—

Borealis AB, Kubikenborg Aluminium AB ja Yara AB, esindajad: advokat M. Tagaeus ja jur. kand. J. Nilsson,

—

SSAB EMEA AB ja Lulekraft AB, esindaja: advokat R. Setterlid,

—

Värmevärden i Nynäshamn AB, esindaja: advokat M. Hägglöf,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja K. Petersen,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: M. Bulterman ja C. Schillemans,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: E. White ja K. Mifsud-Bonnici, keda abistas advokat M. Johansson,

1

Eelotsusetaotlus puudutab esiteks küsimust komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsuse 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks (ELT 2011, L 130, lk 1) artikli 15 lõike 3 kehtivuse kohta, teiseks küsimust komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsuse 2013/448/EL, milles käsitletakse riiklikke rakendusmeetmeid kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks üleminekuperioodil kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 11 lõikega 3 (ELT 2013, L 240, lk 27), artikli 4 ja II lisa kehtivuse kohta, kolmandaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (EÜT 2003, L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/29/EÜ (ELT 2009, L 140, lk 63) (edaspidi „direktiiv 2003/87“), artikli 10a lõigete 1, 2, 4 ja 5 tõlgendamise kohta, ja lõpetuseks otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c, artikli 10 lõigete 3 ja 8 ning IV lisa tõlgendamise kohta.

2

See taotlus esitati ühelt poolt mitme kasvuhoonegaase tootva käitise käitaja, nimelt Borealis AB, Kubikenborg Aluminium AB, Yara AB, SSAB EMEA AB, Lulekraft AB, Värmevärden i Nynäshamn AB, Cementa AB ja Höganäs Sweden AB, ja teiselt poolt Naturvårdsverketi (loodukaitseamet) vahelises vaidluses selle üle, kas selle ameti 21. novembril 2013 vastu võetud otsus (edaspidi „21. novembri 2013. aasta otsus“) kasvuhoonegaaside saastekvootide (edaspidi „kvoodid“) lõpliku andmise kohta aastateks 2013–2020, pärast direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 5 ette nähtud ühtse sektoriülest paranduskoefitsiendi (edaspidi „paranduskoefitsient“) kohaldamist, on seaduslik.

3

Direktiivi 2003/87 artikkel 1 näeb ette:

„Käesoleva direktiiviga luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem (edaspidi „ühenduse süsteem”), mille eesmärk on vähendada tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid.

Samuti näeb käesolev direktiiv ette tõsta kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise taset, et aidata kaasa sellise vähendamise taseme saavutamisele, mis on teaduslikult vajalik tõsiste kliimamuutuste vältimiseks.

[…]“

4

Nimetatud direktiivi artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

5

Direktiivi 2003/87 artikkel 10a „Ühenduse üleminekueeskirjad saastekvootide tasuta eraldamiseks ühtlustatud viisil“ sätestab:

„1.   Komisjon võtab 31. detsembriks 2010 vastu kogu ühenduses kohaldatavad ja täielikult ühtlustatud rakendusmeetmed lõigetes 4, 5, 7 ja 12 osutatud saastekvootide eraldamiseks, sealhulgas kõik vajalikud sätted lõike 19 ühtlustatud kohaldamiseks.

[…]

Kuivõrd see on võimalik, määratakse esimeses lõigus osutatud meetmetega kindlaks kogu ühendust hõlmavad eelnevad võrdlusalused, et tagada saastekvootide eraldamine sellisel viisil, et kõige tõhusamaid tehnoloogiaid, asendajaid, alternatiivseid tootmisviise, suure tõhususega koostootmist, tõhusat heitgaaside energia taaskasutamist, biomassi kasutamist ning süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist – kus sellised seadmed on olemas – arvesse võttes ergutatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja energia seisukohast kõige tõhusamate tehnoloogiate kasutamist ning ei ergutata heitkoguste suurendamist. Elektritootmise eest tasuta saastekvoote ei eraldata, välja arvatud artiklis 10c kirjeldatud juhtudel ning heitgaasidest toodetud elektrienergia puhul.

Iga sektori ja allsektori puhul arvutatakse võrdlusalus põhimõtteliselt pigem toote kui sisestatud energia alusel, et maksimeerida kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja energiasäästu asjaomase sektori või allsektori igas tootmisprotsessis.

Konkreetsete sektorite ja allsektorite eelnevate võrdlusaluste määramise põhimõtete kindlaksmääramisel konsulteerib komisjon asjaomaste sidusrühmadega, kaasa arvatud asjaomaste sektorite ja allsektorite esindajatega.

[…]

2.   Konkreetsete sektorite või allsektorite eelnevate võrdlusaluste määramise põhimõtete kindlaksmääramisel on lähtepunktiks ühenduse sektori või allsektori 10% kõige tõhusama käitise keskmised näitajad ajavahemikul 2007–2008. Komisjon konsulteerib asjaomaste sidusrühmadega, kaasa arvatud asjaomaste sektorite ja allsektorite esindajatega.

Artiklite 14 ja 15 kohaste määrustega nähakse ette tootmises tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste seire, aruandluse ja tõendamise ühtlustatud eeskirjad, pidades silmas eelnevate võrdlusaluste kindlaksmääramist.

3.   Kui lõigetest 4 ja 8 ei tulene teisiti, ning olenemata artiklist 10c, ei eraldata tasuta saastekvoote elektritootjatele, süsinikdioksiidi koguvatele käitistele, süsinikdioksiidi transportivatele torujuhtmetele ega süsinikdioksiidi säilitamiskohtadele.

4.   Soojus- või jahutusenergia tootmise eest eraldatakse tasuta saastekvoote kaugküttele ning direktiivis 2004/8/EÜ määratletud suure tõhususega koostootmisele majanduslikult õigustatud nõudluse osas. Pärast 2013. aastat kohandatakse kõnealustele käitistele eraldatavaid saastekvoote kõnealuse soojuse tootmise eest igal aastal artiklis 9 osutatud lineaarse teguriga.

5.   Saastekvootide aastane maksimumkogus, mille alusel arvutatakse sellistele käitistele eraldatavad saastekvoodid, mis ei ole hõlmatud lõikega 3 ja mis ei ole uued osalejad, ei ületa:

Vajaduse korral kohaldatakse ühtset sektoriülest paranduskoefitsienti.

[…]

11.   Kui artiklist 10b ei tulene teisiti, on käesoleva artikli lõigete 4–7 kohaselt tasuta eraldatavate saastekvootide kogus 2013. aastal 80% lõikes 1 osutatud meetmete kohaselt kindlaks määratud kogusest. Seejärel vähendatakse tasuta saastekvoote igal aastal võrdse koguse võrra, nii et 2020. aastal on tasuta saastekvoote 30%, kuni 2027. aastal enam tasuta saastekvoote ei eraldata.

[…]“

6

Otsuse 2011/278 põhjendus 8 on sõnastatud järgmiselt:

„Komisjon on võrdlusaluste kindlaksmääramisel lähtunud selliste 10% kõige tõhusamate käitiste näitajate aritmeetilisest keskmisest aastatel 2007 ja 2008, mille kohta on kogutud andmeid. Lisaks on komisjon kooskõlas direktiivi [2003/87] artikli 10a lõikega 1 analüüsinud mitmest allikast saadud täiendava teabe alusel ning kõige tõhusamaid tehnikaid ja heite vähendamise võimalusi Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil käsitleva spetsiaalse uuringu alusel, kas kõigi selliste sektorite puhul, millele on I lisaga ette nähtud tootepõhine võrdlusalus, kajastab selline lähtepunkt piisavalt kõige tõhusamat tehnoloogiat, asendajaid, alternatiivseid tootmisviise, suure tõhususega koostootmist, tõhusat jääkgaaside energiakasutust, biomassi kasutamist ning süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist seal, kus sellised seadmed on olemas. Võrdlusaluste kindlaksmääramiseks kasutatud andmed on kogutud mitmesugustest allikatest, et katta võimalikult palju käitisi, kus aastatel 2007 ja 2008 toodeti võrdlusalusega tooteid. Esiteks, heitkogustega kauplemise süsteemis (HKS) osalevate selliste käitiste kasvuhoonegaaside heite andmed, kus toodetakse võrdlusalusega tooteid, on kogutud kindlaksmääratud eeskirjade alusel (nn sektorieeskirjad) Euroopa vastava sektori ühenduste poolt või nende nimel. Selleks et kõnealustel eeskirjadel oleks, millele viidata, koostas komisjon ELi HKSis osalevate käitiste jaoks suunised võrdlusandmete kvaliteedi- ja kontrollikriteeriumide kohta. Teiseks kogusid Euroopa Komisjoni heaks töötavad konsultandid Euroopa sektoriühenduste andmekogumise täiendamiseks andmeid selliste käitiste kohta, mida tootmisharu käsitlevates andmetes ei kajastata, ning samuti esitasid andmeid ja analüüse liikmesriikide pädevad asutused.“

7

Selle otsuse põhjendus 11 näeb ette:

„Juhul kui andmed või vastavalt võrdlusaluste kehtestamise metoodikale kogutud andmed ei olnud kättesaadavad, saadi võrdlusaluste väärtused praeguse heite ja tarbimise taset käsitlevatest andmetest ning võeti arvesse kõige tõhusamat tehnikat käsitlevat teavet, mis on saadud peamiselt kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiiviga 2008/1/EÜ (saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta) [(ELT 2008, L 24, lk 8)] koostatud parima võimaliku tehnika viitedokumentidest (BREF-dokumendid). Kuna andmed jääkgaaside töötlemise, soojuse ekspordi ja elektritootmise kohta puuduvad, on koksi ja kuummetalli tootepõhiste võrdlusaluste väärtused saadud otsese ja kaudse heite arvutustest, mis põhinevad asjaomases BREF-dokumendis esitatud teabel oluliste energiavoogude kohta, ning heitekoefitsientide vaikeväärtustel, mis on sätestatud komisjoni 18. juuli 2007. aasta otsuses 2007/589/EÜ, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/2003/EÜ kohaselt kasvuhoonegaaside heiteseire ja aruandluse suunised [2003/87 (ELT 2007, L 229, lk 1)]. […]“

8

Otsuse põhjendus 12 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui käitis tekitas kasvuhoonegaaside heidet, millele on õigus saada tasuta saastekvoote, kuid tootepõhise võrdlusaluse arvutamine ei olnud võimalik, tuleks kõnealused saastekvoodid eraldada üldiste varuvariantide alusel. Selleks et kasvuhoonegaaside heidet võimalikult palju vähendada ning energiat võimalikult palju säästa vähemalt asjaomase tootmisprotsessi osades, on välja töötatud kolm hierarhiliselt järjestatud varuvarianti. Soojuspõhist võrdlusalust kohaldatakse sellistele kütust tarbivatele protsessidele, milles kasutatakse mõõdetavat soojuskandjat. Kütusepõhist võrdlusalust kohaldatakse juhul, kui tarbitakse mõõdetamatut soojust. […]“

9

Otsuse 2011/278 põhjenduse 18 kohaselt:

„Selleks et vältida konkurentsimoonutusi ja tagada CO2-turu nõuetekohane toimimine, peaksid liikmesriigid tagama, et eraldatavate saastekvootide kindlaksmääramisel üksikutele käitistele ei toimuks topeltarvestust ega topelteraldamist. […]“

10

Kõnealuse otsuse põhjendus 32 on sõnastatud järgmiselt:

„Samuti on asjakohane, et tootepõhiste võrdlusaluste kehtestamisel võetakse arvesse jääkgaaside energia tõhusat kasutamist ning jääkgaaside kasutamisega seotud heidet. Seepärast on võrdlusaluste kindlaksmääramisel toodetele, mille tootmisel tekivad jääkgaasid, võetud suurel määral arvesse nende jääkgaaside CO2-sisaldust. Kui jääkgaasid eksporditakse tootmisprotsessist väljapoole asjaomase tootepõhise võrdlusaluse süsteemipiire ning põletatakse soojuse tootmiseks väljaspool I lisas kindlaksmääratud võrdlusalusega protsessi süsteemipiire, tuleks sellega seotud heitkoguseid arvesse võtta ning eraldada täiendavaid saastekvoote soojus- või kütusepõhise võrdlusaluse põhjal. Kuna üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks elektritootmisele eraldada tasuta saastekvoote, et vältida konkurentsimoonutusi tööstuskäitistele tarnitava elektri turgudel, ning võttes arvesse elektrihindades sisalduvat CO2 hinda, on asjakohane, et juhul kui jääkgaasid eksporditakse tootmisprotsessist, mis on väljaspool asjaomase tootepõhise võrdlusaluse süsteemipiire, ning põletatakse elektritootmiseks, ei eraldata täiendavaid saastekvoote lisaks jääkgaasides sisalduva süsinikdioksiidi määrale, mida on arvesse võetud asjaomase toote võrdlusaluse määramisel.“

11

Otsuse 2011/278 artikkel 3 näeb ette:

„Käesolevas otsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]“

12

Otsuse 2011/278 artikkel 6 sätestab:

„1.   Käesoleva otsuse kohaldamisel jagavad liikmesriigid direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a alusel tasuta saastekvootide saamise õigusega käitised nõuetekohaselt üheks või mitmeks järgmiseks käitiseosaks:

Käitiseosad vastavad võimalikult suurel määral käitise füüsilistele osadele.

[…]

2.   Kõikide käitiseosade sisendi, väljundi ja heite summa ei või ületada käitise sisendit, väljundit ja koguheidet.“

13

Selle otsuse artikkel 7 näeb ette:

„1.   Iga tegevkäitise kohta, kellel on [direktiivi 2003/87] artikli 10a kohaselt õigus saada tasuta saastekvoote, sealhulgas selliste käitiste kohta, mida käitatakse aeg-ajalt, näiteks reservis või ooteseisundis olevad käitised või hooajaliselt tegutsevad käitised, koguvad liikmesriigid käitajalt kõikide IV lisas loetletud parameetritega seotud kogu asjakohase teabe ja andmed kõikide aastate kohta ajavahemikust, mis algab 1. jaanuaril 2005 ja lõpeb 31. detsembril 2008, või vajaduse korral algab 1. jaanuaril 2009 ja lõpeb 31. detsembril 2010 ja mille vältel käitis on tegutsenud.

2.   Liikmesriigid koguvad andmeid iga käitiseosa kohta eraldi. Vajaduse korral võivad liikmesriigid käitajatelt küsida rohkem teavet.

[…]

7.   Liikmesriigid nõuavad käitajatelt täielike ja järjepidevate andmete esitamist ning selle tagamist, et käitiseosad ei kattuks ega toimuks topeltarvestust. Liikmesriigid tagavad eelkõige, et käitajad on hoolsad ja esitavad kõige täpsemaid andmeid, et oleks võimalik andmete usaldusväärsusele anda piisav kinnitus.

[…]“

14

Otsuse 2011/278 artikkel 10 „Saastekvootide eraldamine käitisele“ sätestab:

„1.   Liikmesriigid arvutavad igaks aastaks artikli 7 kohaselt kogutud andmete põhjal selliste saastekvootide arvu, mis lõigete 2–8 kohaselt eraldatakse tasuta igale liikmesriigi territooriumil asuvale tegevkäitisele alates 2013. aastast.

2.   Kõnealuse arvutuse tegemiseks määravad liikmesriigid esiteks esialgse aastase tasuta eraldatavate saastekvootide arvu iga käitiseosa jaoks eraldi järgmiselt:

3.   Sel määral, kuivõrd mõõdetavat soojust eksporditakse kodumajapidamistele ja lõike 2 punkti b alapunkti i kohaselt määratud 2013. aastaks eraldatav esialgne aastane tasuta saastekvootide arv on väiksem kui mediaanne aastane varasem heide, mis on seotud sellise mõõdetava soojuse tootmisega, mida kõnealune käitiseosa eksportis kodumajapidamistele ajavahemikul 1. jaanuarist 2005 kuni 31. detsembrini 2008, kohandatakse 2013. aastaks eraldatavat esialgset aastast saastekvootide kogust saadud vahega. Ajavahemiku 2014–2020 igaks aastaks eraldatavat lõike 2 punkti b alapunkti i kohaselt määratud esialgset aastast saastekvootide arvu kohandatakse sel määral, kuivõrd asjaomase aasta esialgne aastane saastekvootide arv on väiksem kui protsent eespool osutatud mediaansest aastasest varasemast heitest. Nimetatud protsent on 2014. aastal 90% ja väheneb igal järgmisel aastal 10 protsendipunkti võrra.

[…]

7.   Igale käitiseosale eraldatav esialgne aastane tasuta saastekvootide üldkogus on summa kõikide käitiseosade esialgsetest aastastest tasuta saastekvootide kogustest, mis on arvutatud vastavalt lõigetele 2, 3, 4, 5 ja 6.

[…]

8.   Igale käitisele esialgse aastase tasuta saastekvootide üldkoguse kindlaksmääramisel tagavad liikmesriigid, et heidet ei arvestataks topelt ning et saastekvootide eraldamine ei oleks negatiivne. Näiteks kui vahetoode, millel on tootepõhine võrdlusalus vastavalt I lisas sätestatud süsteemipiiride määratlusele, imporditakse käitisesse, siis ei arvestata heidet topelt, kui mõlemale käitisele määratakse esialgne aastane tasuta eraldatav saastekvootide üldkogus.

9.   Igale tegevkäitisele, välja arvatud direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikes 3 osutatud käitised, eraldatav lõplik aastane tasuta saastekvootide üldkogus saadakse vastavalt lõikele 7 arvutatud esialgse aastase tasuta saastekvootide üldkoguse korrutamisel artikli 15 lõike 3 kohaselt määratud sektoriülese paranduskoefitsiendiga.

Direktiivi [2003/87] artikli 10a lõikes 3 osutatud käitiste puhul, millel on õigus saada tasuta saastekvoote, vastab lõplik aastane tasuta saastekvootide üldkogus lõike 7 kohaselt määratud esialgsele aastasele tasuta saastekvootide üldkogusele, mida igal aastal kohandatakse direktiivi [2003/87] artikli 10a lõikes 4 osutatud lineaarse teguriga, kasutades võrdlusena asjaomasele käitisele 2013. aastaks eraldatud esialgset aastast tasuta saastekvootide üldkogust.“

15

Otsuse 2011/278 artikkel 15 näeb ette:

„1.   Direktiivi [2003/87] artikli 11 lõike 1 kohaselt edastavad liikmesriigid komisjonile 30. septembriks 2011 nende territooriumil asuvate direktiiviga [2003/87] hõlmatud käitiste loetelu, sealhulgas vastavalt artiklile 5 kindlaks tehtud käitised, kasutades selleks komisjoni poolt ette nähtud elektroonilist vormi.

[…]

3.   Pärast käesoleva artikli lõikes 1 viidatud loetelu kättesaamist hindab komisjon iga käitise kuulumist loetelusse ja käitistele eraldatavaid esialgseid aastasi tasuta saastekvootide üldkoguseid.

Pärast seda, kui iga liikmesriik on teatanud ajavahemikuks 2013–2020 eraldatava tasuta saastekvootide esialgse aastase üldkoguse, määrab komisjon direktiivi [2003/87] artikli 10a lõikes 5 osutatud ühtse sektoriülese paranduskoefitsiendi. See määratakse nii, et ajavahemiku 2013–2020 igaks aastaks käitistele, mis ei ole elektritootjad, eraldatud tasuta saastekvootide esialgsete aastaste üldkoguste (saadud ilma VI lisas osutatud koefitsiente kohaldamata) summat võrreldakse saastekvootide aastase kogusega, mis direktiivi [2003/87] artikli 10a lõike 5 kohaselt arvutatakse käitistele, mis ei ole elektritootjad ega uued osalejad, võttes arvesse asjaomast osa direktiivi artikli 9 kohaselt määratud ELi saastekvootide üldkogusest ning asjaomaseid heitkoguseid, mis kuuluvad ELi süsteemi alates 2013. aastast.

4.   Kui komisjon ei lükka tagasi ühegi käitise kuulumist loetelusse ega käitisele eraldatavat esialgset aastast tasuta saastekvootide üldkogust, siis määrab asjaomane liikmesriik käesoleva otsuse artikli 10 lõike 9 kohaselt kindlaks ajavahemiku 2013–2020 igaks aastaks eraldatava lõpliku aastase tasuta saastekvootide üldkoguse.

[…]“

16

Otsuse 2011/278 I lisa „Tootepõhised võrdlusalused“ näeb punktis 1 „Tootepõhiste võrdlusaluste ja süsteemipiiride määratlus arvesse võtmata kütuse- ja elektrienergia omavahelist asendatavust“ ette:

[…] “

17

Nimetatud otsuse IV lisa „Parameetrid võrdlusandmete kogumiseks tegevkäitiste kohta“ sätestab:

„Võrdlusandmete kogumiseks artikli 7 lõike 1 kohaselt nõuavad liikmesriigid käitajatelt vähemalt järgmiste käitist ja käitiseosa käsitlevate andmete esitamist artikli 9 lõike 1 kohaselt valitud võrdlusperioodi (2005–2008 või 2009–2010) kõikide kalendriaastate kohta. Vastavalt artikli 7 lõikele 2 võivad liikmesriigid nõuda vajaduse korral täiendavaid andmeid:

18

Komisjoni 21. juuni 2012. aasta määrus (EL) nr 601/2012 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ kohase kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse kohta (ELT 2012, L 181, 12.7.2012, lk 30) näeb oma IV lisa punktis 1, A ette:

„[…]

Käitaja ei pea jälgima heitkoguseid, mis pärinevad transportimiseks kasutatavatest sisepõlemismootoritest, ega nende kohta aru andma. […] Käitaja ei arva näitajate hulka soojuse või elektri tootmisel tekkinud heidet, mis imporditakse importivasse käitisesse teistest käitistest.

[…]“

19

Otsuse 2013/448 artikkel 4 näeb ette:

„Direktiivi [2003/87] artikli 10a lõikes 5 osutatud [paranduskoefitsient], mis on kindlaks määratud vastavalt otsuse [2011/278] artikli 15 lõikele 3, on sätestatud käesoleva otsuse II lisas.“

20

Otsuse 2013/448 II lisa näeb ette:

21

Looduskaitseamet tegi 21. novembril 2013 otsuse tasuta eraldatavate saastekvootide lõpliku koguse kohta aastatel 2013–2020. Kaheksa kasvuhoonegaase tootva käitise käitajat, nimelt Borealis AB, Kubikenborg Aluminium AB, Yara AB, SSAB EMEA AB, Lulekraft AB, Värmevärden i Nynäshamn AB, Cementa AB ja Höganäs Sweden AB, esitasid kaebuse selle otse tühistamiseks.

22

Oma kaebuse põhjenduseks esitasid need käitajad ühelt poolt mitu väidet, mis põhinesid õigusnormide rikkumisel otsustes 2011/278 ja 2013/448.

23

Nad leiavad muu hulgas, et paranduskoefitsient, mis määrati kindlaks otsuse 2011/278 artikli 15 lõike 3 alusel ja kinnitati otsuse 2013/448 artiklis 4 ja II lisas, oli vastuolus nõuetega, mis tulenevad direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikest 5. Kuna 21. novembri 2013. aasta otsus võeti vastu paranduskoefitsiendi alusel, siis on ka see kehtetu.

24

Lisaks määras komisjon otsuse 2011/278 I lisas kindlaks kuummetalli tootepõhise võrdlusaluse vastuolus direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 2 ette nähtud piirmääradega. Viimase sätte kohaselt peavad võrdlusaluste kindlaksmääramisel olema lähtepunktiks sektori 10% kõige tõhusama käitise keskmised näitajad. Selle reegli rakendamisel ülehindas komisjon kuummetalli tootvate käitiste näitajaid. Kuigi komisjon võttis arvesse asjaolu, et kuummetalli tootmisel vabanenud heitgaase võib kasutada asenduskütusena, oli nende gaaside ja maagaasi energiasisalduse erinevust arvesse võtta võimaldav korrigeerimine liiga suur. Kuna võrdlusalused on tasuta saastekvootide eraldamisel otsustava tähtsusega, mõjutaksid need vead 21. novembri 2013. aasta otsuse kehtivust.

25

Teiselt poolt leiavad põhikohtuasja kaebuse esitajad, et see viimane otsus oli iseenesest vastuolus direktiivi 2003/87 ja otsuse 2011/278 mitme sättega.

26

Seega, kuna kaugküttes kodumajapidamistele tarnitava soojuse tootmisel tekkiva heitkoguse kvootide eraldamisel ei võtnud looduskaitseamet arvesse jääkgaaside põletamisel tekkivaid tegelikke heitkoguseid osas, mis ületasid soojuspõhise võrdlusaluse, rikub 21. novembri 2013. aasta otsus otsuse 2011/278 artikli 10 lõike 2 punkti b ja artikli 10 lõiget 3. Looduskaitseamet leiab vastupidi, et ta ei saanud eraldada rohkem kvoote kui selle võrdlusalusega ette nähtud. Peale selle on nimetatud amet arvamusel, et kuummetalli ja koksi võrdlusaluste kindlaksmääramisel võeti arvesse jääkgaaside põletamisel tekkivat heitkogust osas, kus selle näitajad ületavad kütusepõhise võrdlusaluse.

27

Lisaks väidavad põhikohtuasja kaebuse esitajad, et 21. novembri 2013. aasta otsus on kehtetu osas, kus see ei ole kooskõlas soojuse tootmiseks ja tarbimiseks tasuta saastekvootide eraldamise reeglitega.

28

Ühelt poolt oli direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikega 1 vastuolus looduskaitseameti keeldumine tasuta saastekvootide eraldamisest juhul, kui käitiseosa tarbib soojust, mis on toodetud mõnes teises käitiseosas, mille suhtes kohaldatakse kütusepõhist võrdlusalust. Selle sättega püütakse nimelt innustada tõhusate tehnikate kasutamist ja tõhusa heitgaaside energia taaskasutamise kaudu parandada energiatõhusust. Looduskaitseamet leiab, et tema keeldumine on põhjendatud kohustusega vältida topelteraldamist. Nimelt, kütust põletavast käitiseosast pärinevat heitkogust ei saa soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosas soojuse taaskasutamisel teist korda arvesse võtta.

29

Teiselt poolt leiavad põhikohtuasja kaebuse esitajad, et 21. novembri 2013. aasta otsus on kehtetu ka selles osas, mis rikub reeglit, mille kohaselt soojuse eksportimisel edasimüüjale, kes tarnib selle oma võrgu kaudu mitmele ettevõtjale, peab tasuta saastekvoodid eraldama soojatootjale ja mitte tarbijale. Looduskaitseamet ei vaidle sellele põhimõttele vastu, kuid leiab, et põhikohtuasjas käsitletaval konkreetsel juhtumil ei ole võrgukäitaja puhul tegemist soojuse edasimüüjana, kuna ta kasutas ise enamikku soojust mõnes oma käitises ega saa seega olla lihtsalt vahendaja.

30

Neil asjaoludel otsustas Nacka Tingsrätt – Mark- och miljödomstolen (Nacka maa- ja keskkonnaasjade esimese astme kohus, Rootsi) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31

Oma esimese, teise ja kolmeteistkümnenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtul lahendada küsimus otsuse 2013/448 kehtivusest selles osas, kus paranduskoefitsiendi kindlaksmääramisel ei võeta direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 5 tähenduses saastekvootide aastase maksimumkoguse (edaspidi „saastekvootide aastane maksimumkogus“) puhul arvesse elektri tootmiseks kasutatavate jääkgaaside heitkoguseid ja koostootmisel soojuse tootmisest tekkivaid heitkoguseid?

32

Esiteks tuleb meelde tuletada, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule vajalik vastus, mis võimaldaks tal poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. Peale selle võib Euroopa Kohus arvesse võtta neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimustes viidanud (kohtuotsus, 11.2.2015, Marktgemeinde Straßwalchen jt, C‑531/13, EU:C:2015:79, punkt 37).

33

Selles osas tuleb märkida, et direktiivi 2003/87 artikli 3 punktist u tuleneb, et käitist, mis toodab elektrienergiat müügiks kolmandatele isikutele ja milles ei tegeleta ühegi teise I lisas loetletud tegevusalaga peale kütuse põletamise, tuleb käsitada elektritootjana.

34

Kui jääkgaase põletasid aga elektritootjad, ei võetud vastavaid heitkoguseid saastekvootide aastase maksimumkoguse määramisel arvesse (vt selle kohta kohtuotsus, 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 74).

35

Samuti tuleneb direktiivi 2003/87 artikli 10a lõigetest 3 ja 5, et koostootmisjaamades soojuse tootmisel tekitatud heitkoguseid ei võeta saastekvootide aastase maksimumkoguse määramisel arvesse elektritootjate tekitatud heitkoguste osas (vt selle kohta kohtuotsus, 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 75).

36

Otsuse 2011/278 artikli 15 lõige 3, mis võeti vastu selleks, et rakendada direktiivi 2003/87 artikli 10a lõiget 5, ei luba võtta saastekvootide aastase maksimumkoguse määramisel arvesse elektritootjate heitkoguseid (vt selle kohta kohtuotsus, 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 68).

37

Siit järeldub, et oma esimese, teise ja kolmeteistkümnenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtult teada, kas nimetatud otsuse artikli 15 lõige 3 on kehtiv selles osas, kus see säte jätab saastekvootide aastase maksimumkoguse määramisel arvesse võtmata elektritootjate heitkogused.

38

Kohtuotsuses, 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt (C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311) tegi Euroopa Kohus otsuse sisuliselt identses küsimuses ning selles kohtuotsuses antud vastus on käesolevale kohtuasjale täielikult üle kantav.

39

Selles kohtuasjas Euroopa Kohus sedastas, et otsuse 2011/278 artikli 15 lõige 3, mis ei luba võtta saastekvootide aastase maksimumkoguse määramisel arvesse elektritootjate heitkoguseid, on kooskõlas direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 5 sõnastusega koostoimes selle artikli lõikega 3 (vt kohtuotsus 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 68).

40

Niisugune tõlgendus on kooskõlas ka direktiivi 2003/87 ülesehituse ja eesmärkidega (kohtuotsus, 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 69).

41

Neil asjaoludel ja samasugustel põhjustel, nagu on selgitatud kohtuotsuse, 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt, (C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311) punktides 62–83, ei ilmnenud esimese, teise ja kolmeteistkümnenda küsimuse analüüsimisel ühtegi asjaolu, mis mõjutaks otsuse 2011/278 artikli 15 lõike 3 kehtivust.

42

Esimesele, teisele ja kolmeteistkümnendale küsimusele antud vastust arvestades ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.

43

Oma viienda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt lahendada küsimus otsuse 2011/278 I lisa kehtivusest osas, kus kuummetalli tootepõhine võrdlusalus määrati kindlaks direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikest 2 tulenevaid nõudeid rikkudes.

44

SSAB EMEA AB ja Lulekraft AB leiavad, et sellest sättest tuleneb, et võrdlusalused tuleb kindlaks määrata asjaomase sektori 10% kõige tõhusama käitise keskmiste näitajate alusel. Selle reegli rakendamisel ülehindas komisjon kuummetalli tootvate käitiste näitajaid. Lisaks, kuigi kõnealune võrdlusalus kajastab asjaolu, et kuummetalli tootmisel vabanenud jääkgaase võib kasutada asenduskütusena, oli nende gaaside ja maagaasi energiasisalduse erinevuse arvesse võtmiseks tehtud korrigeerimine liiga suur.

45

Selles osas tuleb märkida, et komisjonil on lai kaalutlusruum, määramaks kindlaks konkreetse sektori või allsektori võrdlusalused vastavalt direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikele 2. Nimelt nõuab see valdkond omalt poolt eelkõige keeruliste tehniliste ja majanduslike valikute tegemist ja hinnangute andmist. Selles valdkonnas kasutusele võetud meetme õiguspärasust saab mõjutada üksnes see, kui selline meede on ilmselgelt sobimatu (vt analoogia korras kohtuotsus, 22.12.2010, Gowan Comércio Internacional e Serviços, C‑77/09, EU:C:2010:803, punkt 82).

46

Otsuse 2011/278 põhjendusest 8 ilmneb, et komisjon on kasvuhoonegaasi heitkoguste osas võrdlusaluste kindlaksmääramisel lähtunud selliste 10% kõige tõhusamate käitiste näitajate aritmeetilisest keskmisest aastatel 2007 ja 2008, mille kohta on kogutud andmeid. Ta tegi kindlaks, et see lähtepunkt kajastab piisavalt kõige tõhusamat tehnoloogiat, asendajaid, alternatiivseid tootmisviise, suure tõhususega koostootmist, tõhusat jääkgaaside energiakasutust, biomassi kasutamist ning süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist seal, kus sellised seadmed on olemas. Seejärel kogus komisjon need andmed kindlaksmääratud sektorieeskirjade alusel Euroopa vastava sektori ühenduste poolt või nende nimel. Selleks et kõnealustel eeskirjadel oleks, millele viidata, koostas komisjon suunised kvaliteedi- ja kontrollikriteeriumide kohta.

47

Lisaks ilmneb otsuse 2011/278 põhjendusest 11, et juhul kui andmed ei olnud kättesaadavad või kogutud andmed ei vastanud võrdlusaluste kehtestamise metoodikale, saadi võrdlusaluste väärtused tegeliku heite ja tarbimise taset käsitlevatest andmetest ning võeti arvesse kõige tõhusamat tehnikat käsitlevat teavet, mis on saadud peamiselt kooskõlas direktiiviga 2008/1 koostatud parima võimaliku tehnika viitedokumentidest (BREF-dokumendid). Täpsemalt, kuna andmed jääkgaaside töötlemise, soojuse ekspordi ja elektritootmise kohta puuduvad, on koksi ja kuummetalli tootepõhiste võrdlusaluste väärtused saadud otsese ja kaudse heite arvutustest, mis põhinevad asjaomases BREF-dokumendis esitatud teabel oluliste energiavoogude kohta, ning heitekoefitsientide vaikeväärtustel, mis on sätestatud otsuses 2007/589.

48

Mis puudutab kuummetalli tootmisel vabanenud jääkgaase, siis tuleneb otsuse 2011/278 põhjendusest 32, et tootepõhiste võrdlusaluste kehtestamisel võetakse arvesse jääkgaaside energia tõhusat kasutamist ning jääkgaaside kasutamisega seotud heidet. Seepärast on võrdlusaluste toodete kindlaksmääramisel, mille tootmisel vabanevad jääkgaasid, võetud suurel määral arvesse nende jääkgaaside CO2-sisaldust.

49

Neil asjaoludel ei näi, et komisjoni oleks võrdlusaluste määramisel vastavalt direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikele 2 ületanud oma kaalutlusõiguse piire.

50

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et viienda küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis mõjutaks otsuse 2011/278 I lisa kehtivust.

51

Oma neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtul lahendada otsuse 2013/448 artikli 4 ja II lisa, millega määratakse kindlaks paranduskoefitsient, kehtivuse küsimus.

52

Selles osas tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kuna komisjon ei määranud saastekvootide aastast maksimumkogust kindlaks vastavalt direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 5 esimese lõigu punkti b nõuetele, on selle sättega vastuolus ka otsuse 2013/448 artiklis 4 ja II lisas kindlaks määratud paranduskoefitsient (kohtuotsus, 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 98).

53

Neil asjaoludel tuleb neljandale küsimusele vastata, et otsuse 2013/448 artikli 4 ja II lisa, millega määratakse kindlaks paranduskoefitsient, on kehtetud (kohtuotsus, 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 99).

54

Kohtuotsuse, 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt (C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311) punktist 111 ilmneb, et Euroopa Kohus piiras otsuse 2013/448 artikli 4 ja II lisa kehtetuse tuvastamise mõju, nii et esiteks on sellel tuvastusel mõju alles pärast kümne kuu möödumist käesoleva otsuse kuulutamisest, et võimaldada komisjonil teha vajalikud kohandused, ning teiseks ei saa kuni selle ajani vaidlustada kehtetute sätete alusel vastu võetud meetmeid.

55

Oma kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2003/87 artikli 10a lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab kodumajapidamistele eksporditava soojuse puhul tasuta saastekvoote mitte eraldada.

56

Käesoleva kohtuotsuse punktis 32 on meelde tuletatud, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule vajalik vastus, mis võimaldaks tal poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada.

57

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et kuues küsimus puudutab niisuguse ettevõtte olukorda, mis kütuse põletamisega soojendab valtspleki tootmiseks terasplaate. Soojus, mida ta saaks selle protsessi käigus taaskasutada, kantakse üle ettevõtte kahele teisele soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosale, millest üks ekspordib soojust kaugküttevõrku.

58

Sellest otsusest ilmneb veel, et vältimaks seda, et tasuta saastekvootide eraldamisel võetakse kütuse põletamisel vabanevat heitkogust teist korda arvesse tarbitud või eksporditud soojusena, tegi looduskaitseamet selle soojuse kohta järelduse soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosade varasema tootmistaseme alusel.

59

Selles kontekstis otsib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimusega sisuliselt vastust sellele, kas direktiivi 2003/87 artiklit 10a ja otsuse 2011/278 artikli 10 lõikeid 1–3 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et topelteraldamise vältimiseks võimaldavad need soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosale saastekvoote mitte eraldada, kui viimane ekspordib kodumajapidamistele kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosast taaskasutatud soojust.

60

Selles osas tuleb märkida, et direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 esimene lõik näeb ette, et komisjon peab võtma kogu liidus kohaldatavad ja täielikult ühtlustatud rakendusmeetmed saastekvootide tasuta eraldamiseks ühtlustatud viisil. Sama artikli lõikest 2 tuleneb, et komisjon määrab selle raames kindlaks konkreetse sektori või allsektori võrdlusalused.

61

Nagu ilmneb otsuse 2011/278 artikli 10 lõigetest 1 ja 2, arvutavad liikmesriigid esialgse aastase tasuta eraldatavate saastekvootide arvu, korrutades iga käitiseosa võrdlusaluse väärtuse asjaomase varasema tootmistasemega. Selleks peavad nad selle otsuse artikli 6 kohaselt eristama käitiseosad vastavalt nende tegevusele, et saaks määrata kindlaks, kas neil tuleb kohaldada tootepõhist, soojuspõhist või kütusepõhist võrdlusalust, või hoopis eritegurit protsessiheite käitiseosa puhul.

62

Selles osas tuleb märkida, et tootepõhise, soojuspõhise ja kütusepõhise võrdlusaluse ning protsessiheite käitiseosa määratlused on üksteist vastastikku välistavad, nagu ilmneb otsuse 2011/278 artikli 3 punktidest b, c, d ja h.

63

Nimelt näeb sama otsuse artikli 3 punkt b ette, et tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa on üksnes sellise toote tootmise sisend, väljund ja vastav heide, millele I lisas on kehtestatud võrdlusalus.

64

Otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c kohaselt on soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa sisend, väljund ja vastav heide, mida tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa ei hõlma ning mis on seotud sellise mõõdetava soojuse tootmisega või impordiga ELi süsteemi kuuluvast käitisest või muust üksusest. Seda soojust muu hulgas tarbitakse toodete tootmiseks või eksporditakse teise, ELi süsteemi välisesse käitisesse või muusse üksusesse, välja arvatud eksport elektri tootmiseks.

65

Mis puudutab kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosi, siis otsuse 2011/278 artikli 3 punkti d kohaselt on need sisend, väljund ja vastav heide, mida tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa ei hõlma ning mis on seotud kütust põletades toodetud mõõdetamatu soojusega, mida tarbitakse toodete tootmiseks või mehaanilise energia tootmiseks, mida ei kasutata elektri tootmiseks.

66

Mis puudutab nn protsessiheite käitiseosa, siis selle määratluse alla saab kuuluda üksnes teatavat tüüpi eriheite põlvkond, mida on nimetatud sama otsuse artikli 3 punkti h alapunktides i–vi.

67

Otsuse 2011/278 põhjenduse 12 kohaselt, kui käitis tekitas kasvuhoonegaaside heidet, millele on õigus saada tasuta saastekvoote, kuid tootepõhise võrdlusaluse arvutamine ei olnud võimalik, tuleks kõnealused saastekvoodid eraldada üldiste varuvariantide alusel. Selleks et kasvuhoonegaaside heidet võimalikult palju vähendada ning energiat võimalikult palju säästa vähemalt asjaomase tootmisprotsessi osades, on välja töötatud kolm hierarhiliselt järjestatud varuvarianti.

68

Nendest selgitustest lähtudes ilmneb selle otsuse artikli 3 punktides b, c, d ja h toodud määratluste koostoimest, et üksnes juhul, kui käitiseosa suhtes ei saa kohaldada tootepõhist võrdlusalust, tuleb tasuta saastekvoodid eraldada kolmest teisest variandist ühe, st soojuspõhise või kütusepõhise võrdlusaluse või protsessiheite alusel.

69

Samadest sätetest ilmneb veel, et kütuse põletamine ei tohi kaasa tuua mitme erineva võrdlusaluse kohaldamist, sest üks ja sama tegevus võib kuuluda vaid ühe käitiseosa kategooria alla, mis on ette nähtud otsuse 2011/278 artikli 3 punktides b, c, d ja h, kuna need kategooriad – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 62 on mainitud – on üksteist vastastikku välistavad. Mis tahes muu lähenemisviis oleks vastuolus heitkoguste topeltarvestamise ja kvootide topelteraldamise keeluga, mis on sätestatud mitmes selle otsuse sättes.

70

Nimelt, otsuse 2011/278 artikli 6 lõike 2 kohaselt ei või kõikide käitiseosade sisendi, väljundi ja heite summa ületada käitise sisendit, väljundit ja koguheidet. Lisaks näeb selle otsuse artikli 7 lõike 7 esimene lõik ette, et kasvuhoonegaase tekitavad käitajad peavad võrdlusandmete esitamisel tagama, et „käitiseosad ei kattuks ega toimuks topeltarvestust“. Sellele käitajate kohustusele vastab otsuse 2011/278 artikli 10 lõikes 8 sätestatud liikmesriikide kohustus tagada, et „ei arvestata heidet topelt“.

71

Seega, kui soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosade imporditud soojus on pärit küttepõhise võrdlusaluse käitiseosast, siis tuleb vältida selle soojuse tootmisega tegelikult seotud heitkoguste topeltarvestamist tasuta saastekvootide eraldamisel. Soojuse tootmisele küttepõhise võrdlusaluse kohaldamine ning sama soojuse tarbimisele soojuspõhise võrdlusaluse kohaldamine toob kaasa topeltarvestamise, mis on vastuolus käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis loetletud õigusnormidega.

72

Otsuse 2011/278 niisugust tõlgendamist kinnitavad ka konkreetsed põlemisprotsessis tekkivate heitkoguste seire-eeskirjad, mis sisalduvad määruse nr 601/2012 IV lisa punktis 1, A, ja millest ilmneb muu hulgas, et „[k]äitaja ei arva näitajate hulka soojuse või elektri tootmisel tekkinud heidet, mis imporditakse importivasse käitisesse teistest käitistest “.

73

Selline tõlgendus vastab ka direktiivi 2003/87 põhieesmärgile kaitsta keskkonda kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise läbi (vt kohtuotsus, 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 79) ning eesmärgile, mis on kirjas otsuse 2011/278 põhjenduses 18, mis kohustab liikmesriike tagama, et ei toimuks topeltarvestust ega topelteraldamist, vältimaks konkurentsimoonutusi ja tagamaks CO2-turu nõuetekohane toimimine.

74

Lisaks ei sisalda direktiivi 2003/87 artikkel 10a ühtki märget, mis võimaldaks järeldada, et heitkoguste topeltarvestamist keelav õigusnorm on selle sättega vastuolus. Eelkõige asjaolu, et selle artikli lõige 4 näeb ette kaugkütte tarbeks soojuse tootmisega seotud heitkoguste eest tasuta saastekvootide eraldamise, ei võimalda seda järeldust kõigutada. Nimelt ei määra see artikkel kindlaks eraldatavate saastekvootide kogust ega nõua, et mõne teise käitiseosa raames juba kaetud heitkogused tooksid kaasa eksporditavale soojusele saastekvootide topelteraldamise.

75

Seda järeldust ei kummuta ka selgitused, mis on esitatud dokumendis „Guidance Document no 6 on the harmonized free allocation methodology for the EU-ETS post 2012 Cross-Boundary Heat Flows“, mille komisjon avaldas oma veebilehel. Nimelt, vastavalt selles dokumendis sisalduvale sõnaselgele seisukohale, ei ole see õiguslikult siduv ega kajasta komisjoni ametlikku seisukohta. Lisaks, kuigi on tõsi, nagu ka selles dokumendis on märgitud, et ei direktiiv 2003/87 ega otsus 2011/278 näe ette konkreetseid reegleid tasuta saastekvootide eraldamiseks soojuse tarbimise eest selle soojuse allikast lähtuvalt, ei tulene sellest ka seda, et saastekvootide topelteraldamine soojuse tootmise ja tarbimise eest oleks lubatud.

76

Mis puudutab otsuse 2011/278 artikli 10 lõikes 3 sätestatud reeglit, siis on selle eesmärk kohandada kodumajapidamistele eksporditava soojuse eest tasuta saastekvootide eraldamist, juhul kui soojuspõhise võrdlusaluse põhjal kindlaksmääratud saastekvootide kogus on väiksem kui selle soojuse tootmisega seotud varasema heitkoguse keskmine väärtus.

77

Sellegipoolest saab soojuse tootmisega seotud varasemate heitkoguste keskmise väärtuse hulka arvestada muude heitkogustena üksnes neid, mis on arvesse võetud asjaomase käitiseosa varasemale tegevusele soojuspõhise võrdlusaluse kohaldamisel, mis välistab selle, et selles raamistikus võetakse arvesse kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa varasema tegevusega seotud heitkoguseid.

78

Selline otsuse 2011/278 artikli 10 lõike 3 tõlgendus tuleneb heitkoguste topeltarvestamise ja saastekvootide topelteraldamise keelust, millega on vastuolus – nagu ilmneb ka käesoleva kohtuotsuse punktidest 70 ja 71 – see, kui soojuse tootmisega seotud heitkogused võetakse arvesse kahel korral, st tasuta saastekvootide eraldamisel ühelt poolt soojust tootvale käitisele ja teiselt poolt seda soojust tarbivale või eksportivale käitisele. Seega, kuivõrd kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosast eksporditud soojus ei kuulu soojuspõhise võrdlusaluse käitisosa varasema tegevuse hulka, ei saa selle viimase käitiseosa varasemate heitkoguste keskmist väärtust määrata kindlaks selle soojuse tootmisega seotud heitkogustest lähtudes.

79

Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 71 ja 76–78 toodud järeldusi tuleb nentida, et ei ole välistatud, et heitkoguste topeltarvestamise keelu rakendamine võib tuua kaasa selle, et saastekvootide eraldamiseks pädev liikmesriigi ametiasutus ei eralda saastekvoote kodumajapidamistele eksporditud soojuse eest.

80

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kuuendale küsimusele vastata, et direktiivi 2003/87 artiklit 10a ja otsuse 2011/278 artikli 10 lõikeid 1–3 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et topelteraldamise vältimiseks võimaldavad need soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosale saastekvoote mitte eraldada, kui viimane ekspordib kodumajapidamistele kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosast taaskasutatud soojust.

81

Oma kümnenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas otsuse 2011/278 artikli 10 lõiget 8 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui tasuta saastekvoodid eraldatakse käitajale kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosas toodetud soojuse tarbimiseks soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosas.

82

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 70 on juba sedastatud, on liikmesriigid nimetatud otsuse artikli 10 lõike 8 alusel kohustatud tagama, et „ei arvestata heidet topelt“.

83

Selles osas ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 71, et kui soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosade imporditud soojus on pärit küttepõhise võrdlusaluse käitiseosast, siis tuleb vältida selle soojuse tootmisega tegelikult seotud heitkoguste topeltarvestamist tasuta saastekvootide eraldamisel. Soojuse tootmisele küttepõhise võrdlusaluse kohaldamine ning sama soojuse tarbimisele soojuspõhise võrdlusaluse kohaldamine toob kaasa niisuguse topeltarvestamise, mis on keelatud.

84

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kümnendale küsimusele vastata, et otsuse 2011/278 artikli 10 lõiget 8 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui tasuta saastekvoodid eraldatakse käitajale kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosas arvesse võetud soojuse tarbimiseks soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosas.

85

Võttes arvesse kuuendale ja kümnendale küsimusele antud vastust, ei ole üheteistkümnendale ja kaheteistkümnendale küsimusele vaja vastata.

86

Oma seitsmenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tasuta saastekvootide taotlemisel on otsuse 2011/278 IV lisaga kooskõlas see, nagu looduskaitseamet on teinud, kui kõik kodumajapidamistele tarnitava soojuse tootmisel tekkivad kasvuhoonegaaside heitkogused jäetakse deklareerimata?

87

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et seitsmes eelotsuse küsimus langeb samasse faktilisse konteksti kui kuues, nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 57 ja 58 on kirjeldatud.

88

Lisaks näeb otsuse 2011/278 artikli 7 lõige 1 ette liikmesriikide kohustuse koguda direktiivi 2003/87 artikli 10a kohastele tasuta saastekvootide eraldamise tingimustele vastavatelt käitajalt „kõikide [selle otsuse] IV lisas loetletud parameetritega seotud kogu asjakohase teabe ja andmed“. Nende parameetrite seas on muu hulgas „tarbitud mõõdetav soojus“ ja „kasvuhoonegaaside koguheide“. Vastavalt otsuse 2011/278 artikli 7 lõikele 9 tehakse need andmed komisjonile kättesaadavaks, kui komisjon selleks soovi avaldab.

89

Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma seitsmenda küsimusega sisuliselt teada, kas selle otsuse artiklit 7 ja IV lisa tuleb tõlgendada nii, et need võimaldavad liikmesriigil topeltarvestamise vältimiseks jätta nendes sätetes viidatud andmete kogumisel arvesse võtmata soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosast kodumajapidamistele eksporditud soojuse tootmisega seotud koguheidet.

90

Nende andmete kogumisel peavad liikmesriigid vastavalt otsuse 2011/278 artikli 7 lõikele 7 tagama, et „käitiseosad ei kattuks ega toimuks topeltarvestust“. Sellest järeldub, et heitkoguste topeltarvestamise korral on pädevatel ametiasutustel õigus nõuda, et andmed, mida käitajad neile esitavad, oleksid parandatud.

91

See reegel ei ole vastuolus otsuse 2011/278 IV lisaga. Nimelt sisaldab see lisa üksnes nimekirja, mis näeb üksikasjalikult ette miinimumteabe, mida asjaomased käitajad liikmesriikidele selle otsuse artikli 7 kohaselt edastavad.

92

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb seitsmendale küsimusele vastata, et otsuse 2011/278 artiklit 7 ja IV lisa tuleb tõlgendada nii, et need võimaldavad liikmesriigil topeltarvestamise vältimiseks jätta nendes sätetes viidatud andmete kogumisel arvesse võtmata soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosast kodumajapidamistele eksporditud soojuse tootmisega seotud koguheidet.

93

Oma kaheksanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikeid 1 ja 4 ning otsuse 2011/278 artikli 10 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et need võimaldavad täiendavaid tasuta saastekvoote mitte eraldada fossiilkütuste kasutamisel tekkivatele heitkogustele, mis ületavad kodumajapidamistele tarnitavale soojusele eraldatud saastekvoote.

94

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et kaheksas eelotsuse küsimus puudutab olukorda ühes ettevõttes, st SSAB EMEA ABs, mis tarnib soojust eraisikuid teenindavasse kaugküttevõrku. Seda soojust toodetakse kuummetalli tootmisel vabanevate jääkgaaside põletamisel.

95

Eksporditava soojuse osas kohaldas looduskaitseamet tasuta saastekvootide koguse kindlaksmääramiseks soojuspõhist võrdlusalust. Ta ei eraldanud rohkem saastekvoote kui see võrdlusalus võimaldas, sest ta leidis, et jääkgaaside puhul on küttepõhise võrdlusalusega kindlaksmääratud väärtust ületavad heitkogused omistatavad nende gaaside tootjale. Kuummetalli võrdlusalus võttis neid heitkoguseid arvesse.

96

Kõike eeltoodut ning käesoleva kohtuotsuse punkti 76 arvesse võttes soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikeid 1 ja 4 ning otsuse 2011/278 artikli 10 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui täiendavaid saastekvoote ei eraldata heitkoguste eest, mis on seotud mõõdetava soojuse tootmisega jääkgaaside põletamise teel, mis vabanevad kuummetalli võrdlusaluse käitisest, kui soojuspõhise võrdlusaluse põhjal kindlaks määratud saastekvootide kogus on väiksem kui selle soojuse tootmisega seotud varasemate heitkoguste keskmine väärtus.

97

Tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba sedastanud, et otsuse 2011/278 põhjendusest 32 tuleneb, et komisjon võttis direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 kolmanda lõigu kohaselt arvesse heitkoguseid, mis on seotud jääkgaaside energia tõhusa taaskasutamisega. Komisjon kohandas selleks teatavaid tootepõhiseid võrdlusaluseid eeskätt koksi, vedela malmi ja paagutatud maagi osas. Seega soovib ta stimuleerida ettevõtjaid selliste toodete valmistamisel tekkinud jääkgaase taaskasutama või müüma. Lisaks tuleneb samast põhjendusest ühelt poolt, et nende taaskasutamine tööstuskäitise teises tootmisprotsessis annab põhimõtteliselt õiguse saada täiendavaid tasuta saastekvoote soojus- või kütusepõhise võrdlusaluse põhjal, ja teiselt poolt võimaldab nende müük jääkgaaside tootjal saastekvoote säästa (vt selle kohta kohtuotsus, 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 73).

98

Nende põhjenduste kohaselt, vastavalt otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c teisele taandele ja artikli 10 lõike 2 punktile b, võimaldab kaugküttevõrgu toiteks jääkgaaside põletamine eraldada tasuta saastekvoote soojuspõhise võrdlusaluse põhjal.

99

See reegel ei ole vastuolus heitkoguste topeltarvestamise ja saastekvootide topelteraldamise keeluga.

100

Nimelt, kuigi kuummetalli võrdlusaluse puhul võetakse teataval määral arvesse jääkgaaside põletamist, ei ole soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosas nende tegelikul põletamisel vabanev heitkogus põhimõtteliselt omistatav kuummetalli võrdlusaluse käitiseosa varasemale tegevusele. Nagu ilmneb otsuse 2011/278 artikli 3 punktis b esitatud määratlusest, on tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa üksnes „sellise toote tootmise sisend, väljund ja vastav heide, millele [selle otsuse] I lisas on kehtestatud võrdlusalus“. Nii ei ole see heitkoguste puhul, mis on seotud jääkgaaside põletamisega soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosana kvalifitseeritavas käitises otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c tähenduses.

101

Seega, vastupidi küttepõhise võrdlusaluse käitiseosas toodetud soojuse taaskasutamisele on soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosas jääkgaaside põletamine konkreetne tootmisprotsess, mille käigus need gaasid vabanevad.

102

Otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c teise taande ja artikli 10 lõike 2 punkti b niisugune tõlgendamine vastab direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 eesmärgile innustada kasvuhoonegaaside vähendamist, parandades energiatõhusust tõhusate tehnikate kasutamise kaudu, mille hulka kuulub muu hulgas tõhus jääkgaaside energia taaskasutamine.

103

Mis puudutab otsuse 2011/278 artikli 10 lõike 3 kohaldamist, siis tuleb märkida, et kui heitkoguste topeltarvestamise ja saastekvootide topelteraldamise keelust peetakse kinni, võib soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa eraldada täiendavaid saastekvoote, kui selle sätte kohaldamise tingimused on täidetud.

104

Sellest tulenevalt näitavad käesoleva kohtuasja raames Saksamaa valitsuse esitatud seisukohad ning looduskaitseameti selgitused, mis on välja toodud eelotsusetaotluses, et kuummetalli võrdlusalus hõlmab jääkgaaside põlemisel vabanevaid heitkoguseid maagaasi põlemisest tulenevaid heitkoguseid ületavas osas.

105

Selles osas tuleneb dokumendist „Guidance Document no 8 on the harmonized free allocation methodology for the EU-ETS post 2012, Waste gases and process emissions sub-installation“, mis avaldati komisjoni veebilehel, et tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa piires vabanevate jääkgaaside puhul hõlmab see võrdlusalus jääkgaaside tootmise ja ohutus-tõrvikpõletamisega seotud heitkoguste eest saastekvootide eraldamist. Sama dokumendi kohaselt võetakse jääkgaaside tootmisega seotud heitkoguste eest saastekvootide eraldamisel arvesse heitkoguseid, mis ületavad maagaasi põlemisel vabanevaid heitkoguseid.

106

Kuivõrd kuummetalli võrdlusaluse puhul võetakse seega tegelikult arvesse jääkgaaside põletamisega seotud heitkoguseid, siis käesoleval juhul on otsuse 2011/278 artikli 10 lõike 3 alusel heitkoguste topeltarvestamise ja saastekvootide topelteraldamise keeluga vastuolus täiendavad saastekvoodid kodumajapidamistele eksporditava mõõdetava soojuse eest, kuna soojuspõhise võrdlusaluse põhjal kindlaks määratud saastekvootide kogus on väiksem kui selle soojuse tootmisega seotud varasemate heitkoguste keskmine väärtus.

107

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb kaheksandale küsimusele vastata, et direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikeid 1 ja 4 ning otsuse 2011/278 artikli 10 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et need võimaldavad mitte eraldada täiendavaid saastekvoote heitkoguste eest, mis on seotud mõõdetava soojuse tootmisega jääkgaaside põletamise teel, mis vabanevad kuummetalli võrdlusaluse käitisest, kui soojuspõhise võrdlusaluse põhjal kindlaks määratud saastekvootide kogus on väiksem kui selle soojuse tootmisega seotud varasemate heitkoguste keskmine väärtus.

108

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et üheksas eelotsuse küsimus langeb samasse faktilisse konteksti kui kaheksas, nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 94 ja 95 on kirjeldatud.

109

Lisaks on käesoleva kohtuotsuse punktis 88 sedastatud, et otsuse 2011/278 artikli 7 lõige 1 näeb ette liikmesriikide kohustuse koguda direktiivi 2003/87 artikli 10a kohastele tasuta saastekvootide eraldamise tingimustele vastavatelt käitajalt „kõikide [selle otsuse] IV lisas loetletud parameetritega seotud kogu asjakohase teabe ja andmed“. Nende parameetrite seas on muu hulgas „tarbitud mõõdetav soojus“ ja „kasvuhoonegaaside koguheide“. Vastavalt otsuse 2011/278 artikli 7 lõikele 9 tehakse need andmed komisjonile kättesaadavaks, kui komisjon selleks soovi avaldab.

110

Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma üheksanda küsimusega sisuliselt teada, kas selle otsuse artiklit 7 ja IV lisa tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik nendes sätetes viidatud andmete kogumisel kohandab sellele riigile edastatud arve selliselt, et soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosas jääkgaaside põletamisest pärineva kasvuhoonegaasi heitkogused on samaväärsed maagaasi põletamisel vabanevate heitkogustega.

111

Seega, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 90 on märgitud, peavad liikmesriigid otsuse 2011/278 artikli 7 lõikes 7 ja IV lisas viidatud andmete kogumisel vastavalt otsuse 2011/278 artikli 7 lõikele 7 tagama, et „käitiseosad ei kattuks ega toimuks topeltarvestust“. Sellest järeldub, et heitkoguste topeltarvestamise korral on pädevatel ametiasutustel õigus nõuda, et andmed, mida käitajad neile esitavad, oleksid parandatud.

112

Selles osas on käesoleva kohtuotsuse punktis 105 sedastatud, et dokumendist „Guidance Document no 8 on the harmonized free allocation methodology for the EU-ETS post 2012, Waste gases and process emissions sub-installation“ tuleneb, et tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa piires vabanevate jääkgaaside puhul hõlmab see võrdlusalus eelkõige jääkgaaside tootmisega seotud heitkoguste eest saastekvootide eraldamist, ning et nende heitkoguste eest saastekvootide eraldamiseks võetakse arvesse heitkoguseid, mis ületavad maagaasi põletamisel vabanevaid heitkoguseid.

113

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb üheksandale küsimusele vastata, et otsuse 2011/278 artiklit 7 ja IV lisa tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik nendes sätetes viidatud andmete kogumisel kohandab sellele riigile edastatud arve selliselt, et soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosas jääkgaaside põletamisest pärineva kasvuhoonegaasi heitkogused on samaväärsed maagaasi põletamisel vabanevate heitkogustega niivõrd, kuivõrd tootepõhine võrdlusalus võtab arvesse jääkgaaside tootmisega seotud heitkoguseid.

114

Oma neljateistkümnenda ja kuueteistkümnenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c tuleb tõlgendada nii, et mõiste „soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa“ hõlmab saastekvootidega kauplemise süsteemiga hõlmatud käitisest pärineva mõõdetava soojuse eksportimist auruvõrku.

115

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et need küsimused puudutavad auruvõrku toitvat koostootmisjaama. Sellega on ühendatud kolm tarbijat, sealhulgas on rafineerimistehas, mis tarbib ligikaudu 90% võrgus jaotatud aurust. Looduskaitseamet leidis, et see jaotusvõrk on tegelikult rafineerimistehase lahutamatu osa ning seda ei saa käsitada soojuse edasimüüjana. Seega keeldus see amet otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c kohaselt koostootmisjaamale saastekvoote eraldamast.

116

Selles osas on käesoleva kohtuotsuse punktis 64 märgitud, et otsuse 2011/278 artikli 3 punkt c määratleb soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa nii, et see on sisend, väljund ja vastav heide, mida tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa ei hõlma ning mis on seotud sellise mõõdetava soojuse tootmisega või impordiga ELi süsteemi kuuluvast käitisest või muust üksusest. Seda soojust tuleb muu hulgas tarbida toodete tootmiseks või eksportida teise, ELi süsteemi välisesse käitisesse või muusse üksusesse, välja arvatud eksport elektri tootmiseks.

117

Sellest määratlusest tuleneb, et käitis, mis ekspordib enda toodetud soojust, saab taotleda saastekvootide eraldamist selle soojuse eest üksnes juhul, kui ta ekspordib seda „ELi süsteemi välisesse käitisesse või muusse üksusesse“. Seevastu on tal õigus selle soojuse eest eraldatavatele saastekvootidele juhul, kui ta edastab selle mõnda teise saastekvootidega kauplemise süsteemiga hõlmatud käitisesse.

118

Selles järeldub, et soojuse edasimüüjat, kes ei tarbi soojust, mida ta impordib, vaid edastab selle teistele käitistele või üksustele, olgu need siis saastekvootidega kauplemise süsteemiga hõlmatud või mitte, tuleb käsitada kui „ELi süsteemi välist käitist või muud üksust“ otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c tähenduses.

119

Igal juhul, kui jaotusvõrk on tegelikkuses lahutamatu osa mõne direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti e tähenduses käitisest, mis kuulub saastekvootidega kauplemise süsteemi alla, ei saa seda võrku käsitada kui „ELi süsteemi välist käitist või muud üksust“ otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c tähenduses. Seega, kui soojatootja edastab soojust niisugusesse võrku, tarnib ta seda saastekvootidega kauplemise süsteemiga hõlmatud käitisesse.

120

Sama kehtib ka juhul, kui selle soojuse tootja ja tarbija vahel on soojavarustuse leping, sest niisugusel juhul ei tarnita seda „ELi süsteemi välisesse käitisesse või muusse üksusesse“.

121

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes hinnata põhikohtuasja asjaolusid, et määrata kindlaks, kas kõnealune koostootmisjaam eksportis soojust „ELi süsteemi välisesse käitisesse või muusse üksusesse“ otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c tähenduses. Viieteistkümnenda küsimuse raames nimetatud asjaolud ei ole siinkohal olulised.

122

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb neljateistkümnendale ja kuueteistkümnendale küsimusele vastata, et otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c tuleb tõlgendada nii, et mõiste „soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa“ hõlmab saastekvootidega kauplemise süsteemiga hõlmatud käitisest pärineva mõõdetava soojuse eksportimist auruvõrku, kui viimast saab kvalifitseerida kui „ELi süsteemi välist käitist või muud üksust“.

123

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: