Liidetud kohtuasjad C-331/16 ja C-366/16: Euroopa Kohtu (suurkoda) 2. mai 2018. aasta otsus (Rechtbank Den Haag’i, zittingsplaats Middelburg, Raad voor Vreemdelingenbetwistingeni eelotsusetaotlused – Madalmaad, Belgia) – K. versus Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie (C-331/16) ja H. F. versus Belgische Staat (C-366/16) (Eelotsusetaotlus — Euroopa Liidu kodakondsus — Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil — Direktiiv 2004/38/EÜ — Artikli 27 lõike 2 teine lõik — Sisenemis- ja elamisõigusele avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides kehtestatud piirang — Riigist väljasaatmine avaliku korra või julgeoleku huvides — Käitumine, mis kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi — Isik, kelle varjupaigataotlus on rahuldamata jäetud Genfi konventsiooni artikli 1 jaotises F või direktiivi 2011/95/EL artikli 12 lõikes 2 osutatud põhjustel — Artikli 28 lõige 1 — Artikli 28 lõike 3 punkt a — Kaitse väljasaatmise eest — Elamine vastuvõtvas liikmesriigis kümne eelneva aasta jooksul — Avalikust julgeolekust lähtuvad ülekaalukad põhjused — Mõiste)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 2. mai 2018. aasta otsus (Rechtbank Den Haag’i, zittingsplaats Middelburg, Raad voor Vreemdelingenbetwistingeni eelotsusetaotlused – Madalmaad, Belgia) – K. versus Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie (C-331/16) ja H. F. versus Belgische Staat (C-366/16)
(Liidetud kohtuasjad C-331/16 ja C-366/16) ( 1 )
„(Eelotsusetaotlus — Euroopa Liidu kodakondsus — Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil — Direktiiv 2004/38/EÜ — Artikli 27 lõike 2 teine lõik — Sisenemis- ja elamisõigusele avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides kehtestatud piirang — Riigist väljasaatmine avaliku korra või julgeoleku huvides — Käitumine, mis kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi — Isik, kelle varjupaigataotlus on rahuldamata jäetud Genfi konventsiooni artikli 1 jaotises F või direktiivi 2011/95/EL artikli 12 lõikes 2 osutatud põhjustel — Artikli 28 lõige 1 — Artikli 28 lõike 3 punkt a — Kaitse väljasaatmise eest — Elamine vastuvõtvas liikmesriigis kümne eelneva aasta jooksul — Avalikust julgeolekust lähtuvad ülekaalukad põhjused — Mõiste)”
2018/C 231/04Kohtumenetluse keel: hollandiEelotsusetaotlused esitanud kohtud
Rechtbank Den Haag, zittingsplaats Middelburg, Raad voor Vreemdelingenbetwistingen
Põhikohtuasja pooled
Hagejad: K. (C-331/16), H. F. (C-366/16)
Kostjad: Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie (C-331/16), Belgische Staat (C-366/16)
Resolutsioon
|
1. |
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, artikli 27 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et Euroopa Liidu kodaniku või liidu kodaniku kolmanda riigi kodanikust pereliikme suhtes, kes taotleb elamisõigust selle liikmesriigi territooriumil, on minevikus tehtud pagulaseks tunnistamata jätmise otsus Genfis 28. juulil 1951 allkirjastatud pagulasseisundi konventsiooni, mida on täiendatud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud pagulasseisundi protokolliga, artikli 1 jaotise F või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 12 lõike 2 alusel, ei võimalda selle liikmesriigi pädevatel ametiasutustel automaatselt järeldada, et juba selle isiku viibimine liikmesriigi territooriumil kujutab endast olenemata retsidiivi ohu esinemisest või puudumisest tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi, andes alust meetmete võtmiseks avaliku korra või julgeoleku huvides. Sellise ohu esinemise tuvastamise aluseks peab olema vastuvõtva liikmesriigi pädevate ametiasutuste hinnang asjasse puutuva isiku isiklikule käitumisele, mille puhul võetakse arvesse pagulaseks tunnistamata jätmise otsuses tuvastatut ja selle otsuse aluseks olevaid asjaolusid, eelkõige isikule süüks pandavate kuritegude või tegude laadi ja raskust, tema isikliku osavõtu määra nendes tegudes ja võimalikke kriminaalvastusest vabastavaid asjaolusid ning kriminaalkorras süüdimõistva otsuse olemasolu. See igakülgne hinnang peab arvesse võtma ka aega, mis on möödunud nende kuritegude või tegude eeldatavast toimepanemisest, ja isiku hilisemat käitumist, sealhulgas seda, kas tema käitumine annab tunnistust ELL artiklites 2 ja 3 mainitud põhiväärtuste jätkuvast mittetunnistamisest viisil, mis võib häirida elanikkonna rahu ja füüsilist julgeolekut. Üksnes asjaolu, et isik käitus minevikus nõnda oma päritoluriigi eriomases ajaloolises ja ühiskondlikus kontekstis, mis vastuvõtvas liikmesriigis tõenäoliselt ei kordu, ei välista sellise ohu esinemise tuvastamist. Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele peavad vastuvõtva liikmesriigi pädevad ametiasutused lisaks omavahel tasakaalustama asjaomase ühiskonna põhihuvide kaitse ja asjasse puutuva isiku huvid, mis on seotud tema kui liidu kodaniku liikumis- ja elamisvabaduse teostamisega ja tema õigusega era- ja perekonnaelu austamisele. |
|
2. |
Direktiivi 2004/38 artikli 28 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui kavandatavad meetmed hõlmavad asjasse puutuva isiku väljasaatmist vastuvõtvast liikmesriigist, peab see liikmesriik arvesse võtma isiku tegude laadi ja raskust, tema selle liikmesriigi territooriumil elamise kestust ja vajaduse korral seaduslikkust, talle süüks pandavate tegude toimepanemisest möödunud aega, tema käitumist selle aja jooksul, tema praegust ühiskonnaohtlikkust ning tema sotsiaalsete, kultuuriliste ja perekondlike sidemete tugevust selles liikmesriigis. Direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav Euroopa Liidu kodanikule, kellel ei ole vastuvõtvas liikmesriigis alalist elamisõigust selle direktiivi artikli 16 ja artikli 28 lõike 2 tähenduses. |
( 1 ) ELT C 326, 5.9.2016.