—

ENEA S.A., esindajad: radca prawny K. Cichocki ja radca prawny T. Młodawski,

—

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna, M. Rzotkiewicz ja K. Rudzińska,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: É. Gippini Fournier, K. Herrmann ja P. Němečková,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artikli 107 lõiget 1 ja ELTL artikli 108 lõiget 3.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluse raames, mille pooled on ENEA S.A. ja Prezes Urzędu Regulacji Energetyki (Poola energiamajandust reguleeriva ametiasutuse – edaspidi „URE“ – juht) ning mille ese on trahv, mis määrati kõnealusele äriühingule seetõttu, et ta oli rikkunud oma kohustust osta Poola territooriumil asuvatest võrku ühendatud energiaallikatest pärinevat soojuse tootmisel koostoodetud elektrit (edaspidi „koostoodetud elekter“).

3

Põhikohtuasja suhtes kohaldatavas redaktsioonis näeb 10. aprilli 1997. aasta energiaseaduse (Ustawa Prawo Energetyczne, Dziennik Ustaw nr 135, jrk nr 1144; edaspidi „energiaseadus“) artikli 9a lõige 8 ette järgmist:

„Energiaettevõtja, kes toodab või tarnib elektrienergiat ning müüb seda võrku ühendatud lõpptarbijatele Poola Vabariigi territooriumil, on kohustatud ostma Poola territooriumil asuvatest võrku ühendatud energiaallikatest pärinevat talle pakutavat [koostoodetud elektrit] lõike 10 alusel vastu võetud normides sätestatud määral.“

4

Energiaseaduse artikli 56 lõike 1 punktis 1a on nähtud ette:

„Rahatrahv määratakse igale isikule,

5

Kõnealuse seaduse artikli 56 lõige 2 näeb ette:

„Lõikes 1 nimetatud rahatrahvi määrab [URE] juht.“

6

Selle seaduse artikli 56 lõikes 2b on sätestatud:

„Artikli 9a lõigetes 1 ja 6–8 nimetatud kohustuste täitmata jätmise tõttu lõike 1 punktis 1a nimetatud juhtudel määratavate rahatrahvide tulu kantakse Narodowy Fundusz Ochrony Środowiska i Gospodarki Wodnej’sse (riiklik keskkonnakaitse ja veemajanduse fond).“

7

Majandus‑ ja tööministri 9. detsembri 2004. aasta rakendusmääruse koostoodetud elektri ostmise kohustuse täpse ulatuse kohta (rozporządzenie Ministra Gospodarki i Pracy w sprawie szczegółowego zakresu obowiązku zakupu energii elektrycznej wytwarzanej w skojarzeniu z wytwarzaniem ciepła) artikli 5 punktis 2 on ette nähtud:

„[Energias]eaduse artikli 9a lõikes 8 nimetatud kohustus loetakse täidetuks, kui võrku ühendatud kombineeritud energiaallikatest pärinev ostetud elekter või asjaomase energiaettevõtja enda kombineeritud energiaallikate abil toodetud elekter, mis müüakse klientidele, kes ostavad elektrit omaks tarbeks, moodustab nendele klientidele aastas müüdud elektri kogumahust vähemalt:

[…]

8

Energiaseadus nägi ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni 1. juulini 2007 ette koostoodetud elektri toetuskava ostukohustuse näol. See kohustus kehtis ettevõtjatele, kes müüsid elektrit lõpptarbijatele, sealhulgas tootjatele ja vahendajatena tegutsevatele tarnijatele. Kohustus seisnes selles, et kõnealused ettevõtjad pidid tagama, et koostoodetud elekter moodustaks teatava osa – 2006. aastal 15% – lõpptarbijatele müüdud elektri kogumahust.

9

ENEA on täielikult Poola riigile kuuluv äriühing, kes toodab ja müüb elektrit. Ta täitis koostoodetud elektri ostmise kohustuse 2006. aastal ainult 14,596% ulatuses. Seetõttu määras URE juht talle 27. novembri 2008. aasta otsusega rahatrahvi.

10

ENEA esitas selle otsuse peale kaebuse, mis jäeti esimeses kohtuastmes rahuldamata. Apellatsiooniastmes rahatrahvi vähendati, muus osas jäi kaebus rahuldamata. ENEA esitas seejärel kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Ta väidab seal oma kaebuse põhistamiseks esimest korda, et koostoodetud elektri ostmise kohustus kujutab endast uut riigiabi, mis on ebaseaduslik, sest sellest ei teatatud Euroopa Komisjonile. Tema arvates ei olnud seetõttu rahatrahvi määramine kehtiv.

11

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ kvalifitseerimise küsimuses, et valikulise eelise andmise ning konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise võimalusega seonduvad tingimused on täidetud. Ta on samuti seisukohal, et ostukohustus on omistatav riigile, kuivõrd see tuleneb seadusest. Ta kahtleb aga, kas tegemist on sekkumisega riigi ressursside kaudu.

12

Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) täpsustab sellega seoses, et ENEA oli kohustatud müüma elektri lõpptarbijatele koostoodetud elektrit miinimummahus kas seeläbi, et ta tagas ise sellisest allikast pärineva elektri tootmise, või seeläbi, et ostis seda liiki elektrit kolmandatelt tootjatelt. Viimasel juhul määrati koostoodetud elektri ostuhind kindlaks ostukohustusega ettevõtja ja seda liiki elektri tootja vahelise kokkuleppega.

13

URE juht võis energiaettevõtjate hindade heakskiitmisel määratleda koostoodetud elektri hinna taseme, mida ta pidas mõistlikuks kuluks lõpptarbijatelt küsitava elektri maksimumhinna arvutamisel.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lisaks, et põhikohtuasi sarnaneb olulisel määral kohtuasjale, milles tehti 13. märtsi 2001. aasta otsus PreussenElektra (C‑379/98, EU:C:2001:160), kuivõrd ettevõtjatele kehtestatud ostukohustust rahastatakse nende endi vahenditest. Kuid erinevalt kohtuasjast, milles tehti viidatud otsus, on käesolevas menetluses enamik ostukohustuse tegeliku rakendamise ülesandega ettevõtjaid riigi osalusega äriühingud, kes kuuluvad täielikult Poola riigile. Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates vaja, et Euroopa Kohus tõlgendaks oma kohtupraktikat, võttes arvesse põhikohtuasja faktilisi eripärasid.

15

Neil asjaoludel otsustas Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et riigiabi kujutab endast riiklik meede, millega pannakse nii eraettevõtjatele kui ka riigi osalusega äriühingutele kohustus osta koostoodetud elektrit.

17

Alustuseks tuleb meenutada, et ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ kvalifitseerimine eeldab, et on täidetud järgmised neli tingimust: peab esinema riigi sekkumine või sekkumine riigi ressursside kaudu; see sekkumine peab suutma kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust; see peab andma selle saajale valikulise eelise ning peab kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (kohtuotsused, 17.3.1993, Sloman Neptun, C‑72/91 ja C‑73/91, EU:C:1993:97, punkt 18, ja 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 15).

18

Eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on kolm viimast tingimust täidetud.

19

Sellest tulenevalt on alust sõnastada esimene küsimus ümber selliselt, et sellega soovitakse teada, kas ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selline riiklik meede, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja millega pannakse nii eraettevõtjatele kui ka riigi osalusega äriühingutele kohustus osta koostoodetud elektrit, kujutab endast riigi sekkumist või sekkumist riigi ressursside kaudu.

20

Sellega seoses on kohane meenutada, et selleks, et eeliseid saaks lugeda ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „abiks“, peavad need ühest küljest olema vahetult või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teisest küljest peavad need olema riigile omistatavad (kohtuotsused, 16.5.2002, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 24, ja 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 16).

21

Meetme riigile omistatavuse hindamiseks tuleb esmalt analüüsida, kas ametivõimud on osalenud asjaomase meetme võtmises (kohtuotsused, 16.5.2002, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 52, ja 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 17).

22

Sellega seoses piisab märkimisest, et põhikohtuasjas kõne all olev koostoodetud elektri tarnimise kohustus kehtestati energiaseadusega, mistõttu seda meedet tuleb pidada riigile omistatavaks (vt selle kohta kohtuotsus, 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 18).

23

Teiseks, tingimuse kohta, et peab esinema riigi sekkumine või sekkumine riigi ressursside kaudu, tuleb märkida, et see on täidetud abi puhul, mida annab vahetult riik, kuid ka abi puhul, mida annavad riigi poolt abi haldamiseks asutatud või määratud avalik-õiguslikud või eraõiguslikud isikud (kohtuotsused, 22.3.1977, Steinike & Weinlig, 78/76, EU:C:1977:52, punkt 21, ja 13.3.2001, PreussenElektra, C‑379/98, EU:C:2001:160, punkt 58).

24

Meede, mis seisneb eeskätt energia ostmise kohustuses, võib seega olla hõlmatud mõistega „abi“ isegi siis, kui ei toimu riigi ressursside ülekandmist (kohtuotsus, 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

ELTL artikli 107 lõige 1 hõlmab kõiki rahalisi vahendeid, mida ametivõimud saavad reaalselt ettevõtjate toetamiseks kasutada, sõltumata sellest, kas need vahendid kuuluvad või ei kuulu püsivalt riigivara hulka. Isegi juhul, kui abimeetmele vastavad summad ei ole alaliselt riigikassa valduses, piisab asjaolust, et need on pidevalt avaliku kontrolli all ja seega pädevate riigiasutuste käsutuses, et kvalifitseerida need „riigi ressurssideks“ (kohtuotsused, 16.5.2002, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 37; 17.7.2008, Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, punkt 70, ja 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 21).

26

Seda hüpoteesi tuleb siiski eristada hüpoteesist, kus peamiselt eraomandis ettevõtjad ei ole riigi poolt volitatud konkreetset riigi ressurssi haldama, vaid neile on üksnes kehtestatud oma enda rahaliste vahendite abil ostmise kohustus (kohtuotsused, 17.7.2008, Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, punkt 74, ja 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 35).

27

Sellega seoses tuleb märkida, et põhikohtuasjas kõne all olev mehhanism seisnes selles, et elektritarnijatele seati kohustus müüa koostoodetud elektrit mahus, mis moodustab nende poolt lõppklientidele aastas müüdud elektri kogumahust 15%.

28

URE juht kiitis heaks lõpptarbijatelt küsitava elektri maksimumhinnad, mistõttu ettevõtjad ei saanud sellest ostukohustusest tulenevat finantskoormust süstemaatiliselt lõpptarbijatele üle kanda.

29

Euroopa Kohtule esitatud teabest tuleneb seega, et teatud juhtudel ostsid elektritarnijad koostoodetud elektrit kõrgema hinnaga kui see, mida kohaldati lõpptarbijatele müümisel; see tõi neile kaasa lisakulu.

30

Kuivõrd sellist lisakulu ei kanta täies ulatuses üle lõpptarbijale, seda ei rahastata liikmesriigi kehtestatud kohustusliku makse abil ja puudub täieliku hüvitamise mehhanism (vt selle kohta kohtuotsused, 17.7.2008, Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, ja 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851), tuleb seega asuda nagu kohtujuristki (ettepaneku punkt 86) seisukohale, et riik ei olnud volitanud tarneettevõtjaid konkreetset riigi ressurssi haldama, vaid nad rahastasid neil lasuvat ostukohustust oma enda vahenditest.

31

ENEA ja komisjoni argumendi kohta, mille kohaselt selle ostukohustuse täitmine lasus peamiselt riigi osalusega äriühingutel, mis andis nende arvates alust arvata, et seda kohustust rahastati riigi ressurssidest, tuleb meenutada, et riigi osalusega äriühingute vahendeid saab käsitada riigi ressurssidena siis, kui riigil on oma valitsevat mõju teostades võimalik suunata nende vahendite kasutamist, et rahastada eeliseid teiste ettevõtjate kasuks (kohtuotsus, 16.5.2002, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 38).

32

Nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktides 91, 94–96 ja 100, ei võimalda aga ainuüksi asjaolu, et riigile kuulus teatud osas ostukohustusega ettevõtjatest enamusosalus, järeldada sellest põhikohtuasjas sellise valitseva mõju olemasolu, mis võimaldab suunata nende ettevõtjate vahendite kasutamist eelmises punktis viidatud kohtupraktika tähenduses.

33

On selge, et ostukohustus kehtis elektritarnijatele erisusteta sõltumata sellest, kas enamusosalus nende kapitalis kuulus riigile või eraettevõtjatele.

34

Lisaks sellele ei nähtu Euroopa Kohtule eeskätt kohtuistungil esitatud teabest, et ametivõimude juhised oleksid määranud ära ENEA käitumise. Anti hoopis teada, et otsus lükata 2006. aastal tagasi koostoodetud elektri pakkumused tulenes täiesti iseseisvalt võetud äriotsustest.

35

Pealegi ei võimalda selline meetme asjaomasele liikmesriigile omistatavus, nagu on tuvastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 22, vastupidi komisjoni väidetele järeldada, et sellel riigil on valitsev mõju ettevõtjale, mille enamusaktsionär ta on 16. mai 2002. aasta otsuse Prantsusmaa vs. komisjon (C‑482/99, EU:C:2002:294, punktid 38 ja 39) tähenduses. Nimelt ei ole võimalik leida ühtegi sellist seisukohta kinnitavat tõendit seoses riigi kui ettevõtja enamusaktsionäri tegevusega alates tema sekkumisest seadusandjana.

36

ENEA argumendi kohta, mis seondub ostukohustuse täitmata jätmise korral määratava rahatrahviga, mille tulu kantakse riiklikku keskkonnakaitse ja veemajanduse fondi, tuleb nentida, et Euroopa Kohtule edastatud teabe alusel ei ole võimalik kindlaks teha, kas sel moel kogutud summasid kasutati põhikohtuasja faktiliste asjaolude ilmnemise ajal koostoodetud elektrit tootvate ettevõtjate toetuseks.

37

Sellest tulenevalt tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selline riiklik meede, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja millega pannakse nii eraettevõtjatele kui ka riigi osalusega äriühingutele kohustus osta koostoodetud elektrit, ei kujuta endast riigi sekkumist või sekkumist riigi ressursside kaudu.

38

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selline riiklik meede, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja millega pannakse nii eraettevõtjatele kui ka riigi osalusega äriühingutele kohustus osta soojuse tootmisel koostoodetud elektrit, ei kujuta endast riigi sekkumist või sekkumist riigi ressursside kaudu.