23.11.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 389/18

—

esimese võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus, kuna kasutatud on tõendeid, mis on saadud tõendite kogumise menetlust täielikult eirates ja kuna 2002. aasta koostööteatist on vääralt kohaldatud, ning sellest tulenevalt tühistada komisjoni 12. oktoobri 2011. aasta otsus tervikuna;

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus ei ole apellantidele määratud trahvi üle teostanud täielikku kohtulikku kontrolli, ning sellest tulenevalt oluliselt vähendada vaidlustatud kohtuotsusega apellantidele määratud trahvi;

—

kolmanda võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud, et rikkumise eesmärk või tagajärg oli konkurentsi piiramine, ning sellest tulenevalt saata asi tagasi Üldkohtule, välja arvatud juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et tal on komisjoni otsuse tühistamiseks piisavalt teavet;

—

igal juhul mõista komisjonilt välja nii Üldkohtu kui ka Euroopa Kohtu menetluses apellantide kantud kohtukulud.

—

Esimeses väites märgivad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnorme ning nende kaitseõigusi ja olulisi menetlusnorme, kui ta lükkas tagasi apellantide väite, mis puudutas Itaalia maksuhalduri poolt siseriiklikus maksumenetluses kogutud dokumentide komisjonile edastamise õigusvastasust ja sellise õigusvastasuse tagajärgi. Esiteks rikkus Üldkohus õigusnorme, kui ta otsustas, et komisjonil ei ole liidu õigusest tulenevat konkreetset kohustust hoida ära kaitsepõhiõiguste korvamatut rikkumist konkurentsi valdkonnas toimuva uurimise haldusmenetluse staadiumis. Teiseks rikkus Üldkohus õigusnorme, kui ta jättis tähelepanuta asjaolu, et komisjon rikkus apellantide kaitseõigusi ja olulisi menetlusnorme, mis on sätestatud määruse nr 1/2003 (1) artikli 12 lõikes 2. Kolmandaks rikkus Üldkohus õigusnorme, moonutades talle esitatud tõendite selget tähendust, kui ta otsustas, et asjaolu, et komisjoni poolt tõenditena kasutatud dokumentide saamise õigusvastasus ei ole asjakohane.

—

Teises väites märgivad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kuna ta ei kritiseerinud komisjoni trahvide eest kaitse taotlejale seoses Lõuna-Euroopaga trahvide eest kaitse andmise ja seega 2002. aasta koostööteatise ebajärjekindla kohaldamise eest. Täpsemalt väidavad apellandid, et trahvide eest kaitse taotlejale ei oleks tohtinud seoses Lõuna-Euroopaga trahvide eest kaitset anda ning et sellest tulenevalt oleks kõik trahvide eest kaitse taotleja ütlused ja nendel ütlustel põhinevate teabenõuete alusel saadud teave tulnud kõnealuse kohtuasja toimikust eemaldada.

—

Kolmandas väites märgivad apellandid täiendavalt, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kuna ta ei taganud apellantidele tõhusat kohtulikku kaitset komisjoni määratud karistusõiguslikku laadi sanktsiooni eest, hoolimata täielikust pädevusest, mis tal on tulenevalt määruse nr 1/2003 artiklist 31 ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest, mis on sätestatud EIÕK artiklis 6 ja harta artiklis 47. Apellandid väidavad lisaks, et kuna Üldkohus ei taganud tõhusat kohtulikku kaitset, arvutas Üldkohus trahvi ebaõigesti.

—

Neljandas väites märgivad apellandid lisaks, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kuna ta tõlgendas mõistet „eesmärgil põhinev rikkumine” vääralt, mistõttu ta andis faktidele väära õigusliku kvalifikatsiooni ja rikkus apellantide kaitseõigusi.