—

Onix Asigurări SA, esindajad: avvocato G. Buscemi ja avvocato G. Pellegrino,

—

Istituto per la Vigilanza Sulle Assicurazioni (IVASS), esindajad: avvocato P. Rosatone ja avvocato E. Galanti,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci ja K.-Ph. Wojcik,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/49/EMÜ otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ (kolmas kahjukindlustuse direktiiv) (EÜT 1992, L 228, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 346), artikli 40 lõiget 6.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on Rumeenia õiguse alusel asutatud äriühing Onix Asigurări SA (edaspidi „Onix“) ja Itaalia kindlustusvaldkonna järelevalveasutus Istituto per la vigilanza sulle assicurazioni private e di interesse collettivo (ISVAP) (erakindlustuse järelevalveorgan, Itaalia), millest sai hiljem Istituto per la Vigilanza Sulle Assicurazioni (IVASS) (kindlustusjärelevalve asutus, Itaalia), ning mille ese on viimase poolt vastu võetud otsus keelata Onixil sõlmida uusi kindlustuslepinguid Itaalia territooriumil.

3

Direktiiv 92/49 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT 2009, L 335, lk 1). Direktiivi 92/49 põhjendustes 1, 3, 5, 6 ja 29 oli märgitud:

[…]

[…]

[…]

4

Direktiivi 92/49 artikkel 4 nägi ette:

„Direktiivi 73/239/EMÜ artikkel 6 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 6

Otsekindlustustegevuse alustamiseks on vaja eelnevat ametlikku tegevusluba.

Sellist tegevusluba peavad päritoluliikmesriigi pädevatelt asutustelt taotlema:

5

Direktiivi 92/49 artikkel 5 nägi ette:

„Direktiivi 73/239/EMÜ artikkel 7 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 7

1.   Tegevusluba kehtib kogu ühenduses. See võimaldab kindlustusseltsil seal tegutseda kas asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel.

[…]““

6

Direktiivi 92/49 artikkel 6 sätestas:

„Direktiivi 73/239/EMÜ artikkel 8 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 8

1.   Päritoluliikmesriik nõuab, et iga tegevusluba taotlev kindlustusselts peab:

[…]

[…]““

7

Direktiivi 92/49 artikkel 8 sätestas:

„Päritoluliikmesriigi pädevad asutused ei anna kindlustusseltsile kindlustustegevuse alustamise tegevusluba enne, kui neile on teatatud kõigi kaudselt või otseselt kindlustusseltsis olulist osalust omavate füüsilistest ja juriidilistest isikutest aktsionäride või liikmete nimed ning nende osaluste suurus.

Samad asutused keelduvad tegevusloa väljaandmisest, kui nad, võttes arvesse vajadust tagada kindlustusseltsi arukas ja usaldusväärne juhtimine, ei ole veendunud aktsionäride või liikmete kvalifikatsioonis.“

8

Selle direktiivi artikkel 14 sätestas:

„Direktiivi 73/239/EMÜ artikkel 22 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 22

1.   Kindlustusseltsile päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt antud tegevusloa võib see asutus kehtetuks tunnistada, kui kõnealune kindlustusselts:

[…]““

9

Direktiivi 92/49 artikli 40 lõiked 3–7 nägid ette:

„3.   Kui liikmesriigi pädevad asutused teevad kindlaks, et tema territooriumil asuva filiaaliga või teenuste osutamise vabaduse alusel tegutsev kindlustusselts ei järgi tema suhtes selles liikmesriigis kohaldatavaid õigusnorme, nõuavad nad kõnealuselt kindlustusseltsilt õigusvastase tegevuse lõpetamist.

4.   Kui kõnealune kindlustusselts ei võta vajalikke meetmeid, teatavad asjaomase liikmesriigi pädevad asutused sellest päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. Viimased asutused võtavad esimesel võimalusel kõik kohased meetmed tagamaks, et asjaomane kindlustusselts lõpetaks eeskirjade eiramise. Nende meetmete laadist teatatakse asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele.

5.   Kui vaatamata päritoluliikmesriigi võetud meetmetele või seetõttu, et need meetmed osutuvad ebapiisavaks või neid selles liikmesriigis ei kohaldata, jätkab kindlustusselts asjaomases liikmesriigis kehtivate õigusnormide rikkumist, võib viimane pärast päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele teatamist võtta sobivad meetmed, et edasisi rikkumisi takistada või nende eest karistada, sealhulgas takistada kindlustusseltsil, kui see on tingimata vajalik, uute kindlustuslepingute sõlmimist tema territooriumil. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil selliste meetmete võtmiseks vajalikud õigusdokumendid toimetataks kätte kindlustusseltsidele.

6.   Lõiked 3, 4 ja 5 ei mõjuta asjaomaste liikmesriikide õigust võtta eriolukorras sobivaid meetmeid selleks, et takistada eeskirjade eiramist nende territooriumil. See hõlmab võimaluse takistada kindlustusseltsidel uute lepingute sõlmimise jätkamist nende territooriumil.

7.   Lõiked 3, 4 ja 5 ei mõjuta liikmesriikide õigust karistada eeskirjade eiramise eest nende territooriumil.“

10

7. septembri 2005. aasta seadusandliku dekreediga nr 209 vastu võetud erakindlustusseadustik (edaspidi „CAP“), põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kohaldatavas redaktsioonis, sätestas artikli 14 lõike 1 punktis e:

„[IVASS] annab tegevusloa, kui […]:

11

CAP artikli 68 lõige 5 sätestas:

„Kui kindlustusandja või edasikindlustusandja kindlat ja usaldusväärset juhtimist tagavad tingimused on täidetud, annab [IVASS] tegevusloa, hinnates potentsiaalse omandaja staatust ja kavandatava võõrandamistehingu rahalist usaldusväärsust, arvestades ka tehingu võimalikke tagajärgi asjassepuutuva kindlustusandja kindlustatute kaitse seisukohast, järgmiste kriteeriumide alusel: potentsiaalse omandaja maine […]“

12

CAP artikkel 76 sätestas:

„1.   Isikud, kes täidavad kindlustusandja või edasikindlustusandja haldamise, juhtimise või kontrollimisega seotud ülesandeid, peavad vastama pädevuse, laitmatu reputatsiooni ja sõltumatuse nõuetele, mis on kehtestatud pärast [IVASSiga] konsulteerimist tootmistegevuse ministri määrusega 130.

2.   Isik tagandatakse, kui kohe peale ametisse nimetamist või hiljem ilmneb tingimuste täitmata jätmine. Juhatus või nõukogu otsustavad tagandamise 30 päeva jooksul alates hetkest, mil tingimuste täitmata jätmine ilmnes või neile teatavaks sai. Tegevusetuse korral teeb tagandamisotsuse [IVASS].

3.   Kui tsiviilseadustikus või kindlustusandja või edasikindlustusandja põhikirjas ette nähtud sõltumatuse tingimused ei ole täidetud, kohaldatakse lõiget 2.

4.   Lõikes 1 viidatud määruses kehtestatakse põhjused, mille esinemisel ning kui kauaks ametiülesanded ajutiselt peatatakse. Peatamine otsustatakse lõikes 2 sätestatud korras.“

13

CAP artikkel 193 nägi ette:

„1.   Kindlustusandja üle, kelle asukoht on teises liikmesriigis, teostab usaldatavusjärelevalvet päritoluliikmesriigi ametiasutus, sh osas, mis puudutab tegevust asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alusel Itaalia territooriumil.

2.   Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, teatab [IVASS] siis, kui ta tuvastab, et kindlustusandja ei järgi kehtivat Itaalia seadust, viimasele sellest rikkumisest ja kohustab teda kehtivaid õigusakte järgima.

3.   Kui ettevõtja ei järgi kehtivaid õigusakte, informeerib [IVASS] päritoluliikmesriigi järelevalveasutust ja palub, et võetaks meetmed tuvastatud rikkumistele lõpu tegemiseks.

4.   Kui päritoluliikmesriigi ametiasutus meetmeid ei võta või kui need osutuvad sobimatuks, kui toime pandud rikkumised võivad kahjustada üldist huvi või kui tuleb kiiresti kaitsta kindlustatute ja niisuguste teiste isikute huve, kellel on õigus kindlustushüvitistele, võib [IVASS] võtta pärast päritoluliikmesriigi järelevalveasutuse informeerimist vajalikud meetmed, sh keeld sõlmida asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alusel uusi kindlustuslepinguid tagajärgedega, mida on nimetatud artiklis 167.

5.   Kui rikkumise toime pannud kindlustusandja tegutseb oma tegevusalal filiaali kaudu või tal on vara Itaalia territooriumil, karistatakse halduskaristusega Itaalia seaduse kohaselt seda filiaali või konfiskeeritakse halduskaristusena Itaalia territooriumil olev vara.

6.   Meetmetest, millega määratakse karistusi või asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse piiranguid, teatatakse asjaomasele ettevõtjale. Kindlustusandja peab [IVASSiga] suhtlema itaalia keeles.“

14

Onix on Bukarestis (Rumeenia) asuv kindlustusandja. Ta tegutseb alates 24. oktoobrist 2012 teenuste osutamise vabaduse alusel Itaalias muu hulgas avaliku sektori hankijate heaks, andes tagatisi hankemenetlustes osalevatele eraõigluslikele ettevõtjatele, et garanteerida nende osalemine asjassepuutuvates hangetes ja hankelepingute täitmine.

15

Teabe kohaselt, mille Autoritatea de Supraveghere Financiară (finantsjärelevalve asutus, Rumeenia, edaspidi „ASF“) edastas IVASSile, maksti kahe kuu jooksul, mil Onix 2012. aastal tegutses, talle kindlustuspreemiaid kokku summas 795363 eurot, millest ligikaudu 75% oli pärit Itaaliast ja 25% Rumeeniast.

16

Vastuseks teabenõudele, mille esitas IVASS, kes ise oli saanud eelnevalt teabenõudeid ametiasutustelt, kelle kasuks Onix oli garantiisid väljastanud, märkis ASF, et Onixit kontrolliv aktsionär on Itaalia kodanik, kes kontrollib füüsilisest isikust aktsionärina 0,01% Onixi aktsiakapitalist ja Rumeenia õiguse alusel asutatud äriühingu Egady Company SRL ainuaktsionärina 99,99% selle aktsiakapitalist. ASF täpsustas ka, et see kodanik oli Onixi president ja tegevdirektor.

17

Ent IVASS täheldas, et nimetatud kontrolliva aktsionäri mainet rikuvad mitu süüdimõistvad otsused. Kõigepealt, Tribunale di Marsala (Marsala linnakohus, Itaalia) oli ta 29. juulil 2013 süüdi mõistnud Itaalia riigi vastu raskendavatel asjaoludel toime pandud kelmusekatses. Teiseks, nimetatud aktsionär oli Itaalia õiguse alusel asutatud äriühingu G.C.C. Garanzie Crediti e Cauzioni spA ainus juhatuse liige ning see äriühing kustutati 28. augustil 2008 Banca d’Italia (Itaalia Pank) otsuse alusel finantsvahendajate loetelust raskete juhtimisvigade ja omakapitali miinimumnõuete täitmata jätmise tõttu. Sellega seoses määras Itaalia Pank talle halduskaristuse summas 80000 eurot. Viimaks, Itaalia õiguse alusel asutatud äriühingu Garanzie Crediti e Cauzioni Srl, mis tekkis G.C.C. Garanzie Crediti e Cauzioni spA ümberkujundamise tulemusena, vara suhtes oli Agenzia delle entrate (Itaalia maksuamet) teinud kaks arestimisotsust vastavalt 2010. aasta 27. aprillil ja 28. mail, et tagada tema täitmata jäetud garantiikohustuste täitmine.

18

IVASS edastas 4. oktoobri 2013. aasta kirjaga ASF-le tema käsutuses oleva teabe ja dokumendid, paludes ASF‑il võtta kõik meetmed kindlustatute kaitsmiseks, hoiatades, et kui viimane seda ei tee, võtab ta ise kõik vajalikud meetmed, millest võib olla Itaalia kindlustatute huvide kaitsmisel kasu.

19

ASF pakkus 8. novembri 2013. aasta kirjaga koostööd, teatades, et on loodud asutusesisene töörühm, mille ülesanne on hinnata meetmeid, mis tuleb võtta, ning palus IVASS-il temaga koostööd teha.

20

IVASS kinnitas 19. novembri 2013 kirjaga, et on valmis tegema koostööd, rõhutades seejuures, et tegemist on kiire küsimusega, ning teatades, et kui ASF ei tunnista Onixi tegevusluba kehtetuks 30 päeva jooksul, on ta sunnitud keelama sellel äriühingul uute kindlustuslepingute sõlmimise Itaalias.

21

9. detsembril 2013 toimus kahe järelevalveasutuse vahel kohtumine, millel ASF teatas, et ta ei saa Onixi tegevusluba kehtetuks tunnistada muu hulgas seetõttu, et Rumeenia õiguses puudub norm, millega oleks üle võetud kriteeriumid, mis on ette nähtud direktiivis 2007/44/EÜ nõutud suunistes finantssektoris osaluse omandamise või suurendamise usaldusväärsuse hindamise kohta.

22

20. detsembri 2013. aasta otsusega keelas IVASS direktiivi 92/49 artikli 40 lõike 6 ja CAPi artikli 193 lõike 4 alusel Onixil uute kindlustuslepingute sõlmimise Itaalia territooriumil.

23

Onix esitas selle otsuse tõttu esiteks 5. veebruaril 2014 kaebuse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele (EIOPA).

24

2. juuni 2014. aasta otsusega tunnistas EIOPA eesistuja selle kaebuse vastuvõetavaks, kuid jättis selle siiski 6. juuni 2014. aasta otsusega rahuldamata, asudes seisukohale, et teenuste osutamise liikmesriigi pädevad asutused on pädevad võtma eriolukorras sobivaid meetmeid, nagu näeb ette määruse 92/49 artikli 40 lõige 6, kui nende asutuste tõstatatud probleemi ei saa lahendada muul viisil, eelkõige näiteks järelevalveasutuste koostöö teel. Samas 6. juuni 2014. aasta otsuses märkis ta veel, et selle pädevuse ulatus ja piirid tuleb kindlaks määrata liikmesriigil, et siseriikliku õiguse järgimise üle teostavad kohtulikku kontrolli Itaalia kohtud, ja et ei ole põhjust järeldada, et IVASS on nimetatud direktiivi rikkunud.

25

Vastuseks Onixi 8. oktoobri 2014. aasta kirjale kinnitasid EIOPA teenistused seda seisukohta 24. novembri 2014. aasta kirjaga.

26

Onix esitas selle kirja peale kaebuse apellatsiooninõukogule. 3. augusti 2015. aasta otsusega jättis see nõukogu kaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest see oli esitatud akti peale, millega lihtsalt kinnitati tähtaegselt vaidlustamata jäetud varasemat akti. Selle otsuse peale esitati hagi Euroopa Liidu Üldkohtule (kohtuasi T‑590/15).

27

24. juuni 2016. aasta määrusega jättis Üldkohus selle hagi rahuldamata osaliselt ilmse vastuvõetamatuse ja osaliselt ilmse õigusliku põhjendamatuse tõttu.

28

Teiseks esitas Onix IVASSi otsuse peale kaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Lazio’le (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia), kes jättis kaebuse kohtuotsusega nr 478/2015 rahuldamata, asudes seisukohale, et järeldus, et teenuste osutamise vabaduse alusel tegutseva äriühingu kontrolliv aktsionär ei täida Itaalias kindlustustegevusega tegelemiseks reputatsiooni nõuet, on eriolukorda väljendav põhjus, mis päritoluliikmesriigi järelevalve põhimõtte erandina muudab IVASSi võetud meetmed õiguspäraseks.

29

Onix esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Consiglio di Stato’le (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu, Itaalia), rõhutades eriti, et teenuse osutamise liikmesriigi järelevalveasutusel ei ole päritoluliikmesriigi järelevalve põhimõtte erandile tuginedes õigust keelata päritoluliikmesriigis tegevusloa saanud kindlustusandjal vastuvõtva liikmesriigi territooriumil kindlustuslepinguid sõlmida põhjendusel, et reputatsiooni tingimus ei ole täidetud.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kavatseb jätta hagi rahuldamata, leides, et direktiivi 92/49 artikli 40 lõige 6 lubab teenuse osutamise liikmesriigi järelevalveasutustel kontrolliva aktsionäri varasemate kriminaalkaristuste tõttu ennetavalt keelata kindlustusandjal oma tegevust selle liikmesriigi territooriumil jätkata, et kaitsta kindlustatute huve.

31

Et tal on siiski kahtlusi, kas niisugune lahendus on kooskõlas liidu õiguse, eelkõige ühtse tegevusloa ja päritoluliikmesriigi poolt reputatsiooni tingimuse kontrollimise põhimõtetega, otsustas Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ühenduse õigusega, eriti direktiivi 92/49/EMÜ artikli 40 lõikega 6, komisjoni tõlgendava teatise 2000/C/43/03 [„Teenuste osutamise vabadus ja üldine huvi kindlustussektoris“ (EÜT 2000, C 43, lk 5)] punktiga 5 ja ühenduses kehtiva päritoluriigi poolse järelevalve põhimõttega on vastuolus selline tõlgendus (nagu see, mis puudutab [CAPi] artikli 193 lõiget 4 ning millega nõustub ka siinne kolleegium), mis lubab teenuste osutamise vabaduse alusel tegutsevat kindlustusseltsi vastu võtva riigi järelevalveasutusel võtta eriolukorras kindlustatute ja kindlustushüvitiste saamise õigusega isikute huvide kaitseks vastu keelavaid otsuseid, täpsemalt keelata vastuvõtva riigi territooriumil uute lepingute sõlmimise, põhjendusega, et üks kindlustusega tegelemiseks tegevusloa andmise subjektiivne tingimus, nimelt reputatsioonitingimus, on järelevalveameti kaalutlusõigusel antud hinnangu kohaselt algusest peale täitmata olnud või hiljem ära langenud?“

32

Euroopa Kohtule 1. detsembril 2016 esitatud kirjas taotles Onix menetluse suulise osa uuendamist. Ta väidab sisuliselt seda, et puudutatud isikud ei ole vaielnud teatavate argumentide üle, mida esitleti käesoleva eelotsusetaotluse raames olulistena.

33

Seoses sellega tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 83 võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud.

34

Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et tal on olemas kõik esitatud küsimusele vastamiseks vajalikud asjaolud ning et põhikohtuasja pooled ja viidatud artiklis nimetatud huvitatud isikud on nende asjaolude üle vaielnud.

35

Seetõttu tuleb Onixi taotlus rahuldamata jätta.

36

Oma küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 92/49 ja täpsemalt selle artikli 40 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi järelevalveasutused võtavad eriolukorras kindlustatute ja kindlustushüvitiste saamise õigusega isikute kaitseks tema territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel tegutseva otsekindlustusandja, kes ei tegele elukindlustusega, suhtes meetmeid, nagu keeld sõlmida selle riigi territooriumil uusi lepinguid, põhjendusega, et üks kindlustusega tegelemiseks tegevusloa andmise subjektiivne tingimus, nimelt reputatsioonitingimus, on järelevalveameti kaalutlusõigusel antud hinnangu kohaselt algusest peale täitmata olnud või hiljem ära langenud.

37

Kõigepealt olgu märgitud, et nimetatud direktiivi artikli 40 lõige 6 näeb sisuliselt ette, et lisaks meetmetele, mida võidakse võtta selle artikli lõigete 3–5 alusel, võib liikmesriik võtta eriolukorras sobivaid meetmeid selleks, et takistada eeskirjade eiramist tema territooriumil, ja muu hulgas takistada kindlustusseltsidel uute lepingute sõlmimise jätkamist tema territooriumil.

38

Siinkohal olgu märgitud, et nimetatud sätte teatud keeleversioonid, muu hulgas hispaania- ja prantsuskeelsed tekstid viitavad eeskirjade eiramisele, mis on „toime pandud“ asjassepuutuva liikmesriigi territooriumil, millest võib välja lugeda, et kõnesolev säte on kohaldatav ainult siis, kui rikkumine on juba aset leidnud.

39

Siiski on oluline meenutada, et liidu õiguse ühetaolise tõlgendamise vajadus välistab selle, et kahtluse korral käsitletakse õigusnormi teksti isoleeritult, ja nõuab otse vastupidi, et seda tõlgendataks ja kohaldataks teiste ametlike keelte versioone arvestades (kohtuotsus, 19.9.2013, Van Buggenhout ja Van de Mierop, C‑251/12, EU:C:2013:566, punkt 27).

40

Ent esiteks puudub sarnane määratlus teistes keeleversioonides, näiteks saksa- ja ingliskeelsetes tekstides. Teiseks kasutavad kõik keeleversioonid meetmete, mida võidakse võtta, eseme kirjeldamisel tegusõna „takistama“ või sarnast sõna. Seetõttu tuleb seda sätet tõlgendada nii, et see lubab võtta meetmeid tulevikus eeskirjade eiramise takistamiseks.

41

Ent olenemata sellest täpsustusest, tuleb märkida, et kui direktiivi 92/49 artikli 40 lõiget 6 eraldiseisvana hinnata, ei võimalda selle sätte sõnastus esitatud küsimusele vastata. Seetõttu tuleb vaadelda nimetatud sätte konteksti ning kõnesoleva direktiivi eesmärke (vt selle kohta kohtuotsus, 25.6.2015, CO Sociedad de Gestión y Participación jt, C‑18/14, EU:C:2015:419, punkt 27).

42

Esiteks tuleneb selle kohta viidatud direktiivi põhjendustest 1, 5 ja 6, et see direktiiv, mille eesmärk on välja kujundada otsekindlustuse, välja arvatud elukindlustuse siseturg, tugineb kahele põhimõttele. Nendeks on kõigepealt ühtne tegevusluba, mis pärast selle väljaandmist võimaldab kindlustusandjatel tegutseda kogu liidus, ja seejärel kindlustusandjate päritoluliikmesriigi poolse järelevalve põhimõte.

43

Selle eesmärgi saavutamiseks näeb direktiiv 92/49 kõigepealt ette artiklis 4, et ühtset tegevusluba saab taotleda ainult päritoluliikmesriigi pädevatelt asutustelt, kusjuures direktiivi artikkel 6 sätestab ühtse tegevusloa andmise tingimused, mille hulgas on asjassepuutuva ettevõtja juhtkonna laitmatu reputatsioon. Lisaks tuleneb direktiivi artiklist 14, et päritoluliikmesriigi pädev asutus võib kindlustusandjale antud tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui see ettevõtja ei täida enam tegevusloa andmise tingimusi või jätab oluliselt täitmata oma kohustused, mis tulenevad tema tegevust reguleerivatest normidest.

44

Sellest tuleneb, et ainult päritoluliikmesriigi pädevad asutused, mitte teiste liikmesriikide vastavad asutused, saavad kontrollida, kas kindlustusandja täidab juhtkonna laitmatu reputatsiooni nõuet.

45

Teiseks tuleb märkida, et direktiivi 92/49 artikkel 40 kehtestab kaks eraldi menetlust, mille kaudu teenuste osutamise liikmesriik võib rikkumiste või rikkumiste ohu korral võtta meetmeid asjassepuutuva kindlustusandja suhtes.

46

Direktiivi 92/49 artikli 40 lõiked 4 ja 5 täpsustavad korra, mida teenuse osutamise liikmesriigi pädevad asutused on kohustatud järgima, kui nad kavatsevad niisuguseid meetmeid võtta, nimelt peavad nad päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele eelnevalt teatama, et ettevõtja, kellele viimati nimetatud asutused on välja andnud ühtse tegevusloa, rikuvad teatud õigusnorme, ning andma nendele asutustele võimaluse võtta esimesel võimalusel kõik kohased meetmed tagamaks, et eeskirjade eiramine lõpetataks.

47

Direktiivi artikli 40 lõige 6 – mida kohaldatakse vaid eriolukorras ja kui esineb eeskirjade eiramise oht – ei näe erandina selle artikli 40 lõigetes 4 ja 5 sätestatud tavamenetlusest ette asjassepuutuva teenuse osutamise liikmesriigi kohustust kas teavitada nendest eeskirjade eiramistest päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi või teavitada neid oma kavatsusest võtta kohaseid meetmeid.

48

Nimelt võib eeskirjade eiramise vahetu oht tingida meetmete viivitamatu võtmise vajaduse. Nii ei saa nõuda teenuste osutamise liikmesriigilt, et ta eriolukorras alustaks teabevahetusprotsessi päritoluliikmesriigiga, mis võib kindlustatute ja kindlustushüvitiste saamise õigusega isikute huve kahjustavalt aeglustada nende meetmete vastuvõtmist.

49

Kuid see, et puudub vastupidine täpsustus, ei tähenda, et direktiivi 92/49 artikli 40 lõiget 6 saaks tõlgendada nii, et see lubab teenuse osutamise liikmesriigil teha erand päritoluliikmesriigi ainupädevusest, nagu see, millele viidatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 44, ja tuvastada ise, kas kindlustusandja täidab tegevusloa andmise tingimusi, sealhulgas tema juhtkonna laitmatu reputatsiooni nõuet, mille üle kontrolli teostamine kuulub vastavalt direktiivi 92/49 artiklile 4 ainult päritoluliikmesriigi pädevusse.

50

Sellest hoolimata tuleb teenuse osutamise liikmesriigil oma eriolukorras kasutatavaid õigusi teostades kindlaks teha, kas teatud puudused või kahtlused asjassepuutuva kindlustusandja juhtkonna laitmatu reputatsiooni osas kujutavad endast tegelikku ja vahetut ohtu, et eiratakse eeskirju kindlustatute või kindlustushüvitiste saamise õigusega muude isikute huve kahjustavalt, ja kui need seda endast kujutavad, siis võtta viivitamata kohaseid meetmeid, milleks võib vajaduse korral olla keeld sõlmida uusi lepinguid tema territooriumil.

51

Nimelt tuleneb direktiivi 92/49 põhjendusest 3, et direktiivi eesmärk on tagada kõigile kindlustusvõtjatele piisav kaitse. Ent seda kaitset ei saaks tagada, kui direktiivi artikli 40 lõiget 6 tuleks tõlgendada nii, et see välistab teenuse osutamise liikmesriigi õiguse eriolukorras hinnata, kas esineb vahetu oht kindlustusvõtjate huvidele, ja õiguse võtta viivitamata meetmeid eeskirjade eiramise lõpetamiseks ilma, et ta paluks päritoluliikmesriigi asutustelt selleks kohaste meetmete võtmist.

52

Kuid kuna see direktiiv põhineb kindlustusandjate päritoluliikmesriigi poolse järelevalve põhimõttel, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 42 täheldatud, saavad meetmed, mida teenuse osutamise liikmesriik võib eriolukorras võtta, olla ainult ettevaatusabinõud. Need on järelikult kohaldatavad ainult ajani, mil oma otsuse võtavad vastu päritoluliikmesriigi pädevad asutused, kes tegevusloa andmise tingimuste täidetuse osas, sealhulgas laitmatu reputatsiooni seisukohast, teevad oma järeldused nende faktiliste asjaolude alusel, mille tõi esile teenuste osutamise liikmesriik, nagu seda nõuab liidu õiguskorra osaks olev õiguskindluse põhimõte.

53

Seetõttu tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 92/49 ja täpsemalt selle artikli 40 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi järelevalveasutused võtavad eriolukorras kindlustatute ja kindlustushüvitiste saamise õigusega isikute kaitseks selle liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel tegutseva otsekindlustusandja, kes ei tegele elukindlustusega, suhtes meetmeid, nagu keeld sõlmida selle riigi territooriumil uusi lepinguid, põhjendusega, et üks kindlustusega tegelemiseks tegevusloa andmise subjektiivne tingimus, nimelt reputatsioonitingimus, on järelevalveameti kaalutlusõigusel antud hinnangu kohaselt algusest peale täitmata olnud või hiljem ära langenud. Samas ei ole nimetatud direktiiviga vastuolus see, kui viidatud liikmesriik teeb oma eriolukorras kasutatavaid õigusi teostades kindlaks, kas teatud puudused või kahtlused asjassepuutuva kindlustusandja juhtkonna laitmatu reputatsiooni osas kujutavad endast tegelikku ja vahetut ohtu, et eiratakse eeskirju kindlustatute või kindlustushüvitiste saamise õigusega muude isikute huve kahjustavalt, ja kui need seda endast kujutavad, võtab viivitamata kohaseid meetmeid, milleks võib vajaduse korral olla keeld sõlmida uusi lepinguid tema territooriumil.

54

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/49/EMÜ otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ (kolmas kahjukindlustuse direktiiv) ja täpsemalt selle artikli 40 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi järelevalveasutused võtavad eriolukorras kindlustatute ja kindlustushüvitiste saamise õigusega isikute kaitseks tema territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel tegutseva otsekindlustusandja, kes ei tegele elukindlustusega, suhtes meetmeid, nagu keeld sõlmida selle riigi territooriumil uusi lepinguid, põhjendusega, et üks kindlustusega tegelemiseks tegevusloa andmise subjektiivne tingimus, nimelt reputatsioonitingimus, on järelevalveameti kaalutlusõigusel antud hinnangu kohaselt algusest peale täitmata olnud või hiljem ära langenud. Samas ei ole nimetatud direktiiviga vastuolus see, kui viidatud liikmesriik teeb oma eriolukorras kasutatavaid õigusi teostades kindlaks, kas teatud puudused või kahtlused asjassepuutuva kindlustusandja juhtkonna laitmatu reputatsiooni osas kujutavad endast tegelikku ja vahetut ohtu, et eiratakse eeskirju kindlustatute või kindlustushüvitiste saamise õigusega muude isikute huve kahjustavalt, ja kui need seda endast kujutavad, võtab viivitamata kohaseid meetmeid, milleks võib vajaduse korral olla keeld sõlmida uusi lepinguid tema territooriumil.