—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze, J. Möller ja J. Mentgen,

—

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002 L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) artikli 32 lõike 3 ja artikli 33 lõike 2 esimese lause tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses Thomas Philipps GmbH & Co. KG ja Grüne Welle Vertriebs GmbH vahel kahju hüvitamise nõudes seoses ühenduse disainilahenduse rikkumisega, mille esitas Grüne Welle Vertriebs Thomas Philippsi vastu

3

Määruse nr 6/2002 põhjendus 29 on sõnastatud järgmiselt:

„On oluline, et ühenduse disainilahendusest tulenevaid õigusi oleks võimalik tõhusalt teostada kogu ühenduse territooriumil.“

4

Määruse nr°6/2002 artiklid 32 ja 33, mille tõlgendamist taotletakse, ning ka sama määruse artiklid 28 ja 29 paiknevad III jaotises „Ühenduse disainilahenduse kui omandiõiguse objekt“.

5

Määruse artiklis 28 „Ühenduse disainilahendusest tulenevad õigused“ on ette nähtud:

„Ühenduse registreeritud disainilahenduse üleandmisele kohaldatakse järgmisi sätteid:

[…]“.

6

Määruse artiklis 29 „Ühenduse disainilahendusest tulenevad õigused“ on sätestatud:

„1.   Ühenduse registreeritud disainilahendust võib pantida ning see võib olla asjaõiguse esemeks.

2.   Poole taotluse korral kantakse lõikes 1 nimetatud õigused registrisse ja avaldatakse.“

7

Määruse nr 6/2002 artikkel 32 „Litsentsimine“ sätestab:

„1.   Ühenduse disainilahendus võib olla litsentsi objektiks ühenduses või selle osas. Litsents võib olla ainulitsents või lihtlitsents.

[…]

3.   Ilma et see mõjutaks litsentsilepingu sätete kohaldamist, võib litsentsiaat algatada menetluse ühenduse disainilahenduse õiguste rikkumise suhtes üksnes õiguste omaniku nõusolekul. Seevastu ainulitsentsi omanik võib nimetatud menetluse algatada, kui ühenduse disainilahenduse õiguste omanik, kellelt on seda taotletud, ei ole mõistliku aja jooksul ise õigusrikkumise suhtes menetlust algatanud.

4.   Igal litsentsiaadil on talle tekitatud kahju hüvitamiseks õigus ühineda õigusrikkumise asjus omaniku esitatud hagiga.

5.   Ühenduse registreeritud disainilahenduse puhul kantakse selle õiguste litsentsimine või litsentsi üleminek poole taotluse korral registrisse ja avaldatakse.“

8

Sama määruse artikkel 33 „Mõju kolmandatele isikutele“ näeb ette:

„1.   Artiklites 28, 29, 30 ja 32 nimetatud õigustoimingute mõju kolmandatele isikutele reguleerivad kooskõlas artikliga 27 liikmesriikide õigusaktid.

2.   Seevastu ühenduse registreeritud disainilahenduste puhul toovad artiklites 28, 29 ja 32 nimetatud õigustoimingud kõikide liikmesriikide kolmandatele isikutele tagajärgi alates registrisse kandmisest. Nimetatud õigustoimingul on enne registrisse kandmist siiski toime nende kolmandate isikute suhtes, kes on omandanud ühenduse registreeritud disainilahendusega seotud õigused pärast toimingu kuupäeva, kuid olid õiguste omandamise kuupäeval toimingust teadlikud.

3.   Lõiget 2 ei kohaldata isiku suhtes, kes omandab ühenduse registreeritud disainilahenduse või sellest tuleneva õiguse ettevõtja või selle osa üleminekuga või muu üldõigusjärgluse alusel.

[…]“.

9

Grüne Welle Vertriebs on Šveitsis asuva äriühingu EMKER SA poolt numbri 000877030-0001 all registreeritud pesupalli ühenduse disainilahenduse ainulitsentsi omanik Saksamaa Liitvabariigis. Selle litsentsi kohta ei ole tehtud kannet ühenduse disainilahenduste registrisse (edaspidi „register“).

10

Thomas Philipps müüb kaubaartikleid ligikaudu 200 filiaali ja interneti kaudu. Muu hulgas müüb ta üht pesupalli, mida kirjeldatakse kui „keraamiliste graanulitega pesumasina pall“.

11

Pidades seda toodet pesupalli registreeritud ühenduse disainilahenduse õigust rikkuvaks ja leides, et selle disainilahenduse omanik on andud talle õiguse enda nimel kõiki sellega seotud õigusi teostada, hoiatas Grüne Welle Vertriebs Thomas Philippsit müügiga jätkamise eest, mida viimane nõustus arvestama.

12

Pärast kahjunõude ja menetlustoimingute taotluse esitamist Grüne Welle Vertriebs poolt tunnistas esimese astme kohus Thomas Philippsi vastutavaks, asudes seisukohale, et hageja oli tõendanud, et tal oli õigus enda nimel kahju hüvitamist nõuda. Thomas Phillips esitas selle otsuse peale kaebuse Oberlandesgericht Düsseldorfile (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa), milles väitis, et Grüne Welle Vertriebsil ei ole pädevust ega huvi selle ühenduse disainilahendusega seotud õiguste teostamiseks.

13

Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus) küsib esiteks, kas Grüne Welle Vertriebs, kes tegutseb disainilahenduse omaniku nõusolekul, nagu on ette nähtud määruse nr 6/2002 artikli 32 lõikes 3, saab hagi esitada, kui ta ei ole litsentsiaadina registrisse kantud. Ta märgib, et selle sätte puhtalt grammatiline tõlgendus võib viia eitava vastuseni, kuid sellest reeglist või aru saada ka nii, et see kehtib üksnes heas usus omandamise juhtudel, millele viitab sama määruse artikli 33 lõike 2 teises lauses sätestatu.

14

Teiseks küsib Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus) määruse nr 6/2002 artikli 32 lõigete 3 ja 4 omavahelise seose kohta. Sedastades, et Grüne Welle Vertriebs taotleb endale tekitatud kahju hüvitamist, mis tuleneb saamata jäänud tulust, märgib ta, et see nõue saab saavutada oma eesmärgi ilma disainilahenduse omaniku hagita üksnes siis, kui nimetatud määruse artikkel 32 lõige 3 lubab litsentsiaadil üksi kahjunõude esitada. Talle ei ole päriselt selge, kas viimati nimetatud säte lubab ainult teostada disainilahenduse omaniku õigusi esindusõiguse alusel või tuleb seda tõlgendada nii, et ette nähtud menetlust võib mõista ka kui menetlust litsentsiaadi enda kahju hüvitamiseks. Lisaks märgib ta, et määruse artikli 32 lõikest 4 võib samuti aru saada nii, et üksnes see lõige reguleeribki litsentsiaadi õigust sel eesmärgil nõuet esitada.

15

Selles olukorras otsustas Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas määruse nr 6/2002 artikli 33 lõike 2 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et litsentsiaat ei saa esitada litsentsitud ühenduse registreeritud disainilahenduse rikkumisega seoses nõudeid, kui litsents ei ole registrisse kantud

17

Määruse nr 6/2002 artikli 33 lõike 2 esimesest lausest, mille sõnastuse kohaselt „ühenduse disainilahenduste puhul toovad artiklites 28, 29 ja 32 nimetatud õigustoimingud kõikide liikmesriikide kolmandatele isikutele tagajärgi üksnes alates registrisse kandmisest“ järeldub, et silmas peetud õigustoimingud on ühenduse registreeritud disainilahenduse üleandmine, sellega seotud asjaõiguste tekitamine ja litsentsimine. Eraldiseisvana võib seda lauset tõlgendada nii, et litsentsiaat ei saa litsentsi kohta registrikande puudumise korral tugineda sellest tulenevatele õigustele kolmandate isikute, nende hulgas disainilahenduse rikkuja vastu.

18

Siiski tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning eesmärke, mida taotleb õigusakt, mille osa see säte on (kohtuotsused, 22.11.2012, Brain Products, C‑219/11, EU:C:2012:742, punkt 13, ja 16.7.2016, Lanigan, C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika).

19

Mis puutub määruse nr 6/2002 artikli 33 lõike 2 esimese lause konteksti, siis tuleb kõigepealt märkida, et selle lõike teine lause täpsustab mainitud esimeses lauses ette nähtud eeskirja seoses „kolmanda[te] isikute[g]a, kes on omandanud ühenduse registreeritud disainilahendusega seotud õigused“ pärast kõnealuse õigustoimingu kuupäeva, kuid olid õiguste omandamise kuupäeval toimingust teadlikud. Selle artikli 33 lõige 3 näeb omakorda ette erandi sellest reeglist seoses „isiku[ga] […], kes omandab ühenduse disainilahenduse või sellega seotud õiguse“ ettevõtte või selle osa üleandmisega või muu üldõigusjärgluse alusel. Seega toetab määruse nr 6/2002 artikli 33 lõigete 2 ja 3 nii grammatiline kui ka süstemaatiline tõlgendus arusaama, et selle artikli kui terviku eesmärk on reguleerida määruse artiklites 28, 29 ja 32 ette nähtud õigustoimingute mõju sellistele kolmandatele isikutele, kes on või kes võivad olla omandanud ühenduse disainilahendusega seotud õigusi (vt analoogia põhjal kohtuotsus, 4.2.2016, Hassan, C‑163/15, EU:C:2016:71, punkt 20).

20

Edasi tuleb tõdeda, et määruse nr 6/2002 III jaotis, milles paikneb artikkel 33, kannab pealkirja „Ühenduse disainilahenduse kui omandiõiguse objekt“. Järelikult sisaldavad kõik selle jao artiklid eeskirju, mis on seotud disainilahendusega kui omandiõiguse objektiga. See kehtib samuti määruse artiklite 28, 29 ja 32 puhul, mis on seotud õigustoimingutega, mille kõigi eesmärk või tagajärg on disainilahendusega seotud õiguse tekkimine või üleandmine.

21

Lõpuks olgu öeldud, et määruse nr 6/2002 artikli 32 lõike 3 esimese lause kohaselt võib litsentsiaat algatada menetluse ühenduse disainilahenduse rikkumise suhtes – ilma et see mõjutaks litsentsilepingu sätete kohaldamist – üksnes selle disainilahenduse omaniku nõusolekul.

22

Samuti tuleb tõdeda, et vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 32 lõikele 5 kantakse litsents registrisse ühe poole taotluse korral. Kuid selles artiklis puudub sarnaselt määruse artikliga 29 säte, mis oleks analoogne määruse artikli 28 punktiga b, mille kohaselt „[k]uni registrikannet ei ole tehtud, ei saa õigusjärglane ühenduse disainilahenduse registreerimisest tulenevaid õigusi teostada“.

23

Pealegi kaotaks määruse nr 6/2002 artikli 28 punkt b oma kasuliku toime, kui määruse artikli 33 lõiget 2 tuleks tõlgendada nii, et see välistab võimaluse tugineda kõigi kolmandate isikute vastu kõigile selle määruse artiklites 28, 29 ja 32 ette nähtud õigustoimingutele, mille kohta registrikanne puudub.

24

Mis puutub määruse nr 6/2002 artikli 33 lõike 2 esimese lause eesmärki, siis tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 19 ja 20 öeldut arvestades asuda seisukohale, et määruse artiklites 28, 29 ja 32 ette nähtud õigustoimingute – kui need ei ole registrisse kantud – kolmandate isikute suhtes mõju puudumise eesmärk on kaitsta isikuid, kellel on või võib olla disainilahendusega seotud omandiõigusi. Järelikult ei kohaldu määruse artikli 33 lõike 2 esimene lause sellises olukorras, millega on tegemist põhikohtuasja puhul, kui litsentsiaat väidab, et kolmas isik rikub temale üleantud ühenduse registreeritud disainilahendusest tulenevaid õigusi (vt analoogia alusel kohtuotsus, 4.2.2016, Hassan, C‑163/15, EU:C:2016:71, punkt 25).

25

Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 6/2002 artikli 33 lõike 2 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et litsentsiaat saab litsentsitud ühenduse registreeritud disainilahenduse rikkumisega seoses esitada nõudeid ka siis, kui litsents on registrisse kandmata.

26

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas määruse nr 6/2002 artikli 32 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et litsentsiaat võib disainilahenduse rikkumisega seotud menetluses, mille ta ise on selle sätte alusel algatanud, esitada nõude tema enda kahjude hüvitamiseks.

27

Kuigi määruse nr 6/2002 artikli 32 lõige 4 sätestab, et igal litsentsiaadil on talle tekitatud kahju hüvitamiseks õigus ühineda õigusrikkumise asjus omaniku esitatud hagiga, ei täpsusta sama määruse artikli 32 lõige 3, kas litsentsiaat võib nõuda sellise kahju hüvitamist, kui ta ise esitab selle artikli kohase hagi seoses õiguse rikkumisega.

28

Neid kahte sätet, mis loovad õiguskaitsevahendite süsteemi, mille kaudu ühenduse disainilahenduse litsentsiaat saab kaitse ühenduse disainilahenduse rikkuja vastu, tuleb lugeda koosmõjus. Need sätted lubavad litsentsiaadil kas hagi kaudu, ühinedes disainilahenduse omaniku nõusolekul õiguse rikkumisega seoses toimuva menetlusega, või ainulitsentsi puhul ka ilma selle nõusolekuta, juhul kui omanik, kellelt on seda taotletud, ei ole mõistliku aja jooksul ise õigusrikkumise suhtes menetlust algatanud, või siis ühinedes õigusrikkumise asjus omaniku poolt esitatud hagiga. Lihtlitsentsi omanikule, kellel ei ole disainilahenduse omaniku nõusolekut üksinda tegutsemiseks, on avatud üksnes viimati mainitud võimalus.

29

Kui litsentsiaat võib nõuda enda kahju hüvitamist, sekkudes ühenduse disainilahenduse omaniku algatatud juhtumi puhul, ei räägi midagi selle vastu, et ta võiks seda teha ka ise disainilahenduse omaniku nõusolekul hagi esitades või kui ta on ainulitsentsi omanik, siis ka ilma selle nõusolekuta, juhul kui omanik, kellelt on seda taotletud, ise õigusrikkumise suhtes menetlust ei algata.

30

Teisalt ei oleks käesoleva otsuse punktis 28 kirjeldatud süsteem järjepidev, kui litsentsiaat saaks kaitsta enda huve üksnes ühenduse disainilahenduse omaniku algatatud kohtuasjaga ühinedes, kuigi ta võib nende ühiste huvide kaitseks omaniku nõusolekul üksinda hagi esitada või ainulitsentsi puhul teha seda isegi ilma selle nõusolekuta.

31

Lisaks on litsentsiaadi võimalus taotleda määruse nr 6/2002 artikli 32 lõikes 3 ette nähtud menetluse raames enda kahju hüvitamist kooskõlas sama määruse põhjenduses 29 välja toodud eesmärgiga tagada ühenduse disainilahendusest tulenevate õiguste tõhusa teostamise võimalus kogu ühenduse territooriumil, ning ka selle sätte ja sama määruse artikli 32 lõike 4 taotlusega anda litsentsiaadile menetluslikud vahendid rikkumise vastu tegutsemiseks ja temale üle antud õiguste kaitseks. Keeld sel eesmärgil hagi esitada muudaks ta temale põhjustatud kahju eest hüvitise saamisel – ja seda ka ainulitsentsi puhul – täiesti sõltuvaks ühenduse disainilahenduse omanikust, ning see oleks samuti kahjulik nende õiguste teostamisele juhul, kui omanik ei tegutse. Seega oleks selline keeld vastuolus nii määruse nr 6/2002 eesmärgi kui ka artikli 32 lõigete 3 ja 4 eesmärgiga.

32

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 6/2002 artikli 32 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et litsentsiaat võib disainilahenduse rikkumisega seotud menetluses, mille ta ise on selle sätte alusel algatanud, esitada nõude tema enda kahjude hüvitamiseks.

33

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab: