Kohtuasi T‑692/15

Hanseatic Trade Trust & Shipping (HTTS) GmbH

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika - Iraani vastu suunatud piiravad meetmed tuumarelvade leviku tõkestamiseks - Rahaliste vahendite külmutamine - Põhjendamiskohustus - Lepinguväline vastutus - Üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine

Kokkuvõte – Üldkohtu (kolmas koda) 13. detsembri 2017. aasta otsus

  1. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos – Tõendamiskoormis

  2. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Institutsioonide tegevuse seaduslikkuse hindamine – Rahaliste vahendite külmutamise meetmed – Kahju hüvitamise nõue, mille on esitanud ettevõtja, kelle suhtes on võetud individuaalne piirav meede – Kriteeriumid

    (ELL artikkel 21, ELTL artikli 215 lõige 2)

  3. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Tõendamise kord – Nõukogu ühe või enama akti tühistamine, mis on aluseks hageja väidetud kahjule, sh tühistamine, mis on otsustatud Üldkohtu otsusega, mis tehti enne kahju hüvitamise hagi esitamist – Ümberlükkamatu tõendi puudumine

  4. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Tõendamise kord – Institutsiooni võimalus tugineda kõigile asjassepuutuvatele asjaoludele, mis on aset leidnud enne tema vastu kahju hüvitamise hagi esitamist – Rahaliste vahendite külmutamise meetme võtnud institutsiooni poolt kahju hüvitamise hagi raames esitatud asjaolude tulemusetu laadi puudumine

    (ELL artikli 24 lõike 1 esimene lõik; ELTL artikli 215 lõige 2)

  5. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kelle puhul nõukogu on kindlaks teinud, et nad osalevad tuumarelvade levikus – Kohustus laiendada see meede ka niisuguse üksuse omandis või kontrolli all olevatele üksustele – Omandis oleva või kontrollitava üksuse õiguslik staatus – Juhtumipõhine hindamine nõukogu poolt – Kriteeriumid

    (Nõukogu määrused nr 668/2010 ja nr 961/2010)

  6. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Kohustus teha teatavaks vastu võetud otsuste aluseks olevad individuaalsed ja konkreetsed põhjused – Ulatus

  7. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Õigusnormi puudulik põhjendus – Välistamine

    (ELTL artikli 340 teine lõik)

  1.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 29–31)

  2.  Individuaalne piirav meede, mis võidakse riigivälise üksuse suhtes võtta, nagu varade külmutamine, ei ole iseenesest nõukogu autonoomne akt, mis on kriminaal- või haldussanktsiooni vormis selle üksuse vastu võetud, vaid ELTL artikli 215 lõike 2 tähenduses vajalik meede ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamiseks, mille eesmärk on võimaldada liidul järk-järgult jõuda konkreetse tulemuseni, mida ta soovib rahvusvahelistes suhetes saavutada, mis siinses asjas on Iraani Islamivabariigi tuumarelvade leviku alase tegevuse lõpetamine. Lisaks võib suurem eesmärk säilitada rahu ja rahvusvaheline julgeolek kooskõlas ELL artiklis 21 ette nähtud liidu välistegevuse eesmärkidega õigustada teatud ettevõtjatele põhjustatavaid negatiivseid tagajärgi, isegi kui need on märkimisväärsed, mis tulenevad selle keskse eesmärgi saavutamise huvides liidu poolt võetud aktide rakendamisest.

    Kui Üldkohus niisiis ettevõtja esitatud kahju hüvitamise nõude raames hindab asjaomase institutsiooni tegevust, peab ta samuti eelkõige ELTL artikli 215 lõike 2 sätteid arvestades võtma arvesse seda liidu välispoliitika keskset eesmärki, välja arvatud siis, kui ettevõtja suudab tõendada, et nõukogu on enda imperatiivseid kohustusi ilmselt ja lubamatult rikkunud või samal viisil kahjustanud liidu poolt tunnustatud põhiõigust.

    (vt punktid 44–46)

  3.  Kui tühistatakse üks või mitu nõukogu akti, mis on väidetavalt hagejale kahju tekitanud, siis isegi kui Üldkohus otsustab sellise tühistamise enne kahju hüvitamise hagi esitamist, ei ole see ümberlükkamatu tõend institutsioonipoolsest piisavalt selgest rikkumisest, mis võimaldab ipso jure järeldada liidu vastutust.

    (vt punkt 48)

  4.  Erinevalt tühistamishagist võib lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi esitada viie aasta jooksul alates sündmusest, mis kõnealuse kahju põhjustas. Järelikult võib institutsioon, kelle lepinguvälisele vastutusele viidatakse, põhimõtteliselt tugineda enda õigustamiseks kõigile asjassepuutuvatele asjaoludele, mis on aset leidnud enne, kui eespool osutatud tähtajal on tema vastu kahju hüvitamise hagi esitatud, nii nagu võib ka hageja tõendada talle tekkinud kahju ulatust ja suurust viitega tõenditele, mis on selle kahju tekkimisest ajaliselt hilisemad.

    Mis puudutab institutsiooni võimalust enda õigustamiseks tugineda kõigile asjassepuutuvatele asjaoludele, mis on aset leidnud enne tema vastu kahju hüvitamise hagi esitamist, siis tuleb täpsustada, et see vastab pädeva kohtu vajadusele määrata võistleva menetluse põhimõtet järgides kindlaks kõnealuste poolte viidatud faktide asjassepuutuvust ja tähtsust, et ta saaks teha otsuse liidu võimaliku lepinguvälise vastutuse kohta. Taoline võimalus on eriti põhjendatud liidu sellises tegevusvaldkonnas nagu ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP), millele selle eesmärke ja sisu arvestades kehtivad aluslepingutes spetsiaalselt kehtestatud eeskirjad ja menetlused (vt ELL artikli 24 lõike 1 teine lõik), mis peavad võimaldama võtta vajaduse korral arvesse ka seda, kuidas on aja jooksul muutunud faktiline ja õiguslik olukord, millele on suunatud liidu rahvusvaheline tegevus. Selles aspektis tähendaks kahju hüvitamise nõude raames asjaomase institutsiooni esitatud tõenditele tulemusetu laadi omistamine, kui institutsioon on EL lepingu V jaotise 2. peatüki alusel tehtud otsuse põhjal võtnud ELTL artikli 215 lõike 2 kohaselt vastu rahaliste vahendite külmutamise meetme, mille üle vaidlus käib, et takistataks tõsiselt nende pädevuste tõhusat teostamist, mis on liidu institutsioonidele ÜVJP valdkonnas lepingutega antud, sätestades selle poliitika rakendamiseks vajalike piiravate meetmete võtmise nende institutsioonide poolt.

    (vt punktid 49–51)

  5.  Piirava meetme õiguspärasuse hindamisel peab mõiste „teise üksuse omanduses või kontrolli all“ olev äriühing silmas nimelt olukorda, kui kõnealuse riigi tuumarelvade leviku alase tegevusega seotud füüsiline või juriidiline isik suudab mõjutada sellise muu ettevõtja ärilisi valikuid, kellega tal on kaubandussuhted, ja seda ka ilma mis tahes õigusliku, omandi- või kapitaliosaluse suhteta nende kahe majandusüksuse vahel. Sellega seoses peab küsimust, kas üksus on kellegi teise „omanduses või kontrolli all“, nõukogu hindama igal üksikjuhul eraldi, lähtudes eelkõige kõnealuse omamise või kontrolli ulatusest, kusjuures sellel institutsioonil on nimetatud küsimuses teatav kaalutlusõigus.

    (vt punktid 56 ja 57)

  6.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 75–78)

  7.  Vt otsuse tekst.

    (vt punkt 88)