvestades ei pruugi see võõrandamine kuuluda selle liikmesriigi maksupädevusse.

71.

Teisisõnu: liikmesriikide maksupädevus asendatud osade või aktsiate võõrandamise ajal ei mõjuta teise liikmesriigi õigust maksustada kapitalikasumit, mis on teenitud osade või aktsiate asendamise ajal tema maksupädevuse raames ( 41 ), ja seda isegi siis, kui need võõrandatakse alles hiljem. Niisugune võimalus ei kahjusta kuidagi osade või aktsiate asendamise neutraalset maksustamist, järgides seejuures selle liikmesriigi huve, kus asendamisest teenitud kapitalikasum realiseerus ( 42 ).

72.

Seepärast olen seisukohal, et direktiivi 90/434 artikli 8 lõiget 1 ja artikli 8 lõike 2 teist lõiku ( 43 ) tuleb tõlgendada nii, et osade või aktsiate asendamiselt teenitud kapitalikasumit võib nende osade või aktsiate hilisema võõrandamise ajal maksustada liikmesriik, kellel oli õigus seda kapitalikasumit maksustada asendustehingu toimumise ajal, isegi kui asendatud osade või aktsiate hilisem võõrandamine võib kuuluda teise liikmesriigi maksupädevusse.

73.

Kohtuasjas Lassus (C‑421/16) esitatud kolmandat küsimust tuleb käsitleda üksnes juhul, kui kahele esimesele küsimusele vastatakse, et niisugune nagu kõnealune osade või aktsiate asendustehingus teenitud kapitalikasumi maksustamise edasilükkamise mehhanism ei ole direktiiviga 90/434 vastuolus.

74.

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiiviga 90/434 ja/või ELTL artikliga 49 on vastuolus, et liikmesriik, kus asendamiselt teenitud kapitalikasumi maksustamine edasi lükati, maksustab seda kasumit, võtmata arvesse asendamisel saadud osade või aktsiate hilisemal võõrandamisel tekkinud kapitalikahjumit, kuna see osade või aktsiate võõrandamise tehing ei kuulu selle liikmesriigi maksupädevusse.

75.

M. Lassus väitis eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et vastavalt üldise maksuseadustiku artikli 160 lõike I neljandale lõigule, mille järgi saab aasta jooksul tekkinud kapitalikahjumi sama aasta või viie järgneva aasta jooksul tekkinud sama laadi kapitalikasumist maha arvata, on maksumaksjal, kelle maksuresidentsus on osade või aktsiate asendamise tehingu ja võõrandamise tehingu ajal Prantsusmaal, õigus võõrandamisel tekkinud kapitalikahjum maha arvata.

76.

Märgin, et vaatamata asjaolule, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitas oma vastuses Euroopa Kohtu selgitustaotlusele, et üldise maksuseadustiku artikkel 92 B ja artikkel 160 olid „aktsiate asendustehingutele kohaldatavad samadel tingimustel, olenemata sellest, kas need tehti Prantsuse äriühingute vahel, eri liikmesriikide või kolmandate riikide äriühingute vahel“ ( 44 ), märkis see kohus oma eelotsusetaotluses, et M. Lassusi sõnul oli Prantsuse maksuhaldur keelanud tal 2002. aastal tekkinud kapitalikahjumit maha arvata kapitalikasumist, mille maksustamine oli 1999. aastal edasi lükatud, ehk vähem kui viie aasta jooksul, nagu näeb ette üldise maksuseadustiku artikli 160 lõike I neljas lõik, põhjusel, et maksustamispädevuse jaotus Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vahel takistas seda.

77.

Prantsuse valitsus on nimelt seisukohal, et Euroopa Kohus tunnistas juba 29. novembri 2011. aasta kohtuotsuses National Grid Indus (C‑371/10, EU:C:2011:785, punkt 56), et kõnealuste õigusnormidega taotletud eesmärki tagada liikmesriikidevahelise maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotus arvestades ei saa asjaolu, et äriühingu päritoluliikmesriik ei võtnud arvesse kapitalikahjumit, mis tekkis pärast äriühingu tegeliku juhtimiskeskuse üleviimist, pidada ebaproportsionaalseks ( 45 ).

78.

Mis puutub direktiivi 90/434, siis lisaks asjaolule, et sellega ei ühtlustata liikmesriikide maksustamispädevuse jaotuse kriteeriume ja et selle artikli 8 lõike 2 teine lõik ei sisalda ühtegi sätet asendatud osade või aktsiate nende hilisema võõrandamise ajal võimaliku maksustamise korra kohta, ei reguleeri see direktiiv asendatud osade või aktsiate hilisemast võõrandamisest tekkinud võimaliku kapitalikahjumi maksustamise õigust või kohustust.

79.

Seda ühtlustamise puudumist arvestades tuleb küsimust analüüsida ELTL artikli 49 seisukohast.

80.

Euroopa Kohtule esitatud kohtutoimikust nähtub, et vastavalt komisjoni seisukohtadele ( 46 ) tähendab Prantsuse õigusakti ( 47 ) ja Prantsuse-Briti maksulepingu rakendamine sarnaste maksustatavate tehingute erinevat kohtlemist olenevalt sellest, kas maksumaksja on või ei ole kasutanud asutamisvabadust teises liikmesriigis ( 48 ), ning see kujutab endast asutamisvabaduse piiramist ELTL artikli 49 tähenduses ( 49 ).

81.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võiks asutamisvabaduse piirang olla lubatud ainult siis, kui seda õigustab ülekaalukas üldine huvi. Lisaks peaks see olema kõnealuse eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale, kui on eesmärgi saavutamiseks vajalik ( 50 ).

82.

Selles suhtes leiab Prantsuse valitsus, et osade või aktsiate asendamiselt teenitud kapitalikasumi maksustamise kord, milles ei võeta arvesse asendatud osade või aktsiate hilisemal võõrandamisel – kui see võõrandamine ei kuulu tema maksupädevusse – võimalikult tekkinud kapitalikahjumit, on põhjendatud liikmesriikide vahel maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotuse eesmärgiga ( 51 ).

83.

Komisjon on arvamusel, et [Prantsuse Vabariik] „on kohustatud 1999. aastal asendatud aktsiate võõrandamisel tekkinud kapitalikahjumit arvesse võtma, sest sel ajal oli tal maksustamispädevus […]. Järelikult alates hetkest, mil nende sätete alusel, millega võeti üle direktiiv [90/434], mis annab võimaluse asendamiselt teenitud kapitalikasumi maksustamine edasi lükata, otsustas [Prantsuse Vabariik] kohelda residentidest aktsionäre ja mitteresidentidest aktsionäre ühtemoodi, ei saa ta võtta aluseks lepingulisi maksustamispädevuse liikmesriikide vahel jaotuse eeskirju, et keelduda võimaldamast maksumaksjal, kes on kasutanud asutamisvabadust teises liikmesriigis, võõrandamisel tekkinud kapitalikahjumit maha arvata, samas kui residendist maksumaksjale niisugune eelis antakse. Nimelt nii algselt edasilükatud maksustamise kui ka nende aktsiate, mille maksustamine oli edasi lükatud, kapitalikahjumi arvessevõtmise osas on küsimus ainult liikmesriigi, nimelt [Prantsuse Vabariigi] maksustamispädevuses“ ( 52 ).

84.

Liikmesriikidevahelise maksustamispädevuse jaotuse kaitsmine on Euroopa Kohtu poolt tunnustatud legitiimne eesmärk ( 53 ).

85.

29. novembri 2011. aasta kohtuotsuse National Grid Indus (C‑371/10, EU:C:2011:785) punktis 46 Euroopa Kohus nimelt otsustas, et liikmesriik on vastavalt territoriaalse maksustamise põhimõttele varade teises liikmesriigis asuvasse püsivasse asukohta üleviimise korral õigustatud maksustama tema territooriumil enne seda üleviimist teenitud kapitalikasumit selle üleviimise ajal. Niisuguse meetme eesmärk on vältida olukordi, mis võivad ohustada päritoluliikmesriigi õigust teostada oma maksustamispädevust tema territooriumil toimunud tegevuse suhtes.

86.

Sellest järeldub, et vara teise liikmesriiki üleviimise korral ei pea liikmesriik loobuma oma õigusest maksustada kapitalikasumit, mis tekkis tema maksustamispädevuse raames enne, kui see tema territooriumilt välja viidi ( 54 ).

87.

Euroopa Kohus tuletas 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Portugal (C‑503/14, EU:C:2016:979) punktis 58, osundades 29. novembri 2011. aasta kohtuotsuse National Grid Indus (C‑371/10, EU:C:2011:785) punkti 52, meelde, et liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette oma tegeliku juhtimise teise liikmesriiki üleviiva äriühingu varaga seotud arvestusliku kapitalikasumi maksu viivitamatu sissenõudmise selle üleviimise hetkel, on ebaproportsionaalsed, kuna olemas on asutamisvabadust vähem kahjustavaid meetmeid kui selle maksu viivitamatu sissenõudmine. See vaidlus ei puudutanud aga mitte maksustamise, vaid sissenõudmise edasilükkamist ( 55 ).

88.

Euroopa Kohus otsustas 21. mai 2015. aasta kohtuotsuses Verder LabTec (C‑657/13, EU:C:2015:331, punkt 48), et see, kui liikmesriik määrab oma maksustamispädevuse teostamise tagamiseks kindlaks arvestuslikult kapitalikasumilt tasumisele kuuluva maksu, mis on saadud väljapoole tema territooriumi üle viidud varalt hetkel, mil tema maksustamispädevus asjaomase vara suhtes on lõppenud, ehk antud juhul hetkel, mil kõnealune vara viiakse selle liikmesriigi territooriumilt välja, on proportsionaalne. Niisuguse maksu sissenõudmise kohta lisas Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 49, et maksukohustuslasele tuleb jätta võimalus valida maksusumma viivitamatu tasumise ja nimetatud maksusumma ajatatud tasumise vahel, millele võib vastavalt kohaldatavatele siseriiklikele õigusnormidele lisanduda intress ( 56 ).

89.

Peale selle otsustas Euroopa Kohus, et see, et vastuvõttev liikmesriik ei võta kapitalikahjumit arvesse, ei kohusta päritoluliikmesriiki asjaomase vara realiseerimise hetkel ümber hindama maksunõuet, mis määrati lõplikult kindlaks hetkel, mil asjaomane äriühing oma tegeliku juhtimiskeskuse üleviimise tõttu lakkas olemast maksukohustuslane viimati nimetatud liikmesriigis ( 57 ).

90.

Leian, et vastupidi olukorrale kohtuasjas, milles tehti 29. novembri 2011. aasta kohtuotsus National Grid Indus (C‑371/10, EU:C:2011:785), kus päritoluliikmesriik oli täielikult kasutanud (tingimusel, et sissenõudmist võidi edasi lükata) õigust maksustada väljapoole tema territooriumit üleviidavalt varalt territooriumil teenitud arvestuslikku kapitalikasumit selle üleviimise ajal ( 58 ), kehtestas kohtuasjas Lassus (C‑421/16) päritoluliikmesriik, nimelt Prantsuse Vabariik, kellel ei olnud direktiivi 90/434 artikli 8 lõike 1 alusel mingit õigust maksustada aktsiate asendustehinguga 1999. aastal teenitud kapitalikasumit selle asendamise ajal, vastavalt selle direktiivi artikli 8 lõike 2 teisele lõigule osade või aktsiate asendamisest tuleneva kapitalikasumi maksustamise kuni nende osade või aktsiate võõrandamiseni edasilükkamise mehhanismi. Tuleks samuti meelde tuletada, et Euroopa Kohtu kantseleisse esitatud siseriiklikust kohtutoimikust nähtub, et asendustehingu kapitalikasumi maksustamise tingimused, nagu maksumäär, määratakse kindlaks asendatud osade või aktsiate hilisema võõrandamise ajal ja et tasumisele kuuluv maks määratakse kindlaks alles sellel kuupäeval.

91.

Järelikult seda tehes kasutab Prantsuse valitsus oma maksustamispädevust asendatavate aktsiate ( 59 ) hilisema võõrandamise ajal ( 60 ) ja seda vaatamata asjaolule, et asendatavate aktsiate hilisemast võõrandamisest tulenev võimalik kapitalikasum ei kuulu tema maksupädevusse.

92.

Sellest järeldub, et – vastupidi asjaoludele kohtuasjades, milles tehti 29. novembri 2011. aasta kohtuotsus National Grid Indus (C‑371/10, EU:C:2011:785), 21. mai 2015. aasta kohtuotsus Verder LabTec (C‑657/13, EU:C:2015:331) ja 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑503/14, EU:C:2016:979) – kasutas kohtuasjas Lassus (C‑421/16) päritoluliikmesriik, s.o Prantsuse Vabariik, maksustamispädevust kapitalikahjumi ( 61 ) realiseerumise ajal 2002. aastal.

93.

Leian, et nendel asjaoludel ei õigusta maksustamispädevuse jaotuse kaitse residentidest maksukohustuslaste ja mitteresidentidest maksukohustuslaste erinevat kohtlemist, sest küsimus oli ainult Prantsuse valitsuse maksustamispädevuses.

94.

Järelikult ei peaks päritoluliikmesriik keelama maksukohustuslasel, kes on kasutanud asutamisõigust teises liikmesriigis, tema siseriikliku õigusakti mõjualas ( 62 ) realiseerunud kapitalikahjumit maha arvata, kui residendist maksukohustuslasele samas niisugune eelis antakse.

95.

Kohtuasjas Lassus (C‑421/16) eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud kolmandale küsimusele tuleb vastata, et ELTL artikliga 49 on vastuolus, et liikmesriik, kus asendustehingu kapitalikasumi maksustamine lükati vastavalt direktiivi 90/434 artikli 8 lõike 2 teisele lõigule edasi, maksustab seda kapitalikasumit asendatud osade või aktsiate hilisema võõrandamise ajal, võtmata arvesse pärast asendamist tekkinud kapitalikahjumit, samas kui residendist maksukohustuslasele niisugune eelis antakse. Asjaolu, et asendatud osade või aktsiate hilisem võõrandamine ei kuulu selle liikmesriigi maksupädevusse, seda diskrimineerivat kohtlemist ei õigusta.

96.

Kohtuasjas Lassus (C‑421/16) esitatud neljanda küsimusega, mis esitatakse ainult juhul, kui kolmandale küsimusele vastatakse, et võõrandamise kapitalikahjumit tuleb arvesse võtta, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas päritoluliikmesriik peab osade või aktsiate asendustehingu ajal arvestatud kapitalikasumist nende aktsiate võõrandamise kapitalikahjumi maha arvama või kas ta peab loobuma kõnealuse kapitalikasumi maksustamisest, kuna võõrandamine ise ei kuulu tema maksupädevusse.

97.

Minu vastustest esimesele kuni kolmandale küsimusele tuleneb, et kuna direktiivi 90/434 artikliga 8 ei ole ette nähtud vastavalt sellele direktiivile osade või aktsiate asendustehingu ajal arvestatud kapitalikasumi lõplikku maksuvabastust, on päritoluliikmesriigil õigus ette näha asendustehingu kapitalikasumi maksustamise kuni nende osade või aktsiate hilisema võõrandamiseni edasilükkamise mehhanism, ja seda vaatamata asjaolule, et võõrandamine ei kuulu tema maksupädevusse. Leian kooskõlas Prantsuse valitsuse seisukohtadega, et asjaolu, et asendatud aktsiate võõrandamisel tekkis kapitalikahjum, ei sea päritoluliikmesriigi maksupädevust kahtluse alla.

98.

Kui liikmesriigi õiguses on ette nähtud direktiivi 90/434 kohaldamisalasse kuuluvate osade või aktsiate asendustehingu ajal arvestatud kapitalikasumi maksustamise kuni nende osade või aktsiate hilisema võõrandamiseni edasilükkamise mehhanism ja kui selles õiguses on ette nähtud pärast osade või aktsiate asendamist tekkinud kapitalikahjumi arvessevõtmine residentidest maksukohustuslaste puhul, peab päritoluliikmesriik kooskõlas ELTL artikliga 49 siiski sama eelise andma ka mitteresidentidest maksukohustuslastele. See kohustus ei sunni päritoluliikmesriiki asendustehingu kapitalikasumi maksustamisest loobuma seetõttu, et asendatud osade või aktsiate hilisem võõrandamine ei kuulu tema maksupädevusse.

99.

Kohtuasjas Lassus (C‑421/16) esitatud viienda küsimusega, mis esitatakse juhul, kui kolmandale ja neljandale küsimusele vastatakse, et võõrandamise kapitalikahjum tuleb asendustehingu kapitalikasumist maha arvata, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada niisuguse mahaarvamise tingimusi.

100.

Leian kooskõlas Prantsuse valitsuse ( 63 ) ja komisjoni ( 64 ) seisukohtadega, et direktiivis 90/434 ega teistes liidu õigusnormides ei ole kõnealuse mahaarvamise tingimusi täpsustatud.

101.

Järelikult on osade või aktsiate hilisemal võõrandamisel tekkinud võimaliku kapitalikahjumi mahaarvamise tingimused päritoluliikmesriigi siseriikliku õiguse küsimus, mis tuleb lahendada kooskõlas liidu õigusega, eelkõige ELTL artikliga 49 asutamisvabaduse kohta.

102.

Esitatud põhjendusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État’ (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu, Prantsusmaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt: