—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas G. De Socio, avvocato dello Stato,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja A. Szmytkowska,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada EÜ asutamislepingu artiklit 119 (hiljem EÜ artikkel 141), EÜ asutamislepingu artiklit 120 (hiljem EÜ artikkel 142), Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23, nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (kümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (EÜT 1992, L 348, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 110) artiklit 11 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT 2006, L 204, lk 23) artikleid 2, 14 ja 15.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on Maria Cristina Elisabetta Ornano ja Ministero della Giustizia, Direzione Generale dei Magistrati del Ministero (justiitsministeerium, ministeeriumi kohtunike peadirektoraat, Itaalia, edaspidi „justiitsministeerium“) ning mis puudutab keeldumist maksta tavalisele kohtunikule enne 1. jaanuari 2005 võetud kohustusliku rasedus- ja sünnituspuhkuse aja eest hüvitist seoses koormusega, mida tavalised kohtunikud oma kutsetegevuse tõttu kannavad.

3

Nõukogu 10. veebruari 1975. aasta direktiivi 75/117/EMÜ meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamisega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta liikmesriikides (EÜT 1975, L 45, lk 19; ELT eriväljaanne 05/01, lk 179) artikkel 1 sätestab:

„Meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõte, mis on sätestatud asutamislepingu artiklis 119 – edaspidi „võrdse tasustamise põhimõte“ – tähendab, et sama või võrdväärseks peetava töö puhul välistatakse täielikult sooline diskrimineerimine töö tasustamise kõigis aspektides ja kõigis tingimustes.

Tööde klassifitseerimissüsteemi kasutamise puhul töötasu määramisel peab see süsteem põhinema samadel kriteeriumidel nii meeste kui ka naiste suhtes ning olema koostatud nii, et täielikult välistada soolist diskrimineerimist.“

4

See direktiiv tunnistati kehtetuks 15. augustil 2009 jõustunud direktiiviga 2006/54. Põhikohtuasja asjaolud leidsid siiski aset enne direktiivi 75/117 kehtetuks tunnistamist.

5

Nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega (EÜT 1976, L 39, lk 40; ELT eriväljaanne 05/01, lk 187) põhjendused 2 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

„tasustamise suhtes võttis nõukogu 10. veebruaril 1975. aastal vastu direktiivi [75/117];

samuti näib oluline ühenduse tegevus jõudmaks meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtteni seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning muude töötingimustega; mees- ja naistöötajate võrdne kohtlemine on üks ühenduse eesmärkidest, kuivõrd muu hulgas tuleb edendada elu- ja töötingimuste ühtlustamist, jätkates samal ajal nende parandamist; EMÜ asutamisleping ei ole sätestanud selleks vajalikke erivolitusi“.

6

Direktiiv 76/207 tunnistati kehtetuks 15. augustil 2009 jõustunud direktiiviga 2006/54. Põhikohtuasja asjaolud leidsid siiski aset enne direktiivi 76/207 kehtetuks tunnistamist.

7

Direktiivi 92/85 põhjendused 9 ja 16–18 on sõnastatud järgmiselt:

„rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate ohutuse ja tervise kaitsmine ei tohi asetada naisi tööturul ebasoodsasse olukorda ega töötada vastu meeste ja naiste võrdset kohtlemist käsitlevatele direktiividele;

[...]

töökorraldusmeetmed rasedate, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvate töötajate tervise kaitsmiseks ei täida eesmärki, kui nendega ei kaasne töölepingust tulenevate õiguste säilimine, sealhulgas palga säilimine ja/või õigus piisavale toetusele;

lisaks sellele ei täida ka rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlevad sätted eesmärki, kui nendega ei kaasne töölepingust tulenevate õiguste säilimine ja/või õigus piisavale toetusele;

rasedus- ja sünnituspuhkuse puhul tuleb piisava toetuse mõistet vaadelda kui tehnilist lähtekohta minimaalse kaitstuse taseme määramiseks ja seda ei tohi mingitel asjaoludel tõlgendada nii, nagu oleks rasedus samastatud haigusega“.

8

Direktiivi artikkel 2 „Mõisted“ sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

9

Direktiivi artikkel 8 „Rasedus- ja sünnituspuhkus“ sätestab:

„1.   Liikmesriigid võtavad tarvitusele vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 2 määratletud töötajatel oleks õigus saada vähemalt 14 nädala pikkune katkestamatu rasedus- ja sünnituspuhkus enne ja/või pärast sünnitust vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele.

