1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 1012. aasta määrus (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedi kohta (ELT 2012 L 343, lk 1) artikliga 4 loodi kaitstud päritolunimetuste süsteem ja kaitstud geograafiliste tähiste kava teatavate põllumajandustoodete ja toidu kaitseks.

2

Määruse nr 1151/2012 artikli 5 lõige 1 defineerib „kaitstud päritolunimetuse“ kui nimetuse, mis osutab sellele, et toode on pärit teatavast kohast, piirkonnast või erandjuhul riigist; toote kvaliteet või omadused tulenevad peamiselt või eranditult teatavast geograafilisest keskkonnast ning selle iseloomulikest looduslikest ja inimteguritest ning kõik tootmisetapid toimuvad määratletud geograafilises piirkonnas.

3

Põllumajandustoote või toidu nimetuse kaitstud päritolunimetusena (KPN) registreerimine, mis peab vastama määruses nr 1151/2012 esitatud nõuetele, peab eeskätt olema vastavuses sama määruse artiklis 7 määratletud spetsifikaatidega ja annab sellele nimetusele kaitse kogu Euroopa Liidu ulatuses. Kaitse on määratletud sama määruse artikli 13 lõikes 1.

4

Registreerimismenetlus toimub kahes etapis. Esimeses etapis analüüsitakse registreerimistaotlust riigi tasandil. Seda etappi reguleerib määruse nr 1151/2012 artikkel 49, mis on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Nimetuste registreerimist artiklis 48 osutatud kvaliteedikavade raames võivad taotleda üksnes rühmad, kes töötavad toodetega, mille nimetus tuleb registreerida. […]

2.   Taotlus esitatakse liikmesriigi asutustele […]

Liikmesriik vaatab taotluse nõuetekohaselt läbi, et kontrollida, kas see on põhjendatud ja vastab vastava kava tingimustele.

3.   Käesoleva artikli lõike 2 teises lõigus nimetatud läbivaatamise käigus algatab liikmesriik riigisisese vastuväidete esitamise menetluse, millega tagatakse nimetatud taotluse nõuetekohane avaldamine ja nähakse ette mõistlik aeg, mille jooksul võib iga õiguspärast huvi omav füüsiline või juriidiline isik, kelle elukoht on selles riigis või kes on selle riigi territooriumil asutatud, esitada taotlusele oma vastuväite.

Liikmesriik hindab […] vastuväidete vastuvõetavust […]

4.   Kui liikmesriik leiab pärast vastuväite saamist, et käesoleva määruse nõuded on täidetud, võib ta taotluse kohta teha pooldava otsuse ja esitada taotlustoimiku komisjonile. Sel juhul teavitab liikmesriik komisjoni vastuvõetavatest vastuväidetest, mis on saadud füüsiliselt või juriidiliselt isikult, kes on kõnealuseid tooteid vastavate nimetuste all õiguspäraselt ja pidevalt turustanud vähemalt viis aastat enne lõikes 3 osutatud avaldamise kuupäeva.

Liikmesriik avaldab pooldava otsuse ja tagab, et igal õiguspärast huvi omaval füüsilisel või juriidilisel isikul on võimalus seda vaidlustada.

Liikmesriik tagab pooldava otsuse aluseks oleva tootespetsifikaadi versiooni avaldamise ja kindlustab sellele juurdepääsu elektroonilisel teel.

Seoses kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähistega tagab liikmesriik ka tootespetsifikaadi selle versiooni nõuetekohase avaldamise, mille alusel komisjon teeb oma otsuse vastavalt artikli 50 lõikele 2.“

5

Teises etapis analüüsib taotlust Euroopa Komisjon ja kui määruses nr 1151/2012 määratletud tingimused on täidetud, avaldatakse taotlus vastuväidete esitamiseks. Käesolevas kohtuasjas käsitletavat komisjoni menetlust reguleerib artikkel 50 „Taotluse läbivaatamine komisjoni poolt ja selle avaldamine vastuväidete esitamise võimaldamiseks“, mis sätestab:

„1.   Komisjon vaatab iga artikli 49 kohaselt saadud taotluse nõuetekohaselt läbi, et teha kindlaks, kas see on põhjendatud ja vastab vastava kava tingimustele. […]

2.   Kui komisjon leiab lõike 1 esimese lõigu alusel tehtud läbivaatamise tulemusel, et käesolevas määruses sätestatud tingimused on täidetud, avaldab ta Euroopa Liidu Teatajas:

[…]“

6

Euroopa Liidu Teatajas avaldamine käivitab „[v]astulausete ja vastuväidete menetlemise“ vastavalt määruse nr 1151/2012 artiklile 51, mis täpsustab:

„1.   Kolme kuu jooksul pärast Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeva võib liikmesriigi või kolmanda riigi ametiasutus või õiguspärast huvi omav füüsiline või juriidiline isik, kelle elukoht on või kes on asutatud kolmandas riigis, esitada komisjonile vastulause.

Esimeses lõigus sätestatud vastulause esitamise tähtaja jooksul võib õigustatud huvi omav füüsiline või juriidiline isik, kelle elukoht on või kes on asutatud muus liikmesriigis kui selles liikmesriigis, kus esitati taotlus, esitada vastulause sellele liikmesriigile, kus ta on asutatud.

Vastulause sisaldab avaldust, et taotlus võib rikkuda käesolevas määruses sätestatud tingimusi. […]

Komisjon edastab vastulause viivitamata taotluse esitanud asutusele või organile.

2.   Kui komisjonile on esitatud vastulause ja kahe kuu jooksul järgneb sellele põhjendatud vastuväide, kontrollib komisjon selle põhjendatud vastuväite vastuvõetavust.

3.   Kahe kuu jooksul pärast vastuvõetava põhjendatud vastuväite kättesaamist kutsub komisjon vastuväite esitanud asutust või isikut ja taotluse esitanud asutust või organit osa võtma asjakohasest konsulteerimisest, mis peaks kestma mõistliku aja, kuid mitte kauem kui kolm kuud.

Vastuväite esitanud asutus või isik ja taotluse esitanud asutus või organ alustavad viivitamata sellist asjakohast konsulteerimist. Nad annavad üksteisele asjakohast teavet, et hinnata, kas registreerimistaotlus vastab käesoleva määruse tingimustele. Kui kokkulepet ei saavutata, edastatakse see teave ka komisjonile.

[…]

4.   Kui käesoleva artikli lõikes 3 osutatud asjakohase konsulteerimise tulemusel muudetakse oluliselt artikli 50 lõike 2 kohaselt avaldatud andmeid, vaatab komisjon asjaolud uuesti läbi vastavalt artiklile 50. […]“

7

Määruse nr 1151/2012 artikkel 52 „Registreerimisotsus“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui komisjon leiab artikli 50 lõike 1 esimese lõigu kohase läbivaatamise tulemusel talle kättesaadava teabe põhjal, et registreerimistingimused ei ole täidetud, võtab komisjon vastu rakendusakti, millega lükatakse taotlus tagasi. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 57 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

2.   Kui komisjonile ei esitata artikli 51 kohast vastulauset või vastuvõetavat põhjendatud vastuväidet, võtab komisjon, kohaldamata artikli 57 lõikes 2 osutatud menetlust, vastu rakendusakti, millega nimetus registreeritakse.

3.   Kui komisjonile esitatakse vastuvõetav põhjendatud vastuväide, siis viiakse läbi artikli 51 lõikes 3 osutatud asjakohane konsulteerimine, mille tulemusi arvestades komisjon:

4.   Registreerimisaktid ja registreerimisest keeldumise otsused avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.“

8

Määruse nr 1151/2012 artikkel 57 sätestab:

„1.   Komisjoni abistab põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.“

9

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EÜ) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT 2011, L 55, lk 13) artikkel 5 täpsustab:

„1.   Kui kohaldatakse kontrollimenetlust, esitab komitee oma arvamuse Euroopa Liidu lepingu artikli 16 lõigetes 4 ja 5 sätestatud häälteenamusega ja vajaduse korral, kui akt võetakse vastu komisjoni ettepaneku alusel, ELi toimimise lepingu artikli 238 lõike 3 kohaselt. Liikmesriikide esindajate hääli komitees arvestatakse kõnealustes artiklites sätestatud viisil.

2.   Kui komitee esitab positiivse arvamuse, võtab komisjon rakendusakti eelnõu vastu.

3.   Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, ei võta komisjon komitee negatiivse arvamuse korral rakendusakti eelnõu vastu. Kui rakendusakti peetakse vajalikuks, võib eesistuja kas esitada kahe kuu jooksul alates negatiivse arvamuse saamisest rakendusakti eelnõu muudetud versiooni samale komiteele või esitada rakendusakti eelnõu ühe kuu jooksul alates negatiivse arvamuse saamisest apellatsioonikomiteele täiendavaks aruteluks.

4.   Kui arvamust ei esitata, võib komisjon rakendusakti eelnõu vastu võtta, välja arvatud teises lõigus sätestatud juhtudel. Kui komisjon rakendusakti eelnõu vastu ei võta, võib eesistuja esitada komiteele rakendusakti eelnõu muudetud versiooni.

[…]“

10

Hageja Pagkyprios organismos ageladotrofon Dimosia Ltd (POA) on lehmapiima ja liha tootvate veisekasvatajate organisatsioon. Organisatsioon on asutatud ja registreeritud 2004. aastal ja sellel on 157 liiget, mis vastab ligikaudu 75% Küprose lehmapiima tootjate koguarvust. Keskmiselt 54 miljonit liitrit aastas sellest piimast kasutatakse Küprosel juustu nimetusega halloumi tootmisel. See on erilist tüüpi küprose juust, mida toodetakse kindlal viisil ja millel on eriline maitse, tekstuur ja kulinaarsed omadused. Hageja on halloumi tootmisel kasutatava lehmapiima peamine Küprose tootja. Ta tegeleb ka halloumi-juustu tootmisega oma kaubamärgi ja jaemüüjate kaubamärkide all 100% temale kuuluva tütarettevõtja Papouis Dairies Ltd kaudu.

11

5. aprilli 2012 esitasid mitu juustutootmissektoris tegutsevat, eelkõige halloumi tootmisega tegelevat Küprose ettevõtjat Küprose ametiasutustele taotluse halloumi registreerimiseks KPNina. Taotlus tugines Küprose 1985. aasta tootmisstandardile (edaspidi „1985. aasta standard“) ja selle eesmärk oli, et seda standardit tõlgendataks nii, et see kohustab halloumi tootjaid kasutama üle 50% lamba- või kitsepiima. Teisisõnu, kui lamba või kitsepiimale või nende kahe segule lisatakse lehmapiima, ei ole lubatud halloumi tootmisel kasutada lehmapiima suuremas koguses kui kitse- või lambapiima või nende kahe segu.

12

Käesoleval juhul, pärast registreerimistaotluse avaldamist väljaandes Episimi Efimerida tis Kypriakis Dimokratias30. novembril 2012 esitas hageja vastavalt määruse nr 1151/2012 artiklile 49 siseriiklikus vastulausete ja vastuväidete menetluses vastuväite, milles vaidlustas halloumi tootmisel kitse- või lambapiimast suurema koguse lehmapiima kasutamise keelu. Kaebaja väitis selle kohta, et 1985. aasta standardi kohaselt võis halloumit toota suuremas osas lehmapiimast, kui kasutatakse märkimisväärses koguses lamba- või kitsepiima.

13

14. novembril 2013 toimus Küprose ametiasutuste ja vastulause esitajate kohtumine, kus ei õnnestunud kokkulepet saavutada.

14

9. juulil 2014 lükkas Küprose põllumajandusministeerium esitatud vastuväite tagasi ja avaldas samal päeval väljaandes Episimi Efimerida tis Kypriakis Dimokratias halloumi KPNina registreerimise taotluse.

15

17. juulil 2014 esitasid Küprose ametiasutused komisjonile taotluse CY/PDO/0005/01243 eesmärgiga registreerida halloumi KPNina (edaspidi „taotlus“), täpsustades et spetsifikaadis nõutud piima koostis viitab lamba- või kitsepiima või nende kahe segu ülekaalule.

16

22. juulil 2014 pöördus hageja pärast Küprose põllumajandusministeeriumi poolt vastuväite tagasilükkamist Anatato Dikastirio tis Kypriakis Dimokratiase (Küprose Vabariigi kõrgeim kohus) poole.

17

25. märtsi ja 25. juuni 2015 aasta kirjadega teavitas hageja oma probleemist komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraati. 25. märtsi 2015. aasta kirjas väitis hageja, et 1985. aasta standardi taotluses esitatud tõlgendus on väär, sest rajaneb ekslikel ja põhjendamatutel teaduslikel tõenditel.

18

Komisjon teavitas 20. juuli 2015. aasta kirjas hagejat, et hageja saab sekkuda registreerimismenetlusse üksnes siseriikliku vastuväidete esitamise menetluse kaudu ja selles olukorras ei saa komisjon analüüsida tema vastuväite siseriiklikul tasandil tagasilükkamist.

19

Pärast taotluse läbivaatamist otsustas komisjon 28. juuli 2015. aasta aktiga (ELT 2015, C 246, lk 9, edaspidi „vaidlustatav akt“) avaldada taotluse vastavalt määruse nr 1151/2012 artikli 50 lõike 2 punktile a, esitades Küprose ametiasutuste poolt esitatud spetsifikaadi kokkuvõtte halloumi KPNina registreerimiseks. Selle avaldamisega avati komisjonis toimuva haldusmenetluse teine etapp ehk määruse nr 1151/2012 artiklis 51 ette nähtud piiriülene vastulausete ja vastuväidete menetlus.

20

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. oktoobril 2015. Ta palus Üldkohtul:

21

Eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. oktoobril 2015, esitas hageja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles palus sisuliselt Üldkohtu presidendil peatada vaidlustatud akti täitmine, sealhulgas määruse nr 1151/2012 artiklis 51 ette nähtud vastulausete ja vastuväidete menetlemise alustamine või kõik muud hilisemad otsused halloumi vastavalt sama määruse artiklile 52 KPNina registreerimise kohta ja otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

22

7. detsembri 2015. aasta kohtumäärusega jättis Üldkohtu president ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kiireloomulisuse puudumise tõttu rahuldamata. Kohtukulude küsimus jäeti edaspidiseks lahendamiseks.

23

Komisjon esitas 15. jaanuaril 2016 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse väite. Komisjon palub Üldkohtul:

24

Hageja esitas 9. märtsil 2016 oma märkused komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väite kohta. Hageja palub Üldkohtul:

25

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 130 võib Üldkohus, juhul kui pool taotleb eraldi dokumendiga, et Üldkohus lahendaks vastuvõetamatuse või pädevuse puudumise küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata, ilma menetlust jätkamata lõpetada kohtuasja põhistatud määrusega.

26

Käesolevas asjas leiab Üldkohus, et tal on toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, ja otsustab seega lahendada kohtuasja menetlust jätkamata.

27

Komisjon kinnitab, et hageja esitatud tühistamishagi on vastuvõetamatu, sest vaidlustatud akt ei ole vaidlustatav, kuna esiteks on see ettevalmistavat laadi ega määra lõplikult kindlaks komisjoni seisukohta ning teiseks ei mõjuta see õiguslikult piisavalt põhjendatult hageja õiguslikku olukorda ega menetluslikke õigusi.

28

Hageja vaidlustab selle, et akt on ettevalmistavat laadi. Ta kinnitab, et vaidlustatud akt on allutatud kohtulikule kontrollile, sest tegemist on meetmega, mis sisaldab komisjoni „otsust“, mille kohaselt halloumi nimetuse registreerimistaotlus täidab kõiki määruses nr 1151/2012 kehtestatud KPNina registreerimise kriteeriume ja aktil on siduvad õiguslikud tagajärjed.

29

Et otsustada komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väite üle, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas vaidlustatud akt oli – nagu kinnitab komisjon – lõppotsust ettevalmistavat laadi ehk selline, mida ei saa vaidlustada.

30

Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus on märgitud, et „[i]ga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid“.

31

Et teha kindlaks, kas vaidlustatud meetmed kujutavad endast akte ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, tuleb tähelepanu pöörata nende sisule (kohtuotsus, 11.11.1981, IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9).

32

Aktid või otsused, mille peale saab esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 tähenduses, on ainult need meetmed, millel on sellised siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras (vt kohtuotsus, 19.1.2010, Co-Frutta vs. komisjon, T‑355/04 ja T‑446, EU:T:2010:15, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Kui on tegemist aktidega, mille väljatöötamine toimub mitmes asutusesiseses menetlusetapis, kujutavad endast vaidlustatavaid akte põhimõtteliselt ainult sellised meetmed, mis fikseerivad menetluse lõpptulemusena institutsiooni seisukoha, välja arvatud vahemeetmed, mille eesmärk on lõppotsuse ettevalmistamine ja mille õigusvastasuse küsimuse saab tõstatada lõppotsuse peale esitatud hagis (vt kohtumäärus, 3.9.2015, Hispaania vs. komisjon, T‑676/14, EU:T:2015:602, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Esiteks on käesoleval juhul määruse nr 1151/2012 artikli 50 lõike 2 tähenduses „vastuväidete esitamise võimaldamiseks avaldamise“ otsuse eesmärk, nagu on näidatud selle pealkirjas, avada sama määruse artiklis 51 ette nähtud vastulausete ja vastuväidete menetlemine ning valmistada ette sama määruse artiklis 52 ette nähtud „registreerimisotsus“, mis jääb lõplikuks otsuseks.

35

Siit järgneb, et artikli 50 lõikes 2 ette nähtud „vastuväidete esitamise võimaldamiseks avaldamise“ otsus on „registreerimisotsuse“ suhtes ettevalmistav, millest tuleneb, et ainult viimati nimetatud otsus saab luua õiguslikke tagajärgi, mis oma laadilt võivad mõjutada hageja huve ja seetõttu olla ELTL artikli 263 alusel esitatava tühistamishagi objektiks (vt selle kohta kohtumäärus, 10.9.2014, Zentralverband des Deutschen Bäckerhandwerks vs. komisjon, T‑354/13, ei avaldata, EU:T:2014:775, punkt 30).

36

Teiseks saab sellise ettevalmistava akti puhul selle võimalikule õigusvastasusele tuginedes vaidlustada lõpliku akti, mille ettevalmistamisega see akt seotud on (vt selle kohta kohtuotsus, 11.11.1981, IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 12), tingimusel et hageja tõendab vastavalt ELTL artikli 263 neljandale lõikele, et hagi vastuvõetavuse tingimused on täidetud.

37

Eelnevat arvesse võttes ei ole määruse nr 1151/2012 artikli 50 lõikes 2 ette nähtud „vastuväidete esitamise võimaldamiseks avaldamise“ otsus vaidlustatav akt.

38

Hageja argumendid seda järeldust ei kummuta.

39

Hageja väidab esimeseks, et vaidlustatud akt toob talle kaasa siduvad õiguslikud tagajärjed ning tema jaoks väga kahjulikud majanduslikud tagajärjed. Ta rõhutab, et õiguslikust seisukohast muudab vaidlustatud akt viivitamatult tema tooted 1985. aasta standardile mittevastavaks, kuna alates vaidlusaluse registreerimistaotluse avaldamisest ei loeta neid tooteid enam turul vastuvõetavateks ja tarbija ei taju neid enam „traditsioonilisena“. Ta märgib siinkohal, et kuigi komisjon ei registreeri halloumit kui KPNi, on vaidlustatud akt teda kahjustanud sellega, et see sedastab, et kõnealune registreerimistaotlus vastab määruses nr 1151/2012 ette nähtud kriteeriumidele. Lisaks väidab ta, et ta on saanud märkimisväärset rahalist kahju, mis on seotud turuosa, klientide ja halloumi-juustu tootmiseks kasutatava lehmapiima müügilepingute kaotusega. Ta märgib, et kui vaidlustatud akti ei tühistata, osutub ligikaudu 30 miljonit liitrit tema liikmete poolt toodetud piima otsekohe üleliigseks, mis viib paratamatult nende turult kadumiseni.

40

Sellega seoses tuleb nentida, et hageja argumendid ei võimalda tuvastada tema huve mõjutavate õiguslike tagajärgede olemasolu. Esiteks ei ole vaidlustatud aktil selle ettevalmistavat laadi arvesse võttes siduvaid õiguslikke tagajärgi nende toodete 1985. aasta standardile vastavuse osas. Eelkõige ei ole selle akti eesmärk ega tagajärg anda selles sisalduvale standardi tõlgendusele kohustuslikku jõudu. Teisalt, rahaline kahju, millele hageja tugineb, isegi kui see on tõendatud, ei avalda mõju vaidlustatud otsuse õigusliku laadi analüüsile (vt analoogia alusel selle kohta kohtumäärus, 3.9.2015, Hispaania vs. komisjon, T‑676/14, EU:T:2015:602, punkt 18).

41

Teiseks tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja pakutud analoogia ühelt poolt määruse nr 1151/2012 artikli 52 lõike 1 alusel sama määruse artikli 50 lõikes 1 ette nähtud läbivaatamise tulemusel tehtud registreerimistaotluse lõpliku tagasilükkamise otsuse ja teiselt poolt sama määruse artikli 50 lõikes 1 ette nähtud samale läbivaatamisele järgneva „vastuväidete esitamise võimaldamiseks avaldamise“ otsuse vahel.

42

Tegelikult, nagu tuleneb ka määruse nr 1151/2012 artikli 52 lõikest 1 ja artikli 50 lõikest 2, lõpetab esimesena nimetatud artiklis ette nähtud registreerimistaotluse tagasilükkamise otsus registreerimismenetluse, samas kui „vastuväidete esitamise võimaldamiseks avaldamise“ otsus, mis on ette nähtud teisena nimetatud artiklis, avab selle menetluse uue etapi.

43

Kolmandaks kinnitab hageja, et komisjoni poolt määruse nr 1151/2012 artikli 50 lõike 1 alusel teostatud läbivaatamine on lõplik, kuna komisjon saab vastavalt hea halduse, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetele keelduda registreeringu tegemisest pärast vastulausete ja vastuväidete menetlust üksnes selle menetluse käigus saadud uue teabe põhjal, millest tuleneb, et selle läbivaatamise tulemusena sama määruse artikli 50 lõike 2 alusel tehtud otsus on lõplik. Hageja esitab sellega seoses argumendi, et määruse nr 1151/2012 artikli 50 lõike 2 alusel tehtud otsust ei saa komisjon ise muuta.

44

Siiski ei avalda need asjaolud mõju järeldusele eespool punktis 35, mille kohaselt määruse nr 1151/2012 artikli 50 lõikes 2 ette nähtud otsus on ettevalmistava iseloomuga. Teisalt ei ole registreerimismenetluse selles staadiumis mingil moel välistatud, et komisjon määruse 1151/2012 artikli 52 lõike 3 punkti b alusel pärast vastulausete ja vastuväidete menetlust registreerimistaotluse nimetatud määruse artikli 57 lõike 2 alusel korraldatud põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika komitee nõuandemenetluse raames tagasi lükkab.

45

Selles suhtes, vastupidi hageja väidetule, ei kujuta kohustus ettevalmistava akti mistahes võimaliku õigusvastasuse tuvastamiseks lõppotsus ära oodata endast „aja ja ressursside raiskamist“. Niisuguse hagi vastuvõtmine ei oleks kooskõlas pädevuse jaotuse süsteemiga komisjoni ja liidu kohtu vahel ning aluslepinguga ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteemiga ning samuti hea õigusemõistmise nõuete ja haldusmenetluse nõuetekohase kulgemisega (vt selle kohta kohtuotsus, 13.10.2011, Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Lõpuks, asjaolu, et komisjonil ei ole määruse nr 1151/2012 artikli 52 lõike 2 või artikli 52 lõike 3 punkti a alusel mingit hindamispädevust registreerimistaotluse tagasilükkamiseks ja ta on kohustatud registreerima taotletud nimetuse, ei võta registreerimisaktilt ära vaidlustatavat iseloomu ega hagejalt tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47. Tegelikult saab sellise ettevalmistava akti puhul nagu vaidlusalune akt tõstatada võimaliku õigusvastasuse lõpliku akti peale esitatud hagis, millega on piisav kohtulik kaitse tagatud (vt selle kohta kohtumäärus, 27.11.2013, MAF vs. EIOPA, T‑23/12, ei avaldata, EU:T:2013:632, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Neljandaks, kuivõrd hageja 11. novembri 1981. aasta kohtuotsusele IBM vs. komisjon (60/81, EU:C:1981:264, punkt 11) toetudes kinnitab, on vaidlustatud akt „erinev“ nendest aktidest, mida võidakse vastu võtta määruse nr 1151/2012 artikli 52 alusel, selle poolest, et see on vastulausete ja vastuväidete menetluse järel vastuvõetavatest aktidest varasem ja nendest sõltumatu, peab tõdema, et vastupidi eelviidatud kohtuotsuse punktis 11 esitatud nõuetele ei kujuta vaidlustatud akt endast „lõpptulemust teatavas muus menetluses“, vaid hoopis ühe etapi lõppu „komisjoni poolt taotluse läbivaatamise ja selle vastuväidete esitamise võimaldamiseks avaldamise“ menetluses, mis on ette nähtud määruse nr 1151/2012 artikliga 50 (vt punkt 34 eespool).

48

Järelikult tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma et oleks vaja uurida komisjoni tõstatatud teist asja läbivaatamist takistavat asjaolu.

49

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kohtukulud, vastavalt komisjoni nõudele hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab: