Kohtuasi C‑424/15
Xabier Ormaetxea Garai
ja
Bernardo Lorenzo Almendros
versus
Administración del Estado
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo)
„Eelotsusetaotlus — Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused — Direktiiv 2002/21/EÜ — Artikkel 3 — Riikide reguleerivate asutuste erapooletus ja sõltumatus — Institutsionaalne reform — Riigi reguleeriva asutuse ühendamine muude reguleerivate asutustega — Teiste asutustega ühendatud riigi reguleeriva asutuse juhatuse esimehe ja juhatuse liikme ametist vabastamine enne nende ametiaja lõppemist — Niisugune ametist vabastamise põhjendus, mis liikmesriigi õiguses puudus”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 19. oktoobri 2016. aasta otsus
Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused – Õiguslik raamistik – Direktiiv 2002/21 – Riigi reguleeriv asutus – Liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on ette nähtud selle asutuse ühendamine muude valdkondade reguleerivate asutustega – Lubatavus – Tingimused
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/21, muudetud direktiiviga 2009/140, artikli 2 punkt g ja artikkel 3)
Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused – Õiguslik raamistik – Direktiiv 2002/21 – Riigi reguleeriv asutus – Kõnealuse asutuse juhatuse esimehe ja juhatuse liikme ametist vabastamine enne nende ametiaja lõppemist ja pärast teiste riigi reguleerivate asutustega ühendamist – Niisugune ametist vabastamise põhjendus, mis liikmesriigi õiguses puudus – Lubamatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/21, muudetud direktiiviga 2009/140, artikli 3 lõige 3a)
Direktiivi 2002/21 elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta, mida on muudetud direktiiviga 2009/140, (raamdirektiiv), tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ühendatakse riigi reguleeriv asutus raamdirektiivi tähenduses muude riigi reguleerivate asutustega, nagu näiteks konkurentsi, posti- ja energiasektori eest vastutavad asutused, selleks et luua mitut sektorit hõlmav riigi reguleeriv organ, millel on eelkõige muudetud direktiivi tähenduses riigi reguleerivatele asutustele ette nähtud ülesanded, tingimusel et oma ülesannete täitmisel vastab see organ kõnealuses direktiivis ette nähtud pädevuse, sõltumatuse, erapooletuse ja läbipaistvuse nõuetele, ja et tema tehtud otsuseid saab edasi kaevata asjaomastest pooltest sõltumatule organile; selle peab kindlaks tegema liikmesriigi kohus.
Liikmesriigid on neil tingimustel raamdirektiivi artikli 2 punktis g silmas peetud riigi reguleerivate asutuste korraldamisel ja struktureerimisel institutsionaalselt sõltumatud, kuid seda sõltumatust võib siiski teostada üksnes direktiivis määratletud eesmärkidest ja kohustustest kinni pidades. Niisiis saab liikmesriik niisuguse institutsionaalse reformi raames, nagu on kõne all põhikohtuasjas, anda mitut sektorit hõlmavale riigi reguleerivale organile ülesanded, mida raamdirektiivi ja eridirektiivide kohaselt peab täitma riigi reguleeriv asutus, üksnes juhul, kui see organ vastab neid ülesandeid täites niisugustele ülesehitust ja toimimist puudutavatele nõuetele, mis nimetatud direktiividega on nende asutuste puhul ette nähtud.
(vt punktid 30, 31 ja 38 ning resolutsiooni punkt 1)
Direktiivi 2002/21, elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta, mida on muudetud direktiiviga 2009/140, (raamdirektiiv), artikli 3 lõiget 3a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui pelgalt institutsionaalse reformi tõttu – mille käigus ühendatakse turu eelneva reguleerimise või ettevõtjatevaheliste vaidlusküsimuste lahendamise eest vastutav riigi reguleeriv asutus muude riigi reguleerivate asutustega selleks, et luua mitut sektorit hõlmav riigi reguleeriv organ, mis vastutab eelkõige riigi reguleerivale asutusele muudetud direktiivi tähenduses antud ülesannete täitmise eest – vabastatakse teiste asutustega ühendatud riigi reguleerivat asutust juhtinud esinduskogu liikmed, nimelt esimees ja juhatuse liige, ametist enne nende ametiaja lõppemist, kuna ei ole ette nähtud eeskirju, mis tagaks, et niisugune ametist vabastamine ei kahjustaks nende isikute sõltumatust ja erapooletust.
Liidu seadusandja soovis nimelt direktiiviga 2009/140 – nii on märgitud ka selle põhjenduses 13 – tugevdada riikide reguleerivate asutuste sõltumatust, et tagada reguleeriva raamistiku tõhusam kohaldamine ning suurendada nende autoriteeti ja otsuste prognoositavust. Raamdirektiivi eesmärk tugevdada riigi reguleerivate asutuste sõltumatust ja erapooletust, mis väljendub ka artikli 3 lõikes 3a, satub aga ohtu, kui pelgalt niisuguse institutsionaalse reformi tõttu on lubatud enne tähtaja lõppu ja viivitamata vabastada ametist üks või mitu kõnealust riigi reguleerivat asutust juhtiva esinduskogu liiget. Kui see oleks lubatud, tekitaks viivitamatu ametist vabastamise riisiko – kui ametist vabastamine toimus muul alusel, kui eelnevalt seaduses sätestatud alused –, mis võib ohustada isegi ühtainust esinduskogu liiget, põhjendatud kahtlusi kõnealuse riigi reguleeriva asutuse erapooletuse ning välistest teguritest sõltumatuse suhtes ning kahjustaks selle asutuse sõltumatust, erapooletust ja autoriteeti.
Seega samas kui liikmesriigid on raamdirektiivis määratletud eesmärkidest ja kohustustest kinni pidades institutsionaalselt sõltumatud oma reguleerivate asutuste korraldamisel ja struktureerimisel, ei takista vajadus austada turu eelneva reguleerimise või ettevõtjatevaheliste vaidlusküsimuste lahendamise eest vastutava niisuguse asutuse juhi või, kui see on asjakohane, vastavat ülesannet täitva esinduskogu liikmete erapooletust ja sõltumatust, institutsionaalset reformi, kui eelmainitud isikute ametiaeg veel kestab. Siiski peab asjaomane liikmesriik selleks, et täita raamdirektiivi artikli 3 lõikega 3a kindlaks määratud kohustused, kehtestama eeskirjad, millega oleks tagatud, et isikute ametist vabastamine enne ametiaja lõppemist ei kahjustaks puudutatud isikute sõltumatust ja erapooletust.
(vt punktid 45, 47 ja 49–52 ning resolutsiooni punkt 2)