2.   Lõikes 1 sätestatud rasedus- ja sünnituspuhkus peab sisaldama vähemalt kahenädalast kohustuslikku rasedus- ja sünnituspuhkust enne ja/või pärast sünnitust vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele.“

10

Direktiivi artikli 11 punktides 1–3 „Tööalased õigused“ on sätestatud:

„Selleks et tagada artiklis 2 määratletud töötajatele nende käesolevas artiklis tunnustatud tervise- ja ohutusalaste õiguste kasutamine, sätestatakse, et:

11

Kohtunike hüvitisi käsitleva 19. veebruari 1981. aasta seaduse nr 27 (legge n. 27, provvidenze per il personale di magistratura; GURI nr 52, 21.2.1981; edaspidi „seadus nr 27/81“) artikli 3 esimeses lõigus on sätestatud tavalistele Itaalia kohtunikele erihüvitise maksmine seoses koormusega, mida nad oma kutsetegevuse tõttu kannavad (edaspidi „kohtunike erihüvitis“).

12

Kuni 31. detsembrini 2004 ei olnud kohustuslikul rasedus- ja sünnituspuhkusel viibivatel tavalistel kohtunikel õigust sellist hüvitist saada. Selle kohta sätestas seaduse nr 27/81 artikli 3 esimene lõik (edaspidi „seaduse nr 27/81 artikli 3 esimese lõigu algversioon“) järgmist:

„Kuni uue palgakorralduse kehtestamiseni, mille näeb ette 2. aprilli 1979. aasta seadus nr 97, nähakse tavalistele kohtunikele seoses koormusega, mida nad oma kutsetegevuse tõttu kannavad, alates 1. juulist 1980 ette erihüvitis – millega ei kaasne õigust pensionile – 4400000 liiri aastas, mida makstakse kuumaksetena, välja arvatud ajavahemikel, mil nad on erakorralisel puhkusel, mis tahes põhjusel eripuhkusel, 30. detsembri 1971. aasta seaduse nr 1204 artiklites 4 ja 7 ette nähtud kohustuslikul või vabatahtlikul puhkusel ning ajal, mil teenistussuhe on mis tahes põhjusel peatatud.“

13

Seda sätet muudeti 30. detsembri 2004. aasta seaduse nr 311 ühe ja mitme aasta riigieelarve koostamise kohta (2005. aasta riigieelarve seadus) (legge n. 311, Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato (legge finanziaria 2005), GURI nr 306 regulaarne lisa, 31.12.2004) artikli 1 lõikega 325, millega laiendati tavaliste kohtunike erihüvitise saamise õigust kohustusliku rasedus- ja sünnituspuhkuse ajale (edaspidi „seaduse nr 27/81 artikli 3 esimese lõigu muudetud versioon“). See viimane versioon jõustus 1. aprillil 2005.

14

Tribunale di Gagliari (Gagliari esimese astme kohus, Itaalia) kohtunik Maria Ornano taotles 23. veebruaril 2007, et justiitsministeerium maksaks talle kohtunike erihüvitist kahe kohustusliku rasedus- ja sünnituspuhkuse perioodi eest aastatel 1997–1998 ja 2000–2001.

15

Justiitsministeerium jättis 30. märtsi 2007. aasta otsusega M. Ornano taotluse rahuldamata, põhjendusel et need kaks rasedus- ja sünnituspuhkuse perioodi olid seaduse nr 27/81 artikli 3 esimese lõigu muudetud versiooni jõustumise kuupäevast, s.o 1. jaanuarist 2005 varasemad ning seadusemuudatusel puudub tagasiulatuv jõud.

16

M. Ornano vaidlustas selle otsuse 30. juulil 2007, esitades erakorralise kaebuse Presidente della Repubblicale (Itaalia Vabariigi president). Selle kaebuse suhtes pädev kohus on Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus).

17

M. Ornano väitis oma kaebuses, et seaduse nr 27/81 artikli 3 esimese lõigu muudetud versioon on kohaldatav olukordadele, mis tekkisid enne selle sätte jõustumist ning mille puhul ei olnud aegumistähtaeg veel möödunud, nagu käesolevaski asjas.

18

Justiitsministeerium välistas 9. oktoobril 2007, et seaduse nr 27/81 artikli 3 esimese lõigu muudetud versiooni kohaldataks tagasiulatuvalt. Justiitsministeerium märkis, et Consiglio di Stato (kõrgeim halduskohus) on tõstatanud selle muudetud versiooni põhiseadusele vastavuse küsimuse ning Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) on korduvalt – viimati 13. aprilli 2007. aasta määruses – otsustanud, et see säte ei ole Itaalia põhiseadusega vastuolus.

19

Justiitsministeerium edastas 13. aprilli 2015. aasta kirjaga Consiglio di Statole (kõrgeim halduskohus) Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) 14. mai 2008. aasta määruse, millega konstitutsioonikohus tunnistas ilmselgelt põhjendamatuks küsimuse, kas seaduse nr 27/81 artikli 3 esimese lõigu algversioon on Itaalia põhiseadusega kooskõlas, kuivõrd see välistab õiguse kohtunike erihüvitisele kohustusliku rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal. Viimati nimetatud kohus otsustas sellega seoses, et seaduse nr 27/81 artikli 3 esimese lõigu muudetud versioon ei ole kohaldatav selle versiooni jõustumisele eelnenud ajavahemikele.

20

Consiglio di Stato (kõrgeim halduskohus) sõnul jääb üles küsimus, kas seaduse nr 27/81 artikli 3 esimese lõigu algversioon on kooskõlas liidu õiguse sätetega, mille eesmärk on tagada emaduse kaitse ja soolise diskrimineerimise keelamine eeskätt töötajate tasustamisel.

21

Seoses sellega märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohtu praktika on keskendunud selle tagamisele, et emadus ei asetaks naistöötajaid töösuhte puhul nende meeskolleegidest ebasoodsamasse olukorda.

22

Nimetatud kohus lisab, et konkreetselt töötasu puudutava Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab rasedus- ja sünnituspuhkusel viibiv naistöötaja – isegi kui ta ei saa nõuda töötasu säilimist täies ulatuses – säilitama lisaks põhipalgale õiguse nendele lisatasudele, mida makstakse ametiseisundi alusel.

23

Antud juhul on Itaalia seadusandja vaikimisi tunnustanud, et kohtunike erihüvitis on tavaliste kohtunike palga „kindel osa“ ega sõltu kohustuslikul puhkusel olemisest, nagu on sätestatud 30. detsembri 2004. aasta seaduses nr 311 ühe ja mitme aasta riigieelarve koostamise kohta (2005. aasta riigieelarve seadus), millega laiendati selle hüvitise saamise õigust rasedus- ja sünnituspuhkusel mööduvale teenistusajale.

24

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 92/85 artikli 11 esimese lõigu punkti 1, punkti 2 alapunkti b ja punktiga 3 ning viimase ja eelviimase põhjendusega ning [EÜ asutamislepingu artikliga 119 (hiljem EÜ artikkel 141) ja EÜ asutamislepingu artikliga 120 (hiljem EÜ artikkel 142)], milles on nähtud ette, et „[l]iikmesriigid püüavad säilitada tasustatavate puhkuste süsteemide olemasolevat võrdväärsust“, ning direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 2 punktiga c ja artikli 14 lõike 1 punktiga c omavahelises koostoimes ning direktiivi 2006/54 artikliga 15 ning põhjendustega 23 ja 24 ning lõpuks Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 23 on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, mis nagu seaduse nr 27/81 artikli 3 esimese lõigu algversioon ei võimalda maksta selles ette nähtud hüvitist kohustusliku rasedus- ja sünnituspuhkuse perioodide eest enne 1. jaanuari 2005?“

25

Euroopa Kohtu presidendi 12. augusti 2015. aasta otsusega jäeti rahuldamata eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlus lahendada eelotsusetaotlus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23a ja Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105 ette nähtud kiirendatud menetluses.

26

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused nagu põhikohtuasjas vaidluslaused õigusnormid, mille kohaselt puudub tavalistel kohtunikel õigus saada 1. jaanuarile 2005 eelnenud kohustusliku rasedus- ja sünnituspuhkuse aja eest erihüvitist seoses koormusega, mida nad oma kutsetegevuse tõttu kannavad.

27

Kõigepealt olgu märgitud, et eelotsusetaotlusest nähtuvalt leidsid põhikohtuasja faktilised asjaolud aset aastatel 1997–1998 ja 2000–2001, kui M. Ornano oli kohustuslikul rasedus- ja sünnituspuhkusel. Seetõttu tuleb esitatud küsimuse analüüsimisel lähtuda nimetatud ajavahemikel kehtinud liidu õiguse sätetest, eelkõige direktiivist 92/85, EÜ asutamislepingu artiklist 119 (hiljem EÜ artikkel 141) ja direktiivist 75/117.

28

Kuna M. Ornano oli kahel kohustuslikul rasedus- ja sünnituspuhkusel, siis tuleb tõlgendada direktiivi 92/85 artikli 11 punkti 2 alapunkti b ja artikli 11 punkti 3, mis käsitlevad rasedus- ja sünnituspuhkust, ning ei ole vaja lähtuda artikli 11 punktist 1, millele eelotsusetaotluse osutanud kohus samuti viitab. Nimelt puudutab viimati nimetatud punkt, mis viitab direktiivi artiklitele 5–7, rasedaid ja rinnaga toitvaid töötajaid, seega põhikohtuasjast erinevaid olukordi.

29

Direktiivi artikli 11 punkti 2 alapunktis b on sätestatud, et rasedus- ja sünnituspuhkuse ajaks tuleb töötajatele tagada töötasu säilimine ja/või õigus piisavale toetusele. Direktiivi artikli 11 punktis 3 on täpsustatud, et punkti 2 alapunktis b nimetatud toetust loetakse piisavaks, kui see tagab sissetuleku, mis on vähemalt võrdne sellega, mida asjaomane töötaja saaks siseriiklike õigusaktidega kehtestatud ülemmäära piires, kui ta katkestaks oma tegevuse tervislikel põhjustel.

30

Direktiivi 92/85 artiklis 11 kasutatud mõiste „töötasu“ hõlmab – tulenevalt EÜ asutamislepingu artiklis 119 (hiljem EÜ artikkel 141) toodud määratlusest – tööandja poolt töötajale tema rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal seoses tööga otseselt või kaudselt makstavaid tasusid. Seevastu mõiste „toetused“, millele see artikkel samuti viitab, tähendab summasid, mida töötajale makstakse tema rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal ning mida ei maksa talle töösuhte alusel tema tööandja (vt selle kohta kohtuotsused, 27.10.1998, Boyle jt, C‑411/96, EU:C:1998:506, punkt 31, ning 1.7.2010, Parviainen, C‑471/08, EU:C:2010:391, punkt 35).

31

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole naistöötajatel alust tugineda direktiivi 92/85 artikli 11 punktidele 2 ja 3, et nõuda rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal täistöötasu maksmist, justkui nad tegelikult töötaksid võrdselt teiste töötajatega (vt selle kohta kohtuotsused, 13.2.1996, Gillespie jt, C‑342/93, EU:C:1996:46, punkt 20; 30.3.2004, Alabaster, C‑147/02, EU:C:2004:192, punkt 46, ning 1.7.2010, Gassmayr, C‑194/08, EU:C:2010:386, punkt 82).

32

Niisiis tuleb eristada direktiivi 92/85 artikli 11 punktides 2 ja 3 kasutatud mõistet „töötasu“ mõistest „täistöötasu“, mida saadakse siis, kui töötaja tegelikult oma töökohal töötab, ja mis käeolevas asjas hõlmab kohtunike erihüvitist seoses koormusega, mida tavalised kohtunikud oma kutsetegevuse tõttu kannavad.

33

Nagu nähtub selle kohta direktiivist 92/85 ja Euroopa Kohtu praktikast, on liidu seadusandja soovinud tagada töötajatele rasedus- ja sünnituspuhkuse ajaks sissetuleku, mis on vähemalt võrdne sellega, mida ta saaks sotsiaalkindlustuse valdkonna siseriiklike õigusaktide alusel juhul, kui ta katkestaks oma tööalase tegevuse tervislikel põhjustel (vt selle kohta kohtuotsused, 27.10.1998, Boyle jt, C‑411/96, EU:C:1998:506, punkt 32; 1.7.2010, Gassmayr, C‑194/08, EU:C:2010:386, punkt 83, ning 13.2.2014, TSN ja YTN, C‑512/11 ja C‑513/11, EU:C:2014:73, punkt 36).

34

Kui töötaja on tööst eemal seetõttu, et viibib rasedus- ja sünnituspuhkusel, ei tähenda direktiivi artikli 11 punktides 2 ja 3 nõutav minimaalne kaitse seda, et huvitatud isiku sissetulek tuleks säilitada tervikuna (kohtuotsus, 1.7.2010, Gassmayr, C‑194/08, EU:C:2010:386, punkt 86).

35

Pealegi ei välista miinimumnõudeid sisaldav direktiiv 92/85 liikmesriikide võimalust tagada nendele töötajatele kõrgem kaitse, säilitades või luues töötajatele soodsamad kaitsemeetmed, tingimusel et need on kooskõlas liidu õigusega. Järelikult ei takista ükski selle direktiivi säte liikmesriikidel või asjakohastel juhtudel tööturu osapooltel näha ette, et säilitatakse kõik töötasu komponendid, millele rasedal töötajal oli õigus enne rasedust ning rasedus- ja sünnituspuhkuse algust (kohtuotsused, 1.7.2010, Gassmayr, C‑194/08, EU:C:2010:386, punkt 88, ning 13.2.2014, TSN ja YTN, C‑512/11 ja C‑513/11, EU:C:2014:73, punkt 37).

36

Direktiivi 92/85 artikli 11 punkti 2 alapunktist b ja artikli 11 punktist 3 tuleneb seega, et kui asjaomane liikmesriik ei ole ette näinud kõigi töötasu komponentide säilitamist, millele tavalisel kohtunikul oli õigus enne rasedus- ja sünnituspuhkust, siis ei ole selle töötaja tööandja kohustatud talle maksma 1. jaanuarile 2005 eelnenud rasedus- ja sünnituspuhkuse aja eest erihüvitist seoses koormusega, mida tavalised kohtunikud oma kutsetegevuse tõttu kannavad, tingimusel et nimetatud töötaja on sel ajavahemikul saanud sissetulekut, mis on vähemalt võrdne siseriiklikes sotsiaalkindlustusalastes õigusaktides sätestatud hüvitisega, mida ta oleks saanud kutsetegevuse katkestamisel tervislikel põhjustel; seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

37

Kõigepealt olgu meenutatud, et M. Ornano rasedus- ja sünnituspuhkuste ajal kehtis EÜ asutamislepingu artikkel 119, millest sai alates 1. maist 1999 EÜ artikkel 141.

38

Kuna tasud, mida tööandja töötajale rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal seaduse või töölepingu alusel maksab, põhinevad töösuhtel, moodustavad need osa töötasust EÜ asutamislepingu artikli 119 (hiljem EÜ artikkel 141) ja direktiivi 75/117 artikli 1 tähenduses, nagu käesoleva otsuse punktis 30 tõdetud (kohtuotsused, 13.2.1996, Gillespie jt, C‑342/93, EU:C:1996:46, punkt 14, ning 27.10.1998, Boyle jt, C‑411/96, EU:C:1998:506, punkt 38).

39

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt seisneb diskrimineerimine erinevate eeskirjade kohaldamises sarnastele olukordadele või samade eeskirjade kohaldamises erinevatele olukordadele (kohtuotsus, 13.2.1996, Gillespie jt, C‑342/93, EU:C:1996:46, punkt 16 ja viidatud kohtupraktika). Naised, kes on siseriiklikes õigusaktides ette nähtud rasedus- ja sünnituspuhkusel, on erilises olukorras, mille tõttu nad vajavad erikaitset, kuid nende olukord ei ole võrdsustatav tegelikult tööl oleva mehe või naise olukorraga (kohtuotsus, 13.2.1996, Gillespie jt, C‑342/93, EU:C:1996:46, punkt 17).

40

Meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõte, mis on ette nähtud EÜ asutamislepingu artiklis 119 (hiljem EÜ artikkel 141) ja mida on täpsustatud direktiivis 75/117, ei kohusta seega säilitama töötajatele rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal täistöötasu ega nõua erikriteeriumide kehtestamist neile sel ajavahemikul makstavate hüvitiste suuruse kindlaksmääramiseks, tingimusel et hüvitiste suurus ei oleks nii väike, et see kahjustaks rasedus- ja sünnituspuhkuse eesmärki. Kuivõrd nende hüvitiste arvutamisel lähtutakse töötasust, mida sai töötaja enne rasedus- ja sünnituspuhkuse algust, peavad hüvitised siiski hõlmama ka võrdluspalga perioodi alguse ning rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpu vahelisel ajal toimunud palgatõusu selle jõustumisest saadik (kohtuotsus, 13.2.1996, Gillespie jt, C‑342/93, EU:C:1996:46, punkt 25).

41

Sellest kohtupraktikast järeldub, et pelgalt asjaolu, et tavaline kohtunik ei saa kohustusliku rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal kohtunike erihüvitist, mida saavad tema meekolleegid, kes on tööl, ei tähenda soolist diskrimineerimist EÜ artikli 119 (hiljem EÜ artikkel 141) ja direktiivi 75/117 artikli 1 tähenduses.

42

Olgu lisatud, et käesoleva otsuse punktis 40 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et juhul, kui asjaomane töötaja on saanud sissetulekut, mis on vähemalt võrdne siseriiklikes sotsiaalkindlustusalastes õigusaktides sätestatud hüvitisega, mida ta oleks saanud kutsetegevuse katkestamisel tervislikel põhjustel direktiivi 92/85 artikli 11 punkti 2 alapunkti b tähenduses – seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, siis ei saa selle sissetuleku suurust pidada nii väikeseks, et see kahjustaks rasedus- ja sünnituspuhkuse eesmärki.

43

Liiatigi kuna tasud, mida tööandja töötajale rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal maksab, moodustavad osa töötasust EÜ asutamislepingu artikli 119 (hiljem EÜ artikkel 141) ja direktiivi 75/117 artikli 1 tähenduses, nagu on käesoleva otsuse punktis 38 meenutatud, siis ei saa see töötasu kuuluda direktiivi 76/207 kohaldamisalasse. Nimelt nähtub viimati nimetatud direktiivi põhjendusest 2, et see direktiiv ei puuduta töötasu (vt selle kohta kohtuotsused, 13.2.1996, Gillespie jt, C‑342/93, EU:C:1996:46, punkt 24, ning 27.10.1998, Boyle jt, C‑411/96, EU:C:1998:506, punkt 38). Seetõttu ei ole käesolevat kohtuasja vaja analüüsida direktiivi 76/207 alusel.

44

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes peab esitatud küsimusele vastama, et EÜ asutamislepingu artiklit 119 (hiljem EÜ artikkel 141), direktiivi 75/117 artiklit 1 ning direktiivi 92/85 artikli 11 punkti 2 alapunkti b ja artikli 11 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kui asjaomane liikmesriik ei ole ette näinud kõigi töötasu komponentide säilitamist, millele tavalisel kohtunikul oli õigus enne rasedus- ja sünnituspuhkust, siis ei ole nende sätetega vastuolus niisugused nagu põhikohtuasjas vaidlusalused õigusnormid, mille kohaselt ei ole tavalisel kohtunikul õigust saada 1. jaanuarile 2005 eelnenud rasedus- ja sünnituspuhkuse aja eest erihüvitist seoses koormusega, mida tavalised kohtunikud oma kutsetegevuse tõttu kannavad, tingimusel et nimetatud töötaja on sel ajavahemikul saanud sissetulekut, mis on vähemalt võrdne siseriiklikes sotsiaalkindlustusalastes õigusaktides sätestatud hüvitisega, mida ta oleks saanud kutsetegevuse katkestamisel tervislikel põhjustel; seda asjaolu peab kontrollima siseriiklik kohus.

45

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

EÜ asutamislepingu artiklit 119 (hiljem EÜ artikkel 141), nõukogu 10. veebruari 1975. aasta direktiivi 75/117/EMÜ meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamisega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta liikmesriikides artiklit 1 ning nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (kümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) artikli 11 punkti 2 alapunkti b ja artikli 11 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kui asjaomane liikmesriik ei ole ette näinud kõigi töötasu komponentide säilitamist, millele tavalisel kohtunikul oli õigus enne rasedus- ja sünnituspuhkust, siis ei ole nende sätetega vastuolus niisugused nagu põhikohtuasjas vaidlusalused õigusnormid, mille kohaselt ei ole tavalisel kohtunikul õigust saada 1. jaanuarile 2005 eelnenud rasedus- ja sünnituspuhkuse aja eest erihüvitist seoses koormusega, mida tavalised kohtunikud oma kutsetegevuse tõttu kannavad, tingimusel et nimetatud töötaja on sel ajavahemikul saanud sissetulekut, mis on vähemalt võrdne siseriiklikes sotsiaalkindlustusalastes õigusaktides sätestatud hüvitisega, mida ta oleks saanud kutsetegevuse katkestamisel tervislikel põhjustel; seda asjaolu peab kontrollima siseriiklik kohus.