1

Oma hagiavalduses palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik jättis tagamata, et lisatasu, mida tuli maksta Itaalias üle riigisisese kvoodi toodetud kogustelt esimese aasta eest, mil lisatasu Itaalias tegelikult kehtima hakkas (1995/1996), kuni viimase aastani, mil Itaalias toimus ületootmine (2008/2009),

siis on Itaalia Vabariik rikkunud liikmesriigi kohustusi, mis tulenevad liidu õigusnormidest, mida tuli kohaldada asjaomastel aastatel, nimelt: nõukogu 28. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3950/92, millega piima‑ ja piimatootesektoris kehtestatakse lisamaks (EÜT 1992, L 405, lk 1), artikleid 1 ja 2, nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1788/2003, millega kehtestatakse tasu piima- ja piimatootesektoris (ELT 2003, L 270, lk 123 ja parandus ELT 2004, L 94, lk 71, ELT eriväljaanne 03/40, lk 391), artiklit 4, nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT 2007, L 299, lk 1), artikleid 79, 80 ja 83, ning seoses komisjoni rakendussätetega 9. märtsi 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 536/93, milles sätestatakse piima‑ ja piimatootesektori lisatasu kohaldamise üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 1993, L 57, lk 12), artiklit 7, 9. juuli 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1392/2001, milles sätestatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 3950/92 (millega piima- ja piimatootesektoris kehtestatakse lisamaks) üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2001, L 187, lk 19; ELT eriväljaanne 03/33, lk 104), artikli 11 lõikeid 1 ja 2, ning viimaseks 30. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 595/2004, milles sätestatakse määruse nr 1788/2003 rakenduseeskirjad (ELT 2004, L 94, lk 22; ELT eriväljaanne 03/43, lk 333), muudetud komisjoni 4. oktoobri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1468/2006 (ELT 2006, L 274, lk 6) (edaspidi „määrus nr 595/2004“), artikleid 15 ja 17.

2

Määruse nr 3950/92 põhjenduse 1 kohaselt on piima- ja piimatootesektori lisamaksu kava, mille „eesmärk on vähendada pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatust piima- ja piimatooteturul ning sellest põhjustatud struktuurilisi ülejääke, […] vajalik ka tulevikus, et saavutada parem turutasakaal“. [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

3

Määruse nr 3950/92 artikkel 1 sätestab:

„Alates 1. aprillist 1993 algavaks seitsmeks järjestikuseks piimandusaastaks kehtestatakse lisamaks, mida lehmapiima tootjad tasuvad piima või piimaekvivalendi kogustelt, mis igal piimandusaastal on üle kindlaksmääratava koguse kokkuostjale tarnitud või otsetarbimiseks müüdud.

Maksumäär on 115% piima sihthinnast.“

4

Nimetatud määruse artikli 2 lõikes 1 on ette nähtud:

„Lisamaksu tuleb tasuda kõigilt piima või piimaekvivalendi kogustelt, mida on kõnesoleva piimandusaasta jooksul turustatud üle artiklis 3 märgitud vastava koguse. See tuleb jagada ületurustanud tootjate vahel.

Iga tootja osa tasumisele kuuluvast maksust määratakse kindlaks liikmesriigi otsusega pärast seda, kui kogu tarnete jaoks eraldatud tootmiskvoodi kasutamata osa on või ei ole ümber jaotatud, kas kokkuostja tasandil, võttes arvesse pärast kasutada oleva kvoodi ümberjaotamist allesjäävat ületatud kvooti vastavalt iga tootja individuaalsele kvoodile, või riigi tasandil vastavalt sellele, kui palju iga tootja on talle eraldatud kvooti ületanud.“

5

Määrus nr 3950/92 tunnistati alates 1. aprillist 2004 kehtetuks määruse nr 1788/2003 artikliga 25. Viimati nimetatud määruse põhjenduses 5 on märgitud:

„Tasu tuleks kehtestada hoiataval tasemel ning liikmesriik peab seda maksma kohe, kui tootmiskvooti on ületatud. Seejärel peaks asjaomane liikmesriik jagama maksekohustuse ületurustanud tootjate vahel. Kõnealused tootjad kohustuvad maksma liikmesriigile oma osa tasust üksnes asjaolu tõttu, et nad on ületanud neile eraldatud kvoote.“

6

Nimetatud määruse artiklis 1 „Kohaldamisala“ on sätestatud:

„1.   Alates 1. aprillist algavaks 11 järjestikuseks 12kuuliseks perioodiks (edaspidi „kvoodiaasta“) kehtestatakse tasu (edaspidi „tasu“) lehmapiima koguste ja muude piimatoodete koguste jaoks, mida asjaomase kvoodiaasta jooksul turustatakse üle I lisas kehtestatud tootmiskvootide.

2.   Need kogused jaotatakse tootjate vahel vastavalt artiklile 6, eristades tarneid ja otseturustamist, nagu on määratletud artiklis 5. Tootmiskvootide ületamine ja sellest tulenev tasu määratakse kindlaks riiklikult igas liikmesriigis 3. peatüki kohaselt ning eristades tarneid ja otseturustamist.

3.   I lisas määratakse kindlaks tootmiskvoodid, ilma et see piiraks nende võimalikku läbivaatamist, pidades silmas üldist turuolukorda ja eritingimusi teatavates liikmesriikides.“

7

Määruse nr 1788/2003 artiklis 3 „Tasu maksmine“ on ette nähtud:

„1.   „Liikmesriik maksab ühendusele tasu tarnete ja otseturustamise vahel eristatud kindlaksmääratud tootmiskvootide ületamise eest; tasu makstakse Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) 99% ulatuses nõutavast summast enne asjaomasele kvoodiaastale järgnevat 1. oktoobrit.

2.   Kui lõikes 1 ette nähtud tasu ei ole enne kõnealust kuupäeva makstud, arvab komisjon pärast [EAGGFiga] konsulteerimist maksmata jäänud tasuga samaväärse summa maha igakuistest ettemaksetest asjaomaste liikmesriikide tehtud kulutuste põhjal nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1258/1999 (ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta) [EÜT 1999, L 160, lk 103] artikli 5 lõike 1 ja artikli 7 lõike 2 kohaselt. […]

3.   Komisjon määrab kindlaks käesoleva artikli rakendamise korra vastavalt artikli 23 lõikes 2 sätestatud menetlusele.“

8

Selle määruse artikkel 4 „Tootjate osa makstavast tasust“ on sõnastatud järgmiselt:

„Tasu jaotatakse vastavalt artiklite 10 ja 12 sätetele tervenisti nende tootjate vahel, kes on artikli 1 lõikes 2 osutatud tootmiskvootide ületamisele kaasa aidanud.

Ilma et see piiraks artikli 10 lõike 3 ja artikli 12 lõike 1 kohaldamist, kohustuvad tootjad maksma liikmesriigile oma osa tasust, mis arvutatakse 3. peatüki sätete kohaselt, üksnes asjaolu tõttu, et nad on ületanud kasutada olevaid kvoote.“

9

Määrus nr 1788/2003 tunnistati alates 1. aprillist 2008 kehtetuks määruse nr 1234/2007 artikli 201 lõike 1 punktiga b. Vastavalt viimati nimetatud määruse artikli 204 lõike 2 punktile f kohaldatakse selle määruse sätteid, mis reguleerivad tootmise piiramist piimasektoris, alates 1. juulist 2008. Nimetatud määruse põhjenduses 38 on märgitud:

„Kvoodiületamise tasu tuleks kehtestada hoiataval tasemel ning liikmesriik peab seda maksma kohe, kui tootmiskvooti on ületatud. Sel juhul peaks liikmesriik maksekohustuse jagama kvoodi ületamise põhjustanud tootjate vahel. Kõnealused tootjad peaksid kohustuma maksma liikmesriigile oma osa tasust üksnes asjaolu tõttu, et nad on ületanud neile eraldatud kvoote. Liikmesriigid peaksid maksma Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) nende tootmiskvooti ületavale osale vastavat tasu, mida vähendatakse 1% suuruse summa võrra, et võtta arvesse pankrotijuhtumeid või teatavate tootjate lõplikku suutmatust maksta oma osa kõnealusest tasust.“

10

Määruse nr 1234/2007 artikkel 78 „Kvoodiületamise tasu“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Üle II alajao kohaselt kehtestatud tootmiskvoodi turustatud piimalt ja muudelt piimatoodetelt tuleb maksta kvoodiületamise tasu.

Tasu suurus on 27,83 eurot 100 kg piima kohta.

[…]

2.   Liikmesriigid vastutavad ühenduse ees riigi tasandil eraldi tarnete ja otseturustamise osas tuvastatava tootmiskvoodi ületamise tasu maksmise pärast, ja maksavad 99% EAGFi saada olevatest summadest asjaomasele kvoodiaastale järgneva aasta 16. oktoobri ja 30. novembri vahel.

3.   Kui lõikes 1 ette nähtud kvoodiületamise tasu ei ole enne maksetähtaega makstud, arvab komisjon pärast põllumajandusfondide komiteega konsulteerimist maksmata jäänud kvoodiületamise tasuga võrdse summa maha määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 14 ja artikli 15 lõike 2 kohastest igakuistest maksetest. Enne otsuse vastuvõtmist hoiatab komisjon asjaomast liikmesriiki, kes teatab oma seisukoha ühe nädala jooksul. […]

[…]“.

11

Selle määruse artikkel 79 „Tootjate osa makstavast kvoodiületamise tasust“ sätestab:

„Artiklite 80 ja 83 sätete kohaselt jaotatakse kvoodiületamise tasu täielikult nende tootjate vahel, kes on iga artikli 66 lõikes 2 osutatud tootmiskvoodi ületamise põhjustanud.

Ilma et see piiraks artikli 80 lõike 3 ja artikli 83 lõike 1 kohaldamist, on tootjad kohustatud maksma liikmesriigile oma osa makstavast kvoodiületamise tasust, mis arvutatakse artiklite 69, 70 ja 80 sätete kohaselt, üksnes asjaolu tõttu, et nad on ületanud oma kasutada olevaid kvoote.“

12

Nimetatud määruse artikkel 80 „Tarnetelt makstav kvoodiületamise tasu“ nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 72/2009 (ELT 2009, L 30, lk 1) muudetud redaktsioonis näeb ette:

„1.   Lõpliku aruande koostamiseks kvoodiületamise tasu kohta suurendatakse või vähendatakse koefitsientide abil ja komisjoni sätestatud tingimustel iga tootja tarnitud koguseid, et need kajastaks kõiki erinevusi piima tegeliku rasvasisalduse ja referentsrasvasisalduse vahel.

Riiklikul tasandil arvutatakse kvoodiületamise tasu tarnete summa alusel, mida kohandatakse vastavalt esimesele lõigule.

[…]

3.   Iga tootja osa makstavast kvoodiületamise tasust kehtestatakse liikmesriigi otsusega pärast seda, kui kogu tarnete jaoks eraldatud tootmiskvoodi kasutamata osa on või ei ole ümber jaotatud, proportsionaalselt iga tootja individuaalsete kvootidega või liikmesriikide kehtestatavate objektiivsete kriteeriumide järgi:

Kui kohaldatakse artikli 78 lõike 1 kolmandat lõiku, tagavad liikmesriigid kõnealuses lõigus osutatud kõrgema määra kohaldamise tõttu makstavast kvoodiületamise tasust iga tootja makstava osa kindlaksmääramisel, et nimetatud tasu maksavad kvoodiületamise eest vastutavad tootjad proportsionaalselt vastavalt liikmesriigi kehtestatud objektiivsetele kriteeriumidele.“

13

Määruse nr 1234/2007 artikkel 83 „Otseturustamiselt makstav kvoodiületamise tasu“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Otseturustamise korral kehtestatakse liikmesriigi otsusega iga tootja osa makstavast kvoodiületamise tasust pärast seda, kui kogu otseturustamise jaoks eraldatud tootmiskvoodi kasutamata osa on asjakohasel territoriaalsel või riiklikul tasandil ümber jaotatud või mitte.

2.   Liikmesriigid kehtestavad müüdud piima, üleantud piima või müüdud või üleantud piimatoodete valmistamiseks kasutatud piima üldkoguselt makstavast kvoodiületamise tasust tootjate osa arvutamise aluse, kohaldades komisjoni kehtestatud kriteeriume.

3.   Kvoodiületamise tasu kohta lõpliku aruande koostamisel ei võeta arvesse rasvasisaldusega seonduvaid parandusi.

4.   Komisjon määrab kindlaks kvoodiületamise tasu liikmesriigi pädevale asutusele maksmise viisi ja aja.“

14

Määruse nr 536/93 artikkel 7 sätestab:

„1.   Liikmesriigid võtavad kõik kontrollimeetmed, mis on vajalikud määruses (EMÜ) nr 3950/92 ette nähtud piima või piimaekvivalendi kogustest ületurustatud kogustelt maksu tasumise tagamiseks. […]

[…]

3.   Liikmesriigid veenduvad piima ja piimaekvivalendi koguste raamatupidamisarvestuse õigsuses ja kontrollivad selleks piima transporti põllumajandusettevõtetest kogumise ajal, kontrollides eelkõige:

[…]“.

15

Määrus nr 536/93 on alates 31. märtsist 2002 asendatud määrusega nr 1392/2001 vastavalt selle määruse artikli 16 lõikele 1 ja artiklile 17. Määruse nr 1392/2001 artikkel 11 „Liikmesriikide poolt läbiviidav kontrollimine“ näeb ette:

„1.   Liikmesriigid võtavad kõik meetmed, mis on vajalikud selle tagamiseks, et maks, mida tuleb tasuda sellistelt turustatud piima ja piimaekvivalendi kogustelt, mis ületavad määruse (EMÜ) nr 3950/92 artiklis 3 nimetatud kvoote, nõutakse sisse nõuetekohaselt ning, kui tegemist on tarnetega, nii, et maksukohustus lasuks asjaomastel tootjatel.

2.   Liikmesriigid võtavad kõik täiendavad meetmed, mis on vajalikud selleks:

[…]“.

16

Alates 1. aprillist 2004 on määrus nr 1392/2001 tunnistatud kehtetuks määrusega nr 595/2004, mille sätteid kohaldatakse vastavalt artiklile 28 alates ajavahemikust 2004/2005. Viimati nimetatud määruse artikkel 15 „Maksetähtaeg“ näeb ette:

„1.   Makse tasumise eest vastutavad kokkuostjad ja otseturustamise korral maksavad tootjad pädevale asutusele igal aastal enne 1. oktoobrit nõutava summa vastavalt liikmesriigis sätestatud eeskirjadele.

2.   Kui lõikes 1 osutatud maksetähtajast ei peeta kinni, lisatakse makstavatele summadele igal aastal vastavalt II lisale kolme kuu viiteintress, mida kohaldatakse iga aasta 1. oktoobril, ja sellele lisandub üks protsent.

Intress makstakse liikmesriikidele.

3.   Liikmesriigid teatavad Euroopa Põllumajanduse Arendus‑ ja Tagatisfondile (EAGGF) määruse (EÜ) nr 1788/2003 artikli 3 kohaldamisest tulenevad summad koos hiljemalt igal aastal novembris deklareeritud kulutustega.

[…]“.

17

Määruse nr 595/2004 artikkel 17 „Makse sissenõudmine“ näeb ette:

„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada makse nõuetekohane sissenõudmine ületurustanud tootjatelt.“

18

Nõukogu võttis 16. juulil 2003 EÜ artikli 88 lõike 2 kolmanda lõigu (nüüd ELTL artikli 108 lõike 2 kolmas lõik) alusel vastu otsuse 2003/530/EÜ, mis käsitleb Itaalia Vabariigi poolt oma piimatootjatele antava abi kokkusobivust ühisturuga (ELT 2003, L 184, lk 15). Otsuse põhjendused 2–5 ning 7 ja 8 on järgmised:

[…]

19

Otsuse artikkel 1 sätestab:

„Abi, mida Itaalia Vabariik kavatseb anda piimatootjatele seeläbi, et maksab ise ühendusele ära summa, mille nad võlgnevad ühendusele ajavahemiku 1995/1996–2001/2002 piima ja piimatoodete lisatasuna, ja lubab nendel tootjatel võla mitme aasta peale ajatatud maksetega ilma intressita ära maksta, loetakse erandkorras ühisturuga kokkusobivaks tingimusel, et:

20

Komisjon kogus andmeid Itaalias lehmapiima tootjatelt sisse nõutud lisatasu ebapiisavate summade kohta ja andis seejärel hinnangu, et Itaalia Vabariik ei ole täitnud kohustusi, mille kohaselt ta pidi lisatasu tervenisti jaotama individuaalselt nende tootjate vahel, kes on konkreetsetes tootmiskvootide ületamise juhtudes osalenud, arvutama välja sellele vastava individuaalse võla, kontrollima, kas asjaomased isikud on võla tegelikult tasunud, ja maksmata jätmise korral nõudma tasumisele kuuluvad summad sisse.

21

Reas kirjavahetustes juulist 2008 juulini 2012, enamasti EU Piloti menetluse raames, nõudsid komisjoni teenistused Itaalia valitsuselt teavet küsimuses, millises seisus on piima lisatasu sissenõudmine ja kuidas see edeneb. Komisjoni teabenõuded puudutasid eelkõige lisatasu jaotamist kohustatud isikute vahel ja meetmeid, mida on võetud tasu sissenõudmiseks juhul, kui see jäetakse maksmata, seda, kuidas seadustes tehtud muudatused mõjutavad lisatasu tõhusat sissenõudmist ja halduskorras läbiviidavaid sissenõudmismenetlusi, ja vaidluste lahendamist.

22

Kuna komisjon ei olnud Itaalia ametiasutuste antud vastustega rahul, saatis ta Itaalia Vabariigile 21. juunil 2013 ametliku märgukirja, paludes tal esitada selle kohta seisukohad. Liikmesriik vastas 23. septembri 2013. aasta kirjaga, millele lisandusid kolm täiendavat kirja 30. septembri 2013 kuupäevaga ning 21. jaanuari ja 7. veebruari 2014. aasta kirjad.

23

Komisjon, lähtudes sellest, mida ta nimetas „sissenõudemenetluste püsivaks seisakuks ja suurte summade maksmata jäämiseks“, esitas Itaalia Vabariigile 10. juulil 2014 põhjendatud arvamuse ja palus nimetatud liikmesriigil võtta vajalikud meetmed põhjendatud arvamuse järgimiseks kahe kuu jooksul alates selle kättesaamisest. Itaalia valitsus palus vastamise tähtaega pikendada ja komisjon rahuldas selle taotluse, nõustudes vastuse esitamisega hiljemalt 11. oktoobriks 2014.

24

Itaalia Vabariik vastas põhjendatud arvamuses esitatud väidetele 13. oktoobri 2014. aasta kirjaga, mida ta täiendas 22. oktoobri ja 25. novembri 2014. aasta kirjadega.

25

Kuna Itaalia Vabariigi argumendid komisjoni ei veennud, otsustas ta esitada käesolevas asjas hagi.

26

Esiteks tuleb märkida, et hagiavalduses esitatud nõuetes palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Itaalia Vabariik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad „liidu õigusnormidest, mida tuli kohaldada asjaomastel aastatel, nimelt“ käesoleva kohtuotsuse punktis 1 viidatud sätetest. Hagiavalduse sissejuhatuses ja punktis 2 loetleb komisjon aga liidu õiguse erinevaid sätteid, mida väidetav rikkumine puudutab, kasutamata sõna „nimelt“. Pealegi ei nähtu hagiavaldusest, et komisjon soovis lisada oma hagiavaldusse muid liidu õiguse sätteid peale nende, millele käesoleva kohtuotsuse punktis 1 on sõnaselgelt viidatud. Neil asjaoludel tuleb haginõudeid mõista nii, et neis on osutatud ainult viimati nimetatud sätetele.

27

Teiseks on oluline täpsustada, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, mille komisjon esitas, käsitleb seda, et Itaalia Vabariik ei ole võtnud vajalikke meetmeid, et täita teatavad kohustused, mis tulenevad liidu õigusest ja puudutavad lisatasu kohaldamist üle selle liikmesriigi kasutuses oleva riigisisese kvoodi toodetud piimakogustele. Komisjon heidab liikmesriigile ette, et ta ei kehtestanud eeskirju, mis tagavad tasumisele kuuluva lisatasu maksmise kohustuse tegeliku panemise riigi tasandil asjaomastele ettevõtjatele ja tasu maksmise nende poolt või – makse tegemata jätmise korral – selle sissenõudmise pädevate asutuste poolt.

28

Hagiavalduse nõuetes ei ole siiski nimetatud konkreetseid summasid, mis jäid sisse nõudmata erinevatel aastatel, mil tasu kehtis, ega kogusummat, mis hõlmaks kõiki viidatud aastaid.

29

Sellest järeldub, et käesoleva hagi raames ei ole vaja tuvastada, kas veel sisse nõudmata lisatasu kogusumma on 1343 miljonit eurot, nagu nähtub komisjoni kirjalikest dokumentidest, või 827,39 miljonit eurot, nagu kinnitab Itaalia Vabariik.

30

Vaatamata poolte erimeelsustele juba sisse nõutud ja sissenõudmisele kuuluvate summade osas, tuleb siiski nentida, et 11. oktoobril 2014 ehk käesoleva kohtuotsuse punktis 23 nimetatud kuupäeval, st rohkem kui 18 aastat pärast esimese aasta lõppu, mil lisatasu kehtis, ja rohkem kui 5 aastat pärast viimast kehtivusaastat, ei ole Itaalia ametiasutused ikka veel sisse nõudnud suuri summasid, mis kuuluvad lisatasuna maksmisele.

31

Käesolev hagiavaldus tuleb läbi vaadata neist kaalutlustest lähtudes.

32

Komisjon väidab, et 11. oktoobriks 2014, st põhjendatud arvamuses määratud tähtajaks, millele on lisatud üks kuu tähtaja pikendust, ei olnud Itaalia Vabariik kehtestanud tõhusat regulatsiooni, mis võimaldaks tal sisse nõuda piima lisatasu summad, mis kuuluvad maksmisele aastate 1995/1996–2008/2009 eest.

33

Komisjoni hinnangul on Itaalia Vabariik rikkunud kohustust hoolsalt ja kiiresti jaotada lisatasu tervenisti nende tootjate vahel, kes on konkreetsetes tootmiskvootide ületamise juhtudes osalenud, ja see neilt sisse nõuda, Selles osas tugineb komisjon eelkõige kohtupraktikale, mis tuleneb 21. jaanuari 1999. aasta kohtuotsusest Saksamaa vs. komisjon (C‑54/95, EU:C:1999:11, punkt 177), mille kohaselt liikmesriigid on ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud üldise hoolsuskohustuse alusel kohustatud lisatasuna maksmisele kuuluvad summad viivitamatult sisse nõudma.

34

Ta leiab niisiis, et asjaolu, et piima lisatasuna maksmisele kuuluvad summad on niivõrd suured, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 29, on tingitud Itaalia Vabariigi enda hooletusest ja sellest, et regulatsioon, mille liikmesriik kehtestas tasu jaotamiseks ja sissenõudmiseks riigi territooriumil hagiavalduses viidatud ajavahemikul, ei olnud tõhus.

35

Komisjoni sõnul oli esiteks liidu õiguse rakendamine siseriiklikus õiguses selles valdkonnas väga segane, mistõttu tekkisid viivitused lisatasu käsitleva riigisisese regulatsiooni kohaldamisel ja suur hulk vaidlusi. Selle tulemusena muutus tasu sissenõudmine raskemaks, eelkõige põhjusel, et liikmesriigi teatavad kohtud peatasid maksed esialgse õiguskaitse tagamiseks.

36

Teiseks ei kasutanud Itaalia Vabariik tõhusalt haldusmeetmeid, mida ta oleks võinud lisatasuna maksmisele kuuluvate summade sissenõudmiseks rakendada, nimelt tasaarvestuste skeemi. Sel alusel maksmisele kuuluvate summade ja ühise põllumajanduspoliitika raames makstavate abisummade tasaarvestamise võimalus kehtestati Itaalias ebatõhusalt ja hilinemisega. Peale selle leiab komisjon, et mõned veel kehtivad õigusnormid takistavad tasaarvestuse rakendamist.

37

Kolmandaks oli suur hulk sissenõudmismenetlusi blokeeritud pärast 2003. aastal kehtestatud teatavate seadusemuudatuste jõustumist, kuna puudusid menetluse taasalustamiseks vajalikud rakendussätted või lepingud ametiasutuste ja asjaomaste ettevõtete vahel.

38

Neljandaks toob komisjon esile, et kuna lisatasu sissenõudmise eest vastutavad riigisisesed asutused tegid vigu ja sissenõudmismenetlust on palju kordi muudetud, siis möönis ka Itaalia Vabariik ise, et on tekkinud „sissenõudmise seisukohast tõsine patiseis“. Institutsioon täpsustab selles osas, et võlgnevusi peeti ekslikult selliseks, mida ei ole võimalik sisse nõuda, mis samuti vähendas sissenõudmise tõhusust.

39

Vastuseks väidab Itaalia Vabariik ühelt poolt, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, mille komisjon ELTL artikli 258 alusel esitas, rikub käesoleva juhtumi asjaoludel ne bis in idem’i, proportsionaalsuse ja sihtotstarbelisuse põhimõtteid. Teiselt poolt leiab ta, et komisjon ei ole tõendanud, et Itaalia Vabariik on rikkunud oma kohustusi lisatasu jaotamise ja sissenõudmise raames.

40

Tuleb osundada, et määruse nr 3950/92 artikli 2 lõike 1 kohaselt jaotatakse selle määruse artiklis 1 sätestatud lisatasu nende tootjate vahel, kes on tootmiskvootide ületamise juhtudes osalenud. Lisatasu selline jaotamine on ette nähtud ka määruse nr 1788/2003 artiklis 4 ning määruse nr 1234/2007 artiklites 79, 80 ja 83.

41

Vastavalt määruse nr 536/93 artiklile 7, määruse nr 1392/2001 artikli 11 lõigetele 1 ja 2 ning määruse nr 595/2004 artiklitele 15 ja 17 on liikmesriigid kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada tasu – kui maksetähtajast ei peeta kinni, siis koos intressiga – nõuetekohane sissenõudmine ja tegelik jaotamine ületurustanud tootjate vahel.

42

Selles kontekstis on liikmesriigid väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, tulenevalt ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud üldisest hoolsuskohustusest, mida on täpsustatud vastava valdkonna liidu määrustes, kohustatud rikkumised viivitamatult kõrvaldama. Nimelt tekib pärast teatud aja möödumist oht, et lisatasu jaotamine ja sissenõudmine muutub teatud asjaolude, eeskätt tegevuse lõpetamise või raamatupidamisdokumentide kaotsimineku tõttu keeruliseks või võimatuks (vt selle kohta 11. oktoobri 1990. aasta kohtuotsus, Itaalia vs. komisjon, C‑34/89, EU:C:1990:353, punkt 12, ja 21. jaanuari 1999. aasta kohtuotsus, Saksamaa vs. komisjon, C‑54/95, EU:C:1999:11, punkt 177).

43

Lisaks, vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale, mis käsitleb tõendamiskoormist ELTL artiklil 258 põhinevas liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluses, on komisjonil kohustus tõendada, et väidetav rikkumine on aset leidnud. Seega peab komisjon esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, mis võimaldaksid kohtul rikkumise tuvastada (vt selle kohta 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Portugal, C‑398/14, EU:C:2016:61, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Kui komisjon on esitanud piisavalt teavet, millest nähtuvad teatavad faktilised asjaolud kostjast liikmesriigi territooriumil, on liikmesriigi ülesanne selline teave ja selle tagajärjed sisuliselt ja üksikasjalikult vaidlustada (vt selle kohta 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Portugal, C‑398/14, EU:C:2016:61, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Käesolevas asjas kirjeldas komisjon oma kirjalikes menetlusdokumentides mitmekülgselt ja üksikasjalikult faktilisi asjaolusid, mis selle institutsiooni hinnangul annavad tunnistust hooletusest ja puudustest, mida ta oma väidetes Itaalia Vabariigile ette heidab. Ühtlasi juhib komisjon tähelepanu – ilma et Itaalia Vabariik selles osas vastu vaidleks –, et faktilised asjaolud ilmnevad esialgu enamasti dokumentidest, mille Itaalia ametiasutused on kirjavahetuse käigus väljastanud, ning on sisuliselt kinnitust leidnud Corte dei conti (Itaalia kontrollikoda) arvamuses ja kõnealuse liikmesriigi valitsuse ja parlamendi uurimiskomisjonides.

46

Arvestades asjaolu, et sellised lisatasuna maksmisele kuuluvad summad, nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 29, said nii pika aja jooksul koguneda, ilma et pädevad asutused oleksid suutnud neid kunagi püsivalt vähendada, ilmneb, et need asutused ei ole võtnud vajalikke meetmeid, et täita hagiavalduse nõuetes viidatud liidu õiguse sätetest tulenevad kohustused.

47

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et komisjon on esitanud piisavalt tõendeid, millest nähtuvad tegelikud asjaolud, millele ta oma hagis tugineb tõendamaks, et Itaalia Vabariik on neist sätetest tulenevaid kohustusi rikkunud. Käesoleva kohtuotsuse punktis 44 osundatud kohtupraktika kohaselt tuleb seega analüüsida kaitseks esitatud väiteid.

48

Itaalia Vabariik möönab küll, et liidu õiguse alusel on tekkinud kohustus lisatasu jaotada ja vajaduse korral sisse nõuda, kuid ta väidab ennekõike, et see kohustus on „vahendite“ kasutamise kohustus, mitte „tulemuste“ saavutamise kohustus, ja et komisjon ei ole esitanud tõendeid selle kohustuse täitmata jätmise kohta Itaalia ametiasutuste poolt.

49

Nende argumentide põhjendamiseks tugineb Itaalia Vabariik 13. novembri 2001. aasta kohtuotsuse Prantsusmaa vs. komisjon (C‑277/98, EU:C:2001:603) punktile 36, milles Euroopa Kohus leidis, et 3. juuni 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 1546/88, mis sätestab määruse (EMÜ) nr 804/68 artiklis 5c märgitud lisamaksu kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad (EÜT 1988, L 139, lk 12), artikliga 19, mille kohaselt liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed lisatasu sissenõudmise tagamiseks, on kehtestatud vahendite kasutamise kohustus, mitte tulemuste saavutamise kohustus.

50

Seetõttu ainuüksi asjaolu, et osa piima lisatasu summadest on jäänud sisse nõudmata, ei saa tema hinnangul olla väidetava rikkumise tuvastamiseks piisav.

51

Selles osas ilmneb, et Itaalia Vabariigi argumendid põhinevad komisjoni nõuete vääral tõlgendamisel. Komisjoni nõuetes on nimelt Euroopa Kohtul palutud tuvastada, et Itaalia Vabariik on rikkunud oma kohustusi, kuna ta – nagu on esile toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 27 – ei ole võtnud vajalikke meetmeid, et tagada piima lisatasu jaotamine asjaomaste tootjate vahel ja vajaduse korral selle sissenõudmine pädevate asutuste poolt. Kohustuste rikkumine ei seisne seega asjaolus, et liikmesriik ei ole sisse nõudnud kõiki summasid, mis selle tasuna maksmisele kuuluvad.

52

Seetõttu ei saa Itaalia Vabariik talle etteheidetavast kohustuste rikkumisest vabaneda, väites, et ta on võtnud meetmeid, mis võimaldasid tal ühe osa piima lisatasuna maksmisele kuuluvatest summadest sisse nõuda.

53

Itaalia Vabariik on oma kirjalikes menetlusdokumentides küll pikalt ja üksikasjalikult kirjeldanud lisatasu jaotamise ja sissenõudmise õiguslikku raamistikku ja selle muudatusi, jättes aga esitamata konkreetsed asjaolud, mis seaksid kahtluse alla komisjoni osutatud puuduliku toime, või tõendamata, et ta on hoolsuskohustust järgides kehtestanud õigel ajal tõhusa süsteemi, mis võimaldab tal kõnealused summad kooskõlas komisjoni viidatud määrustega sisse nõuda.

54

Neil asjaoludel tuleb väidetavat „vahendite kasutamise kohustust“ puudutav väide tagasi lükata, kuna see jääb edutuks. Käesoleva kohtuotsuse punktides 45–47 sedastatud asjaoludest nähtub nimelt, et Itaalia Vabariik ei ole võtnud vajalikke meetmeid, et tagada tasu viivitamatu jaotamine asjaomaste piimatootjate vahel ja selle tõhus sissenõudmine.

55

Seejärel väidab Itaalia Vabariik, et piima lisatasu käsitleva liidu õigusliku raamistiku arvukad muudatused tingisid suuresti seadusandlike ja haldusalaste raskuste tekkimise riigi tasandil.

56

Sellega seoses tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et piima lisatasu käsitlevate liidu õigusaktide rakendamine tekitas riigi tasandil märkimisväärseid raskusi, ei saa liikmesriik ikkagi tugineda oma riigi õiguskorras kehtivatele sätetele, tavadele või olukordadele, et põhjendada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist (vt eelkõige 2. märtsi 2017. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Kreeka, C‑160/16, ei avaldata, EU:C:2017:161, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Pealegi, kui Itaalia Vabariik leidis, et piima lisatasu käsitlevad liidu õigusaktid olid oma laadilt sellised, et takistasid tasu kiiret ja tõhusat jaotamist ning vajaduse korral sissenõudmist, siis oleks liikmesriik saanud esitada Euroopa Kohtule hagi liidu asjaomaste meetmete õiguspärasuse kontrolli nõudes. Ent kogu vaidlusalusel ajavahemikul, mis kestis üle 12 aasta, ei esitanud Itaalia Vabariik selles küsimuses ühtki hagi. Lisaks asjaoluga, et piima lisatasu regulatsioon tekitas õiguslikke ja poliitilisi probleeme liidu tasandil ja et see tuli lõppkokkuvõttes uuega asendada, ei saa kuidagi põhjendada seda, et liikmesriigid ei võta kõiki vajalikke meetmeid selle tõhususe tagamiseks riigi tasandil.

58

Mis aga puudutab konkreetselt otsust 2003/530, millest Itaalia Vabariik järeldas, et Euroopa Liidu Nõukogu ei oleks saanud seda otsust vastu võtta, kui ta oleks liikmesriigi kohustusi rikkunud, siis piisab selle esiletoomisest, et nimetatud otsusega on nõukogu üksnes kiitnud heaks abimeetmed, mille eesmärk oli hõlbustada asjaomastel piimatootjatel lisatasu maksmist, andmata hinnangut olukorrale, mis otsuse vastuvõtmise kuupäeval Itaalias valitses. Pealegi on nõukogu otsusega 2003/530 kaudselt kinnitanud liikmesriigi kohustust tagada lisatasu maksmine piimatootjate poolt ja nagu nähtub otsuse põhjendusest 7, on ta ka märkinud, et „Itaalia valitsus [kohustus] lisatasu edaspidi rangelt kohaldama uue […] seaduse alusel“.

59

Neil asjaoludel ei saa Itaalia Vabariigi argumentidega, mis käsitlevad tema kohustuste täitmist piima lisatasu jaotamise ja vajaduse korral sissenõudmise valdkonnas, komisjoni järeldusi ümber lükata.

60

Tuleb veel läbi vaadata Itaalia Vabariigi argumendid, mille kohaselt käesolevas asjas ELTL artikli 258 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi rikub ne bis in idem’i, proportsionaalsuse ja sihtotstarbelisuse põhimõtteid. Liikmesriik väidab, et kuna ta on oma siseriiklikku võrdlussummat ületavale osale vastavad summad EAGGFile juba ära maksnud kooskõlas määruse nr 1788/2003 artiklitega 3 ja 4 ning hiljem kooskõlas määruse nr 1234/2007 artiklitega 78 ja 79, siis tähendab kõnealuse hagi esitamine, et talle võidakse samade, lisatasu jaotamist või vajaduse korral sissenõudmist puudutavate kohustuste rikkumise eest määrata uus „sanktsioon“.

61

Sellega seoses tuleb osutada, et nagu nähtub ka määruse nr 1788/2003 põhjendusest 5 ja määruse nr 1234/2007 põhjendusest 38, on eelmises punktis viidatud sätetega pandud Itaalia Vabariigile erinevad kohustused, mis esiteks seonduvad liikmesriigi ülesandega maksta lisatasu EAGGFile määruse nr 1788/2003 artikli 3 ja määruse nr 1234/2007 artikli 78 lõike 2 alusel. Teisalt on liikmesriik kohustatud jaotama lisatasu piimatootjate vahel, kes on osalenud siseriikliku kvoodi ületamise juhtudes, ja tasu sisse nõudma vastavalt määruse nr 1788/2003 artiklile 4 ja määruse nr 1234/2007 artiklile 79. Seega asjaolu, et Itaalia Vabariik võib olla täitnud esimese neist kohustustest, ei välista, et ta võib olla rikkunud teist kohustust, mis on käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse ainus ese.

62

Selline hinnang tuleb anda seda enam, et Itaalia Vabariigi argument eirab lõppkokkuvõttes lisatasu eesmärki, mis seisneb selles, et piimatootjaid tuleb kohustada järgima neile eraldatud tootmiskvoote (25. märtsi 2004. aasta kohtuotsus, Cooperativa Lattepiù jt, C‑231/00, C‑303/00 ja C‑451/00, EU:C:2004:178, punkt 75).

63

Siit järeldub, et Itaalia Vabariigi argumendid, mille kohaselt on rikutud ne bis in idem’i, proportsionaalsuse ja sihtotstarbelisuse põhimõtteid, tuleb tagasi lükata.

64

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik jättis tagamata, et lisatasu, mida tuli maksta Itaalias üle riigisisese kvoodi toodetud kogustelt esimese aasta eest, mil lisatasu Itaalias tegelikult kehtima hakkas (1995/1996), kuni viimase aastani, mil Itaalias toimus ületootmine (2008/2009),

siis on Itaalia Vabariik rikkunud liikmesriigi kohustusi, mis tulenevad määruse nr 3950/92 artiklitest 1 ja 2, määruse nr 1788/2003 artiklist 4, määruse nr 1234/2007 artiklitest 79, 80 ja 83 ning seoses komisjoni rakendussätetega määruse nr 536/93 artiklist 7, määruse nr 1392/2001 artikli 11 lõigetest 1 ja 2 ning viimaseks määruse nr 595/2004 artiklitest 15 ja 17.

65

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Itaalia Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: