—

„Agrodetalė“ UAB, esindajad: advokatas O. Žilėnas ja advokatas R. Černiauskas,

—

Leedu valitsus, esindajad: M. Šavelskis, K. Dieninis ja D. Kriaučiūnas,

—

Hispaania valitsus, esindajad: V. Ester Casas ja A. Gavela Llopis,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: R. Dobilaitė ja D. Kukovec, hiljem A. Steiblytė ja A. C. Becker,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiivi 2003/37/EÜ põllu- või metsamajanduslike traktorite, nende haagiste ja pukseeritavate vahetatavate masinate, ja nende masinate jaoks mõeldud süsteemide, nende osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse andmise kohta ja direktiivi 74/150/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2003, L 171, lk 1; ELT eriväljaanne 13/31, lk 311), muudetud komisjoni 18. märtsi 2014. aasta direktiiviga 2014/44/EL (ELT 2014, L 82, lk 20) (edaspidi „direktiiv 2003/37“), tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud „Agrodetalė“ UAB ja Vilniaus miesto savivaldybės administracija (Vilniuse linnavalitsus, Leedu; edaspidi „Vilniuse linnavalitsus“) vahelises kohtuvaidluses selle üle, et viimane jättis rahuldamata Agrodetalė taotluse registreerida riiklikus traktorite, iseliikuvate masinate ja põllumajandusmasinate ning nende haagiste registris Valgevenest imporditud kasutatud traktorid.

3

Direktiivi 2003/37 põhjenduses 4 oli märgitud:

„Kuna käesolev direktiiv põhineb täieliku ühtlustamise põhimõttel, peaks ajavahemik, enne mida EÜ tüübikinnitus muutub kohustuslikuks, olema piisavalt pikk selleks, et nimetatud sõidukite tootjatel oleks võimalik kohaneda uue ühtlustatud menetlusega.“

4

Direktiivi artikli 1 lõike 1 kohaselt:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse sõidukite tüübikinnituste suhtes sõltumata sellest, kas sõidukid on ehitatud ühes või mitmes etapis. Seda kohaldatakse artikli 2 punktis d määratletud sõidukite suhtes, mille valmistajakiirus on vähemalt 6 km/h.

Käesolevat direktiivi kohaldatakse samuti nimetatud sõidukite puhul kasutamiseks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike EÜ tüübikinnituse suhtes.“

5

Direktiivi artiklis 2 oli ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

6

Direktiivi 2003/37 artikli 3 kohaselt:

„1.   Tootja esitab taotluse sõidukile EÜ tüübikinnituse saamiseks liikmesriigi tüübikinnitusasutusele. Sellele lisatakse I lisas nõutavat teavet sisaldav teatmik.

[…]

4.   Teatud tüüpi sõiduki, süsteemi, osa või eraldi seadmestiku EÜ tüübikinnitustaotluse võib esitada ainult ühele liikmesriigile. Eraldi taotluse võib esitada iga kinnitatava sõidukitüübi kohta.“

7

Direktiivi artikli 4 lõigetes 1–3 oli sätestatud:

„1.   Iga liikmesriik:

[…]

2.   Kui liikmesriik leiab, et sõiduk, süsteem, osa või eraldi seadmestik, mis vastab lõike 1 sätetele, kujutab siiski tõsist ohtu liiklusohutusele, keskkonnale või tööohutusele, võib ta EÜ tüübikinnituse andmisest keelduda. Liikmesriik teavitab sellest viivitamata liikmesriike ja komisjoni ning toob ära sellise otsuse tegemise põhjendused.

3.   Iga sõidukitüübi puhul, mille osas on EÜ tüübikinnitus antud, selle andmisest keeldutud või see tühistatud, saadab liikmesriigi tüübikinnitusasutus ühe kuu jooksul teiste liikmesriikide tüübikinnitusasutustele EÜ tüübikinnituse koopia koos II lisa C peatükis täpsustatud lisadega.“

8

Direktiivi artikli 6 lõikes 1 oli ette nähtud:

„Tootja peab sõiduki EÜ tüübikinnitustunnistuse omanikuna väljastama vastavussertifikaadi.

Nimetatud tunnistus peab olema kaasas iga komplektse või mittekomplektse sõidukiga, mis on valmistatud kooskõlas kinnitatud sõidukitüübiga, ning selle näidised on esitatud III lisas.“

9

Direktiivi artikli 7 lõike 1 esimeses lõigus oli sätestatud:

„Liikmesriigid registreerivad uued tüübikinnitusega sõidukid, lubavad nende müüki või kasutuselevõttu nende ehitusviisi ja toimimisviisi alusel juhul, kui neile on lisatud kehtiv vastavussertifikaat.“

10

Direktiivi 2003/37 artikli 10 lõikes 1 oli ette nähtud:

„Seeria viimaste sõidukite puhul võivad liikmesriigid tootja taotluse korral V lisa punktis B kehtestatud koguseliste piirnormide piires ja kolmandas lõigus täpsustatud piiratud aja jooksul registreerida selliseid uusi sõidukeid, mille suhtes on antud tüübikinnitus, kuid mis enam ei kehti, ja lubada nende müüki ja kasutusele võtmist.“

11

Direktiivi artikli 15 lõikes 1 oli ette nähtud:

„Kui liikmesriik teeb kindlaks, et teatavat tüüpi sõidukid, süsteemid, osad või eraldi seadmestikud kujutavad tõsist ohtu liiklusohutusele või tööohutusele hoolimata sellest, et neile on lisatud kehtiv vastavussertifikaat või et nad on nõuetekohaselt märgistatud, võib liikmesriik keelduda kuni 6 kuu jooksul selliste sõidukite registreerimisest või keelata nende sõidukite, süsteemide, osade või eraldi seadmestike kasutuselevõttu oma territooriumil.“

12

Direktiivi 2003/37 artikli 23 lõikes 1 oli sätestatud:

„Kategooriatesse T1, T2 ja T3 kuuluvate sõidukite puhul kohaldavad liikmesriigid käesolevat direktiivi:

13

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. veebruari 2013. aasta määruse (EL) nr 167/2013 põllu- ja metsamajanduses kasutatavate sõidukite kinnituse ja turujärelevalve kohta (ELT 2013, L 60, lk 1) artikliga 76 tunnistati direktiiv 2003/37 kehtetuks alates 1. jaanuarist 2016.

14

Põllumajandusministri 1. juuli 2014. aasta määruse nr 3D‑396 (žemės ūkio ministro įsakymas Nr. 3D-396) punktiga 1 lisati traktorite, iseliikuvate masinate ja põllumajandusmasinate ning nende treilerite registreerimise korrale, mis on heaks kiidetud põllumajandusministri 2. oktoobri 2006. aasta määrusega nr 3D‑384 „Traktorite, iseliikuvate masinate ja põllumajandusmasinate ning nende treilerite registreerimise kord“ (žemės ūkio ministro įsakymas Nr. 3D‑384 „Dėl Traktorių, savaeigių ir žemės ūkio mašinų ir jų priekabų registravimo taisyklių patvirtinimo“), punkt 19 bis järgmises sõnastuses:

„Väljaspool Euroopa Liitu pärast 1. juulit 2009 valmistatud ning liikmesriikides registreerimata kasutatud põllumajanduslikud ratastraktorid registreeritakse selle korra kohaselt, kui need on valmistatud kooskõlas [direktiivis 2003/37] sätestatud nõuetega.“

15

Äriühing Agrodetalė esitas 1. juulil ja 8. oktoobril 2014 Vilniuse linnavalitsusele taotlused, milles palus riiklikus traktorite, iseliikuvate masinate ja põllumajandusmasinate ning nende haagiste registris registreerida niisugused kasutatud traktorid, mis on valmistatud Valgevenes pärast 1. juulit 2009.

16

Vilniuse linnavalitsus keeldus 4. juuli ja 13. oktoobri 2014. aasta otsustega Agrodetalė taotlust rahuldamast põhjusel, et viimane ei olnud esitanud dokumente, mis kinnitaksid, et need traktorid vastavad nõuetele, mis tulenevad määruse nr 3D‑396 punktiga 1 traktorite, iseliikuvate masinate ja põllumajandusmasinate ning nende treilerite registreerimise korrale lisatud punktist 19 bis.

17

Pärast seda, kui Agrodetalė esitas kaebuse, milles palus need otsused tühistada, peatas Vilniaus apygardos administracinis teismas (Vilniuse piirkonna halduskohus, Leedu) 17. veebruari 2015. aasta määrusega menetluse ja esitas Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas’ele (Leedu kõrgeim halduskohus) taotluse analüüsida traktorite, iseliikuvate masinate ja põllumajandusmasinate ning nende treilerite registreerimise korra punkti 19 bis kooskõla teatavate siseriiklike õigusnormidega, mis on õigusnormide hierarhias ülimuslikud.

18

Vilniaus apygardos administracinis teismas’e (Vilniuse piirkonna halduskohus) arvates kohaldatakse direktiiviga 2003/37 kehtestatud tehnilisi nõudeid ainult uute sõidukite registreerimise suhtes enne nende kasutuselevõttu.

19

Žemės ūkio ministerija (põllumajandusministeerium, Leedu) leiab vastupidi, et direktiiviga 2003/37 kehtestatud nõudeid kohaldatakse kõikide pärast 1. juulit 2009 valmistatud traktorite suhtes, olgu need siis uued või kasutatud ja sõltumata valmistamise kohast.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb direktiivi 2003/37 sätete niisuguses tõlgenduses. Lisaks tõdeb kohus, et artikli 23 lõike 1 punktist b ei selgu üheselt, kas kõnealuse direktiivi sätteid kohaldatakse kõigi kategooriatesse T1, T2 ja T3 kuuluvate sõidukite suhtes alates 1. juulist 2009 või üksnes pärast seda kuupäeva valmistatud sõidukite suhtes.

21

Arvestades, et Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas’es (Leedu kõrgeim halduskohus) pooleli olev vaidlus tõstatab liidu õiguse tõlgendamise ja kohaldamise küsimusi, otsustas see kohus peatada menetluse ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/37 tuleb tõlgendada nii, et kolmandast riigist imporditud kasutatud traktorite turuleviimisel ja registreerimisel liikmesriigis tuleb järgida selles direktiivis kehtestatud tehnilisi nõudeid.

23

Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivis 2003/37 on ette nähtud selle reguleerimisalasse kuuluvate sõidukite tüübikinnitamise ühetaoline menetlus ning direktiiv põhineb – nagu selgub direktiivi põhjendusest 4 – täieliku ühtlustamise põhimõttel.

24

Direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt peavad liikmesriigid andma EÜ tüübikinnituse sõidukitüüpidele, mis oma kategooriast lähtuvalt vastavad direktiivi II lisa B peatükis nimetatud üksikdirektiividega kehtestatud tehnilistele nõuetele.

25

Kõnealuse tüübikinnitamise ühetaolise menetluse teel tõendab liikmesriik, et sõidukitüüp vastab nendele tehnilistele nõuetele, mille eesmärk on sisuliselt tagada – nagu ilmneb direktiivi 2003/37 artikli 4 lõikest 2 ja artikli 15 lõikest 1 – liiklusohutus, keskkonna kvaliteet ja tööohutus.

26

Lisaks pannakse vastavalt täieliku ühtlustamise põhimõttele, millel rajaneb direktiiv 2003/37, artikli 7 lõikega 1 koostoimes artikli 6 lõikega 1 liikmesriigile kohustus registreerida uued tüübikinnitusega sõidukid, see tähendab kooskõlas kinnitatud sõidukitüübiga valmistatud sõidukid, ning lubada nende müüki või kasutusele võtmist, kui nendele on lisatud kehtiv vastavussertifikaat, mille on väljastanud sõiduki tootja. Nendest sätetest koostoimes direktiivi 2003/37 artikli 3 lõikega 4 ja artikli 4 lõikega 3 selgub seega, et liikmesriigis vastava EÜ tüübikinnituse saanud uut sõidukit võib teistes liikmesriikides turustada ja registreerida, ilma et tehniliste nõuete täitmist oleks täiendavalt vaja kontrollida.

27

EÜ tüübikinnitusmenetlus, nagu selle on liidu seadusandja ette näinud, põhineb seega nendele nõuetele vastavuse kontrolli – mida viivad läbi erinevate liikmesriikide kinnitamisasutused – vastastikuse tunnustamise põhimõttel, mis on kehtestatud direktiiviga 2003/37 ning II lisa B peatükis nimetatud üksikdirektiividega (vt selle kohta kohtuotsus, 18.11.2010, Lahousse ja Lavichy, C‑142/09, EU:C:2010:694, punkt 27). Põhimõtte eesmärk on tagada siseturu toimimine ja edendada seda, tagades ühtlasi liiklusohutuse, keskkonna kvaliteedi ja tööohutuse.

28

Selles kontekstis tuleb esiteks märkida, et sõiduki tootmise riik ei ole oluline EÜ tüübikinnitusmenetluse läbiviimisel. Nagu tõdes kohtujurist oma ettepaneku punktides 51–53, kehtib direktiivi 2003/37 artikli 7 lõikes 1 liikmesriigile pandud kohustus registreerida uued tüübikinnitusega sõidukid üksnes juhul, kui neile on lisatud kehtiv vastavussertifikaat, nii liidu territooriumil valmistatud sõidukite kui ka selliste sõidukite suhtes, mis on toodetud kolmandas riigis ja seejärel imporditud liitu.

29

Teiseks tuleb tõdeda, et siiski ilmneb direktiivi 2003/37 artikli 7 lõike 1 ja artikli 10 lõike 1 sõnastusest, et nendes sätetes toodud sõiduki registreerimise ja kasutuselevõtu nõuded puudutavad sõnaselgelt vaid „uusi sõidukeid“. Lisaks on direktiivi artikli 23 lõike 1 punktis b ette nähtud, et kategooriatesse T1, T2 ja T3 kuuluvate sõidukite puhul kohaldavad liikmesriigid käesolevat direktiivi kõikide kasutusele võetavate „uute sõidukite“ suhtes 1. juulist 2009.

30

Arvestades direktiiviga kehtestatud süsteemi omadusi, oli see süsteem liidu territooriumil toodetud sõidukite puhul tegelikult kavandatud kohaldamiseks uutele sõidukitele. Kõik sõidukid, mis uuena kuulusid direktiivi 2003/37 reguleerimisalasse ja mis võeti kasutusele liidus, on järelikult saanud EÜ tüübikinnituse.

31

Siiski tuleb sarnaselt kohtujuristi ettepaneku punktis 66 täheldatuga leida, et direktiiviga 2003/37 kehtestatud süsteemi eesmärk on tagada, et kõik uued või kasutatud sõidukid, mis kuuluvad konkreetsesse kategooriasse ja mis on esimest korda viidud liidu turule, vastavad kategooriatesse T1, T2 ja T3 kuuluvate sõidukite puhul alates 1. juulist 2009 tehnilistele nõuetele, mis on selles direktiivis ette nähtud.

32

Vastavat tõlgendust kinnitab määrus nr 167/2013, milles erinevalt direktiivist 2003/37 on artikli 3 punktis 37 märgitud, et „uus sõiduk“ on „sõiduk, mida ei ole varem registreeritud ega kasutusele võetud“. Nii direktiivi 2003/37 artikli 2 punktist q kui ka määruse nr 167/2013 artikli 3 punktist 40 selgub aga, et „kasutusele võtmine“ on sõiduki esimest korda kasutamine liidus.

33

Kõnealust tõlgendust kinnitab ka seisukoht, mida komisjon väljendas [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta] „masinadirektiivi“ 2006/42/EÜ[, mis käsitleb masinaid ja millega muudetakse direktiivi 95/16/EÜ (ELT 2006, L 157, lk 24)] kohaldamise juhendi punktis 72, kus komisjon leidis, et „[ü]ldiselt ei kohaldata masinadirektiivi kasutatud masinate turuleviimise suhtes“ ning et „sellel üldnormil on erand“. Komisjon leiab, et „„[m]asinadirektiivi“ kohaldatakse kasutatud masinate suhtes, mis esimest korda paisati müüki või kasutusse väljaspool [liitu], kui seejärel viidi need esimest korda turule või võeti kasutusele [liidus]“ [mitteametlik tõlge].

34

Lisaks, nagu kohtujurist sisuliselt toonitas oma ettepaneku punktides 68 ja 69, läheks teistsugune tõlgendus, mis võimaldaks igal liikmesriigil ise määratleda tehnilised nõuded, mis tuleb täita kolmandast riigist imporditud kasutatud sõiduki kasutusele võtmiseks ja registreerimiseks, vastuollu siseturu toimimise tagamise ja selle edendamise eesmärgiga, mida järgemööda on järgitud direktiiviga 74/150, direktiiviga 2003/37 ning nüüd määrusega nr 167/2013, kuna selliselt liikmesriikidele antud pädevus võib takistada nende vahel kaubandust.

35

Pealegi võib direktiivi 2003/37 sätete teistsugune tõlgendus kui see, mis on antud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, kahjustada direktiivi eesmärke, milleks on liiklusohutuse, keskkonna kvaliteedi ja tööohutuse tagamine.

36

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et kolmandast riigist imporditud kasutatud sõiduk, millel puudub EÜ tüübikinnitus ja mis on mõeldud kasutamiseks esimest korda liidus, on „uus sõiduk“ direktiivi 2003/37 tähenduses.

37

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/37 tuleb tõlgendada nii, et kolmandast riigist imporditud kasutatud traktorite esimest korda liikmesriigis turuleviimisel ja registreerimisel tuleb järgida selles direktiivis kehtestatud tehnilisi nõudeid.

38

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/37 artikli 23 lõike 1 punkti b võib tõlgendada nii, et direktiivi sätteid kohaldatakse kategooriatesse T1, T2 ja T3 kuuluvate sõidukite suhtes, mis on toodetud pärast 1. juulit 2009.

39

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust ning eelkõige käesoleva kohtuotsuse punkti 29, tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/37 artikli 23 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et direktiivi sätteid kohaldatakse kategooriatesse T1, T2 ja T3 kuuluvate ja kolmandast riigist liitu imporditud kasutatud sõidukite suhtes, kui need on liidus esimest korda kasutusele võetud alates 1. juulist 2009.

40

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: