1

Easy Sanitary Solutions BV (edaspidi „ESS“) ja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) paluvad apellatsioonkaebustes tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 13. mai 2015. aasta otsus Group Nivelles vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Easy Sanitairy Solutions (Duši äravoolurenn) (T‑15/13, edaspidi vaidlustatud kohtuotsus, EU:T:2015:281), millega Üldkohus tühistas EUIPO kolmanda apellatsioonikoja 4. oktoobri 2012. aasta otsuse (asi R 2004/2010‑3), mis käsitleb I‑Drain BVBA ja ESSi vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (ELT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) põhjenduses 12 on märgitud, et „[k]aitset ei tohiks laiendada neile koostisosadele, mis ei ole toote tavapärase kasutuse käigus nähtavad, ega selliste osade omadustele, mis ei ole pärast osa monteerimist nähtavad või mis eraldiseisvana ei vastaks uuenduslikkuse ega eripärasuse nõuetele. Sellest tulenevalt tuleb disainilahenduse need omadused, mis eespool nimetatud põhjustel kaitsmisele ei kuulu, jätta disainilahenduse teiste omaduste kaitsekõlblikkusse hindamisel arvesse võtmata“.

3

Määruse nr 6/2002 põhjenduses 14 on märgitud, et „[d]isainilahenduse eripärasuse kindlakstegemisel tuleks aluseks võtta, kas disainilahendust vaatleva informeeritud kasutaja üldmulje erineb selgelt muljest, mille talle jätavad olemasolevad disainilahendused, võttes seejuures arvesse toote laadi, millele disainilahendust kohaldatakse või milles see sisaldub, ning eelkõige tööstusharu, kuhu see kuulub, ja disainilahenduse loonud autori vabadusastet“.

4

Määruse artikli 3 punkt a näeb ette:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

5

Määruse artikli 4 „Kaitsekõlblikkus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Disainilahendust kaitstakse ühenduse disainilahendusena juhul, kui see on uudne ja eristatav.“

6

Määruse artikkel 5 „Uudsus“ näeb ette:

„1.   Disainilahendus loetakse uudseks, kui identset disainilahendust ei ole tehtud avalikkusele kättesaadavaks:

2.   Disainilahendused loetakse identseks, kui nende omadused erinevad vaid ebaoluliste üksikasjade poolest.“

7

Määruse nr 6/2002 artikkel 6 „Eristatavus“ sätestab:

„1.   Disainilahendus loetakse eristatavaks, kui vastava ala asjatundja üldmulje sellest erineb kõikide nende disainilahenduste jäetud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud:

2.   Eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.“

8

Määruse artikli 7 „Avalikustamine” lõikes 1 on sätestatud:

„Artiklite 5 ja 6 kohaldamisel loetakse disainilahendus avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on pärast registreerimist või muul ajal avaldatud trükis, seda on esitatud näitusel, kasutatud kaubavahetuses või see on muul viisil avalikustatud kas enne artikli 5 lõike 1 punktis a ja artikli 6 lõike 1 punktis a või artikli 5 lõike 1 punktis b ja artikli 6 lõike 1 punktis b nimetatud kuupäeva, välja arvatud juhul, kui ühenduses tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad ei oleks mõistliku ootuse kohaselt pidanud sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama. Disainilahendust ei loeta siiski avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on üksnes avalikustatud kolmandale isikule, kelle puhul kehtib otsene või kaudne konfidentsiaalsusnõue.“

9

Määruse artikkel 10 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ühenduse disainilahendusest tulenev kaitse hõlmab kõiki disainilahendusi, mis jätavad asjatundjale ühesuguse üldmulje.

2.   Kaitse ulatuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.“

10

Määruse artikli 19 „Ühenduse disainilahendusest tulenevad õigused“ lõige 1 sätestab:

„Ühenduse registreeritud disainilahendus annab selle omanikule ainuõiguse kasutada disainilahendust ning takistada kolmandat isikut seda loata kasutamast. Nimetatud kasutamiseks loetakse eelkõige sellise toote valmistamist, pakkumist, turustamist, importi, eksporti või kasutamist või nendel eesmärkidel sellise toote säilitamist, milles disainilahendus sisaldub või mille puhul seda on kasutatud.“

11

Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt b sätestab, et „[ü]henduse disainilahenduse võib kehtetuks tunnistada üksnes järgmistel juhtudel: […] disainilahendus ei vasta artiklite 4–9 tingimustele“.

12

Määruse artikli 36 „Taotlustele esitatavad tingimused“ lõiked 2 ja 6 näevad ette:

„2.   Taotlus peab sisaldama ka viidet toodetele, milles või mille puhul kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud.

[…]

6.   Lõikes 2 […] sisalduv teave ei mõjuta disainilahenduse kaitse ulatust.“

13

Määruse artikli 52 lõige 1 sätestab, et kui artikli 25 lõigetest 2–5 ei tulene teisiti, võib iga füüsiline või juriidiline isik või pädev ametiasutus esitada EUIPO‑le ühenduse registreeritud disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse.

14

Määruse artikkel 53 reguleerib kehtetuks tunnistamise taotluse kontrolli ja selle artikli lõikes 1 on sätestatud, et kui EUIPO leiab, et kehtetuks tunnistamise taotlus on nõuetekohane, kontrollib ta, kas ühenduse registreeritud disainilahendus ei ole kehtetu artiklis 25 nimetatud kehtetuse alustest tulenevalt. Vastavalt artikli 53 lõikele 2 taotluse kontrolli käigus, mida teostatakse vastavalt komisjoni 21. oktoobri 2002. aasta määrusele (EÜ) nr 2245/2002, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 341, lk 28; ELT eriväljaanne 13/31, lk 14), kutsub EUIPO pooli nii sageli kui vajalik ning määratud tähtaja jooksul esitama seisukohti teiste poolte või EUIPO enese edastatud teadete koha.

15

Määruse nr 6/2002 artikkel 61 sätestab:

„1.   Kaebusi käsitlevate apellatsioonikodade otsuste peale võib Euroopa Kohtule esitada kaebuse.

2.   Kaebuse aluseks võib olla pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, asutamislepingu, käesoleva määruse või nende rakendusnormide rikkumine või võimu kuritarvitamine.

3.   Euroopa Kohus on pädev vaidlustatud otsust tühistama või seda muutma.

[…]

6.   [EUIPO] peab võtma vajalikud meetmed Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks.“

16

Määruse artikli 63 lõige 1 sätestab, et „[a]sju menetledes kontrollib [EUIPO] fakte omal algatusel. Seevastu kehtetuks tunnistamisega seotud menetlustes piirdub [EUIPO] kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja argumentidega ning esitatud nõudmistega“.

17

Määruse artikli 65 lõige 1 näeb ette, et EUIPO võib igas menetluses teha tõendite kogumiseks menetlustoiminguid, milleks on eelkõige poolte ja tunnistajate ärakuulamine, teabe ning dokumentide ja tõendite esitamise taotlemine, või ka eksperdiarvamuse nõudmine.

18

Määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktides v ja vi on sätestatud:

„1.   [EUIPO‑le] esitatav taotlus määruse […] nr 6/2002 artikli 52 kohaseks kehtetuks tunnistamiseks sisaldab järgmisi andmeid:

[…]

19

ESS esitas 28. novembril 2003 EUIPO‑le määruse nr 6/2002 alusel ühenduse disainilahenduse registreerimise taotluse. Taotlus puudutas disainilahendust, mis on kujutatud järgmiselt:

20

Vaidlustatud disainilahendus registreeriti ühenduse disainilahendusena numbriga 000107834-0025 ja avaldati 9. märtsi 2004. aasta väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires nr 19/2004. See kujutab registreeringu kohaselt „dušisifooni (shower drain)“.

