1

Menetlusse astuja Grup Supeco Maxor, SL esitas 30. aprillil 2012 vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1) Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.

2

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:

3

Teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist on taotletud, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 35 ning hõlmavad muu hulgas teenuseid „oksjonid“ ja „erinevate kaupade komplekteerimine teiste huvides (v.a transport) […], mis võimaldab tarbijatel mugavalt kaupu vaadelda, valida ja osta lähiümbruse müügikohtades, sh poodides ja jaemüügikauplustes (edaspidi „jaemüügiteenused“).

4

Hageja El Corte Inglés, SA esitas 16. augustil 2012 taotletava kaubamärgi registreerimise suhtes kõigi taotlusega hõlmatud teenuste osas vastulause.

5

Vastulause põhines eelkõige järgmisel ELi kujutismärgil, mille taotlus esitati 18. juunil 2008 ja mis registreeriti 1. veebruaril 2012 numbri 6997407 all kaupade ja teenuste jaoks, mis kuuluvad eelkõige klassi 35:

6

Vastulause esitamise alusena tugineti määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktile b. Vastulauses sisalduvad muu hulgas järgmised märked „Kaupade ja teenuste loend“ ja „[vastulause] põhineb teataval osal asjaomastest kaupadest ja teenustest“, millele järgneb alljärgnevate klassi 35 kuuluvate teenuste loetelu: „reklaam; ärijuhtimine; ärihaldus; kontoriteenused“.

7

Vastulausete osakond rahuldas 28. veebruaril 2014 menetlusse astuja vastulause osaliselt, tuginedes taotletava kaubamärgi ja varasema kujutismärgi segiajamise tõenäosusele. Nimelt lükkas ta taotletava kaubamärgi registreerimistaotluse tagasi kõigi klassi 35 kuuluvate vaidlustatud teenuste osas. Vastulausete osakond leidis, et hageja tahe oli hõlmata kõik Nizza klassifikatsiooni vastava klassi alfabeetilises loendis nimetatud teenused ning tugines seejuures 20. juuni 2012. aasta teatele nr 2/12 (klassipäiste kasutamise kohta ühenduse kaubamärgi taotlustes ja registreeringutes sisalduvates kaupade ja teenuste loeteludes) (väljaanne Journal officiel de l’OHMI, 7/2012). Nii võrdles ta klassi 35 kuuluvaid taotletava kaubamärgiga hõlmatud teenuseid teenustega, mis on märgitud vastulauses ning teenustega „oksjonid“ ja „müügiautomaatide rentimine“, mis kuuluvad klassile 35 vastavasse teenuste alfabeetilisse loendisse, järeldades sellest, kas need on identsed või sarnased.

8

Menetlusse astuja esitas 24. aprillil 2014 vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.

9

EUIPO viies apellatsioonikoda rahuldas 4. detsembri 2014. aasta otsusega vastulause osaliselt (edaspidi „vaidlustatud otsus“), tühistades ja vastulausete osakonna otsuse ja muutes seda niivõrd, kuivõrd ta oli rahuldanud vastulause teenuste „oksjonid“ ning jaemüügiteenuste osas.

10

Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 14 kõigepealt, et hageja poolt vastulausete osakonnale esitatud vastulause ulatus piirdub teenustega, mis on vastulauses sõnaselgelt nimetatud. Ta märkis sellega seoses, et teenuseid „oksjonid“ ei ole vastulauses loetletud teenustena, mis kuuluvad varasema kaubamärgiga hõlmatud klassi 35 kuuluvate teenuste hulka, ning seetõttu ei ole hageja vastulausemenetluse või edasikaebuse menetlemise käigus kunagi väitnud, et tema vastulause põhineb ka neil teenustel. Apellatsioonikoja sõnul on hageja edasikaebuse selgitustes hoopis kinnitanud, et tema vastulause „põhineb teataval osal kaupadest ja teenustest“, mida varasemad kaubamärgid hõlmavad, osutades seejuures teenustele, mis on vastulauses sõnaselgelt loetletud. Apellatsioonikoda järeldas sellest, et vastulause ei põhine teenustel „oksjonid“ ega ole vaja teha kindlaks, kas varasem kaubamärk kaitses ka muid teenuseid, mis ei ole klassipäiste sõnasõnalise tähendusega hõlmatud.

11

Seetõttu piirdus apellatsioonikoda varasema kaubamärgiga hõlmatud teenuseid puudutavas osas teenuste sarnasuse uurimisel teenustega „reklaam, ärijuhtimine, ärihaldus, kontoriteenused“. Ta jõudis seisukohale, et need teenused ei ole sarnased teenustega „oksjonid“ ega ka taotletava kaubamärgiga hõlmatud jaemüügiteenustega (vaidlustatud otsuse punktid 36–42).

12

Hageja palub Üldkohtul:

13

EUIPO palub Üldkohtul:

14

Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

15

Hageja esitab sisuliselt üheainsa väite, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b.

16

Hageja ei vaidlusta seda, kuidas apellatsioonikoda on määratlenud asjaomase avalikkuse ja hinnanud vastavate tähiste sarnasust, vaid heidab viimasele ette seda, et ta ei ole teenuste võrdlemisel arvestanud teatavate vastulauses nimetamata, kuid varasema kaubamärgiga hõlmatud teenustega, muu hulgas teenustega „oksjonid“, ning on seega vääralt järeldanud, et puudub sarnasus ühelt poolt varasema kaubamärgiga hõlmatud teenuste ja teiselt poolt teenuste „oksjonid“ ja taotletava kaubamärgiga hõlmatud jaemüügiteenuste vahel.

17

Sellega seoses tuleb meenutada, et hageja on vastulause plangil tähistanud kastikese „põhineb teataval osal kaupadest ja teenustest“ ning seejärel loetlenud seal järgmised teenused: „reklaam; ärijuhtimine; ärihaldus; kontoriteenused“ (vt eespool punkt 6).

18

Ka ei ole hageja esitanud vastulause põhjendustes muud täpsustust teenuste kohta.

19

Nagu menetlusse astuja õigesti rõhutab, ei ilmne erinevalt vastulausest, mida käsitleti 15. jaanuari 2013. aasta kohtuotsuses Lidl Stiftung vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Lactimilk (BELLRAM) (T‑237/11, EKL, EU:T:2013:11), käesolevas asjas käsitletavast vastulausest mis tahes vastuolu, mis võiks tekitada kahtlusi teenuste osas, millel vastulause põhineb, kuna hageja on ühtaegu väljendanud oma tahet põhistada vastulauset üksnes teatavate tema kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenustega kui ka loetlenud ühe osa tema vastavas registreerimistaotluses nimetatud klassi 35 kuuluvatest teenustest.

20

Hageja leiab siiski, et apellatsioonikoda järeldas vastulause põhjal valesti, et vastulause puudutab üksnes teenuseid „reklaam; ärijuhtimine; ärihaldus; kontoriteenused“ ning et seda ei saa analüüsida nii, et see hõlmab ka teenuseid „oksjonid“. Ta tugineb selles osas teate nr 2/12 V punktile, mille kohaselt „enne [21. juunit 2012] registreeritud [ELi] kaubamärgi taotlusi, milles on kasutatud kõiki [Nizza klassifikatsiooni] teatava klassipäise üldisi nimetusi, käsitab [EUIPO] nii, et taotleja tahe on […] hõlmata kõiki selle klassi alfabeetilises loendis nimetatud kaupu ja teenuseid selle versiooni seisuga, mis on taotluse esitamise ajal jõus“. Kuna varasem kaubamärk on registreeritud enne 21. juunit 2012, kasutades Nizza klassifikatsiooni klassi 35 päises olevaid üldisi nimetusi, järeldas hageja selle põhjal, et tema vastulause põhineb ka teenustel „oksjonid“ ja „müügiautomaatide rentimine“, mis on selle klassi alfabeetilises loendis nimetatud.

21

Tuleb märkida, et kuigi teate nr 2/12 V punkti sõnastusest nähtub, et kaubamärgiga kaitstud kaubad ja teenused ei piirdu enne 21. juunit 2012 registreeritud ELi kaubamärke puudutavas osas nendega, mis on kaubamärgitaotluses sõnaselgelt nimetatud, ei saa ainuüksi sellest sõnastusest järeldada, et see hõlmatud kaupade ja teenuste lai tõlgendus on kohaldatav ka vastulausele, mis põhineb enne 21. juunit 2012 registreeritud kaubamärgil. Nagu EUIPO õigesti rõhutab, reguleerivad vastulause sisu ning vastulausemenetlust erinormid. Kohtupraktikat arvestades peab nende sätete alusel vastulauses olema selgesti ja täpselt märgitud kaubad ja teenused, millel vastulause põhineb.

22

Nii nähtub komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) (muudetud muu hulgas komisjoni 29. juuni 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1041/2005 (ELT L 172, lk 4)), eeskirja 15 lõike 2 punkti f enamikust muudest keeleversioonidest kui prantsuse keel, et vastulauses peab olema märgitud kaubad ja teenused, millel vastulause põhineb.

23

Vastab tõele, et määruse nr 2868/95 eeskirja 15 lõike 2 punkt f sätestab prantsuskeelses versioonis, et „[l]’acte d’opposition doit comporter […] les produits et services à l’encontre desquels l’opposition est forméeles“ (eesti keeles „vastulause sisaldab järgmist: [...] kaubad ja teenused, mille vastu vastulause on suunatud“).

24

Nagu aga EUIPO märgib, on prantsuskeelne versioon üks väheseid, mis on niimoodi sõnastatud ning asjaomase sätte enamikus muudes keeleversioonides on nimetatud kaupu ja teenuseid, millel vastulause põhineb. Nimelt on ingliskeelses versioonis märgitud „the goods and services on which the opposition is based“, saksakeelses versioonis „die Waren und Dienstleistungen, auf die sich der Widerspruch stützt“, itaaliakeelses versioonis „i prodotti e i servizi sui quali si basa l’opposizione“ ja hispaaniakeelses versioonis „los productos y servicios en los que se basa la oposición“.

25

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liidu õiguse normi ühes keeleversioonis kasutatud sõnastus olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Niisugune lähenemine oleks vastuolus liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudega. Kui erinevates keeleversioonides on lahknevusi, tuleb asjaomast normi tõlgendada vastavalt selle õigusakti üldisele ülesehitusele ja eesmärkidele, mille osa see norm on (vt kohtuotsus, 15.11.2012, Kurcums Metal, C‑558/11, EKL, EU:C:2012:721, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Mis puutub vastulausemenetlust reguleerivate õigusnormide üldisesse ülesehitusse, siis tuleb sarnaselt EUIPO‑le märkida esiteks, et kõik määruse nr 2868/95 eeskirja 15 lõike 2 punktides b–e ja g sisalduvad vastulause mainimise juhud, mis eelnevad ja järgnevad sama eeskirja punktis f sisalduvale mainimisele, puudutavad varasemat kaubamärki, mis kinnitab tõlgendust, et viimati nimetatud sättes on viidatud kaupadele ja teenustele, mis on hõlmatud varasema kaubamärgiga. Teiseks kinnitab määruse eeskirja 15 lõike 3 punkt a, mille kohaselt vastulause „võib“ sisaldada märget kaupade ja teenuste kohta, millele vastulause on suunatud, seda, et vastulauses olev viide vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupadele ja teenustele on üksnes vabatahtlik ega ühti määruse eeskirja 15 lõike 2 punktiga f, kuna eeskirja 15 lõike 3 punktis a on lausa täpsustatud, et sellise märke puudumisel peetakse vastulauset suunatuks kõikidele teenustele ja kaupadele, mis on hõlmatud ELi kaubamärgi taotlusega, millele vastulause on suunatud.

27

Mis puutub vastulause sisu reguleerivate normide eesmärki, siis tuleb märkida, et määrus nr 2868/95 eristab vastulauses kaht erinevat liiki märkeid, selliseid, mille puudumine võib määruse eeskirja 17 alusel tuua kaasa vastulause vastuvõetamatuse, mis on ette nähtud muu hulgas eeskirja 15 lõikes 2, ning selliseid, mis on ette nähtud sama eeskirja lõikes 3, mille puudumine toob kaasa tagajärgi üksnes vastulause põhjendatuse analüüsi suhtes. Nagu eespool punktis 26 märgitud, näeb kõnealuse lõike punkt a ette, et kui vastulause ei sisalda märget kaupade ja teenuste kohta, millele vastulause on suunatud, peetakse vastulauset suunatuks kõikidele teenustele ja kaupadele, mis on hõlmatud kaubamärgitaotlusega, millele vastulause on suunatud. Seevastu juhul, kui vastulause ei sisalda määruse eeskirja 15 lõike 2 punktis f nõutud märget, lükatakse vastulause eeskirja 17 lõike 4 alusel vastuvõetamatuna tagasi. Sama tingimus ei saa seega olla esitatud kõnealuse määruse eeskirja 15 nii lõikes 2 kui ka lõikes 3.

28

Neil asjaoludel ei võimalda see, et viide neile kaupadele ja teenustele, millel vastulause põhineb, määruse nr 2868/95 eeskirja 15 lõike 2 punkti f prantsuskeelses versioonis puudub – kusjuures selle väljajätmine näib ilmselgelt olevat üksnes kirjaviga –, tõlgendada vastavat sätet nii, et selles ei ole nõutud asjaomaste kaupade ja teenuste nimetamist vastulauses.

29

Samuti tuleb märkida, et alates 19. juuni 2012. aasta kohtuotsusest Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EKL, EU:C:2012:361, punktid 49, 56 ja 61, mis käsitles Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 299, lk 25)), mis just nimelt oli teate nr 2/12 koostamise ajendiks, on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kaubamärgitaotleja, kes kasutab taotletava kaubamärgiga kaitstud kaupade ja teenuste identifitseerimiseks Nizza klassifikatsiooni teatava klassipäise kõiki nimetusi, selguse ja täpsuse nõude järgimiseks, et pädevatel ametiasutustel ja ettevõtjatel oleks võimalik teha kindlaks, milline on taotletava kaitse ulatus, kohustatud täpsustama, kas tema registreerimistaotlus hõlmab kõiki vastava klassi alfabeetilises loendis nimetatud kaupu või teenuseid või üksnes teatavaid selle loendi kaupu või teenuseid. Juhul, kui taotlus puudutab üksnes teatavaid kaupu ja teenuseid, on taotleja kohustatud täpsustama, millised asjaomasesse klassi kuuluvad kaubad või teenused on hõlmatud (vt selle kohta kohtuotsused, 27.2.2014, Advance Magazine Publishers vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – López Cabré (VOGUE), T‑229/12, EU:T:2014:95, punkt 36, ja 29.4.2015, Chair Entertainment Group vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Libelle (SHADOW COMPLEX), T‑717/13, EU:T:2015:242, punktid 32, 34 ja 37.

30

Selline selguse ja täpsuse nõue kehtib ka vastulause esitaja suhtes ning ta peab märkima ära kaubad ja teenused, millel vastulause põhineb, et võimaldada EUIPO‑l teha esitatud vastulause suhtes otsus ja kaubamärgi taotlejal esitada kaitseargumendid (vt selle kohta kohtuotsus, 12.2.2015, Klaes vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Klaes Kunststoffe (Klaes), T‑453/13, EU:T:2015:98, punkt 32). Eelkõige juhul, kui sarnaselt käesoleva asjaga märgib vastulause esitaja, et ta põhistab oma vastulauset teatava osaga talle kuuluva kaubamärgiga hõlmatud kaupadest ja teenustest, peab ta selgesti ja täpselt märkima need kaubad ja teenused, millel tema vastulause põhineb.

31

Sellest tuleneb, et vastupidi hageja väidetele ei ole teate nr°2/12 V punkt isegi analoogia alusel käesoleval juhul kohaldatav, et selle põhjal järeldada, et vastulause on põhjendatud lisaks teenustele, mis on vastulauses märgitud, ka teenustega „oksjonid“ ja „müügiautomaatide rentimine“.

32

Eelnimetatut arvestades ei saa apellatsioonikojalt nõuda, et ta arvestaks vastulause analüüsimisel kaupade ja teenustega, mis ei ole vastulauses märgitud. Seetõttu võrdles apellatsioonikoda taotletava kaubamärgiga hõlmatavate teenustega õigesti üksnes neid vastulause aluseks olevaid teenuseid, mis on vastulauses märgitud.

33

Seda hinnangut ei lükka ümber hageja väide, mille kohaselt osutab tema, kui kõikvõimalike kaupade kolmandatele isikutele jaemüügiga tegelev tuntud ettevõtja igal juhul jaemüügiteenust.

34

Nagu EUIPO õigesti rõhutab – ilma et oleks vaja teha otsust selle argumendi vastuvõetavuse kohta, millele EUIPO samuti vastu vaidleb – ei tähenda kaubamärgi omaniku võime pakkuda teatavaid teenuseid ning selle omaniku kui nimetatud teenuste pakkuja üldtuntus, et talle kuuluv kaubamärk kaitseb tingimata neid teenuseid, ning veelgi vähem seda, et tema esitatud vastulaused põhinevad vastavalt neil teenustel.

35

Seega tuleneb kõigest eeltoodust, et apellatsioonikoda on õigesti võrrelnud taotletava kaubamärgi vaidlustatud teenuseid üksnes nende varasema kaubamärgiga hõlmatud teenustega, mis on märgitud vastulauses, nii et mis tahes argumentatsiooni puudumisel sellise võrdluse tulemuse vaidlustamiseks tuleb hagiavalduse ainus väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust hagi vastuvõetavuse kohta, millele menetlusse astuja on vastu vaielnud.

36

Järelikult tuleb käesolev hagi rahuldamata jätta.

37

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda),

otsustab: