—

Kratzer ise,

—

R+V Allgemeine Versicherung AG, esindaja: Rechtsanwalt B. Göpfert,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja A. Lippstreu,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: M. Holt, keda abistas barrister K. Apps,

—

Euroopa Komisjon, esindajad M. Kellerbauer ja D. Martin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT 2000, L 303, lk 16), artikli 3 lõike 1 punkti a ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT 2006, L 204, lk 23; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79) artikli 14 lõike 1 punkti a tõlgendamist.

2

See taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt Nils-Johannes Kratzer ja teiselt poolt R+V Allgemeine Versicherung AG (edaspidi R+V), hüvitusnõude, varalise kahju hüvitamise nõude ja teatavast tegevusest hoidumiseks kohustamise nõude üle, sest hageja väitel diskrimineeriti teda vanuse ja soo pärast, kui tema kandideerimisavaldus välja kuulutatud praktikakoha saamiseks jäeti rahuldamata.

3

Direktiivi 2000/78 artiklis 1 on sätestatud, et:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine.“

4

Selle direktiivi artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Ühendusele antud pädevuse piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:

[...]“

5

Direktiivi artikkel 17 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad sanktsioonide kohta, mida rakendatakse vastavalt käesolevale direktiivile vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende kohaldamine. Sanktsioonid, milleks võib olla ohvrile kahju hüvitamine, peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. […]»

6

Direktiivi 2006/54 artiklis 1 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine tööhõive ja elukutse küsimustes.

Selleks sisaldab käesolev direktiiv sätteid võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamiseks järgmistes valdkondades:

[...]“

7

Direktiivi artikli 14 lõikes 1 on sätestatud:

„Ei avalikus ega erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslikes asutustes, ei tohi esineda otsest ega kaudset soolist diskrimineerimist seoses järgmisega:

[...]“

8

Nimetatud direktiivi artikkel 18 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võtavad oma riigisisestes õigussüsteemides meetmed, mis on vajalikud kannatanule soolise diskrimineerimise tulemusel tekitatud kahju tegelikuks ja tõhusaks hüvitamiseks või, kui liikmesriigid nii määravad, heastamiseks viisil, mis on hoiatav ja kantud kahjuga proportsionaalne.

[...]“

9

Sama direktiivi artiklis 25 on sätestatud:

„Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida rakendatakse kooskõlas käesoleva direktiiviga vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende kohaldamise tagamiseks. Karistused, milleks võib olla kannatanule kahju hüvitamine, peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. [...]“

10

14. augusti 2006. aasta Allgemeines Gleichbehandlungsgesetzi (üldine võrdse kohtlemise seadus) (BGBl. 2006 I, lk 1897), põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi AGG), §‑s 1 on sätestatud:

„Käesoleva seaduse eesmärk on vältida mis tahes diskrimineerimist, mis on tingitud rassilisest või etnilisest päritolust, soost, usust, veendumustest, puudest, east või soolisest identiteedist.“

11

AGG §‑i 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva seadusega on keelatud diskrimineerimine §‑s 1 nimetatud põhjustel, mis puudutab:

[...]“

12

AGG §‑i 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva seaduse mõistes on töötajad:

Töötajatena käsitatakse ka isikuid, kes töökohale kandideerivad, ja isikuid, kelle töösuhe on lõppenud.“

13

AGG §‑i 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Töötajaid ei tohi diskrimineerida ühelgi §‑s 1 loetletud põhjusel, see keeld kehtib ka juhul, kui diskrimineerija vaid oletab mõne §‑s 1 seoses diskrimineerimisega loetletud põhjuse olemasolu.“

14

AGG §‑i 15 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Ebasoodsama kohtlemise keelu rikkumise korral on tööandja kohustatud tekitatud kahju hüvitama. See kohustus puudub, kui tööandja ei ole rikkumise eest vastutav.

2.   Töötaja võib nõuda mittevaralise kahju tekitamise eest mõistlikku rahalist hüvitist. Töölevõtmisest keeldumise korral ei või hüvitis ületada kolme kuu töötasu, kui töötajat ei oleks tööle võetud isegi siis, kui valik ei oleks olnud diskrimineeriv.“

15

Märtsis 2009 avaldas R+V töökuulutuse, otsides majandusteaduse, majandusmatemaatika, majandusinformaatika ja õigusteaduse eriala lõpetajate seast kandidaate praktikakohtadele.

16

Kandideerimistingimustena olid kuulutuses märgitud väga heade tulemustega kõrgkoolitunnistus ühel loetletud erialal, mis on saadud vähem kui aasta tagasi või saadakse lähikuudel, samuti praktilised erialased kogemused, mis on saadud näiteks kutseõppes, praktikal või töötades ülikooliõpingute kõrvalt. Õigusteaduse eriala kandidaatidele esitati lisatingimused, milleks olid edukalt sooritatud kaks õigusalast riigieksamit ja spetsialiseerumine tööõigusele või meditsiinialased teadmised.

17

Kratzer taotles praktikandi kohta õigusteaduse erialal, rõhutades, et lisaks sellele, et ta vastab kõigile kandideerimistingimustele, on tal ka advokaadi ja juhtivtöötaja kogemus õigusabikulude kindlustust pakkuvas seltsis ning ta on harjunud vastutama ja töötama iseseisvalt. Veel lisas hageja, et ta osaleb advokaatidele ette nähtud tööõigusekoolitusel ning et isa surma tõttu esindab ta üht klienti laiaulatuslikus vaidluses meditsiiniõiguse valdkonnas ja sellest tulenevalt on tal suur kogemus meditsiiniõiguses.

18

19. aprillil 2009 jättis R+V Kratzeri kandideerimisavalduse rahuldamata, selgitades, et ei saa talle praegu praktikakohta pakkuda.

19

11. juunil 2009 esitas Kratzer R+V-le vanuselise diskrimineerimise tõttu kirjalikult 14000 euro suuruse kahju hüvitamise nõude.

20

2009. aasta juuli algul kutsus R+V Kratzeri personalijuhi juurde töövestlusele selgitades, et keeldumisteade genereeriti automaatselt ja see ei olnud kooskõlas ettevõtte kavatsustega.

21

Kratzer keeldus vestlusest ja tegi ettepaneku, et tema tulevikku kindlustusseltsis R+V arutataks pärast kahjuhüvitise tasumist.

22

Hageja esitas Arbeitsgericht Wiesbadenile (Saksamaa Wiesbadeni esimese astme töökohus) hagi, nõudes 14000 euro suurust hüvitist vanuselise diskrimineerimise eest. Seejärel, saanud teada, et kostja võttis kõigile neljale õigusteaduse valdkonnas väljakuulutatud praktikakohale tööle naisterahvad, samas kui üle 60 avalduse oli esitanud peaaegu võrdne arv mõlemast soost kandidaate, esitas Katzer 3500 euro suuruse täiendava hüvitisnõude soolise diskrimineerimise eest.

23

Kui Arbeitsgericht Wiesbaden (Wiesbadeni esimese astme töökohus) oli jätnud hagi rahuldamata, esitas Katzer apellatsioonkaebuse, mille Hessisches Landesarbeitsgericht (Saksamaa Hesseni kõrgem piirkondlik töökohus) jättis samuti rahuldamata.

24

Katzer esitas seejärel eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse.

25

Neil asjaoludel otsustas Bundesarbeitsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Esitatud küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2000/78/EÜ artikli 3 lõike 1 punkti a ning direktiivi 2006/54/EÜ artikli 14 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et „tööle saamise või kutsealale pääsemise“ võimalust otsib ka selline isik, kelle kandideerimisavaldusest nähtub, et ta soovib omandada vaid töökohale kandideerija staatust eesmärgiga esitada kahju hüvitamise nõudeid, mitte et ta tööle võetaks ja ta töötada saaks, ning kas liidu õiguse alusel saab sellist olukorda käsitada õiguse kuritarvitamisena.

27

Tuleb meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses, mis põhineb siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, üksnes siseriiklikul kohtul pädevus põhikohtuasjas fakte tuvastada ja hinnata ning siseriiklikku õigust tõlgendada ja kohaldada (vt eelkõige kohtuotsus 25.10.2012, Rintisch, C‑553/11, EU:C:2012:671, punkt 15). Selles kontekstis on Euroopa Kohtu pädevuses ainult anda oma seisukoht liidu õiguse tõlgendamise ja kehtivuse kohta eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud faktilises ja õiguslikus olukorras, et anda viimasele vajalik teave selle kohtuasja lahendamiseks, millega tema poole pöörduti (vt eelkõige kohtuotsus 9.11.2006, Chateigner, C‑346/05, EU:C:2006:711, punkt 22).

28

Seega tuleb vastata Bundesarbeitsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus) eelotsusetaotluses esitatud küsimustele sama kohtu esitatud eelotsusetaotluses esitatud faktiliste asjaolude põhjal.

29

Sellega seoses selgub eelotsuse teinud kohtu otsusest, et põhikohtuasja iseloomustab asjaolu, et Kratzer taotles praktikakohta R+V‑s selleks, et omandada vaid ametlikku töökohale kandideerija staatust, eesmärgiga esitada kahju hüvitamise nõudeid direktiivide 2000/78 ja 2006/54 alusel, mitte et tööle saada.

30

Otsuses kirjeldatud faktiline olukord ei jää põhimõtteliselt direktiivide 2000/78 ja 2006/54 kohaldusalasse.

31

Tuleb tõepoolest märkida, et nende direktiivide pealkirjade sõnastusest nähtub, et need puudutavad mõlemad töö saamise ja kutsealale pääsemise valdkonda.

32

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu välja kujunenud kohtupraktika kohaselt nähtub nii selle direktiivi pealkirjast ja preambulist kui ka sisust ja eesmärgist, et sellega püütakse kehtestada üldist raamistikku kõikide isikute võrdse kohtlemise tagamiseks „töö saamisel ja kutsealale pääsemisel“, pakkudes tõhusat kaitset diskrimineerimiste vastu direktiivi artiklis 1 viidatud põhjustel, mille seas on ka vanus (vt kohtuotsus 16.10.2007, Palacios de la Villa, C‑411/05, EU:C:2007:604, punkt 42; kohtuotsus 13.9.2011, Prigge jt, C‑447/09, EU:C:2011:573, punkt 39, ning kohtuotsus 13.11.2014, Vital Pérez, C‑416/13, EU:C:2014:2371, punkt 28).

33

Direktiivi 2006/54 eesmärk on selle artikli 1 esimese lõigu kohaselt tagada meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine tööhõive ja elukutse küsimustes.

34

Eelkõige tuleneb direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punktist a ja direktiivi 2006/54 artikkel 14 lõike 1 punktist a, et neid direktiive kohaldatakse töölesoovijate suhtes, sealhulgas ka valikukriteeriumide ja töölevõtu tingimuste osas (vt kohtuotsus 19.4.2012, Meister, C‑415/10, EU:C:2012:217, punkt 33).

35

Niisiis ei otsi isik, kes esitab tööle kandideerimise avalduse käesoleva otsuse punktis 29 kirjeldatud tingimustel, ilmselgelt tööd, millele ta ametlikult kandideerimisavalduse esitas. Seega ei laiene temale direktiivide 2000/78 ja 2006/54 pakutav kaitse. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus nende direktiivide eesmärgiga, mis on kõikide isikute võrdse kohtlemise tagamine „töö saamisel ja kutsealale pääsemisel“, pakkudes tõhusat kaitset teatud diskrimineerimiste vastu, seda eelkõige „tööle saamisel“.

36

Pealegi ei käsitata neil asjaoludel isikut direktiivi 2000/78 artikli 17 ja direktiivi 2006/54 artikli 25 mõistes ohvrina või kannatanuna, kes on kannatanud piirangu tõttu või kellele on tekitatud kahju.

37

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et õigussubjektid ei saa liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil (vt kohtuotsus 13.3.2014, SICES jt, C‑155/13, EU:C:2014:145, punkt 29 ning seal viidatud kohtupraktika).

38

Kuritarvituse tuvastamiseks peavad olema täidetud teatav objektiivne ja teatav subjektiivne tingimus (vt kohtuotsus 13.3.2014, SICES jt, C‑155/13, EU:C:2014:145, punkt 31).

39

Objektiivse tingimuse osas peab objektiivsete asjaolude kogumist tulenema, et vaatamata liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud (vt kohtuotsused 14.12.2000, Emsland-Stärke, C‑110/99, EU:C:2000:695, punkt 52 ja 13.3.2014, SICES jt, C‑155/13, EU:C:2014:145, punkt 32).

40

Kuritarvituse tuvastamiseks peab olema täidetud ka subjektiivne tingimus, kuna objektiivsete asjaolude kogumist peab tulenema, et nende tehingute peamine eesmärk on põhjendamatu soodustuse saamine. Nimelt ei puutu kuritarvituse keelamine asjasse, kui asjaomaseid tehinguid võib põhjendada teisiti kui pelgalt soodustuse saamisega (vt kohtuotsused 21.2.2006, Halifax jt, C‑255/02, EU:C:2006:121, punkt 75 ja 22.12.2010, Weald Leasing, C‑103/09, EU:C:2010:804, punkt 30, ja 13.3.2014, SICES jt, C‑155/13, EU:C:2014:145, punkt 33).

41

Et teha kindlaks teise, ettevõtja kavatsuse, tingimuse olemasolu, võidakse arvesse võtta asjaomaste tehingute üksnes näilist olemust (vt selle kohta kohtuotsus 14.12.2000, Emsland-Stärke, C‑110/99, EU:C:2000:695, punktid 53 ja 58 ja 21.2.2006, Halifax jt, C‑255/02, EU:C:2006:121, punkt 81 ja 21.2.2008, Part Service, C‑425/06, EU:C:2008:108, punkt 62, ning 13.3.2014, SICES jt, C‑155/13, EU:C:2014:145, punkt 33).

42

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kooskõlas siseriikliku õiguse tõendamisnormidega, niivõrd, kuivõrd see ei kahjusta ühenduse õiguse tõhusust, kas põhikohtuasjas on kuritarvituse koosseis täidetud (vt kohtuotsused 14.12.2000, Emsland-Stärke, C‑110/99, EU:C:2000:695, punkt 54 ja 21.7.2005, Eichsfelder Schlachtbetrieb, C‑515/03, EU:C:2005:491, punkt 40 ja 21.2.2006, Halifax jt, C‑255/02, EU:C:2006:121, punkt 76, ning 13.3.2014, SICES jt, C‑155/13, EU:C:2014:145, punkt 34).

43

Sellega seoses on ühest küljest objektiivselt selge, et vaatamata direktiivides 2000/78 ja 2006/54 ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole direktiivides taotletud eesmärki saavutatud, ja teisest küljest, et Kratzer on esitanud näilise kandideerimisavalduse eesmärgiga mitte asuda tööle, vaid et ebaõiglase või ebaseadusliku eelise saamiseks saada kaitset, mida pakuvad need direktiivid, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul välja selgitada, kas Kratzer tugines sellele kaitsele kuritahtlikult.

44

Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2000/78/EÜ artikli 3 lõike 1 punkti a ning direktiivi 2006/54/EÜ artikli 14 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui isiku kandideerimisavaldusest nähtub, et ta soovib omandada vaid töökohale kandideerija staatust eesmärgiga esitada kahju hüvitamise nõudeid, mitte et ta tööle võetaks ja ta töötada saaks, ei ole tegemist „tööle saamise või kutsealale pääsemise“ võimaluse otsimisega nende sätete mõistes ja sellist tegevust võib, kui selleks on täidetud liidu õigusaktidega nõutud tingimused, käsitada õiguse kuritarvitamisena.

45

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, artikli 3 lõike 1 punkti a ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes artikli 14 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui isiku kandideerimisavaldusest nähtub, et ta soovib omandada vaid töökohale kandideerija staatust eesmärgiga esitada kahju hüvitamise nõudeid, mitte et ta tööle võetaks ja ta töötada saaks, ei ole tegemist „tööle saamise või kutsealale pääsemise“ võimaluse otsimisega nende sätete mõistes ja sellist tegevust võib, kui selleks liidu õigusaktidega nõutud tingimused on täidetud, käsitada õiguse kuritarvitamisena.