21

Vaidlustatud disainilahenduse registreeringu kehtivust pikendati 31. märtsil 2009. Teade pikendamise kohta avaldati 2. aprilli 2009. aasta väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires nr 61/2009.

22

I-Drain, kelle õigusjärglane on Group Nivelles NV, esitas 3. septembril 2009 vastavalt määruse nr 6/2002 artiklile 52 taotluse vaidlustatud disainilahenduse kehtetuks tunnistamiseks. Ta põhjendas taotlust kõnealuse määruse artikli 25 lõike 1 punktis b nimetatud kehtetuks tunnistamise alusega, nimelt sellega, et asjaomane disainilahendus ei vasta määruse artiklite 4–9 tingimustele. Nagu määruse nr 6/2002 artikli 4 lõikest 1 nähtub, puudutavad need tingimused eelkõige asjaomase disainilahenduse uudsust määruse artikli 5 tähenduses ja eristatavust määruse artikli 6 tähenduses, hinnatuna disainilahenduse avalikustamise aja seisuga, mis tuleb kindlaks teha vastavalt sama määruse artiklile 7.

23

I-Drain esitas kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks muu hulgas äriühingu Blücher kahe tootekataloogi väljavõtted (edaspidi „Blücheri kataloogid“). Blücheri kataloogid sisaldasid muu hulgas järgmist illustratsiooni:

24

EUIPO tühistamisosakond tunnistas vaidlustatud disainilahenduse 23. septembri 2010. aasta otsusega kehtetuks ning rahuldas seega vastavasisulise taotluse, mille oli esitanud I-Drain.

25

EUIPO tühistamisosakond märkis selle otsuse punktis 3, et I-Draini argumentidest nähtub selgesti, et tema esitatud kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb vaidlustatud ühenduse disainilahenduse väidetaval uudsuse ja eristatavuse puudumisel. EUIPO tühistamisosakond sedastas nimetatud otsuse punktis 15, et asjaomane disainilahendus kujutab plaati, äravoolu reservuaari ja dušisifooni kitsas tähenduses ning ainus selle disainilahenduse nähtav omadus on plaadi ülemine külg. EUIPO tühistamisosakonna kõnealuse otsuse punkti 19 kohaselt aga on see plaat identne käesoleva kohtuotsuse punktis 23 esitatud illustratsiooni keskel oleva plaadiga ning vaidlustatud disainilahendusel puudub uudsus võrreldes sellel dokumendil esitatud disainilahendusega. EUIPO tühistamisosakond lükkas otsuse punktis 20 asjakohatuna tagasi ka ESSi argumendi, mille kohaselt käesoleva kohtuotsuse punktis 23 esitatud illustratsiooni keskel kujutatud plaati kasutatakse keskkonnas, mis erineb vaidlustatud disainilahendusel kujutatud toote kasutamiseks mõeldud keskkonnast, kuna selle toote kasutus, milles disainilahendus sisaldub, ei ole toote välimust puudutav asjaolu ning seetõttu ei mõjuta see erinevus kahe vastandatud disainilahenduse võrdlust.

26

ESS esitas 15. oktoobril 2010 EUIPO tühistamisosakonna otsuse peale määruse nr 6/2002 artiklite 55–60 alusel kaebuse.

27

EUIPO kolmas apellatsioonikoda tühistas 23. septembri 2010. aasta vaidlusaluse otsusega EUIPO tühistamisosakonna otsuse. Sisuliselt leidis ta vaidlusaluse otsuse punktides 31–33 erinevalt EUIPO tühistamisosakonnast, et vaidlustatud ühenduse disainilahendus on määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses uudne, kuna see ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 23 esitatud illustratsiooni keskel oleva plaadiga identne, vaid sellel on viimati nimetatuga võrreldes erinevused, mis ei ole „minimaalsed” ega „raskesti objektiivselt hinnatavad“ ning mida ei saa seetõttu pidada ebaoluliseks. Ta saatis asja EUIPO tühistamisosakonnale tagasi, et viimane „lahendaks tühistamistaotluse, mis põhineb määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktil b koostoimes [artikli 4 lõikega 1 ja artikliga 6]“.

28

Üldkohtu kantseleisse 7. jaanuaril 2013 saabunud hagiavalduses esitas Group Nivelles nõude vaidlusalune otsus tühistada.

29

ESS kui menetlusse astuja palus Üldkohtu kantseleisse 15. juulil 2013 saabunud vastuses tühistada vaidlusalune otsus teataval muul alusel kui see, millele on tuginetud hagiavalduses.

30

Group Nivelles põhjendas hagi ühe väitega, et EUIPO kolmas apellatsioonikoda rikkus õigusnormi vaidlustatud disainilahenduse võrdlemisel varasemate disainilahendustega, millele oli tuginetud kehtetuks tunnistamise taotluse põhjenduseks. Ta oli seisukohal, et EUIPO kolmas apellatsioonikoda järeldas selle vea tõttu ebaõigesti, et vaidlustatud disainilahendus on määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses uudne.

31

ESS põhjendas vaidlusaluse otsuse tühistamise nõuet, mille alus erines Group Nivelles’i nõude alusest, väitega, et EUIPO kolmas apellatsioonikoda rikkus olulist menetlusnormi, kui järeldas vaidlusaluse otsuse punktis 31, et käesoleva kohtuotsuse punktis 23 esitatud illustratsioonil on avalikustatud väga lihtne riskülikukujuline dušisifoon, mis koosneb auguga katteplaadist. Tema sõnul on see järeldus vastuolus väidetega, mille pooled EUIPO menetluses esitasid, ning see ei ole põhjendatud, mistõttu vaidlustatud otsus ei ole piisavalt arusaadav.

32

Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuses nii Group Nivelles’i ainsa väitega kui ka ESSi vastuses esitatud väitega ja tühistas sellest tulenevalt vaidlusaluse otsuse. Seevastu jättis Üldkohus rahuldamata Group Nivelles’i nõude muuta seda otsust.

33

ESS palub kohtuasjas C‑361/15 P esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

34

EUIPO palub kohtuasjas C‑361/15 P esitatud vastuses Euroopa Kohtul:

35

Group Nivelles palub kohtuasjas C‑361/15 P esitatud vastuses Euroopa Kohtul:

36

EUIPO palub kohtuasjas C‑405/15 P esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

37

ESS palub kohtuasjas C‑405/15 P esitatud vastuses Euroopa Kohtul:

38

Group Nivelles palub kohtuasjas C‑405/15 P esitatud vastuses Euroopa Kohtul:

39

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik palus kohtuasjas C‑405/15 P esitatud menetlusse astuja seisukohtades Euroopa Kohtul:

40

Euroopa Kohtu presidendi 8. juuni 2016. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑361/15 P ja C‑405/15 P suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides.

41

EUIPO esimest ja teist väidet tuleb nendevahelise seose tõttu käsitleda koos.

42

EUIPO väidab esiteks, et kui Üldkohus nõudis, et ta uuriks asjakohast või asjakohaseid disainilahendusi kehtetuks tunnistamise taotlusele lisatud eri kataloogide väljavõtete põhjal, rikkus ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74 ja 79 määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 1 ja konkreetselt neid põhimõtteid, millest tuleb registreeritud ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetluses juhinduda tõendamiskoormise ja tõendite kogumise suhtes.

