12.10.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 337/19

10. juulil 2015 esitatud hagi – Germanwings versus komisjon

(Kohtuasi T-375/15)

(2015/C 337/21)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Germanwings GmbH (Köln, Saksamaa) (esindaja: Rechtsanwalt A. Martin-Ehlers)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada komisjoni 1. oktoobri 2014. aasta otsus asjas SA 27339 (2012/C) (ex 2011/NN) –Zweibrückeni lennujaam ja lennuettevõtjad, kes seda lennujaama kasutavad – ja täpsemalt

—

artikli 1 lõige 2 osas, milles seal nimetatakse 2006. aasta lepingut Germanwings GmbH-ga; ja

—

artikli 3 lõike 3 punkt e;

—

tühistada komisjoni 11. mai 2015. aasta otsus GESTDEM 2015/1288;

—

jätta menetluse kulud kostja kanda.

Väited ja peamised argumendid

Esimese nõude puhul väidab hageja peamiselt järgmist:

1.

Asjaolusid on esitatud vigaselt ja/või puudulikult

Siinkohal leiab hageja, et kostja esitab teatavaid asjaolusid valesti, vastuoluliselt ja/või puudulikult.

2.

Põhjendamiskohustuse rikkumine

Hageja leiab siinkohal eelkõige seda, et kulud infrastruktuurile, mis komisjoni hinnangul on seotud hageja ja Zweibrückeni lennujaama käitaja vahelise 2006. aasta lepinguga, ei ole konkreetselt lahti kirjutanud.

3.

Hagejal puudub tagasimaksmise kohustus

Hageja väidab, et kostja ei kontrollinud ise kõnealuste infrastruktuurikulude jaotumist. Lisaks ei ole õiguspärane, et komisjon lähtub kulusid jaotades hageja poolt 2006. aastal sõlmitud lepingust, kuna see on vastuolus komisjoni senise otsustuspraktikaga ja komisjon ei ole võtnud arvesse avalikult kättesaadavaid asjaolusid. Teise võimalusena väidab ta, et kulude jaotumisel oleks tema osa pidanud olema tunduvalt väiksem.

4.

Komisjon ei ole põhjendanud antud abi „riiklikkust”

Hageja väidab siinkohal, et komisjon ei ole põhjendanud, miks peaks käesoleval juhul olema tegemist riigiabiga.

5.

Teise võimalusena: õiguspärase ootuse kaitse

Hageja leiab esimese nõude puhul teise võimalusena, et arvatava riigiabi võimalik tagasinõudmine on vastuolus õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega.

Teise nõude puhul väidab hageja peamiselt seda, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud ning komisjon tõlgendas valesti määruse (EÜ) nr 1049/2001 (1) artikli 4 lõiget 2.

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (ELT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03 lk 331).