1. 

Käesolev eelotsusetaotlus annab Euroopa Kohtule võimaluse otsustada mõistete „raskustes olev ettevõtja“ ( 2 ) ja „maksejõuetusmenetlus“ üle, mida kasutatakse vastavalt määruse (EÜ) nr 800/2008 ( 3 ) artikli 1 lõike 6 punktis c ja lõike 7 punktis c.

2. 

Kohtuasja arutava kohtu kahtlused tekkisid kohtumenetluses, mis algatati ühe ettevõtja (Nerea S.p.A; edaspidi „Nerea“) taotluse alusel, et vaidlustada talle Itaalia piirkondliku asutuse poolt Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) programmist antud avaliku sektori toetuse tühistamine.

3. 

Kui Nereale see toetus eraldati (2012. aasta märts), vastas ta toetusetaotluste esitamise kutse nõuetele, sealhulgas nõudele, et ta ei ole raskustes olev ettevõtja, aga seda toetust haldav asutus asus seisukohale, et kuna ettevõtja taotles 2013. aasta detsembris „ennetava kompromissi“ menetluse algatamist, mille see haldusasutus kvalifitseeris maksejõuetusmenetluseks määruse nr 800/2008 tähenduses, siis ei vastanud ettevõtja enam nendele nõuetele, mistõttu haldusasutus tühistas algse otsuse ja nõudis toetusesaajalt ettevõtjalt toetuse summa tagasi.

4. 

Menetluse pooled on lahkneval arvamusel Nerea taotluse alusel algatatud maksejõuetusmenetluse laadi suhtes nagu ka ettevõtja „raskustes olevaks ettevõtjaks“ kvalifitseerimise suhtes. Vaidlus on laienenud ka küsimusele, mis ajahetkel tuleb hinnata, kas esineb võimalik (algne või tekkinud) kriisiolukord.

5.

Põhjenduses 15 on märgitud:

„Abi, mida antakse raskustes olevatele äriühingutele, nii nagu need on määratletud raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi käsitlevates ühenduse suunistes […], tuleks hinnata kõnealuste suuniste kohaselt, et vältida neist kõrvalehoidmist. Niisugustele äriühingutele antav abi tuleks seetõttu käesoleva määruse reguleerimisalast välja jätta. Liikmesriikide halduskoormuse vähendamiseks tuleks lihtsustada VKEdele [väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad] käesolevas määruses sätestatud abi andmisel kasutatavat raskustes oleva äriühingu määratlust, võrreldes eespool nimetatud suunistes esitatud määratlusega. Vähem kui kolm aastat tagasi asutatud VKEsid ei tohiks lugeda käesoleva määruse kohaldamisel kõnealusel perioodil raskustes olevaks, välja arvatud juhul, kui nad vastavad asukohariigi õigusaktides sätestatud võlgniku kõiki võlakohustusi hõlmava maksejõuetusmenetluse kohaldamise kriteeriumidele. Kõnealused lihtsustused ei tohiks piirata nende VKEde õigust saada kõnealuste suuniste kohaselt abi, mida käesoleva määrusega ei reguleerita, ega tingimusi, mille alusel loetakse vastavalt käesolevale määrusele suurettevõtet raskustes olevaks äriühinguks; viimasel puhul kehtib täielikult kõnealustes suunistes esitatud määratlus.“

6.

Artiklis 1 on sätestatud:

„[…]

6.   Käesolevat määrust ei kohaldata järgneva abi suhtes:

[…]

7.   Lõike 6 punkti c tähenduses loetakse väikeettevõte raskustes olevaks ettevõtjaks, kui ta vastab järgmistele tingimustele:

Vähem kui kolm aastat tagasi asutatud VKEd ei loeta käesoleva määruse kohaldamisel kõnealusel perioodil raskustes olevaks, välja arvatud juhul, kui ta vastab esimese lõigu punkti c tingimusele.“

7.

Punktis 9 on märgitud:

„Ühenduses puudub raskustes oleva äriühingu mõiste. Käesolevate suuniste tähenduses peab komisjon äriühingut raskustes olevaks siis, kui see ei suuda kas oma või omanikelt/osanikelt/aktsionäridelt või krediidiandjatelt saadud vahenditega peatada kahjumit, mis ametivõimude sekkumiseta viiks lühema või keskmise ajavahemiku jooksul peaaegu kindlasti äriühingu tegevuse lõpetamiseni.“

8.

Punktis 10 on sätestatud:

„Äriühingut loetakse käesolevate suuniste tähenduses igal juhul ja suurusest olenemata raskustes olevaks järgmistel asjaoludel:

9.

Punktis 11 on märgitud:

„Isegi kui ei esine ühtegi punktis 10 loetletud tingimust, võib äriühingu siiski lugeda raskustes olevaks, eriti juhul kui eksisteerivad tavapärased raskustes oleva äriühingu tunnused, näiteks suurenev kahjum, vähenev käive, kasvav laoseis, ülevõimsus, kahanev rahakäive, kasvav võlg, suurenevad intressinõuded ning vähenev või puuduv varade puhasväärtus. Halvemal juhul võib äriühing juba olla maksejõuetu või siseriikliku õiguse kohaselt võidakse selle suhtes nõuda kõiki võlakohustusi hõlmava maksejõuetusmenetluse kohaldamist. Sel juhul kohaldatakse neid suuniseid igasuguse antava abi suhtes, kui selline menetlus viib äriühingu tegevuse jätkamiseni. Igal juhul on raskustes olev äriühing abikõlblik ainult siis, kui on kindlaks tehtud, et teda ei saa saneerida oma või omanikelt/osanikelt/aktsionäridelt või turuallikatest saadavate vahenditega.“

10.

