Liidetud kohtuasjad C‑361/15 P ja C‑405/15 P

Easy Sanitary Solutions BV
ja
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet

versus

Group Nivelles NV

Apellatsioonkaebus – Intellektuaalomand – Ühenduse disainilahendused – Määrus (EÜ) nr 6/2002 – Artikkel 5 – Uudsus – Artikkel 6 – Eristatavus – Artikkel 7 – Avalikustamine – Artikkel 63 – Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) pädevus tõendite kogumise raames – Kehtetuks tunnistamise taotlejal lasuv tõendamiskoormis – Varasema disainilahenduse reprodutseerimisega seotud nõuded – Duši äravoolurenni kujutav disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise taotluse tagasilükkamine apellatsioonikoja poolt

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 21. septembri 2017. aasta otsus

1. Ühenduse disainilahendused–Loobumine ja kehtetuks tunnistamine–Varasema disainilahenduse olemasolul põhinev kehtetuks tunnistamise taotlus–Tõendamiskoormis

   (Nõukogu määrus nr 6/2002, põhjendus 12, artikli 3 punkt a, artiklid 5–7, artikli 25 lõike 1 punkt b, artikli 52 lõiked 1 ja 2 ning artikli 53 lõiked 1 ja 2)

2. Apellatsioonkaebus–Väited–Liidu õigust rikkuvad kohtuotsuse põhjendused–Muudele õiguslikele põhjendustele tuginev resolutsioon–Rahuldamata jätmine

   (ELTL artikli 256 lõige 1; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 lõige 1)

3. Ühenduse disainilahendused–Kehtetuks tunnistamise põhjused–Uudsuse puudumine–Varasema disainilahenduse avalikustamine–Varasem disainilahendus, mis on nähtud ette muus tootes või muul tootel kasutamiseks–Mõju puudumine

   (Nõukogu määrus nr 6/2002, artikli 5 lõiked 1, 10, 19 ja 36)

4. Ühenduse disainilahendused–Kehtetuks tunnistamise põhjused–Eristatavuse puudumine–Disainilahendus, millest ei jää asjatundlikule kasutajale varasemast disainilahendusest jäävast üldmuljest erinevat üldmuljet–Asjatundlik kasutaja–Mõiste–Asjatundliku kasutaja teadlikkus varasemast disainilahendustest, mida on kasutatud muu tööstussektori tootes või tootel kui see, mida puudutab vaidlustatud disainilahendus–Mõju puudumine

   (Nõukogu määrus nr 6/2002, artiklid 5–7)

1.  Ühelt poolt peab määruse nr 2245/2002, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta, artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti v kohaselt aga juhul, kui disainilahenduse kehtetuks tunnistamise nõude aluseks on asjaolu, et disainilahendus ei vasta määruse nr 6/2002 artiklis 5 või 6 osutatud nõuetele, kehtetuks tunnistamise taotlus sisaldama viidet varasematele disainilahendustele ja nende reproduktsioone, kui kõnealused varasemad disainilahendused võivad osutuda takistuseks registreeritud ühenduse disainilahenduse uudsusele või eristatavusele, ning dokumente, mis tõendavad selliste varasemate disainilahenduste olemasolu.

   Teiselt poolt nähtub osas, mis puudutab määruse nr 6/2002 artiklil 25 põhinevat kehtetuks tunnistamise taotlust, selle määruse artikli 52 lõigetest 1 ja 2 ning artikli 53 lõigetest 1 ja 2, et määruse artikli 25 lõike 1 punktis b sätestatud kehtetuse aluse esinemise kohta peavad tõendeid esitama mitte Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet või Üldkohus, vaid hageja, kes sellele alusele tugineb.

   Seega, kui kehtetuks tunnistamise taotleja tugineb määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis b ette nähtud kehtetuse alusele, peab ta esitama tõendid selle kohta, et vaidlustatud disainilahendus ei vasta kõnealuse määruse artiklites 4–9 ette nähtud tingimustele.

   Mis puutub lisaks väitesse, et rikutud on määruse nr 6/2002 artiklit 5, siis tuleb lisada, et sisaldades nõuet, mille kohaselt saab teatavat disainilahendust lugeda uudseks, „kui identset disainilahendust ei ole tehtud avalikkusele kättesaadavaks“, tähendab see säte, et disainilahenduse uudsuse hindamisel tuleb aluseks võtta üks või mitu konkreetset disainilahendust, mis on kõikide varem avalikustatud disainilahenduste hulgas eristatavad, konkreetsed ja tuvastatavad.

   Olgu siinkohal meenutatud, et määruse artikli 3 punkti a kohaselt on disainilahendus „toote või selle osa välimus, mis tuleneb eelkõige toote enese ja/või selle kaunistuste joonte, piirjoonte, värvide, kuju, struktuuri ja/või materjali omadustest. Sellest tulenevalt on väliskujundus määrusega nr 6/2002 ette nähtud süsteemi raames disainilahenduse määrav element.

   Seetõttu on disainilahenduse omaduse nähtavuse asjaolu selle kaitse oluline tingimus. Nii on määruse nr 6/2002 põhjenduses 12 märgitud, et disainilahenduste kaitset ei tohiks laiendada neile koostisosadele, mis ei ole toote tavapärase kasutuse käigus nähtavad, ega selliste osade omadustele, mis ei ole pärast osa monteerimist nähtavad, ning need omadused tuleb jätta disainilahenduse teiste omaduste kaitsekõlblikkuse hindamisel

   Eelnimetatud kaalutlustest nähtub, on oluline, et EUIPO talitustel on varasema disainilahenduse kujutis, mis peab võimaldab vaadelda selle toote välimust, milles disainilahendus sisaldub, ning varasemat disainilahendust täpselt ja kindlalt kindlaks teha, et vastavalt määruse nr 6/2002 artiklitele 5–7 hinnata vaidlustatud disainilahenduse uudsust ja eristatavust ning sellest lähtuvalt asjaomaseid disainilahendusi omavahel võrrelda. Selleks et kontrollida, kas vaidlustatud disainilahendusel tõepoolest puudub uudsus ja eristatavus, on vaja aluseks võtta varasem disainilahendus täpsel ja konkreetsel kujul.

   Seega lasub kehtetuks tunnistamise taotluse esitajal kohustus esitada EUIPO‑le vajalikud andmed ja eelkõige identifitseerida täpselt ja konkreetselt see disainilahendus, mis väidetavalt on varasem, ning esitada vastav reproduktsioon, et tõendada, et vaidlustatud disainilahenduse registreering ei ole õiguspärane.

   (vt punktid 58–65)

2.  Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et õigusnormi rikkumine Üldkohtu poolt ei too kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kui ilmneb, et selle resolutsioon on põhjendatud teiste õiguslike argumentidega.

   (vt punkt 73)

3.  Vastavalt määruse nr 6/2002, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta, artikli 5 lõike 1 punktile b loetakse disainilahendus uudseks, kui identset disainilahendust ei ole tehtud avalikkusele kättesaadavaks, ühenduse registreeritud disainilahenduse puhul enne kuupäeva, mil esitati selle disainilahenduse registreerimise taotlus, millele kaitset taotletakse, või kui nõutakse prioriteeti, enne prioriteedikuupäeva.

   Nimetatud sätte sõnastuse kohaselt ei sõltu disainilahenduse uudsus toodetest, milles või millel kasutamiseks on vaidlustatud disainilahendus ette nähtud.

   Peale selle olgu meenutatud, et vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 10 lõikele 1 hõlmab ühenduse disainilahendusest tulenev kaitse „kõiki disainilahendusi“, mis jätavad asjatundlikule kasutajale ühesuguse üldmulje.

   Kui nõustuda seisukohaga, mille järgi disainilahenduse kaitse sõltub selle toote olemusest, milles või millel disainilahendust on kasutatud, piirduks selline kaitse üksnes disainilahendustega, mis kuuluvad teatavasse sektorisse. Selle seisukohaga ei saa seega nõustuda.

   Nagu nähtub nii määruse nr 6/2002 artikli 36 lõikest 6 kui ka artikli 19 lõikest 1, et registreeritud ühenduse disainilahendus annab selle omanikule ainuõiguse kasutada seda asjaomast disainilahendust kõiksugustel toodetel, mitte üksnes toodetel, mis on märgitud registreerimistaotluses.

   Nimelt ei riku artikli 36 lõike 6 kohaselt teave, millele on viidatud selle artikli lõikes 2, disainilahenduse kui sellise kaitse ulatust. Peale selle ei piira teave, mis seisneb nendele toodetele viitamises, milles või millel on asjaomast disainilahendust ette nähtud kasutada, asjaomase disainilahenduse kaitse ulatust, nagu see on ette nähtud eelkõige määruse nr 6/2002 artiklis 10.

   Mis puutub määruse artikli 19 lõikesse 1, siis viide „tootele“, milles või millel disainilahendust on kasutatud, ei anna alust järeldada, et ühenduse disainilahenduse kaitse ulatus piirdub tootega, milles või millel seda on kasutatud.

   Arvestades määruse nr 6/2002 artiklite 10 ja 19 ning artikli 36 tõlgendust, ei saa ühenduse disainilahendust pidada selle määruse artikli 5 lõike 1 tähenduses uudseks, kui identne disainilahendus on avalikustatud enne selles sättes täpsustatud kuupäeva, olgugi et see varasem disainilahendus on ette nähtud teistsuguses tootes või teistsugusel tootel kasutamiseks. Asjaolu, et disainilahendusest tulenev kaitse ei piirdu üksnes toodetega, milles või millel kasutamiseks see on ette nähtud, tingib paratamatult selle, et ka disainilahenduse uudsuse hindamisel ei pea piirduma üksnes nende toodetega.

   (vt punktid 89–96)

4.  Vastavalt määruse nr 6/2002 artiklile 6 loetakse disainilahendus eristatavaks, kui asjatundlikule kasutajale sellest jääv üldmulje erineb kõikidest neist disainilahendustest jäävast üldmuljest, mis on avalikustatud. Euroopa Kohus on otsustanud, et kõnealuses määruses määratlemata mõistest „asjatundlik kasutaja“ võib aru saada nii, et see tähistab mitte keskmise tähelepanelikkuse astmega kasutajat, vaid kasutajat, kes on kas tulenevalt isiklikust kogemusest või vastava valdkonna ulatuslikest teadmistest erilise valvsusega.

   Nii viitab omadus „asjatundlik” sellele, et olemata disainer või tehnikaekspert, tunneb kasutaja asjaomase sektori erinevaid disainilahendusi, tal on teataval määral teadmisi nende disainilahenduste tavaliste detailide kohta ning tulenevalt huvist asjaomaste toodete vastu osutab ta neid tooteid kasutades suhteliselt suurt tähelepanu.

   Siiski ei saa asjatundliku kasutaja mõistet tõlgendada nii, et ainult juhul, kui nimetatud kasutaja teab varasemat disainilahendust, saab varasem disainilahendus osutuda takistuseks hilisema disainilahenduse eristatavuse tunnustamisele. Selline tõlgendus on vastuolus määruse nr 6/2002 artikliga 7.

   Siinkohal olgu märgitud, et määruse nr 6/2002 artiklite 5 ja 6 kohaselt tuleb disainilahenduse uudsuse ja eristatavuse tuvastamiseks seda võrrelda muu disainilahendusega üksnes siis, kui teine disainilahendus on avalikustatud.

   Kui loetakse, et disainilahendus on määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 tähenduses avalikustatud, laieneb see avalikustamine määruse artikli 5 tähenduses nii selle disainilahenduse uudsuse analüüsile, millega avalikustatud disainilahendust võrreldakse, kui ka esimese disainilahenduse eristatavuse analüüsile sama määruse artikli 6 tähenduses.

   „Asjaomane sektor” määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 tähenduses ei piirdu selle toote sektoriga, milles või mille puhul kasutamiseks on vaidlustatud disainilahendus ette nähtud.

   Seisukoht, mille kohaselt ainult juhul, kui asjatundlik kasutaja varasemat disainilahendust teab, saab varasem disainilahendus takistada hilisema disainilahenduse eristatavuse tunnustamist, viib selleni, et disainilahenduse eristatavuse analüüsimisel määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 tähenduses nõutakse, et varasem disainilahendus, mille avalikustamine määruse artikli 7 lõike 1 tähenduses on juba tõendatud, oleks vaidlustatud disainilahenduse asjatundlikule kasutajale teada.

   Siiski ei anna kõnealuse artikli 7 lõikes 1 miski alust leida, et on vaja, et selle toote asjatundlik kasutaja, milles või millel vaidlustatud disainilahendust kasutatakse, teaks varasemat disainilahendust, kui viimast on kasutatud muu tööstussektori tootes või tootel kui see, mida puudutab vaidlustatud disainilahendus.

   (vt punktid 124–131)