—

Wortmann KG Internationale Schuhproduktionen, esindajad: Rechtsanwalt D. Ehle, avocat A. Willems ja advocaat S. De Knop,

—

Hauptzollamt Bielefeld, esindajad: esialgu K. Greven, hiljem K. Greven ja S. Holtmann,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja T. Henze,

—

Itaalia valitsus, esindajad: A. Collabolletta ja G. Palmieri,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Balta ja J.-P. Hix,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Grønfeldt ja T. Maxian Rusche,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik“), artikli 241 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluse raames, mille pooled on Wortmann KG Internationale Schuhproduktionen (edaspidi „Wortmann“) ja Hauptzollamt Bielefeld (Beielefeldi kesktolliasutus, Saksamaa) ning ese intressi arvestamine selle dumpinguvastase tollimaksu tagasimaksmisel, mille Wortmann tasus vastavalt nõukogu 5. oktoobri 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 1472/2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2006, L 275, lk 1), mis tühistati osaliselt 2. veebruari 2012. aasta kohtuotsusega Brosmann Footwear (HK) jt vs. nõukogu (C‑249/10 P, EU:C:2012:53).

3

Tolliseadustiku artikkel 4 näeb ette:

„Käesolevas seadustikus kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

4

Tolliseadustiku artikkel 232 näeb ette:

„1.   Kui tollimaksu summa ei ole ette nähtud tähtaja jooksul tasutud:

[…]

[…]“.

5

Tolliseadustiku artikkel 236 sätestab:

„1.   Impordi- või eksporditollimaks makstakse tagasi, kui on kindlaks tehtud, et selle summa tasumise ajal ei tulenenud see summa seadusest või selle summa kohta tehti arvestuskanne vastuolus artikli 220 lõikega 2.

[…]

2.   Impordi- või eksporditollimaks makstakse tagasi või seda vähendatakse taotluse alusel, mis tuleb esitada asjakohasele tolliasutusele kolme aasta jooksul arvestades kuupäevast, kui selle tollimaksu summa võlgnikule teatati.

Seda tähtaega võib pikendada, kui asjaomane isik tõendab, et taotluse esitamist ette nähtud tähtaja jooksul takistasid ettenägematud asjaolud või vääramatu jõud.

Kui toll ise avastab nimetatud tähtaja jooksul lõike 1 esimeses või teises alapunktis kirjeldatud olukorra, maksab ta tollimaksu summa tagasi või vähendab seda omal algatusel.“

6

Tolliseadustiku artiklis 241 on sätestatud:

„Impordi- või eksporditollimaksu ning tollimaksu tasumisega kaasnenud krediidiintresside või viiviste tagasimakstavalt summalt ei pea pädevad asutused intressi maksma. Intressi tuleb maksta, kui:

Intressi määr arvutatakse nii, et see on võrdne määraga, mida oleks samal eesmärgil nõutud siseriiklikul raha- või finantsturul.“

7

Määruse nr 1472/2006 artiklis 1 on ette nähtud:

„1.   Käesolevaga kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärinevate järgmiste [kombineeritud nomenklatuuri] koodide alla liigitatavate nahast või komposiitnahast pealsetega jalatsite impordile, välja arvatud spordijalatsid, jalatsid, mille valmistamisel kasutatakse eritehnoloogiat, tuhvlid ja muud toajalatsid ning varbakaitsega jalatsid:

[…]

4.   Kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse kehtivaid tollimaksualaseid sätteid.“

8

Põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatavas redaktsioonis Abgabenordnungi (maksukorralduse seadustik, edaspidi „maksukorralduse seadustik“) § 1 näeb ette järgmist:

„(1)   Käesolevat seadustikku kohaldatakse kõikide maksude suhtes, kaasa arvatud föderaalsete õigusaktidega või Euroopa Liidu õigusega sätestatud maksutagastused, kui neid haldab föderaalne või liidumaa maksuhaldur. Seadustikku kohaldatakse ainult juhul, kui liidu õiguses ei ole sätestatud teisiti.

[…]

(3)   Käesoleva seadustiku sätteid kohaldatakse mutatis mutandis kõrvalkohustuste suhtes, kui liidu õiguses ei ole sätestatud teisiti. […]“

9

Maksukorralduse seadustiku § 3 lõiked 3 ja 4 on sõnastatud nii:

„(3)   Tolliseadustiku artikli 4 punktides 10 ja 11 sätestatud impordi- ja eksporditollimaks on maks käesoleva seadustiku tähenduses.

(4)   Kõrvalkohustused on […] intressid (§‑d 233–237) […] ning intressid tolliseadustiku tähenduses […]“

10

Maksukorralduse seadustiku § 37 sätestab:

„(1)   Maksualane nõue on […] [eeskätt] lõikes 2 sätestatud tagastusnõue […].

(2)   Kui maks […] on makstud või tagasi makstud alusetult, on isikul, kelle arvel makse tehti, õigus esitada maksesaajale tagastusnõue makstud või tagasimakstud summa ulatuses. […]“

11

Maksukorralduse seadustiku § 233 on sõnastatud nii:

„Maksualastelt nõuetelt (§ 37) makstakse intressi ainult siis, kui see on seadusega ette nähtud. […]“

12

Maksukorralduse seadustiku § 236 lõige 1 sätestab:

„Kui kindlaksmääratud maksu vähendatakse või maksutagastust võimaldatakse jõustunud kohtuotsusega või sellise otsuse alusel, tuleb tagasimakstavalt või hüvitatavalt summalt maksta ajavahemiku eest alates asjakohase kaebuse esitamise kuupäevast kuni tagasimakse kuupäevani intressi, kui lõikes 3 ei ole sätestatud teisiti. […]“

13

Aastatel 2006–2012 lasi Wortmann enda nimel Euroopa Liidu territooriumil vabasse ringlusse Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsid, mille tootja oli Brosmann Footwear (HK) Ltd (edaspidi „Brosmann“) ja Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd (edaspidi „Seasonable“). Need jalatsid kuuluvad ühe määruse nr 1472/2006 artikli 1 lõikes 1 nimetatud kombineeritud nomenklatuuri koodi alla, mistõttu Bielefeldi kesktolliasutus nõudis selle määruse alusel Wortmannilt dumpinguvastast tollimaksu.

14

Wortmann esitas Bielefeldi kesktolliasutusele 22. juulil 2010 taotluse, milles ta palus 2007. aasta juuni ja 2010. aasta juuni vahelise ajavahemiku eest makstud dumpinguvastase tollimaksu tagasi maksta. 14. veebruaril 2011 esitas ta uue taotluse, milles palus kuni 31. detsembrini 2010 tasutud dumpinguvastase tollimaksu tagasi maksta. Viimase taotluse esitas ta 7. mail 2012; seekord palus ta tagasi maksta alates 2006. aastast tasutud dumpinguvastase tollimaksu. Kõigi taotluste põhjendamiseks viitas ta eeskätt alguses Euroopa Liidu Üldkohtu ja hiljem Euroopa Kohtu menetluses olnud kohtuasjale, milles tehti 2. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Brosmann Footwear (HK) jt vs. nõukogu (C‑249/10 P, EU:C:2012:53).

15

Euroopa Kohus tühistas selle otsusega osaliselt määruse nr 1472/2006, eeskätt Brosmanni ja Seasonable’it puudutavas osas. Määrus tühistati seetõttu, et Euroopa Komisjon oli ekslikult jätnud läbi vaatamata apellantide esitatud taotlused omistada neile turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisund või teise võimalusena kohelda neid individuaalselt.

16

Bielefeldi kesktolliasutus otsustas seejärel 17. aprillil 2013 maksta Wortmannile tagasi dumpinguvastased tollimaksud summas 61895,49 eurot 2007. aasta eest ja 92870,62 eurot 2008. aasta eest.

17

Wortmann palus 29. novembri 2013. aasta kirjaga Bielefeldi kesktolliasutusel arvestada intressi (baasintressimäär, millele lisandub 8%) tagasimakstud summadelt alates dumpinguvastase tollimaksu tasumise kuupäevast. Bielefeldi kesktolliasutus jättis selle taotluse 15. jaanuari 2014. aasta otsusega rahuldamata. See tolliasutus jättis 17. septembri 2014. aasta otsusega rahuldamata ka vaide, mille Wortmann esitas 15. jaanuari 2014. aasta otsuse peale.

18

Wortmann pöördus eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, et viimane kohustaks Bielefeldi kesktolliasutust maksma talle tagasimakstud summadelt intresse.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et põhikohtuasja lahend sõltub tolliseadustiku artikli 241 tõlgendusest. Ta leiab, et Wortmannile tagasi makstud summadelt intressi arvestamine on tolliseadustiku artikli 241 esimese lause alusel välistatud.

20

Nimelt, kuivõrd tolliseadustiku artikli 241 teise lause esimese taande tingimused ei ole põhikohtuasjas täidetud, siis saavad tema arvates olla kaebaja intressinõude aluseks selle seadustiku artikli 241 teise lause teise taande kohaselt üksnes siseriiklikud õigusaktid. Ta märgib sellega seoses, et maksukorralduse seadustiku § 37 lõike 2 esimesest lausest koostoimes § 233 esimese lausega nähtub, et maksualastelt nõuetelt arvestatakse intressi ainult juhul, kui seadus nii ette näeb. Seega saaks Saksa õiguse raames intressi maksmise õiguslikuks aluseks olla ainult maksukorralduse seadustiku § 236. Kuid kuivõrd põhikohtuasja kaebaja ei ole algatanud kohtumenetlust varem Bielefeldi kesktolliasutusele tasutud dumpinguvastase tollimaksu tagasisaamiseks, siis ei ole see säte põhikohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul kohaldatav.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellegipoolest, et tal on kahtlusi sellise lahenduse kooskõlas liidu õigusega. Ta meenutab kohtupraktikat, mille kohaselt tuleneb põhimõte, et liikmesriigid peavad liidu õigust rikkudes sisse nõutud maksusummadelt arvestama intressi, liidu õigusest (kohtuotsus, 18.4.2013, Irimie, C‑565/11, EU:C:2013:250, punkt 22). Tal on seega kahtlusi seoses sellega, kas liidu „kirjutamata õigus“ ei nõua mitte sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tagasimakstud imporditollimaksult intressi arvestamist. Sellega seoses tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võtta arvesse eeskätt asjaolu, et intresse käsitlevad riigisisesed sätted, see tähendab maksukorralduse seadustiku § 233 ja järgmised paragrahvid on mutatis mutandis kohaldatavad vaid siis, kui liidu õiguses ei ole sätestatud teisiti, nagu nähtub selle seadustiku § 1 lõike 3 esimesest lausest ja § 3 lõikest 4.

22

Neil asjaoludel otsustas Finanzgericht Düsseldorf (Düsseldorfi maksukohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas tolliseadustiku artiklit 241 tuleb tõlgendada nii, et selles mainitud siseriiklikud õigusaktid peavad liidu õiguses kehtivat tõhususe põhimõtet arvesse võttes sätestama intressi maksmise tagasimakstud imporditollimaksu summalt alates tollimaksude tasumise kuupäevast kuni tollimaksude tagasimaksmiseni ka juhtudel, kui tagastusnõuet ei ole siseriiklikule kohtule esitatud?“

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma eelotsuse küsimusega sisuliselt teada saada, kas tolliseadustiku artiklit 241 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklikud õigusaktid, millele selles viidatakse, peavad ette nägema kohustuse maksta intressi tagasimakstud imporditollimaksu summalt selle maksu tasumisest kuni selle tagasimaksmiseni.

24

Sellega seoses tuleb küll märkida, et tolliseadustiku artikli 241 esimeses lauses on sätestatud, et impordi- või eksporditollimaksu ning tollimaksu tasumisega kaasnenud krediidiintresside või viiviste tagasimakstavalt summalt ei pea tolliasutused intressi maksma.

25

Sellele vaatamata ei tähenda kõnealune säte kui selline, et põhikohtuasjas kõne all olevaga sarnases olukorras võivad siseriiklikud õigusaktid kehtivalt sätestada, et tagasimakstud imporditollimaksu summalt ei tule arvestada intressi selle maksu tasumisest kuni selle tagasimaksmiseni.

26

Nimelt tuleneb nii tolliseadustiku artikli 241 kujunemisloost kui ka selle sätte kontekstist, et see ei ole kohaldatav sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

27

Selle sätte kujunemisloo analüüsist, mille kohtujurist esitas oma ettepaneku punktides 48–50, tuleneb nii, et tolliseadustiku artiklis 241 on silmas peetud hüpoteesi, kus pärast seda, kui tolliasutus on asjaomase kauba vabastanud, ilmneb, et imporditollimaksuna esialgu nõutud summat tuleb vähendada ning seega tuleb ettevõtja makstud imporditollimaks kas täies ulatuses või osaliselt talle tagasi maksta.

28

Selgitused, mis komisjon andis kohtuistungil selle sätte kujunemisloo kohta, millest sai tolliseadustiku artikkel 241, tõendavad, et selle vastuvõtmise tingis asjaolu, et valdaval osal juhtudest vaatavad tolliasutused tollideklaratsioonid läbi vaid tollivormistusjärgselt, mistõttu võimalus, et juba tasutud imporditollimaks makstakse läbivaatamise tagajärjel tagasi, on arvestatav.

29

Peale selle näeb tolliseadustik intressidega seoses ette teatava sümmeetria ühelt poolt nende ettevõtjate olukorra, kellele ülemäärases summas sissenõutud imporditollimaks tuleb tagasi maksta vigade tõttu, mis johtuvad kiirest tollivormistusest, mis arvukatel juhtudel toimub kaupu enne nende vabastamist kontrollimata, ja teiselt poolt nende ettevõtjate olukorra vahel, kes sama laadi vea tõttu peavad vastupidi tasuma tolliasutusele täiendava imporditollimaksu summa.

30

Nagu nähtub 31. märtsi 2011. aasta otsusest Aurubis Balgaria (C‑546/09, EU:C:2011:199, punktid 26–34), saab nimelt olukorras, kus täiendava teabe alusel tollimaksu uuesti arvutamise tagajärjel ilmneb, et osa tollimaksust on sissenõudmata, sellelt summalt tolliseadustiku artikli 232 lõike 1 punkti b alusel viivist arvestada vaid selle täiendava summa maksmise tähtpäevast hilisema aja eest.

31

Ja vastupidi, kui tollimaksu uuesti arvutamise tagajärjel ilmneb, et asjaomasele ettevõtjale tuleb varem tasutud tollimaks täies ulatuses või osa sellest tagasi maksta, tuleneb tolliseadustiku artiklist 241, et intresse arvestatakse vaid alates selles sättes ette nähtud kolmekuulise tähtaja möödumisest, ilma et see piiraks liikmesriigi seadusandja õigust näha ette intressid ka muudel asjaoludel.

32

Eelotsusetaotlusest aga nähtub, et Wortmannile dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmine ei tulene sellest, et nende arvutamisel tehti viga, mis avastati pärast seda, kui pädev tolliasutus oli Wortmanni deklareeritud kaubad vabastanud. Seega ei saa tolliseadustiku artikli 241 esimeses lauses kehtestatud eeskirja tõlgendada põhikohtuasjas kõne all olevaga sarnases olukorras nii, et see välistab põhimõtteliselt intressi arvestamise.

33

Tuleb siiski märkida, et ehkki formaalselt on eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses piirdunud ainult tolliseadustiku artikli 241 tõlgenduse küsimisega, ei takista see asjaolu Euroopa Kohut esitamast liikmesriigi kohtule kõiki liidu õiguse tõlgendamise aspekte, mis võivad olla tarvilikud liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus neile eelotsuse küsimuses viitas või mitte (vt analoogia alusel kohtuotsus, 29.10.2015, Nagy, C‑583/14, EU:C:2015:737, punktid 20 ja 21 ning seal viidatud kohtupraktika).

34

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on liikmesriigi ametiasutuste ülesanne teha dumpinguvastased tollimaksud ette näinud määruse tühistamisest või kehtetuks tunnistamisest siseriiklikus õiguskorras omad järeldused; selle tagajärg on, et sellise määruse kohaselt tasutud dumpinguvastased tollimaksud ei tulenenud seadusest tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 tähenduses ning tolliasutused peavad need põhimõtteliselt selle sätte alusel tagasi maksma, kui sellise tagasimaksmise tingimused – muu hulgas tolliseadustiku artikli 236 lõikes 2 sätestatu – on täidetud (vt selle kohta kohtuotsused, 27.9.2007, Ikea Wholesale, C‑351/04, EU:C:2007:547, punkt 67, ja 18.3.2010, Trubowest Handel ja Makarov vs. nõukogu ja komisjon, C‑419/08 P, EU:C:2010:147, punkt 25).

35

Pärast määruse nr 1472/2006 tühistamist 2. veebruari 2012. aasta kohtuotsusega Brosmann Footwear (HK) jt vs. nõukogu (C‑249/10 P, EU:C:2012:53) eeskätt osas, milles see määrus puudutas Brossmanni ja Seasonable’it, kelle jalatsid lasi Wortmann Euroopa Liidu turul vabasse ringlusesse, maksis käesoleval juhul Saksa pädev tolliasutus, kes leidis, et sissenõutud dumpinguvastaste tollimaksude tasumise kohustus ei tulenenud seadusest tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 esimese lõigu tähenduses, Wortmannile nendele tollimaksudele vastava summa tagasi, ilma et ta oleks siiski tasunud selle ettevõtja nõutavat viivist.

36

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmine põhikohtuasjas kõne all olevaga sarnases olukorras, ei ole seal sõnaselgelt täpsustatud, kas tagasimaksmisel tuleb tasuda ka intresse sellistelt tagasimakstavatelt summadelt.

37

Lisaks sellele on oluline rõhutada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kui liikmesriik on lõivud või maksud sisse nõudnud sellise liidu määruse alusel, mille liidu kohus on kehtetuks tunnistanud või tühistanud, on sellised lõivud või maksud tasunud huvitatud isikutel põhimõtteliselt õigus mitte ainult sissenõutud summade tagasisaamisele, vaid ka intressile nendelt summadelt (vt selle kohta kohtuotsus, 27.9.2012, Zuckerfabrik Jülich, C‑113/10, C‑147/10 ja C‑234/10, EU:C:2012:591, punktid 65–67 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Selles kontekstis ning arvestades, et ühelt poolt ei välista tolliseadustiku artikli 236 lõige 1 ega artikkel 241 intresside arvestamist põhikohtuasjas kõne all olevaga sarnases olukorras ja et teiselt poolt maksti kõnealused dumpinguvastased tollimaksud tagasi seetõttu, et Euroopa Kohus tühistas määruse, mille alusel need maksud olid sisse nõutud, ja seega seetõttu, et nende sissenõudmine ei olnud liidu õigusega kooskõlas – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, tuleb asuda seisukohale, et nende tollimaksude summale, mille pädev siseriiklik tolliasutus asjaomasele ettevõttele tagasi maksis, tuleb lisada vastavad intressid.

39

Kõigi eespool esitatud kaalutlustega arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et kui imporditollimaksud, sealhulgas dumpinguvastased tollimaksud makstakse tagasi seetõttu, et need nõuti sisse liidu õigust rikkudes – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, lasub liikmesriikidel liidu õigusest tulenev kohustus maksta õigussubjektidele, kellel on õigus tagasimaksmisele, vastavad intressid, mida arvestatakse alates päevast, mil need subjektid tasusid tagasimakstavad maksud.

40

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Kui imporditollimaksud, sealhulgas dumpinguvastased tollimaksud makstakse tagasi seetõttu, et need nõuti sisse liidu õigust rikkudes – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, lasub liikmesriikidel liidu õigusest tulenev kohustus maksta õigussubjektidele, kellel on õigus tagasimaksmisele, vastavad intressid, mida arvestatakse alates päevast, mil need subjektid tasusid tagasimakstavad maksud.