21.9.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 311/51

CJ 9. juulil 2015 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 29. aprilli 2015. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades F-159/12 ja F-161/12: CJ versus ECDC

(Kohtuasi T-370/15 P)

(2015/C 311/56)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: CJ (Agios Stefanos, Kreeka) (esindaja: advokaat V. Kolias)

Teine menetluspool: Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC)

Nõuded

Apellatsioonkaebuse esitaja palub Üldkohtul:

—

tühistada Avaliku Teenistuse Kohtu 29. aprilli 2015. aasta otsus liidetud kohtuasjades F-159/12 ja F-161/12: CJ vs. ECDC osas, milles sellega:

—

jäeti osaliselt rahuldamata hagi kohtuasjas F-159/12 ning apellandi kohtukulud jäeti tema enda kanda;

—

jäeti tervikuna rahuldamata hagi kohtuasjas F-161/12 ning jäeti apellandi kohtukulud tema enda kanda ja mõisteti temalt välja ECDC kohtukulud;

—

mõisteti apellandilt Avaliku Teenistuse Kohtu kasuks välja 2  000 euro suurune summa nende välditavate kulude hüvitamiseks, mida Avaliku Teenistuse Kohus pidi kandma;

—

kui apellatsioonkaebus tunnistatakse põhjendatuks, järelikult:

—

tühistada 24. veebruari 2012. aasta vaidlustatud otsus;

—

mõista ECDC-lt välja ex aequo et bono hinnatud hüvitis summas 80  000 eurot apellandile tekitatud mittevaralise kahju eest, kusjuures see on kohtuasja F-161/12 esimese nõude ese;

—

mõista ECDC-lt välja hüvitis ex aequo et bono hinnatud hüvitis summas 56  800 eurot apellandile tekitatud mittevaralise kahju eest, kusjuures see on esimese astme menetluses esitatud kahju hüvitamise täiendava nõude ese;

—

mõista esimese astme ja apellatsioonimenetluse kohtukulud välja ECDC-lt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant seitse väidet.

1.

Esimene väide, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus põhimõtet audi et alteram partem, kui ta jättis apellandi repliigi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna selle sisu ja lisad ei olnud otseselt seotud ECDC kostja vastuse mõnede lisadega.

2.

Teine väide, et Avaliku Teenistuse Kohus ei teinud otsust menetluses esimest korda esitatud täiendavate nõuete kohta seoses ECDC kaitses tehtud teatud avaldustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisega.

3.

Kolmas väide, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus personalieeskirjade artikli 91 lõiget 1, kui ta leidis, et tal ei ole lubatud analüüsida ECDC-s toimunud puuduliku finantsjuhtumise süüdistuste tõelevastavust selles osas, milles neid olid eelnevalt analüüsinud OLAF.

4.

Neljas väide, et Avaliku Teenistuse Kohus tõlgendas valesti:

—

Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti b alapunkti ii koostoimes artikliga 86, kui ta asus seisukohale, et apellanti saab allumatuse eest teenistusest vabastada ilma distsiplinaarmenetluseta;

—

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a seoses ajaga, mis apellandile anti oma seisukoha esitamiseks enne teenistusest vabastamist;

—

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõiget 1, kui ta luges tõendatuks väited, et apellandi tegevus oli kriminaalne, kuigi talle ei olnud selle tegevuse eest kriminaalkohtus süüdistust esitatud ega süüdi mõistetud;

—

tööandja hoolitsemiskohustust, kui ta asus seisukohale, et ECDC ei olnud kohustatud andma apellandile teatud kaitseõigusi personalieeskirjade IX lisa kohases haldusjuurdluses.

5.

Viies väide, et Avaliku Teenistus Kohus tõlgendas valesti esimest, viiendat ja kaheksandat väidet ja apellandi nõudeid.

6.

Kuues väide, et Avaliku Teenistuse Kohus tegi mõnede faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel vea.

7.

Seitsmes väide, et Avaliku Teenistuse Kohus moonutas teatud tõendeid.