43

Asjaomase artikli 63 lõige 1 põhineb EUIPO ja kehtetuks tunnistamise taotleja vastavate rollide selgel jaotusel kehtetuks tunnistamise menetluses, mis põhineb määruse nr 6/2002 artiklitel 5 ja 6, mida kinnitavad ka määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktid v ja vi.

44

Seega on kehtetuks tunnistamise taotleja kohustatud täpselt ära näitama, millised varasemad disainilahendused on asjakohased, esitades nende disainilahenduste reproduktsioonid ning tõendi nende olemasolu kohta. Samuti tuleb tal esitada tõend nimetatud varasemate disainilahenduste avalikustamise kohta määruse nr 6/2002 artikli 7 tähenduses. Sellega seoses saab EUIPO kontrollida kehtetuks tunnistamise taotlust üksnes kehtetuks tunnistamise taotleja esitatud faktiliste asjaolude, tõendite, argumentide ja seisukohtade põhjal ning tal ei ole võimalik astuda tõendite kogumisel ning selle üle otsustamisel, milline varasem disainilahendus võib olla kõigil esitatud dokumentidel kujutatud disainilahenduste seas asjakohane, kehtetuks tunnistamise taotleja asemele.

45

EUIPO leiab aga, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74 ja 84, et EUIPO ei teinud varasemat osutatud disainilahendust nõuetekohaselt kindlaks ning see disainilahendus koosneb „kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud äriühingu Blücher pakutavast vedelike äravooluseadest kui tervikust“.

46

EUIPO sõnul nähtub kehtetuks tunnistamise menetlusest ning Group Nivelles’i seisukohtadest Üldkohtus, et nimetatud äriühing tugines varasema disainilahendusena mitte kogu äravooluseadmele, vaid üksnes katteplaadile, mille oli avalikustanud nii äriühing Blücher kui ka muud ettevõtjad. Group Nivelles viitas äravooluseadmele kui tervikule alles Üldkohtule hagi esitamise staadiumis, seega hilinenult.

47

Kuna Üldkohus pani vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 EUIPO‑le kohustuse võrrelda vaidlusalust disainilahendust kogu äravooluseadmega, mida pakub äriühing Blücher, siis otsis Üldkohus Group Nivelles’i poolt esitatud kataloogides omal algatusel varasemat disainilahendust, mis tema arvates on kõige asjakohasem, ning rikkus seeläbi määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 1.

48

Teiseks väidab EUIPO, et kuna Üldkohus kohustas teda kombineerima väidetavalt varasema disainilahenduse eri ajal avalikustatud erinevaid koostisosi, rikkus ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77 ja 78 määruse nr 6/2002 artiklis 5 ette nähtud eeskirju, millest tuleb juhinduda ühenduse disainilahenduse uudsuse hindamisel.

49

EUIPO märkis, et Euroopa Kohus leidis juba 19. juuni 2014. aasta kohtuotsuses Karen Millen Fashions (C‑345/13, EU:C:2014:2013, punkt 26), et uudsuse hindamisel määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses ei tule disainilahendust võrrelda mitte varasemate disainilahenduste spetsiifiliste elementide või osade kogumiga, vaid eristatavate ja konkreetsete varasemate disainilahendustega. Niisugune hindamine tuleb läbi viia ka disainilahenduse uudsuse kontrollimisel selle määruse artikli 5 tähenduses.

50

Asjaolu, et disainilahenduse eri koostisosad, mis on avalikustatud eraldi, on ette nähtud kasutamiseks koos, seda järeldust ei muuda. Nende eri koostisosade kogum võib anda tulemuseks väliskujunduse, mis on eeldatav, kuid oletuslik või vähemalt umbkaudne, mis omakorda takistab määruse nr 6/2002 artiklis 5 silmas peetud uudsuse võrdlevat analüüsimist. EUIPO on seisukohal, et käesolevas asjas ei saa tuvastada varasema disainilahenduse mitmesuguseid omadusi piisava kindlusega ning koos kasutamiseks ette nähtud eri koostisosade kombineerimine nõuab nende teataval viisil kokkupanemist, mis annab tulemuseks oletusliku koosluse.

51

EUIPO lisab, et Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68 ja 76 tema argumendid tagasi põhjusel, et need põhinevad eeldusel, mille kohaselt pooled ei ole esitanud ühtki illustratsiooni, millel on katteplaat kombineeritud äravoolu reservuaariga, see eeldus aga on Üldkohtu sõnul väär. EUIPO leiab, et Üldkohus on asjaomases seisukohas tuginenud moonutatud asjaoludele, mida kinnitab nende illustratsioonide võrdlus, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses viitab.

52

ESS ühineb EUIPO argumentidega ning leiab, et esimene ja teine väide on põhjendatud.

53

Group Nivelles aga vaidleb EUIPO argumentidele vastu ja palub seega Euroopa Kohtul lükata esimene ja teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

54

EUIPO vaidlustab esimeses ja teises väites sisuliselt hinnangu, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–79 ja 84.

55

EUIPO väidab, et Üldkohus rikkus esiteks määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 1 ja eelkõige neid põhimõtteid, millest tuleb registreeritud disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetluses juhinduda tõendamiskoormise ja tõendite kogumise suhtes. Teiseks leiab ta, et Üldkohus rikkus määruse artiklit 5 ja eelkõige eeskirju, mis reguleerivad ühenduse disainilahenduse uudsuse hindamist, nõudes temalt, et varasema disainilahenduse tervikliku väliskuju saamiseks kombineeriks ta ühe või mitme disainilahenduse eri osasid, mis on avalikustatud erinevates kehtetuks tunnistamise taotlusele lisatud kataloogi väljavõtetes eraldi.

56

Mis puutub tõendite kogumisse, siis tuleb märkida, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 1 esimese lause kohaselt kontrollib EUIPO asju menetledes fakte omal algatusel. Siiski on nimetatud sätte teises lauses täpsustatud, et kehtetuks tunnistamise menetlustes piirdub EUIPO kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja argumentidega ning esitatud nõudmistega.

57

Käesoleva kohtuotsuse punktist 22 nähtub, et selles asjas esitas Group Nivelles vaidlustatud disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse vastavalt määruse nr 6/2002 artiklile 52, tuginedes kehtetuse alusele, mis tuleneb määruse artikli 25 lõike 1 punktist b.

58

Ühelt poolt peab määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti v kohaselt aga juhul, kui disainilahenduse kehtetuks tunnistamise nõude aluseks on asjaolu, et disainilahendus ei vasta määruse nr 6/2002 artiklis 5 või 6 osutatud nõuetele, kehtetuks tunnistamise taotlus sisaldama viidet varasematele disainilahendustele ja nende reproduktsioone, kui kõnealused varasemad disainilahendused võivad osutuda takistuseks registreeritud ühenduse disainilahenduse uudsusele või eristatavusele, ning dokumente, mis tõendavad selliste varasemate disainilahenduste olemasolu.

59

Teiselt poolt nähtub osas, mis puudutab määruse nr 6/2002 artiklil 25 põhinevat kehtetuks tunnistamise taotlust, selle määruse artikli 52 lõigetest 1 ja 2 ning artikli 53 lõigetest 1 ja 2, et määruse artikli 25 lõike 1 punktis b sätestatud kehtetuse aluse esinemise kohta peavad tõendeid esitama mitte EUIPO või Üldkohus, vaid hageja, kes sellele alusele tugineb (vt analoogia alusel kohtumäärus, 17.7.2014, Kastenholz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑435/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:2124, punkt 55).

60

Seega, kui kehtetuks tunnistamise taotleja tugineb määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis b ette nähtud kehtetuse alusele, peab ta esitama tõendid selle kohta, et vaidlustatud disainilahendus ei vasta kõnealuse määruse artiklites 4–9 ette nähtud tingimustele.

61

Mis puutub lisaks väitesse, et rikutud on määruse nr 6/2002 artiklit 5, siis tuleb lisada, et sisaldades nõuet, mille kohaselt saab teatavat disainilahendust lugeda uudseks, „kui identset disainilahendust ei ole tehtud avalikkusele kättesaadavaks“, tähendab see säte, et disainilahenduse uudsuse hindamisel tuleb aluseks võtta üks või mitu konkreetset disainilahendust, mis on kõikide varem avalikustatud disainilahenduste hulgas eristatavad, konkreetsed ja tuvastatavad (vt analoogia alusel määruse nr 6/2002 artikli 6 kohta kohtuotsus, 19.6.2014, Karen Millen Fashions, C‑345/13, EU:C:2014:2013, punkt 25).

62

Olgu siinkohal meenutatud, et määruse artikli 3 punkti a kohaselt on disainilahendus „toote või selle osa välimus, mis tuleneb eelkõige toote enese ja/või selle kaunistuste joonte, piirjoonte, värvide, kuju, struktuuri ja/või materjali omadustest“. Sellest tulenevalt on väliskujundus määrusega nr 6/2002 ette nähtud süsteemi raames disainilahenduse määrav element.

63

Seetõttu on disainilahenduse omaduse nähtavuse asjaolu selle kaitse oluline tingimus. Nii on määruse nr 6/2002 põhjenduses 12 märgitud, et disainilahenduste kaitset ei tohiks laiendada neile koostisosadele, mis ei ole toote tavapärase kasutuse käigus nähtavad, ega selliste osade omadustele, mis ei ole pärast osa monteerimist nähtavad, ning need omadused tuleb jätta disainilahenduse teiste omaduste kaitsekõlblikkuse hindamisel arvesse võtmata.

64

Eelnimetatud kaalutlustest nähtub, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 147 ja 149 sisuliselt märkis, on oluline, et EUIPO talitustel on varasema disainilahenduse kujutis, mis peab võimaldab vaadelda selle toote välimust, milles disainilahendus sisaldub, ning varasemat disainilahendust täpselt ja kindlalt kindlaks teha, et vastavalt määruse nr 6/2002 artiklitele 5–7 hinnata vaidlustatud disainilahenduse uudsust ja eristatavust ning sellest lähtuvalt asjaomaseid disainilahendusi omavahel võrrelda. Selleks et kontrollida, kas vaidlustatud disainilahendusel tõepoolest puudub uudsus ja eristatavus, on vaja aluseks võtta varasem disainilahendus täpsel ja konkreetsel kujul.

65

Käesoleva kohtuotsuse punktides 58–64 esitatud kaalutlustest nähtuvalt lasub kehtetuks tunnistamise taotluse esitajal kohustus esitada EUIPO‑le vajalikud andmed ja eelkõige identifitseerida täpselt ja konkreetselt see disainilahendus, mis väidetavalt on varasem, ning esitada vastav reproduktsioon, et tõendada, et vaidlustatud disainilahenduse registreering ei ole õiguspärane.

66

Käesolevates asjades nähtub eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 64, 65 ja 79, ilma et apellatsioonkaebustes oleks selles osas väidetud, et asjaolusid on moonutatud, et Group Nivelles ei ole EUIPO talitustele esitatud kehtetuks tunnistamise taotluses tema väitel varasema disainilahenduse täielikku reproduktsiooni esitanud.

67

Samas leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79, et kuna Blücheri kataloogidest nähtub selgesti, et käesoleva kohtuotsuse punktis 23 esitatud illustratsiooni keskel kujutatud katteplaat on nähtud ette selleks, et seda kombineerida äriühingu Blücher pakutavate ja samuti neis kataloogides esitatud äravoolu reservuaari ja dušisifooniga selleks, et need moodustaksid tervikliku äravooluseadme, siis pidi EUIPO vaidlustatud disainilahenduse uudsuse hindamiseks seda võrdlema äravoolusüsteemiga, mis koosneb eelkõige kõnealusest katteplaadist, kombineerituna muude äriühingu Blücher pakutavate vedelike äravooluseadme osadega.

68

Seda tehes pani Üldkohus EUIPO‑le kohustuse kombineerida tema läbiviidava asjaomaste disainilahenduste võrdluse raames, milles ta peab hindama vaidlustatud disainilahenduse uudsust määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses, ühe või mitme varasema disainilahenduse eri osasid, et saada selle disainilahenduse täielik väliskujundus, olgugi et kehtetuks tunnistamise taotleja ei ole selle disainilahenduse kui terviku reproduktsiooni esitanud.

69

Ei saa aga nõuda EUIPO‑lt, et ta kombineeriks vaidlustatud disainilahenduse uudsuse hindamise raames varasema disainilahenduse eri osad, kuna kehtetuks tunnistamise taotluse esitaja ülesanne on esitada varasema disainilahenduse täielik reproduktsioon. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 152 märkis, sisaldab igasugune kombineerimine puudusi, sest see tähendab paratamatult umbkaudseid hinnanguid.

70

Nagu EUIPO õigesti väidab ja erinevalt sellest, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78, ei ole asjaolu, et vaidlustatud disainilahendus koosneb üksnes selliste juba avalikustatud disainilahenduste kombinatsioonist, mille kohta on märgitud, et need on nähtud ette kasutamiseks koos, seetõttu ilma, et oleks esitatud viidet väidetavalt varasemale disainilahendusele ja selle täielikku reproduktsiooni, määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses uudsuse kontrollimisel asjakohane.

71

Siinkohal tuleb lisada, et see, kui Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68, et ESS, kes oli Üldkohtus menetlusse astuja, on esitanud väljavõtted äriühingu Blücher kataloogist, mis erinevad Group Nivelles’i poolt kehtetuks tunnistamise taotluses esitatud väljavõtetest, millel on kujutatud selline katteplaat, nagu on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 23 esitatud illustratsiooni keskel, mis on paigutatud äravoolureservuaarile, mille all on äravoolusifoon, ei heasta asjaolu, et ei ole esitatud selle varasema disainilahenduse konkreetseid andmeid ega reproduktsiooni, millele Group Nivelles tugineb. Kuigi EUIPO saab tõendite kogumisel võtta määruse nr 6/2002 artikli 65 lõike 1 alusel sellist asjaolu arvesse, ei saa ta kombineerida kehtetuks tunnistamise taotlusele lisatud eri kataloogide väljavõtetel avalikustatud ühe või mitme disainilahenduse osasid, et saada osutatud varasema disainilahenduse täielik väliskuju. Ilma et oleks vaja analüüsida EUIPO argumenti, mille kohaselt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68 ja 76 on moonutatud fakte, piisab kui nentida, et Üldkohus ei märgi selles kohtuotsuses sugugi, et ESSi esitatud illustratsioon on konkreetselt selle disainilahenduse täielik kujutis, mis Group Nivelles’i sõnul on varasem.

72

Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui nõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–79 ja 84 EUIPO‑lt, et ta vaidlustatud disainilahenduse uudsuse hindamisel kombineeriks ühe või mitme varasema disainilahenduse erinevaid osi, mis on esitatud kehtetuks tunnistamise taotlusele lisatud Blücheri kataloogi eri väljavõtetes, kuigi kehtetuks tunnistamise taotleja ei esitanud tervikuna disainilahendust, mis tema väitel oli varasem.

73

Siiski tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et õigusnormi rikkumine Üldkohtu poolt ei too kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kui selle resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud (vt kohtuotsused, 18.7.2013, FIFA vs. komisjon, C‑204/11 P, EU:C:2013:477, punkt 43, ja 11.5.2017, Dyson vs. komisjon, C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 55).

74

Sellega seoses olgu märgitud, et vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioon on niivõrd, kuivõrd sellega tühistatakse vaidlusalune otsus, põhjendatud. Nimelt nähtub eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktist 67, et disainilahendus, mis on EUIPO menetluses Group Nivelles’i esitatud väite kohaselt varasem, on äriühingu Blücher pakutav terviklik äravooluseade. Kuna EUIPO ei väida, et selles osas on faktilisi asjaolusid moonutatud, ei saa nõustuda tema argumendiga, mille kohaselt Group Nivelles tugines sellisele terviklikule seadmele esimest korda Üldkohtu hagimenetluses.

75

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 70 aga on märgitud, nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 64, 65 ja 79, et Group Nivelles ei esitanud EUIPO talitustele esitatud kehtetuks tunnistamise taotluses kõnealuse disainilahenduse terviklikku reproduktsiooni.

76

EUIPO kolmas apellatsioonikoda viis vaidlusaluses otsuses sellest hoolimata siiski läbi vaidlustatud disainilahenduse uudsuse analüüsi, võrreldes seda katteplaadiga, mille Group Nivelles oli esitanud kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks ja mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 23 kujutatud illustratsiooni keskel. Nimetatud katteplaat ei ole disainilahendus, mis Group Nivelles’i väitel oli varasem. Sellest tuleneb, et kui EUIPO kolmas apellatsioonikoda leidis vaidlusaluse otsuse punktis 31, et „varasem disainilahendus (D1) koosneb väga lihtsast ristkülikukujulisest dušisifoonist, millel on katteplaat ja selles olev ava“, siis tugines ta vaidlusaluses otsuses ebaõigetele põhjendustele, mistõttu oli Üldkohtu otsus vaidlusalune otsus tühistada põhjendatud.

77

Eeltoodust tuleneb, et õigusnormi rikkumine Üldkohtu poolt niisugusena, nagu see on tuvastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 72, ei muuda vaidlustatud kohtuotsust siiski tühiseks, kuna selle resolutsioon vaidlustatud otsus tühistada näib olevat põhjendatud teiste õiguslike argumentidega. Seetõttu jäävad EUIPO esimene ja teine väide edutuks, mistõttu tuleb need tagasi lükata.

78

ESS märgib esimeses väites kõigepealt, et Üldkohus rikkus määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koostoimes artikli 7 lõikega 1, kui ta otsustas esiteks, et varasem disainilahendus, mis on ette nähtud kasutamiseks teistsuguses tootes või tootel kui see, mida puudutab hilisem disainilahendus, on põhimõtteliselt asjakohane hilisema disainilahenduse uudsuse hindamisel määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses, ja teiseks, et viimati nimetatud sätte sõnastus välistab disainilahenduse uudsuse, kui varem on avalikustatud identne disainilahendus, sõltumata sellest, millises tootes või tootel kasutamiseks on varasem disainilahendus ette nähtud.

79

ESS leiab erinevalt sellest, mida märkis Üldkohtus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 119, et kõnealuses artiklis 7 nimetatud eeskirjad käsitlevad üksnes samasse sektorisse kuuluvate toodete või sama olemuse ja kasutusega toodete uudsust ja eristatavust.

80

ESS leiab, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiivi 98/71/EÜ disainilahenduste õiguskaitse kohta (EÜT 1998, L 289, lk 28; ELT eriväljaanne 13/21, lk 120) ega määruse nr 6/2002 ettevalmistavate materjalide põhjal ei saa järeldada, et võimalus, et disainilahendust võidakse kasutada eri toodetes, millel on erinev kasutusala, oleks omanud selle määruse väljatöötamisel tähtsust. Seega leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 vääralt, et „asjaomane sektor” määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 tähenduses ei piirdu selle toote sektoriga, milles või millel kasutamiseks on vaidlustatud disainilahendus ette nähtud. Sellisel juhul võib disainilahendus hõlmata kõiki sektoreid, kus seda võidakse kasutada, isegi neid sektoreid, millel ei ole mingit seost sektoriga, milles asjaomase disainilahenduse kaitset taotlev pool soovib seda kasutada.

81

ESS väidab aga, et teatava sektori „asjaomaseks sektoriks“ lugemiseks peab esinema seos disainilahenduse ja toote või toodete vahel, millel kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud, ning selle seose loovad ühenduse disainilahenduse taotluses vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 36 lõike 2 sätetele märgitud tooted.

82

ESS märgib, et lai tõlgendus, mille Üldkohus „asjaomasele sektorile“ omistab, toob kaasa selle, et määruse nr 6/2002 artikli 7 lõikes 1 kasutatud nimetus „ringkonnad“ hõlmab isikuid, kes tunnevad mitte üksnes sektorit, kuhu kuulub toode, milles või millel vaidlusalust disainilahendust kasutatakse, vaid ka muid sektoreid, kuhu kuuluvad tooted, milles või millel võib samuti asjaomast disainilahendust kasutada. Ei ole aga realistlik eeldada, et neil isikutel on sellised teadmised.

83

ESS leiab seejärel, et Üldkohus rikkus määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koostoimes artikliga 5, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 115 ja 116, et ühenduse disainilahendust ei saa pidada uudseks selle määruse artikli 5 lõike 1 tähenduses, kui nimetatud sättes esitatud kuupäevast varem on avalikustatud identne disainilahendus, isegi kui varasem disainilahendus on ette nähtud kasutamiseks teistsuguses tootes või tootel, kui see on määruse nr 6/2002 artikli 36 lõike 2 alusel märgitud registreerimistaotluses.

84

Lõpuks väidab ESS, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 115 ja 116 määruse nr 6/2002 artikleid 10 ja 19 ning artikli 36 lõiget 6.

85

ESS märgib, et selle hindamisel, kas disainilahendusest jääb teistsugune visuaalne üldmulje määruse nr 6/2002 artikli 6 ja artikli 10 lõike 1 tähenduses, tuleb lähtuda „vastava ala asjatundja“ seisukohast. Asjatundliku kasutaja teadmised on aga piiratud ja see mõjutab registreeritud ühenduse disainilahenduse eristatavusele ja kaitse ulatusele antavat hinnangut.

86

ESS toob sellega seoses välja vastuolu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115 esitatud hinnangu ja nimetatud otsuse punktis 132 antud hinnangu vahel. Nimelt nentis Üldkohus kõnealuses punktis 132, et asjatundliku kasutaja teadmised on piiratud ja kui toote asjatundlikul kasutajal puuduvad – arvestades seda, kuidas on kindlaks tehtud toode, milles või millel on disainilahendust kasutatud – teadmised varasema toote kohta, milles või millel on varasemat disainilahendust kasutatud, siis ei saa see varasem disainilahendus osutuda hilisema disainilahenduse eristatavuse tunnustamisel takistuseks. Ühelt poolt on disainilahenduse eristatavus ja kaitse ulatus sama mündi kaks poolt ning teiselt poolt, siis isegi kui asjatundlik kasutaja teab varasemat toodet, ei tähenda see tingimata, et sellist teadlik olemist saab võtta arvesse disainilahenduse eristatavuse hindamisel, mis määruse nr 6/2002 artikli 36 lõike 2 kohaselt on nähtud ette muus tootes või tootel kasutamiseks.

87

Group Nivelles ja EUIPO leiavad, et ESSi esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

88

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 115–123 sisuliselt, et selle toote olemus, milles või millel varasemat disainilahendust on kasutatud, ei mõjuta vaidlustatud disainilahenduse uudsuse hindamist määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses. Üldkohus märkis kohtuotsuse punktis 122, et „asjaomane sektor” määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 tähenduses ei piirdu selle toote sektoriga, milles või millel kasutamiseks on vaidlustatud disainilahendus ette nähtud.

89

Vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 5 lõike 1 punktile b loetakse disainilahendus uudseks, kui identset disainilahendust ei ole tehtud avalikkusele kättesaadavaks, ühenduse registreeritud disainilahenduse puhul enne kuupäeva, mil esitati selle disainilahenduse registreerimise taotlus, millele kaitset taotletakse, või kui nõutakse prioriteeti, enne prioriteedikuupäeva.

90

Nimetatud sätte sõnastuse kohaselt ei sõltu disainilahenduse uudsus toodetest, milles või millel kasutamiseks on vaidlustatud disainilahendus ette nähtud.

91

Peale selle olgu meenutatud, et vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 10 lõikele 1 hõlmab ühenduse disainilahendusest tulenev kaitse „kõiki disainilahendusi“, mis jätavad asjatundlikule kasutajale ühesuguse üldmulje.

92

Seega tuleb märkida, et kui nõustuda ESSi seisukohaga, mille järgi disainilahenduse kaitse sõltub selle toote olemusest, milles või millel disainilahendust on kasutatud, piirduks selline kaitse üksnes disainilahendustega, mis kuuluvad teatavasse sektorisse. Selle seisukohaga ei saa seega nõustuda.

93

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115 ka õigesti märkis, nähtub nii määruse nr 6/2002 artikli 36 lõikest 6 kui ka artikli 19 lõikest 1, et registreeritud ühenduse disainilahendus annab selle omanikule ainuõiguse kasutada seda asjaomast disainilahendust kõiksugustel toodetel, mitte üksnes toodetel, mis on märgitud registreerimistaotluses.

94

Nimelt ei riku artikli 36 lõike 6 kohaselt teave, millele on viidatud selle artikli lõikes 2, disainilahenduse kui sellise kaitse ulatust. Peale selle ei piira teave, mis seisneb nendele toodetele viitamises, milles või millel on asjaomast disainilahendust ette nähtud kasutada, asjaomase disainilahenduse kaitse ulatust, nagu see on ette nähtud eelkõige määruse nr 6/2002 artiklis 10.

95

Mis puutub määruse artikli 19 lõikesse 1, siis viide „tootele“, milles või millel disainilahendust on kasutatud, ei anna alust järeldada, et ühenduse disainilahenduse kaitse ulatus piirdub tootega, milles või millel seda on kasutatud.

96

Neil asjaoludel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 116 õigesti, et arvestades määruse nr 6/2002 artiklite 10 ja 19 ning artikli 36 tõlgendust, ei saa ühenduse disainilahendust pidada selle määruse artikli 5 lõike 1 tähenduses uudseks, kui identne disainilahendus on avalikustatud enne selles sättes täpsustatud kuupäeva, olgugi et see varasem disainilahendus on ette nähtud teistsuguses tootes või teistsugusel tootel kasutamiseks. Asjaolu, et disainilahendusest tulenev kaitse ei piirdu üksnes toodetega, milles või millel kasutamiseks see on ette nähtud, tingib paratamatult selle, et ka disainilahenduse uudsuse hindamisel ei pea piirduma üksnes nende toodetega. Nagu Üldkohus märgib samas punktis, võimaldaks vastasel korral ühenduse disainilahenduse hilisem registreering, mis on ette nähtud teistsugustes toodetes või teistsugustel toodetel kasutamiseks ning mis on saavutatud identse disainilahenduse varasemast avalikustamisest hoolimata, selle hilisema registreeringu omanikul keelata vastava disainilahenduse kasutamist isegi toote jaoks, mida varasem avalikustamine puudutab, mis oleks absurdne tagajärg.

97

Vastupidi ESSi väidetele ei lükka seda tõlgendust ümber määruse nr 6/2002 artikli 7 lõige 1.

98

Määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 esimene lause näeb ette, et määruse artiklite 5 ja 6 kohaldamisel loetakse disainilahendus avalikustatuks, kui see on pärast registreerimist või muul ajal avaldatud trükis, seda on esitatud näitusel, kasutatud kaubavahetuses või see on muul viisil avalikustatud kas enne asjaomase määruse artikli 5 lõike 1 punktis a ja b või artikli 6 lõike 1 punktis a ja b nimetatud kuupäeva, välja arvatud juhul, kui liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad ei oleks mõistliku ootuse kohaselt pidanud sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama.

99

Määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 esimese lause sõnastusest nähtuvalt sõltub avalikustamise asetleidmine üksnes avalikustamise faktilistest asjaoludest, mitte tootest, milles või millel kasutamiseks see disainilahendus on ette nähtud.

100

Selles sättes on kehtestatud eeskiri, mille kohaselt selles loetletud asjaoludest mõne esinemine kujutab endast disainilahenduse avalikustamist, kusjuures eeskirjas on nähtud ette erand juhuks, kui liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad ei oleks mõistliku ootuse kohaselt pidanud avalikustamisest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama. Sõnad „asjaomase sektori ringkonnad“ esinevad seega üksnes asjaomase erandi raames ning neid tuleb seetõttu tõlgendada kitsalt.

101

Selleks et piiritleda nimetatud erandi ulatust, tuleb viidata, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtu punktis 120 ka tegi, majandus- ja sotsiaalkomitee arvamusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühenduse disainilahenduste määruse ettepaneku kohta (EÜT 1994, C 388, lk 9), mille punktis 3.1.4 esitatud ettepanek võeti üle määruse nr 6/2002 artiklisse 7. Nimetatud arvamuse punktis 3.1.2 on märgitud, et ühenduse disainilahenduse uudsuse hindamise kohta niimoodi koostatud sätet näib keeruline kohaldada mitmes valdkonnas, eriti tekstiilitööstuses. Samas punktis on lisatud, et sagedasti hangivad intellektuaalomandi õigusi rikkuvate kaupade müüjad tõendeid, mis ebaõigesti näitavad, et vaidlustatud disainilahendus on olnud varem mõnes kolmandas riigis juba loodud. Sama arvamuse punktis 3.1.3 järeldatakse, et neil asjaoludel tuleb lähtuda sihtrühmale kättesaadavaks tegemisest liidus enne referentskuupäeva.

102

Seega nähtub määruse nr 6/2002 ettevalmistavatest materjalidest, et erandiga, mis on sätestatud määruse artikli 7 lõikes 1 juhtumite suhtes, mil selles sättes loetletud faktilised asjaolud ei vasta avalikustamisele, soovitakse välistada avalikustamise määratlusest raskesti kontrollitavad asjaolud, mis on väidetavalt leidnud aset kolmandates riikides, mitte teha vahet eri tegevusalade sektorite vahel liidus ning välistada, et avalikustamiseks võidakse pidada teatavat tegevussektorit puudutavaid faktilisi asjaolusid, mis mõistlikult ei saa olla liidu muu sektori ringkondadele teada.

103

Seega leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 õigesti, et „asjaomane sektor” määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 tähenduses ei piirdu selle toote sektoriga, milles või millel kasutamiseks on vaidlustatud disainilahendus ette nähtud.

104

Seetõttu ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123, et varasem disainilahendus, mida on kasutatud muus tootes või tootel kui see, mida hilisem disainilahendus puudutab, on määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses asjaomase hilisema disainilahenduse uudsuse hindamisel asjakohane. Eelnimetatud kaalutlustest nähtub, et nagu Üldkohus selles punktis märkis, välistab viimati nimetatud artikli sõnastus võimaluse, et disainilahendust saab pidada uudseks, kui identne disainilahendus on varem avalikustatud, olenemata sellest, millises tootes või tootel kasutamiseks on varasem disainilahendus ette nähtud.

105

Järelikult tuleb ESSi esimene väide tagasi lükata.

106

Teise väite kohaselt on ESS seisukohal, et Üldkohus ületas õiguspärasuse kontrolli piire, rikkudes seeläbi määruse nr 6/2002 artiklit 61, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punkti 137 viimases lauses, et „vastupidi sellele, mida näib eeldavat [ESS], [ei tähenda asjaolu, et katteplaadid sobivad tööstuslikuks kasutuseks, seda,] et neid ei saa kasutada ka muudes kohtades, muu hulgas [duširuumis], kus [need] peavad tavaliselt [taluma] väiksemaid koormusi“.

107

EUIPO kolmas apellatsioonikoda ei otsustanud aga kandevõime klasside üle, mis on esitatud Blücheri kataloogides, või nende tähenduse üle ega nende asjassepuutuvuse üle vaidlustatud disainilahenduse uudsuse või eristatavuse hindamisel. ESS lisab, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 137 viimane lause ei olnud tarvilik sellele järeldusele jõudmiseks, mille Üldkohus tegi otsuse punktis 138, alustades sõnadega: „[o]n tõsiasi, et“.

108

Sellega seoses tuleb märkida, et teine väide jääb edutuks ning seetõttu tuleb see tagasi lükata. Nimelt algab vaidlustatud kohtuotsuse punkt 138, mis sisaldab Üldkohtu järeldust EUIPO kolmanda apellatsioonikoja tehtud vea kohta, sõnadega „[o]n tõsiasi, et“, mis näitab, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 137 lõpuosas esitatud hinnang ei ole tingimata vajalik, nagu ESS oma seisukohas ka möönab.

109

Peale selle tuleb rõhutada, et viimati nimetatud hinnangut ei saa sugugi pidada selle järelduse põhjenduseks, mille Üldkohus tegi kohtuotsuse punktides 138 ja 139, mille kohaselt EUIPO kolmas apellatsioonikoda eksis, kui käsitas käesoleva kohtuotsuse punktis 23 esitatud illustratsiooni keskel olevat katteplaati kui „dušisifooni“.

110

Seetõttu tuleb lükata ESSi teine väide tagasi.

111

EUIPO märgib kolmandas väites sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 131 ja 132, et vaidlustatud disainilahenduse uudsuse analüüsimisel määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses avaldab võrdluses aluseks võetud disainilahendustega puudutatud toodete olemus mõju võimalusele, et asjakohane asjatundlik kasutaja teab varasemat disainilahendust.

112

EUIPO märgib kõigepealt, et kui varasem disainilahendus on määruse nr 6/2002 artikli 7 tähenduses avalikustatud, tuleb seda võrrelda hilisema disainilahendusega. Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et avalikustamise analüüs puudutab „asjaomase sektori ringkondi“. EUIPO väidab, et artikkel 7 sisaldab õiguslikku fiktsiooni, mille kohaselt eeldatakse, et iga „avalikkusele kättesaadavaks tehtud“ disainilahendust tunnevad nii selle sektori kutseala asjatundjatest avalikkus, kuhu varasem disainilahendus kuulub, kui ka vaidlustatud disainilahendusega hõlmatud toote asjatundlikest kasutajatest koosnev avalikkus. Ta väidab, et sellist järeldust kinnitab artikli 7 lõikes 1 kasutatud sõnade „avalikkusele kättesaadavaks tehtud“ üldine laad.

113

Viide „asjaomase sektori ringkondadele“ on asjakohane üksnes erandina eeskirjast, mille kohaselt on mis tahes üldsusele kättesaadavaks tegemine õiguspärane avalikustamine. Seega puudub varasema disainilahenduse avalikustamisel mõju, kui on tõendatud, et see avalikustamine ei olnud asjaomase sektori asjatundjale mingil mõistlikul viisil kättesaadav. Viide „asjaomase sektori ringkondadele“ rõhutab üksnes sellise igasuguste õiguslike tagajärgedeta avalikustamise erandlikkust.

114

EUIPO väidab seejärel, et Üldkohtu seisukoht tähendaks, et kehtetuks tunnistamise taotlejalt tuleks nõuda tõend kahe avalikustamise kohta, millest esimene on toimunud „asjaomase sektori ringkondadele“ ja teine seda liiki toodete kasutajatest koosneva avalikkuse seas, mida puudutab vaidlustatud disainilahendus. Selline nõue lisaks tingimuse, mida määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 sõnastus ega mõte ette ei näe. Nimelt leiab EUIPO, et kehtetuks tunnistamise taotleja peab tõendama üksnes disainilahenduse avalikkusele kättesaadavaks tegemist, mitte seda, et asjatundjad on tegelikult sellest avalikustamisest teadlikud või et asjatundlikest kasutajatest koosnev avalikkus on varasema disainilahendusega seotud toodetega tuttavad.

115

Lõpuks väidab EUIPO, et mõistet „avalikustamine“ määruse nr 6/2002 artikli 7 tähenduses tuleb tõlgendada samas tähenduses sellega, nagu seda on kohaldatud määruse nr 6/2002 artiklis 5, mis puudutab uudsust, või artikliga 6, mis puudutab eristatavust. Täiendava tõendi nõudmine nimetatud artikli 6 analüüsi raames selle kohta, et asjatundjatest koosnev avalikkus, keda vaidlustatud disainilahendus puudutab, on varasemast disainilahendusest teadlik, võib tuua kaasa selle, et disainilahendus tunnistatakse eristatavaks, olgugi et see ei ole uudne, see aga oleks vastuoluline tulemus.

116

Neil tingimustel väidab EUIPO, et Üldkohus ei saa käesoleval juhul anda EUIPO kolmandale apellatsioonikojale korraldust kontrollida, kas „dušisifooni“ kasutajad võivad äriühingu Blücher äravooluseadet teada.

117

Group Nivelles palub lükata EUIPO kolmas väide tagasi.

118

Ühendkuningriik, kes astus kohtuasjas C‑405/15 P EUIPO väidete toetuseks menetlusse, leiab, et EUIPO kolmas väide on põhjendatud.

119

Mis puutub sellesse, kas määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses on disainilahenduse eristatavuse analüüsimisel asjakohane teha kindlaks toode, milles või millel disainilahendust on kasutatud, siis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 129, et kasutajana tuleb võtta arvesse selle toote kasutajat, milles või millel asjaomast disainilahendust kasutatakse. Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 131, et ei saa välistada, et selle toote asjatundlikule kasutajale, milles või millel teatavat disainilahendust kasutatakse, on olemasolevad disainilahendused muude toodete kohta samuti teada, isegi kui sellist teadmist ei saa ka automaatselt eeldada.

120

Seetõttu leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132, et selle toote kindlakstegemine, milles või millel kasutatakse varasemat disainilahendust, millele tuginetakse määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses hilisema disainilahenduse eristatavuse vaidlustamisel, on sellel hindamisel asjakohane. Tegelikult saab Üldkohtu sõnul asjaomase toote kindlakstegemise kaudu tuvastada, kas selle toote asjatundlik kasutaja, milles või millel hilisemat disainilahendust kasutatakse, teab varasemat disainilahendust. Üldkohus märkis selles punktis, et ainult juhul, kui viimati nimetatud tingimus on täidetud, saab varasem disainilahendus osutuda hilisema disainilahenduse eristatavuse tunnustamisele takistuseks.

121

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133, et kuigi täpselt selle toote kindlakstegemine, milles või millel kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud varasemat disainilahendust kasutatakse, ei ole määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses vaidlustatud disainilahenduse uudsuse hindamisel asjakohane, on see siiski asjakohane asjaomase disainilahenduse vastava määruse artikli 6 tähenduses eristatavuse hindamisel.

122

Sellega seoses ei vaidlusta EUIPO seda, et erinevus nende toodete olemuses, milles või millel võrdluses aluseks võetud disainilahendusi kasutatakse, võib mõjutada üldmuljet, mis vaidlustatud disainilahendusest asjatundlikule kasutajale jääb. Eelkõige leiab EUIPO, et võrdluses aluseks võetud disainilahendustega seotud toodete kasutamise tingimused on asjakohased ja võivad vastavalt olukorrale mõjutada asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet.

123

Siiski leiab EUIPO, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 131 ja 132, et nende toodete olemus, milles või millel võrdlusel aluseks võetud tooteid kasutatakse, avaldab mõju võimalusele, et niisuguse toote asjatundlikule kasutajale, milles või millel hilisemat disainilahendust kasutatakse, on varasem disainilahendus teada, ning vaid juhul, kui see teadmise tingimus on täidetud, saab see disainilahendus osutuda hilisema disainilahenduse eristatavuse tunnustamisele takistuseks.

124

Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 6/2002 artiklile 6 loetakse disainilahendus eristatavaks, kui asjatundlikule kasutajale sellest jääv üldmulje erineb kõikidest neist disainilahendustest jäävast üldmuljest, mis on avalikustatud. Euroopa Kohus on otsustanud, et kõnealuses määruses määratlemata mõistest „asjatundlik kasutaja“ võib aru saada nii, et see tähistab mitte keskmise tähelepanelikkuse astmega kasutajat, vaid kasutajat, kes on kas tulenevalt isiklikust kogemusest või vastava valdkonna ulatuslikest teadmistest erilise valvsusega (vt selle kohta kohtuotsus, 20.10.2011, PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 53).

125

Vastab tõele, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt viitab omadussõna „asjatundlik“ sellele, et olemata disainer või tehniline ekspert, tunneb see kasutaja asjaomase valdkonna erinevaid disainilahendusi, tal on teataval määral teadmisi nende disainilahenduste tavaliste elementide kohta ning tulenevalt huvist asjaomaste toodete vastu on tema tähelepanelikkuse aste neid tooteid kasutades suhteliselt kõrge (kohtuotsus, 20.10.2011, PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 59).

126

Siiski ei saa asjatundliku kasutaja mõistet tõlgendada nii, et ainult juhul, kui nimetatud kasutaja teab varasemat disainilahendust, saab varasem disainilahendus osutuda takistuseks hilisema disainilahenduse eristatavuse tunnustamisele. Selline tõlgendus on vastuolus määruse nr 6/2002 artikliga 7.

127

Siinkohal olgu märgitud, et määruse nr 6/2002 artiklite 5 ja 6 kohaselt tuleb disainilahenduse uudsuse ja eristatavuse tuvastamiseks seda võrrelda muu disainilahendusega üksnes siis, kui teine disainilahendus on avalikustatud.

128

Kui loetakse, et disainilahendus on määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 tähenduses avalikustatud, laieneb see avalikustamine määruse artikli 5 tähenduses nii selle disainilahenduse uudsuse analüüsile, millega avalikustatud disainilahendust võrreldakse, kui ka esimese disainilahenduse eristatavuse analüüsile sama määruse artikli 6 tähenduses.

129

Lisaks nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 98–103, et „asjaomane sektor” määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 tähenduses ei piirdu selle toote sektoriga, milles või millel kasutamiseks on vaidlustatud disainilahendus ette nähtud.

130

Ent Üldkohtu hinnang, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132, viib selleni, et disainilahenduse eristatavuse analüüsimisel määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 tähenduses nõutakse, et varasem disainilahendus, mille avalikustamine määruse artikli 7 lõike 1 tähenduses on juba tõendatud, oleks vaidlustatud disainilahenduse asjatundlikule kasutajale teada.

131

Siiski ei anna kõnealuse artikli 7 lõikes 1 miski alust leida, et on vaja, et selle toote asjatundlik kasutaja, milles või millel vaidlustatud disainilahendust kasutatakse, teaks varasemat disainilahendust, kui viimast on kasutatud muu tööstussektori tootes või tootel kui see, mida puudutab vaidlustatud disainilahendus.

132

Kui nõustuda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132 Üldkohtu antud hinnanguga, peaks vaidlustatud disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotleja tõendama mitte üksnes seda, et varasem disainilahendus on määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 tähenduses avalikustatud, vaid ka seda, et asjatundlik avalikkus, keda puudutab disainilahendus, mille kehtivus on vaidlustatud, teab varasemat disainilahendust.

133

See tähendab lõppastmes selle nõudmist, et tõend tuleb esitada kahe avalikustamise kohta, millest esimene on toimunud „asjaomase sektori ringkondades“ ja teine selle tooteliigi kasutajate seas, mida puudutab vaidlustatud disainilahendus. Selline nõue lisaks peale selle, et see oleks vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktis 129 osutatud sõnade „asjaomane sektor“ tõlgendusega, tingimuse, mis ei ole ette nähtud määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 sõnastuse ega mõttega ning mis ei sobi kokku selle määruse artikli 10 lõikest 1 tuleneva põhimõttega, mille kohaselt ühenduse disainilahendusest tulenev kaitse laieneb „kõigile disainilahendustele“, millest ei jää asjatundlikule kasutajale teistsugust üldmuljet.

134

Sellest tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui nõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132, et vaidlustatud disainilahenduse asjatundlik kasutaja teaks toodet, milles või millel seda disainilahendust kasutatakse.

135

Samas tuleb märkida, et need kaalutlused, mis on märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132, kuuluvad analüüsi hulka, mille põhjal tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 124 ja 133 järelduse, et asjaomane sektor on asjakohane disainilahenduse eristatavuse hindamisel määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses. EUIPO ei ole aga seda järeldust apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

136

Eeltoodut arvestades jääb kolmas väide edutuks ja tuleb tagasi lükata.

137

Neil asjaoludel tuleb nii ESSi kui ka EUIPO apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

138

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida selle kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

139

Seoses kohtuasjaga C‑361/15 P, milles Group Nivelles ja EUIPO on palunud mõista kohtukulud välja ESSilt ning viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Group Nivelles’i ja EUIPO kohtukulud välja mõista ESSilt ja jätta viimase kohtukulud tema enda kanda.

140

Seoses kohtuasjaga C‑405/15 P, milles on Group Nivelles on palunud mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Group Nivelles’i kohtukulud välja mõista EUIPO‑lt ja jätta viimase kohtukulud tema enda kanda. Peale selle tuleb seetõttu, et ESS on palunud mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt üksnes kolmandat väidet puudutavas osas ning viimane on selles osas kohtuvaidluse kaotanud, mõista ka üks kolmandik ESSi kohtukuludest kohtuasjas C‑405/15 P välja EUIPO‑lt, kusjuures kaks kolmandikku ESSi kohtukuludest tuleb jätta tema enda kanda.

141

Kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mis kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel on samuti kohaldatav apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

142

Käesoleval juhul kannab Ühendkuningriik kohtuasjas C‑405/15 P ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: