6. augustil 2015 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Itaalia Vabariik

(Kohtuasi C-433/15)

(2015/C 354/25)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: P. Rossi, D. Nardi, J. Guillem Carrau)

Kostja: Itaalia Vabariik

Hageja nõuded

Väited ja peamised argumendid

Oma nõude toetuseks märgib komisjon, et vastavalt Itaalia ametiasutuste esitatud andmetele või igal juhul nendele andmetele, mis saadi kohtueelses menetluses, on lisamaksu summa, mis tuleb veel sisse nõuda, 1  34 3 0 00  000 eurot. Lisamaksu summa, mis tegelikult on makstud, on umbes 28 2 0 00  000 eurot ja seda kogu sissenõutud lisamaksust, milleks on umbes 2  30 5 0 00  000 eurot perioodi eest, mis kestis esimesest turustusaastast, mil listasu süsteem Itaalias formaalselt kehtima hakkas (1995/1996), kuni viimase aastani, mil registreeriti ületootmine (2008/2009). Pärast osamaksete kava alusel makstud summade (46 9 0 00  000 eurot) ja mahakantud summade (21 1 0 00  000 eurot) mahaarvamist, oli tegelikult kätte saadud lisamaksu ja veel tasumisele kuuluva lisamaksu suhe – kui mitte arvestada osamaksete kava alusel makstud ja mahakantud summasid – 21 %. Sisuliselt moodustas summa, mis tegelikult maksti, vähem kui veerandi summast, mis tuli põhjendatud arvamuses märgitud kuupäeva seisuga veel sisse nõuda.

Komisjon täheldab, et tegelikult makstud summa protsent summast, mida iga asjassepuutuva turustusaasta eest sisse nõuti – kui mitte arvestada osamaksete kava alusel makstud ja mahakantud summasid –, näitab, et asjassepuutuval perioodil ei olnud lisamaksu rakendamise süsteem tõhus (kuna see oli üldjuhul alla 21 %), olenemata asjaolust, et põhjendatud arvamuses sätestatud perioodi lõpuks oli viimasest turustusaastast, mis Itaalias esines ületootmist, möödunud enam kui viis aastat.

Seoses Itaalia esitatud põhjendusega, et lisamaksuna tasumisele kuuluvate summade tegelikku sissenõudmist on takistanud mitmed veel lahendamisel olevad kohtuasjad, mille võlgnikud on algatanud maksu tasumise nõuete suhtes, esitas komisjon iga asjassepuutuva turustusaasta arvandmed tegelikult makstud summade kohta võrdluses summadega, mida veel tasutud ei ole, kuid mille tasumise kohustust ei ole vaidlustatud. Need arvandmed näitavad, et kogu tasumisele kuuluvast summast umbes 1  06 8 0 00  000 eurot on tegelikult ära makstud ainult 24 1 0 00  000 eurot, mis vastab 23 %-le summast, mida saab sisse nõuda ja see ei ole millegagi põhjendatud.

Arvestades, et lisamaksu ülesanne on pärssida piima tootmist üle tootmiskvootide, on jätkuv suutmatus nõuda sisse nii suuri summasid 20 aastat pärast tootmiskvootide süsteemi kehtestamist Itaalias ja kuus aastat pärast seda, kui Itaalias viimati tootmiskvoote ületati, jätnud lisamaksu süsteemi ilma tõhususest, mille seadusandja sellele ette nägi, mida näitlikustab ka asjaolu, et ajavahemikul 1995/1996 kuni 2008/2009 ületati korduvalt tootmiskvoote igal aastal.

Komisjon on seisukohal, et suutmatus sisse nõuda nii suuri lisamaksu summasid tuleneb Itaalia Vabariigi konkreetsest hooletust tegutsemisest, mis seletab Itaalias lisamaksu sissenõudmise kava ebatõhusust asjassepuutuval perioodil.

Esiteks põhjustaid Itaalia segased rakendussätted lisamaksu süsteemi Itaalias tegeliku rakendamise tähtaja edasilükkumise ja ebanormaalselt suure hulga õigusvaidlusi, mille tagajärjel ei ole lisamaksu saadud koguda siseriiklike kohtute poolt tagamismeetmena määratud maksekohustuste peatamise tõttu.

Teiseks ei ole Itaalia tõhusalt kasutanud kõiki haldusmeetmeid, mis tal on lisamaksu tõhusaks sissenõudmiseks, nagu näiteks tasaarvestamine. Kava, mille kohaselt saab maksuna tasumisele kuuluva summa tasaarvestada ühise põllumajanduspoliitika raames antava abiga, on kehtestatud ebatõhusalt ja hilinemisega, ning senini kehtivad Itaalias seadused, mis takistavad selle kava rakendamist.

Kolmandaks, maksu sissenõudmise menetlused on alates seaduse 33/2009 jõustumisest kuni tänaseni enamuses peatunud rakendussätete puudumise tõttu või ametiasutuste ja asjassepuutuvate üksuste kokkulepete puudumise tõttu, mis on vajalikud nende menetluste lõpuleviimiseks.

Neljandaks on komisjoni sõnul ilmne, et maksu sissenõudmisega tegelevate ametiasutuste metodoloogiliste vigade tõttu on tasumata jäetud summasid vääralt käsitatud sissenõutamatutena, põhjustades sellega lisamaksu sissenõudmisel veelgi ebatõhusust.

(1)  Nõukogu 28. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3950/92, millega piima- ja piimatootesektoris kehtestatakse lisamaks (EÜT L 405, lk 1).

(2)  Nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1788/2003, millega kehtestatakse tasu piima- ja piimatootesektoris (EÜT L 270, lk 123; ELT eriväljaanne 03/40, lk 391).

(3)  Nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT L 299, lk 1).

(4)  Komisjoni 9. märtsi 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 536/93, milles sätestatakse piima- ja piimatootesektori lisamaksu kohaldamise üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 57, lk 12).

(5)  Komisjoni 9. juuli 2001. aasta määrus nr 1392/2001 milles sätestatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 3950/92 (millega piima- ja piimatootesektoris kehtestatakse lisamaks) üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 187, lk 19; ELT eriväljaanne 03/33, lk 104).

(6)  Komisjoni 30. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 595/2004, milles sätestatakse piima- ja piimatootesektoris makse kehtestamist käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 1788/2003 rakenduseeskirjad (ELT L 94, lk 22).