22.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 68/22

—

tühistada Üldkohtu 24. septembri 2015. aasta otsus kohtuasjas T-211/14,

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Vaidlustatud kaubamärki kasutati vaieldamatult üksnes koos täiendava sõnalise osaga „Bullerjan”. Apellant väidab, et lisatud osa „Bullerjan” eristusvõime hindamisel on tõendeid moonutatud. Üldkohus kvalifitseeris lisatud osa eristusvõime (ainult) tavaliseks. Olemasolevad tõendid ei toeta mingil moel eeldust, et tegemist on (ainult) tavalise eristusvõimega, sest need tõendid ei sisalda mingit teavet samuti kaubamärgina registreeritud osa „Bullerjan” ulatuse, kestuse ja intensiivsuse kohta.

2.

Teise väitena toob apellant esile, et Üldkohus on vaidlustatud kaubamärgi eeldatavat kõrget eristusvõimet põhjendanud vastuoluliselt. Ühest küljest lähtub Üldkohus oma põhjenduses sellest, et vaidlustatud kaubamärgil on „ebatavaline vorm”, kuid kinnitab teisalt, et teised tootjad turustavad ahjusid, millel on väga sarnane vorm. Veel üks vastuolu sisaldub Üldkohtu oletuses, et ühelt poolt ei sõltu vaidlustatud kaubamärgi kõrge eristusvõime tema võimalikust funktsionaalsusest, teiselt poolt aga ei sea teiste ahjude väga sarnane vorm seda kõrget eristusvõimet kahtluse alla, sest sellise sarnasuse aluseks võib olla püüdlemine teatava tehnilise tulemuse poole. Üldkohtu põhjendus on seetõttu kahes mõttes vastuoluline ja seega on selles rikutud õigusnormi.

3.

Kolmanda väitena toob apellant välja, et ühenduse kaubamärgi määruse (ÜKM) (1) artikli 15 lõike 1 punkti a on mitmes mõttes õiguslikult vääralt tõlgendatud ja kohaldatud. Esiteks ei järginud Üldkohus ÜKM artikli 15 lõike 1 punkti a raames nõutava vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime kontrollimisel Euroopa Kohtu praktikat ruumiliste tooteid kujutavate kaubamärkide kohta. Vastupidi Euroopa Kohtu praktikale ei viinud Üldkohus läbi selles osas nõutavat võrdlust vaidlustatud kaubamärgi ja sektoris tavapäraste ahju vormide vahel. Järgmiseks eeldas Üldkohus, et vaidlustatud kaubamärgi vormi võimalik funktsionaalsus ei oma selle eristusvõime hindamisel tähtsust. Sellega rikkus Üldkohus tunnustatud põhimõtet, mille kohaselt tuleb eristusvõime hindamisel võtta arvesse kõiki konkreetse juhtumi tähtsust omavaid asjaolusid. Lõpetuseks ei järginud Üldkohus Euroopa Kohtu praktikat registreeritud kaubamärgi õigust säilitava kasutamise kohta mitmeosalise kaubamärgi osana. Seoses sellega on Euroopa Kohus pidanud piisavaks seda, kui mitmeosalise kaubamärgi raames kasutatavat kaubamärki tunnustatakse ka edaspidi päritolutähisena. Sellega jättis Üldkohus tähelepanuta asjaolu, et ÜKM artikli 15 lõike 1 punkti a ühese sõnastuse ja Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb alati kontrollida, kas mõjutatakse registreeritud kaubamärgi eristusvõimet. Üldkohus ei ole seda kontrolli läbi viinud.