1.

Comunidad Autónoma del País Vasco (Baskimaa autonoomne piirkond, Hispaania) ja Itelazpi SA (C‑66/16 P), Comunidad Autónoma de Cataluña (Kataloonia autonoomne piirkond, Hispaania) ja Centre de Telecomunicacions i Tecnologies de la Informació de la Generalitat de Catalunya (Kataloonia autonoomse valitsuse telekommunikatsiooni- ja infotehnoloogiakeskus, edaspidi „CTTI“) (C‑67/16 P), Navarra de Servicios y Tecnologías SA (C‑68/16 P), Cellnex Telecom SA ja Retevisión I SA (C‑69/16 P), Comunidad Autónoma de Galicia (Galicia autonoomne piirkond, Hispaania) ja Redes de Telecomunicación Galegas Retegal SA (Retegal) (C‑70/16 P) ning Hispaania Kuningriik (C‑81/16 P) paluvad oma apellatsioonkaebustega tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 26. novembri 2015. aasta kohtuotsused Comunidad Autónoma del País Vasco ja Itelazpi vs. komisjon (T‑462/13, EU:T:2015:902), Comunidad Autónoma de Cataluña ja CTTI vs. komisjon (T‑465/13, ei avaldata, EU:T:2015:900), Navarra de Servicios y Tecnologías vs. komisjon (T‑487/13, ei avaldata, EU:T:2015:899), Abertis Telecom ja Retevisión I vs. komisjon (T‑541/13, ei avaldata, EU:T:2015:898), Comunidad Autónoma de Galicia ja Retegal vs. komisjon (T‑463/13 ja T‑464/13, ei avaldata, EU:T:2015:901) ja Hispaania vs. komisjon (T‑461/13, EU:T:2015:891) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtuotsused“), millega see jättis rahuldamata nende hagid komisjoni 19. juuni 2013. aasta otsuse 2014/489/EL riigiabi SA.28599 (C 23/2010 (ex NN 36/2010, ex CP 163/2009)) kohta, mida Hispaania Kuningriik andis maapealse digitelevisiooni kasutuselevõtuks äärealadel ja vähem linnastunud piirkondades (väljaspool Castilla‑La‑Manchat) (ELT 2014, L 217, lk 52, edaspidi „vaidlusalune otsus“) tühistamise nõudes.

2.

Euroopa Kohtu palvel käsitletakse käesolevas ettepanekus sihipäraselt ühist väidet, mis on kõigi kuue apellatsioonkaebuse keskmes ja mille jaoks on vaja tõlgendada 24. juuli 2003. aasta kohtuotsust Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) (edaspidi „kohtuotsus Altmark“) ja ELTL artikli 106 lõiget 2.

3.

Nimelt oli Euroopa Komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 119‐126 ja 172 ( 2 ) seisukohal, et kuigi riiklikud või piirkondlikud ametivõimud pidid täpselt kindlaks määrama avaliku või üldist majandushuvi pakkuva teenuse ja määrama nii kohtuotsuse Altmark kui ka ELTL artikli 106 lõike 2 kohaselt selle osutajaks konkreetse ettevõtja, ei olnud kõnealused Hispaania ametivõimud täpselt määratlenud maapealse ringhäälinguplatvormi käitamist avaliku või üldist majandushuvi pakkuva teenusena.

4.

Vaidlustatud kohtuotsuste puhul olid hagejad esitanud Üldkohtule hagid ajavahemikul 30. augustist 2013 kuni 9. oktoobrini 2013 vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes. Oma hagide põhjenduseks esitatud väidete hulgas vaidlustasid hagejad komisjoni analüüsi, mis oli esitatud tema otsuse põhjendustes 119‑126 ja 172 ( 3 ). Üldkohus jättis need hagid rahuldamata.

5.

Kuue apellatsioonkaebuse ühine väide puudutab esiteks kohtuotsuse Altmark ( 4 ) esimese tingimuse piiride ja ühe ELTL artikli 106 lõikes 2 sätestatud tingimuse, nimelt avaliku või üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise kohustuse „selgelt“ määratlemise nõude ulatuse täpsustamist, ja teiseks selle kohtuliku kontrolli ulatust, mis peab selle suhtes toimuma.

6.

ELTL artiklis 14 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks Euroopa Liidu lepingu artikli 4 ja käesoleva lepingu artiklite 93, 106 ja 107 kohaldamist ning arvestades kohta, mis liidu ühistes väärtustes kuulub üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, nagu ka nende osa ühiskondliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel, hoolitsevad liit ja liikmesriigid, igaüks oma vastavate volituste ja aluslepingute kohaldamisala piires, et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste ning eelkõige majandus- ja rahandusalaste tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid. […]“

7.

ELTL artikli 106 lõikes 2 on ette nähtud:

„Ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine või kes on fiskaalmonopolid, alluvad aluslepingute eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist. Kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega.“

8.

EL lepingule selle Lissaboni lepingust tulenevas redaktsioonis ja ELi toimimise lepingule lisatud protokoll nr 26 üldhuviteenuste kohta (edaspidi „protokoll nr 26“) näeb ette:

„[…]

Artikkel 1

Liidu ühised väärtused seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenustega [ELTL] artikli 14 tähenduses sisaldavad eelkõige järgmist:

[…]

Artikkel 2

Aluslepingute sätted ei mõjuta mingil moel liikmesriikide pädevust osutada, tellida ja korraldada majandushuvi mitte pakkuvaid üldhuviteenuseid.“

9.

EL lepingule selle Lissaboni lepingust tulenevas redaktsioonis ja ELi toimimise lepingule lisatud protokoll nr 29 liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta (edaspidi „protokoll nr 29“) näeb ette:

„[…]

Aluslepingute sätted ei piira liikmesriikide pädevust rahastada avalik-õiguslikku ringhäälingut niivõrd, kuivõrd need summad määratakse ringhäälinguorganisatsioonidele avaliku teenuse osutamiseks, nagu selle teeb ülesandeks, määratleb ja korraldab iga liikmesriik, ja niivõrd, kuivõrd selline rahastamine ei mõjuta kaubandustingimusi ega konkurentsi liidus määral, mis oleks vastuolus üldiste huvidega, kusjuures arvesse võetakse avaliku teenuse osutamist.“

10.

Käesolevad apellatsioonkaebused on esitatud meetmete kohta, mille võtsid Hispaania ametivõimud Hispaanias analoogringhäälingult digitaalringhäälingule ülemineku raames kogu territooriumil peale Castilla-La-Mancha autonoomse piirkonna. See digitaliseerimine, mida saab tehniliselt teha maapealsete, satelliit-, kaabelplatvormide või kiire internetiühenduse abil, võimaldab raadiosagedusspektrit tõhusamalt ära kasutada.

11.

Hispaania Kuningriik kehtestas õigusliku raamistiku analoogringhäälingult digitaalringhäälingule ülemineku protsessi edendamiseks, kuulutades nimelt välja 14. juuni 2005. aasta seaduse 10/2005 kiireloomuliste meetmete kohta eesmärgiga edendada maapealset digitelevisiooni ja kaabeltelevisiooni liberaliseerimist ning toetada pluralismi (Ley 10/2005 de Medidas Urgentes para el Impulso de la Televisión Digital Terrestre, de Liberalización de la Televisión por Cable y de Fomento del Pluralismo) (BOE nr 142, 15.6.2005, lk 20562, edaspidi „seadus 10/2005“), ja kuninga 29. juuli 2005. aasta dekreedi 944/2005, millega kiidetakse heaks riiklik maapealse digitelevisiooni tehniline kava (Real Decreto 944/2005 por el que se aprueba el Plan técnico nacional de la televisión digital terrestre, BOE nr 181, 30.7.2005, lk 27006, edaspidi „kuninga dekreet 944/2005”). Selle kuninga dekreediga kehtestati era- ja avalik-õiguslikele riigi ringhäälinguorganisatsioonidele kohustus tagada vastavalt 96% ja 98% elanikkonnast maapealse digitelevisiooni […] vastuvõtt.

12.

Analoogtelevisioonilt digitelevisioonile ülemineku võimaldamiseks jaotasid Hispaania ametivõimud riigi territooriumi kolmeks eraldi piirkonnaks:

13.

Consejo de Ministros (ministrite nõukogu, Hispaania) võttis 2007. aasta septembris vastu riikliku maapealsele digitelevisioonile ülemineku kava, millega rakendatakse kuninga dekreediga 944/2005 ette nähtud riiklikku tehnilist kava. Selles kavas jagati Hispaania territoorium 90 tehniliseks digitaalsüsteemile ülemine kuprojektiks ja määras iga projekti puhul kindlaks analoogringhäälingu lõppemise kuupäeva. Kava eesmärk oli katta maapealse digitelevisiooni levialaga sama suur hulk Hispaania elanikkonnast, kui see oli aastal 2007 analoogtelevisiooni puhul, st rohkem kui 98% sellest elanikkonnast ja kogu või peaaegu kogu elanikkond Baskimaa, Kataloonia ja Navarra autonoomsetes piirkondades.

14.

Maapealse digitelevisiooni levialaga katvuse eesmärkide saavutamiseks nägid Hispaania ametivõimud ette anda riiklikku toetust, eelkõige maapealse digiteerimise protsessi toetuseks II piirkonnas ja konkreetsemalt selles piirkonnas asuvates autonoomsetes piirkondades. ( 5 )

15.

18. mail 2009 sai komisjon SES Astra SA-lt, kes on esimeses astmes menetlusse astuja, kaebuse väidetava Hispaania ametivõimude riigiabikava kohta analoogtelevisioonilt digitelevisioonile ülemineku jaoks II piirkonnas. See isik väidab, et meede sisaldab teatamata riigiabi, mis väidetavalt moonutab konkurentsi maapealse ja satelliitringhäälingu platvormide vahel.

16.

Komisjon teatas 29. septembri 2010. aasta kirjaga Hispaania Kuningriigile oma otsusest algatada kõnealuse abikava asjus kogu Hispaania territooriumil peale Castilla-La-Mancha autonoomse piirkonna – mille suhtes alustati eraldi menetlust – ELTL artikli 108 lõikes 2 osutatud menetlus (edaspidi „menetluse algatamise otsus“). Menetluse algatamise otsuse avaldamisega 14. detsembril 2010 Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2010, C 337, lk 17) kutsus komisjon huvitatud isikud esitama oma märkusi.

17.

Olles saanud märkused Hispaania ametivõimudelt ja teistelt huvitatud pooltelt, võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse, mille resolutsioonis on ette nähtud:

„Artikkel 1

Maapealse televisiooniplatvormi operaatoritele maapealse digitaaltelevisiooni võrgu kasutuselevõtmiseks, hooldamiseks ja käitamiseks II piirkonnas ebaseaduslikult antud riigiabi, millega Hispaania [Kuningriik] rikkus ELTL artikli 108 lõiget 3, on siseturuga kokkusobimatu, välja arvatud abi, mis anti kooskõlas tehnoloogilise neutraalsuse kriteeriumiga.

Artikkel 2

Artiklis 1 osutatud kava alusel antavat abi ei käsitata riigiabina, kui see vastab andmise ajal tingimustele, mis on sätestatud nõukogu [7. mai 1998. aasta] määruse (EÜ) nr 994/98 [milles käsitletakse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite 92 ja 93 kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes (EÜT 1998, L 142, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 312)] artikli 2 kohaselt vastu võetud määruses, mis abi andmise ajal kehtib.

Artikkel 3

Hispaania [Kuningriik] nõuab artiklis 1 osutatud kava alusel antud siseturuga kokkusobimatu abi maapealse digitaaltelevisiooni operaatoritelt tagasi, olenemata sellest, kas nad said kõnealuse abi otse või kaudselt.

[…]

Artikkel 4

Artiklis 1 osutatud kava alusel antud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tõhusalt.

[…]

Artikkel 5

Käesolev otsus on adresseeritud Hispaania Kuningriigile.“

18.

Vaidlusaluse otsuse ( 6 ) põhjenduses oli komisjon seisukohal, et kõnealust meedet tuleb käsitada riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. ( 7 ) Ta leidis, et maapealse digitelevisiooni platvormi operaatorid on otsesed abisaajad, ( 8 ) samas kui maapealse digitelevisiooni leviala laiendamise hangetes osalenud võrguoperaatorid on kaudsed abisaajad. ( 9 ) Komisjon leidis nimelt, et selle meetme eelis viimati nimetatud operaatorite jaoks on selektiivne, sest niisugune meede on võetud ainult ringhäälingusektori kasuks ja selles sektoris puudutab see sama meede ainult ettevõtjaid, kes tegutsevad maapealse platvormi turul. ( 10 )

19.

Vaidlusaluse otsuse kohaselt tõid Hispaania ametivõimud selleks, et väita, et vastavalt Euroopa Kohtu kohtuotsuses Altmark sätestatud kriteeriumidele ei ole tegu riigiabiga, parimaks ja ainsaks näiteks Baskimaa autonoomse piirkonna juhtumi, kus digiteerimist rakendas avalik-õiguslik ettevõtja Itelazpi ( 11 ). Komisjon oli ikkagi seisukohal, et selle kohtuotsuse esimene kriteerium, et abi saav ettevõtja peab olema reaalselt vastutav avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmise eest ja mille kohaselt need kohustused peavad olema täpselt määratletud, ei ole täidetud. ( 12 ) Ta leidis samuti, et ei saa tugineda ELTL artikli 106 lõikes 2 ette nähtud erandile. ( 13 )

20.

Selle kohta on vaidlusaluse otsuse põhjendustes 119‐126 „Esimene Altmarki tingimus: avaliku teenuse osutamise kohustuste selge määratlemine ja määramine“ ette nähtud:

21.

Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 172 „ELi toimimise lepingu artikli 106 lõige 2“ on sätestatud:

„Artikli 106 lõike 2 erandile, mida saab kohaldada avaliku teenuse osutamise kulude jaoks antava riikliku hüvitise suhtes, ei saa antud juhul tugineda ei üldiselt ega ka konkreetselt Baskimaa puhul. Komisjon leiab, et riiklikud (või piirkondlikud) ametiasutused peavad üldist majandushuvi pakkuva teenuse selgelt määratlema ja usaldama selle konkreetsele ettevõtjale. Nagu on leitud põhjendustes 119‐122, ei määratlenud Hispaania ja Baskimaa ametivõimud maapealse platvormi käitamist selgelt avaliku teenusena.“

22.

Kohtuasjades, milles tehti Üldkohtu 26. novembri 2015. aasta kohtuotsused Comunidad Autónoma del País Vasco ja Itelazpi vs. komisjon (T‑462/13, EU:T:2015:902), Comunidad Autónoma de Cataluña ja CTTI vs. komisjon (T‑465/13, ei avaldata, EU:T:2015:900) ja Abertis Telecom ja Retevisión I vs. komisjon (T‑541/13, ei avaldata, EU:T:2015:898), esitasid hagejad väite, et kuna komisjon tuvastas vääralt riigiabi olemasolu, siis on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1.

23.

Üldkohus lükkas selle väite põhjendamatuse tõttu tagasi.

24.

Üldkohus lükkas nimelt tagasi hagejate argumendid, et vaidlusalust meedet ei saa kvalifitseerida riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna abisaajatele ei ole antud majanduslikku eelist, kuna kohtuotsuse Altmark tingimused olid täidetud.

25.

Kohtuasjas, milles tehti Üldkohtu 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Navarra de Servicios y Tecnologías vs. komisjon (T‑487/13, ei avaldata, EU:T:2015:899), esitas hageja teise võimalusena väite, et on rikutud ELTL artikli 106 lõiget 2 ja protokolli nr 29.

26.

Üldkohus lükkas selle väite põhjendamatuse tõttu tagasi.

27.

Nendes neljas kohtuasjas otsustas Üldkohus nimelt, et komisjon ei olnud teinud viga, kui ta asus seisukohale, et kuna kõnealune teenus ei ole selgelt ja täpselt määratletud avaliku teenusena, siis ei ole kohtuotsuse Altmark esimene kriteerium täidetud. ( 20 )

28.

Peale selle, kohtuasjas, milles tehti Üldkohtu 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Comunidad Autónoma de Galicia ja Retegal vs. komisjon (T‑463/13 ja T‑464/13, ei avaldata, EU:T:2015:901), lükkas Üldkohus tagasi teise võimalusena esitatud väite, et on rikutud ELTL artikli 106 lõiget 2. Ta otsustas nimelt, et hagejad ei olnud tõendanud, et komisjon oli eksinud, kui ta leidis, et kuna maapealse võrgu käitamise teenus ei ole selgelt määratletud avaliku teenusena, siis ei ole kohtuotsuse Altmark esimene tingimus täidetud. ( 21 )

29.

Lõpuks lükkas kohtuasjas, milles tehti Üldkohtu 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon (T‑461/13, EU:T:2015:891), Üldkohus tagasi väite, et on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1. Selle väitega oli Hispaania Kuningriik nimelt avaldanud seisukohta, et kõnealune meede on üldist majandushuvi pakkuv teenus ja et kohtuotsuses Altmark ette nähtud esimene tingimus on täidetud. 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (T‑461/13, EU:T:2015:891) punktis 75 otsustas Üldkohus, et komisjon ei olnud teinud viga, kui ta oli otsustanud, et kuna maapealse võrgu käitamise teenust ei ole selgelt määratletud avaliku teenusena, siis ei ole kohtuotsuse Altmark esimene kriteerium täidetud.

30.

Euroopa Kohtu 28. märtsi 2017. aasta otsusega liideti kohtuasjad Comunidad Autónoma del País Vasco ja Itelazpi vs. komisjon (C‑66/16 P), Comunidad Autónoma de Cataluña ja CTTI vs. komisjon (C‑67/16 P), Navarra de Servicios y Tecnologías vs. komisjon (C‑68/16 P) ning Cellnex Telecom ja Retevisión I vs. komisjon (C‑69/16 P) suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides.

31.

Nendes kohtuasjades esitasid kirjalikud seisukohad Baskimaa autonoomne piirkond ja Itelazpi, Kataloonia autonoomne piirkond ja CTTI, Navarra de Servicios y Tecnologías, Cellnex Telecom ja Retevisión I, SES Astra ja komisjon.

32.

Peale selle esitasid kohtuasjas C‑70/16 P kirjalikud seisukohad Galicia autonoomne piirkond ja Retegal, SES Astra ja komisjon. Lõpuks kohtuasjas C‑81/16 P esitasid kirjalikud seisukohad Hispaania Kuningriik ja komisjon.

33.

Selle menetluse kirjaliku osa lõpus leidis Euroopa Kohus, et tal on piisavalt teavet kõigis kuues apellatsioonkaebuses, et lahendada asi vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 76 lõikele 2 ilma kohtuistungita.

34.

Käesolevad apellatsioonkaebused põhinevad ainsal väitel, mis jaguneb kuueks osaks. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 2 märgitud, käsitlen oma ettepanekus sihipäraselt ainsa väite esimest ja teist osa.

35.

Apellandid heidavad oma ainsa väite esimeses osas Üldkohtule ette, et see kohaldas vääralt Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikat, mille kohaselt võib komisjon üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemist liikmesriigi poolt kahtluse alla seada ainult ilmse vea korral. ( 23 )

36.

Apellandid väidavad, et Üldkohus kinnitas komisjoni hinnangut ainult põhjusel, et Hispaania ametivõimude antud kõnealune üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlus ei olnud piisavalt „selge ja täpne“, otsustamata lisaks, et niisugune määratlus on „ilmselgelt väär“. Nende sõnul Üldkohus vastupidi ei eitanud, et esineb turutõrge ja et kõnealune teenus on üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks kvalifitseeritav tegevus.

37.

Sellega ületas Üldkohus nende sõnul ilmselgelt ELTL artikliga 14, ELTL artikli 106 lõikega 2, ELTL artikli 107 lõikega 1 ja protokolliga nr 26 seatud ilmselge vea kontrollimise piire.

38.

Komisjon on seisukohal, et ainsa väite esimene osa on tulemusetu või igal juhul põhjendamatu.

39.

Ta tuletab meelde, et kohtuotsus Altmark nõuab, et ametiasutused paneksid üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise kohustuse asjaomasele ettevõtjale avaliku võimu esindaja õigusaktiga, milles on kõnealused kohustused selgelt määratletud. ( 24 ) Käesoleval juhul järeldas tema sõnul Üldkohus talle esitatud aktide põhjal, et üheski neist ei ole maapealse digitelevisiooni võrgu II piirkonnas käitamine määratletud üldist majandushuvi pakkuva teenusena, olgu siis riigi või piirkondlikul tasandil.

40.

Seega komisjon väidab, et Üldkohus pidi enne, kui arutada küsimust, kas üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratluses või määramises on ilmne viga, kindlaks määrama, kas on üks (või mitu) avaliku võimu esindaja õigusakti, mille alusel on pandud ettevõtjale üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise kohustus, mis käesoleval juhul aga nii ei ole. Seepärast ei saa tema arvates Üldkohtule ette heita, et ta on kohaldanud ilmselge vea kriteeriumit valesti, sest Üldkohus ainult kontrollis, kas selleks kohtupraktikas kehtestatud miinimumtingimused on täidetud.

41.

SES Astra on arvamusel, et väite esimene osa on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu.

42.

Selles esimeses osas vaidlustavad apellandid tema sõnul tegelikult ainult faktilistele asjaoludele Üldkohtu antud hinnangut, mille peale ei saa apellatsioonkaebust esitada. SES Astra sõnul on see, kas kohtuotsusega Altmark kehtestatud esimene tingimus on täidetud, faktiline küsimus, mille lahendamine on Üldkohtu pädevuses, kuna sel juhul on Euroopa Kohus pädev kindlaks määrama ainult seda, kas Üldkohus on moonutanud asjaomaste liikmesriigi õigusnormide sõnastust, on teinud järeldusi, mis on ilmselgelt nende sisuga vastuolus, ja on kõigi tõendite hindamisel käsitletava siseriikliku õiguse sisu väljaselgitamiseks omistanud mõnele neist sellise tähenduse, mis ei sobi kokku muude tõenditega. ( 25 )

43.

Oma ainsa väite teises osas väidavad apellandid, et kõnealused kohtuotsused on vastuolulised, kuna Üldkohus otsustas nendes, et selleks, et liikmesriikidel oleks konkreetse tehnoloogia valikul neile tunnustatud ulatuslik kaalutlusõigus, peab see tehnoloogia olema otseselt üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratluse sisse arvatud, ( 26 ) kuigi ta otsustas neis peale selle, et määratledes maapealse digitelevisiooni võrgu käitamise teenuse üldist majandushuvi pakkuva teenusena, ei tohi Hispaania ametivõimud teisi platvorme diskrimineerida. ( 27 )

44.

Igal juhul leiavad apellandid, et kuna Üldkohus otsustas, et kõnealune üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlus ei ole piisavalt selge ja täpne, sest selles ei ole nimetatud konkreetset tehnoloogiat, siis on ta rikkunud õigusnormi. Nimelt võimaldab liikmesriikidele asutamislepinguga antud ulatuslik kaalutlusõigus nende sõnul üldist majanduslikku huvi pakkuvaid teenuseid mitte ainult „määratleda“, vaid ka „osutada, tellida ja korraldada“, nagu on muide Üldkohus kõnealustes kohtuotsustes ( 28 ) sõnaselgelt märkinud. See õigus tuleneb nende sõnul protokollist nr 26 ja protokollist nr 29 ning Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast. ( 29 )

45.

Apellantide sõnul on liikmesriikide otsustada mitte ainult valik, kas lisada üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise viis selle teenuse määratluse sisse, vaid ka osutada või korraldada seda teenust viisil, mida need liikmesriigid peavad kohaseks, ilma et komisjon võiks seda valikut kahtluse alla seada. Seega, kuna Üldkohus otsustas, et nende liikmesriikide kaalutlusõigus piirdub ainult üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisega, siis on Üldkohus rikkunud õigusnormi. Üldkohus ise otsustas nende sõnul seda, et vaidlusaluses otsuses on rikutud õigusnormi, kuna selles leiti, et maapealse tehnoloogia arvamine üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratluse sisse on igal juhul asjaomase liikmesriigi ametivõimude ilmne hindamisviga.

46.

Seepärast väidavad apellandid, et Üldkohus oleks pidanud nõudma, et komisjon analüüsib kõigepealt, kas liikmesriik oli teinud kõnealusel üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel ilmselge vea, olenemata sellest, kas selle teenuse osutamise konkreetne viis oli selles täpsustatud. Teiseks oleks pidanud analüüs käsitlema seda, kas see liikmesriik oli nimetatud teenuse osutamise konkreetse vormi – käesoleval juhul maapealse tehnoloogia – valimisega teinud ilmselge vea.

47.

Komisjon on seisukohal, et argument, millel see teine osa põhineb, on tulemusetu, sest see on vastuolus Üldkohtu järeldusega, et Hispaania ametivõimud ei või tugineda sellele, et tegu on üldist majandushuvi pakkuva teenusena, kuna puudub liidu õigusele vastav määramisakt, millega usaldatakse maapealse digitelevisiooni võrgu käitamise teenuse II piirkonnas osutamise ülesanne teatud ettevõtjatele. ( 30 )

48.

Peale selle piirab komisjoni sõnul liikmesriikide ulatuslikku kaalutlusõigust määratleda, mida nad peavad üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, kohustus järgida liidu õiguse üldpõhimõtteid ( 31 ) ning proportsionaalsuse kriteeriumi. ( 32 ) Seepärast, nagu Üldkohus tema sõnul põhjendatult otsustas, ( 33 ) ei saa see õigus olla piiramatu ja seda ei või kasutada meelevaldselt üksnes selleks, et teatud sektor, näiteks telekommunikatsioonisektor, konkurentsieeskirjade kohaldamisalast välja jätta. ( 34 )

49.

SES Astra on samuti seisukohal, et väite teine osa on tulemusetu, sest liikmesriigi õigusaktis ei ole selgelt määratletud maismaaplatvormi tarnimist II piirkonnas üldist majandushuvi pakkuva teenusena. Peale selle, kuna selles osas vaidlustatakse Üldkohtu järeldused faktiliste asjaolude kohta, on see osa ka vastuvõetamatu.

50.

Teise võimalusena väidab SES Astra, et apellandid tõlgendavad kõnealuseid kohtuotsuseid ( 35 ) vääralt, kui nad kinnitavad, et Üldkohus otsustas, et liikmesriikidele tunnustatud kaalutlusõigus piirdub ainult üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisega, mitte aga selle teenuse osutamise, teostamise või korraldamisega. Peale selle ei ole tema arvates kohtupraktika, millele apellandid tuginevad, et õigustada liikmesriikide kaalutlusõigust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste korraldamisel, ( 36 ) käesoleval juhul asjassepuutuv. Lõpuks väidab SES Astra, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale piirab liikmesriikide ulatuslikku kaalutlusõigust kohustus järgida liidu õiguse üldpõhimõtteid. ( 37 ) Seega peaksid liikmesriikide ametivõimud, kui nad otsustavad arvata konkreetse tehnoloogia üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratluse hulka, tagama nende põhimõtete – nagu tema sõnul otsustas Üldkohus ( 38 ) – ja eelkõige tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte järgimise.

51.

Käesolev apellatsioonkaebus põhineb neljal väitel. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 2 märgitud, käsitlen oma ettepanekus sihipäraselt neljanda väite esimest ja teist osa.

52.

Neljanda väite esimese osa kohaselt on rikutud õigusnormi sellega, et jäeti tähelepanuta kaalutlusõigus, mis on liikmesriikidel üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel.

53.

Selle kohta väidavad apellandid, et Üldkohus piirdus sellega, et välistas põhimõtteliselt võimaluse, et maapealse digitelevisioonivõrgu käitamist võiks määratleda avaliku teenusena. Nad leiavad, et Üldkohus jättis analüüsimata kuninga dekreedi 944/2005 kaheteistkümnenda lisasätte selleks, et kindlaks määrata, kas täidetud on kohtuotsusega Altmark nõutavad tingimused II piirkonnas tugiteenuse määratlemiseks avaliku teenusena. Apellantide sõnul annab kuninga dekreet 944/2005 piirkondlikele omavalitsustele õiguse teostada seda tegevust, mis oleks neil ilma selle dekreedita keelatud. See siseriiklik õigusnorm tähendab nende sõnul lõplikult tõelise avaliku võimu andmist avaliku teenuse osutamise eesmärgil. Nad märgivad, et avaliku teenuse osutamise kohustus sätestati konkreetselt hiljem järgnevates aktides „i) riigi keskvalitsuse ja Galicia autonoomse piirkonna vahel digiteerimisprotsessi raames sõlmitud partnerluse raamlepingus ja selle hilisemas lisas, ja seejärel ii) Galicia autonoomse piirkonna ja II piirkonna eri valdade vahel sõlmitud koostöölepingutes […]“.

54.

Apellandid väidavad, et teenus, nagu see on ette nähtud ja nagu seda kuninga dekreedi 944/2005 kaheteistkümnendas lisasättes ja valitsusasutuste vahel sõlmitud koostöölepingutes ette nähtud tingimustel osutatakse, on avalik teenus, mida osutada on õigus ainult II piirkonna piirkondlikel avalik-õiguslikel haldusasutustel, ja et järelikult on see liidu tasandil üldist majandushuvi pakkuv teenus. Nad väidavad, et ametlike aktidega on avaliku teenindamise ülesanne usaldatud valdadele partnerluses autonoomse piirkonnaga. Nad märgivad, et Galicia ametiasutuste sekkumine ei seisnenud niisuguse võrgu loomises, mida saaks kasutada ärilisel eesmärgil, ega selliselt loodud võrgu ärilisel eesmärgil kasutamises, vaid valdadele kuuluvate olemasolevate analoogjaamade kohandamises, et nad saaksid selliselt jätkata oma hallatavatele TV-signaali tugiteenuse osutamist kuninga dekreedi 944/2005 kaheteistkümnendas lisasättes sätestatud tingimustel.

55.

Avaliku teenindamise kohustuste nõuetekohaselt ametlikes aktides määratlemise küsimuse kohta märgivad apellandid, et kuninga dekreedi 944/2005 kaheteistkümnendas lisasättes on täpsustatud, et teenus, mille osutamine usaldatakse kohalikele omavalitsustele, on „oma hallatavatele maapealse digitelevisiooni leviteenuse osutamine“. Nad lisavad, et ei ole samuti mingit kahtlust, et avaliku teenindamise kohustus on siduv ja universaalne, arvestades, et kõnealune kohustus on neile pandud ametlike aktidega.

56.

Nad märgivad, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusõigus selle määratlemisel, mida nad üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks peavad, kusjuures seda määratlust saab komisjon vaidlustada vaid „ilmselge vea“ ( 39 ) korral. Apellantide hinnangul peab Üldkohtu poolt komisjoni hinnangute üle teostatava kontrolli ulatus olema vältimatult sellise piiranguga kooskõlas. See kontroll peab aga tagama, et on täidetud teatud minimaalsed kriteeriumid seoses sellega, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesande ettevõtjale panemiseks on olemas avaliku võimu akt ( 40 ) ja et see ülesanne on olemuselt universaalne ja kohustuslik. ( 41 )

57.

Apellandid leiavad, et Üldkohus ületas selle kontrolli piire ja et tehtud on ilmselgeid vigu, mis viisid Üldkohtu järeldusele, et avaliku teenuse osutamise kohustuse andmise avaliku võimu akt puudub. Seepärast Üldkohus nende arvates eiras ja rikkus suvaõigust ja kaalutlusõigust, mis on liikmesriikidel üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel.

58.

Apellandid märgivad veel, et „riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste olulist rolli ja laiaulatuslikku kaalutlusõigust osutada, tellida ja korraldada“ neid teenuseid on protokollis nr 26 korratud sõnastus, mida Üldkohus kordas omakorda üle 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Comunidad Autónoma de Galicia ja Retegal vs. komisjon (T‑463/13 ja T‑464/13, ei avaldata, EU:T:2015:901) punktis 95.

59.

Apellantide sõnul hõlmab asutamislepinguga liikmesriikidele tunnustatud kaalutlusõigus nii õigust neid teenuseid „määratleda“ kui ka õigust neid „osutada, tellida ja korraldada“, mis volitab riikide ametivõime ka valima teenuse osutamise viisi, tehes nimelt valiku teatud kindla tugiplatvormi kasuks, ja seega valima õiguspäraselt Galicia piirkondlike ja kohalike omavalitsuste riiklikku sekkumisviisi. Nad leiavad selles suhtes, et kõnealuse kohtuotsuse punktis 95 on selle kaalutlusõiguse tunnistamine puhtformaalne, sest Üldkohus ei kajasta seda õigust – sellele õigusele aluslepingus antud ulatuses – selle konkreetsel kohaldamisel käesolevas kohtuasjas, muutes selle seda väärates ja eirates sisutühjaks.

60.

Neljanda väite esimene osa kohta väidab komisjon nimelt, et apellandid ei vaidlusta Üldkohtu 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Comunidad Autónoma de Galicia ja Retegal vs. komisjon (T‑463/13 ja T‑464/13, ei avaldata, EU:T:2015:901) punktis 110 tehtud järeldust, et nad ei ole „suutnud kindlaks määrata, millised avaliku teenuse osutamise kohustused maapealse digitelevisiooni võrkude käitajatele pandi kas Hispaania seaduse või käitamislepingutega, ja veel vähem on nad suutnud esitada selle kohta tõendeid“. Komisjoni sõnul piisaks juba sellest asjaolust (mida ei ole apellatsioonkaebuses kritiseeritud ja mis sisaldab tõendite tõendusliku väärtuse hindamist) iseenesest, et välistada, et kohtuotsuse Altmark esimene tingimus, mis on pealegi ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamiseks vajalik tingimus, on täidetud.

61.

SES Astra väidab, et neljanda väite esimene osa on tulemusetu, sest kuna liikmesriigi õigusaktis ei ole kõnealune üldist majandushuvi pakkuv teenus selgelt määratletud, on küsimus liikmesriikidele antud suvaõigusest asjassepuutmatu. Peale selle tahetakse tema sõnul hagejate argumentidega tegelikult vaidlustada faktilistele asjaoludele Üldkohtu antud hinnangud kohtuotsuse Altmark esimese tingimuse suhtes ja on seega apellatsiooniastmes vastuvõetamatud.

62.

Teise võimalusena, juhul kui Euroopa Kohus tunnistab esimese osa vastuvõetavaks, quod non, on SES Astra arvamusel, et see ei ole põhjendatud, kuna Üldkohus tunnistas liikmesriikidele kaalutlusõigust mitte ainult üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemisel, vaid ka nende osutamise, teostamise ja korraldamise osas. ( 42 ) Nii nõuab tema sõnul kohtuotsuse Altmark esimene tingimus ( 43 ) lisaks üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisele asjaomase liikmesriigi poolt ka seda, et abi saavale ettevõtjale on pandud avaliku teenindamise kohustused, mida käesoleval juhul tema sõnul tehtud ei ole. SES Astra rõhutab, et – kuidas sellega ka ei oleks – asjaomane liikmesriik ei või kasutada oma suvaõigust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemisel viisil, mis on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõtetega ( 44 ) ja eelkõige tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttega.

63.

Neljanda väite teine osa kohaselt ületas Üldkohus väidetavalt kõnealust üldist majandushuvi pakkuvat teenust määratleva siseriikliku õiguse analüüsimisel ilmselge vea piiri.

64.

Apellandid heidavad Üldkohtule ette, et see piirdus hindamisel ainult sellega, et kõnealuse üldist majandushuvi pakkuva teenuse selget ja täpset määratlust ei ole, määramata 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Comunidad Autónoma de Galicia ja Retegal vs. komisjon (T‑463/13 ja T‑464/13, ei avaldata, EU:T:2015:901) ( 45 ) punktis 112 kindlaks, kas sellele teenusele Hispaania ametivõimude antud määratlus on ilmselgelt väär. Nende sõnul rikkus Üldkohus õigusnormi, kuna ta jättis tähelepanuta, et liikmesriikide kaalutlusõigus võimaldab neil valida konkreetse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste teostusviisi, nagu käesoleval juhul maapealse platvormi. Selles suhtes täheldavad apellandid vastuolu26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Comunidad Autónoma del País Vasco ja Itelazpi vs. komisjon (T‑462/13, EU:T:2015:902) punktiga 78, milles Üldkohus nende sõnul otsustas, et komisjon tuvastas vaidlusaluse otsuse punktis 121 vääralt, et Hispaania ametivõimud on teinud kõnealuse üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel ilmselge vea. Apellandid väidavad seega, et kuna asjaomases piirkonnas esineb turutõrge ja asjaomases liikmesriigi õigusaktis on ette nähtud universaalsuse eesmärk, sisaldab selle teenuse määratlus olulisi elemente selle määratlemiseks üldist majandushuvi pakkuva teenusena.

65.

Komisjon on arvamusel, et neljanda väite teine osa on apellatsiooniastmes vastuvõetamatu. Nimelt väidab ta esiteks, et apellandid ei esitanud vaidlusaluse otsuse põhjenduse 121 ( 46 ) kohta esimeses astmes mingit kriitikat ja et Üldkohus ei olnud kohustatud seda vaidlusaluse otsuse aspekti omal algatusel kontrollima. Teiseks väidab see institutsioon, et menetluse pool ei või kohtuvaidluse eset muuta, tõstatades esimest korda Euroopa Kohtus väite, mille ta oleks pidanud esitama Üldkohus, sest see tähendaks lubada tal pöörduda Euroopa Kohtusse ulatuslikuma vaidlusega kui see, mida tuli lahendada Üldkohtul. Igal juhul komisjon rõhutab, et apellantide väite teine osa sisulistes küsimustes „ei ole vastuvõetav“, sest Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast tuleneb, et liikmesriikide kaalutlusõigust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste korraldamisel ei või kasutada viisil, mis on tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttega vastuolus. ( 47 )

66.

SES Astra leiab sisuliselt samadel põhjustel, millele tugineb komisjon, et neljanda väite see osa on ilmselgelt vastuvõetamatu. Peale selle – juhul, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et kõnealune üldist majandushuvi pakkuv teenus oli selgelt määratletud – leiab ta, et seda määratledes tegid Hispaania ametivõimud igal juhul ilmselge hindamisvea tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte seisukohast. Tema sõnul põhjendas komisjon selles suhtes abi kokkusobivuse kohta vaidlusaluse otsuse põhjendustes 121 ja 152‐167 tehtud järeldust õiguslikult piisavalt.

67.

Apellandid leiavad oma repliigis, et komisjoni ja SES Astra argumendid väite selle osa väidetava vastuvõetamatuse kohta on põhjendamatud. Nad on seisukohal, et neile ei saa ette heita, et nad ei kritiseerinud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 121 esitatud kaalutlusi esimeses astmes, kuna need kaalutlused ei puuduta mitte Galiciat, vaid Baskimaad.

68.

See apellatsioonkaebus põhineb kahel väitel. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 2 on märgitud, käsitlen ma oma ettepanekus sihipäraselt esimese väite esimest osa.

69.

Esimese väite kohaselt on rikutud õigusnormi seoses liikmesriikide kontrolliga üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemise ja kohaldamise üle.

70.

Esimese väite esimese osaga kritiseerib Hispaania Kuningriik 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (T‑461/13, EU:T:2015:891) punkte 53‐78, milles korratakse Üldkohtu arutluskäiku kohtuotsuse Altmark esimese tingimuse kohta.

71.

Hispaania Kuningriik väidab, et see arutluskäik põhineb kolmel ekslikul eeldusel. Esiteks otsustas Üldkohus, et lisaks õiguslikule raamistikule ei ole vaja arvesse võtta kõiki Hispaania ametivõimude akte, millega on asjaomastele operaatoritele ülesandeks tehtud avaliku teenuse kohustuste täitmine. Teiseks otsustas Üldkohus, et Hispaania Kuningriik ei esitanud talle ühtegi lepingut, millega pannakse avaliku teenuse osutamise kohustused. Kolmandaks ei esitanud Üldkohtu sõnul ükski teine autonoomne piirkond peale Baskimaa ühtegi argumenti, mis näitaks, et maapealse võrgu käitamine on avalik teenus.

72.

Esiteks on Üldkohtu õigusliku raamistiku analüüs ilmselgelt väär. Nimelt on tema sõnul 3. novembri 2003. aasta telekommunikatsiooni üldseaduses 32/2003 raadio- ja televisioonivõrkude käitamine sõnaselgelt kvalifitseeritud üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks ja kohtupraktika seisukohast ei ole tema arvates võimalik välistada selle seaduse asjassepuutuvust põhjusel, et see on kohaldatav kõikidele, mitte ainult teatavatele sektori ettevõtjatele. ( 48 )

73.

Teiseks on siseriikliku õiguse aktides ja Hispaania ametivõimude sõlmitud lepingutes mitte ainult määratletud üldist majandushuvi pakkuva teenuse teostamine ja usaldatud see teatavatele operaatoritele, vaid sõnaselgelt nimetatud ka maapealset tehnoloogiat. Neid akte võtsid komisjon ( 49 ) ja Üldkohus tema sõnul arvesse, et järeldada, et tegu on riigiabiga.

74.

Selle kohta väidab Hispaania Kuningriik, et tõendid, mida võib kohtumenetluses esitada, käesoleval juhul lepingud, millega pannakse avaliku teenindamise kohustused, ei ole komisjoni otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks asjassepuutuvad. ( 50 ) Peale selle on menetluslike kohustuste hulgas, mida tuleb järgida, komisjoni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja oma otsust põhistada. ( 51 ) Käesoleval juhul oleks selle liikmesriigi sõnul komisjon pidanud arvesse võtma hankeid, mis – nagu muide nähtub abimeetme kirjeldusest, mis on antud vaidlusaluses otsuses ( 52 ) – on nende meetmete lahutamatu osa.

75.

Kolmandaks väidab Hispaania Kuningriik, et Üldkohus ei saanud kinnitada, et ükski teine autonoomne piirkond peale Baskimaa ei olnud tõendanud, et maapealse võrgu käitamine on üldist majandushuvi pakkuv teenus, kuna vaidlusalusest otsusest nähtub, et komisjon analüüsis abi kokkusobivuse hindamiseks 82 hanke valimit. ( 53 )

76.

Hispaania Kuningriik on seisukohal, et Üldkohus „keeldus kontrollimast, kas komisjon oli tõepoolest uurinud kõiki avaliku teenuse määratluse hindamiseks tähtsust omavaid asjaolusid. Nagu on märgitud hagiavalduses [Üldkohus], ei teinud komisjon käesolevas asjas toimikut uurides üksikasjalikku uurimist, mille tulemusel ta oleks jõudnud järeldusele, kas ettevõtjale on või ei ole usaldatud üldhuviteenus. Seega ei kontrollinud ta, kas liikmesriik oli kõnealuse ülesande määramisel oma kaalutlusõigust teostades teinud ilmselge vea“.

77.

Oma repliigis märgib Hispaania Kuningriik, et apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa puudutab seda, et Üldkohus keeldus kontrollimast, kas komisjon oli tõepoolest uurinud kõiki avaliku teenuse määratluse hindamiseks tähtsust omavaid asjaolusid. Selle liikmesriigi hinnangul ei teinud komisjon käesolevas asjas toimikut uurides üksikasjalikku uurimist, mis oleks tal võimaldanud kindlaks teha, kas ettevõtjale on või ei ole usaldatud üldhuviteenus. Hispaania Kuningriigi hinnangul rikkus Üldkohus õigusnorme, kui ta ei kontrollinud, kas komisjon oli selle analüüsi teinud.

78.

Komisjon leiab, et esimese väite esimene osa on tulemusetu ja igal juhul vastuvõetamatu ja põhjendamatu.

79.

Komisjoni sõnul on esiteks Hispaania Kuningriigi kriitika esitatud 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (T‑461/13, EU:T:2015:891) kõrvalise põhjenduse kohta, nii et see osa on tulemusetu. Üldkohus välistas tema sõnul kohtuotsuse Altmark esimese tingimuse sellisel juhul õiguslikult piisavalt tõendatult 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (T‑461/13, EU:T:2015:891) ( 54 ) punktis 74, mida apellatsioonkaebus tema sõnul ei käsitle.

80.

Teiseks on see väiteosa ka vastuvõetamatu, kuna see liikmesriik vaidlustab lepingute ja liikmesriigi õiguse kohta Üldkohtu antud hinnangu, mis jääb Euroopa Kohtu kontrolli alt välja. Selles suhtes ei tugine Hispaania Kuningriik tema sõnul liikmesriigi õiguse moonutamisele ja isegi kui tema argumente tuleks nii mõista, piirdub see liikmesriik tema sõnul lihtsalt väidetega.

81.

Kolmandaks on see väiteosa samuti põhjendamatu, kuna Hispaania Kuningriik ei esitanud tema sõnul Üldkohus ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et teatud platvormi kaudu signaali levitamise teenust võib kvalifitseerida üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks.

82.

Selle kohta väidab komisjon, et liikmesriigi seadus ega teised õigusnormid või Hispaania kõrgeima kohtu praktika ei võimalda niisugusele järeldusele jõuda. Vastupidi, liikmesriigi seaduses on tema sõnul „avaliku teenuse“ staatus reserveeritud piiratud arvul teenustele, nagu riigikaitse ja tsiviilkaitse telekommunikatsiooniteenused või universaalne telefoniteenus. Komisjoni sõnul tähistab termin „üldhuviteenus“3. novembri 2003. aasta telekommunikatsiooni üldseaduses 32/2003 ühiskonna jaoks üldist huvi pakkuvat majandustegevust, ilma et see oleks tingimata seotud avaliku teenuse osutamise kohustusega Hispaania õiguse tähenduses või et tegu oleks tingimata üldist majandushuvi pakkuva teenusega kohtuotsuse Altmark esimese tingimuse või ELTL artikli 106 lõike 2 tähenduses.

83.

Peale selle ei võimalda tema sõnul selle liikmesriigi argumendid ringhäälingu katvuse kohustuste kohta II piirkonnas 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (T‑461/13, EU:T:2015:891) punkte 67 ja 68 kahtluse alla seada.

84.

Lisaks on Hispaania Kuningriigi argumendid, et väidetavalt ei võetud riigihankelepinguid arvesse, tema sõnul tulemusetud, sest need on esitatud 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (T‑461/13, EU:T:2015:891) punkti 71 kohta, milles on sedastatud täiendav põhjendus. Peale selle ajab komisjoni arvates see liikmesriik seaduslikkuse järelevalve, mis on tühistamishagi raames Üldkohtu pädevuses, segi omal algatusel kontrollimisega, mis tema pädevuses ei ole. ( 55 ) Seega heidetakse Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuses kokkuvõttes Üldkohtule ette, et see ei esitanud omal algatusel väiteid või tõendeid, millele see liikmesriik ise Üldkohtus ei tuginenud. Üldkohtu järelduses ei ole tema sõnul seega rikutud ühtegi õigusnormi.

85.

Hüvitised, mida liikmesriigid avaliku teenuse ( 56 ) või üldist majandushuvi pakkuva teenuse ( 57 ) osutamise eest maksavad, peavad vastama ELTL artiklites 107 ja 108 liidu seadusandja kehtestatud eeskirjadele. ( 58 )

86.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ kvalifitseerimisel nõutav, et kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud. Seega peab riigi meetme riigiabiks kvalifitseerimiseks esiteks olema tegemist riigi sekkumisega või abi andmisega riigi ressurssidest, teiseks peab see sekkumine potentsiaalselt kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust, kolmandaks peab sekkumine andma soodustatud isikule valikulise eelise ja neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi. ( 59 )

87.

Kuna need tingimused on kumulatiivsed, siis ei saa riiklikku meedet kvalifitseerida riigiabiks, kui üks tingimustest ei ole täidetud. ( 60 )

88.

Mis puutub meetme riigiabiks kvalifitseerimise kolmandasse ELTL artikli 107 lõikes 1 ette nähtud tingimusse, nimelt et abi saavale ettevõtjale antakse eelis, siis loetakse riigiabiks selline sekkumine, mis oma vormist sõltumata võib otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida abisaajast ettevõtja tavalistes turutingimustes ei oleks saanud. ( 61 )

89.

Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuse Altmark punktis 87, et „riigi sekkumine ei kuulu [ELTL artikli 107] lõike 1 kohaldamisalasse, kui see on käsitletav hüvitisena, mis on tasu abi saanud ettevõtjate poolt avaliku teenindamise kohustuse täitmisel osutatud teenuse eest, mistõttu ei saa need ettevõtjad tegelikult rahalist soodustust ja see sekkumine ei anna nendele ettevõtjatele paremat konkurentsipositsiooni võrreldes nendega konkureerivate ettevõtjatega“.

90.

Euroopa Kohus on sedastanud, et niisugust hüvitist ei kvalifitseerita riigiabiks, kui neli kohtuotsuse Altmark ( 62 ) punktides 89‐93 sedastatud tingimust on täidetud. ( 63 )

91.

Tuleb märkida, et kui kohtuotsuse Altmark neli tingimust ei ole täidetud ja riiklik meede kujutab endast riigiabi ( 64 ), siis võib see olla põhjendatud eelkõige ELTL artikli 106 lõikes 2 ette nähtud erandiga. ( 65 )

92.

Nimelt võimaldab ELTL artikli 106 lõige 2 koostoimes sama artikli lõikega 1 õigustada liikmesriigi poolt ELi toimimise lepingu sätetega vastuolus olevate eri‑ või ainuõiguste andmist ettevõtjale, kellele on ülesandeks antud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, kui ettevõtjale määratud eriülesande täitmise saab tagada üksnes selliste õiguste andmise teel ning kui kaubanduse arengut ei mõjutata määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega. ( 66 )

93.

ELTL artikli 107 lõike 1, kohtuotsuses Altmark kehtestatud tingimuste ja ELTL artikli 106 lõike 2 seose kohta on Euroopa Kohus otsustanud, et „[kohtuotsuses Altmark] kehtestatud tingimustele vastamise kontrollimine [peab] toimuma eelnevalt, st samal ajal, kui analüüsitakse küsimust, kas kõnealused meetmed tuleb [vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1] kvalifitseerida riigiabiks. See küsimus eelneb tõepoolest küsimusele, mille sisuks on vajaduse korral kontrollida, kas kokkusobimatu abi on siiski vajalik asjaomasest meetmest kasu saanud isikule antud ülesande täitmiseks vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2“ ( 67 ).

94.

Euroopa Kohtu hinnangul ei ole kohtuotsuses Altmark kehtestatud tingimusi vaja enam kohaldada siis, kui komisjon esmalt tuvastab, et meede tuleks kvalifitseerida riigiabiks, ja seejärel analüüsib, kas see abi võiks olla ELTL artikli 106 lõike 2 kohaselt põhjendatud. ( 68 ) Selle kohta otsustas Üldkohus 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsuse Viasat Broadcasting UK vs. komisjon (C‑660/15 P, EU:C:2017:178) punktis 38, et ELTL artikli 106 lõike 2 ei kohusta komisjoni võtma arvesse teist ja neljandat Altmarki tingimust, et otsustada, kas riigiabi on siseturuga selle sätte alusel kokkusobiv.

95.

ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta otsustas nimelt Üldkohus (minu arvates põhjendatult) 24. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Viasat Broadcasting UK vs. komisjon (T‑125/12, EU:T:2015:687) punktis 61, et selleks, et avaliku teenuse osutamise kohustuse eest hüvitisena makstud riigiabi saaks vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2 pidada siseturuga kokkusobivaks, peab olema täidetud kolm tingimust. Euroopa Kohtu kohaselt „[e]simene tingimus, mis puudutab avaliku teenuse määratlemist, nõuab, et kõnealune teenus oleks ka tegelikult üldist majandushuvi pakkuv teenus ning [oleks] sellisena liikmesriikides selgelt määratletud. Teine tingimus, mis puudutab avaliku teenuse osutamise ülesannet, nõuab, et abi saajaks olev ettevõtja oleks liikmesriigi poolt sõnaselgelt määratud kõnealust teenust osutama. Lõpuks, kolmas tingimus põhineb proportsionaalsuse mõistel. Selle tingimuse kohaselt tuleb avaliku teenuse osutamise kohustuse eest vastutava ettevõtja rahastamine lugeda siseturuga kokkusobivaks osas, milles ELTL konkurentsieeskirjade – antud juhul riigiabi andmise keeldu puudutavate – kohaldamine takistaks sellele ettevõtjale antud ülesande täitmist ning konkurentsieeskirjade kohaldamata jätmine ei kahjusta kaubavahetust määral, mis on vastuolus liidu huvidega“ ( 69 ).

96.

Minu arvates vastavad kaks esimest siin eespool nimetatud tingimust kohtuotsuse Altmark esimesele tingimusele.

97.

Kui Euroopa Kohus otsustas, et kohtuotsuse Altmark teine ja neljas tingimus ei ole oluline selleks, et kontrollida, kas ELTL artikli 106 lõikes 2 ette nähtud erand on riigiabile kohaldatav, arvan mina seevastu, et tingimus, mis on võrdväärne kohtuotsuse Altmark esimese tingimusega, st et ühele ( 70 ) ettevõtjale on tõepoolest tehtud ülesandeks avaliku teenuse/üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine ja et need kohustused on selgelt määratletud, peab olema täidetud selleks, et selles sättes ette nähtud erand oleks kohaldatav.

98.

Nimelt otsustas Euroopa Kohus 21. märtsi 1974. aasta kohtuotsuses BRT ja Société belge des auteurs, compositeurs et éditeurs (127/73, EU:C:1974:25, punkt 22), et ettevõtjale, kes viitab ELTL artikli 106 lõike 2 sätetele, et tugineda erandile asutamislepingu eeskirjadest, peab olema liikmesriik tegelikult teinud ülesandeks üldist majandushuvi pakkuva teenuse haldamise. ( 71 ) Peale selle rõhutas Euroopa Kohus 11. aprilli 1989. aasta kohtuotsuses Saeed Flugreisen ja Silver Line Reisebüro (66/86, EU:C:1989:140, punkt 56) ettevõtjale ELTL artikli 106 lõike 2 kohaselt määratud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste selgelt määratlemise vajalikkust. ( 72 )

99.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale püüab ELTL artikli 106 lõige 2 ühitada liikmesriikide huvi kasutada teatavaid, eeskätt avaliku sektori ettevõtjaid majandus- või rahanduspoliitika teostamiseks, liidu huviga tagada konkurentsieeskirjade järgimine ning säilitada siseturu ühtsus. Selle raames on liikmesriikidel õigus liidu õigust järgides määrata kindlaks oma üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ulatus ja korraldus. Nad võivad eelkõige võtta arvesse oma riiklikke poliitikaeesmärke. ( 74 )

100.

Selles kontekstis leian, et see liikmesriikidele tunnustatud õigus „määratleda“ üldist majandushuvi pakkuvad teenused eeldab õigust määrata teatavad teenused üldist majandushuvi pakkuvate teenustena ning „määrata kindlaks“ nende üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ulatus ja korraldus. Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määramine ja nende ulatuse ja korralduse määratlemine liikmesriikide poolt on poliitiline valik, mida iseloomustab „ulatuslik kaalutlusõigus“.

101.

Kuigi protokollis nr 26 ei ole sõnaselgelt ette nähtud, et liikmesriikidel on oma üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemiseks ulatuslik kaalutlusõigus, on selle artikli 1 esimeses taandes rõhutatud riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste olulist rolli ja laiaulatuslikku suvaõigust osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid nii palju kui võimalik vastavalt kasutajate vajadustele. Minu arvates on võimalus üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutada, tellida ja korraldada tihedalt ja lahutamatult seotud õigusega neid teenuseid määrata.

102.

Leian vastavalt kõnealustele kohtuotsustele, ( 75 ) et kuna selles valdkonnas liidu ühtlustatud õigusnormid puuduvad, ( 76 ) on liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusõigus määratleda teenused, mida nad käsitavad üldist majandushuvi pakkuvate teenustena, ( 77 ) nagu ka määrata kindlaks nende ulatus ja korraldus.

103.

Seda liikmesriikide ulatuslikku kaalutlusõigust arvestades otsustas Üldkohus põhimõtteliselt põhjendatult, et „komisjonil [ei ole] […] pädevust võtta seisukohta avalik-õiguslikule operaatorile pandud avaliku teenuse ülesande ulatuse kohta, st selle teenusega seotud kulude taseme kohta, ega sellega seoses siseriiklike ametiasutuste tehtud poliitiliste valikute mõistlikkuse kohta ega ka avalik-õigusliku operaatori majandusliku tõhususe kohta“ ( 78 ).

104.

Järelikult saab vastavalt kõnealustele kohtuotsustele ( 79 ) komisjon liikmesriigi poolt teenuste määramist üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks kahtluse alla seada ainult ilmselge vea korral. ( 80 ) Komisjoni kontroll teenuste määramise üle üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks on seega piiratud.

105.

Samadel põhjustel peab Üldkohus tühistamishagi korral, mis on esitatud komisjoni otsuse peale, mis käsitleb teenuste määramist üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks ja nende teenuste ulatuse ja korralduse kindlaksmääramist liikmesriikide poolt, arvesse võtma liikmesriikide ulatuslikku kaalutlusõigust ja komisjoni piiratud kontrolli selle suhtes.

106.

Tuleb siiski märkida, et vaatamata sellele, et liikmesriikidel on oma üldist majandushuvi pakkuvat teenuste „määramisel“ ulatuslik kaalutlusõigus, ei ole see õigus piiramatu.

107.

Euroopa Kohus otsustas 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsuses Viasat Broadcasting UK vs. komisjon (C‑660/15 P, EU:C:2017:178, punkt 29), et „ELTL artikli 106 lõike 2 sõnastus [näitab], et erandid asutamislepingu eeskirjadest on lubatud vaid juhul, kui need on vajalikud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise eest vastutavale ettevõtjale määratud eriülesande täitmiseks“ ( 81 ).

108.

Peale selle otsustas Euroopa Kohus 10. detsembri 1991. aasta kohtuotsuse Merci convenzionali porto di Genova (C‑179/90, EU:C:1991:464, punktid 26 ja 27), punktis 26, et „[selleks] et saaks rakendada asutamislepingu eeskirjade kohaldamisest [ELTL artikli 106 lõikes 2] ette nähtud erandit, ei piisa ainult sellest, et avalikud võimuorganid on andnud kõnealusele ettevõtjale üldist majandushuvi pakkuva teenuse haldamise volitused, […] veel on vaja, et asutamislepingu eeskirjade kohaldamine takistaks sellele ettevõtjale määratud konkreetse ülesande täitmist ja et see ei kahjusta [liidu] huvi“. Selle kohtuotsuse punktis 27 oli Euroopa Kohus seisukohal, et kõnealused sadamaoperatsioonid ei olnud üldise majandushuviga, millel oleks muu majandustegevusega võrreldes erijooni, ja et isegi kui oletada, et see nii on, ei oleks asutamislepingu eeskirjade kohaldamine selle ülesande täitmist takistanud.

109.

Lisaks tuleb märkida, et seda liikmesriikide õigust kasutatakse komisjoni kontrolli all. Nimelt otsustas Euroopa Kohus 14. juuli 1971. aasta kohtuotsuses Muller ja Hein (10/71, EU:C:1971:85, punktid 14 ja 15), et ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamine „hõlmab ühelt poolt ettevõtjatele, kellega on tegu määratud eriülesande täitmisele ja teiselt [liidu] huvi kaitsmisele omaste nõuete hindamist“ ja „et see hindamine kuulub üldise majanduspoliitika eesmärkidesse, mida riigid püüavad täita komisjoni järelevalve all“ ( 82 ).

110.

Kuigi liikmesriikidel on ulatuslik kaalutlusõigus „määrata“ teatavad teenused üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks, nagu ka määrata kindlaks nende ulatus ja korraldus, nõuab kohtuotsuse Altmark esimene tingimus, nagu ka ELTL artikli 106 lõike 2 sõnastus üheselt, et ( 83 ) ettevõtjale oleks avaliku teenindamise kohustused tegelikult ülesandeks tehtud, ( 84 ) ja et need kohustused oleksid selgelt määratletud ( 85 ).

111.

Need kaks nõuet, mida Üldkohus nimetas minu arvates õigesti „minimaalseteks kriteeriumideks“ ( 86 ), on selgelt eraldiseisvad poliitilist laadi õigusest, mis on liikmesriikidel teenuste määramiseks üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks.

112.

Selles suhtes on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale selleks, et ettevõtjat saaks pidada vastutavaks avaliku teenuse/üldist majandushuvi pakkuva teenuse haldamise eest, vaja, et see on talle ülesandeks tehtud avaliku võimu aktiga. ( 87 ) See nõue on rangelt kohaldatav ja asjaomase liikmesriigi kohustus on teha kindlaks, et see nõue on täidetud, et saaks kohaldada kohtuotsust Altmark või ELTL artikli 106 lõikes 2 ette nähtud erandit. Üldkohtu kohtulik kontroll selles suhtes on seaduslikkuse järelevalve ulatusega.

113.

Ei ole siiski nõutav, et see avaliku võimu akt oleks seadusandliku või täitevvõimu akt. ( 88 ) Euroopa Kohus on nimelt juba möönnud, et ettevõtjale võib üldist majandushuvi pakkuva ülesande haldamise ülesandeks teha avalik-õigusliku kontsessiooni alusel. ( 89 )

114.

Peale selle, mis puutub üldist majandushuvi pakkuvat teenust osutama kohustatud ettevõtja kohustuste selgelt määratlemisse, siis leian, et kuigi nende kohustuste loetelu ja määratlus on igal üksikjuhul erinev olenevalt kõnealustest konkreetsetest teenustest ja eri liikmesriikide asjaoludest, peavad need hõlmama vähemalt määratud kohustuste laadi, kestust ja ulatust. ( 90 ) Ka see nõue on rangelt kohaldatav.

115.

Need minimaalsed kriteeriumid võivad olla puhtvormilised. Nende eesmärk on nimelt tagada läbipaistvus ( 91 ) üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määramisel ja nende ulatuse ja korralduse kindlaksmääramisel liikmesriikide poolt. Peale selle püütakse selle läbipaistvuse eesmärgiga omakorda suurendada õiguskindlust, eelkõige liikmesriikide, avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest vastutavate ettevõtjate, nende võimalike konkurentide ning tarbijate jaoks. ( 92 )

116.

Euroopa Kohus on nimelt otsustanud, et selleks, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse haldamise eest vastutavale ettevõtjale pandud kohustusi saaks pidada talle määratud eriülesandega seotud kohustusteks, on vaja, et neil oleks seos kõnealuse üldist majandushuvi pakkuva teenuse esemega ja et need aitavad otseselt seda huvi teenida. Neid kohustusi või piiranguid võib võtta arvesse selle hindamisel, mil määral on asutamislepingu eeskirjadest tehtavad erandid, mida tuleb põhjendada, vajalikud selleks, et võimaldada asjaomasel ettevõtjal talle usaldatud üldhuviülesannet täita. ( 93 )

117.

Oleks nimelt võimatu kontrollida, kas liikmesriik on üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määramisel jäänud oma ulatusliku kaalutlusõiguse piiridesse, kui ei ole kindlalt teada, kes avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest vastutab ja mis laadi, millise kestuse ja ulatusega talle pandud kohustused on. ( 94 )

118.

Lisaks leian, et see läbipaistvuse nõue määratud ülesande osas on tingimata vajalik selleks, et kontrollida, kas teised kohtuotsuse Altmark ja ELTL artikli 106 lõike 2 tingimused on täidetud. Oleks nimelt võimatu kontrollida, kas kohtuotsuse Altmark kolmas tingimus, nimelt, et „hüvitis [ei ole] suurem, kui [on] vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks […]“, on täidetud, kui nende kohustuste laad ja ulatus ei ole selgelt määratletud. ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamise suhtes oleks võimatu kontrollida, kas aluslepingute eeskirjade kohaldamine takistab üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise ülesannet täita, kui nende teenuste laad ja ulatus, mille haldamise est ettevõtjad vastutavad, ei ole selgelt määratletud. ( 95 )

119.

Kõigepealt leian, et – vastupidiselt sellele, mida väidab SES Astra – ainsa väite esimene osa ei ole vastuvõetamatu. ( 96 )

120.

Oma ainsa väite esimeses osas heidavad apellandid nimelt Üldkohtule ette, et see kohaldas vääralt Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikat, mille kohaselt võib komisjon üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemist liikmesriikide poolt kahtluse alla seada üksnes ilmselge vea korral. Minu arvates apellandid seda tehes – ja vastupidiselt sellele, mida väidab SES Astra ( 97 ) – mitte ei vaidlusta faktilistele asjaoludele Üldkohtu antud hinnangut, vaid paluvad Euroopa Kohtul kontrollida, kas Üldkohus rikkus õigusnormi, ( 98 ) täpsustades kohtuotsuse Altmark esimese tingimusega pandud kohustusi. ( 99 ) Niisuguse õigusküsimuse võib esitada apellatsioonkaebuse raames Euroopa Kohtule läbivaatamiseks.

121.

Mis puutub sisulistesse küsimustesse, siis leian – vastupidiselt sellele, mida väidavad apellandid ( 100 ) –, et Üldkohus ei ületanud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesande määratlemise ja määramise eri aktide analüüsimisel ilmselge vea piiri. Vastavalt käesoleva ettepaneku punktidele 113‑115 on kohustus teha riiklikke toetusi saavale ettevõtjale avaliku teenindamise kohustuste täitmine tegelikult ülesandeks avaliku võimu aktiga ja need kohustused selgelt määratleda rangelt kohaldatav. Nende miinimumkohutuste täitmine ei kuulu liikmesriikide ulatusliku kaalutlusõiguse alla määrata teenused üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks. Ainult seda kaalutlusõigust neid määrata võib komisjon kahtluse alla seada ainult ilmselge vea korral. ( 101 )

122.

Asjaolu, et on kindel, et esineb turutõrge ja et kõnealune teenus on sisuliselt tegevusala, mille võib kvalifitseerida üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, ei ole asjassepuutuv. Neid asjaolusid tuleb arvesse võtta analüüsimisel, kas teenust on võimalik määrata üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, mis on liikmesriikide kaalutlusõiguse küsimus ja mida ei saa kahtluse alla seada muidu, kui ainult ilmselge vea korral. Seevastu ei ole need asjaolud asjassepuutuvad selleks, et kindlaks määrata, kas riiklikku toetust saavale ettevõtjale on tegelikult avaliku teenindamise kohustuste täitmine ülesandeks tehtud avaliku aktiga ja kas need kohustused on selgelt määratletud.

123.

Järelikult olen seisukohal, et ainsa väite esimene osa liidetud kohtuasjades C‑66/16 P ‑ C‑69/16 P tuleks põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

124.

Oma ainsa väite teises osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta piiras liikmesriikide ulatuslikku kaalutlusõigust nii, et see hõlmab ainult üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemist, kuigi neil on ulatuslik kaalutlusõigus neid teenuseid ka „osutada, tellida ja korraldada“. Nad leiavad, et kaalutlusõigus hõlmab tingimata konkreetse tehnoloogia valikut, mis on – vastupidiselt sellele, mida kinnitati kõnealustes kohtuotsustes ( 102 ) – üksnes teenuse osutamise viis.

125.

Arvan samamoodi nagu SES Astra, et see väiteosa tuleneb kõnealuste kohtuotsuste vääralt tõlgendamisest. ( 103 )

126.

Tegelikult ei seadnud Üldkohus kahtluse alla kaalutlusõigust, mis on liikmesriikidel ( 104 ) üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid „osutada, tellida ja korraldada“, valides konkreetse tehnoloogia; ta lihtsalt tuvastas, et apellandid ei olnud täitnud kohtuotsuse Altmark esimest tingimust, leides pärast Hispaania riikliku ja piirkondliku õigusakti hindamist, et Hispaania Kuningriik ei olnud maapealse võrgu käitamise teenust määratlenud selgelt ja täpselt avaliku teenusena, vastates Altmark esimesele tingimusele. Märgin, et Üldkohus otsustas, ( 105 ) et „hagejad ei ole ühelgi hetkel suutnud kindlaks määrata, millised avaliku teenuse osutamise kohustused maapealse digitaaltelevisiooni võrkude käitajatele pandi kas Hispaania seaduse või käitamislepingutega, ja veel vähem on nad suutnud esitada selle kohta tõendeid“ ( 106 ).

127.

Märgin täiendavalt, et kuigi Üldkohus oli 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuste Comunidad Autónoma del País Vasco ja Itelazpi vs. komisjon (T‑462/13, EU:T:2015:902), Comunidad Autónoma de Cataluña ja CTTI vs. komisjon (T‑465/13, ei avaldata, EU:T:2015:900) ja Abertis Telecom ja Retevisión I vs. komisjon (T‑541/13, ei avaldata, EU:T:2015:898) puhul seisukohal, et Hispaania ametivõimud pidid maapealse digitelevisiooni võrgu käitamise teenuse määratlemisel üldist majandushuvi pakkuva teenusena järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ( 107 ) ning ei tohtinud seega teisi platvorme maapealse platvormiga võrreldes diskrimineerida, tuleb nendest kohtuotsustest selgelt välja, et Üldkohtu hinnangul „tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte järgimine ei tähenda siiski seda, et konkreetse platvormi määratlemine ringhäälingu võrkude käitamiseks kujutab endast iga kord ilmselget viga“ ( 108 ). Üldkohus heitis seega komisjonile ette, et see ei olnud uurinud, kas ühe kindla platvormi valik oli konkreetsel juhul objektiivselt põhjendatud, võttes arvesse Hispaania ametivõimude ulatuslikku kaalutlusõigust selle määratlemisel, mida nad käsitavad üldist majandushuvi pakkuva teenusena. Sellest järeldub, et Üldkohus tunnistas, et liikmesriikidel on ulatuslik kaalutlusõigus üldist majandushuvi pakkuvate teenuste „osutamiseks, tellimiseks ja korraldamiseks“.

128.

Seepärast tuleks ainsa väite teine osa kohtuasjades C‑66/16 P ‑ C‑69/16 P põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

129.

Oma neljanda väite esimeses osas on apellandid seisukohal, et Üldkohus rikkus liikmesriikidele üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemiseks jäetud kaalutlusõigust. ( 109 )

130.

Märgin, et kuigi apellandid ei sea Üldkohtu järeldust 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Comunidad Autónoma de Galicia ja Retegal vs. komisjon (T‑463/13 ja T‑464/13, ei avaldata, EU:T:2015:901) punktis 110 otseselt kahtluse alla, väidavad nad, et kuninga dekreedi 944/2005 kaheteistkümnendas lisasättes nagu ka valitsusasutuste vahelistes koostöölepingutes on kõnealune avalik teenus, s.o maapealse digitelevisiooni leviteenus, selgelt määratletud, ja et nende ametlike aktidega usaldatakse see teenus valdadele partnerluses autonoomse piirkonnaga. ( 110 )

131.

Kuna need argumendid puudutavad kohaldatava siseriikliku õiguse hindamist Üldkohtu poolt, tuleb need minu arvates vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, sest ei ole väidetud, et seda õigust on moonutatud. ( 111 )

132.

Selles suhtes tuleks meelde tuletada Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat, et kui Üldkohus on faktilised asjaolud tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima üksnes nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. Seega ei ole faktide hindamine Euroopa Kohtu kontrollile alluv õiguslik küsimus, välja arvatud juhul, kui on moonutatud Üldkohtule esitatud tõendeid. Mis puutub niisiis Üldkohtu poolt liikmesriigi õigusele antud hinnangute analüüsi apellatsioonkaebuse raames, siis saab Euroopa Kohus kontrollida üksnes, kas seda õigust on moonutatud. ( 112 )

133.

Järelikult leian, et neljanda väite esimene osa kohtuasjas C‑70/16 P tuleks osalise vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

134.

Peale selle nähtub 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Comunidad Autónoma de Galicia ja Retegal vs. komisjon (T‑463/13 ja T‑464/13, ei avaldata, EU:T:2015:901) punktist 95 selgelt, et Üldkohtu hinnangul „on liikmesriikidel üldist majandushuvi pakkuvate teenuste mõiste määratlemisel laiaulatuslik kaalutlusõigus ja seetõttu saab komisjon liikmesriigi kasutatava määratluse kahtluse alla seada vaid juhul, kui tegemist on ilmselge veaga“.

135.

Üldkohus oli siiski seisukohal, et „teatud minimaalseid kriteeriume, milleks on muu hulgas ettevõtjatele üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesande andva avaliku võimu akti olemasolu“, ( 113 ) ei olnud täidetud.

136.

26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Comunidad Autónoma de Galicia ja Retegal vs. komisjon (T‑463/13 ja T‑464/13, ei avaldata, EU:T:2015:901) punktis 110 Üldkohus nimelt tuvastas, et „hagejad ei ole ühelgi hetkel suutnud kindlaks määrata, millised avaliku teenuse osutamise kohustused maapealse digitaaltelevisiooni võrkude käitajatele pandi kas Hispaania seaduse või käitamislepingutega, ja veel vähem on nad suutnud esitada selle kohta tõendeid“.

137.

Järelikult otsustas Üldkohus, et apellandid ei ole suutnud tõendada, et komisjon otsustas vääralt, et kuna maapealse võrgu käitamist ei ole selgelt määratletud avaliku teenusena, ei ole kohtuotsuse Altmark esimene kriteerium täidetud. ( 114 )

138.

Sellest järeldub, et vastupidiselt apellantide argumentidele ei välistanud Üldkohus „põhimõtteliselt, et maapealse võrgu käitamist [võiks] määratleda avaliku teenusena“ ( 115 ).

139.

Leian seega, et neljanda väite esimene osa tuleb samuti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Neljanda väite teises osas on apellandid arvamusel, et Üldkohus pani 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Comunidad Autónoma de Galicia ja Retegal vs. komisjon (T‑463/13 ja T‑464/13, ei avaldata, EU:T:2015:901) punktis 112 toime õigusnormi rikkumise, mis seisneb selles, et ta jättis tähelepanuta selle, et liikmesriikide kaalutlusõigus hõlmab mitte ainult üldist majandushuvi pakkuva teenuse kindlaksmääramist, vaid ka selle osutamist ja korraldamist. Apellantide sõnul on maapealse digitelevisiooni tugiteenuse osutamine maapealse platvormi kaudu lihtsalt teenuse osutamise korraldusviis, mis on liikmesriigi pädevuses. ( 116 )

140.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 127 lõikest 1 ja artikli 190 lõikest 1 nende koostoimes tuleneb, et uute väidete esitamine apellatsiooniastmes on keelatud. Nende sätetega püütakse kooskõlas nimetatud artikli 170 lõikega 1 vältida nimelt Üldkohtus algatatud kohtuvaidluse eseme muutmist apellatsioonkaebuses. ( 117 )

141.

Minu arvates on käesoleva apellatsioonkaebuse neljanda väite teise osa tagajärjeks see, et Euroopa Kohtu poole pöördutakse ulatuslikuma vaidlusega kui see, mida tuli lahendada Üldkohtul.

142.

Üldkohus nimelt tuvastas 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Comunidad Autónoma de Galicia ja Retegal vs. komisjon (T‑463/13 ja T‑464/13, ei avaldata, EU:T:2015:901) punktis 112, et apellandid ei vaidlustanud komisjoni hinnangut vaidlusaluse otsuse põhjenduses 121, mille kohaselt oleks teatud kindla tugiplatvormi, käesoleval juhul maapealse platvormi käitamise määratlemine avaliku teenusena olnud Hispaania ametivõimude ilmne viga, sest kui on olemas mitu edastamisplatvormi, ei saa ringhäälingusignaalide edastamisel pidada n-ö oluliseks üht konkreetset platvormi.

143.

Seepärast leian, et neljanda väite teine osa tuleks vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

144.

Hispaania Kuningriigi esimese väite esimese osa ja eelkõige Hispaania Kuningriigi argumendi kohta, et Üldkohtu õigusliku raamistiku analüüs on ilmselgelt väär, ( 118 ) ja et siseriiklikes õigusaktides ja Hispaania ametivõimude sõlmitud lepingutes on üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesanne mitte ainult määratletud ja usaldatud selle täitmine teatavatele operaatoritele, vaid ka sõnaselgelt nimetatud maapealset tehnoloogiat, ( 119 ) arvan, et see argumentatsioon, milles seatakse kahtluse alla kohaldatava siseriikliku õiguse ja Hispaania ametivõimude sõlmitud lepingute hindamine Üldkohtu poolt, mis on faktiliste asjaolude hindamine, tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, sest ei ole väidetud selle õiguse moonutamist. ( 120 )

145.

Seepärast leian, et Hispaania Kuningriigi esimese väite esimene osa tuleks vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

146.

Mis puutub sisulistesse küsimustesse, siis leian, et Hispaania Kuningriigi esimese väite esimene osa näitab 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (T‑461/13, EU:T:2015:891) väära tõlgendamist.

147.

Vastupidiselt sellele, mida väidab Hispaania Kuningriik ( 121 ), ei otsustanud Üldkohus, et lisaks õiguslikule raamistikule ei tule arvesse võtta kõiki Hispaania ametivõimude akte, millega oli asjaomastele operaatoritele tehtud ülesandeks avaliku teenindamise kohustuste täitmine.

148.

26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (T‑461/13, EU:T:2015:891) punktist 69 ja järgmistest punktidest nähtub selgelt, et Üldkohus analüüsis Hispaania ametivõimude akte, millega oli Hispaania Kuningriigi sõnul avaliku teenindamise kohustuste täitmine tehtud asjaomastele operaatoritele ülesandeks.

149.

Kõnealuse kohtuotsuse punktis 70 analüüsis Üldkohus nimelt Hispaania ministrite nõukogu poolt 7. septembril 2007 vastu võetud riiklikku maapealsele digitelevisioonile ülemineku kava ja leidis, et selle kavaga ei olnud ühelegi operaatorile tehtud ülesandeks avaliku teenindamise kohustuste täitmist.

150.

Selle kohtuotsuse punktis 71 kinnitas Üldkohus, et kohtupraktika kohaselt võib mandaadiks, millega avaliku teenuse osutamise ülesanne antakse, kasutada lepingulisi akte, tingimusel et need väljastab avalik võimuorgan ja need on siduvad, a fortiori kui niisugustes aktides määratakse konkreetselt kindlaks seadusega pandud kohustused. Üldkohtu hinnangul aga ei esitanud Hispaania Kuningriik ühtegi lepingut, mis võiks kinnitada tema väidet, et asjaomastele operaatoritele oli avaliku teenindamise kohustuste täitmine ülesandeks tehtud. Peale selle on Üldkohus seisukohal, et ainuüksi asjaolu, et teenuse kohta on sõlmitud riigihankeleping, ei muuda seda teenust automaatselt ja ilma igasuguse asjaomaste ametivõimude poolse täpsustuseta üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks kohtuotsuse Altmark tähenduses.

151.

Lisaks analüüsis Üldkohus kõnealuse kohtuotsuse punktis 72 Baskimaa valitsuse, EUDELi ja Baskimaa kolme kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitud institutsionaalseid lepinguid. Ta leidis, et ka nendes lepingutes ei olnud maapealse võrgu käitamist määratletud avaliku teenusena.

152.

Peale selle tuvastas Üldkohus kõnealuse kohtuotsuse punktis 73, et Hispaania ametivõimud ei suutnud mingil ajal kindlaks määrata, millised avaliku teenindamise kohustused olid maapealsete digitelevisioonivõrkude käitajatele kas Hispaania seaduse või käitamislepingutega usaldatud, ja veel vähem seda tõendada.

153.

Leian samamoodi nagu komisjon, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et Hispaania Kuningriik ei tõendanud, et komisjon oli ekslikult tuvastanud vaidlusaluse otsuse põhjendustes 119‐122 ja 172, et maapealse digitelevisiooni võrgu II piirkonnas kasutuselevõtmine, hooldamine ja käitamine ei olnud täpselt määratletud avaliku teenusena kohtuotsuse Altmark esimese tingimuse tähenduses.

154.

Sellisel juhul ei ole küsimus mitte ulatuslikus kaalutlusõiguses, mis on liikmesriikidel oma üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemiseks, kuna selles valdkonnas ühtlustatud liidu õigusnormid puuduvad, vaid kohustuses vastavalt kohtuotsuse Altmark esimesele tingimusele ning ELTL artikli 106 lõike 2 sõnastusele, et riiklikku toetust saavale ettevõtja peab olema avaliku teenindamise kohustuste täitmine tegelikult ülesandeks tehtud ja et need kohustused on selgelt määratletud.

155.

Märgin, et 26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (T‑461/13, EU:T:2015:891) punktis 67 Üldkohus tuvastas, et kuigi Hispaania riik kvalifitseeris kõik telekommunikatsiooniteenused, sealhulgas sealhulgas raadiot ja televisiooni toetavate võrkude teenused üldhuviteenusteks, ei nähtud kõnealustest seadustest, et kõik telekommunikatsiooniteenused oleksid Hispaanias olemuselt üldist majandushuvi pakkuvad teenused. Üldkohus märgib selle kohta, et 3. novembri 2003. aasta telekommunikatsiooni üldseaduse 32/2003 artikli 2 lõikes 1 on sõnaselgelt sätestatud, et üldhuviteenuseid selle seaduse tähenduses tuleb osutada vaba konkurentsi tingimustel, samas kui teenuse kvalifitseerimiseks üldist majandushuvi pakkuva teenusena kohtuotsuse Altmark esimese tingimuse tähenduses on nõutav, et vastutus selle haldamise eest on usaldatud teatud ettevõtjatele. Peale selle leidis Üldkohus kõnealuse kohtuotsuse punktis 68, et kuna siseriiklikele õigusnormidele on iseloomulik tehnoloogiline neutraalsus ja telekommunikatsiooniteenused on signaali edastamine igasuguse levivõrgu, mitte konkreetselt maapealse võrgu kaudu – mida Hispaania Kuningriik ei vaidlustanud –, siis ei saa välistada, et komisjon hindas ekslikult, et maapealse võrgu käitamine ei ole määratletud avaliku teenusena kohtuotsuse Altmark tähenduses.

156.

Kõnealuste siseriiklike õigusnormide mitmetähenduslikke ja vastuolulisi elemente arvestades, mille põhisisu Hispaania Kuningriik muide ei vaidlusta, ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et komisjon ei tuvastanud vääralt, et need siseriiklikud õigusnormid ei sisalda maapealse võrgu käitamise teenuse selget määratlust avaliku teenusena.

157.

Lõpuks ei nõustu ma Hispaania Kuningriigi argumendiga, et Üldkohus ei saanud kinnitada, et ükski teine autonoomne piirkond peale Baskimaa ei olnud tõendanud, et maapealse võrgu käitamine on üldist majandushuvi pakkuv teenus, kuna komisjon oli abi kokkusobivuse hindamiseks analüüsinud 82 hanke valimit. ( 122 )

158.

26. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (T‑461/13, EU:T:2015:891) punktist 77 nähtub, et Üldkohus otsustas, et autonoomsete piirkondade ülesanne on tugineda sellele, et vastavalt kohtuotsusele Altmark riigiabi ei esine, ja et need ametivõimud olid parima ja ainsa näitena toonud Baskimaa autonoomse piirkonna juhtumi.

159.

Minu arvates ei näita asjaolu, et komisjon oli kõnealuse abi kokkusobivuse hindamiseks analüüsinud 82 hanke valimit, et mõni teine autonoomne piirkond peale Baskimaa oli tõendanud, et maapealse võrgu käitamine on üldist majandushuvi pakkuv teenus, või koguni sellele tuginenud.

160.

Selles suhtes tuleks meelde tuletada, et kõnealuse kohtuotsuse punktis 71 Üldkohus kinnitas, et mandaadiks, millega avaliku teenuse osutamise ülesanne antakse, võib teatud asjaoludel kasutada ka lepingulisi akte. Üldkohus leidis siiski, et Hispaania Kuningriik ei olnud tõendanud, et avaliku teenuse osutamise mandaat oleks antud riigi valitsusasutuse ja asjaomaste operaatorite vahel sõlmitud riigihankelepingutega. Ta lisas põhjendatult, et ainuüksi asjaolu, et teenuse kohta on sõlmitud riigihankeleping, ei tähenda, et see teenus on automaatselt ja ilma igasuguse asjaomaste ametivõimude täpsustuseta üldist majandushuvi pakkuv teenus kohtuotsuse Altmark tähenduses.

161.

Seepärast olen ma seisukohal, et Hispaania Kuningriigi esimese väite esimene osa on põhjendamatu.

162.

Eespool öeldu põhjal tuleks Hispaania Kuningriigi esimese väite esimene osa seega vastuvõetamatuse ja põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

163.

Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku: