1.

ELTL artikleid 49 ja 54 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus selline suurtele kaubandusettevõtetele kehtestatud maks, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

2.

Riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ei saa lugeda sellist maksu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mida kohaldatakse suurtele kaubandusettevõtjatele peamiselt nende müügipinnast lähtuvalt, kusjuures maksust on vabastatud sellised ettevõtted, mille müügipind jääb alla 2500 m2. Riigiabiks nimetatud sätte tähenduses ei saa lugeda seda maksu ka osas, milles maksust on vabastatud ettevõtted, mis müüvad aiakaupu, sõidukeid, ehitusmaterjale, masinaid ja tööstustarvikuid, ega osas, milles maksustatavat väärtust vähendatakse 60 % võrra selliste ettevõtete puhul, mis müüvad mööblit, sanitaarkaupu, uksi ja aknaid, samuti ehituskaubamajade puhul, kuna need ettevõtted ei avalda keskkonnale ja ruumilisele planeerimisele sama suurt mõju nagu teised; seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Seevastu on riigiabiga sama sätte tähenduses tegemist selle maksu puhul osas, milles maksust on vabastatud suured kollektiivsed kaubandusettevõtted, mille müügipind on 2500 m2 või suurem.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud asjaoludel ei saa põhikohtuasjas kõne all olevast maksust tulenev riigiabi olla olemasolev abi nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks, artikli 1 punkti b tähenduses, mille sõnastus on üle võetud nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks, artikli 1 punktis b.