Hansen & Rosenthal KG ja H & R Wax Company Vertrieb GmbH 24. veebruaril 2015 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 12. detsembri 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-554/08: Hansen & Rosenthal KG ja H & R Wax Company Vertrieb GmbH versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-90/15 P)

(2015/C 146/32)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellandid: Hansen & Rosenthal KG, H & R Wax Company Vertrieb GmbH (esindajad: advokaadid J. L. Schulte, M. Dallmann ja K. M. Künstner)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellantide nõuded

Apellandid paluvad Üldkohtul:

Väited ja peamised argumendid

Apellandid põhjendavad oma apellatsioonkaebust viie järgneva väitega:

Esimese väite kohaselt on apellantide arvates rikutud süütuse presumptsiooni ja õiglase kohtuliku arutamise põhimõtet. Nimelt ei nõustu apellandid Üldkohtu seisukohaga, et komisjoni otsus trahvi määramise kohta on algusest peale nõuetekohane ja lõplik, nii et komisjoni järelduste ümberlükkamine üleüldse vaid apellantide poolt tõendite täieliku esitamise korral saab kaasa tuua selle, et komisjoni otsus loetakse ebaõigeks. Apellantide hinnangul riivatakse sellega Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõiget 1 koostoimes harta artikli 52 lõikega 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6 lõikega 2 ning harta artikli 47 lõiget 2 koostoimes harta artikli 52 lõikega 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6 lõikega 1.

Teise väite kohaselt on apellantide hinnangul õiguslikult valesti kohaldatud EMÜ artiklit 81 (nüüd ELTL artikkel 101). Nimelt luges Üldkohus vaidlustatud otsuses konkurentsi piiravate kokkulepete keelu alla kuuluvaks tegevuse, mis ei vastanud teokoosseisule. Lisaks jättis Üldkohus õiguslikult järgimata tõendamiskoormist ja tõendite hindamist puudutavad normid, kui ta leidis, et apellandid on rikkunud EMÜ artiklit 81 (nüüd ELTL artikkel 101). Seega on Üldkohus rikkunud erinevaid õigusnorme, kui ta jõudis sisuliselt valedele järeldustele, moonutas tõendeid, kvalifitseeris tõendid õiguslikult valesti ning riivas süütuse presumptsiooni ja õiglase kohtuliku arutamise põhimõtet.

Kolmandas väites leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus karistuste seaduslikkuse põhimõtet ja seadusandjale antud pädevuse põhimõtet. Kuna Euroopa Kohus ja Üldkohus on jätkuvalt seisukohal, et määruse nr 1/2003 (1) artikli 23 lõike 2 teises taandes ette nähtud 10 % piiri puhul on tegemist trahvide absoluutse ülempiiriga, mitte aga indikatiivse ülempiiriga, puuduvad liidu õiguses raamid trahvide arvutamiseks EMÜ artikli 81 (nüüd ELTL artikkel 101) rikkumise korral. Trahvisumma piiride kindlaksmääramine on seadusandjale antud pädevuse põhimõtte kohaselt siiski viimase ülesanne ning seda ei saa komisjon teha.

Neljanda väite kohaselt leiavad apellandid, et veel on rikutud karistuste seaduslikkuse põhimõtet ja tagasiulatuva jõu keeldu. Apellandid kinnitavad, et trahvi piiride puudumisel ei saa ka Üldkohus õigusnormi rikkumata trahvisummat kindlaks määrata. Peale selle kujutab apellantide arvates pelk kontrollimine, kas komisjon järgis oma suuniseid, endast kaalutlusõiguse kasutamata jätmist ja seega määruse nr 1/2003 artikli 31 rikkumist. Lõpuks heidavad apellandid ette tagasiulatuva jõu keelu rikkumist, kuna Üldkohus kinnitas 2006. aasta suuniste trahvide arvutamise kohta kohaldamist asjaoludele, mis lõppesid täielikult juba 2005. aastal.

Viienda ja viimase väite kohaselt on apellantide arvates rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Esiteks rikkus Üldkohus harta artikli 49 lõiget 3, kuna ta määras kindlaks rikkumise raskuse jaoks 17 % suuruse määra ning sisenemistasu. Teiseks võttis Üldkohus, kui ta õigusnormide rikkudes kvalifitseeris apellantide tegevuse EMÜ artikli 81 lõike 1 (nüüd ELTL artikli 101 lõige 1) rikkumiseks, arvesse apellantide väidetava rikkumise vale kestuse.

(1)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 205).