1

Oma apellatsioonkaebustes, mille Konstantinos Mallis ja Elli Konstantinou Malli esitasid kohtuasjas C‑105/15 P, Tameio Pronoias Prosopikou Trapezis Kyprou kohtuasjas C‑106/15 P, Petros Chatzithoma ja Elenitsa Chatzithoma kohtuasjas C‑107/15 P, Lella Chatziioannou kohtuasjas C‑108/15 P ja Marinos Nikolaou kohtuasjas C‑109/15 P, paluvad apellandid, et tühistataks Euroopa Liidu Üldkohtu 16. oktoobri 2014. aasta kohtumäärused Mallis ja Malli vs. komisjon ja EKP (T‑327/13, EU:T:2014:909), Tameio Pronoias Prosopikou Trapezis Kyprou vs. komisjon ja EKP (T‑328/13, EU:T:2014:906), Chatzithoma vs. komisjon ja EKP (T‑329/13, EU:T:2014:908), Chatziioannou vs. komisjon ja EKP (T‑330/13, EU:T:2014:904) ning Nikolaou vs. komisjon ja EKP (T‑331/13, EU:T:2014:905) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtumäärused“), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende tühistamishagid eurorühma 25. märtsi 2013. aasta avalduse peale, mis käsitles konkreetselt Küprose Vabariigi pangandussektori restruktureerimist (edaspidi „vaidlusalune avaldus“).

2

2. veebruaril 2012 sõlmiti Brüsselis (Belgia) Belgia Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Eesti Vabariigi, Iirimaa, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Itaalia Vabariigi, Küprose Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Malta, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping (edaspidi „ESMi asutamisleping“). See asutamisleping jõustus 27. septembril 2012.

3

ESMi asutamislepingu põhjendus 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Euroopa Ülemkogu leppis 17. detsembril 2010 kokku, et euroala liikmesriigid peaksid looma alalise stabiilsusmehhanismi. Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) hakkab täitma Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi (EFSM) praeguseid ülesandeid, andes vajaduse korral euroala liikmesriikidele finantsabi.“

4

Vastavalt selle asutamislepingu artiklitele 1 ja 2 ning artikli 32 lõikele 2 asutavad lepinguosalised, st liikmesriigid, mille rahaühik on euro, omavahel rahvusvahelise finantseerimisasutuse ESM, millel on juriidilise isiku staatus.

5

Selle asutamislepingu artikkel 3 kirjeldab lepingu eesmärki järgmiselt:

„ESMi eesmärk on mobiliseerida vahendeid ja anda rangetel tingimustel, mis on asjakohased asjaomase finantsabi andmise vahendi puhul, stabiilsustoetust ESMi liikmetele, kes on tõsistes rahalistes raskustes või kellel on oht sellistesse raskustesse sattuda, kui see on hädavajalik kogu euroala ja selle liikmesriikide finantsstabiilsuse tagamiseks. Sellega seoses on ESMil õigus kaasata vahendeid, andes välja finantsinstrumente või sõlmides ESMi liikmetega, finantseerimisasutustega või kolmandate isikutega rahalisi või muid kokkuleppeid või tehinguid.“

6

ESMi asutamislepingu artikli 4 lõiked 1, 3 ja lõike 4 esimene lõik sätestavad:

„1.   ESMil on juhatajate nõukogu ja direktorite nõukogu, samuti tegevdirektor ja teised vajalikuks peetavad töötajad.

[...]

3.   Otsuse vastuvõtmiseks vastastikusel kokkuleppel on vaja hääletamisel osalevate liikmete ühehäälset heakskiitu. Hääletamisest hoidumine ei takista vastastikusel kokkuleppel tehtavate otsuste vastuvõtmist.

4.   Erandina lõikest 3 kasutatakse hääletamiseks kiirmenetlust, kui komisjon ja [Euroopa Keskpank („EKP“)] on mõlemad seisukohal, et artiklites 13 kuni 18 määratletud finantsabi andmiseks või rakendamiseks vajaliku otsuse kiirkorras vastu võtmata jätmine ohustaks olulisel määral euroala majanduslikku ja finantsilist jätkusuutlikust. [...]“

7

Nimetatud asutamislepingu artikkel 12 määratleb stabiilsustoetuse andmise põhimõtted ja selle lõige 1 sätestab:

„ESM võib anda oma liikmele stabiilsustoetust rangetel tingimustel, mis on asjakohased asjaomase finantsabi andmise vahendi puhul, kui see on hädavajalik kogu euroala ja selle liikmesriikide finantsstabiilsuse tagamiseks. Need tingimused võivad hõlmata eri tingimusi alates makromajanduslikust kohandamisprogrammist kuni abi saamise eelnevalt kehtestatud tingimuste pideva järgimiseni.“

8

ESMi liikmele stabiilsustoetuse andmise korda on kirjeldatud ESMi asutamislepingu artiklis 13 järgmiselt:

„1.   ESMi liige võib esitada stabiilsustoetuse taotluse juhatajate nõukogu esimehele. Sellises taotluses märgitakse kavandatav(ad) finantsabi vahend(id). Pärast sellise taotluse saamist volitab juhatajate nõukogu esimees Euroopa Komisjoni, kes tegutseb koostöös EKPga, täitma järgmisi ülesandeid:

2.   ESMi liikme taotluse ja lõikes 1 osutatud hindamise alusel võib juhatajate nõukogu põhimõtteliselt otsustada anda asjaomasele ESMi liikmele stabiilsustoetust finantsabi vormis.

3.   Kui lõike 2 kohane otsus võetakse vastu, volitab juhatajate nõukogu Euroopa Komisjoni pidama (koostöös EKPga ja võimaluse korral koos IMFiga) asjaomase ESMi liikmega läbirääkimisi vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimiseks, millega määratakse üksikasjalikult kindlaks finantsabiga seotud tingimused. Vastastikuse mõistmise memorandumi sisu vastab asjaomaste puuduste tõsidusele ja finantsabi andmise vahendile. Samal ajal koostab ESMi tegevdirektor finantsabi andmise lepingu ettepaneku (mis hõlmab finants- ja muid tingimusi ning vahendite valikut), mis esitatakse vastuvõtmiseks juhatajate nõukogule.

Vastastikuse mõistmise memorandum on täielikult kooskõlas ELi toimimise lepinguga ette nähtud majanduspoliitika koordineerimise meetmetega, eelkõige Euroopa Liidu õigusaktidega, sealhulgas asjaomasele ESMi liikmele adresseeritud arvamuse, hoiatuse, soovituse või otsusega.

4.   Euroopa Komisjon kirjutab ESMi nimel alla vastastikuse mõistmise memorandumile, tingimusel, et eelnevalt on täidetud lõikes 3 sätestatud tingimused ja memorandumi on eelnevalt heaks kiitnud juhatajate nõukogu.

5.   Juhatajate nõukogu kiidab heaks finantsabi andmise lepingu, milles on üksikasjalikult sätestatud antava stabiilsustoetuse finantsaspektid ja vajaduse korral abi esimese osa väljamaksmise kord.

[...]

7.   Euroopa Komisjon (koostöös EKPga ja võimaluse korral koos IMFiga) kontrollib finantsabiga seotud tingimuste täitmist.“

9

Vaidlusaluses avalduses märkis eurorühm, et ta on jõudnud Küprose ametiasutustega kokkuleppele tulevase makromajandusliku kohandamisprogrammi põhitingimustes, mida toetavad kõik liikmesriigid, mille rahaühik on euro, ja ka komisjon, EKP ning IMF. Lisaks väljendas eurorühm rahulolu selle avalduse lisas nimetatud rahandussektori restruktureerimiskavade suhtes.

10

22. märtsi 2013. aasta krediidiasutuste ja muude asutuste saneerimise seaduse (o peri exiyiansis pistotikon kai allon idrimaton nomos; EE, lisa I (I), nr 4379, 22.3.2013; edaspidi „22. märtsi 2013. aasta seadus“) § 3 lõike 1 ja § 5 lõike 1 kohaselt pidi selles seaduses määratletud asutuste saneerimise läbi viima Küprose Keskpank (Kentriki Trapeza tis Kyprou; edaspidi „KKP“) koos rahandusministeeriumiga (Ypourgeio Oikonomikon). Selleks nägi 22. märtsi 2013. aasta seaduse § 12 lõige 1 ette esiteks, et KKP võib dekreediga restruktureerida kriisilahendusmenetluses oleva asutuse võlad ja kohustused muu hulgas aktsiakapitali või mis tahes olemasolevate või tulevaste selle asutuse suhtes esinevate nõuete summa vähendamise, muutmise, järjekohtade muutmise või uuendamise teel või võlakirjade omakapitaliks konverteerimise teel. Teiseks näeb see paragrahv ette, et meetmed ei hõlma „tagatud hoiuseid“22. märtsi 2013. aasta seaduse § 2 viienda lõigu tähenduses. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tegemist on hoiustega alla 100000 euro.

11

2013. aasta dekreet saneerimise kohta Trapeza Kyprou Dimosia Etaira Ltd omavahenditest, õigustloov haldusakt nr 103, (to peri diasosis me idia mesa tis Trapezas Kyprou Dimosias Etaireia Ltd Diatagma tou 2013, Kanonistiki Dioikitiki Praxi No. 103; EE, lisa III(I), nr 4645, 29.3.2013, lk 769; edaspidi „dekreet nr 103“) näeb ette Trapeza Kyprou Dimosia Etaireia Ltd (edaspidi „Bank of Cyprus“) rekapitaliseerimise muu hulgas tagamata hoiuste omanike, aktsionäride ja võlakirjade omanike arvel, et see pank saaks jätkata pangateenuste pakkumist. Nii konverteeriti tagamata hoiused Bank of Cypruse aktsiateks (37,5% igast tagamata hoiusest), Bank of Cypruse poolt aktsiateks või hoiusteks konverteeritavateks võlakirjadeks (22,5% igast tagamata hoiusest) ja KKP poolt hoiusteks konverteeritavateks võlakirjadeks (40% igast tagamata hoiusest). See dekreet jõustus selle punkti 10 kohasELT 29. märtsil 2013 kl 6.00.

12

2013. aasta dekreedi Cyprus Popular Bank Public Co. Ltd (edaspidi „Cyprus Popular Bank“) teatud ettevõtete müügi kohta, õigustloov haldusakt nr 104, (to Peri tis Polisis Orismenon Ergasion tis Cyprus Popular Bank Public Co. Ltd Diatagma tou 2013, Kanonistiki Dioikitiki Praxi No. 104; EE, lisa III(I), nr 4645, 29.3.2013, lk 781; edaspidi „dekreet nr 104“) punktide 2 ja 5 sätted näevad koosmõjus ette, et 29. märtsil 2013 kl 6.10 lähevad Bank of Cyprusele üle Cyprus Popular Banki teatud vara ja kohustused, sealhulgas hoiused alla 100000 euro. Üle 100 000‑eurosed hoiused jäid Cyprus Popular Bankile, oodates tema likvideerimist.

13

2012. aasta esimestel kuudel sattusid teatavad Küprosel asutatud pangad, sealhulgas Cyprus Popular Bank ja Bank of Cyprus rahalistesse raskustesse. Küprose Vabariik otsustas, et need on vaja rekapitaliseerida ning esitas selle kohta eurorühma esimehele taotluse finantsabi saamiseks EFSFist või ESMist.

14

27. juuni 2012. aasta avalduses märkis eurorühm, et taotletud finantsabi annab kas EFSF või ESM makromajandusliku kohandamisprogrammi raames, mis nähakse täpsemalt ette vastastikuse mõistmise memorandumis, mille läbirääkimisi viivad läbi ühelt poolt Euroopa Komisjon koos EKP ja IMFiga ning teiselt poolt Küprose ametiasutused.

15

Küprose Vabariik ja muud liikmesriigid, mille rahaühik on euro, jõudsid 2013. aasta märtsis vastastikuse mõistmise memorandumi eelnõu suhtes poliitilise kokkuleppeni. 16. märtsi 2013. aasta avaldusega väljendas eurorühm selle kokkuleppe suhtes rahulolu, tõstes esile osasid kavandatavaid kohandusmeetmeid, sealhulgas loodavat maksu pangahoiustelt. Eurorühm märkis, et konteksti arvestades on niisuguse rahalise abi andmine, mis võib tagada Küprose Vabariigi ja euroala finantsstabiilsuse, põhimõtteliselt õigustatud, ning kutsus asjassepuutuvaid pooli üles käimasolevaid läbirääkimisi kiirendama.

16

18. märtsil 2013 andis Küprose Vabariik korralduse pangad 19. ja 20. märtsil 2013 sulgeda. Sama päeva avalduses märkis eurorühma esimees, et Küprose pangandussektori elujõulisuse taastamiseks ja järelikult ka Küprose finantsstabiilsuse tagamiseks kasutatakse pangahoiuste maksu koos taotletud finantsabiga. Kuid samuti märgiti, et eurorühma arvates tuleks väikehoiustajaid kohelda erinevalt suurhoiustajatest, toonitades alla 100000 euro suuruste hoiuste täieliku tagamise olulisust. Lõpuks kutsus eurorühma esimees eurorühma nimel Küprose ametiasutusi ja parlamenti üles kiiresti kokkulepitud meetmeid rakendama.

17

Küprose ametiasutused otsustasid pikendada pankade kinnioleku aega kuni 28. märtsini 2013, et vältida massilist raha väljavõtmist kassadest.

18

19. märtsil 2013 lükkas Küprose parlament tagasi Küprose valitsuse seaduseelnõu kõigile Küprose pangahoiustele kohaldatava maksu loomise kohta. Seejärel võttis parlament vastu 22. märtsi 2013. aasta seaduse.

19

25. märtsil 2013 tegi eurorühm vaidlusaluse avalduse. Samal päeval algatas KKP president Bank of Cypruse ja Cyprus Popular Banki suhtes saneerimismenetluse. Selleks avaldati 22. märtsi 2013. aasta seaduse alusel 29. märtsil 2013 dekreedid nr 103 ja 104. Komisjon alustas Küprose ametiasutusega uut arutelu vastastikuse mõistmise memorandumi lõpuleviimiseks.

20

24. aprilli 2013. aasta koosolekul ESMi juhatajate nõukogu:

21

Vastastikuse mõistmise protokollile kirjutasid 26. aprillil 2013 alla Küprose Vabariigi rahandusminister, KKP esimees ja ESMi nimel komisjoni asepresident O. Rehn.

22

8. mail 2013 kiitis ESMi direktorite nõukogu heaks finantsabi andmise lepingu ja ettepaneku Küprose Vabariigile antava abi esimese osamakse tegemise korra kohta. See osamakse jagunes kaheks, umbes 2 ja 1 miljardiliseks makseks, mis maksti välja vastavalt 13. mail 2013 ja 26. juunil 2013. Abi teine osamakse summas 1,5 miljardit eurot maksti välja 27. septembril 2013.

23

Üldkohtu kantseleisse 4. juunil 2013 esitatud viies hagis palusid hagejad Üldkohtul:

24

Üldkohtu kantseleile vastavalt 1. ja 9. oktoobril 2013 esitatud eraldi dokumentidega esitasid komisjon ja EKP Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra, mida viimati muudeti 19. juunil 2013, artikli 114 alusel vastuvõetamatuse vastuväited. Nad palusid Üldkohtul:

25

Vaidlustatud kohtumäärustes jättis Üldkohus hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

26

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

27

Komisjon ja EKP paluvad Euroopa Kohtul:

28

Euroopa Kohtu presidendi 21. augusti 2015. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑105/15–C‑109/15 P suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

29

Oma apellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitavad apellandid kolm väidet, millega nad soovivad tõendada, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja oma põhjendamiskohustust tuvastades, et vaidlusalune avaldus ei ole nende suhtes akt, mille tühistamist saab nõuda ELTL artikli 263 alusel.

30

Komisjon ja EKP nõuavad, et apellatsioonkaebused tunnistataks vastuvõetamatuks ning lisavad, et igal juhul tuleb apellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitatud väited tagasi lükata, sest need on alusetud.

31

Komisjon ja EKP tuginevad apellatsioonkaebuste vastuvõetamatusele seetõttu, et apellandid kordavad peamiselt vaid väiteid ja argmente, mis nad on juba Üldkohtule esitanud, ja kuna nad vaidlustavad esitatud tõendite eri elementidele Üldkohtu antud faktilised hinnangud.

32

Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artiklile 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule peab apellatsioonkaebus piirduma õigusküsimustega ja selle aluseks võib olla üksnes Üldkohtu pädevuse puudumine, menetlusnormide niisugune rikkumine Üldkohtu poolt, mis kahjustab apellandi huve, või liidu õiguse rikkumine Üldkohtu poolt (vt muu hulgas kohtuotsus, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Lisaks tuleneb ELTL artiklist 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt muu hulgas kohtuotsused, 4.7.2000, Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 34, ja 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 43).

34

Täpsemalt on selle kodukorra artikli 169 lõikes 2 nõutud, et õigusväidetes ja ‑argumentides näidatakse täpselt, millised Üldkohtu lahendi põhjenduse punktid vaidlustatakse.

35

Nendest sätetest tulenevatele põhjendamisnõuetele ei vasta apellatsioonkaebus, milles piirdutakse Üldkohtus juba esitatud väidete ja argumentide – kaasa arvatud need, mis põhinesid selle kohtu poolt sõnaselgelt tagasi lükatud faktidel – kordamise või sõnasõnalise taasesitamisega. Selline apellatsioonkaebus kujutab tegelikult endast ainult nõuet, millega soovitakse saavutada Üldkohtule juba esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, mis ei kuulu aga Euroopa Kohtu pädevusse (vt kohtuotsus, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Ent kui apellant vaidlustab liidu õiguse tõlgendamise või kohaldamise Üldkohtu poolt, võivad esimeses kohtuastmes käsitletud õiguslikud küsimused siiski apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla. Nimelt, kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust juba Üldkohtus kasutatud väidete ja argumentidega sel viisil põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (vt kohtuotsus, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Käesolevas asjas soovivad apellandid oma väidetega tõendada vaidlustatud kohtumääruste põhjenduse puudumist või puudulikkust ning seavad kahtluse alla vastuse, mille Üldkohus andis sõnaselgelt õigusküsimustele, mida Euroopa Kohus võib apellatsioonimenetluses kontrollida.

38

Lisaks tuleb asuda seisukohale, et kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõikega 2 on apellatsioonkaebustes näidatud vaidlustatud kohtumääruste põhjenduse punktid, mida vaidlustatakse, ning õigusväited ja ‑argumendid, mis võimaldavad Euroopa Kohtul teostada õiguspärasuse kontrolli.

39

Sellest tuleneb, et apellatsioonkaebused on vastuvõetavad.

40

Oma kolmes väites, mida tuleb analüüsida koos, heidavad apellandid Üldkohtule ette õigusnormi ja põhjendamiskohustuse rikkumist seetõttu, et vaidlustatud kohtumääruste punktis 45 asus ta seisukohale, et vaidlusalust avaldust ei saa omistada komisjonile ega EKP‑le. Nad väidavad, et Üldkohus oleks pidanud tunnustama komisjoni ja EKP otsustusõigust ESMiga seotud küsimustes ning järeldama, et kuna nad osalesid eurorühma koosolekutel, on see nende avaldus.

41

Üldkohus rikkus õigusnormi sellega, et ta kvalifitseeris vaidlustatud kohtumääruste punktis 41 eurorühma lihtsalt „arutlusfoorumiks“. Ta ei vastanud apellantide argumendile, et kuna eurorühmale ei ole delegeeritud ühtegi komisjoni ega EKP pädevust, tuleb sellest tuletada, et see on kanaliks, mille kaudu komisjon ja EKP võtavad vastu konkreetseid otsuseid ESMiga või finantsstabiilsusega seotud küsimustes. Apellandid on seisukohal, et EKP ja komisjon on kohustatud tegutsema aluslepingutes ja nende protokollides ning teiseses õiguses määratletud õiguslikku raamistikku järgides. Pädevuse või võimu teostamine väljaspool seda raamistikku on käsitatav võimu kuritarvitamisena.

42

Üldkohus jättis ka vastamata apellantide argumendile, mille kohaselt Bank of Cypruse rekapitaliseerimine oli vaid eurorühma avalduse kaudu komisjoni ja EKP poolt Küprose Vabariigile peale surutud tingimuste tagajärg. Selle asjaolu arvessevõtmine oleks viinud Üldkohtu järelduseni, et käesolevas asjas oli apellantidele tekkinud kahju põhjus komisjoni ja EKP teod ja otsused. Apellandid heidavad Üldkohtule ette ka seda, et Üldkohus asus vaidlustatud kohtumääruste punktis 61 seisukohale, et vaidlusalune avaldus sisaldab sõnastust, mis võib näida kategoorilisena, kuid ta ei teinud sellest seisukohast mingeid järeldusi, ning ta ka ei uurinud argumenti, mille kohaselt esiteks EKP president kohaldas dekreetide nr 103 ja 104 vastuvõtmisega komisjoni ja EKP poolt eurorühma kaudu võetud otsuseid „sõna‑sõnalt“ ning teiseks sai seetõttu, et ta kuulus EKP juhatajate nõukokku, tema teod ja/või tegevusetuse omistada sellele institutsioonile.

43

Apellandid heidavad Üldkohtule ette ka seda, et ta ei kvalifitseerinud vaidlustatud kohtumääruste punktides 53 ja 56 vaidlusalust avaldust vaidlustatavaks aktiks ning jättis vastamata nende argumendile, et see avaldus mõjutas nii nende õigusi kui ka vara.

44

Komisjon ja EKP vaidlevad nende väidete põhjendatusele vastu.

45

Esiteks tuleb seoses argumendiga vaidlustatud kohtumääruste põhjenduse puudumise kohta meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 36 ja artikli 53 esimese lõigu koostoimes Üldkohtul lasuv kohustus oma otsused põhistada seda, et Üldkohus peab oma põhjendustes analüüsima ammendavalt ja ükshaaval vaidluse poolte kõiki argumente. Põhjendus võib olla ka tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjusi, millele Üldkohus tugineb, ning annab Euroopa Kohtule piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses (vt muu hulgas kohtuotsus, 8.3.2016, Kreeka vs. komisjon, C‑431/14 P, EU:C:2016:145, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtumääruste punktis 39 märkinud, et eurorühmale viidatakse ELTL artiklis 137, mis näeb ette, et nende liikmesriikide, mille rahaühik on euro, ministrite kohtumiste kord sätestatakse EL toimimise lepingule lisatud protokollis nr 14 eurorühma kohta, meenutas Üldkohus nimetatud kohtumääruste punktis 40, et vastavalt selle protokolli artiklile 1 tulevad need ministrid kokku mitteametlikult, et arutada küsimusi, mis on seotud nende ühise vastutusega ühisraha suhtes.

47

Vaidlustatud kohtumääruste punktides 41–45 asus Üldkohus kõigepealt seisukohale – tuginedes muu hulgas nimetatud protokolli sellele sättele –, et eurorühm on nende liikmesriikide esindajate, kelle rahaühik on euro, ministeeriumide tasemel arutlusfoorum, mitte otsuseid vastu võttev organ. Seejärel märkis ta, et kuigi komisjoni ja EKP osalemine eurorühma koosolekutel on ette nähtud sama protokolli artiklis 1, on eurorühm siiski asjassepuutuvate liikmesriikide ministrite mitteametlik kohtumisplatvorm. Lõpuks täheldas Üldkohus, et ei ole võimalik järeldada, et komisjon või EKP kontrollib eurorühma, või et ta on nende institutsioonide poolt volitatud isik. Ta järeldas sellest, et vaidlusalust avaldust ei saa omistada komisjonile või EKP‑le.

48

Nende kohtumääruste punktides 47–49 välistas Üldkohus ESMi asutamislepingu asjassepuutuvaid sätteid arvestades ka selle, et vaidlusalust avaldust – mida saab omistada küll ESMile, kuid mitte eurorühmale – saaks omistada komisjonile või EKP‑le väidetava kontrolli tõttu, mida need institutsioonid teostavad ESMi üle. Seetõttu otsustas ta, et komisjoni või EKPd ei saa pidada selle avalduse vastuvõtmise allikaks.

49

Lisaks täheldas Üldkohus kõrvalmärkusena vaidlustatud kohtumääruste punktides 51–62, et kuna eurorühm ei ole otsuseid vastu võttev organ, ei saa tema avaldust pidada aktiks, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele. Ta lisas, et seda hinnangut toetab ka vaidlusaluse avalduse sisu analüüs, mis on üksikasjalikult esitatud nende kohtumääruste punktides 54–59 ja mis viis ta selle määruse punktis 60 järelduseni, et nimetatud avaldus on puhtalt informatiivne dokument.

50

Tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 46–49 meenutatud vaidlustatud kohtumääruste põhjendus vastas põhjendamisnõuetele, mis toodi esile käesoleva kohtuotsuse punktis 45.

51

Teiseks tuleb meenutada, et sõltumata nende laadist või vormist võib tühistamishagi esitada liidu institutsioonide kõikide aktide peale, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve kahjustaval viisil, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras (vt muu hulgas kohtuotsused, 11.11.1981, IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9, ja 9.9.2015, Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, C‑506/13 P, EU:C:2015:562, punkt 16).

52

Mis puudutab käesolevas asjas Üldkohtu poolt õigusnormi rikkumisega seotud apellantide argumenti, et vaidlusaluse avalduse vastuvõtmise kontekstist ja eurorühma toimimise viisist tuleneb, et see avaldus on komisjoni ja EKP ühine otsus, siis tuleb märkida, et eurorühma 27. juuni 2012. aasta avaldusest nähtub, et vastavalt ESMi asutamislepingu artikli 13 lõikele 3 volitas juhatajate nõukogu komisjoni ja EKPd pidama Küprose valitsusega läbirääkimisi makromajandusliku kohandamisprogrammi väljatöötamiseks, mis tuli täpsemalt ette näha vastastikuse mõistmise memorandumis.

53

Lisaks on oluline toonitada, et komisjoni ja EKP roll, nagu see on määratletud eurorühma protokolli nr 14 artiklis 1, ei saa olla ulatuslikum rollist, mis on nendel institutsioonidel ESMi asutamislepingu kohaselt. Ent nagu meenutas ka Üldkohus vaidlustatud kohtumääruste punktis 48, tuleneb 27. novembri 2012. aastakohtuotsuse Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756) punktist 161, et kuigi ESMi asutamisleping paneb komisjonile ja EKP-le teatud ülesanded, mis on seotud selle lepingu eesmärkide saavutamisega, siis esiteks ei tulene ESMi asutamislepinguga komisjonile ja EKP-le pandud ülesannetest mingit iseseisvat otsustusõigust ja teiseks on nende kahe institutsiooni tegevus selle asutamislepingu raames siduv üksnes ESMile.

54

Selle kohta tuleb meenutada, et komisjonile ESMi asutamislepinguga antud ülesannete hulka kuuluvad stabiilsustoetuse taotluste hindamine (artikli 13 lõige 1), nende taotluste kiireloomulisuse hindamine (artikli 4 lõige 4), läbirääkimiste pidamine vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimiseks, millega määratakse kindlaks finantsabiga seotud tingimused (artikli 13 lõige 3), finantsabiga seotud tingimuste täitmise kontrollimine (artikli 13 lõige 7) ning juhatajate nõukogu ja direktorite nõukogu koosolekutel vaatlejana osalemine (artikli 5 lõige 3 ja artikli 6 lõige 2) (kohtuotsus, 27.11.2012, Pringle, C‑370/12, EU:C:2012:756, punkt 156).

55

ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 4 kohaselt on komisjoni ülesanne ka kirjutada ESMi nimel alla vastastikuse mõistmise memorandumile, tingimusel, et eelnevalt on täidetud selle artikli 13 lõikes 3 sätestatud tingimused ja memorandumi on eelnevalt heaks kiitnud ESMi juhatajate nõukogu.

56

EKP‑le ESMi asutamislepinguga antud ülesannete hulka kuuluvad aga stabiilsustoetuse taotluste kiireloomulisuse hindamine (artikli 4 lõige 4), juhatajate nõukogu ja direktorite nõukogu koosolekutel vaatlejana osalemine (artikli 5 lõige 3 ja artikli 6 lõige 2) ning koostöös komisjoniga stabiilsustoetuse taotluste hindamine (artikli 13 lõige 1), läbirääkimiste pidamine vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimiseks (artikli 13 lõige 3) ja finantsabiga seotud tingimuste täitmise kontrollimine (artikli 13 lõige 7) (kohtuotsus, 27.11.2012, Pringle, C‑370/12, EU:C:2012:756, punkt 157).

57

Eeltoodud norme silmas pidades ei muuda asjaolu, et komisjon ja EKP osalevad eurorühma koosolekutel, eurorühma avalduste laadi ja see ei saa viia järelduseni, et vaidlusalune avaldus on nende kahe liidu institutsiooni otsustusõiguse väljendus.

58

Oluline on ka lisada, et vaidlusaluse avalduse ühestki osast ei saa välja lugeda komisjoni ja EKP otsust kehtestada liikmesriigile õiguslik kohustus rakendada avalduses ette nähtud meetmeid.

59

Nagu Üldkohus seda sisuliselt ka vaidlustatud kohtumääruste punktis 60 märkis, oli selle puhtalt informatiivse avalduse eesmärk teavitada avalikkust eurorühma ja Küprose ametiasutuste vahel poliitilises plaanis saavutatud kokkuleppe olemasolust ning see väljendas nende ühist tahet jätkata läbirääkimisi vastavalt selle avalduse tingimustele.

60

Neid asjaolusid arvestades ei saa pidada Küprose Vabariigi poolt 22. märtsi 2013. aasta seaduse – mis kehtestas asjassepuutuvate pankade restruktureerimiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja andis EKP‑le õiguse võtta vastu dekreedid nr 103 ja 104 – vastuvõtmist kohustuseks, mis kehtestati vaidlusaluse avalduse kujul esitatud komisjoni ja EKP väidetava ühise otsusega.

61

Kuna apellandid nõudsid apellatsioonkaebustes ka eurorühma avalduse tühistamist, siis tuleb märkida mitte ainult seda, et EL toimimise lepingule lisatud protokolli nr 14 eurorühma kohta sõnastuses on kasutatud määratlust „mitteametlik“, vaid ka seda, et eurorühm ei kuulu Euroopa Liidu Nõukogu erinevate koosseisude hulka, mis on kehtestatud nõukogu 1. detsembri 2009. aasta otsusega 2009/937/EL (ELT 2009, L 325, lk 35) vastu võetud nõukogu kodukorra I lisas ja mille loetelule viidatakse ELL artikli 16 lõikes 6. Seega, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 55–65, ei saa eurorühma võrdsustada nõukogu koosseisuga ega käsitada liidu organi või asutusena ELTL artikli 263 tähenduses.

62

Arvestades kõiki eespool toodud kaalutlusi, tuleb apellatsioonkaebused põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

63

Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

64

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

65

Kuna komisjon ja EKP on nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellantidelt ning viimased on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellatsioonimenetluse kohtukulud neilt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: