27.4.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/33

—

tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 27. novembri 2014. aasta otsus (kohtuasi T-173/11);

—

tühistada neljanda apellatsioonikoja 11. jaanuari 2011. aasta otsus (asi R0306/2010-4) ja lükata tagasi ühenduse kaubamärgi registreerimise taotlusele nr 5723 432 16. veebruaril 2007 esitatud vastulause;

teise võimalusena,

—

saata asi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtule.

—

mõista kohtukulud välja vastustajalt.

1.

Kaupade sarnasuse tunnuste ebaõige arvestamata jätmine kaubamärgimääruse (1) artikli 8 lõike 1 punkti b järgi

Apellant vaidlustab Üldkohtu seisukoha, mille kohaselt leidis apellatsioonikoda õigesti, et „kaasaskantavad navigatsiooniseadmed, eelkõige satelliidi abil toimivad navigatsiooniseadmed” ühelt poolt ja vastulause aluseks olevad kaubamärgid teiselt poolt sarnanevad üksteisele. Üldkohus jättis sarnasuse hindamisel tähelepanuta sarnasuse sellised olulised tunnused, nagu asjaomaste kaupade liik, tootmine, turustamine, turustuskanalid ja müügikohad. Kui olulisi tunnuseid oleks täielikult arvesse võetud ja nende tähendusele õige kaal antud, oleks tulnud kaupade sarnasust eitada.

2.

Asjaolude moonutamine ja kaubamärgimääruse artikli 8 lõikes 5 toodud tuntuse kaitse õigusvastane kohaldamine

Üldkohus nõustus õigusvastaselt apellatsioonikoja seisukohaga, et kaubamärk „Carrera” on suurele osale avalikkusest tuntud. Apellatsioonikoda tugines enda seisukohas eelkõige ühe liikluseksperdi arvamuse üksikutele aspektidele. Eksperdiarvamuse peamisi järeldusi pidasid aga nii apellatsioonikoda kui ka Üldkohus ebaõigesti „ebaolulisteks” ja ignoreerisid täielikult teisi olulisi järeldusi. Järelikult on Üldkohtu otsuses asjaolusid ja tõendeid olulisel määral moonutatud.

3.

Õigusvastane järeldus, et tegemist on „maine ülekandmisega” kaubamärgimääruse artikli 8 lõike 5 järgi

Üldkohus nõustus ebaõigesti apellatsioonikoja seisukohaga, et apellandi taotletavale kaubamärgile „Carrera” võib „maine üle kanduda”. Apellatsioonikoda eeldas, et kõiki taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupu saab „monteerida mootorsõidukitesse ja nendes kasutada”. Sellest tuleneb „sotsiaalne harjumus”, mille alusel „langeb kokku” ühelt poolt registreeritud kaupade ja teiselt poolt mootorsõidukite kasutamine. Tegelikult on aga nii, et ainuüksi asjaolu, et registreeritud kaupu saab monteerida mootorsõidukitesse ja nendes kasutada, ei tekita „sotsiaalset harjumust” ja seetõttu ei saa tegemist olla ka maine ülekandmisega. Selles osas ei ole apellatsioonikoda ja Üldkohus enda otsuseid mõistetavalt põhjendanud.