Bank of Industry and Mine’i 13. juulil 2015 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 29. aprilli 2015. aasta otsuse peale kohtuasjas T-10/13: Bank of Industry and Mine versus nõukogu

(Kohtuasi C-358/15 P)

(2015/C 294/57)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Bank of Industry and Mine (esindajad: advokaadid E. Rosenfeld ja S. Perrotet)

Teine menetlusosaline: Euroopa Liidu Nõukogu

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks seitse väidet.

Esiteks leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, leides kohtuotsuse punktis 99, et nõukogu võttis otsuse 2012/635 (1) vastu ELL artikli 29 alusel, ja järeldades sellest kohtuotsuse punktis 101, et sellele otsusele ei laiene ELTL artikli 215 lõike 2 nõuded. Apellandi väitel rikkus Üldkohus õigusnormi ka otsustades kohtuotsuse punktis 105, et nõukogul oli õigus näha ette rakendusvolitused vastavalt ELTL artikli 291 lõike 2 sätetele. Pealegi oli ka nõukogu õigusnormi rikkunud, leides, et ELTL artikli 291 lõike 1 kohaldamise tingimused olid täidetud. Tegelikult on ainus piiravatele meetmetele kohaldatav menetlus ette nähtud ELTL artiklis 215. ELTL artikli 291 lõige 2 ei ole seega kohaldatav, kuna see artikkel on kohaldatav ainult meetmetele, mis vajavad rakendusmeetmeid. Rahaliste vahendite külmutamise puhul on aga juba iseenesest tegemist rakendusmeetmetega. Need ei saa seega kuuluda ELTL artikli 291 lõike 2 esemelisse kohaldamisalasse. Pealegi ei ole ELTL artikli 291 lõike 2 kohaldamise tingimused täidetud, sest nõukogu ei ole vaidlustatud otsustes nõuetekohaselt põhjendanud selle menetluse kasutamist.

Teiseks heidab apellant Üldkohtule ette ka seda, et viimane leidis, et otsuse 2010/413 (2) (otsusega 2012/35 (3) ja otsusega 2012/635 muudetud redaktsioonis) artikli 20 lõike 1 punkt c ja määruse nr 267/2012 (4) artikli 23 lõike 2 punkt d ei riku õiguskindluse ja etteaimatavuse põhimõtteid, proportsionaalsuse põhimõtet ja omandiõigust. Üldkohtu otsuse punktis 79 nimetatud kvantitatiivse ja kvalitatiivse olulisuse kriteeriumi ei ole vaidlustatud aktides mainitud. Üldkohus mõtles selle vaidlustatud aktide valideerimiseks seega ise välja. Pealegi on see kriteerium ise ebamäärane, ebatäpne ja ebaproportsionaalne. Niisiis asus Üldkohus õigusnormi rikkumise hinnaga seisukohale, et asjaolu, et apellatsioonkaebuse esitaja tegi Iraani riigile makse, kujutab endast toetamist vaidlustatud aktide tähenduses.

Kolmandaks heidab apellant Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist kohtuotsuse punktides 135 ja 136, kus kohus leidis, et vaidlustatud aktid on piisavalt põhjendatud, samas kui Üldkohus möönis nimetatud kohtuotsuse punktis 134 ise, et vaidlustatud aktid ei sisalda täpsustusi selle kohta, milline oli apellandile süüks pandava toetuse vorm ja ulatus. Lisaks ei ole apellandil vaidlustatud aktide põhjal võimalik teada saada, mis põhjusel teda karistatakse, see aga näitab põhjenduse ebapiisavust.

Neljandaks rikkus Üldkohus õigusnormi, leides kohtuotsuse punktis 163, et apellandi olukorra ettenähtud tähtaja jooksul uuesti läbivaatamata jätmine ei muuda apellandi nime säilitamist karistatud üksuste loetelus õigusvastaseks, kuna selle kohustuse puhul on tegemist puhtalt objektiivse kohustusega.

Viiendaks rikkus Üldkohus õigusnormi, asudes seisukohale, et vaidlustatud otsused ei riku apellandi põhiõigusi ega ole ebaproportsionaalsed, olgugi et need otsused on ebamäärased ja ebatäpsed. Samuti on Üldkohtu väljakujundatud kvantitatiivse ja kvalitatiivse olulisuse kriteerium olemuselt meelevaldne.

Kuuendaks rikkus Üldkohus õigusnormi kohtuotsuse punktides 179 ja 183, leides et apellatsioonkaebuse esitaja toetab Iraani valitsust, kuna ta tegi kohustusliku makse, samas kui selle makse puhul on tegemist maksuga ja apellant on tavalise maksukohustuslasega samas olukorras.

Viimaseks jättis Üldkohus tuvastamata, et nõukogu rikkus diskrimineerimiskeelu põhimõtet, karistades apellanti, kuid mitte kõiki selle maksu tasumiseks kohustatud ettevõtjaid, Iraani riigile makse tegemise eest.

(1)  Nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsus 2012/635/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 282, lk 58).

(2)  Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39).

(3)  Nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta otsus 2012/35/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 19, lk 22).

(4)  Nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1).