Euroopa Liidu Kohtu 19. märtsil 2015 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 13. veebruari 2015. aasta otsuse peale kohtuasjas T-725/14: Aalberts Industries versus Euroopa Liit

(Kohtuasi C-132/15 P)

(2015/C 205/19)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Pooled

Apellant: Euroopa Liidu Kohus (esindajad: A. V. Placco ja E. Beysen)

Teised menetlusosalised: Aalberts Industries NV, Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

Väited ja peamised argumendid

Euroopa Liidu Üldkohus jättis 13. veebruari 2015. aasta määrusega rahuldamata taotluse, mille Euroopa Kohus oli esitanud Üldkohtu kodukorra artikli 114 alusel kohtuasjas T-725/14: Aalberts Industries vs. Euroopa Liit. Selle organi taotlusega paluti tunnistada vastuvõetamatuks Aalberts Industries NV hagi osas, milles see oli esitatud Euroopa Kohtu kui Euroopa Liidu esindaja vastu, kusjuures hagi oli samal ajal esitatud ka samas seisundis oleva komisjoni vastu. Hagis palus ta tuvastada liidu lepinguvälise vastutuse ja mõista välja hüvitis kahju eest, mis tekkis talle seetõttu, et Üldkohus ei teinud kohtuasjas T-385/06: Aalberts Industries jt vs. komisjon otsust mõistliku aja jooksul. Kõnealuses kohtumääruses leidis Üldkohus, olles Euroopa Kohtust erineval arvamusel ja nõustudes komisjoni seisukohtadega, et selles hagimenetluses esindab Euroopa Liitu Euroopa Kohus, mitte aga komisjon.

Nüüd esitab Euroopa Kohus oma põhikirja artikli 56 alusel apellatsioonkaebuse Euroopa Kohtule ja palub kohtumääruse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata Euroopa Kohtu nõuded. Apellatsioonkaebust põhjendab Euroopa Kohus esiteks sellega, et rikutud on liidu kohtutes liidu esindamise norme, ning teiseks oma aktide põhjendamise kohustuse rikkumisega.

Apellatsioonkaebuse esimeses väites, mis puudutab liidu kohtutes liidu esindamise normide rikkumist, leiab Euroopa Kohus, et kuna puudub sõnaselge norm, mis reguleeriks Euroopa Liidu esindamist viimase kohtutes hagide puhul, milles nõutakse ELTL artikli 268 alusel liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamist, siis tuleb lepinguvälise vastutuse normid tuletada õigusemõistmisele kehtivatest üldpõhimõtetest, eelkõige hea õigusemõistmise põhimõttest ning kohtu sõltumatuse ja erapooletuse põhimõttest.

Apellatsioonkaebuse esimene väide koosneb kahest osast, nimelt hea õigusemõistmise põhimõtte rikkumisest ja kohtu sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtte nõuete rikkumisest.

Esimeses väiteosas märgib Euroopa Kohus, et järeldus, milleni Üldkohus jõudis, nimelt et Euroopa Kohtul lasub kohustus esindada Euroopa Liitu eespool nimetatud kahju hüvitamise hagimenetluses, põhineb ilmselt kohtupraktikal, mis on alguse saanud kohtuotsusest Werhahn Hansamühle jt vs. nõukogu ja komisjon (63/72–69/72, EU:C:1973:121; edaspidi „kohtuotsus Werhahn Hansamühle jt”). Kõnealuse kohtuasja lahendist selgub, et kui toonase ühenduse ja nüüdse liidu tegevus toob kaasa vastutuse, esindab liitu liidu kohtutes see organ või need organid, kellele omistatakse vastutuse kaasa toonud tegevus. Euroopa Kohtu hinnangul ei ole see otsus käesolevas kohtuasjas kohaldatav, kuna paljude tegurite tõttu viis see olukorrani, mis ei ole kokkusobiv hea õigusemõistmisega, mis kohtuotsuse Werhahn Hansamühle jt enda sõnastuse kohaselt on siiski selle otsuse alus. Sellega seoses tugineb Euroopa Kohus juhuslikult ka ELTL artikli 317 lõike 1 ja määruse nr 966/2012 (1) artikli 53 lõike 1 ulatuse tähelepanuta jätmisele, millest lähtuvalt oleks Üldkohus pidanud tunnistama, et niisugune kahjuhüvitis, nagu käesolevas kohtuasjas nõutakse, tuleb tasuda liidu eelarve komisjoni puudutavast osast.

Teises väiteosas tugineb Euroopa Kohus Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. juuli 2008. aasta otsusele Mihalkov vs. Bulgaaria (kohtuasi nr 67719/01) ning väidab, et Üldkohus ei võtnud, kui ta tuvastas, et Euroopa Kohus peab Aalberts Industries NV kahju hüvitamise hagi menetluses esindama liitu, arvesse kohtu sõltumatuse ja erapooletuse nõudeid. Kuna nimelt käesolevas kohtuasjas esiteks vastutuse väidetavalt kaasa toonud asjaolu seisneb kohtukoosseisu poolt õigusemõistmises ning teiseks kohtukoosseis, mis pidi kohtuasja läbi vaatama, i) kuulub sama kohtuorgani (Üldkohus) hulka kui kohtukoosseis, mille süüks pannakse vastutuse kaasa toonud asjaolu, ning ii) on selles kohtuasjas kostja alaline osa (Euroopa Kohus), kellega selle kohtukoosseisu kohtunikud on ametialaselt seotud, siis ei ole eespool viidatud nõuded täidetud. See kehtib seda enam, kui – nagu Üldkohus otsustas – vastav kahjuhüvitis, nagu seda käesolevas asjas nõutakse, tuleb tasuda Euroopa Liidu eelarve Euroopa Kohut puudutava osa arvelt.

Apellatsioonkaebuse teises väites leiab Euroopa Kohus, et määrusega rikutakse põhjendamiskohustust , kuna selles jäetakse konkreetselt tagasi lükkamata Euroopa Kohtu argument, mille viimane esitas Üldkohtus teatud hulga kohtuotsuste ulatuse kohta, sealhulgas kohtuotsused Groupe Gascogne vs. komisjon (C-58/12 P, EU:C:2013:770), Gascogne Sack vs. komisjon (C-40/12 P, EU:C:2013:768) ja Kendrion vs. komisjon (C-50/12 P, EU:C:2013:771).

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT L 298, lk 1).