1.

Alates 1. jaanuarist 2012. aastal kehtinud Saksa õigusaktis kehtestati taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia (edaspidi „taastuvenergia“) edendamise mehhanism. Täpsemalt kehtestati sellise energia tootjatele toetusrežiim, tagades neile reguleeritud tasude ja turuhindade kaudu elektri turuhinnast kõrgema hinna.

2.

Selle toetuskava rahastamiseks kiideti heaks lisatasu (edaspidi „taastuvenergia lisatasu“), mida praktikas pidid maksma lõpptarbijad. Raudtee-ettevõtjad ja suure elektritarbimisega tootmisettevõtjad (edaspidi „energia suurtarbijad“) ( 2 ) olid põhimõtteliselt samuti taastuvenergia lisatasu subjektid. Saksa seadusandja otsustas siiski vähendada nende tasu, meetmena, mis aitaks vähendada nende kulusid ja seega säilitada nende konkurentsivõimet.

3.

Euroopa Komisjon leidis 25. novembril 2014, et nende ettevõtjate suhtes kohaldatava taastuvenergia lisatasu vähendamine oli riigiabi, mis on siseturuga kokkusobiv üksnes siis, kui see vastab teatavatele tingimustele, mis on täpsustatud otsuse (EL) 2015/1585 riigiabi kava SA.33995 (2013/C) (ex 2013/NN) kohta, mida Saksamaa on rakendanud taastuvenergia ja energia suurtarbijate toetamiseks, ( 3 ) artiklis 3.

4.

Abi (taastuvenergia lisatasu vähendamise vormis), mis ei vastanud otsuses 2015/1585 sätestatud tingimustele, tunnistati siseturuga kokkusobimatuks. Kuna nii juhtus Georgsmarienhütte GmbH kontserni teatavate ettevõtjatega, nõudsid Saksa ametiasutused neilt kooskõlas kõnealuse otsusega viivitamatult vastavate summade tagastamist.

5.

Mõned abi tagasi maksma kohustatud ettevõtjad kaebasid Saksamaa ametiasutuste kokkuleppe edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, väites, et otsus 2015/1585 oli kehtetu. Saksamaa valitsus esitas omalt poolt sama otsuse vastu tühistamishagi (kohtuasi T‑47/15) Üldkohtule, kes jättis hagi 10. mai 2016. aasta otsusega rahuldamata. ( 4 )

6.

Asja lahendav kohus nõustus tema poole pöördunud otsuse 2015/1585 vastu vaidlevate ettevõtjate argumendiga ja esitas eelotsuse küsimuse selle otsuse kehtivuse hindamiseks, taotluse, mis toob esile erakordsed, nii menetluslikud kui ka sisulised, raskused.

7.

Menetluslikust vaatevinklist peab Euroopa Kohus otsustama kohtuotsuse TWD Textilwerke Deggendorf ( 5 ) praktika kohaldamise üle sellises kohtuasjas nagu see, milles mitmed ettevõtjad soovivad pöörduda liikmesriigi kohtute poole, et vaidlustada liikmesriigi otsuseid nõuda tagasi komisjoni poolt ebaseaduslikuks tunnistatud abi.

8.

Euroopa Kohus peab selgitama eelkõige järgmist: a) kas ta eelistab otsest tühistamishagi ja tunnistab samalaadsed eelotsuse küsimused vastuvõetamatuks; või b) kui kohus annab vastupidi ettevõtjatele võimaluse pöörduda liikmesriigi kohtu poole, paludes neil esitada eelotsuse küsimus selle kohta, kas on kehtiv komisjoni otsus, millega abi tunnistati ebaseaduslikuks.

9.

Sisulisest küljest lisandub see kohtuasi pikka energeetikasektori riigiabiga seotud kohtuasjade saagasse. Teatavatele energia suurtarbijatele kehtestatud taastuvenergia lisatasu vähendamine on korraga kohtuasja PreussenElektra ( 6 ) kohtupraktikas ja kohtuasja Association Vent De Colère! jt ( 7 ) kohtupraktikas analüüsitud meetmete vahel. Euroopa Kohus peab antud asjas lahendama vaidluse eraõiguslike ettevõtjate paigutatavate ressursside suurema või väiksema riikliku kontrolli üle, mis on riigiabi mõiste põhielement.

10.

Artikli 1 kohaselt:

„Riigiabi, mida Saksamaa on andnud ebaseaduslikult Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3 rikkudes 2012. aasta taastuvenergiaseaduse alusel taastuvenergiaallikatest ja kaevandusgaasist elektri tootmise toetamiseks, sealhulgas riigiabi rahastamismehhanism, on siseturuga kokkusobiv juhul, kui Saksamaa täidab I lisas sätestatud kohustuse.“

11.

Artikli 3 kohaselt:

„1.   Riigiabi, mida Saksamaa on andnud ebaseaduslikult Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3 rikkudes taastuvenergiaallikatest toodetud elektri (taastuvenergia) toetuse rahastamiseks energia suurtarbijatele aastatel 2013 ja 2014 (hüvitamise erikord), on siseturuga kokkusobiv, kui see kuulub ühte käesolevas lõikes sätestatud neljast kategooriast.

Kui riigiabi anti ettevõtjale, kes kuulub mõnda 2014.–2020. aasta keskkonna- ja energiaalase riigiabi suuniste (2014. aasta suuniste) 3. lisas loetletud sektorisse, on see kokkusobiv siseturuga, kui ettevõtja on tasunud vähemalt 15% elektritarnijate lisakuludest, mida need kandsid kohustuse tõttu osta taastuvenergiat ja mis seejärel kantakse edasi nende klientidele. Kui ettevõtja on tasunud vähem kui 15% neist lisakuludest, on riigiabi sellegipoolest kokkusobiv, kui ettevõtja on tasunud summa, mis vastab vähemalt 4%-le tema kogulisandväärtusest või vähemalt 20% elektritarbimise mahuga ettevõtjate puhul vähemalt 0,5%-le nende kogulisandväärtusest.

Kui riigiabi anti ettevõtjale, kes ei kuulu 2014. aasta suuniste III lisas loetletud sektorisse, kuid kelle elektritarbimise maht oli 2012. aastal vähemalt 20% ja kes kuulus sel aastal sektorisse, mille kaubavahetusmaht Euroopa Liidu tasandil oli vähemalt 4%, on see kokkusobiv siseturuga, kui ettevõtja on tasunud vähemalt 15% elektritarnijate lisakuludest, mida need kandsid kohustuse tõttu osta taastuvenergiat ja mis seejärel kanti edasi elektritarbijatele. Kui ettevõtja on tasunud vähem kui 15% neist lisakuludest, on riigiabi sellegipoolest kokkusobiv, kui ettevõtja on tasunud summa, mis vastab vähemalt 4%-le tema kogulisandväärtusest või vähemalt 20% elektritarbimise mahuga ettevõtjate puhul vähemalt 0,5%-le nende kogulisandväärtusest.

Kui riigiabi anti teise või kolmanda lõigu alusel ettevõtjale, kes on kokkusobiva riigiabi suhtes rahastamiskõlblik, kuid kelle makstud taastuvenergia lisatasu ei ulatunud eelmistes lõikudes nõutud tasemele, on kokkusobivad järgmised abi osad:

Kui riigiabi anti teise või kolmanda lõigu alusel ettevõtjale, kes ei ole kokkusobiva riigiabi suhtes rahastamiskõlblik, ning kui see ettevõtja maksis alla 20% lisatasu lisakuludest ilma vähenduseta, on kokkusobivad järgmised abi osad:

2.   Kogu muu abi, mida lõikes 1 ei käsitleta, ei ole siseturuga kokkusobiv.“

12.

Artikli 6 lõike 1 kohaselt:

„Saksamaa nõuab siseturuga kokkusobimatu abi, millele on osutatud artikli 3 lõikes 2, abisaajatelt sisse III lisas kirjeldatud meetodi kohaselt.“

13.

Artiklis 7 on kehtestatud Saksamaale ühisturuga kokkusobimatu abi viivitamatu ja tõhus sissenõudmine, mis tuleb läbi viia nelja kuu jooksul alates otsuse teatavakstegemise kuupäevast.

14.

Selle seaduse §-is 40 on sätestatud:

„Majandus- ja ekspordikontrolli föderaalne amet (Bundesamt für Wirtschaft und Ausfuhrkontrolle) piirab taotluse alusel § 41 ja § 42 kohaselt tarbimispunkti taastuvenergia lisatasu, mida elektritarnijad kannavad edasi lõpptarbijale, kelleks on tootmissektoris tegutsevad energia suurtarbijad või raudtee-ettevõtjad. Lisatasu piiramise eesmärk on vähendada kõnealuste ettevõtjate elektrikulu nende rahvusvahelise konkurentsivõime säilitamiseks sel määral, kuivõrd see on kokkusobiv käesoleva seaduse eesmärkidega ja kuivõrd kehtestatud piirang on kokkusobiv kõikide elektritarbijate huvidega.“

15.

§ 41 on järgmise sisuga:

[…]

Tõendamise osas kohaldatakse lõiget 2 analoogia alusel.

16.

Seaduse §-is 43 on sätestatud:

[…]

17.

Taastuvenergia lisatasu on täpsustatud eelkõige 17. juuli 2009. aasta Saksamaa üleriigilise hüvitusmehhanismi edasiarendamise määruses (Verordnung zur Weiterentwicklung des bundesweiten Ausgleichsmechanismus), ( 9 ) mida on muudetud 17. augusti 2012. aasta päikeseenergiast toodetud elektrienergiat käsitleva õigusraamistiku muutmise ja taastuvenergiaallikatest toodetud elektrienergia seaduse edasise muutmise seaduse (Gesetz zur Änderung des Rechtsrahmens für Strom aus solarer Strahlungsenergie und zu weiteren Änderungen im Recht der erneuerbaren Energien) ( 10 ) §-ga 2, ning 22. veebruari 2010. aasta üleriigilise hüvitusmehhanismi edasiarendamise määruse rakendusmääruses (Verordnung zur Ausführung der Verordnung zur Weiterentwicklung des bundesweiten Ausgleichsmechanismus) ( 11 ) mida on muudetud 19. veebruari 2013. aasta hüvitusmehhanismi rakendusmääruse teise muutmismäärusega (Zweite Verordnung zur Änderung der Ausgleichsmechanismus-Ausführungsverordnung). ( 12 )

18.

18. detsembril 2013. aastal teatas komisjon Saksamaa Liitvabariigile oma otsusest algatada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 2 kohane menetlus seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia toetusmeetmega ja taastuvenergia lisatasuga suurtele energiatarbijatele. ( 13 )

19.

Üheksa Georgsmarienhütte kontserni ettevõtjat esitasid Üldkohtule selle (esialgse) otsuse peale eraldi tühistamishagid. ( 14 )

20.

Üldkohus 9. juuni 2015. aasta määrusega:

21.

Need neli Georgsmarienhütte kontserni ettevõtjat, mis tegelevad terase tootmise, sulatamise ja töötlemisega, ei esitanud Euroopa Kohtule Üldkohtu 9. juuni 2015. aasta määruste peale apellatsioonkaebust. Samuti ei esitanud nad kohtule tühistamishagi otsuse 2015/1585 vastu, erinevalt teistest samas olukorras olevatest ettevõtjatest ( 18 ) ja Saksamaa valitsusest endast. ( 19 )

22.

Georgsmarienhütte kontserni nelja ettevõtja menetlusstrateegia seisnes selles, et pöörduti Saksa kohtute poole, et vaidlustada (liikmesriigi) haldusaktid, millega otsust 2015/1585 kohaldades kohustati neid tagastama ebaseadusliku abi summa.

23.

Aastatel 2012 ja 2013 lepiti nendele neljale ettevõttele adresseeritud haldusaktide kaudu kokku vähendada taastuvenergia lisatasu, kuna nad on suured energiatarbijad. Need haldusaktid tunnistati osaliselt kehtetuks tagasiulatuvalt 25. novembri 2014. aasta otsustega (see tähendab samal päeval, kui võeti vastu otsus 2015/1585), samal ajal, kui Saksamaa ametivõimud nõudsid, et ettevõtjad maksaksid tagasi abi selle osa, mida komisjon pidas ebaseaduslikuks. ( 20 )

24.

Põhikohtuasja kaebajad esitasid Bundesamt für Wirtschaft und Ausfuhrkontrolle’ile (Saksamaa Liitvabariigi majandus- ja ekspordikontrolli föderaalne amet, edaspidi „BAFA“) kaebuse osalise tühistamise otsuste peale. Kuna nad ei saanud oma vaidele sõnaselget vastust, esitasid nad 26. märtsil 2015. aastal kaebuse Verwaltungsgericht Frankfurt am Mainile (Frankfurt am Maini halduskohus, Saksamaa), kohtuorganile, kes esitas kehtivuse hindamiseks järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Euroopa Liidu toimimise lepinguga on vastuolus Euroopa Komisjoni 25. novembri 2014. aasta otsus [Commission Decision of 25.11.2014 on the aid scheme SA.33995 (2013/C) (ex 2013/NN) (implemented by Germany for the support of renewable electricity and of energy-intensive users), C(2014) 8786 final], millega komisjon on kvalifitseerinud taastuvenergia lisatasu piiramise abiks ELTL artikli 107 tähenduses?

25.

Georgsmarienhütte kontserni ettevõtjad, Saksamaa valitsus ja komisjon, kes osalesid 5. detsembril 2017. aastal toimunud istungil, on esitanud kirjalikud seisukohad. Kohtuasi suunati Euroopa Kohtu suurkojale.

26.

Komisjon väidab, et eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu kahel põhjusel:

27.

Saksamaa valitsus ja Georgsmarienhütte kontserni ettevõtjad ei nõustu nende komisjoni väidetega ja leiavad vastupidi, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

28.

„TWD erand“ piirab võimalusi, et menetlusosalised veenavad liikmesriigi kohtuid kasutama eelotsusemenetlust selleks, et seada kahtluse alla liidu õigusaktide kehtivus. Enne kui uurida, kas antud kohtuasi on selle erandiga hõlmatav, pean vajalikuks analüüsida põhjalikumalt selle olulisi tunnuseid.

29.

Liikmesriigi kohtule esitatud kaebuse korral võib iga isik taotleda, et kohus pöörduks Euroopa Kohtu poole, et viimane annaks eelotsusemenetluses hinnangu „liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivuse“ kohta, kui need on aluseks liikmesriigi ametiasutuste otsustele, mis on selle kaebuse esemeks.

30.

Eelotsusemenetluse algatamine on liikmesriigi kohtu ainuõigus, ( 22 ) kellel on lubatud tunnistada liidu õigusakt kehtivaks, kuid mitte kehtetuks. ( 23 )

31.

TWD kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus, et „õiguskindluse nõude tõttu on välistatud võimalus, et abisaaja, kelle suhtes kohaldatakse asutamislepingu artikli 93 alusel vastu võetud komisjoni otsust, kes oleks võinud nimetatud otsuse vaidlustada, kuid kes ei teinud seda asutamislepingu artikli 173 kolmandas lõigus sätestatud kohustusliku tähtaja jooksul, võiks vaidlustada selle otsuse õiguspärasust siseriiklikus kohtu hagis meetme peale, mille liikmesriigi ametiasutused võtsid selle otsuse täitmiseks“. ( 24 )

32.

Alates 1994. aastast on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud TWD kohtupraktika kehtivust. Seda kinnitab lõplikult ja piiritleb kohtuotsus A jt, mille on teinud suurkoda ( 25 ) ja mis sisuliselt kordab Euroopa Kohtu eelmiste otsuste doktriini.

33.

Sellest tulenevalt piirab TWD kohtupraktika õiguskindluse tagamiseks võimalust vaidlustada õiguslikke tagajärgi tekitavate liidu aktide õiguspärasust. ( 26 ) Sama piirang kehtib liikmesriikidele. ( 27 ) Võimalus vaidlustada liidu akte ei ole välistatud, kuid selle õiguse kasutamine suunatakse ümber õigetesse kanalitesse: need, kellel on ühemõtteline õigus neid vaidlustada, peavad seda tegema ettenähtud tähtaja (põhimõtteliselt kahe kuu) jooksul ja neid kehtetuks tunnistama pädeva organi (Üldkohus) ees. ( 28 )

34.

TWD kohtupraktika ulatus piirdub seega juhtudega, kus üksikisiku tühistamishagi oleks Üldkohtus ilmselgelt vastuvõetav. See asjaolu on seni esinenud vaid mõnedel juhtudel, ( 29 ) seda kahtlemata piirangute tõttu, mille ELTL artikkel 263 ( 30 ) paneb üksikisikute õigusele ( 31 ) esitada Üldkohtule tühistamishagisid. Kui apellantide kaebeõigus ei ole selge ja ilmne, keeldub Euroopa Kohus TWD erandi kohaldamisest. ( 32 )

35.

Soovin samuti rõhutada, et kohtuotsuses Banco Privado Português ja Massa Insolvente do Banco Privado Português ( 33 ) on Euroopa Kohus tagasi lükanud vastuväite, mida võiks käsitleda ümberpööratud TWD erandina. Sellel juhul ei esitanud Portugali riik otsuse 2011/346/EL vastu Üldkohtule tühistamishagi, ( 34 ) mida tegid aga (edutult) ( 35 ) kaks eraõiguslikku pangandusüksust, kuid tugines seejärel liikmesriigi kohtuvaidluses esitatud eelotsuse küsimuse raames otsuse kehtivusele ja TWD erandile. ( 36 )

36.

TWD erand ei takista liikmesriigi kohtutel esitada mis tahes ajal eelotsusetaotlus omal algatusel või teiste poolte taotlusel (kellel puudub ilmselgelt võimalus tühistamishagi esitamiseks) oma kahtluste kohta liidu õigusakti kehtivuse suhtes. ( 37 ) Erandi loogika piirdub sellega, et vältida nende õiguskaitsevahendite kuritarvitamist, mis on liidu õiguses vaidluse pooltele kättesaadavad.

37.

Kordan, et sellisel viisil mõistetuna ei välista TWD kohtupraktika liikmesriigi kohtu eelotsuse küsimuste esitamist, kui kohtul on kahtlusi liidu õigusakti kehtivuse suhtes, mille liikmesriigi rakendusmeetmeid ta peab hindama. ( 38 ) TWD erand ei tohi takistada liikmesriigi kohtu ja Euroopa Kohtu vahelist tavalist koostööd eelotsusemenetluse kaudu.

38.

Kokkuvõttes eeldab TWD erand: i) liidu õigusakti; ii) tühistamishagi puudumist; iii) üksikisiku ilmselget ja kahtlematut kaebeõigust esitada liidu õigusakti tühistamishagi Üldkohtusse; ja iv) liikmesriigi rakendusmeetmeid, mille vastu on suunatud riigisisene kohtuasi, milles liidu õigusakti kehtetuse küsimus tõstatatakse.

39.

Sellisel kujul ja vaatamata kriitikale, mida see on põhjustanud, ( 39 ) on TWD erandil täielik tähendus ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks Euroopa Kohus peaks sellest loobuma. Vastupidi, näen selles ühte doktriinidest, mille puhul stare decisis põhimõte omandab kogu oma võimalikkuse.

40.

TWD erand vastab minu arvates kahele kattuvale eesmärgile:

41.

Hagimenetluses algatatakse pärast hageja seisukohtade vahetamist õigusakti autorist liidu institutsiooni, organi või asutusega võistlev menetlus Üldkohtus, koos ulatuslike menetlustoimingute võtmise võimalustega. See mehhanism näeb ette tõendusvahendid asjaolude täpseks välja selgitamiseks, ning võimaldab muude osapoolte menetlusse astumist (näiteks konkureerivad ettevõtjad, kes ei ole abi saanud). ( 42 )

42.

Riigiabi puudutavates vaidlustes, mis on asjaoludelt ja tehniliselt keerukad, on tühistamishagi eelised veelgi selgemad. ( 43 ) Nendes omandab TWD erandi loogika (mis põhjusega kuulutati ühes riigiabi kohtuasjas) kogu oma raison d'être, see tähendab sundida üksikisikut, kellel selline ilmne kaebeõigus on, nimetatud õiguskaitsevahendit kasutama. Seega on pooltel kaheastmelise menetluse lisatagatis, kuna Üldkohtu otsuse saab edasi kaevata Euroopa Kohtusse.

43.

Lisaks sellele julgen öelda, et selles konkreetses riigiabi valdkonnas (ja sarnastel juhtudel, millele komisjon oma seisukohas viitab) ( 44 )võib eelotsusetaotlus kaasa tuua rohkem probleeme kui sellega püütakse lahendada. Kui on vaja hinnata üksikotsuse (mitte niivõrd üldnormide) kehtivust, mille täpseks kontrolliks tuleb asjaolusid ja tõendusmaterjale koos vältimatute tehniliste osadega mitmekülgselt analüüsida, ei ole liikmesriigi menetlus piisav selleks, et liikmesriigi kohus määratleks, ilma liidu õigusakti autorite juuresolekuta, „piisavalt täpselt“ enne eelotsusetaotlust, analüüsi tulemuse. ( 45 )

44.

Võib väita, et need puudused kõrvaldatakse eelotsusemenetluses Euroopa Kohtus. See on kahtlemata tõsi, kuid selle hinnaga, et see kohus võtab täita ülesande, mis vastavalt liidu kohtualluvuse struktuurile on usaldatud Üldkohtule. Nagu komisjon õigesti märgib, eeldati Üldkohtu asutamise ajal, et „seoses keeruliste asjaolude põhjalikku uurimist nõudvate hagidega parandab kaheastmelise kohtu asutamine üksikisiku huvide kohtulikku kaitset“. Komisjon lisab, et kaheastmelise kohtu asutamine võimaldab „Euroopa Kohtul […] keskenduda oma põhiülesandele, milleks on tagada ühenduse õiguse ühetaoline tõlgendamine“. ( 46 )

45.

TWD kohtupraktika kriitika, milles rõhutatakse üksikisikute õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, ei tundu mulle sellest perspektiivist veenev. Üksikisikutel ei ole tegelikult õigust sellele, et liikmesriigi kohus esitab eelotsusetaotluse, kuid kordan, et neil on õigus vaieldamatu kaebeõiguse korral vaidlustada liidu õigusakt Üldkohtus, st loomulikus kohtus, mis annab neile selle kaitse.

46.

Samuti ei nõustu ma mõttega, et pooled peaksid saama vabalt valida oma eelistatava menetlusstrateegia, saades ELTL artikli 263 alusel valida järgmiste meetmete vahel: a) Üldkohtule tühistamishagi esitamine; ja b) õigusakti kehtetusele viitamine liikmesriigi kohtus, paludes neil esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus.

47.

Usun, et see vabadus foorumit valida ei ole soovitav, samuti ei arvesta see tühistamishagi eelistamisega, kui ELTL artiklis 263 sätestatud sobiva vahendina, et otsustada liidu õigusaktide kehtivuse üle, mida vaidlustavad hagejad, kellel on ilmne kaebeõigus. See võimalus soodustaks sellist menetluslikult keerukate olukordade levikut (nagu siinses kohtuasjas), mis moonutavad liidu õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteemi toimimist. ( 47 )

48.

TWD erand ei ole suunatud üksnes sellele, et vältida tühistamishagide esitamise tähtaja möödumist. Kordan veel, et selle eesmärk on anda tühistamishagile liidu õigusaktide tavalise vaidlustamise võimalusena eelis eelotsusetaotluse ees, kui üksikisikul on teoreetiliselt võimalus kasutada neid mõlemaid.

49.

Sellest vaatenurgast ei ole hetk, mil üksikisik pöördub liikmesriigi kohtu poole palvega esitada eelotsusetaotlus tühistamishagi alternatiivina, ainus oluline tegur. TWD ja Nachi Europe kohtuasjades ( 48 ) pöördusid kaebajad liikmesriigi kohtute poole pärast tühistamistaotluse esitamise tähtaja möödumist, mis on TWD kohtupraktika kohaldamisel tavaline oletus. Minu arvates peaks see siiski kehtima ka siis, kui üksikisik pöördub liikmesriigi kohtu poole, seades kaudselt kahtluse alla liidu õigusakti kehtivuse selle tähtaja jooksul, mil ta oleks võinud kasutada tühistamishagi Üldkohtus, et nimetatud õigusakti vaidlustada.

50.

Ei oleks loogiline, et TWD erand sõltub sellest, millal üksikisikud, kellel on ilmne kaebeõigus, soovivad pöörduda liikmesriikide kohtusse ega ka liikmesriigi ametiasutuste suuremast või väiksemast halduskiirusest liidu õigusakti kohaldamise otsuste vastuvõtmisel. Seevastu on otsustav asjaolu, et need isikud jätsid esitamata hagi Üldkohtusse, teades, et see oli kohus, kuhu nad vastavalt ELTL artiklile 263 oleksid pidanud suunduma.

51.

Georgsmarienhütte ning kolm ülejäänud ettevõtjat esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse BAFA 3. detsembri 2014. aasta otsuste peale (millega neid oli kohustatud abi tagasi maksma), kui nende vaie sellele asutusele ei olnud veel lahendatud. Kasutades oma õigussüsteemist tulenevaid menetlusvõimalusi, et reageerida valitsuse vaikimisele, esitasid nad oma kaebuse kohtule n.ö ennatlikult26. märtsil 2015. aastal ja selles taotleti otsuse 2015/1585 kehtetuks tunnistamist. Juba on selgitatud, et nad ei esitanud selle otsuse peale tühistamishagi, kuigi enne seda olid nad vaidlustanud Üldkohtus riigiabi menetluse algatamise otsuse (ilmselgelt lõpliku otsuse tegemisele eelnenud samm).

52.

Sellise sündmuste (ja tegemata jätmiste) jada puhul tuleb keskendada tähelepanu kahele tegurile: a) eelnimetatud ettevõtjate kaebeõigus; ja b) otsuse 2015/1585 Üldkohtus vaidlustamise tähtaja mõju.

53.

Kas Georgsmarienhüttel ja ülejäänud kolmel ettevõtjal oli kaebeõigus esitada otsuse 2015/1585 peale tühistamishagi?

54.

Otsus 2015/1585 on vastavalt selle artiklis 10 sätestatule adresseeritud Saksamaa Liitvabariigile. ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib füüsiline või juriidiline isik esitada tühistamishagi akti vastu, mille adressaat ta ei ole, kui see puudutab teda otseselt ja isiklikult. Seepärast on vaja selgitada, kas kaebajatest ettevõtjatel on sama omadus.

55.

Esiteks puudutab otsus 2015/1585 põhikohtuasja kaebajatest ettevõtjaid otseselt, kui see mõjutab vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale ( 49 ) otseselt nende õiguslikku olukorda ega jäta mingit kaalutlusõigust selle adressaadile (Saksamaa), kes vastutab selle kohaldamise eest puhtalt automaatselt ja ilma et oleks vaja vahepealseid õigusnorme.

56.

Otsuse 2015/1585 artiklitega 6 ja 7 on aga Saksamaale pandud kohustus nõuda sisse tasumata taastuvenergia lisatasu, mis on liigitatud ebaseaduslikuks abiks, seda tingimustel, mida ma just selgitasin. Nendes kahes sättes määratakse kindlaks sissenõudmisviis (viidates III lisale), intresside teke ja nende arvutusmeetod ning kohustati Saksamaad esitama viivitamatult täielik sissenõue, mis tuleb teha maksimaalselt nelja kuu jooksul pärast otsusest teatamise kuupäeva. Saksa riigil ei ole kaalutlusõigust ja otsus 2015/1585 puudutab ettevõtjaid otseselt, liikmesriigi ametiasutused saavad seda üksnes kohaldada.

57.

Teiseks on vaja kindlaks teha, kas otsus 2015/1585 puudutab neid ettevõtjaid isiklikult Euroopa Kohtu kohtupraktika mõttes, mille kohaselt:

58.

Riigiabi puhul ei saa ettevõtja põhimõtteliselt vaidlustada komisjoni otsust, millega keelatakse abiandmise valdkondlik kava, kui teda puudutab see otsus ainult selle tõttu, et ta tegutseb valdkonnas ja ta on potentsiaalne sellest kavast kasusaaja. ( 52 ) Siiski leiab Euroopa Kohus, et:

59.

Põhikohtuasja neli kaebajast ettevõtjat, kes BAFA poolt neile eraldatud taastuvenergia lisatasu vähendamisest ainsana kasu said, pidid selle summa tagastama pärast seda, kui otsusega 2015/1585 kuulutati need vähendamised kui riigiabi osaliselt ebaseaduslikuks ja kohustati need tagasi maksma (vastavalt artiklitele 6 ja 7). Saksamaa ametivõimud, kes tegutsesid väga hoolsasti, võtsid otsusest 2015/1585 tulenevad tagasinõudmise meetmed. Seepärast puudutas otsus 2015/1585 neid nelja ettevõtjat eespool nimetatud tähenduses isiklikult, mis andis neile ilmse kaebeõiguse vaidlustada see Üldkohtus.

60.

Neil ettevõtjatel ei saanud olla selles vähimatki kahtlust ja on tõendeid selle kohta, et nad esitasid siis tühistamishagi komisjoni otsuse peale, millega algatati menetlus abi õiguspärasuse kontrollimiseks. Nad püüdsid ka oma esialgseid nõudeid laiendada, et lisataks ka komisjoni lõpliku otsuse vaidlustamine, ( 54 ) kui see lõpuks vastu võetakse. Paradoksaalselt ei esitanud nad otsuse 2015/1585 peale tühistamishagi, nagu Üldkohus oli neile soovitanud. ( 55 ) Samalaadses olukorras olevad ülejäänud energia suurtarbijad esitasid need tühistamishagid, mille menetlused Üldkohtus on veel pooleli, kuni pilootkohtuasja Saksamaa vs. komisjon lõpliku lahendini.

61.

Selles olukorras mõistan, et TWD erandit tuleb kohaldada nelja ettevõtja suhtes, kes ei esitanud üldkohtule tühistamishagi otsuse 2015/1585 vastu, kui neil oli selleks selge ja ilmne kaebeõigus.

62.

Kohtuistungil tehti kindlaks, et otsuse 2015/1585 „täielik ja lõplik tekst“ tehti kaebajatest ettevõtjatele kättesaadavaks 6. jaanuaril 2015. aastal Üldkohtu menetluse käigus riigiabi menetluse algatamise vastu. ( 56 )

63.

Kuna otsuse 2015/1585 avaldamine (väga hiline, võrreldes otsuse vastuvõtmise kuupäevaga) ei olnud selle tõhususe tingimus, piisas sellest, et otsusest otseselt ja isiklikult mõjutatud ettevõtjatel oli selle kohta usaldusväärne teave, nagu antud juhul ka juhtus, algas otsuse vaidlustamise tähtaeg nendele ettevõtjatele, vastavalt kohtuistungil kinnitatud andmetele, 6. jaanuaril 2015. aastal. ( 57 )

64.

Sellest eeldusest lähtudes olid eespool nimetatud ettevõtjad mööda lasknud kahekuulise kohustusliku tähtaja vastavalt ELTL artiklile 263 (lisaks kümme päeva seoses vahemaaga), ( 58 ) kui nad esitasid 26. märtsil 2015 oma kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Kuna tähtaeg oli möödunud, ei saanud nad otsuse 2015/1585 puhul „vältida asjaolu, et nimetatud akt [nende suhtes] jõustus“, ( 59 ) esitades liikmesriigi kohtus kaebuse selle otsuse kehtivuse vaidlustamiseks.

65.

Isegi kui seda tähtaega ei oleks ületatud, oleks TWD erand vastavalt eelnevatele kaalutlustele kohaldatav. Ma juba märkisin, kuidas Saksamaa ametiasutused näitasid üles märkimisväärset kiirust, kehtestades riigiabi tagasinõudmise liikmesriigi meetmetes 25. novembril 2014. aastal, samal päeval, kui võeti vastu otsus. Ma ei arva, et oleks loogiline nõustuda sellega, et TWD erand oleks nende ettevõtjate suhtes kohaldatav, kui nad oleksid pöördunud Saksamaa kohtute poole kaks kuud pärast usaldusväärse teabe saamist otsuse 2015/1585 kohta, mitte aga siis, kui nad oleksid esitanud kaebuse neile kohtutele enne selle ajavahemiku möödumist, arvestades liikmesriigi haldusasutuste sekkumise kiirust.

66.

Kokkuvõtteks pean eelotsusetaotlusele kohaldatavaks TWD kohtuotsuses esitatud doktriini selle vastuvõetamatuse toetuseks.

67.

Komisjon tugineb oma teises vastuvõetamatuse vastuväites Adiamixi kohtupraktikale. ( 60 ) Tema arvates ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollinud sõltumatult ega selgitanud põhjuseid, miks ta kahtleb otsuse 2015/1585 kehtivuses, kuna kohus on viidanud vaid kaebajate argumentidele.

68.

Euroopa Kohtu sõnul „on oluline, et siseriiklik kohus tooks eelkõige välja täpsed põhjused, mille tõttu ta on hakanud liidu õiguse teatavate õigusnormide kehtivuses kahtlema, ning esitaks kehtetuse alused, millega seetõttu tuleb tema arvates arvestada (vt selle kohta eelkõige 21. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Greenpeace France jt, C‑6/99, EU:C:2000:148, punkt 55, ning 18. aprilli 2013. aasta kohtumäärus, Adiamix, C‑368/12, EU:C:2013:257, punkt 22). See nõue tuleneb ka Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punktist c“. ( 61 )

69.

Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et eelotsusetaotluses esitatud teave peab võimaldama mitte üksnes Euroopa Kohtul tarvilikku vastust anda, vaid andma ka liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud isikutele võimaluse esitada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma seisukohad. Euroopa Kohtul tuleb kontrollida, et see võimalus oleks tagatud, võttes arvesse, et viidatud artikli alusel toimetatakse huvitatud isikutele kätte ainult eelotsusetaotlused koos tõlkega iga liikmesriigi ametlikku keelde, mitte aga liikmesriigi kohtuasja toimikut, mille võis Euroopa Kohtule edastada eelotsusetaotluse esitanud kohus. ( 62 ) Seega ei taga asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus osutab põhikohtuasja poolte seisukohtadele, mis võivad nende huvidest lähtuvalt erineda, et valitsused, liidu institutsioonid ja teised huvitatud isikud esitaksid eelotsusemenetluses asjakohased seisukohad. ( 63 )

70.

Siinses asjas ei väljenda eelotsusetaotluse esitanud kohus enda kahtlusi otsuse 2015/1585 kehtivuse suhtes, vaid piirdub sellega, et märgib järgmist:

„Kaebajad väidavad käesolevas menetluses, et neil on kahtlusi liidu õigusele (ELTL artiklile 107 ja artiklile 108) komisjoni antud tõlgenduses […]

Kaebajate täpsema argumentatsiooni osas ja korduste vältimiseks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus 26. märtsi 2015. aasta kaebusele. […]

[Kaebajad] on selles osas esitanud põhjendatud kahtlused, millest piisab eelotsuse küsimuse esitamiseks Euroopa Kohtule […]

Selle kohaselt ei ole eelotsusetaotluse esitamise tingimuseks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus nõustuks kaebajate kahtlustega komisjoni poolt ELTL artiklitele 107 ja 108 antava tõlgenduse osas. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kaebajate esitatud kahtlusi komisjoni otsuse osas igal juhul kaalukaks.“ ( 64 )

71.

Pärast eelotsusetaotluse eelnõu lugemist leian, et eelnevates punktides kokku võetud kohtupraktika range kohaldamine tooks kaasa eelotsusetaotluse vastuvõetamatuse, arvestades kohtu enda põhjenduste nappust selles.

72.

Tunnistan siiski, et Euroopa Kohus on muudel juhtudel kohaldanud seda kohtupraktikat paindlikumalt, kuna eelotsusemenetlus toetub kohtute koostöö ideele. Sellest vaatepunktist võib vastuvõetamatusele esitatud vastuväite tagasi lükata, kuna kohtuotsus võtab kahtlustena üle poolte argumendid otsuse 2015/1585 kehtetuse kohta.

73.

Teise võimalusena, kui Euroopa Kohus leiab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav, analüüsin ma, kas otsus 2015/1585 on kehtetu, kuna selles kvalifitseeritakse taastuvenergia lisatasu ülemmäär riigiabiks ELTL artikli 107 tähenduses.

74.

Nimetatud artikli lõikes 1 sätestatud, et siseturuga kokkusobimatu on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikide vahelist kaubandust.

75.

Abi kokkusobimatuse hindamiseks peavad olema täidetud neli tingimust: a) peab olema tegemist riigi sekkumisega või abi andmisega riigi ressurssidest; b) see sekkumine peab potentsiaalselt kahjustama liikmesriikide vahelist kaubandust; c) kolmandaks peab sekkumine andma selle saajale valikulise eelise; ning d) neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi. ( 65 )

76.

Ei tundu olevat vaieldav, et energia suurtarbijate taastuvenergia lisatasu piiramine vastab teisele (võimalik mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele) ja neljandale (konkurentsi kahjustamine või kahjustamisega ähvardamine) nõudele. Seevastu on vaidlus kahe ülejäänud nõudega seoses, mistõttu on vaja selgitada, kas see piiramine tähendab soodustatud ettevõtjate valikulist eelistamist ja eelkõige määrata kindlaks, kas meede on omistatav riigile ja hõlmab riigi ressursside kasutamist.

77.

Kuna eelotsustustaotluse esitanud kohtul ei ole enda konkreetseid kaalutlusi mõningate arutlusel olevate peamiste punktide kohta (eriti Saksamaa ametiasutuste kontrolli- ja järelevalvefunktsioonide kohta seoses taastuvenergia lisatasu ressursside haldamisega), tuleb järgida otsuses 2015/1585 sisalduvat, välja arvatud juhul, kui selgelt on tõendatud komisjoni viga selle koostamisel.

78.

Siinses kontekstis on eeliseks mis tahes majanduslik kasu, mida äriühing ei oleks võinud saada tavapärastes turutingimustes, st ilma riigi sekkumiseta. ( 66 ) Eelisega on tegemist siis, kui ettevõtja finantsseisund on paranenud riigi sekkumise tagajärjel, mitte aga tavaliste turutingimuste tõttu.

79.

Riigiabiks loetakse nii positiivseid eeliseid (näiteks subsiidiumid), kui ka riigi meetmeid, mis leevendavad ettevõtjat tavaliselt koormavaid kohustusi või vabastavad ta nendest. ( 67 )

80.

Minu hinnangul annavad Saksamaa ametivõimud taastuvenergia lisatasu ülemmääraga energia suurtarbijatest ettevõtjatele majanduslikus mõttes vaieldamatu eelise, kuna nad takistavad põhivõrguettevõtjatel ja elektritarnijatel nende elektrienergia tarbimisega kaasnevate lisakulude hüvitamist, mille need suurtarbijad vastasel juhul oleksid pidanud tasuma.

81.

2012. aasta taastuvenergiaseaduse § 40 piirab lisatasu summat, mille elektritarnijad võivad energia suurtarbijatele edasi kanda: taotluse esitamise korral väljastab BAFA haldusakti, millega keelatakse elektritarnijal taastuvenergia lisatasu kogusummat lõppkasutajale edasi kanda, kui lõppkasutaja on energia suurtarbija. 2012. aasta taastuvenergiaseaduse § 41 seob vähendamise teatavate nõuetega, mida need ettevõtjad peavad täitma, mis on peamiselt seotud nende energiatarbimise mahuga.

82.

Saksamaa valitsus tunnistab, et nendes paragrahvides sätestatud erandsüsteemi eesmärk on piirata majanduslikku ülekoormust, mis energia suurtarbijate jaoks tuleneb taastuvelektrienergia tootmise toetamisest. Sellega on kavas vähendada ühte nende ettevõtjate eelarve tavaliselt kantavatest koormustest.

83.

Kaebajad ja Saksamaa valitsus väidavad aga, et lisaks energia suurtarbijate eelistamisele hüvitab taastuvenergia lisatasu ülemmäär nende ebasoodsat konkurentsiolukorda teiste liikmesriikide ettevõtjate suhtes.

84.

See argument ei takista meetme kvalifitseerimist eelisena, olgu kas või üksnes seetõttu, et see on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga: see, kui üks liikmesriik püüab ühepoolsete meetmetega lähendada ühe kindla majandusvaldkonna konkurentsitingimusi teistes liikmesriikides valdavalt eksisteerivatele konkurentsitingimustele, ei kõrvalda nende meetmete riigiabi iseloomu. ( 68 )

85.

Lisaks sellele on komisjon esitanud andmeid, ( 69 ) mis lükkavad ümber faktilise eelduse, millele see argument tugineb: ei paista, et nende ettevõtjate poolt Saksamaal tasutud elektrienergia hinnad oleksid vaatamata taastuvenergia lisatasule kõrgemad kui liidu riikide keskmine. Nende ettevõtjate väidetav konkurentsialane puudujääk ei leiaks seega kinnitust.

86.

Lisaks väidavad kaebajad, et „tavaliste turutingimuste“ all tuleks mõista ilma taastuvenergia lisatasuta esinevaid tingimusi, kuid mitte pärast taastuvenergia lisatasu kasutusele võttu tekkinud tingimusi. Sellisel juhul kaoks taastuvenergia lisatasu ülemmäär kui eelis, sest ei oleks piiratavat taastuvenergia lisatasu.

87.

Ka see väide ei ole veenev. Taastuvenergia lisatasu puhul on tegemist mehhanismiga, millega koormatakse kõiki Saksamaa elektrisüsteemi osalisi nii, et tavapärastes turutingimustes eelise olemasolu väljaselgitamiseks tuleb arvesse võtta ka taastuvenergia lisatasu rakendamisega kaasnevad tingimused. Energia suurtarbijate kulude vähendamine eeldab erandkorda, mis annab neile konkreetse eelise, kuna see vähendab hinda, mida nad peaksid muul juhul tarbitud elektri eest tasuma.

88.

Riigiabi olemasoluks on samuti oluline, et ettevõtjatele antav eelis oleks valikuline. Kaebajad väidavad, et lisatasu ülemmäär ei vasta neid puudutavas osas sellele omadusele, kuna see on objektiivselt põhjendatud ja vajalik põhiõiguste alalhoidmiseks.

89.

Euroopa Kohtu praktika valguses ( 70 ) ei pea ka see väide paika. Nõustun komisjoni seisukohaga, et taastuvenergia lisatasu piiramine on valikuline, kuna see soodustab ainult mõnda energia suurtarbijatest tootmisettevõtjat.

90.

Eelise valikulisust saab kergemini määrata positiivsete meetmetega, mis eelistavad ühte või mitut nimeliselt tuvastatud ettevõtjat. Seevastu on seda keerulisem kontrollida, kui liikmesriigid võtavad vastu eeskirju, mis kehtivad teatavatele kriteeriumidele vastavatele isikutele, kelle majanduslik koormus on nende tulemusel leevendatud. Energia suurtarbijate taastuvenergia lisatasu ülemmäär kuulub selle (teise) oletuse alla.

91.

Neil juhtudel toimub valikulisuse analüüs tavaliselt kolmes etapis:

92.

Skeemis, millele 2012. aasta taastuvenergia seadus toetub, on üldine süsteem see, et taastuvenergia lisatasu maksavad kõik elektritarbijad (tegelikkuses sisaldub seaduses võimalus, et neile kantakse üle nimetatud lisatasu, nagu see praktikas alati juhtub).

93.

Taastuvenergia lisatasu vähendamine mõnele tootmisettevõtjale, nagu kaebajatele, on selle üldise korra erand, mida kohaldatakse üksnes neile ja mitte teistele tootmissektorite energiatarbijaist ettevõtjatele. Seepärast on kõnealuste energia suurtarbijate taastuvenergia lisatasu piiramine valikuline.

94.

Kaebajad väidavad, et nende poolt makstava taastuvenergia lisatasu vähendamine aitab kaasa kliima- ja keskkonnakaitsele, samuti säästvale arengule ja energiavarustuse tagamisele. Kuid need üldisele huvile tuginevad põhjused on seostatavad kõige enam taastuvenergia lisatasu üldise süsteemiga, mitte selle vähendamisega konkreetset liiki tööstusettevõtjatele. Samuti õhutab taastuvenergia lisatasuga kaasnevast üldisest kulust (osaliselt) vabastamine samal ajal seda liiki majandusüksuste suuremat energiatarbimist ning vähendab taastuvate energiaallikate rahastamiseks saadavat tulu. See ei ole seega Euroopa Kohtu praktika kohaselt erandit toetav põhjus. ( 72 )

95.

Samuti ei põhjenda meedet väidetav põhiõiguste kaitse, millele kaebajad viitavad. Nende sõnul tähendaks taastuvenergia lisatasu täielik maksmine nende tootmiskulude kasvu, mis takistaks neil oma majandustegevust arendada, rikkudes sellega Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 16, mis tagab ettevõtlusvabaduse.

96.

Lisaks sellele, et tegu on üldise huvi põhjusega, mis ei kuulu üldise taastuvenergia lisatasu süsteemi ega ole sellele omane, ei ole ettevõtjad ega Saksamaa valitsus esitanud täpset teavet selle kohta, et selle lisatasu maksmine otsuses 2015/1585 sätestatud tingimustel muudab selle olemasolu võimatuks. Selliste tõendite puudumine on piisav, et moonutada korrelatiivset argumenti, ilma et oleks vaja analüüsida ettevõtlusvabaduse ja sektori regulatiivsete meetmete sisulist seost.

97.

Lõpuks ei tohiks unustada, et otsuses 2015/1585 tunnistas Euroopa Komisjon, et 2012. aasta taastuvenergia seaduses sätestatud abi (st taastuvenergia toetusest tulenevate kulude vähendamist) võib lubada, kui täidetakse „2014. aasta suuniste punktides 185, 186 ja 187 sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumid“ ( 73 ) ja see vähendamine on proportsionaalne „vastavalt 2014. aasta suuniste punktides 188 ja 189 kehtestatud kriteeriumidele“. ( 74 )

98.

Sellisel viisil tunnistatakse, et kui taastuvenergia lisatasu tõepoolest ohustaks elektrienergiat intensiivselt kasutavate ettevõtjate konkurentsivõimet 2014. aasta suunistes sätestatud piirides, oleks see kooskõlas siseturuga. Seega ei ole tegemist absoluutse keeluga seda kulu vähendada, vaid keeluga seda rohkem vähendada, kui need suunised lubavad. Eelotsusetaotluses ei ole tõendatud, et otsusega 2015/1585 kehtestatud tingimused ei vasta sellele kriteeriumile.

99.

Lühidalt öeldes annab 2012. aasta taastuvenergia seadusega kehtestatud lisatasu ülemmäär valikulise eelise nendele ettevõtjatele, kellele seda erandit kohaldatakse, võrreldes ülejäänud tarbijatele kohaldatava üldise süsteemiga.

100.

Vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale peavad selleks, et eeliseid saaks lugeda ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „abiks“, need ühest küljest olema vahetult või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teisest küljest peavad need olema riigile omistatavad. ( 75 ) Need on kaks kumulatiivset tingimust, ( 76 ) mida kaalutakse tavaliselt siiski koos, kui selle sätte kohaselt meedet hinnatakse.

101.

Kaebuse esitanud ettevõtjad ja Saksamaa valitsus leiavad kokkuvõttes, et neile kehtestatud taastuvenergia lisatasu ülemmäär ei ole riigile omistatav ega tähenda ka riiklike vahendite ülekandmist.

102.

Selleks, et hinnata, kas meede on riigile omistatav, on Euroopa Kohtu praktika kohaselt kõigepealt vaja analüüsida, kas riigiasutused sekkusid selle võtmisse. See toimub ilmselgelt juhul, kui ühele ettevõtjate kategooriale on valikulised eelised kehtestatud seadusega. ( 77 )

103.

Nii taastuvenergia lisatasu kui ka selle tasu piiramine, mida kohaldatakse tootmissektoris teatud energia suurtarbijatele, kehtestati 2012. aasta taastuvenergia seaduses (§§ 40–44). Elektritootjad ei vähenda nende ettevõtjate tasu spontaanselt, vaid see tuleneb Saksa riigi vastu võetud õigus- ja haldusnormidest, mis reguleerivad nende õiguslikku seisundit. Seetõttu tundub mulle vaieldamatu, et selle eelise andmine on omistatav nimetatud riigile.

104.

Lisaks riigile omistamisele on vajalik, et meede hõlmaks riigi ressursside ülekandmist soodustatud ettevõtjatele.

105.

Euroopa Kohus on üldjoontes tõlgendanud mõistet „riigi ressursid“ laialt, mis hõlmab mitte ainult avaliku sektori ressursse ranges tähenduses, vaid teatud olukorras ka mõne eraõigusliku isiku omi.

106.

Liikmesriigi õigusnormide või meetmete vastuvõtmisega kaasnenud riigi tulude kaudne vähendamine ei ole riiklike vahendite ülekandmine, kui sellised tagajärjed on neile omased. ( 78 ) Seega ei loeta riigi vahendite ülekandmiseks tööõiguse sätete erandit, mis muudavad ettevõtjate ja töötajate vahelisi lepingulisi suhteid, kuigi see võib vähendada sotsiaalkindlustusmakseid või makse, mida ettevõtjad ja töötajad peavad riigile tasuma. ( 79 )

107.

Suurimad raskused teada saamisel, kas riigi ressursse on üle kantud, tekivad siis, kui riigid kiidavad heaks majandusellu sekkumise mehhanismid, mille tulemusena võivad teatud ettevõtjad saada valikulise eelise. Eelkõige on hallis tsoonis riigi sekkumise juhtumid, mis lähevad kaugemale valdkonna lihtsa üldise regulatsiooni vastuvõtmisest, kuid ei vii ressursside otsese ülekandmiseni. Selles eelotsusetaotluses on tegemist ühega nendest juhtumitest, mille lahendamiseks on eelnevalt vaja käsitleda Euroopa Kohtu sellekohast keerukat (ja mitte alati lineaarset) kohtupraktikat.

108.

Riigi sekkumisena või sekkumisena riigi ressursside kaudu tuleb mõista abi, mida annab vahetult riik, nagu ka abi, mida annavad riigi poolt abi haldamiseks asutatud või määratud avalik-õiguslikud või eraõiguslikud isikud. ( 80 ) Liidu õigus ei saa lubada, et ainuüksi nende hüvede jaotamise eest vastutavate iseseisvate institutsioonide loomine võimaldaks vältida riigiabiga seotud õigusnorme. ( 81 )

109.

Riiklik meede, mis soodustab teatavaid ettevõtjaid või teatavaid tooteid, ei kaota oma tasuta eelise olemust seetõttu, et seda on täielikult või osaliselt rahastatud avaliku võimu kehtestatud ja huvitatud ettevõtjatele kohaldatud maksudega. ( 82 )

110.

ELTL artikli 107 lõige 1 hõlmab kõiki rahalisi vahendeid, mida ametivõimud saavad reaalselt ettevõtjate toetamiseks kasutada, sõltumata sellest, kas need vahendid kuuluvad või ei kuulu püsivalt riigivara hulka. Isegi juhul, kui abimeetmele vastavad summad ei ole alaliselt riigikassa valduses, piisab asjaolust, et need on pidevalt avaliku kontrolli all ja seega pädevate riigiasutuste käsutuses, et kvalifitseerida need „riigi ressurssideks“. ( 83 )

111.

Mis puudutab elektrienergia sektorit, siis 19. detsembri 2013. aasta otsusega Association Vent De Colère! jt sedastas Euroopa Kohus, et „liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud kohustuslikest maksetest tulenevaid summasid, mida hallatakse ja jaotatakse vastavalt samadele õigusnormidele, tuleb käsitada riigi vahenditena ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses isegi siis, kui neid haldavad üksused, mis ei ole riigi organid“. ( 84 )

112.

Nimetatud kohtupraktikast tuleneb, et otsustav tegur vaidlusaluste ressursside riigi ressurssideks osutumise kindlakstegemiseks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses on riigiasutuste sekkumise ja kontrolli ulatus nende üle.

113.

Riiklike asutuste kontrolli puudumine selgitab, miks Euroopa Kohus ei käsitle abina näiteks juhtumeid, kus kutseorganisatsiooni liikmete raha kasutatakse konkreetse eesmärgi rahastamiseks nende liikmete huvides, mida otsustab eraõiguslik organisatsioon, millel on puhtalt ärilised eesmärgid ja mille suhtes riik tegutseb lihtsalt vahendina, et muuta äriorganisatsioonide kehtestatud maksed kohustuslikuks. Nende juhtude näiteid pakuvad kohtuasjad Pearle ( 85 ) ja Doux Élevages. ( 86 )

114.

Riigi kontrolli puudumine vahendite ülekandmise üle selgitab samuti seda, miks Euroopa Kohus ei loe riigiabiks olukordi, kus normide tagajärjel paigutatakse rahalised vahendid ühest eraõiguslikust üksusest üle teise üksusesse. Põhimõtteliselt ei kanta riigi vahendeid üle juhul, kui raha läheb otse ühest eraõiguslikust üksusest teise, ilma et see läbiks riigi poolt määratud avalik-õiguslikku või eraõiguslikku asutust, mis on riigi poolt määratud ülekannet haldama. ( 87 )

115.

Riiklike vahendite ülekandmine ei toimu ka siis, kui riik pole peamiselt eraettevõtjaid volitanud riigi ressursse haldama, vaid neile on üksnes kehtestatud ostukohustus, mida nad peavad täitma oma rahalistest vahenditest. ( 88 ) See on kohtuotsuse PreussenElektra oletus, mille kohaselt liikmesriigi poolt eraettevõtjatele kehtestatud kohustus osta kehtestatud miinimumhindadega taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat ei tähenda riigi vahendite otsest või kaudset ülekandmist sellistele elektrit tootvatele ettevõtjatele, ilma et seda asjaolu muudaks see, et nende ettevõtjate väiksem tulu, kellele see kohustus on kehtestatud, põhjustab arvatavasti maksutulude vähenemise, sest see tagajärg on sellele meetmele omane. ( 89 ) Selles juhtumis olid mõjutatud ettevõtjad (see tähendab eraõiguslikud elektritootjad) seotud kohustusega omandada teatavat liiki elektrienergiat oma rahalistest vahenditest, kuid riik ei olnud määranud neid abikava haldama.

116.

Samuti ei ole kohus täheldanud riigi kontrolli (ja seega ka riiklike vahendite ülekandmist) Poola mehhanismis, mis seisnes selles, et elektritarnijatele seati kohustus müüa koostoodetud elektrit mahus, mis moodustab nende poolt lõppklientidele aastas müüdud elektri kogumahust 15%. ( 90 )

117.

Kuid riigi kontroll esineb taas ja riiklike vahendite ülekandmine toimub siis, kui üksikisikute makstud summad käivad läbi avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku käest, kes on määratud neid saajatele suunama. Nii oli see kohtuasjas Essent Netwerk Noord, kus eraõiguslik isik oli seadusega kohustatud riigi nimel elektri lisatasu koguma, kohustusega suunata see abisaajatele ilma, et oleks lubatud seda summat kasutada muul kui seaduses nimetatud otstarbel. Kogu selle lisatasu summa (mida Euroopa Kohus käsitas maksuna) oli riigi kontrolli all, mis oli piisav, et kvalifitseerida see riigi vahendiks. ( 91 )

118.

Euroopa Kohus tuvastas riigi kontrolli kohtuasjas Vent de Colère! jt, kus käsitleti kõigi lõpptarbijate rahastatavat mehhanismi, mis hüvitas täielikult lisakulud, mida maksid need ettevõtjad, kellel oli kohustus osta tuuleenergiast toodetud elektrit (turuhinnast kõrgemate hindadega). Toimus riigi ressurssidest abi andmine, ehkki see mehhanism põhines osaliselt ressursside vahetul ülekandmisel eraettevõtjate vahel. ( 92 )

119.

Sama joont järgis Euroopa Kohus kohtumääruses Elcogás, milles arutati, kas „liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest antava abiga on tegemist selliste elektrienergiat tootvale eraõiguslikule ettevõttele makstavate summade puhul, mille rahastamises osalevad kõik riigi territooriumil asuvad või elavad elektrienergia lõpptarbijad“. ( 93 )

120.

Euroopa Kohus vastas, et lisakulude hüvitamise mehhanism, millest ettevõtja sai kasu (mida rahastatakse lõpliku elektritasu alusel, mida kohaldatakse kõigile Hispaanias asuvatele tarbijatele ning ülekande- ja jaotusvõrkude kasutajatele riigi territooriumil) tuleks mõista riigi sekkumisena või riigi ressurssidest antava abina vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1. Sellega seoses ei omanud „mõju […], et lisakulude hüvitamiseks ettenähtud summad ei pärine elektri spetsiifilisest lisatasust ja vaadeldav rahastamismehhanism ei kuuluks liikmesriigi õigusaktide kohaselt rangelt maksu-, maksustamise ja või maksulaadse lõivu kategooriasse“. ( 94 )

121.

Selline avalik kontroll on olemas ka Taani süsteemi kohaselt saadud tulude puhul, mille eesmärk oli hüvitada avalik-õiguslikule ettevõtjale (TV2 Reklame) tema hallatav abi, mis seisneb õiguses müüa TV2 reklaamiaega, mistõttu Euroopa Kohus leidis, et need tulud on riigi ressursid. ( 95 )

122.

Saksamaa valitsuse ja kaebajatest ettevõtjate sõnul on taastuvenergia lisatasu ja selle piiramine teatavate energia suurtarbijate kasuks seadusega kehtestatud mehhanismid, kuid ei hõlma riiklike ressursside ülekandmist ega Saksa ametiasutuste kontrolliõigust. Nende arvates kuulub see mehhanism PreussenElektra kohtupraktika alla, kuna 2012. aasta taastuvenergia seaduses ei ole olulisi muudatusi võrreldes nende 1990. aasta Saksa õigusaktidega, mida Euroopa Kohus ei pidanud riigiabiks.

123.

Komisjon seevastu väidab, nagu ta ka otsuses 2015/1585 märkis, et Saksa ametiasutuste kontrolli all on ressursside ülekandmine energia suurtarbijatele. Komisjoni arvates erineb see taastuvenergia edendamise mehhanism PreussenElektra kohtuotsuses analüüsitust ja on võrreldav pigem teistes liikmesriikides (Belgia, Prantsusmaa, Hispaania, Austria) kasutatud mehhanismidega, mida Euroopa Kohus on liigitanud riigiabiks, kuna see eeldab haldustegevuse kontrolli all olevate vahendite voogu teatavate ettevõtjate kasuks. ( 96 )

124.

Euroopa Kohtu kohtupraktika analüüs selles küsimuses veenab mind toetama komisjoni seisukohta. Alustuseks tuletan meelde, et põhivõrguettevõtjate kogutava ja hallatava taastuvenergia lisatasu kehtestas Saksamaa valitsus, et katta 2012. aasta taastuvenergia seadusega ette nähtud reguleeritud tasude ja turuhüvitistega seotud kulud, mis tagaks roheliste elektri (taastuvenergia) tootjatele kõrgema hinna kui turuhind. Seepärast on taastuvenergia lisatasu osa 2012. aasta taastuvenergia seaduse ja selle täiendavate eeskirjadega kinnitatud Saksa riigi poliitikast, mille eesmärk on toetada taastuvenergia tootjaid. Selle lisamaksu vähendamisega teatavatele tootmissektori energia suurtarbijatele sooviti leevendada nimetatud toetuse maksumuse mõju nende vastavatele eelarvetele.

125.

Peamised asjaolud, mis näitavad Saksamaa ametiasutuste kontrolli taastuvenergia lisatasust (sealhulgas selle vähendamisest teatud energia suurtarbijatele) tekkivate rahaliste ressursside üle ja seega ka nende „riigi ressursside“ olemust, on järgmised:

126.

Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri tootjatele on tagatud selle ostmise eelistamine ning nende tasude (seadusega ette nähtud summas) kogumine kohaliku turustusvõrgu operaatorite poolt. Nad suunavad taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri põhivõrguettevõtjatele, kes on kohustatud maksma neile tasutud summad. Taastuvenergia lisatasu määratakse olenevalt elektrienergia müügist elektrienergiabörsil. Seejärel jaotatakse taastuvenergia lisatasu üksnes rahaliselt põhivõrguettevõtjate vahel, kes kannavad selle edasi ettevõtjatele, kes tarnivad elektrit lõpptarbijatele.

127.

Taastuvenergia lisatasu edasikandmine on elektritarnijatest ettevõtjate äriotsus, kuid de facto toimub see süstemaatiliselt ja kooskõlas 2012. aasta EEG seaduse aluseks oleva kavaga. Teatavate energia suurtarbijate lisamaksu piiramine hüvitatakse koos vastava tõusuga muudele tarbijatele, ( 97 ) see tähendab neile, kellele see piirang ei laiene.

128.

Saksamaa valitsuse ja kaebajatest ettevõtjate arvates hõlmab taastuvenergia lisatasu (ja järelikult ka selle piirang) eraõiguslike vahendite kasutusele võtmist ainult eraõiguslike ettevõtjate vahel, kelle suhted on tsiviilõiguslikud ja üksnes lepingulisel alusel. Tegemist on süsteemiga, mis määrab seadusega kindlaks miinimumhinna eraettevõtjate müüdavale tootele.

129.

Ma ei nõustu selle argumendiga, sest taastuvenergia lisatasu ei tulene põhivõrguettevõtjate lihtsast algatusest, vaid Saksa õigusnormide kohaldamisest, mis on kindlaks määranud eelise saajad (taastuvenergia elektritootjad ja teatavad energia suurtarbijad), niinimetatud „rahastamiskõlbulikkuse kriteeriumid“ ja toetuse taseme, et koguda rahalisi vahendeid taastuvenergia toetamise kulude katmiseks.

130.

Põhivõrguettevõtjatel ei ole õigust kehtestada taastuvenergia lisatasu soovitud suuruses ja Saksamaa ametiasutused kontrollivad selle arvutamist, kogumist ja haldamist ning energia suurtarbijatele kohaldatavat piirangut, mis sõltub eelnevast haldusaktist. Seda lisatasu reguleerivad sätted tagavad, et sellega kaasneks piisav rahaline kate taastuvenergia elektrienergia toetuseks, sealhulgas mahaarvamine energia suurtarbijate kasuks. Need sätted ei luba täiendavate tulude kogumist lisaks nende kulude katmisele ja põhivõrguettevõtja ei saa kasutada taastuvenergia lisatasu teise tegevusliigi rahastamiseks.

131.

Taastuvenergia lisatasu ja selle piiramise rahastamine on kavandatud nii, et taastuvenergia tootmistoetuse kulud jääksid ahelana Saksa elektriturul osalejate kanda. Nagu ma juba märkisin, on süsteemi loogika see:

132.

Seega on taastuvenergia lisatasu olemus omane riigi ressurssidele, millega toetatakse rohelise elektri tootmist, mitte aga lihtsalt ressurssidele eraettevõtjate ja tarbijate käes, kes võivad nende üle üksteisega läbirääkimisi pidada.

133.

Sellele olemusele ei ole iseenesest takistuseks see, et Saksamaal ei ole olemas spetsiaalselt nende vahendite haldamiseks mõeldud avalik-õiguslikke organisatsioone, mis oleks seotud elektrituru esindajatega (eelkõige kollektiivselt põhivõrguettevõtjatega). Nagu ma juba märkisin, on Euroopa Kohus leidnud, et riigi ressursside ülekandmiseks ELTL artikli 107 tähenduses ei ole vajalik, et need tuleks riigieelarvest ega riigi varadest ega et neid koguks, suunaks ümber ja haldaks avalik-õiguslik organisatsioon.

134.

Selleks, et omistada riigi rahaliste ressursside olemus, piisab sellest, et neid kantakse üksikisikutelt üksikisikutele, et need jõuaksid lõplike abisaajate kätte isegi siis, kui neid haldavad muud üksused kui avalik-õiguslikud organisatsioonid, tingimusel, et majanduslike ressursside ülekandmine (käesoleval juhul lõpptarbijatelt rohelist elektrit tootvatele ettevõtjatele) teostatakse seadusega kehtestatud korras ja halduskontrolli all. See on 2012. aasta taastuvenergia seadusega ettenähtud abimehhanism, mis tundub mulle sarnane nendega, mis olid aluseks kohtuasjas Association Vent De Colère! jt. ( 98 )

135.

Abikava on kujundanud Saksa seadusandja, mistõttu ei ole siinne olukord võrreldav Doux Élevage’i kohtuotsusega. ( 99 ) Lisaks sellele on seadusandja poolt kindlaks määratud sihtotstarve (taastuvenergia elektritootmise toetamine) ja selle kasutamist ei otsustata põhivõrguettevõtja äranägemisel. ( 100 )

136.

Vastupidi sellele, mida väidavad Saksamaa valitsus ja kaebajatest ettevõtjad, ei ole vaadeldav juhtum võrreldav PreussenElektra kohtuotsusega. Viimases leidis Euroopa Kohus, et Saksa õigusaktides antud võimalus, et taastuvatest allikatest toodetud elektrit tootvad ettevõtjad müüvad seda turuhinnast kõrgema hinnaga, ei tähendanud riiklike ressursside kasutamist. Peamised erinevused mõlema kohtuasja vahel on minu arvates järgmised:

137.

Need põhikohtuasja omadused tähendavad seda, et seda ei saa pidada pelgaks mehhanismiks, et määrata kindlaks ühe toote (taastuvenergia elektri) miinimumhind eraettevõtjate vahel PreussenElektra ja Van Tiggele kohtuotsuste mõttes. Vastupidi, tegemist on taastuvate energiaallikate edendamise üldise režiimiga, mille tootjatele tagatakse lõpuks lõpptarbijatelt tulenev riiklike vahendite voog, mida haldavad tsentraliseeritult põhivõrguettevõtjad kolme Saksamaa asutuse, nimelt Bundesnetzagenturi (föderaalne võrguagentuur, edaspidi „BNetzA“), BAFA ja Umweltbundesamti (keskkonnaagentuur) kontrolli ja järelevalve all. Viitan nendele funktsioonidele hiljem.

138.

Vastupidi otsuses 2015/1585 sisalduvale hinnangule väidavad Saksamaa valitsus ja kaebajatest ettevõtjad, et põhivõrguettevõtjad on kollektiivselt määratud riigi ressursse haldama. Nende arvates erinevad ettevõtjad, keda mõjutab 2012. aasta taastuvenergia seadus, sarnaselt ülejäänud majandusüksustega, üksnes teevad omavahel eravahenditest makseid, mis tulenevad õigusaktidega antud õigustest. Sellega erinevad nad avalik-õiguslikest või eraõiguslikest organisatsioonidest, kelle sekkumist taastuvenergia elektri abimehhanismidesse analüüsiti kohtuasjas Association Vent De Colère! jt.

139.

Ma usun vastupidi, et põhivõrguettevõtjad on 2012. aasta taastuvenergia seadusega neile pandud kohustuse tõttu sunnitud haldama taastuvenergia lisatasu (sealhulgas selle vähendamist energia suurtarbijatele), muutudes taastuvenergia elektri toetussüsteemi toimimise keskpunktiks. See tuleneb funktsioonidest, mis on ette nähtud eelkõige 2012. aasta taastuvenergia seaduse §-des 34–39. ( 102 )

140.

Taastuvenergia lisatasu tähendab ressursse, mis eraldatakse eesmärkidel, mille Saksamaa seadusandja on eelnevalt ja eranditult määratlenud, mille kogumine nõuab teatavate vahendajate sekkumist, kes vastutavad nende vastuvõtu ja haldamise eest. Nende summade suhtes kohaldatakse eraldi raamatupidamisarvestust, sest need ei kuulu põhivõrguettevõtjate üldeelarvesse ja neid ei saa vabalt käsutada. Põhivõrguettevõtjad vastutavad riigi mandaadi alusel nimelt selle eest, et hõlbustada rahavoogu lõpptarbijalt tootjatele sellise kohustuse raames, mis on neile seaduslikult kehtestatud. Nad ei tasu seega eravahendeid, vaid nad haldavad riikliku järelevalve all lisatasu, mis on oma olemuselt avalik-õiguslik.

141.

Saksamaa valitsus ja kaebajatest ettevõtjad väidavad, et riigiasutuste, eelkõige BNetzA ja BAFA volitused on liiga napid, et nad saaksid märkimisväärselt kontrollida taastuvenergia lisatasu (ja järelikult ka selle piiramist energia suurtarbijate kasuks). Saksamaa sõnul on 2012. aasta taastuvenergia seaduse õigusnormid lisatasu, läbipaistvusnõuete ja BNetzA poolt teostatud järelevalve teostamise meetodi kohta üksnes suunatud selleks, et takistada mõne eraõigusliku ettevõtja ebaseaduslikku rikastumist maksuahelas.

142.

Kuid Saksamaa ametivõimud ei kontrolli mitte ainult taastuvenergia lisatasu kogumisega seotud ettevõtjate tegevuse õiguspärasust, vaid vajaduse korral ka annavad loa (BNetzA) või kontrollivad energia suurtarbija õigust lisatasu vähendamisele (BAFA). Taastuvenergia lisatasu kontroll ja haldusjärelevalve on minu arvates vaieldamatud.

143.

Täpsemalt, 2012. aasta taastuvenergiaseaduse § 61 kohaselt on BNetzA kohustatud oma järelevalveülesande raames kontrollima, et põhivõrguettevõtjad turustavad taastuvenergia elektrit vastavalt taastuvenergiaseaduse § 37 sätetele, ning määratlevad, määravad kindlaks, avaldavad ja nõuavad elektritarnijatelt sisse taastuvenergia lisatasu, järgides õigus- ja haldusnorme. Teiselt poolt, vastavalt taastuvenergiaseaduse § 48, esitavad põhivõrguettevõtjad BNetzA-le kompensatsioonimehhanismi tarbeks kasutatud andmed. ( 103 )

144.

BNetzA-l on täitmisele pööramise õigused ja ülesanded, mis on seotud erinevate kulu- ja tuluartiklitega, mida põhivõrguettevõtjatel on lubatud taastuvenergia lisatasu arvutamisel kasutada. See amet saab 2012. aasta taastuvenergiaseaduse jõustamiseks vastu võtta rakendusotsuseid, et korrigeerida lisatasu määra ja trahvida süsteemis tegutsevaid ettevõtjaid.

145.

Energia suurtarbijate puhul on haldusmeetmed võrdselt olulised: need ettevõtjad peavad esitama pädevale ministeeriumile kogu vajaliku teabe, et ta saaks hinnata taastuvenergiaseaduse § 40 sätestatud eesmärkide täitmist. BNetzA peab tagama, et taastuvenergia lisatasu vähendatakse vaid taastuvenergiaseaduse § 39 tingimustele vastavate elektritarnijate puhul. Lisaks otsustab BAFA, kas seda taotlenud energia suurtarbijatel on õigus maksta ainult piiratud taastuvenergia lisatasu, kusjuures seda otsust on võimalik vaidlustada Saksamaa halduskohtutes, mitte tsiviilkohtutes.

146.

Pidades silmas seda mitteammendavat loetelu Saksamaa ametiasutuste järelevalve- ja kontrollivolitustest lisatasu kaudu kogutud ressursside üle, ei leia ma piisavalt põhjendusi, et väita, et otsus 2015/1585 on kehtetu, kuna seal on väidetud, et need ressursid on nende riigiasutuste kontrolli all.

147.

Seetõttu leian, et taastuvenergia lisatasu ülemmäär, mida kohaldatakse kaebajatest ettevõtjate suhtes, tähendab riigi ressursside ülekandmist nende ettevõtjate kasuks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

148.

Eelnevatest kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

„–

ostma oma piirkonnas toodetud taastuvenergiat kas otse tootjalt, kui see on ülekandeliiniga vahetult ühendatud, või jaotusvõrguettevõtjatelt soodushinnaga või maksma turupreemiat. Selle tulemusena on taastuvenergia ja 2012. aasta taastuvenergiaseadusega ette nähtud toetuse finantskoormus kõigi nelja põhivõrguettevõtja tasandil tsentraliseeritud,

–

kohaldama taastuvenergia privileegi seda nõudvate tarnijate suhtes ja täitma 2012. aasta taastuvenergiaseaduse paragrahvi 39 lõikes 1 sätestatud asjaomaseid tingimusi,

–

ühtlustama omavahel taastuvenergia kogust, nii et igaüks neist ostab taastuvenergiat samasuguses proportsioonis,

–

müüma taastuvenergiat hetketurul vastavalt 2012. aasta taastuvenergiaseaduses ja selle rakendussätetes määratletud eeskirjadele; seda võib teha ühiselt,

–

arvutama ühiselt taastuvenergia lisatasu, mis peab olema iga Saksamaal tarbitud kilovatt-tunni kohta sama kui taastuvenergia müügist saadud tulude ja taastuvenergia ostmisega seotud kulude vahe,

–

avaldama ühiselt taastuvenergia lisatasu ühisel veebisaidil kindlal kujul,

–

avaldama ühtlasi taastuvenergia kohta koondteabe,

–

võrdlema prognoositud taastuvenergia lisatasu konkreetse aasta tegeliku lisatasuga, ja kohandama lisatasu järgmiseks aastaks,

–

avaldama prognoosid mitme aasta kohta ette,

–

koguma taastuvenergia lisatasu elektritarnijatelt,

–

[…] hoidma 2012. aasta taastuvenergiaseadusega seotud kõiki […] rahavoogusid eraldi pangakontodel.“

„–

põhivõrguettevõtjad müüvad hetketurul elektrit, mille eest makstakse soodushinda vastavalt kehtivatele eeskirjadele […]

–

põhivõrguettevõtjad määravad, kehtestavad ja avaldavad taastuvenergia lisatasu nõuetekohaselt,

–

põhivõrguettevõtjad nõuavad elektritarnijatelt taastuvenergia lisatasu nõuetekohaselt,

–

võrguettevõtjad nõuavad põhivõrguettevõtjatelt soodushinda ja preemiaid nõuetekohaselt.