Euroopa Kohtu (viies koda) 7. augusti 2018. aasta otsus (Juzgado de Primera Instancia no 38 de Barcelona, Tribunal Supremo eelotsusetaotlused – Hispaania) – Banco Santander, SA versus Mahamadou Demba, Mercedes Godoy Bonet (C-96/16); Rafael Ramón Escobedo Cortés versus Banco de Sabadell SA (C-94/17)

(Liidetud kohtuasjad C-96/16 ja C-94/17) (1)

((Eelotsusetaotlus - Direktiiv 93/13/EMÜ - Ebaõiglased tingimused - Kohaldamisala - Nõude loovutamine - Tarbijaga sõlmitud laenuleping - Tingimused, mille alusel hinnata selle lepingu viivitusintressi kindlaks määrava tingimuse ebaõiglast laadi - Ebaõiglase tingimuse tagajärjed))

(2018/C 352/02)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohtud

Juzgado de Primera Instancia no 38 de Barcelona, Tribunal Supremo

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Banco Santander, SA (C-96/16), Rafael Ramón Escobedo Cortés (C-94/17)

Kostjad: Mahamadou Demba, Mercedes Godoy Bonet (C-96/16), Banco de Sabadell SA (C-94/17)

Resolutsioon

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav sellisele tarbija vastu nõuet omava ettevõtja nõude loovutamise või ostmise äritavale, ilma et sellise nõude loovutamise võimalus oleks tarbijaga sõlmitud laenulepingus ette nähtud, ilma et viimast oleks sellisest loovutamisest eelnevalt teavitatud või et ta oleks selleks oma nõusoleku andnud, ning andmata talle võimalust oma võlg tagasi osta ja seeläbi see kustutada, tasudes nõude omandajale summa, mille see maksis kõnealuse nõude loovutamise eest, koos asjasse puutuvate kulude, intresside ja menetluskuludega. Teiseks ei ole nimetatud direktiiv kohaldatav ka sellistele liikmesriigi õigusnormidele, mis on esitatud tsiviilseadustiku (Código Civil) artiklis 1535 ja 7. jaanuari 2000. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ley 1/2000 de Enjuiciamiento Civil) artiklites 17 ja 540, mis sätestavad sellise tagasiostmise võimaluse ja reguleerivad pooleliolevates menetlustes nõude loovutaja asendamist nõude omandajaga.

Direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline liikmesriigi kohtupraktika, antud juhul Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) praktika, mille kohaselt tuleb ebaõiglaseks tunnistada laenulepingu eraldi kokku leppimata tingimus, milles sätestatakse viivitusintressi määr, kuna sellega pannakse tarbijale, kes maksekohustuse täitmisel hilineb, kohustus tasuda ebaproportsionaalselt suurt hüvitist, sest selle määr ületab enam kui 2 % võrra selles lepingus ette nähtud laenuintressi määra.

Direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline liikmesriigi kohtupraktika, antud juhul Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) praktika, mille kohaselt on tarbijaga sõlmitud laenulepingu eraldi kokku leppimata tingimuse, milles sätestatakse viivitusintressi määr, ebaõiglaseks tunnistamise tagajärg nende intresside täielik tühistamine, kusjuures nimetatud lepingus ette nähtud laenuintressi arvestatakse edasi.

(1) ELT C 145, 25.4.2016; ELT C 151, 15.5.2017.