Kuninga dekreedi nr 267 ( 5 ) artikkel 186 bis reguleerib kohtuvaidluse faktilistele asjaoludele ratione temporis kohaldatavas redaktsioonis niinimetatud „ennetavat kompromissi“ (edaspidi „ennetav kompromiss“ või „kompromiss ettevõtja tegevuse jätkamisega“) järgmiselt:

„Käesoleva artikli sätteid kohaldatakse, kui artikli 161 teise lõigu punktis e nimetatud kompromissikavas on ette nähtud, et võlgnik jätkab ise tegevust või et ettevõte võõrandatakse tegutseva ettevõttena või tegutsev ettevõte antakse üle sissemaksena ühte või mitmesse äriühingusse, mis võivad olla ka moodustatavad äriühingud. Kavas võib ette näha ka sellise vara realiseerimise, mis ei ole ettevõtja tegevuseks vajalik.

Käesolevas artiklis nimetatud juhtudel:

Piiramata artiklis 169 bis sätestatu kohaldamist, ei too kompromissimenetluse algatamine kaasa kompromissiavalduse esitamise kuupäeval täitmisel olevate lepingute, sh ametiasutustega sõlmitud lepingute lõpetamist. Kui sõlmitakse sellele vastupidiseid kokkuleppeid, on need kehtetud. Ennetava kompromissimenetluse algatamine ei takista hankelepingute jätkamist, kui artiklile 67 vastav võlgniku määratud spetsialist on kinnitanud, et see on kavaga kooskõlas ja et ettevõtja pädevus on lepingu täitmiseks piisav. Kui seaduses ette nähtud tingimused on täidetud, võib lepingut jätkata ka ettevõtte omandanud äriühinguga või ettevõtte või selle tegevusüksuse sissemaksena saanud äriühinguga, kellele lepingud üle lähevad. Pankrotiasjades määratud kohtunik teeb võõrandamise või üleandmise korral korralduse registrikannete kustutamiseks.

Pärast avalduse esitamist on hankemenetlustes osalemiseks vaja kohtu luba, tingimusel et juhul, kui kohus on määranud pankrotihalduri, on see haldur esitanud oma arvamuse; kui teda ei ole määratud, esitab arvamuse kohus.

Ennetava kompromissi menetluse algatamine ei takista osalemast hankemenetlustes, kui ettevõtja esitab hankemenetluses:

Ilma, et see piiraks eelmises lõigus sätestatu kohaldamist, võib ettevõtja, kelle suhtes on algatatud kompromissimenetlus, osaleda hankemenetluses ka ettevõtjate ajutise ühenduse raames, tingimusel et ta ei ole volitatud ettevõtja rollis ning et teiste ajutisse ühendusse kuuluvate ettevõtjate suhtes ei ole algatatud maksejõuetusmenetlust. Sellisel juhul võib neljanda lõigu punktis b nimetatud avalduse esitada ka mõni sellesse ühendusse kuuluv ettevõtja.

Kui käesoleva artikli kohaselt algatatud menetluse jooksul ettevõtja tegevus lakkab või osutub võlausaldajatele ilmselt kahjulikuks, kohaldab kohus artiklis 173 sätestatut. Võlausaldajale jääb õigus kompromissiettepanekut muuta.“

11.

Regione Marche (Marche maakond) maakonna volikogu ( 6 ) kiitis 9. novembril 2010 heaks kutse teatavatel tegevusaladel tegutsevatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ERFi 2007.–2013. aasta piirkondlikust rakenduskavast ( 7 ) toetuste taotlemiseks.

12.

Kutse avaldamise dekreedi I lisas olid muu hulgas sätestatud tingimused, mis puudutasid „toetuse saajaid“ (artikkel 1), menetluses osalemist „takistavaid põhjuseid“ (artiklid 10.3 ja 19), „toimingu kestvusega seotud kohustusi“ (artikkel 17.3) ja antud toetuste „tühistamise aluseid“ (artikkel 20).

13.

Toetuse saajate kohta olid artiklis 1 sätestatud vajalikud nõuded ettevõtjatele, kes kavatsevad toetust taotleda, ja millest tuleb kohtuvaidluse jaoks asjassepuutuvana välja tuua nõue, et „[ettevõtjad] ei ole taotluse esitamise ajal raskustes määruse nr 800/2008 artikli 1 lõike 7 tähenduses“. ( 8 )

14.

Artiklis 17.3 on ette nähtud, et „toetuse saaja on kohustatud viie aasta jooksul pärast kaasrahastatud toimingu lõppemist vastama selle toimingu kestvuse tingimusele, tagades, et selles ei toimu suuri muudatusi, mis muudaksid selle olemust või täitmistingimusi või annaksid mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule üksusele põhjendamatuid eeliseid ja tooksid kaasa infrastruktuuri omandiõiguse laadi muutumise või tegevuse lõpetamise“.

15.

Ettevõtja Nerea esitas 13. aprillil 2011 toetusetaotluse, mis võeti vastu ja mille tulemusel anti talle 20. märtsil 2012 summa 144052,58 eurot.

16.

Kui Nerea oli toetussummast ettemaksuna 50% (72026,29 eurot) kätte saanud, tegi ta investeeringud, mida ta oli tegema kohustunud, ( 9 ) ja andis oma kulutustest aru 18. novembril 2013, samal ajal, kui ta taotles ülejäänud summa väljamaksmist.

17.

Veidi üle kuu aja hiljem, 24. detsembril 2013 esitas Nerea Tribunale di Maceratale (Macerata kohus) ennetava kompromissi taotluse, mille alusel algatati vastav menetlus 15. oktoobril 2014.

18.

Toetuste haldaja ( 10 ) teatas 11. veebruaril 2015 Nereale toetuse tühistamise menetluse algatamisest põhjusel, et kuna „ettevõtja suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus […], ei vasta ta enam rahastamistingimustele, nagu on sätestatud taotluste esitamise kutse artiklis 1 koostoimes selle artikliga 20“.

19.

Nerea nõudis tühistamismenetluse tühistamist, millest haldaja 20. märtsil 2015 keeldus, väites, et kuna Nerea suhtes on algatatud ennetava kompromissi menetlus, ei saa ta määruse nr 800/2008 artikli 1 lõike 7 punkti c ja kutse artikli 1 kohaselt toetust saada.

20.

Marche maakonna pädev asutus tühistas antud toetuse 11. mai 2015. aasta otsusega ja nõudis tagasi juba väljamakstud summa, millele lisandus intress 4997,30 eurot.

21.

Nerea esitas kaebuse Tribunale Amministrativo Regionale per le Marchele (Marche maakonna halduskohus, Itaalia), kes esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.

22.

Euroopa Kohtule 28. aprillil 2016 esitatud eelotsuse küsimused on sõnastatud järgmiselt:

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oli Nerea põhimõtteliselt olukorras, mis oli vaidlusaluse toetuse andmisega kokkusobimatu, sest kutses oli ühelt poolt sätestatud kohustus täita viie aasta jooksul selle toimingu kestvuse kohustust, mille jaoks toetust anti; ja teiselt poolt on „väga raske eitada, et tegemist on määruse nr 800/2008 artikli 1 lõike 6 ja lõike 7 punkti c tähenduses raskustega, kui ennetava kompromissi menetlus algatatakse kõigest mõni päev pärast sekkumise kohta lõpparuande esitamist[, sest on] ilmne, et ettevõtja „raskused“ oma kohustuste täitmisel ei teki üleöö.“ ( 11 )

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on siiski seisukohal, et on „võimalik sisemine vastuolu süsteemis, mis ühest küljest lubab kogu EL piirkonna majanduse kaitsmise nimel sellistel raskustes ettevõtjatel, kes on objektiivselt endiselt mingil määral produktiivsed, teha ümberkorraldusi, kasutades vaieldamatuid konkurentsieeliseid (mida aga tasakaalustab väline kohtulik kontroll), ja teisest küljest lubab neilt – ka ex post – ära võtta avaliku sektori rahastuse, mille kohta on vastupidiste tõendite puudumisel alust arvata, et seda on kasutatud just ümberkorralduste ja tegevuse taaselavdamise eesmärgil.“ ( 12 )

25.

Oma kirjalikud seisukohad esitasid Regione Marche (Marche maakond) ja Itaalia ja Poola valitsus ning komisjon.

26.

Marche maakonna arvates tuli toetus tühistada ja Nereale antud toetussumma tagasi nõuda vastavalt kutse artiklitele 1 ja 17.3, mille kohaselt on toetuse saaja viie aasta jooksul pärast kaasrahastatud toimingu teostamise kuupäeva kohustatud täitma selle toimingu kestvuse tingimust. Kuna ennetava kompromissi menetluse algatamine tõendas, et Nerea oli raskustes ajal, mil ta taotles ülejäänud toetussumma väljamaksmist, ei vastanud ta kutses nõutud majandusliku usaldatavuse tingimusele.

27.

Lisaks väidab Marche maakond, et asjaolu, et käesoleval juhul on ennetava kompromissi taotlus menetlusse võetud, ei ole asjassepuutuv, sest ERFi kava kiideti heaks enne seda uut maksejõuetusmenetlust reguleeriva siseriikliku õigusnormi jõustumist. Ühenduse või liikmesriigi erisätete puudumisel ei või nimetatud institutsiooni eripära arvesse võtta.

28.

Esimese küsimuse kohta väidab Itaalia valitsus, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub ekslikult ideest, et ettevõtja suhtes ei kohaldata maksejõuetusmenetlust, kui see algatatakse tema taotluse alusel. Tema arvates on oluline esiteks kindlaks määrata, kas ennetav kompromiss vastab maksejõuetusmenetluse määratlusele, ja seejärel – kui vastus on eitav – olenemata sellest, kas ennetavat kompromissi on või ei ole taotletud, kontrollida, kas maksejõuetusmenetluse algatamise tingimused on täidetud.

29.

Itaalia valitsus on seisukohal, et kuna ennetav kompromiss eeldab kriisiolukorda, millega ei pea tingimata kaasnema asjaomase ettevõtja maksejõuetus, ei saa järeldada, et seda tüüpi kompromiss kujutab endast maksejõuetusmenetlust. Miski ei välista aga, et ettevõtja, kelle suhtes kohaldatakse selliste tunnustega kompromissi, vastab lisaks nõuetele, mis on vajalikud tema suhtes maksejõuetusmenetluse kohaldamiseks.

30.

Teise küsimuse kohta märgib Itaalia valitsus lähtuvalt oma kaalutlustest eelmise küsimuse kohta, et ainuüksi asjaolu, et ennetava kompromissi algatamise tingimused on täidetud, ei või takistada struktuurifondidest toetuse saamist ega kohustada juba antud toetust tühistama. Niisugune toimimisviis oleks raskesti ühitatav selle kompromissi eesmärgiga, mis on üksnes soodustada ettevõtja tegevuse järjepidevust. Toetuse andmisest võiks seega keelduda või vajaduse korral toetuse tühistada ainult juhul, kui on in concreto tuvastatud raskused määruse nr 800/2008 artikli 1 lõike 7 punkti c tähenduses.

31.

Poola valitsus väidab esimese küsimuse kohta, et 2004. aasta suuniste kohaselt tuleb mõistet „võlgniku kõiki võlakohustusi hõlmav maksejõuetusmenetlus“ määruse nr 800/2008 artikli 1 lõike 7 tähenduses mõista kohtu- ja haldusmenetlustena, ilma milleta ei ole ettevõtja võimeline oma enda või omanike/osanike/aktsionäride või krediidiandjate vahenditega toime tulema kahjumiga, mis viib lühema või keskmise ajavahemiku jooksul tema majandustegevuse kindla lõpuni. Ei ole oluline, kas nimetatud menetlused on algatatud omal algatusel või asjaomase ettevõtja taotluse alusel, sest määruses nr 800/2008 ei ole selles suhtes ette nähtud mingeid piiranguid.

32.

Teise küsimuse suhtes on Poola valitsus seisukohal, et toetuse saamiseks määruses nr 800/2008 sätestatud tingimused peavad olema täidetud toetuse andmise ajal, ilma et asjaolude hilisema muutumisega kaasneks kohustus toetus tagasi maksta.

33.

Komisjon on esimese küsimuse suhtes seisukohal, et määruse nr 800/2008 artikli 1 lõike 6 punkt c ja artikli 7 punkt c hõlmavad kõiki maksejõuetusmenetlusi, mille hulka kuulub Itaalia õiguse kohaselt ka ennetav kompromiss. Liikmesriigi ametiasutuste ülesanne on kindlaks määrata, kas siseriiklikus õiguses (millele viidatakse liidu õiguses) sätestatud tingimused on täidetud selleks, et need menetlused käivitada, ning ei ole oluline, kas need algatatakse omal algatusel või asjaomase ettevõtja taotluse alusel. Asjaolu, et Nerea oli taotlenud ennetava kompromissi menetluse algatamist, tähendab, et ta oli määruse nr 800/2008 tähenduses raskustes olev ettevõtja.

34.

Teise küsimuse suhtes on komisjon arvamusel, et määrus nr 800/2008 välistab ettevõtjad, kes on raskustes toetuse andmise ajal, kuid ei kohusta tagastama toetust, mis on antud ettevõtjatele, kes toetuse andmise ajal niisuguses olukorras ei olnud. Nerea ei olnud seega raskustes siis, kui talle toetus anti, ja seega ei ole liikmesriigi ametiasutused liidu õiguse kohaselt kohustatud seda toetust tühistama. See aga ei piira liikmesriikide vabadust oma siseriikliku õiguse kohaselt anda või keelduda andmast ühisturuga kokkusobivat toetust ja vajaduse korral seda tagasi nõuda.

35.

Asja arutavale kohtule tarviliku vastuse andmiseks on minu arvates kohane eristada vaidluse kahte aspekti. Esimene puudutab liidu õiguse (konkreetselt määruse nr 800/2008) tõlgendamist põhikohtuasjas. Teine seevastu piirdub siseriiklike õigusnormide (eelkõige kutse teatavate artiklite) tõlgendamisega, mis ei nõua tingimata selle määruse kohaldamist.

36.

Esimese aspekti puhul võiks olla kohane analüüsida määruse nr 800/2008 artikli 1 lõike 7 punkti c, kui Nerea suhtes oleks kohaldatud maksejõuetusmenetlust (ja ta oleks seega kvalifitseeritav raskustes olevaks ettevõtjaks) siis, kui ta taotles ja sai ERFi vahenditest kaasrahastatavat toetust. Ent, nagu kõik pooled möönavad ja nagu rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, sel ajal (2011. aastal taotluse esitamise ja 2012. aastal toetuse andmise ajal) Nerea ei olnud raskustes ning tema suhtes ei kohaldatud maksejõuetusmenetlust, mis algatati alles 2013. aasta lõpus.

37.

Kutse artiklis 1, milles oli sõnaselgelt viidatud määruse nr 800/2008 artiklile 1, et integreerida sellesse mõiste „raskustes olev ettevõtja“, kes on toetuskavast välja jäetud, oli sätestatud, et toetust ei saa anda ettevõtjatele, kes on taotluse esitamise kuupäeva seisuga määruse selles artiklis ette nähtud raskustes. Rõhutan, et Nerea täitis seda (negatiivset) tingimust, mistõttu ta võis sellest seisukohast olla toetuse saaja. Määruse nr 800/2008 artikkel 1 ei takistanud seega toetuse andmist ega samal ajal nõudnud selle tühistamist.

38.

Teisiti on kutse ühe teise artikli (17.3) puhul, mis nägi ette „toimingute kestvuse“ nõude, mis sellisena ei olnud enam seotud algse kriisiolukorraga, vaid viie aasta jooksul pärast kaasrahastatud tegevuse lõpetamist tekkinud asjaoludega. See artikkel ega selles sätestatud kestvuse nõue ei ole otseselt seotud liidu õigusega (rectius määrusega nr 800/2008). Selle kohta, kas viimane annab või mitte tõlgendamisjuhised selle kohaldamiseks, nagu näib arvavat eelotsusetaotluse esitanud kohus, avaldan seisukohta hiljem.

39.

Asja arutava kohtu esimene küsimus (mida see kohus ise nimetab „eelnevaks“ küsimuseks) piirdub selle enda sõnastuse kohaselt ainult selle välja selgitamisega, kas määruse nr 800/2008 artikli 1 lõike 7 punktis c nimetatud maksejõuetusmenetlused hõlmavad nii ettevõtja taotluse alusel kui ka haldusasutuste ja kohtute omal algatusel algatatud menetlusi.

40.

Sellele küsimusele vastamine ei tekita liiga palju tõlgendamisprobleeme: selles määruse sättes lihtsalt ei tehta vahet maksejõuetusmenetlustel selle järgi, kas need on algatatud omal algatusel või poole taotluse alusel, mistõttu on see säte kohaldatav nii ühtedele kui ka teistele. Nõustun selles küsimuses eelotsusemenetlusse astunud valitsustega ning komisjoniga.

41.

Konkreetselt on Itaalia õigusaktiga 2012. aastal loodud „ennetav kompromiss tegevuse jätkamisega“ (ja mida võivad nõuda likviidsusraskustes ettevõtjad nende lõpetamise alternatiivina) üks võlausaldajatega kokkuleppe vorm, mis kuulub minu arvates määruse nr 800/2008 mõiste „maksejõuetusmenetlus“ alla.

42.

Jaatav vastus sellele küsimusele viiks edasi teise küsimuseni, s.o kas asjaolu, et tingimused maksejõuetusmenetluse algatamiseks (omal algatusel või poole taotluse alusel) on täidetud, võimaldab pidada tõendatuks raskuste esinemist, mille tõttu ei saa toetust anda (või mis nõuavad juba antud toetuse tühistamist), või kas tuleb, vastupidi, niisuguse olukorra esinemist kontrollida igal konkreetsel juhul eraldi.

43.

Selle teise kahtluse hajutamiseks tuleb tingimata eelnevalt dešifreerida mõiste „raskustes olev ettevõtja“ määruse nr 800/2008 artikli 1 lõike 6 punkti c tähenduses, sest selles olukorras olevad ettevõtjad on selles õigusnormis ette nähtud toetuse saajate hulgast välja jäetud. Kuigi sama määruse [artikli 1] lõike 7 punkti c kohaselt „loetakse [VKE] raskustes olevaks ettevõtjaks“, „kui ta vastab […] siseriikliku õiguse kohaselt kõiki võlakohustusi hõlmava maksejõuetusmenetluse kohaldamise kriteeriumidele“, ei või viimati nimetatud mõiste tõlgendamisel jätta arvesse võtmata liikmesriikide siseriiklikku õigust. ( 13 )

44.

Seepärast on minu arvates pigem tarvis need kaks küsimust ümber sõnastada, analüüsides nii seda, mis on „maksejõuetusmenetlus“ määruse nr 800/2008 artikli 1 lõike 7 punkti c tähenduses, kui ka sama artikli lõike 6 punktis c kasutatud mõistet „raskustes olev ettevõtja“. Vastus nendele küsimustele aitab saada kindlamini selgust eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuses, mis on tema arvates kohtuvaidluses võti: kas asjaomane isik tuleb seetõttu, et ta on olukorras, milles on kohane algatada maksejõuetusmenetlus, liigitada raskustes olevaks ettevõtjaks, nii et ta ei või taotletud toetust saada, või et, kui talle on toetust antud, tuleb see tühistada.

45.

Komisjon möönis 2004. aasta suuniste vastuvõtmise ajal, et „[ü]henduses puudub raskustes oleva äriühingu mõiste“. Seepärast oli vaja määrata selle mõiste kontseptuaalsed jooned kindlaks õigusaktis, sest sellest sõltus teiste liidu õigusnormide kohaldamine (näiteks riigiabi valdkonna eeskirjad või koondumiste kontrolli reguleerivad eeskirjad), milles ei või jätta arvesse võtmata raskustes olevate ettevõtjate õiguslikku, majanduslikku ja sotsiaalset reaalsust.

46.

Seega tuli tal kasutada ad hoc kontseptuaalseid konstruktsioone, millega saab anda sellele keerulisele reaalsusele seda reguleerivate ühenduse õigusnormide kohaldamise kontekstis spetsiifilise tähenduse. Selleks avaldati 2004. aasta suunised, millest tuleb komisjonil oma tegevuses raskustes olevate ettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi valdkonnas juhinduda. Määruses nr 800/2008 võeti üle nendes suunistes esitatud kaalutlused, andes neile niisuguse mõiste koostiselementidena, mida saab kvalifitseerida vaid autonoomseks mõisteks, normatiivse väärtuse liidu õiguse seisukohast.

47.

Määruse nr 800/2008 põhjenduse 15 kohaselt tuleb raskustes olevatele ettevõtjatele antavat toetust „hinnata kõnealuste suuniste kohaselt“, kuigi VKEde puhul „tuleks […] käesolevas määruses sätestatud abi andmisel kasutatavat raskustes oleva äriühingu määratlust [lihtsustada], võrreldes eespool nimetatud suunistes esitatud määratlusega.“

48.

Selliselt on 2004. aasta suunistest saanud normatiivse mõiste „raskustes olev ettevõtja“ peamised õiguslikult siduvad kriteeriumid. Kordan, et see mõiste on tingimata liidu õiguse autonoomne ja sellele eriomane mõiste, kuna kõikides liikmesriikides kohaldatavana peab sellel kõikides liikmesriikides olema sama tähendus.

49.

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise kui ka võrdsuse põhimõttega seonduvast nõudest, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki“. ( 14 )

50.

Määruses nr 800/2008 kasutatud mõiste „raskustes olevad ettevõtjad“ (nende selle kohaldamisalast välja jätmiseks) ei ole täpselt sama, mida kasutas komisjon 2004. aasta suunistes, vaid – nagu ma märkisin – nende lihtsustatud versioon. Määruse nr 800/2008 artikli 1 lõikest 7 võib järeldada, et see lihtsustamine seisnes selles, et võeti üle ainult mõiste „raskustes olev ettevõtja“ elemendid, mis on sätestatud 2004. aasta suuniste punktis 10, jättes seega välja nende punktis 11 loetletud elemendid.

51.

Tegelikult on määruse nr 800/2008 artikli 1 lõikes 7 2004. aasta suuniste punkti 10 peaaegu sõna-sõnalt korratud, lisades sellesse ainult viite vähem kui kolm aastat tagasi asutatud VKEdele, mida on märgitud juba määruse põhjenduses 15. Seevastu ei ole midagi öeldud tegurite kohta, mis võiksid vastavalt 2004. aasta suuniste punktile 11 samuti anda sama tulemuse, kuid mille tuvastamisel kehtivad rangemad tõendamisnõuded. Need otsustati välja jätta „liikmesriikide halduskoormuse vähendamiseks“.

52.

Kolmest määruse nr 800/2008 artikli 1 lõikes 7 selle määruse reguleerimisala määratlemiseks kasutatud kvalifitseerivast kriteeriumist, et täpsustada, millal on VKE raskustes, ei ole punktides a ( 15 ) ja b ( 16 ) nimetatud kriteeriumid käesolevas asjas asjassepuutuvad. Nendel kahel juhul on määratlemiskriteeriumid täielikult kindlaks määratud määruses nr 800/2008 endas, nii et nende esinemise tuvastamiseks teatud kindlal juhul ei ole tarvis kasutusele võtta liikmesriikide õigust. Nende mõlema puhul on seega ühenduse mõiste autonoomsus vaieldamatu.

53.

Nendest kriteeriumidest kolmas, mis on siin oluline („ettevõtjad, kes vastavad siseriikliku õiguse kohaselt kõiki võlakohustusi hõlmava maksejõuetusmenetluse kohaldamise kriteeriumidele“), viitab kindlasti iga riigi siseriiklikele eeskirjadele. See ei ole aga absoluutne viide, sest siseriikliku õiguse alusel määratakse kindlaks vaid niisuguse menetluse algatamise tingimused, mis omakorda peab vastama liidu õiguse autonoomsele mõistele.

54.

Sama vajadus süsteemi ühtsuse ja järjekindluse järele, mis sundis määratlema mõiste „raskustes olev ettevõtja“ liidu õiguse eriomase kategooriana, laieneb ka mõistele „maksejõuetusmenetlus“, vaatamata sellele, et selle sisustamisel lähtutakse liikmesriikide õigusest.

55.

Seda juriidilist kategooriat tuleb kasutada määruse nr 800/2008 raames (st arvestades selle eset ja eesmärki), mille põhjal ei ole mõiste „maksejõuetusmenetlus“ liidu õiguses tundmatu, vaid see on seal sõnaselgelt sätestatud.

56.

Määruses (EÜ) nr 1346/2000 ( 17 ) oli artikli 2 punktis a maksejõuetusmenetlus määratletud kui sama määruse „artikli 1 lõikes 1 nimetatud maksejõuetusmenetlus“, st „võlgniku kõiki võlakohustusi hõlmav[…] maksejõuetusmenetlus[…], mille käigus võlgnik kaotab täielikult või osaliselt oma vara käsutamise õiguse ja määratakse likvideerija.“ Sellest eeldusest lähtudes sätestati määruse nr 1346/2000 artikli 2 punktis a liikmesriikide eri maksejõuetusmenetluste loetelu, mis on üksikasjalikult esitatud selle määruse A lisas.

57.

Selles lisas on Itaalia puhul nimetatud menetlust concordato preventivo (ennetav kompromiss). ( 18 ) Selles ei nimetatud sel ajal kompromissi ettevõtja tegevuse jätkamisega, sest see lisati Itaalia õigusesse hiljem (eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul 2012. aastal). Tekib seega õigustatud küsimus, kas viis, kuidas see kompromiss on liikmesriigi õiguses kujundatud, muudab selle concordato preventivo’st eraldiseisvaks menetluseks või lihtsalt selle üheks variandiks.

58.

Sellele küsimusele peab mõistagi vastama liikmesriigi kohus, kuigi artikli 186 bis asukoht Itaalia pankrotiseaduse süsteemis ja selle grammatiline sisu ise näivad pigem toetavat ideed, et ennetav kompromiss ettevõtja tegevuse jätkamisega on vaid üldiselt concordato preventivo (uus) vorm, st et see ei moodusta midagi sellest viimati nimetatud, laiemast kategooriast erinevat. ( 19 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus ise tunnistab, et ennetav kompromiss ettevõtja tegevuse jätkamisega on „üks maksejõuetusmenetluste liik“. ( 20 )

59.

Järelikult arvan, et kui asja arutav kohus kinnitab, et kompromiss ettevõtja tegevuse jätkamisega on üks määruse nr 1346/2000 A lisas nimetatud concordato preventivo vorm, tuleb järeldada, et see kompromiss on määruse nr 800/2008 artikli 1 lõike 7 punkti c tähenduses maksejõuetusmenetlus.

60.

Pealegi, nagu ma juba märkisin, kuna määruse nr 800/2008 artikli 1 lõike 7 punktis c ei tehta maksejõuetusmenetlustel vahet selle järgi, kas need on algatatud omal algatusel või ettevõtja või tema võlausaldajate taotluse alusel, leian, et see vahe ei ole käesoleva asja seisukohast oluline.

61.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada – ja see on selle küsimuse tuum, mis sundis teda pöörduma Euroopa Kohtu poole –, kas juba ainuüksi see, et maksejõuetusmenetluse algatamise tingimused on täidetud, määrab, et asjaomane ettevõtja on määruse nr 800/2008 tähenduses raskustes, või kas tuleb, vastupidi, välistada igasugune automaatsus ja arvestada iga juhtumi asjaolusid, et välja selgitada, kas ettevõtja on tõepoolest kriitilises olukorras.

62.

Kui Marche maakond ja komisjon kalduvad esimese lahenduse poole, siis Itaalia ja Poola valitsus pooldavad teist.

63.

Usun, et määruse nr 800/2008 eesmärgist ja seadusandja sõnaselgest tahtest võib järeldada, et ettevõtja on selle sätte artikli 1 lõike 7 punkti c tähenduses raskustes siis, kui ta vastab objektiivsetele tingimustele selleks, et tema suhtes saaks puhtformaalselt kohaldada maksejõuetusmenetlust.

64.

Määrusega nr 800/2008 taheti „lihtsustada“ 2004. aasta suuniste mõistet „raskustes olev ettevõtja“ ja seda tehti nii, et jäeti arvesse võtmata nende suuniste punktis 11 loetletud elemendid, st need, mille hindamine liikmesriikide ametiasutuste poolt tähendaks nende jaoks halduskoormust, mida samas määruses sätestatu kohaselt püütakse vähendada.

65.

Selle lihtsustamiseesmärgiga oleks raskesti ühitatav – ja vastuolus seadusandja sooviga jätta 2004. aasta suuniste punkti 11 sisu arvesse võtmata –, et liikmesriikide ametiasutused ei saa piirduda ainult maksejõuetusmenetluse algatamise tingimustele vastamise tuvastamisega ja on lisaks selle tuvastamisele – mis pealegi ei ole alati iseenesest lihtne – kohustatud tegema sisulise otsuse, nagu pakub välja eelotsusetaotluse esitanud kohus.

66.

Eespool öeldule lisandub kaks täiendavat argumenti. Esimene puudutab seda, et pankrotiküsimustes pädev kohus, kellele tuleb esitada ennetava kompromissi taotlus, peab otsustama just nimelt iga ettevõtja konkreetseid asjaolusid arvestades, millal on ettevõtja olukorras, mis nõuab tema võlausaldajatele maksmise peatamist (teisisõnu, millal ta on rahalistes raskustes). Käesolevas asjas pidi Tribunale di Macerata (Macerata kohus), kes eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul „kinnitas“ ( 21 ) ennetava kompromissi, kahtlemata kontrollima, kas selleks seaduses ette nähtud tingimused olid täidetud.

67.

Teine täiendav argument selles suhtes on see, et määruse eesmärk ei ole tunnistada ühisturuga kokkusobivaks mis tahes laadi abi, vaid ainult niisugune abi, mille eesmärk on rahuldada vajadusi, mille jaoks on just nimelt vaja arvestada ettevõtjatega, kes on valmis nende vajadustega tegelema, mis välistab toetuse andmise ettevõtjatele, kes on raskustes. Minu arvates on see, et tingimused maksejõuetusmenetluse kohaldamiseks on täidetud, juba iseenesest piisavalt mõistlik põhjus selleks, et seada kahtluse alla selle tegevuse teostatavus, mille jaoks toetust taotletakse, ja annab alust kahtlustada, et taotletud toetuse abil püütakse toime tulla raskustega, hoides kõrvale 2004. aasta suuniste kohaldamisest, mida määrusega nr 800/2008 tahetakse vältida.

68.

Lõpuks ei tohi unustada, et „määrust nr 800/2008 ja selles sätestatud tingimusi [riigiabist teavitamise] […] kohustuse kui üldreegli igasuguse leevendamisena[…] tõlgendada kitsalt.“ ( 22 )

69.

Leian seetõttu, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele tuleb vastata, et kui ettevõtja vastab maksejõuetusmenetluse kohaldamiseks nõutavatele tingimustele, siis ei tohi ta saada struktuurifondidest avaliku sektori toetust.

70.

Sellele kinnitusele tuleb aga kohe lisada nüanss, arvestades asja arutava kohtu kahtlust, kes soovib samuti teada, kas siis, kui pärast toetuse andmist on algatatud maksejõuetusmenetlus (nagu Nerea puhul), on liikmesriigi haldusasutused kohustatud toetuse tühistama. See küsimus seondub sellega, mida ma oma sissejuhatavates kaalutlustes nimetasin vaidluse teiseks aspektiks, st sellega, mis puudutab kutse tingimuste tõlgendamist ja kohaldamist.

71.

Nagu ma juba selgitasin, tuleb toetust taotleva ettevõtja nõuetele vastavust hinnata talle toetuse andmise ajal, st „sel ajahetkel, mil kasusaajal tekkis siseriikliku õiguse alusel selle saamiseks õigus“. ( 24 ) Tegelikult ei ole vaidlust selles, et Nerea vastas sel ajal, kui talle toetus anti, toetuse saamise nõuetele.

72.

Nerea raskused, mis tulid esile, kui algatati maksejõuetusmenetlus 15. oktoobril 2014, tekkisid siis, ta oli juba 50% toetusest kätte saanud ja (asja arutava kohtu sõnul) teinud subsideeritud investeeringu, mille kohta ta esitas aruande 18. novembril 2013.

73.

Kuigi Nereast sai „raskustes olev ettevõtja“ alles pärast seda, kui talle oli toetus antud (ja veelgi enam, ta oli täitnud oma investeerimiskohustused), ei kohustanud ükski määruse nr 800/2008 säte toetust tühistama. Liidu õigus ei nõua niisugustel juhtudel toetuse tagastamist.

74.

Nagu aga märgib komisjon, ( 25 ) ei tähenda asjaolu, et riigiabi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, et liikmesriik on kohustatud seda andma või et ta ei võiks nõuda selle tagastamist, kui see on nii määratud siseriiklike üldkohaldatavate või kutses sätestatud õigusnormidega.

75.

Kutse artikli 17.3 oli sätestatud tingimus, mille võib minu arvates kvalifitseerida äramuutvaks tingimuseks tehnilis-juriidilises tähenduses: toetuse saaja oli kohustatud „täitma“ kaasrahastatud toimingu „kestvuse kohustust“ selle toimingu lõpetamisele järgneval viiel aastal. See kohustus hõlmas nõuet vältida „suuri muudatusi, mis muudaksid [toimingu] olemust või täitmise tingimusi või annaksid mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule üksusele põhjendamatuid eeliseid.“ Niisugust tingimust, olgu see äramuutev või mitte, ei ole määruses nr 800/2008, mis ei saa seega anda juhiseid selle tingimuse tõlgendamiseks või rakendamiseks.

76.

Kuna Euroopa Kohtul puudub pädevus selle toetuste taotlemise kutse konkreetse tingimuse sisu ja ulatuse üle otsustamiseks, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustama, kas seda tingimust on tegelikult rikutud ( 26 ) ja millised oleksid selle rikkumise tagajärjed.

77.

Nimelt ei sisalda määruse nr 800/2008 sätted vastust probleemile, mida põhjustab ettevõtjas (tekkinud) kriisiolukorra tekkimine siis, kui toetust on juba antud ja toetuse saaja on investeerimiskohustused täitnud. Selle määruse nende mõistete tõlgendamine, mida ma enne nimetasin, ei anna juhiseid selle paradoksi lahendamiseks, mida asja arutav kohus kirjeldab, kui vastanduvad ühelt poolt eesmärk edendada likviidsusraskustesse sattunud, kuid objektiivsed tootlikkusvõimalused säilitanud VKEde ümberkorraldamist, ja teiselt poolt siseriiklik õigusnorm, mis võtab neilt „ex post […] avaliku sektori ressurssidest ümberkorralduste ja tegevuse taaselavdamise eesmärgil antud rahastuse“.

78.

Lõppkokkuvõttes on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne otsustada, mil määral peab selle kestvustingimuse rikkumine väljenduma toetuse tühistamises ja Nereale antud summa tagasinõudmises. Kui nimetatud toetus tuleb kohaldatavate siseriiklike õigusnormide nõuete kohaselt tühistada ja lisaks väljamakstud summa koos intressiga tagasi nõuda, ei rikuks see sellegipoolest määrust nr 800/2008 ega kahjustataks toetuse siseturuga kokkusobivust selle andmise ajal – ainsad küsimused, mille üle Euroopa Kohus saab selle määruse tõlgendamisega seoses vastata.

79.

Pakun seega vastuseks esitatud küsimusele, et määruse (EÜ) nr 800/2008 artikli 1 lõike 7 punkti c kohaselt on asjaolu, et liikmesriigi õiguses ettevõtja suhtes maksejõuetusmenetluse kohaldamise tingimused on täidetud, oluline toetuse andmise ajal, mitte siis, kui see asjaolu tekib hiljem niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas. Liikmesriigi ametiasutused võivad siiski toetuse tühistada ja juba väljamakstud summad tagasi nõuda, kui toetuse saaja ettevõtja on siseriikliku õiguse kohaselt selle toetuse andmist reguleeriva kutse tingimusi rikkunud.

80.

Esitatud kaalutluste alusel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale Ammnistrativo Regionale per le Marche (Marche maakonna halduskohus) esitatud küsimustele järgmiselt: