|
26.10.2015 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 354/27 |
PT Perindustrian dan Perdagangan Musim Semi Mas (PT Musim Mas) 3. septembril 2015 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 25. juuni 2015. aasta otsuse peale kohtuasjas T-26/12: PT Perindustrian dan Perdagangan Musim Semi Mas (PT Musim Mas) versus Euroopa Liidu Nõukogu
(Kohtuasi C-468/15 P)
(2015/C 354/29)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: PT Perindustrian dan Perdagangan Musim Semi Mas (PT Musim Mas) (esindaja: avocat D. Luff)
Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon, Sasol Olefins & Surfactants GmbH, Sasol Germany GmbH
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
|
— |
tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks ja põhjendatuks; |
|
— |
tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 25. juuni 2015. aasta otsus kohtuasjas T-26/12: PT Perindustrian dan Perdagangan Musim Semi Mas (PT Musim Mas) versus Euroopa Liidu Nõukogu; |
|
— |
teha asjas lõplik otsus, millega rahuldatakse PT Musim Masi poolt Üldkohtus esitatud nõuded, ning seetõttu tühistada dumpinguvastane tollimaks, mis apellandile määrati vastavalt nõukogu 8. novembri 2011. aasta rakendusmäärusele (EL) nr 1138/2011 (1), millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Indiast, Indoneesiast ja Malaisiast pärinevate rasvalkoholide ja nende segude impordi suhtes ning nõutakse lõplikult sisse sellise impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks, ja nõukogu 11. detsembri 2012. aasta rakendusmäärusele (EL) nr 1241/2012 (2), millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 1138/2011, |
|
— |
jätta nõukogu ja menetlusse astujate kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja apellandi kohtukulud käesolevas menetluses ja Üldkohtu menetluses. |
Väited ja peamised argumendid
Apellant väidab, et vaidlustatud kohtuotsus tuleks tühistada neljal apellatsioonkaebuses esitatud põhjusel, mis on kokku võetud allpool.
Esiteks rikkus Üldkohus nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 (edaspidi „algmäärus”) artikli 2 lõike 10 punkti i, kohaldades ebaõigesti mõistet „üks majandusüksus” ja tehes järelduse, et apellant ja ICOFS ei moodusta ühte ja sama majandusüksust.
Teiseks rikkus Üldkohus algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i, leides vääralt, et nõukogu on piisavalt tõendanud, et ülesanded, mida täitis ICOFS, olid sarnased komisjonitasu alusel tegutseva edasimüüja omadega. Üldkohtu arutluskäik, mis lähtus esitatud tõenditest, oli ebapiisav ja diskrimineeriv.
Kolmandaks rikkus Üldkohus algmääruse artikli 2 lõike 10 esimest lõiku, leides vääralt, et nõukogu ei mõjutanud õigusvastaselt ekspordihinna ja normaalväärtuse tasakaalu.
Neljandaks rikkus Üldkohus hea halduse põhimõtet, nõustudes ekslikult sellega, et nõukogu kasutas ainult nõukogu kogutud tõendeid ja jättis apellandi poolt kogu dumpinguvastase uurimise käigus esitatud asjakohased tõendid ja teabe tähelepanuta.