EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)

15. detsember 2016 ( *1 )

„Eelotsusetaotlus — Mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustus ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse kontrollimine — Direktiiv 2000/26/EÜ — Artikli 4 lõige 5 — Kindlustusandja — Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja — Piisavad volitused esindamiseks — Kohtusse kaebamine”

Kohtuasjas C‑558/15,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunal da Relação do Porto (Porto apellatsioonikohus, Portugal) 29. septembri 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. novembril 2015, menetluses

Alberto José Vieira de Azevedo,

Maria da Conceição Ferreira da Silva,

Carlos Manuel Ferreira Alves,

Rui Dinis Ferreira Alves,

Vítor José Ferreira Alves

versus

CED Portugal Unipessoal Lda,

Instituto de Seguros de Portugal – Fundo de Garantia Automóvel,

menetluses osales:

Instituto de Seguros de Portugal – Fundo de Acidentes de Trabalho,

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: J.-C. Bonichot (ettekandja) koja presidendi ülesannetes, kohtunikud A. Arabadjiev ja S. Rodin,

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

—	Instituto de Seguros de Portugal – Fundo de Garantia Automóvel, esindajad: advogado G. Ribeiro ja advogado T. Andrade,

—	Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, M. Figueiredo ja M. Rebelo,

—	Euroopa Komisjon, esindajad: P. Costa de Oliveira ja K.‑P. Wojcik,

olles 19. oktoobri 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. mai 2000. aasta direktiivi 2000/26/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise ning nõukogu direktiivide 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ muutmise kohta (neljas liikluskindlustuse direktiiv) (EÜT 2000, L 181, lk 65; ELT eriväljaanne 06/03, lk 331), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiviga 2005/14/EÜ (ELT 2005, L 149, lk 14) (edaspidi „direktiiv 2000/26“), artikli 4 lõikeid 4, 5 ja 8.

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on Alberto José Vieira de Azevedo, Maria da Conceição Ferreira da Silva, Carlos Manuel Ferreira Alves, Rui Dinis Ferreira Alves ja Vítor José Ferreira Alves ning teine pool CED Portugal Unipessoal Lda (edaspidi „CED“) ja Instituto de Seguros de Portugal – Fundo de Garantia Automóvel (Portugali Kindlustusinstituut – Liikluskindlustuse Tagatisfond) (edaspidi „liikluskindlustuse tagatisfond“), ning milles käsitletakse küsimust, kas liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki omaniku kindlustusandja esindajal CEDil on selline staatus, et teda võib kaevata kohtusse.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiviga 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT 2009, L 263, lk 11) kodifitseeriti viis direktiivi, mis olid vastu võetud liikmesriikide kohustuslikku liikluskindlustust reguleerivate õigusaktide ühtlustamiseks.

4	Kuna aga põhikohtuasja aluseks olevad asjaolud leidsid aset 2007. aastal, see tähendab enne direktiivi 2009/103 jõustumist, moodustab asjakohase õigusliku raamistiku endiselt eelkõige direktiiv 2000/26.

5	Direktiivi 2000/26 põhjenduse 8 kohaselt soovis Euroopa Liidu seadusandja tagada mootorsõiduki õnnetuse tagajärjel vara‑ või isikukahju kannatanud osapooltele võrdväärse kohtlemise sõltumata sellest, kus õnnetused Euroopa Ühenduses juhtuvad.

Peale selle on direktiivis 2000/26 järgmised põhjendused:

„(10)

See eeldab kannatanule otsese nõudeõiguse andmist vastutava osapoole kindlustusseltsi vastu.

(11)

Ühe rahuldava lahendusena võiks anda käesoleva direktiivi reguleerimisalasse jääva ja liikmesriigis, mis ei ole nende elukohaliikmesriik, juhtuva mootorsõidukiõnnetuse tõttu vara- või isikukahju kandnule õigus esitada nõue oma elukohaliikmesriigist nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale, kelle sinna määrab vastutava osapoole kindlustusselts.

(12)	See lahendus võimaldaks tegelda kahjuga, mida kannatanud saavad väljaspool oma elukohaliikmesriiki, neile tuttavas korras.

(13)	See süsteem, kus nõuete lahendamise eest vastutavad esindajad on kannatanu elukohaliikmesriigis, ei mõjuta igal üksikjuhtumil kohaldatavat materiaalõigust ega kohtualluvuse küsimust.

(14)	Vara‑ või isikukahju kannatanud isiku otsese nõudeõiguse olemasolu kindlustusseltsi vastu on selliste esindajate määramise loogiline täiendus ja parandab nende isikute õiguslikku seisundit, kes kannavad kahju väljaspool oma elukohaliikmesriiki juhtuvates mootorsõidukiõnnetustes.

(15)

Kõnealuste lünkade täitmiseks tuleks sätestada, et liikmesriik, kus kindlustusselts on saanud tegevusloa, peaks nõudma kindlustusseltsilt teistes liikmesriikides elavate või asuvate nõuete lahendamise eest vastutavate esindajate nimetamist, et koguda kogu vajalik teave sellistest õnnetustest tulenevate nõuete kohta ja võtta sobivaid meetmeid vaidluste lahendamiseks kindlustusseltsi nimel ja arvel, kaasa arvatud selle eest hüvitise maksmine; nõuete lahendamise eest vastutavatel esindajatel peaksid olema piisavad volitused kindlustusseltsi esindamiseks sellistes õnnetustes kannatanud isikute ees ja samuti kindlustusseltsi esindamiseks siseriiklike ametiasutuste, sealhulgas vajaduse korral kohtute ees niivõrd, kuivõrd see on kokkusobiv rahvusvahelise eraõiguse kohtualluvusse määramist käsitlevate eeskirjadega.

(16)	Nõuete lahendamise eest vastutava esindaja tegevus ei ole piisav alus kohtualluvuse määramiseks kannatanu elukohaliikmesriigi kohtutele, kui rahvusvahelise eraõiguse kohtualluvusse andmist käsitlevad eeskirjad seda ette ei näe.

(16a)

Vastavalt artikli 11 lõike 2 koostoimele nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) [EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42] artikli 9 lõike 1 punktiga b võivad kannatanud osapooled alustada kohtumenetlust tsiviilvastutuskindlustuse pakkuja vastu liikmesriigis, kus on nende alaline elu- või asukoht.

[…]“

Direktiivi 2000/26 artikli 1 lõike 1 esimese lõigu kohaselt:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on sätestada erisätted, mida kohaldatakse kannatanute suhtes, kellel on õigus saada hüvitist kaotuse või kahju eest, mis tuleneb õnnetustest, mis juhtuvad liikmesriigis, mis ei ole kannatanu elukohaliikmesriik, ja mille põhjustab mõnes liikmesriigis kindlustatud ja seal põhiasukohta omavate sõidukite kasutamine.“

8	Direktiivi artiklis 3 on sätestatud, et iga liikmesriik tagab, et artiklis 1 nimetatud kannatanutel, kes satuvad õnnetustesse selle sätte tähenduses, on vahetu nõudeõigus kindlustusseltsi vastu, kes kindlustab vastutava isiku tsiviilvastutuse.

Direktiivi artikkel 4 „Nõuete lahendamise eest vastutavad esindajad“ näeb ette:

„1. Iga liikmesriik võtab kõik meetmed tagamaks, et kõik [nõukogu 24. juuli 1973. aasta] direktiivi 73/239/EMÜ [otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1973, L 228, lk 3; ELT eriväljaanne 06/01, lk 14)] lisa punkti A liiki 10 kuuluvaid riske, välja arvatud vedaja vastutus, kindlustavad kindlustusseltsid määravad nõuete lahendamise eest vastutava esindaja igas liikmesriigis, välja arvatud liikmesriik, kus nad on saanud ametliku tegevusloa. Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja vastutab artiklis 1 nimetatud juhtudel õnnetusest tulenevate vaidluste käsitlemise ja lahendamise eest. Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja elab või asub liikmesriigis, kuhu ta on määratud.

[...]

4. Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja kogub selliste nõuete kohta kogu vaidluste lahendamiseks vajaliku teabe ja võtab meetmeid, et rääkida läbi vaidluse lahendamise üle. Nõuete lahendamise eest vastutava esindaja määramise nõue ei välista kannatanu või tema kindlustusettevõtte õigust algatada kohtumenetlus vahetult õnnetuse põhjustanud isiku või tema kindlustusseltsi vastu.

5. Nõuete lahendamise eest vastutavatel esindajatel on piisavad volitused kindlustusseltsi esindamiseks artiklis 1 nimetatud juhtudel kannatanute ees ja nende nõuete täielikuks rahuldamiseks. Nad peavad olema võimelised juhtumite uurimiseks kannatanu elukohaliikmesriigi ametlikus keeles või keeltes.

6. Liikmesriigid kehtestavad sobivate, tõhusate ja süstemaatiliste rahaliste või samaväärsete halduskaristustega tagatud kohustuse, mille tõttu kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil kannatanu esitas oma hüvitisenõude kas vahetult õnnetuse põhjustanud isiku kindlustusseltsile või tema nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale,

a)	peab õnnetuse põhjustanud isiku kindlustusselts või tema nõuete lahendamise eest vastutav esindaja tegema põhjendatud hüvitisepakkumise juhtudel, kui vastutust ei vaidlustata ja kahju on kindlaks määratud, või

b)	peab kindlustusselts, kellele nõue on adresseeritud, või tema nõuete lahendamise eest vastutav esindaja andma põhjendatud vastuse nõudes esitatud punktidele juhtudel, kui vastutust ei võeta omaks või see pole selgelt kindlaks tehtud või kui kahju pole täielikult kindlaks määratud.

Liikmesriigid võtavad vastu sätted tagamaks, et kui kolmekuulise tähtaja jooksul pakkumist ei tehta, makstakse kannatanule kindlustusseltsi pakutud või kohtus määratud hüvitise summalt intressi.

[...]

8. Nõuete lahendamise eest vastutava esindaja määramine ei tähenda iseenesest filiaali avamist [nõukogu 18. juuni 1992. aasta] direktiivi 92/49/EMÜ [otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ (kolmas kahjukindlustuse direktiiv) (EÜT 1992, L 228, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 346)] artikli 1 punkti b tähenduses, ja nõuete lahendamise eest vastutavat esindajat ei loeta üksuseks [nõukogu 22. juuni 1988. aasta] direktiivi 88/357/EMÜ [otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks ja muudetakse direktiivi 73/239/EMÜ (EÜT 1988, L 172, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 198)] artikli 2 punkti c tähenduses või

[...]

—	üksuseks [nõukogu 22. detsembri 2000. aasta] määruse (EÜ) nr 44/2001 [kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42)] [...]“

Portugali õigus

Direktiiv 2000/26 võeti Portugali õigusse üle 14. aprilli 2003. aasta dekreetseadusega nr 72‑A/2003, mis käsitleb kohustuslikku kindlustust (Decreto-Lei no 72‑A/2003 – Lei do Seguro Obrigatório), millega muudetakse esiteks 31. detsembri 1985. aasta dekreetseadust nr 522/85, mis käsitleb mootorsõiduki valdaja kohustuslikku tsiviilvastutuskindlustust (Decreto‑Lei no 522/85 – Seguro Obrigatório de Responsabilidade Civil Automóvel), ja teiseks 17. aprilli 1998. aasta dekreetseadust nr 94‑B/98, millega sätestatakse Euroopa Ühenduse territooriumil kindlustus‑ ja edasikindlustustegevuse alustamise ja teostamise tingimused (Decreto‑Lei no 94‑B/98 – Regula as condições de acesso e de exercício da actividade seguradora e resseguradora no território da Comunidade Europeia).

Dekreetseaduse nr 522/85 artikkel 43 näeb dekreetseadusega nr 72‑A/2003 muudetud redaktsioonis ette:

„1. Kindlustusandjad, mille asukoht on Portugalis, ja väljaspool Euroopa Ühenduse territooriumi asukohta omavate kindlustusandjate Portugalis asuvad filiaalid, millel on lubatud kindlustada „maismaa mootorsõidukite tsiviilvastutuse, välja arvatud vedaja vastutuse“ kindlustusriske, võivad vabalt valida kõigis muudes liikmesriikides esindaja, kelle ülesanne on kannatanu elukohariigist erinevas riigis toimunud kindlustusjuhtumite käsitlemine ja lahendamine kannatanu elukohariigis („nõuete lahendamise eest vastutav esindaja“).

2. Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja, kes peab elama või asuma liikmesriigis, kus ta on esindajaks määratud, võib töötada ühe või mitme kindlustusandja heaks.

3. Nõuete lahendamise eest vastutaval esindajal on piisavad volitused kindlustusandja esindamiseks artiklis 1 nimetatud juhtudel kannatanute ees ja nende nõuete täielikuks rahuldamiseks. Ta peab olema võimeline juhtumite uurimiseks kannatanu elukohaliikmesriigi ametlikus keeles või keeltes.

4. Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja kogub selliste nõuete kohta kogu vaidluste lahendamiseks vajaliku teabe ja võtab meetmeid, et rääkida läbi vaidluse lahendamise üle.

[...]“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

17. oktoobril 2007 toimus Hispaania kiirteel liiklusõnnetus, milles osales kindlustusandja Helvetia Compañía Suiza, S.A. de Seguros y Reaseguros’e (edaspidi „Helvetia“) poolt Hispaanias kindlustatud üüriauto ja mille tagajärjel hukkus Portugali kodanik Luis de Sousa Alves ja tekitati kehavigastusi A. J. Vieira de Azevedole, kes on samuti Portugali kodanik.

A. J. Vieira de Azevedo ning L. de Sousa Alvese abikaasa ja lapsed esitasid kohtule Instância Central Cível da Comarca do Porto-Este (Penafiel) (Ida-Porto (Penafiel) piirkonna esimese astme tsiviilkohus, Portugal) hagid kahju hüvitamiseks. Kostjaks oli märgitud esiteks CED, kes on Helvetia esindaja Portugalis, ja teiseks teise võimalusena liikluskindlustuse tagatisfond.

14	Kõnealune kohus tuvastas, et CED ja järelikult ka liikluskindlustuse tagatisfond ei saa olla selles asjas kostja, ning keeldus hagi menetlusse võtmisest.

A. J. Vieira de Azevedo ning L. de Sousa Alvese abikaasa ja lapsed esitasid hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse Tribunal da Relação do Portole (Porto apellatsioonikohus, Portugal). Nad väidavad, et CEDi kui Helvetia esindaja Portugalis võis kaevata kahju hüvitamise eesmärgil Portugali kohtusse.

16	Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas liikmesriigi kodanikud saavad kaevata kohtusse välismaal tegutsevaid kindlustusandjate esindajaid, kes on määratud direktiivi 2000/26 artikli 4 kohaselt ja kellel peavad olema vajalikud volitused kahjunõuete käsitlemiseks ja lahendamiseks.

Neil asjaoludel otsustas Tribunal da Relação do Porto (Porto apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas [direktiivi 2000/26] põhjendusega 16a ja artikli 4 [lõigetega 4, 5 ja 8] on lubatud kaevata kohtusse niisuguse kindlustusandja esindaja, mis ei tegutse riigis, kus esitatakse liiklusõnnetusest tingitud kahju hüvitamise hagi teises Euroopa Liidu liikmesriigis sõlmitud mootorsõiduki valdaja kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse alusel?

2.	Kui vastus on jaatav, siis kas kohtusse kaebamise võimalikkus sõltub nimetatud esindajat kindlustusandjaga siduva esinduslepingu konkreetsetest tingimustest?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2000/26 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt on liikmesriigid kohustatud ette nägema, et kõnealuse artikli järgi nõuete lahendamiseks määratud vastutava esindaja võib kaevata tema esindatava kindlustusandja asemel selle liikmesriigi kohtusse, kellele on esitatud kahju hüvitamise hagi, mille on esitanud kõnealuse direktiivi artikli 1 kohaldamisalasse kuuluv kannatanu.

19	Kõigepealt tuleb meenutada, et liidu õigusnormi ulatuse kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta nii selle sõnastust, konteksti kui ka eesmärke (vt eelkõige kohtuotsus, 10.10.2013, Spedition Welter, C‑306/12, EU:C:2013:650, punkt 17).

Direktiivi 2000/26 artikli 4 lõike 1 kohaselt võtab iga liikmesriik meetmed tagamaks, et kõik maismaamootorsõidukite kasutamisel tekkivaid riske kindlustavad kindlustusandjad määravad igas liikmesriigis, välja arvatud liikmesriik, kus nad on saanud ametliku tegevusloa, nõuete lahendamise eest vastutava esindaja, kes vastutab direktiivi artiklis 1 nimetatud juhtudel õnnetusest tulenevate vaidluste käsitlemise ja lahendamise eest. Neis sätetes endis ei ole viidatud, et sellise esindaja võib tema esindatava kindlustusandja asemel liikmesriigi kohtusse kaevata.

Nõuete lahendamise eest vastutava esindaja kohtusse kaebamise võimalus ei nähtu ka direktiivi 2000/26 artikli 4 lõikest 4, mille kohaselt kogub see esindaja selliste nõuete kohta kogu vaidluste lahendamiseks vajaliku teabe ja võtab vajalikke meetmeid, et rääkida läbi vaidluse lahendamise üle. Liidu seadusandja on nende sätetega tegelikult ainult täpsustanud kõnealuse esindaja ülesandeid läbirääkimiste teel vaidluste lahendamisel, viitamata seejuures võimalikele kohtumenetlustele.

Direktiivi 2000/26 artikli 4 lõikest 4, milles on ka täpsustavalt sätestatud, et ainuüksi nõuete lahendamise eest vastutava esindaja määramine ei võta kannatanult või tema kindlustusandjalt õigust algatada kohtumenetlus vahetult õnnetuse põhjustanud isiku või tema kindlustusandja vastu, nähtub ainult, et selle esindaja poole pöördumise õigus ei ole ainus võimalus, ning kõnealuses sättes endas ei ole mingil moel tunnustatud esindaja enda otse kohtusse kaebamise võimalust.

Kuigi nõuete lahendamise eest vastutaval esindajal on direktiivi 2000/26 artikli 4 lõike 5 sõnastuse kohaselt küll piisavad volitused kindlustusandja esindamiseks kannatanute ees ja nende hüvitisnõuete täielikuks rahuldamiseks, ei täpsusta aga nimetatud säte, mis seega kehtestab selle esindamise eesmärgid, esindamiseks antud volituste täpset ulatust (vt selle kohta kohtuotsus, 10.10.2013, Spedition Welter, C‑306/12, EU:C:2013:650, punkt 18).

Ka direktiivi 2000/26 artikli 4 lõike 6 esimeses lõigus, milles on kindlaks määratud vahetult õnnetuse põhjustanud isiku kindlustusandjale või tema nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale esitatud hüvitisnõuete käsitlemise eeskirjad, on viidatud ainult ühele hüvitamise menetlusele, mille lõpus tehakse hüvitisepakkumine või keeldutakse hüvitamisest, ilma et mingilgi moel oleks reguleeritud võimalikku kohtumenetluse etappi. Selline säte ei saa seega kindlaks määrata staatust, mis nõuete lahendamise eest vastutaval esindajal võiks sellises kohtumenetluse etapis olla.

Direktiivi 2000/26 artikli 4 lõike 6 teise lõigu kohaselt võtavad aga liikmesriigid vastu sätted tagamaks, et kui kolmekuulise tähtaja jooksul pakkumist ei tehta, makstakse kannatanule kindlustusandja pakutud või kohtus määratud hüvitise summalt intressi. Sellest sättest nähtub, et olenemata võimalusest, et hüvitisenõude saab esitada kindlustusandja esindajale, teeb lõpliku hüvitisepakkumise ainult kindlustusandja, välja arvatud need juhud, kus hüvitise määrab kohus.

Seega tuleb tõdeda, et selle hüvitamisprotseduuri kohtuvälises etapis ei asenda nõuete lahendamise eest vastutav esindaja mingil moel ettevõtjat, mida ta esindab, vaid täidab üksnes vahendaja ülesandeid, mis on oma olemuselt paratamatult piiratud. See saaks olla kohtumenetluse etapis teisiti vaid siis, kui liidu seadusandja on selle ette näinud, mis aga direktiivi 2000/26 artikli 4 lõigetest 1–6 ei nähtu.

Lõpuks ei ole direktiivi 2000/26 artikli 4 lõike 8 – mille kohaselt nõuete lahendamise eest vastutava esindaja määramine ei tähenda iseenesest kindlustusseltsi filiaali avamist ja mille kohaselt ei loeta kõnealust esindajat sellise ettevõtja üksuseks ega ka üksuseks määruse nr 44/2001 tähenduses – eesmärk ega saa olla ka selle tagajärg anda esindajale niisugune staatus, et teda saaks kindlustusandja asemel kaevata liikmesriigi kohtusse.

28	Direktiivi 2000/26 konteksti ega ka eesmärkide põhjal ei saa asuda seisukohale, et liidu seadusandja tahtis panna liikmesriikidele sellise staatuse kehtestamise kohustuse.

Kuigi direktiivi 2000/26 artikli 3 kohaselt tagab iga liikmesriik, et direktiivi artiklis 1 nimetatud kannatanutel, kes satuvad õnnetustesse selle sätte tähenduses, on vahetu nõudeõigus selle kindlustusandja vastu, mis kindlustab vastutava isiku tsiviilvastutuse, ei näe tegelikult see artikkel ega ükski teine selle direktiivi säte ette, et selle õiguse kasutamiseks tuleks tunnustada nende isikute võimalust pöörduda liikmesriigi kohtusse otse nõuete lahendamise eest vastutava esindaja vastu.

Neil asjaoludel on oluline märkida, et direktiivi 2000/26 eesmärk on tagada mootorsõidukitega toimunud õnnetustes kannatanutele samalaadne kohtlemine olenemata sellest, millises liidu osas õnnetus toimub. Selleks peab kannatanutel olema õigus esitada nõue oma elukohaliikmesriigis nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale, kelle sinna määrab vastutava isiku kindlustusandja. Esindaja ülesanne on kahju kannatanute tegevuse hõlbustamine, eelkõige võimaldada neil esitada nõuded nende endi keeles.

Direktiivi 2000/26 põhjenduse 15 kohaselt peavad liikmesriigid ette nägema, et nõuete lahendamise eest vastutavatel esindajatel oleks piisavad volitused kindlustusandja esindamiseks õnnetustes kannatanud isikute ees ja samuti kindlustusandja esindamiseks siseriiklike ametiasutuste, sealhulgas vajaduse korral kohtute ees niivõrd, kuivõrd see on kokkusobiv rahvusvahelise eraõiguse kohtualluvusse määramist käsitlevate eeskirjadega.

Arvestades seega neid eesmärke, ei kehtestanud liidu seadusandja ainult süsteemi, milles kahju kannatanud isikud võivad igas liikmesriigis esitada hüvitisenõude vastutava isiku kindlustusandja esindajale, kasutades selleks neile tuttavat menetlust, vaid – nagu on täpsustatud direktiivi 2000/26 põhjenduses 14 – seadusandja täiendas seda süsteemi loogiliselt nii, et kannatanutele anti otsene nõudeõigus selle kindlustusandja vastu, ilma et nõude peaks esitama vastutavale isikule.

Neist kaalutlustest tuleneb seega selgelt, et kindlustusandja esindamine, nii nagu see on ette nähtud direktiivi 2000/26 artikli 4 lõikes 5, ilma et see saaks seada kahtluse alla rahvusvahelise eraõiguse sätete järgimist, hõlmab liidu seadusandja tahte kohaselt esindamist, mis peab võimaldama kannatanul tõhusalt esitada siseriiklikus kohtus kahju hüvitamise hagi. Selles kontekstis kuulub nende piisavate volituste hulka, mis peavad nõuete lahendamise eest vastutaval esindajal olema, esindusõigus võtta vastu kohtudokumente (vt selle kohta kohtuotsus, 10.10.2013, Spedition Welter, C‑306/12, EU:C:2013:650, punktid 23 ja 24).

Euroopa Kohus on varem juba märkinud, et tegelikult tuleneb direktiivi 2000/26 ettevalmistavatest materjalidest, et nähes ette kindlustusandja tagatava esinduse kannatanu elukohariigis, oli seadusandja kavatsus kehtestada kohtudokumentide kättetoimetamist puudutav esindus, ehkki piiratud kujul, sest see ei tohtinud mõjutada kohtualluvuse määramist käsitlevaid rahvusvahelise õiguse eeskirju (vt selle kohta kohtuotsus, 10.10.2013, Spedition Welter, C‑306/12, EU:C:2013:650, punkt 22).

Samas ei nähtu neist ettevalmistavatest materjalidest ega direktiivi 2000/26 põhjendustest, et liidu seadusandja kavatsus oleks olnud laiendada seda volitust selliselt, et kahju kannatanud isikud võiksid esitada nende elukohariigi siseriiklikku kohtusse vastutava isiku kindlustusandja esindaja vastu hagi, et saada kindlustusandjalt hüvitist.

36	Kuna kahju kannatanud isikud võivad nimelt toimetada kohtudokumendid kindlustusandja esindaja kätte, ei näi, et direktiivi 2000/26 eesmärk lihtsustada kannatanute tegevust ei oleks sel viisil saavutatud ja et vaja oleks veel võimalust kaevata see esindaja ise kõnealusesse kohtusse.

Liidu seadusandja on direktiivi 2000/26 põhjenduses 13 ka täpsustanud, et süsteem, kus nõuete lahendamise eest vastutavad esindajad on kannatanu elukohaliikmesriigis, ei mõjuta igal üksikjuhtumil kohaldatavat materiaalõigust ega kohtualluvuse küsimust. Kui samas möönda, et kahju hüvitamise hagi saab esitada siseriiklikule kohtule otse esindaja enda, mitte tema esindatava ettevõtja vastu, siis võiks see mõjutada kohtualluvuse küsimust. Lisaks on direktiivi põhjenduses 16 ka täpsustatud, et selle esindaja tegevus ei ole piisav alus kohtualluvuse määramiseks kannatanu elukohaliikmesriigi kohtutele, kui rahvusvahelise eraõiguse kohtualluvusse määramist käsitlevad eeskirjad seda ette ei näe.

Neil tingimustel ei näi, et eesmärk parandada nende isikute õiguslikku seisundit, kes kannavad kahju väljaspool oma elukohaliikmesriiki toimuvates mootorsõidukiõnnetustes, eeldaks, et direktiivi 2000/26 artiklit 4, mis ei näe sõnaselgelt ette, et nõuete lahendamise eest vastutava esindaja võiks tema esindatava kindlustusandja asemel liikmesriigi kohtusse kaevata, tuleks tõlgendada nii, et kuigi need kannatanud võivad esitada siseriiklikule kohtule hagi otse kindlustusandja vastu, paneb see direktiiv liikmesriikidele kaudselt, kuid vältimatult kohustuse näha ette selle esindaja kohtusse kaebamise võimalus.

Eespool toodud kaalutlustest tulenevalt tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2000/26 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et see ei pane liikmesriikidele kohustust näha ette, et kõnealuse artikli järgi nõuete lahendamiseks määratud vastutava esindaja võiks kaevata tema esindatava kindlustusseltsi asemel selle liikmesriigi kohtusse, kellele on esitatud kahju hüvitamise hagi, mille on esitanud kõnealuse direktiivi artikli 1 kohaldamisalasse kuuluv kahju kannatanud isik.

Teine küsimus

40	Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

Kohtukulud

41	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. mai 2000. aasta direktiivi 2000/26/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise ning nõukogu direktiivide 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ muutmise kohta (neljas liikluskindlustuse direktiiv) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiviga 2005/14/EÜ) artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et see ei pane liikmesriikidele kohustust näha ette, et kõnealuse artikli järgi nõuete lahendamiseks määratud vastutava esindaja võiks kaevata tema esindatava kindlustusandja asemel selle liikmesriigi kohtusse, kellele on esitatud kahju hüvitamise hagi, mille on esitanud direktiivi 2000/26 (muudetud direktiiviga 2005/14) artikli 1 kohaldamisalasse kuuluv kahju kannatanud isik.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: portugali.