Kohtuasi C‑13/15

Kriminaalasi

Cdiscount SA

süüdistuses

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))

„Eelotsusetaotlus — Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 — Direktiiv 2005/29/EÜ — Tarbijakaitse — Ebaausad kaubandustavad — Allahindluste tegemine — Võrdlushinna märkimine”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kuues koda), 8. septembri 2015. aasta määrus

  1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Siseriikliku õiguse tõlgendamine – Väljaarvamine

    (ELTL artikkel 267)

  2. Tarbijakaitse – Ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausad kaubandustavad – Direktiiv 2005/29 – Kohaldamisala – Allahindlused, mille eesmärk on kutsuda tarbijaid üles ostma tooteid ühest e-poest – Hõlmamine

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29, artikli 2 punkt d)

  3. Tarbijakaitse – Ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausad kaubandustavad – Direktiiv 2005/29 – Ebaaus kaubandustava – Mõiste – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette üldise keelu kuulutada välja allahindlus, kui hindade esitamisel ei märgita võrdlushinda – Igal üksikjuhtumil selle hindamata jätmine, kas kuulutus on ebaaus – Lubamatus

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29)

  1.  Vt määruse tekst.

    (vt punktid 28 ja 29)

  2.  Allahindlused, mille eesmärk on kutsuda tarbijaid üles ostma tooteid ühest e-poest, kujutavad endast kaubandustavasid direktiivi 2005/29, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, artikli 2 punkti d mõttes ning kuuluvad seega direktiivi esemelisse kohaldamisalasse.

    Need allahindlused kuuluvad selgelt ettevõtja kaubandusstrateegia valdkonda ning on vahetult seotud ettevõtja müügi ja selle edendamisega.

    (vt punkt 32)

  3.  Direktiivi 2005/29, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, tuleb tõlgendada nii, et sellega on juhul, kui nende normide eesmärk on tarbijakaitse, vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette – ilma et igal üksikjuhtumil hinnataks, kas tava on ebaaus – üldise keelu kuulutada välja allahindlus, kui hindade esitamisel jäetakse märkimata võrdlushind; eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas on tegemist sellise olukorraga.

    Kuna selles ühtlustab direktiiv 2005/29, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, täielikult ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad õigusnormid, siis ei saa liikmesriigid, nagu on selgelt sätestatud direktiivi artiklis 4, kehtestada rangemaid meetmeid, kui on direktiiviga kindlaks määratud, isegi kui selle eesmärk on tagada kõrgematasemeline tarbijakaitse.

    Sama direktiivi I lisas on kehtestatud ammendav loetelu 31 kaubandustavast, mida vastavalt selle direktiivi artikli 5 lõikele 5 loetakse ebaausaks kõigil tingimustel. Nagu direktiivi põhjendus 17 sõnaselgelt täpsustab, on need seega ainsad kaubandustavad, mida võib lugeda ebaausaks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklite 5–9 sätetele.

    Sellist tava, mis seisneb tarbijate teavitamises allahindlusest ilma hindade esitamisel võrdlushinda märkimata, direktiivi I lisas ei esine. Seetõttu ei saa see olla keelatud kõigil tingimustel, vaid üksnes juhul, kui üksikjuhtumi hindamine võimaldab tõendada, et selle puhul on tegemist ebaausa tavaga.

    (vt punktid 34, 38, 39 ja 41 ning resolutsioon)