ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

12. juuli 2017(*)

EAGF ja EAFRD – Rahastamisest välja jäetud kulud – Eesti kantud kulud – Nõuetele vastavus – Põhjendamiskohustus – Proportsionaalsus – Hea halduse põhimõte – Õiguskindlus

Kohtuasjas T‑157/15,

Eesti Vabariik, esindajad: K. Kraavi-Käerdi, hiljem N. Grünberg,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Sauka ja E. Randvere,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 16. jaanuari 2015. aasta rakendusotsus (EL) 2015/103, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2015, L 16, lk 33), osas, milles see puudutab Eesti Vabariigi kantud kulusid summas 691 746,53 eurot,

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president H. Kanninen, kohtunikud L. Calvo-Sotelo Ibáñez‑Martín (ettekandja) ja I. Reine,

kohtusekretär: ametnik M. L. Grzegorczyk,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 10. jaanuari 2017. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Kontrolli raames, mis puudutas nõuetele vastavust liikmesriikides põllumajandusfondidest toetuse saamiseks, tegi Euroopa Komisjon 23.–27. mail 2011 kontrollkäigu Eestisse, kontrollides perioodi 2009–2011.

2        24. augustil 2011 teavitas komisjon Eesti Vabariiki kontrollkäigu raames tuvastatud puudustest ning soovis nende kohta Eesti seisukohti. Seepeale vahetasid pooled teavet ja 25. aprillil 2013 toimus kahepoolne kohtumine (edaspidi „kahepoolne kohtumine“).

3        Komisjon koostas 10. novembril 2014 kokkuvõtliku aruande (edaspidi „kokkuvõtlik aruanne“) selle kohta, kuidas Eesti oli aastatel 2009–2011 rakendanud nõuetele vastavuse süsteemi, mis koosnes hulgast normidest, mida pidid täitma kõik põllumajandustootjad, kes said üht või mitut abi. Selles aruandes jõudis komisjon järeldusele, et kaheksa punkti osas ei olnud selle süsteemi rakendamine kooskõlas kohaldatavate normidega.

4        Seetõttu võttis komisjon 16. jaanuaril 2015 vastu rakendusotsuse (EL) 2015/103, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2015, L 16, lk 33; edaspidi „vaidlustatud otsus“). Selle otsusega jäeti liidu rahastamisest välja teatavad Eesti Vabariigi kantud kulud kogusummas 717 934,24 eurot. Eesti Vabariik nõustus aga kokkuvõtlikus aruandes välja toodud etteheidetest ainult neljaga, see tähendab kolmanda, neljanda, viienda ja kaheksanda etteheitega, mille tõttu jäeti katmata summa 26 187,71 eurot. Ta vaidleb vastu neljale ülejäänud etteheitele, see tähendab esimesele, teisele, kuuendale ja seitsmendale etteheitele, mille tõttu ei kata liidu rahastamine kulusid summas 691 746,53 eurot. Kokkuvõtliku aruande kohaselt on need etteheited järgmised:

–        komisjoni esimese etteheite kohaselt ei määratlenud, rakendanud ega kontrollinud Eesti Vabariik nõuetele vastavuse süsteemi raames heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste (edaspidi „GAEC“) standardit „[m]aastikule iseloomulike vormide säilitamine“, mis on ette nähtud nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT 2009, L 30, lk 16), III lisas;

–        komisjoni teine etteheide käsitles kohustuslikke majandamisnõudeid (edaspidi „SMR (nõuded)“), mis on loetletud määruse nr 73/2009 II lisas. Täpsemalt on see teine etteheide seotud esiteks SMR 1 nõuetena sätestatud nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (EÜT 1979, L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 15/01, lk 98) normide rikkumisega ja teiseks SMR 5 nõudena sätestatud nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102) normide rikkumisega. Komisjoni hinnangul kohaldati nende SMR nõuete määratlust ainult teatud kaitstavatel aladel. Lisaks on Eesti Vabariik jätnud määratlemata nõuded, mis on SMR 1 nõudena sätestatud direktiivi 79/409 artiklis 5 ja SMR 5 nõudena direktiivi 92/43 artikli 13 lõike 1 punktis a. Sama etteheite raames heitis komisjon viimaks Eesti ametiasutustele ette ka seda, et nad ei kontrollinud SMR 1 ja SMR 5 nõuete täitmist kõigi abisaajate poolt;

–        komisjoni kuuenda etteheite kohaselt ei ole Eesti Vabariik tõendanud, et ta tegelikult kontrollis aastatel 2009 ja 2010, kas põllumajandustootjad järgivad SMR 4 nõudena määruse nr 73/2009 II lisas kehtestatud keeldu mitte laotada loomasõnnikut rohkem kui kogus, mis sisaldab 170 kg lämmastikku ühe hektari kohta, nagu on ette nähtud nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (EÜT 1991, L 375, lk 1; ELT eriväljaanne 15/02, lk 68) III lisa punktis 2. Nende kontrollide kohta ei saanud väidetavalt tõendeid esitada, sest nagu märgib Eesti Vabariik, hoiti tema inspektorite tehtud arvutusi alles ainult kontrollitava keelu rikkumise korral, kuid asjassepuutuvatel aastatel ei tuvastatud ühegi rikkumist. Komisjon hinnangul oleks aga komisjoni 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1122/2009, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses põllumajandustootjate otsetoetuskavade alusel makstavate toetuste nõuetele vastavusega, ümbersuunamisega ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga ning määruse (EÜ) nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses veinisektori toetuskavade alusel makstavate toetuste nõuetele vastavusega (ELT 2009, L 316, lk 65), artikli 54 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaselt tulnud pädeval asutusel koostada protokoll ja selles oleks pidanud olema osa, mis kajastab eraldi iga õigusakti ja standardi kontrolle ning mis sisaldab eelkõige teavet tehtud kontrolli laadi ja ulatuse kohta;

–        komisjoni seitsmes etteheide käsitles samuti määruse nr 73/2009 II lisas esitatud SMR 4 nõuet. Täpsemalt puudutab see direktiivi 91/676 II lisa punkti A 5. Komisjon heidab Eesti Vabariigile ette, et ta ei ole komisjonile edastanud tõendeid selle kohta, et enne loomasõnnikumahutite kontrollimist koha peal tegid tema inspektorid ettevalmistustööd, nagu Eesti seda väidab. Lisaks, mis puudutab kohapealseid kontrolle, siis teostati üksnes visuaalset kontrolli.

 Menetlus ja poolte nõuded

5        Eesti Vabariik esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. märtsil 2015.

6        13. juuli 2016. aasta kirjaga toimetas Üldkohus pooltele kätte menetlust korraldavad meetmed, millele nad vastasid 2016. aasta 3. augusti ja 2. septembri kirjadega.

7        Eesti Vabariik palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, mis puudutab tema kantud kulusid summas 691 746,53 eurot;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

8        Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Eesti Vabariigilt.

 Õiguslik käsitlus

 Sissejuhatavad märkused

9        Eesti Vabariik põhjendab oma hagi viie väitega. Esimene väide puudutab esiteks komisjoni vigu vaidlustatud otsuse aluseks olnud faktiliste asjaolude tuvastamisel ja hindamisel ning teiseks liidu õiguse väära kohaldamist. Teine väide puudutab proportsionaalsuse põhimõtte ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549) artikli 52 lõike 2 rikkumist. Kolmas väide käsitleb hea halduse põhimõtte rikkumist. Neljas väide puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist. Viienda väide kohaselt on rikutud õiguskindluse põhimõtet.

10      Siiski tuleb neljandat väidet, mis käsitleb Eesti Vabariigile määratud kindla määraga finantskorrektsiooni põhjendust, analüüsida enne teist väidet, mille kohaselt see korrektsioon on väidetavalt sobimatu.

11      Lisaks tuleb täheldada, et kokkuvõtlik aruanne, vaidlustatud otsus ja pooled oma menetlusdokumentides viitavad direktiivile 79/409. See tunnistati aga kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT 2010, L 20, lk 7), mis jõustus 15. veebruaril 2010, ehk ajavahemikul 2009–2011, see tähendab perioodil, mille suhtes kontrolliti Eesti Vabariigi kantud kulusid. Ent direktiiv 2009/147 on kodifitseeriv direktiiv ja viiteid direktiivile 79/409 käsitatakse viidetena direktiivile 2009/147 ning neid loetakse vastavalt selle direktiivi VII lisas olevale vastavustabelile.

12      Pooled viitavad oma menetlusdokumentides ka määruse nr 1306/2013 artiklile 52. Kuid nimetatud määruse artikli 119 lõikest 1 ja artiklist 121 tuleneb, et enamikku määruse sätetest tuli hakata kohaldama alles 1. jaanuaril 2014 ning artiklit 52 alles 1. jaanuaril 2015. Seega kehtis asjassepuutuval perioodil 2009–2011 nõukogu 21. juuni 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT 2005, L 209, lk 1). Siiski, määruse nr 1306/2013 artikkel 52 puudutab vastavuse kontrolli teostamise korda ja oli seega kohaldatav vaidlustatud otsuse suhtes, mis võeti ka vastu selle alusel.

13      Lõpuks viitavad pooled oma menetlusdokumentides ka määruse nr 1122/2009 artikli 54 lõike 1 punkti b alapunktile ii. Ent nimetatud määruse artikli 86 lõike 1 teise lõigu alusel kohaldatakse komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 796/2004, millega kehtestatakse nõukogu määruses (EÜ) nr 1782/2003 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) ette nähtud nõuetele vastavuse, toetuse ümbersuunamise ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi rakendamise üksikasjalikud reeglid (ELT 2004, L 141, lk 18; ELT eriväljaanne 03/44, lk 243), siiski jätkuvalt enne 1. jaanuari 2010 algavate turustusaastate või toetusperioodide suhtes esitatavate toetusetaotluste suhtes. Viiteid määrusele nr 796/2004 tõlgendatakse aga viidetena määrusele nr 1122/2009 ja neid loetakse vastavalt viimase määruse II lisas esitatud vastavustabelile. Seega vastab määruse nr 1122/2009 artikli 54 lõike 1 punkti b alapunkt ii sisuliselt määruse nr 796/2004 artikli 48 lõike 1 punkti b alapunktile ii.

 Esimene väide, mis puudutab esiteks komisjoni vigu vaidlustatud otsuse aluseks olnud faktiliste asjaolude tuvastamisel ja hindamisel ning teiseks liidu õiguse väära kohaldamist

14      Esimeses väites vaidleb Eesti Vabariik järjest vastu neljale vaidlustatud otsuse aluseks olnud etteheitele, millega ta ei nõustunud. See võimaldab jagada väite neljaks osaks.

15      Lisaks tuleneb väite argumentatsioonist, et viidates „liidu õiguse väärale kohaldamisele“ viitab Eesti Vabariik tegelikult määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõikele 1, mille alusel võtab komisjon vastu liidu rahastamisest väljajäetavate summade kindlaksmääramise rakendusakte, kui ta leiab, et kulusid ei ole kantud kooskõlas liidu õigusega. Kuigi vaidlustatud otsus puudutab aastate 2009–2011 raamatupidamisarvestuse kontrollimist ja heakskiitmist, tuleneb selle otsuse preambulist, et otsus võeti tegelikult vastu selle sätte alusel, mida vastavalt viidatud määruse artikli 121 lõike 2 punktile c tuli kohaldada alates 1. jaanuarist 2015 (vt selle kohta kohtuotsus, 20.10.2016, Tšehhi Vabariik vs. komisjon, T‑141/15, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2016:621, punktid 30 ja 103).

 Väite esimene osa, mis käsitleb esimest etteheidet, mille kohaselt 2009. aastal ei rakendatud GAEC standardit, milleks oli „[m]aastikule iseloomulike vormide säilitami[s]e“ kohustus

16      Esimene etteheide, millele Eesti Vabariik vastu vaidleb, seisneb asjaolus, et ta ei rakendanud 2009. aastal GAEC standardit, milleks oli määruse nr 73/2009 III lisas kehtestatud „[m]aastikule iseloomulike vormide säilitami[s]e“ kohustus.

17      Hagiavalduses väidab Eesti Vabariik, et määruse nr 73/2009 artikli 149 kolmanda lõigu punkti b eestikeelsest versioonist tuleneb, et nimetatud määruse III lisas kehtestatud GAEC standardit, milleks oli kohustus säilitada maastikule iseloomulikke vorme, tuli hakata kohaldama alles alates 1. jaanuarist 2010.

18      Vastuses eespool punktis 6 viidatud menetlust korraldavale meetmele märkis Eesti Vabariik, et nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001 (ELT 2003, L 270, lk 1; ELT eriväljaanne 03/40, lk 269), IV lisa sisaldas juba maastikule iseloomulike vormide säilitamise kohustust, kuid see määrus tunnistati määruse nr 73/2009 artikli 146 lõikega 1 kehtetuks alates 1. jaanuarist 2009 vastavalt nimetatud määruse artikli 149 teisele lõigule. Lisaks tuleneb määruse nr 73/2009 artikli 149 kolmanda lõigu punktist b, et III lisas sätestatud standardeid, mis käsitlevad maastikule iseloomulike vormide kindlaksmääramist, kohaldatakse alles alates 1. jaanuarist 2010. Seetõttu ei olnud vaidlusalune GAEC standard 2009. aastal kehtiv.

19      Komisjon vaidleb vastu väite esimese osa argumentide põhjendatusele.

20      Oluline on märkida, et määruse nr 1782/2003 IV lisa algses redaktsioonis nägi GAEC standarditena ette vaid „[m]aastikule iseloomulike vormide säilitami[s]e“ kohustuse ilma lisatäpsustusteta. Seda sätet täiendati nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 864/2004, millega muudetakse määrust nr 1782/2003 ja kohandatakse seda Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu Euroopa Liiduga (ELT 2004, L 161, lk 48; ELT eriväljaanne 03/45, lk 136). Selle muudatuse eesmärk oli lisada algsele kohustusele täpsustus „sealhulgas kui see on asjakohane, oliivipuude väljajuurimise keelustamine“.

21      Määrus nr 1782/2003, sealhulgas eespool punktis 20 mainitud GAEC standard, tunnistati kehtetuks määruse nr 73/2009 artikli 146 lõike 1 esimese lõiguga. Vastavalt määruse nr 73/2009 artikli 149 teisele lõigule jõustus see kehtetuks tunnistamine alates 1. jaanuarist 2009.

22      Määruse nr 73/2009 artikli 6 lõike 1 esimene lõik nägi asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis aga ette, et liikmesriigid „määratlevad riiklikul või piirkondlikul tasandil [GAEC] miinimumnõuded III lisas kehtestatud raamistiku alusel“.

23      Määruse nr 73/2009 III lisa määratles ühe GAECi standardina kohustuse, milleks oli „[m]aastikule iseloomulike vormide säilitamine, sealhulgas vajaduse korral hekid, tiigid, kraavid ja puude read, kogumid või üksikud puud ning põlluservad“.

24      Ent kuigi määrust nr 73/2009 tuli vastavalt selle artikli 149 teisele lõigule hakata kohaldama alates 1. jaanuarist 2009, nägi sama artikli kolmanda lõigu punkt b eri keeleversioonides ette, et „III lisas sätestatud standardeid, mis käsitlevad […] maastikule iseloomulike vormide kindlaksmääramist, kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2010“.

25      Viimati nimetatud sätte tõlgendamise eesmärgil tuleb märkida, et määruse nr 1782/2003 algsest versioonist nähtub, et „maastikule iseloomulike vormide säilitami[s]e“ kohustus võib kehtida sellisena, nagu see on sõnastatud, kuid ka see, et seadusandaja teeb sellesse vajaduse korral täpsustusi, nagu keeld välja juurida oliivipuid, mis nähti ette määrusega nr 864/2004 muudetud määruse nr 1782/2003 sätetes, ja nagu kohustus säilitada hekid, tiigid, kraavid ja puude read, kogumid või üksikud puud ning põlluservad, mis nähti ette määruse nr 73/2009 sätetes. Seega tuleb eristada üldist „maastikule iseloomulike vormide säilitami[s]e“ kohustust sellele kaasnevatest täpsustustest.

26      Lisaks tuleneb määruse nr 73/2009 põhjendustest 5 ja 53, et selle määruse üks eesmärke oli tõhustada sätteid, mis on suunatud kindlaksmääratud maastikuelementide kaitsele, nähes teatud sätete kohaldamise ette üksnes alates 1. jaanuarist 2010, sest need võivad luua põllumajandustootjatele uusi kohustusi.

27      Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 73/2009 normides ette nähtud üldine „maastikule iseloomulike vormide säilitami[s]e“ kohustus jõustus alates 1. jaanuarist 2009, nagu on ette nähtud selle määruse artikli 149 teises lõigus. Ent arvestades selle määruse artikli 149 kolmanda lõigu punkti b, tuli ainult „III lisas sätestatud standardeid, mis käsitlevad […] maastikule iseloomulike vormide kindlaksmääramist, kohalda[da] alates 1. jaanuarist 2010“, ja selleks oli uus täiendus „hekid, tiigid, kraavid ja puude read, kogumid või üksikud puud ning põlluservad“, mida ei olnud määruses nr 1782/2003.

28      Selles küsimuses tuleb ka täheldada, et maastikule iseloomulike vormide säilitamise kohustuse ajutine puudumine 2009. aastal, nagu Eesti Vabariik väidab, enne kui järgmisel aastal kehtestati varasematest rangemad piirangud, oleks tähendanud kaootilist üleminekut, samas kui maastikule iseloomulike vormide säilitamine nõuab vastupidi pidevat kaitset ning sellise üleminekusätte, nagu on määruse nr 73/2009 artikli 149 kolmanda lõigu punkt b, eesmärk on just tagada korrastatud üleminek ühelt süsteemilt teisele (vt selle kohta kohtuotsused, 19.10.2006, Buendía Sierra vs. komisjon, T‑311/04, EU:T:2006:329, punkt 213, ja 22.5.2008, Ott jt vs. komisjon, T‑250/06 P, EU:T:2008:164, punkt 113).

29      Viimaks, määruse nr 73/2009 artikli 149 kolmanda lõigu punkti b tõlgendus, mis on esitatud eespool punktis 27, on kooskõlas kitsa tõlgenduse nõudega, mis tuleb anda vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale eranditele ja üleminekusätetele (vt selle kohta kohtuotsused, 28.10.2010, komisjon vs. Poola, C‑49/09, EU:C:2010:644, punkt 41, 28.2.2012, komisjon vs. Prantsusmaa, C‑119/11, ei avaldata, EU:C:2012:104, punkt 29, ja kohtumäärus, 13.12.2012, Mische vs. komisjon, T‑641/11 P, EU:T:2012:695, punkt 45).

30      Liiatigi on Üldkohus juba otsustanud 14. juuli 2016. aasta otsuse Läti vs. komisjon (T‑661/14, EU:T:2016:412) punktis 64, et komisjonil oli nimelt õigus nõuda 2009. aastal maastikule iseloomulike vormide säilitamise standardi rakendamist.

31      Eeltoodust tuleneb, et erinevalt sellest, mida väidab Eesti Vabariik, oli 2009. aastal maastikule iseloomulike vormide säilitamise GAEC standard kohaldatav.

32      Kohtuistungil väitis aga Eesti Vabariik, et määruse nr 73/2009 artiklid 6 ja 149 ning III lisa olid ebaselged ja et maastikule iseloomulike vormide säilitamise kohustuse jõustumise kuupäev oli kaheldav, ning selle ebakindluse tõttu tõlgendas ta nimetatud määrust nii, et see tekitas 2009. aasta osas õiguslünga.

33      Kuid isegi eeldades, et määruse nr 73/2009 artiklist 149 võis mitut viisi aru saada, ei saa liikmesriik tugineda liidu normi tõlgendamisega seotud raskustele, et selle rakendamist ühepoolselt edasi lükata (vt selle kohta kohtuotsused, 20.3.2003, komisjon vs. Saksamaa, C‑135/01, EU:C:2003:171, punkt 25, ja 27.10.2011, komisjon vs. Poola, C‑311/10, ei avaldata, EU:C:2011:702, punkt 16). Asjassepuutuval liikmesriigil tuleb hoopis esitada need raskused komisjonile hindamiseks reegli alusel, mis paneb liikmesriikidele ja institutsioonidele vastastikuse kohustuse teha lojaalset koostööd, mis on muu hulgas ka ELL artikli 4 lõike 3 aluseks (vt selle kohta kohtuotsused, 3.7.2001, komisjon vs. Belgia, C‑378/98, EU:C:2001:370, punkt 31, ja 22.12.2010, komisjon vs. Itaalia, C‑304/09, EU:C:2010:812, punkt 37).

34      Selle kohta märgib Eesti Vabariik, et 15. septembril 2009 tegi ta komisjoni töögrupile „PowerPoint“ esitluse, milles ta näitas, et maastikule iseloomulike vormide säilitamise GAEC standardit hakatakse kohaldama alates 2010. aastast, ilma et nimetatud institutsioon oleks selle ettekande peale kuidagi reageerinud. Kuid Eesti Vabariik ei selgita, kuidas see reaktsiooni puudumine sai vaidlustatud otsuse õigusvastaseks muuta. Pealegi ei olnud „PowerPoint“ ettekande slaid, millele Eesti Vabariik viitab, esitatud viisil, mis oleks võimaldanud komisjonil teatud raskust tuvastada. Nimelt oli selles slaidis kooskõlas määruse nr 73/2009 III lisa sõnastuse ja selle määruse artikli 149 kolmanda lõigu punktis b esitatud täpsustusega ainult märgitud, et standardit „maastikule iseloomulike vormide säilitamine, sealhulgas vajaduse korral hekid, tiigid, kraavid ja puude read, kogumid või üksikud puud ning põlluservad [...] hakatakse Eestis kohaldama alates 1. jaanuarist 2010.“, mis nii sõnastatuna ei olnud vale.

35      Igal juhul on Eesti Vabariik seisukohal, et 2009. aastal olid maastikule iseloomulike vormide säilitamise kohustust puudutava GAEC standardi kohaldamise aluseks 21. aprilli 2004. aasta looduskaitseseadus (RT I 2004, 38, 258) ja 27. veebruari 2002. aasta muinsuskaitseseadus (RT I 2002, 27, 153).

36      Siiski tuleb meenutada, et komisjoni seisukohtade kahtluse alla seadmiseks ei piisa lihtsalt siseriiklike õigusnormide ülesloetlemisest ilma selgituseta, miks need seisukohad väärad olid. Nimelt ei saa liikmesriik lükata ümber komisjoni tuvastatut, ilma et ta esitaks oma väidete kinnituseks tõendeid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kohta (vt selle kohta kohtuotsus, 13.12.2012, Kreeka vs. komisjon, T‑588/10, ei avaldata, EU:T:2012:688, punktid 74 ja 341).

37      Käesolevas asjas ei selgita ega tõenda Eesti Vabariik, mil viisil kuuluvad eespool punktis 35 nimetatud kaks seadust nõuetele vastavuse süsteemi, kuigi komisjon heidab ette just seose puudumist selle süsteemiga. Eesti Vabariigi menetlusdokumentidest nähtub vastupidi, et looduskaitseseaduses ja muinsuskaitseseaduses määratletud nõudeid hakati pidama „GAEC standardina käsitletava[teks] nõu[eteks]“ ja määratleti nõuetele vastavuse süsteemis alles pärast 2009. aastat.

38      Sellega seoses olgu meenutatud, et määruse nr 73/2009 põhjendusest 3 ja artiklist 4 tuleneb, et nõuetele vastavuse süsteem on liidu poolt põllumajandustootjatele antavate otsetoetuste lahutamatu osa. Täpsemalt, kohustuslik nõuetele vastavus on põllumajandusfondide valdkonnas hulk GAEC standardite ja SMR nõuete vormis esinevaid nõudeid, mida põllumajandustootja peab järgima ja mille rikkumine toob vastavalt määruse nr 73/2009 artiklile 23 ja sellele järgnevatele artiklitele kaasa talle makstavate toetuste kogusumma vähendamise või lausa nendest ilmajätmise. Järelikult, kuna käesolevas asjas on tegemist põllumajanduse rahastamise, mitte puhtalt maastikukaitsega, pidi asjassepuutuv GAEC standard olema määratletud nõuetele vastavuse süsteemis ja selle rakendamist tuli kontrollida, nii et põllumajandustootja poolt GAEC standardi rikkumise tuvastamise korral saaks vähendada talle makstavaid toetusi või ta nendest ilma jätta.

39      Viimaks väidab Eesti Vabariik, et inspektsioone läbi viivad asutused, kes tegutsesid looduskaitseseaduse ja muinsuskaitseseaduse alusel, ei tuvastanud 2009. aastal põllumajandusmaal ühtegi rikkumist. Ta järeldab sellest, et igal juhul ei saanud ta tekitada ohtu liidu fondidele ja seega on komisjon vääralt kohaldanud määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1.

40      Siinkohal tuleb meenutada, et määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõikest 1 tuleneb, et põllumajandusfondid rahastavad ainult kulusid, mis kantakse kooskõlas liidu õigusega. Lisaks nägi määruse nr 1290/2005 artikli 9 lõike 1 punkti a alapunkt i, mis asjassepuutuval perioodil kehtis, ette et liikmesriigid võtavad ühise põllumajanduspoliitika raames vastu kõik õigus- ja haldusnormid ning kõik muud vajalikud meetmed selleks, et tagada liidu finantshuvide tõhus kaitse ja eriti selleks, et kontrollida asjassepuutuvate fondide poolt rahastatavate tehingute õigsust ja nõuetele vastavust.

41      Seetõttu ei saa liikmesriigid asendada kontrolle, mida tuleb läbi viia nõuetele vastavuse süsteemi raames, selle süsteemi väliste muud laadi kontrollidega, mis ei ole iseenesest sellised, et rikkumise tuvastamise korral saaks nende tagajärjel otsetoetusi, mida põllumajandustootja võiks muidu saada, vähendada või tootja nendest ilma jätta.

42      Lisaks, isegi rikkumised, millel ei pruugi olla konkreetseid rahalisi tagajärgi, võivad tõsiselt mõjutada liidu finantshuvisid ja liidu õigusest kinnipidamist ning seega õigustada komisjonipoolseid finantskorrektsioone (kohtuotsused, 15.9.2005, Iirimaa vs. komisjon, C‑199/03, EU:C:2005:548, punkt 31, ja 4.10.2012, ED ja F Man Alcohols, C‑669/11, ei avaldata, EU:C:2012:618, punkt 34).

43      Käesolevas asjas piirdus Eesti Vabariik oma menetlusdokumentides viidetega „tavakontrollidele“, mida teostati looduskaitseseaduse ja muinsuskaitseseaduse alusel, ilma et ta tõendaks, et nende kontrollide tagajärjel võidakse vajaduse korral põllumajandustootjatele tehtavaid väljamakseid vähendada või nad nendest ilma jätta. Eelkõige ei ole ta tõendanud, et need kontrollid olid piisavalt usaldusväärsed ja toimivad selleks, et tegelikult avastada asjassepuutuva GAEC standardi rikkumisi. Selle kohta tuleb täheldada, et ühes 24. augusti 2011. aasta kirjas tõi komisjon esile asjaolu, et 23.–27. mail 2011 aset leidnud kontrollkäigu ajal ei olnud inspektsioone läbi viivad Eesti Vabariigi asutused veel teadlikud sellest, mida tuleb täpselt käsitleda põllumajandustootja maa maastikule iseloomulike vormidena, ja olenemata sellest märkisid nad oma kontrollprotokolli „Kontrollitud: jah“.

44      Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei ole komisjoni vastu võetud vaidlustatud otsus õigusvastane esimese etteheite raames tuvastatud rikkumiste rahaliste tagajärgede osas.

45      Arvestades eeltoodut ei ole esimese väite esimene osa põhjendatud.

 Väite teine osa, mis puudutab teist etteheidet, mille kohaselt oli SMR 1 ja SMR 5 nõuete määratlus ja kontroll aastatel 2009–2011 ebapiisav

46      Teine etteheide, millele Eesti Vabariik vastu vaidleb, puudutab direktiivist 79/409 tulenevat SMR 1 nõuet ja direktiivist 92/43 tulenevat SMR 5 nõuet. Komisjon on seisukohal, et Eesti ei määratlenud nõudeid, mis on SMR 1 nõudena sätestatud direktiivi 79/409 artiklis 5 ja SMR 5 nõudena direktiivi 92/43 artikli 13 lõike 1 punktis a. Sama etteheite raames heidab komisjon Eesti ametiasutustele ette ka nende SMR nõuete kohaldamist ja kontrolli ainult teatud aladel. Lisaks ei kontrollinud need asutused nende nõuete järgimist kõigi abisaajate poolt.

47      Eesti Vabariik väidab, et SMR 1 ja SMR 5 nõuded olid määratletud ja nende järgimist kontrolliti kaitstavatel aladel, mis katsid suurt osa tema territooriumist, ja et SMR nõuete eesmärk oli saavutatud, sest nende alade suhtes kohaldati nõuetele vastavuse süsteemi nõudeid.

48      Eesti Vabariik väidab ka, et looduskaitseseaduse § 55 lõiked 6 ja 7 kordasid eespool nimetatud nõudeid ja et sõltumata nõuetele vastavuse süsteemist oli see seadus kohaldatav kogu tema territooriumil, sealhulgas aladel, mis ei olnud kaitse all.

49      Mis puudutab lisaks põllumajandusmaadel pesitsevaid linde, siis keelas Eesti Vabariik GAEC standardi nõudest tulenevalt ja järelikult nõuetele vastavuse süsteemi raames rohumaade hekseldamise igal aastal enne 1. juulit, mis tähendab, et nende kaitse oli sellega tagatud. Eesti kehtestas ka väljaspool kaitstavaid alasid raierahu riigimetsas kevadisel lindude pesitsus- ja poegade üleskasvatamise perioodil.

50      Igal juhul ei olnud nõuetele vastavuse süsteemist välja jäävad alad märkimisväärsed. Nimelt, mis puudutab SMR 1 nõuet, siis kõik olulisemad ohustatud linnuliikide elupaigad on Eestis kaitse all ja Eesti maismaa territooriumist moodustavad kaitsealad 18%, mis on piisav. Seoses SMR 5 nõudega käsitlesid komisjoni etteheited, mis puudutasid direktiivi 92/43 IV lisas loetletud taimeliikide kaitset, ainult 20 niisuguse leiukoha kontrolli, mis asusid väljaspool kaitsealasid, mis moodustab vaid 0,8% selle SMR nõude kohaldamisalast.

51      Seega kohaldas ja kontrollis Eesti Vabariik SMR 1 ja SMR 5 nõudeid nii kaitstavatel aladel kui ka väljaspool neid alasid ja järelikult kõigi abisaajate suhtes. Vaidlusalusel perioodil tuvastas ta nende nõuete rikkumisi, kuid ühtegi rikkumist ei pannud toime mõni abisaaja.

52      Arvestades eeltoodut, rikkus komisjon väidetavalt määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 1 kohaldamisega õigusnormi.

53      Komisjon Eesti Vabariigi argumentidega ei nõustu.

54      Vastavalt määruse nr 73/2009 II lisale tuleb SMR 1 nõuetena käsitleda nõudeid, mis on sätestatud direktiivi 79/409 artikli 3 lõikes 1 ja lõike 2 punktis b, artikli 4 lõigetes 1, 2 ja 4 ning artikli 5 punktides a, b ja d. SMR 5 nõuetena tuleb käsitleda nõudeid, mis on sätestatud direktiivi 92/43 artiklis 6 ja artikli 13 lõike 1 punktis a.

55      Eesti Vabariigi selgitustest tuleneb, et SMR 1 ja SMR 5 nõuete kohaldamisala nõuetele vastavuse süsteemi raames piirdus kaitstavate aladega. Ent eelkõige direktiivi 79/409 artikli 3 lõike 2 punktist bnähtub, et nii kaitseala sees kui ka sellest väljaspool asuvate lindude elupaikade hooldus ja hoidmine peab toimuma vastavalt ökoloogilistele vajadustele. Samuti kehtestab selle direktiivi artikkel 5 liikmesriikide kohustuse luua üldine kaitsekord, mis keelab muu hulgas artiklis 1 nimetatud lindude tapmise, püüdmise või häirimise ja nende pesade hävitamise.

56      Samuti möönis Eesti Vabariik vastuses menetlust korraldavatele meetmetele, millele viidatakse eespool punktis 6, et nõuet, mis SMR 1 nõudena tuleneb direktiivi 79/409 artikli 5 punktidest a, b ja d, nõuetele vastavuse süsteemis määratletud ei olnud. Samuti möönis ta, et selles süsteemis ei olnud määratletud ka SMR 5 nõudena kehtestatud nõuet, mis tulenes direktiivi 92/43 artikli 13 lõike 1 punktist a.

57      Eesti Vabariik väidab aga ka seda, et normid, mis vastasid direktiivi 79/409 artikli 5 punktidele a, b ja d ning direktiivi 92/43 artikli 13 lõike 1 punktile a, olid siseriiklikku õigusesse üle võetud looduskaitseseaduse § 55 lõigetega 6 ja 7 ning et see seadus oli kohaldatav kogu Eesti territooriumil.

58      Kuid Eesti Vabariik ei selgita, kuidas looduskaitseseadus üldiselt, ja täpsemalt selle § 55 lõiked 6 ja 7 saavad täita nõuetele vastavuse süsteemi eesmärki, kui seda süsteemi iseenesest ei kohaldatud, samas kui komisjon heidab talle sisuliselt ette seda, et ta ei määratlenud, kohaldanud ja kontrollinud kõigi abisaajate suhtes direktiivides 79/409 ja 92/43 kehtestatud kõiki nõudeid, mis olid sätestatud SMR nõuetena ja järelikult just nõuetele vastavuse süsteemis.

59      Pealegi viitas Eesti Vabariik vastuses menetlust korraldavale meetmele looduskaitseseaduse § 55 lõikele 6¹, mis pidavat vastama SMR 1 nõudele, kuid sellest sättest ei nähtu, et see keelab metslindude tapmise, nagu näeb ette direktiivi 79/409 artikli 5 punkt a. Samuti, mis puudutab SMR 5 nõuet, siis märkis komisjon kohtuistungil, et direktiiv 92/43 sisaldab kaitstavate taimede loetelu, mis on pikem kui loetelu, mille oli kehtestanud Eesti Vabariik, ning viimane sellele vastu ei vaielnud. Lisaks esitas komisjon Eesti ametiasutuste poolt 2009. aastal välja antud ja põllumajandustootjatele suunatud reklaamtrükise, millest nähtus, et erinevalt Eesti Vabariigi tõendamata väidetest peeti osa SMR 1 ja SMR 5 nõueteks loetavaid nõudeid kohustuslikuks ainult teatavatel kaitstavatel aladel, mitte kõigil aladel.

60      Samuti, Eesti Vabariigi argumendist, et linde, kes ei pesitse mitte kaitstavatel aladel, vaid põllumajandusmaadel, kaitstakse GAEC standardi nõude alusel, mis keelab rohumaade hekseldamise igal aastal enne 1. juulit, ei piisa selleks, et tõendada, et täielikult järgiti SMR 1 nõudeid, mis olid täpsemad. Lisaks, nagu täheldab komisjon ja nagu möönab ka Eesti Vabariik ise, moodustavad rohumaad ainult umbes ühe kolmandiku põllumajandusmaast.

61      Samamoodi ei tõenda „täiendav“ meede, mille kohaselt kehtestas Eesti Vabariik väljaspool kaitstavaid alasid „raierahu“ riigimetsas kevadisel lindude pesitsus- ja poegade üleskasvatamise perioodil, et nõudeid, mis on selgelt SMR 1 nõuetena sätestatud direktiivis 79/409, järgiti täielikult nõuetele vastavuse süsteemi raames.

62      Mis puudutab SMR 1 ja SMR 5 nõuete täitmise kontrolli, siis tuleb meenutada, et liikmesriigi kohustus on tõendada, et komisjoni tuvastatud kontrollide ebapiisavus ei vasta tõele (vt selle kohta kohtuotsus, 4.2.2016, Itaalia vs. komisjon, T‑686/14, ei avaldata, EU:T:2016:58, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

63      Käesolevas asjas on Eesti Vabariigi kinnitus, et kontrolle viidi läbi nii kaitstavatel aladel kui ka väljaspool neid alasid, et need kontrollid puudutasid kõiki põllumajandusfondidest abi saajaid ja et tuvastati ainult selliste isikute toime pandud rikkumisi, kes ei olnud aastatel 2009–2011 abi saajad, põhjendamata argument, mis ei tõenda õiguslikult piisavalt, et läbi viidi usaldusväärsed ja toimivad kontrollid, mis tagasid, et rahalise abi andmise tingimusi järgiti nõuetekohaselt.

64      Ühtlasi, kuna eespool punktides 55–61 esitatud seisukohtadest tuleneb, et SMR 1 ja SMR 5 nõuded olid määratletud ja neid kohaldati Eesti territooriumil nõuetele vastavuse süsteemis vaid osaliselt, sai neid väidetavalt läbi viidud kontrolle teostada selle nõuetele vastavuse raames ka ainult osaliselt. Vähemalt ei ole Eesti Vabariik selgitanud, kuidas neid SMR nõudeid sai kohaldada ja kontrollida nõuetele vastavuse süsteemis ja kuidas sai vajaduse korral nende tagajärjel põllumajandustootjatele antavaid toetusi vähendada juhtudel ja määral, mil asjassepuutuvad nõuded ei olnud eelnevalt SMR nõuetena määratletud.

65      Lisaks tugineb Eesti Vabariik edutult asjaolule, et SMR 1 ja SMR 5 nõuete täitmist on praktikas raske kontrollida, sest vastavalt kindlalt väljakujunenud kohtupraktikale ei saa liikmesriik liidu õigusnormidega ette nähtud sobivate kontrollide rakendamata jätmise õigustamiseks tugineda praktilistele raskustele (vt selle kohta kohtuotsus, 22.1.2013, Kreeka vs. komisjon, T‑46/09, EU:T:2013:32, punkt 241).

66      Viimaks, Eesti Vabariigi argumenti, mille kohaselt moodustab komisjoni etteheide seoses SMR 5 nõudega vaid 0,8% selle SMR nõude kohaldamisalast tema territooriumil, korratakse teise väite raames ja seda argumenti käsitletakse selle väite analüüsimisel.

67      Eeltoodust tuleneb, et kuigi komisjon möönis menetlusdokumentides, et Eesti Vabariik oli saavutanud mitu SMR 1 ja SMR 5 nõuete eesmärki, tuvastas ta õigesti teise etteheite raames esile toodud rikkumised.

68      Järelikult tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.

 Väite kolmas osa, mis puudutab kuuendat etteheidet, mille kohaselt puuduvad tõendid seoses SMR 4 nõudega tehtud kontrollide kohta 2009. ja 2010. aastal

69      Kuues etteheide, millele Eesti Vabariik vastu vaidleb, on seotud sellega, et Eesti ei ole tõendanud, et ta tegelikult kontrollis, kas põllumajandustootjad järgivad direktiivi 91/676 III lisa punktis 2 SMR 4 nõudena ette nähtud keeldu mitte laotada loomasõnnikut, mis sisaldab rohkem kui 170 kg lämmastikku ühe hektari kohta.

70      Eesti Vabariik väidab, et vastavalt juhendmaterjalile pidid SMR 4 nõuete täitmist kontrollivad järelevalveametnikud enne kohapealset kontrolli tutvuma iga põllumajandustootja põlluraamatuga, eelkõige peetavate loomade osas, ja väetusplaaniga, et arvutada välja, kas järgitud on nõuet 170 kg lämmastikku hektari kohta. Eesti Vabariik lisab, et kui eeltöö tulemusena kohapealses kontrollis – mis alati järgnes eeltööle – rikkumist ei tuvastatud, siis arvutuste tulemusi ei kajastatud ja kontrolliprotokolli kanti märkus „Kontrollitud: jah“. Seetõttu asjaolu, et need arvutused protokollides ei kajastunud, ei tähenda, et kontrolle ei teostatud, nagu väidab komisjon, vaid et piirnormi 170 kg lämmastikku hektari kohta ei olnud ületatud.

71      Niisugune tegutsemisviis on Eesti Vabariigi hinnangul kooskõlas määruse nr 1122/2009 artikli 54 lõike 1 punkti b alapunktiga ii. Lisaks võimaldab see komisjonil järgida kontrolli teostamist, muu hulgas enne kohapealset kontrolli tegelikult tehtud eeltööd. Nii on isegi juhul, kui ühtegi rikkumist ei tuvastata, võimalik teha olemasolevate andmete alusel hiljem uued arvutused.

72      Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

73      Määruse nr 1122/2009 artikli 54 lõike 1 punkti b alapunkt ii sätestab sisuliselt, et iga kohapealse kontrolli kohta koostab pädev kontrolliasutus protokolli ja see protokoll sisaldab muu hulgas osa, mis kajastab eraldi iga õigusakti ja standardi kontrolle ning täpsustab eelkõige tehtud kontrolli laadi ja ulatust.

74      Nagu märgib ka Eesti Vabariik, jätavad määruse nr 1122/2009 artikli 54 lõike 1 punkti b alapunkt ii ja selle määruse muud sätted nagu halduskontrolle käsitlev artikli 53 lõige 4 liikmesriikidele kaalutlusruumi kontrolliprotokolli esitusviisi üle otsustamisel. Kuid liikmesriikidel on kohustus seada sisse tõhus kontrolli- ja järelevalvesüsteem, mis võimaldab tagada toetuse andmise sisuliste ja vormiliste tingimuste nõuetekohase täitmise (vt selle kohta kohtuotsused, 14.4.2005, Hispaania vs. komisjon, C‑468/02, ei avaldata, EU:C:2005:221, punktid 35 ja 36, 5.7.2012, Kreeka vs. komisjon, T‑86/08, EU:T:2012:345, punkt 114, ja 17.5.2013, Bulgaaria vs. komisjon, T‑335/11, ei avaldata, EU:T:2013:262, punkt 133). Seetõttu tuleb neil korraldada oma halduskontrollid ja kohapealsed kontrollid nii, et need võimaldaksid tõendada selle kohustuse täitmist.

75      Käesolevas asjas ei vaidle Eesti Vabariik vastu kokkuvõtlikus aruandes tehtud järeldusele, et inspektorite poolt väidetavalt tehtud arvutusi hoiti toimikus alles ainult juhul, kui ületati piirmäära 170 kg lämmastikku hektari kohta.

76      Eesti Vabariik kinnitas küll haldusmenetluses, et kui arvutused oleksid näidanud piirnormi ületamist, oleks need kantud rikutud nõude hindamise lehele. Kuid see argument ei ole kontrollitav, sest Eesti Vabariigi kinnitusel aastatel 2009–2011 ühtegi piirnormi ületamist ei tuvastatud.

77      Seda arvestades võisid arvutuste puudumine ja pelga märkusega „Kontrollitud: jah“ piirduvate kontrolliprotokollide lakoonilisus panna komisjoni mõistlikult kahtlema väidetavate kontrollide tegelikus asetleidmises ja viia ta seisukohani, et määruse nr 1122/2009 artikli 54 lõike 1 punkti b alapunkti ii on rikutud.

78      Tõsi, Eesti Vabariik väitis haldusmenetluses, et kohustus kontrollida asjassepuutuvatest normidest kinnipidamist tuleneb 11. mai 1994. aasta veeseadusest (RT I 1994, 40, 655).Kuid see seadus ei tõenda kontrollide tegelikku asetleidmist ja tõhusust.

79      Samuti võimalus teha olemasolevate andmete alusel hiljem uued arvutused ei saa iseenesest tagada, et nõutud kontrollid viidi läbi õigel ajal. Seda enam, et kokkuvõtlikust aruandest nähtub 23.–27. mai 2011. aasta kontrollkäigu raames audiitorite juuresolekul läbi viidud kohapealsete kontrollide kohta, et Eesti ametiasutused selgitasid, et nende inspektorid olid loobunud arvutuste tegemisest muu hulgas seetõttu, et põldude register näitas künnisest kinnipidamist.

80      Eesti Vabariik väidab lõpuks, et arvestades olemasolevaid andmeid, oli võimatu, et piirmäära 170 kg lämmastikku hektari kohta ületati, mistõttu ei saadud liidu fonde ohustada, ning et komisjon kohaldas vääralt määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1.

81      Kuid komisjon võis piisavalt veenvate kontrolliprotokollide puudumise tõttu asuda seisukohale, et pole tagatud, et asjassepuutuvad olemasolevad andmed olid piisavalt usaldusväärsed ja tõelevastavad. Seetõttu ei saa Eesti Vabariik neid andmeid arvestades vaielda vastu liidu fondidele kahju tekkimise ohu olemasolule.

82      Seetõttu tuleb esimese väite kolmas osa tagasi lükata.

 Väite neljas osa, mis puudutab seitsmendat etteheidet, mille kohaselt oli SMR 4 nõude kohase sõnnikuhoidlate mahutavuse kontroll ebapiisav

83      Seitsmes etteheide, millele Eesti Vabariik vastu vaidleb, käsitleb SMR 4 nõuet, täpsemalt direktiivi 91/676 II lisa punkti A 5. Selle kohaselt ei edastanud Eesti Vabariik komisjonile tõendeid selle kohta, et enne sõnnikuhoidlate mahutite kohapealseid kontrolle tegid tema inspektorid ettevalmistustööd. Lisaks piirduti kohapealsete kontrollide käigus üksnes visuaalse kontrolliga.

84      Eesti Vabariik vaidleb vastu komisjoni hinnangule, et sõnnikuhoidlate mahutite mahutavuse kontrollid olid ebapiisavad.

85      Eesti Vabariik väidab selle kohta, et asjassepuutuvad kontrollid põhinesid inspektorite ettevalmistustööl, millele järgnes kohapealne kontroll. Ettevalmistustöö seisnes arvutustes olemasolevate andmete kogumi alusel, mille hulka kuulusid andmed asjassepuutuva põllumajandustootja peetavate loomade arvu ja liigi kohta. Kohapealse kontrolli käigus kontrolliti, kas ettevalmistustöös kasutatud andmed olid õiged. Seetõttu piisas koha peal lihtsalt visuaalsest kontrollist. Nimelt kontrolliti eelkõige, kas põllumajandustootja peetavate loomade arv ja liik vastas andmetele, mille alusel tehti esialgsed arvutused. Samuti sai mahutite võimaliku lekkekindluse puudumise tuvastada lihtsa visuaalse kontrolliga. Lõpuks, kuna andmed mahutite ehitamise kohta nähtuvad registritest ja kuna inspektorid võisid eeldada, et muud ametiasutused on oma töö teinud nõuetekohaselt, puudus vajadus läbi viia kohapealseid mõõtmisi. Seega ei saa inspektorite tehtud ettevalmistustööd arvestades asuda seisukohale, et sõnnikuhoidlate mahutite mahutavuse kontroll piirdus visuaalse kontrolliga, nagu väidab komisjon.

86      Pealegi tõendab teostatud kontrollide piisavust see, et aastatel 2009–2011 tuvastati rikkumisi. Lisaks viitas komisjon esimest korda kõnesolevate kontrollide kohta tõendite puudumisele alles 11. märtsi 2014. aasta kirjas.

87      Ka ei külastanud komisjon 23.–27. mail 2011 teostatud kontrolli käigus mitte ühegi sellise abisaaja tootmisüksust, kelle loomapidamishoonete juures oleks pidanud olema sõnnikuhoidla. Ta külastas vaid üht tootmisüksust, kus loomi peeti sügavallapanuga laudas. Ent veeseadus ei nõua sõnnikuhoidlat, kui sügavallapanuga laut mahutab kaheksa kuu sõnnikukoguse, ning sügavallapanuga lauda suhtes kehtivad erinevad kontrollimeetodid võrreldes teiste sõnnikuhoidlatega.

88      Viimaks esitasid Eesti ametiasutused komisjonile väidetavalt tõendid inspektorite tehtud ettevalmistustöö kohta.

89      Komisjon on seisukohal, et väite neljas osa ei ole põhjendatud.

90      Siinkohal olgu meenutatud, et liikmesriikidel tuleb sisse seada tõhus kontrolli- ja järelevalvesüsteem, mis võimaldab tagada toetuse andmise sisuliste ja vormiliste tingimuste nõuetekohase täitmise (vt eespool punktis 74 viidatud kohtupraktika), ja nad peavad suutma selle süsteemi olemasolu põhjendatult tõendada (kohtuotsus, 13.12.2012, Kreeka vs. komisjon, T‑588/10, ei avaldata, EU:T:2012:688, punkt 74).

91      Selles suhtes ei saa Eesti Vabariik end kaitsta argumendiga, et sügavallapanuga lautade – nagu see, mida komisjon kontrollkäigu raames külastas – suhtes kehtivad kontrollimeetodid erinevad nendest, mida kasutatakse muude sõnnikuhoidlate puhul. Nimelt ei erista direktiivi 91/676 II lisa punkt A 5 kui SMR 4 nõue sügavallapanuga lautu muudest sõnnikuhoidlatest. Seetõttu isegi juhul, kui nende hoonete puhul ei ole vaja muid ladustamiskohti, sest nad on piisava mahutavusega, tuleb nende suuruse ja lekkekindluse suhtes läbi viia usaldusväärseid ja toimivaid kontrolle. Kuid Eesti Vabariik ei täpsusta, millised on niisuguste lautade suhtes kohaldatavad kontrollimeetodid, millele ta viitab.

92      Mis puudutab konkreetselt inspektorite ettevalmistustööd, siis nähtub toimikust, et Eesti Vabariik esitas komisjonile dokumendi, mis sisaldas „kontrollijuhiseid“. Kuid need juhised iseenesest ei tõenda konkreetselt tehtud ettevalmistustöö tegelikku asetleidmist ja usaldusväärsust. Selle kohta tuleb märkida, et Eesti ametiasutused möönsid 11. aprilli 2013. aasta e-kirjas esitatud selgitustes, et „Eesti õigusaktides ei ole sätestatud metoodikat sõnnikuhoidlate mahutavuse arvutamiseks“.

93      Oma menetlusdokumentides tugineb Eesti Vabariik veel kahele dokumendile, mis edastati komisjonile vastavalt 2013. aasta 10. mail ja 1. novembril ning millest üks puudutas sõnniku hoidmist ja sellega ümberkäimist ning teine sõnnikuhoidlate ehitamist.

94      Tuleb aga märkida, et Eesti Vabariik piirdub seeläbi viitega kahele mahukale hagi lisale, mis on vastavalt 117 ja 183 lehekülje pikkused ning sisaldavad lisaks ka linke muudele dokumentidele, ilma et ta selgitaks või määratleks lisade lõike, mis võiksid tõendada tema inspektorite ettevalmistustöö tegelikku asetleidmist ja usaldusväärsust, kusjuures esmapilgul ei tundugi need dokumendid seda tõendavat. 2. juuni 1991. aasta Üldkohtu kodukorra, mis kehtis hagiavalduse esitamise ajal, artikli 44 lõike 1 punktist c tuleneb aga, et hagi aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud peavad kas või ülevaatlikult ilmnema hagiavalduse enda tekstist ja seega ei piisa viitamisest menetlusdokumentide mahukatele lisadele (vt selle kohta kohtuotsus, 2.2.2012, Kreeka vs. komisjon, T‑469/09, ei avaldata, EU:T:2012:50, punkt 47). Lihtsat viidet nendele kahele dokumendile Üldkohus seega arvesse ei võta, kuna tema ülesanne ei ole lisadest otsida ja kindlaks teha asjassepuutuvaid hagi põhjendavaid argumente, ning kuna see viide ei määratle nendes lisades esitatud andmete seast piisavalt täpselt neid, mis Eesti Vabariigi argumente toetavad (vt selle kohta kohtuotsus, 17.9.2007, Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EU:T:2007:289, punktid 94 ja 99).

95      Igal juhul ei ilmne vaidlusest, et Eesti Vabariik oleks esitanud komisjonile tõendid, millest nähtub tema inspektorite ettevalmistustöö tegelik asetleidmine.

96      Mis puudutab kohalpealseid kontrolle, siis väitis Eesti Vabariik eelkõige kohtuistungil, et visuaalsetest kontrollidest põhimõtteliselt piisas, sest selles staadiumis kontrolliti vaid ettevalmistustöös kasutatud andmete õigsust.

97      Ent kuna komisjon võis – nagu nähtub ka eespool punktidest 91–95 – õigustatult kahelda selle ettevalmistustöö tegelikus asetleidmises ja usaldusväärsuses, tuleb asuda seisukohale, et ta võis seetõttu õigustatult kahelda ka kohapealsete visuaalsete kontrollide tõhususes.

98      Lisaks ei lükka Eesti Vabariik õiguslikult piisavalt ümber kahtlust, mis komisjonil võis tekkida seoses mahutite mahutavuse visuaalse kontrolli usaldusväärsuse ja toimivusega, kui ta väidab, et üksikasjalikum kontroll, nagu mahutite mõõtmine, ei olnud põhimõtteliselt vajalik, sest tema inspektorid said tugineda nende mahutite ehitamist puudutavatele andmetele ja muude ametiasutuste tööle, mille tegemise nõuetekohasust nad eeldasid. Nimelt ei tõenda Eesti Vabariik, et ta lisas need andmed ja töö kontrolliprotokollidesse, ega ka seda, et ta võimaldas komisjonil nendega tutvuda. Samuti ei ole Eesti Vabariik tõendanud, et komisjoni poolt oli ebamõistlik asuda seisukohale, et mahutite lekkekindluse reeglina visuaalne kontroll oli ebapiisav, et kindlaks teha, kas ka tegelikult oli võetud meetmeid lekete vältimiseks.

99      Samuti, kuigi nagu Eesti Vabariik väidab, annab rikkumiste tuvastamine tunnistust ka kontrollide läbiviimisest, ei võimalda see hinnata nende laadi, ulatust ja tegelikku tõhusust. Kuid komisjon kritiseerib seitsmenda etteheite raames just asjassepuutuvate kontrollide laadi ja nende tõhusust.

100    Viimaks tugineb Eesti Vabariik tulemusetult ka sellele, et alles 11. märtsi 2014. aasta kirjas, see tähendab pärast ajavahemikku, mille jooksul ta oleks saanud reageerida, nentis komisjon, et tal ei ole mingeid tõendeid direktiivi 91/676 II lisa punktis A 5 kehtestatud nõude järgimise kontrollide tegeliku sooritamise kohta. Nimelt tuleneb toimikust, et alates 24. augustist 2011 kritiseeris komisjon seda, et need kontrollid on ainult visuaalsed, ning et ta küsis Eestilt nende kohta selgitusi. Liiatigi ei saa tähelepanuta jätta, et vaidlustatud otsus võeti vastu alles 16. jaanuaril 2015, mistõttu oli Eesti Vabariigil pärast 11. märtsi 2014 veel piisavalt aega, et komisjonile veenvaid tõendeid esitada.

101    Järelikult tuleb esimese väite neljas osa tagasi lükata.

102    Arvestades kõiki eespool toodud kaalutlusi tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.

 Neljas väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust

103    Eesti Vabariik väidab määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõikele 2 tuginedes, et vaidlustatud otsus ega kokkuvõtlik aruanne ei sisalda põhjuseid, miks komisjon otsustas tema suhtes kohaldada 2% kindla määraga finantskorrektsiooni, kuigi see korrektsioon on suurem kui tegeliku kahju arvestusest tulenev korrektsioon.

104    Komisjoni hinnangul on see väide põhjendamata.

105    Vastavalt määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõikele 2 kohaldatakse kindla määraga korrektsioone üksnes siis, kui juhtumi laadi või selle tõttu, et liikmesriik ei ole esitanud komisjonile vajalikku teavet, ei ole võimalik proportsionaalsete jõupingutustega teha täpsemalt kindlaks liidule tekitatud rahalist kahju.

106    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artikliga 296 nõutud põhjendustest selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja liidu kohtul kontrolli teostada. Põhjendamiskohustuse ulatus sõltub aga asjassepuutuva õigusakti laadist ja selle vastuvõtmise kontekstist (kohtuotsus, 6.7.2015, Itaalia vs. komisjon, T‑44/11, ei avaldata, EU:T:2015:469, punktid 78 ja 79 ning seal viidatud kohtupraktika).

107    Mis puudutab täpsemalt komisjoni otsuseid põllumajandusfondide raamatupidamisarvestuste kontrollimise ja heakskiitmise valdkonnas, siis meenutab kohtupraktika, et selline otsus võetakse vastu kokkuvõtliku aruande ning komisjoni ja puudutatud liikmesriigi vahelise kirjavahetuse alusel. Seetõttu tuleb nimetatud otsuse põhjendusi pidada piisavaks, kui riik, kellele otsus on adresseeritud, oli tihedalt seotud otsuse väljatöötamise menetlusega ja kui talle olid teada põhjused, mille tõttu komisjon leidis, et liidu fondidest ei peaks vaidlusalust summat maksma (kohtuotsused, 26.9.2012, Itaalia vs. komisjon, T‑84/09, ei avaldata, EU:T:2012:471, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 6.7.2015, Itaalia vs. komisjon, T‑44/11, ei avaldata, EU:T:2015:469, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

108    Käesolevas asjas nähtub esiteks toimikust, et Eesti ametiasutused olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetlusega seotud kogu haldusmenetluse jooksul.

109    Teiseks, kokkuvõtlik aruanne loetleb toime pandud rikkumised, tuues esile rikutud nõuded. Selles viidatakse ka dokumendile AGRI‑2005‑64043 „Teatis, milles komisjon annab teada, kuidas ta kavatseb EAGGFi tagatisrahastu nõuetele vastavuse menetluses käsitleda puudusi liikmesriikide rakendatud nõuetele vastavuse kontrolli süsteemis“, mille teatud eeskirju korratakse. See dokument kirjeldab muu hulgas tingimusi, mille esinemisel kohaldatakse kas 2‑, 5‑ või 10 %-list korrektsioonimäära. Kokkuvõtlik aruanne loetleb ka „kergendavad asjaolud“, mis lubavad käesolevas asjas kohaldada 2 %-list kindla määraga korrektsiooni, mis on kõige madalam kindla määraga korrektsioon üldse.

110    Eeltoodut arvestades ei saanud Eesti Vabariik mitte olla teadlik põhjustest, miks tema suhtes kohaldati ajavahemikul 2009–2011 makstud abi 2% kindla määraga finantskorrektsiooni.

111    Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.

 Teine väide, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 2

112    Teises väites leiab Eesti Vabariik, et vaidlustatud otsus rikub proportsionaalsuse põhimõtet ja et see on määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 2 „väära kohaldamise“ tulemus. Kuid selle väite põhjenduskäigust nähtub siiski, et Eesti Vabariik vaidleb vastu tema suhtes kohaldatud kindla määraga finantskorrektsioonile, tuues põhjenduseks, et esiteks ei ole ta toime pannud süsteemset viga, teiseks ei olnud täidetud tingimused selleks, et komisjon saaks seda laadi korrektsiooni kohaldada, ning kolmandaks oli kohaldatud määr igal juhul ebaproportsionaalne. Seda arvestades tuleb väide jagada kolmeks osaks.

 Väite esimene osa, mille kohaselt puudus süsteemne viga

113    Eesti Vabariik väidab, et ta on esimese väite raames tõendanud, et tema kontrollisüsteemis ei esinenud süsteemseid vigu. Esimesest väitest nähtub tema hinnangul, et komisjoni etteheited on alusetud või puudutavad ainult üksikjuhtumeid, mis ei sea kahtluse alla kontrollisüsteemi kui terviku usaldusväärsust. Seetõttu jõudis komisjon ekslikult järeldusele, et Eesti ei ole kandnud kulutusi kooskõlas liidu õigusega ja on seega tekitanud ohu liidu põllumajandusfondidele.

114    Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

115    Antud juhul tuleb meenutada, et esimene väide lükati tagasi, mistõttu eeldus, millele Eesti Vabariik tugineb, on vale. Täpsemalt nähtub selle väite analüüsist, et Eesti Vabariik ei ole tõendanud, et komisjoni etteheited olid põhjendamata või et need puudutasid ainult üksikjuhtumeid.

116    Lisaks tuleneb määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõigetest 1 ja 2, et otsus jätta teatud kulutused liidu rahastamisest välja ei nõua, et oleks tuvastatud süsteemne või oluline viga liidu normide kohaldamisel (vt selle kohta kohtuotsus, 28.1.2016, Sloveenia vs. komisjon, T‑667/14, EU:T:2016:34, punkt 24). Niisuguse otsuse võib teha piiratud või lausa juhuslike rikkumiste korral. Vaid selle ulatus peab näitama toime pandud rikkumiste mõõdet, milleks võib olla süsteemsus.

 Väite teine osa, mille kohaselt ei olnud täidetud tingimused selleks, et komisjon saaks kohaldada kindla määraga korrektsiooni

117    Eesti Vabariik on seisukohal, et määrates talle vaidlustatud otsusega 2% kindla määraga finantskorrektsiooni, kohaldas komisjon vääralt määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 2. Nimelt tuleneb sellest sättest, et komisjonil on õigus kindla määraga finantskorrektsiooni kohaldada üksnes siis, kui juhtumi laadi või selle tõttu, et liikmesriik ei ole esitanud komisjonile vajalikku teavet, ei ole võimalik proportsionaalsete jõupingutustega teha täpsemalt kindlaks liidule tekitatud rahalist kahju. Ent Eesti Vabariigi hinnangul ei olnud ükski nendest tingimustest käesolevas asjas täidetud. Nimelt esitas ta komisjonile selles küsimuses kogu vajaliku teabe.

118    Komisjon on seisukohal, et väite teine osa ei ole põhjendatud.

119    Määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõige 1 sätestab, et „[k]omisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse liidu rahastamisest väljajäetavad summad, kui ta leiab, et […] kulusid ei ole kantud kooskõlas liidu õigusega“. Selle määruse artikli 52 lõige 2 näeb selleks ette, et „[k]omisjon hindab väljajäetavaid summasid tuvastatud mittevastavuse raskusastme alusel [ning] võtab arvesse rikkumise laadi ja liidule tekitatud rahalist kahju“.

120    Lisaks näeb määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõige 2 veel ette, et:

„Komisjon tugineb väljajätmisel alusetult kulutatud summade kindlaksmääramisele ning kui nende kindlaksmääramine ei ole proportsionaalsete jõupingutustega võimalik, võib komisjon kohaldada ekstrapoleeritud või kindla määraga korrektsioone. Kindla määraga korrektsioone kohaldatakse üksnes siis, kui juhtumi laadi või selle tõttu, et liikmesriik ei ole esitanud komisjonile vajalikku teavet, ei ole võimalik proportsionaalsete jõupingutustega teha täpsemalt kindlaks liidule tekitatud rahalist kahju.“

121    Viimaks on liikmesriigi kohustus tõendada, et komisjon on tuvastatud rikkumiste finantstagajärgede kohta teinud valed järeldused (kohtuotsus, 5.2.2015, Itaalia vs. komisjon, T‑387/12, ei avaldata, EU:T:2015:7, punkt 61).

122    Käsitletavas asjas tuleneb käesoleva väite esimese osa analüüsist, et finantskorrektsioon, mida kohaldati vaidlustatud otsuses, ei sõltu sellest, kas tõendatud on tuvastatud rikkumiste süsteemsus.

123    Lisaks ei täpsusta Eesti Vabariik vähimalgi määral oma argumenti, et teave, mille ta komisjonile esitas, võimaldas viimasel antud asjaolude suhtes proportsionaalsete jõupingutustega kindlaks teha liidu kantud täpse rahalise kahju.

124    Vastupidi Eesti Vabariigi väidetule ei ole asjaolu, et ta näitas komisjonile, milline on liidu fondidele tema poolt omaks võetud rikkumistega tekitatud kahju summa, tõend selle kohta, et komisjon oleks proportsionaalsete jõupingutustega saanud kindlaks teha, milline on liidule tekitatud kahju summa seoses nende rikkumistega, mille Eesti Vabariik vaidlustas.

125    Seega on teise väite teine osa põhjendamatu.

 Väite kolmas osa, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

126    Eesti Vabariik on seisukohal, et juhul kui komisjoni etteheidetud rikkumised leiavad kinnitamist, on viimase poolt talle määratud 2% kindla määraga korrektsioon ebaproportsionaalne võrreldes rikkumise laadi, ulatuse ja tõsidusega.

127    Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

128    Kohtupraktika seoses finantskorrektsiooni summaga on kinnistunud selles osas, et komisjon on tõesti kohustatud järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on sobiv ja vajalik seatud eesmärkide saavutamiseks (kohtuotsus, 2.2.2012, Kreeka vs. komisjon, T‑469/09, ei avaldata, EU:T:2012:50, punkt 137).

129    Käesolevas asjas möönis komisjon, et üldiselt oli Eesti süsteem peaaegu täiuslik. Ta märkis ka kohtuistungil, ilma et talle vastu oleks vaieldud, et seda olukorda arvestades kohaldas ta aastate 2009–2011 suhtes ainult kõige madalamat, 2 %-list korrektsioonimäära. Tähelepanuta ei saa aga jätta asjaolu, et 2% korrektsioon võib vastata väiksele liidu eelarve kahju ohule ja rikkumise kergusele (kohtuotsus, 5.2.2015, Itaalia vs. komisjon, T‑387/12, ei avaldata, EU:T:2015:7, punkt 64).

130    Ammugi ei saa tähelepanuta jätta, et nagu märkis ka komisjon kohtuistungil, kohaldati 2 %-list korrektsioonimäära ainult 10%‑le tehtud kulutustest. Teisisõnu sai Eesti Vabariik liidu toetust 99,8% ulatuses kogu asjassepuutuvast summast ja tema tehtud kulutusi vähendati kokkuvõttes ainult 0,2% võrra.

131    Samuti nähtub esimese väite analüüsist tervikuna, et Eesti Vabariik järeldas mitu korda ekslikult, et kontrollid, mida ei teostatud nõuetele vastavuse süsteemi raames, võisid heastada rikkumisi selle süsteemi kontrollides, täpsustamata ka nende kontrollide ulatust ja seda, milline oli rikkumise tuvastamise korral mõju abisummale, mida asjassepuutuv põllumajandustootja oleks muidu saanud.

132    Mis puudutab täpsemalt komisjoni teist etteheidet, mis on seotud SMR 1 ja SMR 5 nõuetega, siis on Eesti Vabariik seisukohal, et kuna komisjon oli rahul kaitsealade kontrolliga, käis SMR 5 nõuete mittepiisavuse etteheide vaid taimeliikide kohta, mis ei asu kaitsealadel, milleks olid 20 leiukohta, mis tema territooriumil moodustab vaid 0,8% selle SMR kohaldamisalast. Seda arvestades leiab ta, et see olukord ei õigusta 2 %-list finantskorrektsiooni.

133    Kuid esimese väite teise osa analüüsist nähtub, et Eesti Vabariik ei ole esitanud asjaolusid, mis saaksid seada kahtluse alla komisjoni üldisemaid järeldusi seoses mitte ainult SMR 5 nõude, vaid ka SMR 1 nõude määratlemise, kohaldamise ja kontrolli ebapiisavusega aastatel 2009–2011.

134    Mis puudutab kuuendat, SMR 4 nõudega seotud etteheidet, siis märgib Eesti Vabariik, et komisjon on ekslikult arvutanud finantskorrektsiooni kõikide abisaajate pealt, kuna see SMR nõue kehtib vaid abisaajatele, kes asuvad nitraaditundlikul alal, kuid Eestis asub enamik abisaajatest väljaspool neid alasid.

135    Ent kuna liikmesriigid on abisaajate kohta andmete esitamiseks kõige paremas positsioonis, ei saa Eesti Vabariik tulemuslikult vaidlustada kindla määraga korrektsiooni, mis määrati kõige madalamale 2 %-lisele tasemele, kuna igal juhul möönab ta oma argumendis vastupidi, et väike osa abisaajaid – kelle kohta ta arvandmeid välja ei too – asus nimetatud tundlikel aladel, kohustudes seega asjassepuutuvat SMR nõuet täitma.

136    Mis puudutab seitsmendat etteheidet, mis samuti on seotud SMR 4 nõudega, siis väidab Eesti Vabariik, et oma finantskorrektsioonis oleks komisjon pidanud arvesse võtma asjaolu, et 23.–27. mail 2011 toimunud kontrollkäigu ajal tuvastas ta vaid ühe üksiku rikkumise.

137    Kuid komisjon ei pea ammendavalt tõendama siseriiklike ametiasutuste läbiviidud kontrollide puudulikkust või nende poolt esitatud arvandmete ebaõigsust, vaid peab üksnes esitama tõendeid selle kohta, et tal on kontrollimiste või arvandmete suhtes tõsine ja põhjendatud kahtlus (kohtuotsused, 18.5.2000, Belgia vs. komisjon, C‑242/97, EU:C:2000:255, punkt 33, ja 12.5.2016, Itaalia vs. komisjon, T‑384/14, EU:T:2016:298, punkt 31).

138    Lisaks näidati esimese väite neljanda osa analüüsis, et direktiivi 91/676 II lisa punkt A 5 SMR 4 nõudena ei erista sügavallapanuga lauta nagu see, mida komisjon kontrollkäigu jooksul külastas, muudest sõnnikuhoidlatest, ja et Eesti Vabariik ei saa kaitsta end argumendiga, et nende hoidlate suhtes kehtivad spetsiifilised kontrollimeetodid, jättes need täpsustamata.

139    Pealegi tugines seitsmes etteheide mitte ainult kohapealsete kontrollide ebapiisavusele, vaid ka asjaolule, et Eesti ametiasutused ei esitanud tõendeid inspektorite poolt väidetavalt tehtud ettevalmistustöö kohta. Ent esimese väite neljanda osa analüüsist tuleneb, et Eesti Vabariik ei ole edukalt vastu vaielnud selle kaheaspektilise kriitika põhjendatusele.

140    Eeltoodut arvestades võis komisjon järeldada, et 23.–27. mai 2011. aasta kontrollkäigu jooksul tuvastatud rikkumine ei olnud üksikjuhtum.

141    Seega nähtub väite kolmanda osa analüüsist, et see ei ole põhjendatud.

142    Seetõttu tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

 Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet

143    Eesti Vabariik väidab, tuginedes eelkõige oma esimesele väitele, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ei hinnanud komisjon hoolsalt ja erapooletult tõendeid ja selgitusi, mille Eesti oli esitanud ja mis tõendavad, et aastatel 2009–2011 kas ei esinenud nõuetele vastavuse süsteemi rakendamisel puudusi või esines neid etteheidetust oluliselt väiksemal määral.

144    Komisjon vaidleb vastu selle väite põhjendatusele.

145    Liidu õiguses kuulub haldusmenetluses antud tagatiste hulka ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 41 tulenev hea halduse põhimõte, mis on seotud hoolsuskohustusega, see tähendab pädeva institutsiooni kohustusega uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud juhtumi puhul tähtsust omavaid asjaolusid (kohtuotsus, 27.9.2012, Applied Microengineering vs. komisjon, T‑387/09, EU:T:2012:501, punkt 76; vt selle kohta ka kohtuotsus, 16.9.2013, ATC jt vs. komisjon, T‑333/10, EU:T:2013:451, punkt 84).

146    Kuid käesolevas asjas tuleb kohe märkida, et Eesti Vabariik viitab esimesele väitele, et tõendada, et tema esitatud tõendeid ja selgitusi ei ole uuritud hoolikalt ja erapooletult tulemusetult, kuna esimene väide tuleb tagasi lükata.

147    Ent Eesti Vabariik märgib ka, et ta oli edastanud materjalid, millega komisjon ei olnud veel kahepoolse kohtumise ajaks tutvunud, sest viimane ei olnud neid ära tõlkinud, ja et tõlgete puudumise tõttu ei saanud sel kohtumisel toimuda sisulist arutelu.

148    Nagu toonitab Eesti Vabariik, sätestab komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGFi ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT 2006, L 171, lk 90), artikli 11 lõike 1 kolmas lõik, et kui komisjon tuvastab, et tehtud kulutused ei ole liidu eeskirjadega kooskõlas, kutsub komisjon liikmesriigi kahepoolsetele läbirääkimistele, mille käigus ta püüab liikmesriigiga kokku leppida muu hulgas liidule tekitatud rahalises kahjus.

149    Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, on see kahepoolne kohtumine komisjoni otsusele üksnes eelstaadium, kuid siiski on oluline, et selle käigus vaieldaks kõigi erimeelsuste üle ja et oma otsuse vastuvõtmise ajal võtaks komisjon arvesse kõiki sellel kohtumisel läbi vaieldud teemasid (kohtuotsus, 18.9.2003, Ühendkuningriik vs. komisjon, C‑346/00, EU:C:2003:474, punktid 69 ja 70).

150    Antud juhul ei vaidle komisjon vastu sellele, et Eesti Vabariigi edastatud dokumentide tõlkimisega hilinemine võis takistada kohtumise kulgemist.

151    Kuid toimikust ei nähtu, et dokumentide tõlkimisega hilinemise tõttu oleksid Eesti ametiasutused palunud kahepoolse kohtumise edasi lükata ja et sellest oleks keeldutud.

152    Lisaks on kahepoolne kohtumine, mille eesmärk on tagada kõigi asjassepuutuvate asjaolude hoolikas ja erapooletu uurimine, andes siseriiklikele ametiasutustele võimaluse esitada raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise ettepanekute suhtes oma seisukoht, kaitseõiguste järgimise põhimõtte väljendus (vt selle kohta kohtuotsus, 9.6.2005, Hispaania vs. komisjon, C‑287/02, EU:C:2005:368, punkt 38), mis on sätestatud ka põhiõiguste harta artiklis 41. Ent selle põhimõttega seotud rikkumise esinemise tagajärjeks saab olla tühistamine ainult siis, kui asjassepuutuv menetlus oleks võinud lõppeda teisiti, kui hageja oleks selle rikkumise puudumisel saanud end paremini kaitsta (vt selle kohta kohtuotsus, 26.9.2014, Flying Holding jt vs. komisjon, T‑91/12 ja T‑280/12, EU:T:2014:832, punkt 72).

153    Kuid Eesti Vabariik ei esita selle kohta ühtegi tõendit ja komisjon märgib, ilma et talle vastu vaieldaks, et asjassepuutuvad dokumendid lõpuks tõlgiti ja ta võttis neid enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist arvesse. Pealegi nähtub toimikust, et pärast kahepoolset kohtumist esitas Eesti Vabariik komisjonile veel palju täiendavat teavet.

154    Eesti Vabariik viitab tulemusetult ka sellele, et 22. aprillil 2014 esitas ta lepitustaotluse komisjoni organile, mis on asutatud määruse nr 885/2006 artikli 12 alusel, ja et see organ lükkas tema taotluse tagasi ainult põhjusel, et tegemist ei ole põhimõttelise küsimusega. Eesti Vabariik nimelt ei vaidlusta asjaolu, et tema taotlusel ei olnud sellist eset. Kuid määruse nr 885/2006 artikli 16 lõike 2 teisest lõigust tulenebki, et lepitusorgani eesistuja võib lepitustaotluse vastu võtmata jätta, kui selles ei tõstatata ühtegi põhimõttelist küsimust. 

155    Eesti Vabariik väidab samuti, et ta teavitas edutult komisjoni 24. oktoobri 2011. aasta e‑kirjas sellest, et direktiivi 79/409 artikli 5 punkt a on siseriiklikku õigusesse üle võetud looduskaitseseaduse § 55 lõikega 6¹.

156    Kuid esimese väite teise osa analüüsist nähtub, et SMR 1 nõudena direktiivi 79/409 artikli 5 punktidest a, b ja d tulenevat nõuet ei olnud nõuetele vastavuse süsteemis määratletud (vt eespool punkt 56). Seetõttu ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud asjassepuutuvat teavet arvesse. Liiati ei sisalda komisjonile edastatud looduskaitseseaduse § 55 lõike 6¹ tekst metslindude tapmise keeldu, vastupidi sellele, mis on ette nähtud direktiivi 79/409 artikli 5 punktis a.

157    Eesti Vabariik vaidleb vastu veel komisjoni etteheitele, et ta ei esitanud arvutusi, mis näitavad, et Eesti inspektorid kontrollisid ka tegelikult seda, kas põllumajandustootjad järgisid SMR 4 nõudena kehtivat nõuet mitte laotada loomasõnnikut , mis sisaldab rohkem kui 170 kg lämmastikku ühe hektari kohta, nagu on ette nähtud direktiivi 91/676 III lisa punktis 2, kuigi ta esitas tõendid nende kontrollide toimumise kohta.

158    Eesti Vabariik põhjendab seda seisukohta minimaalselt. Oma menetlusdokumentides viitab ta ainult 11. aprilli 2013. aasta e‑kirjale, mis ei sisalda aga iseenesest arvutusi, mida inspektorid väidetavalt oma ettevalmistustöö käigus tegid. Selles e‑kirjas on vaid tagantjärgi tehtavate arvutuste näited ja komisjon märgib õigesti, et need ei saanud tõendada, et tegelikult toimusid kontrollid õigel ajal.

159    Ent nagu juba märgitud eespool punktis 36, on liikmesriik kohustatud sisse seadma tõhusa järelevalvesüsteemi ja see liikmesriik ei saa lükata ümber komisjoni konstateeringuid, ilma et ta esitaks oma väidete kinnituseks tõendeid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kohta. Sellest tuleneb, et komisjon võis esitatud dokumente arvestades ning hea halduse põhimõtet rikkumata järeldada, et Eesti Vabariigi esitatud näidisarvutused ei olnud piisavalt veenvad.

160    Viimaks väidab Eesti Vabariik, et komisjon süüdistab teda ekslikult selles, et ta edastas komisjonile kontrollijuhised, mis olid mõeldud inspektoritele, kes pidid kontrollima sõnnikuhoidlate mahutite vastavust SMR 4 nõudele, ja tõendid nende ettevalmistustöö kohta enne kohapealseid kontrolle alles pärast 23.–27. mai 2011. aasta kontrollkäiku ja isegi pärast kahepoolset kohtumist.

161    Siiski ei nähtu, et need etteheited – mis on esitatud ainult komisjoni menetlusdokumentides – olid vaidlustatud otsuse tegemise määrav põhjus. Eesti Vabariigi argument on seetõttu asjassepuutumatu. Igal juhul ei saa see, et Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides mainis komisjon, et asjassepuutuvad dokumendid esitati talle alles pärast kahepoolset kohtumist, tähendada, et ta ei võtnud neid enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist arvesse ning järelikult ei saa see asjaolu tõendada hea halduse põhimõtte rikkumist.

162    Seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.

 Viies väide, mille kohaselt on rikutud õiguskindluse põhimõtet

163    Eesti Vabariik on seisukohal, et komisjon on rikkunud õiguskindluse põhimõtet, kuna ta heitis talle ette, et 2009. aastal ei kontrollinud viimane määruse nr 73/2009 III lisas kehtestatud GAEC standardi „[m]aastikule iseloomulike vormide säilitamine“ kohaldamist, kuigi selle määruse artikli 149 kolmanda lõigu punkti b eestikeelsest versioonist tulenes, et seda normi tuli hakata kohaldama alles alates 2010. aastast.

164    Nagu märgib ka komisjon, kattub käesolev väide esimese väite esimese osaga, mille analüüsile tuleb siinkohal viidata.

165    Seega tuleb viies väide tagasi lükata põhjustel, mis on juba esitatud eespool punktides 20–45.

166    Kuna ükski Eesti Vabariigi esitatud väide ei ole põhjendatud, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

167    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

168    Kuna Eesti Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja vastavalt komisjoni nõudele mõista talt välja komisjoni kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Eesti Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista talt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. juulil 2017 Luxembourgis.

*       Kohtumenetluse keel: eesti.