Kohtuasi T‑77/15
(avaldamine väljavõtetena)
Tronios Group International BV
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet
„Euroopa Liidu kaubamärk — Kehtetuks tunnistamise menetlus — Euroopa Liidu sõnamärk SkyTec — Varasem siseriiklik sõnamärk SKY — Suhteline keeldumispõhjus — Õiguse lõppemine nõustumise tõttu — Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 54 lõige 2 — Segiajamise tõenäosus — Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b — Osaline kehtetuks tunnistamine”
Kokkuvõte – Üldkohtu (neljas koda) 20. aprilli 2016. aasta otsus
Euroopa Liidu kaubamärk – Loobumine, tühisus ja kehtetuks tunnistamine – Õiguse lõppemine nõustumise tõttu – Nõustumisest tulenev õigust lõpetav tähtaeg – Tähtaja algus
(nõukogu määruse nr 207/2009 artikli 54 lõige 2)
Euroopa Liidu kaubamärk – Kaebemenetlus – Liidu kohtusse esitatud hagi – Üldkohtu pädevus – Apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine – Faktiliste asjaolude uuesti läbivaatamine lähtuvalt tõenditest, mida varem ühtlustamisameti üksustele ei esitatud – Välistamine
(nõukogu määruse nr 207/2009 artikli 65 lõige 2 ja artikli 76 lõige 1)
Täidetud peab olema neli tingimust, et hakkaks kulgema varasema kaubamärgiga identse või segiaetavalt sarnase hilisema kaubamärgi kasutamisega nõustumisest tulenev õigust lõpetav tähtaeg. Esiteks peab hilisem kaubamärk olema registreeritud, teiseks peab selle registreerimistaotlus olema selle omaniku poolt esitatud heauskselt, kolmandaks peab seda olema kasutatud liikmesriigis, kus varasem kaubamärk on kaitstud ning lõpuks neljandaks peab varasema kaubamärgi omanik olema selle kaubamärgi kasutamisest pärast selle registreerimist teadlik.
Määruse nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 54 lõike 2 eesmärk on näha ette sanktsioonid nende varasemate kaubamärkide omanike suhtes, kes on nõustunud hilisema ELi kaubamärgi kasutamisega viie järjestikuse aasta vältel, olles sellisest kasutamisest teadlik, sellega, et nad kaotavad õiguse esitada asjaomase kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse või vastuväiteid kaubamärgi kasutamisele. Nimetatud sättega soovitakse seega tasakaalustada ühelt poolt kaubamärgiomaniku huvi kaitsta kaubamärgi peamist ülesannet ja teiselt poolt teiste ettevõtjate huvi nende kaupu ja teenuseid tähistada võivaid kaubamärke vabalt kasutada. Nimetatud eesmärk tähendab, et kaubamärgi peamise ülesande kaitsmiseks peab varasema kaubamärgi omanikul olema võimalik identse või sarnase hilisema kaubamärgi kasutamisele vastu seista. Alles siis, kui varasema kaubamärgi omanik on hilisema ELi kaubamärgi kasutamisest teadlik, on tal võimalik selle kasutamisega mitte nõustuda ning seega sellele vastu seista või taotleda hilisema kaubamärgi kehtetuks tunnistamist, ning siis hakkab kaubamärgi kasutamisega nõustumisest tulenev õigust lõpetav tähtaeg kulgema.
Määruse nr 207/2009 artikli 54 lõike 2 teleoloogilisest tõlgendusest nähtub seega, et õigust lõpetava tähtaja alguse väljaselgitamiseks tuleb võtta aluseks aeg, mil saadi hilisema kaubamärgi kasutamisest teadlikuks.
Selline tõlgendus nõuab, et hilisema kaubamärgi omanik peab esitama tõendi selle kohta, et varasema kaubamärgi omanik on kõnealuse kaubamärgi kasutamisest olnud tegelikult teadlik; tõendi esitamata jätmise korral ei ole viimasel võimalik hilisema kaubamärgi kasutamisele vastu seista. Selles osas tuleb võtta arvesse normi, mis on analoogne kasutamisega nõustumisest tuleneva õiguse lõppemise normiga, mida käsitletakse direktiivi 89/104 kaubamärkide kohta artikli 9 lõikes 1, mis on asendatud direktiivi 2008/95 kaubamärkide kohta artikli 9 lõikega 1, mille kohta selle direktiivi põhjenduses 11 (direktiivi 2008/95 põhjendus 12) on täpsustatud, et kõnealune õiguse lõppemise põhjus on kohaldatav siis, kui varasema kaubamärgi omanik „on teadlikult lubanud hilisema kaubamärgi kasutamist märkimisväärse aja jooksul“, mis tähendab „tahtlikult“ või „informeeritult“. Tuleb nentida, et nimetatud hinnang on mutatis mutandis kohaldatav määruse nr 207/2009 artikli 54 lõikele 2, mille sõnastus vastab direktiivi 89/104 ja direktiivi 2008/95 artikli 9 lõike 1 sõnastusele.
(vt punktid 30–33)
Vt otsuse tekst.
(vt punkt 36)