1

Oma apellatsioonkaebuses palub Feralpi Holding SpA (edaspidi „Feralpi“) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. detsembri 2014. aasta otsus Feralpi vs. komisjon (T‑70/10, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2014:1031), millega Euroopa Liidu Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, milles paluti tühistada komisjoni 30. septembri 2009. aasta otsus K (2009) 7492 (lõplik) ST artikli 65 rikkumise kohta (juhtum COMP/37.956 – raudbetooni sarrused, otsuse uuesti vastuvõtmine, edaspidi „30. septembri 2009. aasta otsus“) komisjoni 8. detsembri 2009. aasta otsusega K (2009) 9912 (lõplik) (edaspidi „muutmisotsus“) muudetud redaktsioonis (30. septembri 2009. aasta otsus muutmisotsusega muudetud kujul edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 16–21.

3

Komisjon leidis 30. septembri 2009. aasta otsuses muu hulgas, et nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1/2003 (EÜ) [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) tuleb tõlgendada nii, et see lubab komisjonil pärast 23. juulit 2002 tuvastada keelatud kokkulepped ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalas ja nende eest karistada ratione materiae ja ratione temporis. Ta märkis, et see otsus võeti vastu kooskõlas EÜ asutamislepingu ja nimetatud määruse menetlusnormidega ja et materiaalõigusnorme, mis ei ole akti vastuvõtmise ajal enam jõus, võib kohaldada õigusnormide ajalise kehtivuse põhimõtete alusel, võttes arvesse lex mitior’i üldpõhimõtet.

4

Selle otsuse artikkel 1 sedastab muu hulgas, et Feralpi rikkus ST artikli 65 lõiget 1 osaledes 6. detsembrist 1989 kuni 27. juunini 2000 betoonisarruseid (varrastena või rullides) puudutavas vältavas kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk ja/või tagajärg oli hindade kindlaksmääramine ja tootmise või müügi piiramine ja/või kontroll ühisturul. Sama otsuse artiklis 2 määras komisjon Feralpile trahvi summas 10,25 miljonit eurot.

5

Üheteistkümnest 30. septembri 2009. aasta otsuse adressaadiks olevast äriühingust kaheksa, sealhulgas Feralpi, teatasid ajavahemikus 20.–23. novembrini 2009 saadetud kirjades komisjonile, et selle otsuse lisa, nagu see adressaatidele teatavaks tehti, ei sisaldanud hinnaerinevusi illustreerivaid tabeleid.

6

Komisjon võttis 8. detsembril 2009 vastu muutmisotsuse, mille lisasse kanti puuduvad tabelid ja millega parandati kaheksas joonealuses märkuses nummerdatud viited nendele tabelitele.

7

Üldkohtu kantseleisse 19. veebruaril 2010 saabunud hagiavalduses palus Feralpi Üldkohtul esiteks määrata asjakohased meetmed, et kontrollida, kas vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel järgiti kollegiaalsuse põhimõtet, ning teiseks see otsus tühistada.

8

Oma hagi põhjendamiseks esitas Feralpi seitse väidet: esiteks põhjendamiskohustuse ja kollegiaalsuspõhimõtte rikkumise ning puuduse kohta 2002. aasta otsuse uuesti vastuvõtmise menetluses, teiseks vaidlusaluse otsuse õigusliku aluse sobimatuse kohta, kolmandaks kaitseõiguste ning hea halduse, proportsionaalsuse ja poolte võrduse põhimõtete rikkumise kohta, neljandaks vastutuse jagunemise kriteeriumide rikkumise, asjaolude väära hindamise ja juhiste ning põhjenduste puudumise kohta, viiendaks asjaomase turu väära määratluse kohta, kuuendaks asjaolude väära hindamise, ST artikli 65 rikkumise, mittediskrimineerimise põhimõtte ja ELTL artikli 296 rikkumise kohta ning seitsmendaks trahvisumma väära määratlemise kohta.

9

Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega Feralpi hagi rahuldamata.

10

Feralpi palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

11

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

12

Menetluse suuline osa lõpetati 8. detsembril 2016 pärast kohtujuristi ettepaneku esitamist. 27. jaanuari 2017. aasta kirjas, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse samal päeval, taotles komisjon Euroopa Kohtult menetluse suulise osa uuendamist määrusega ja tema taotluses esitatud faktiliste asjaolude ja taotlusele lisatud dokumentide toimikusse lisamist.

13

Seda nõuet põhjendades väitis komisjon sisuliselt, et Euroopa Kohtul ei olnud piisavalt teavet 13. juuni ja 30. septembri 2002. aasta ärakuulamistega seotud faktiliste asjaolude kohta, mille põhjal kohtujurist oma ettepaneku tegi, kuna need asjaolud ei olnud poolte vahel eraldi läbi vaieldud.

14

Kodukorra artikkel 83 võimaldab Euroopa Kohtul igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et asja lahendamisel tuleks tugineda õiguslikule argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud.

15

Peab siiski märkima, et apellatsioonkaebuse ese on põhimõtteliselt määratletud poolte esitatud väidete ja argumentide kaudu. Käesoleval juhul on pooltel olnud võimalus piisavalt nende väidete ja argumentide üle vaielda oma kirjalikes seisukohades ja 20. oktoobril 2016 kohtuasjades C‑85/15 P – C‑89/15 P toimunud ühisel kohtuistungil.

16

Seetõttu leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et puudub alus menetluse suulise osa uuendamiseks.

17

Oma apellatsioonkaebust põhjendab Feralpi kuue väitega, mis on esitatud esiteks kollegiaalsuspõhimõtte rikkumise kohta, teiseks kaitseõiguste, Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6, komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (EÜT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81) artikli 10 rikkumise ning põhjenduse puudumise kohta, kolmandaks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 rikkumise kohta haldusmenetluse ülemäärase kestuse tõttu ning põhjenduse puudumise kohta, neljandaks ST artikli 65 lõike 1 rikkumise kohta, tõendamiskoormist puudutavate põhimõtete ja süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumise ning faktide moonutamise ja põhjenduste puudumise kohta, viiendaks määruse nr 1/2003 artiklite 23 ja 31 rikkumise, suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171) rikkumise, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise ja põhjenduste puudumise kohta ning kuuendaks Üldkohtus ülemäärase kestusega menetluse kohta.

18

Teises väites, mida tuleb käsitelda kõigepealt, kinnitab Feralpi, et hinnates, et uue vastuväiteteatise väljastamine ei olnud enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist vajalik, rikkus Üldkohus kaitseõigust, mis on Feralpile tagatud määruse nr 773/2004 artikliga 10. Kuivõrd ettevõtjatel oli õigus olla ära kuulatud, nagu seda kinnitab ka komisjoni 30. juuni 2008. aasta kiri, milles kutsutakse puudutatud ettevõtjaid oma seisukohti esitama, oleks komisjon pidanud läbi viima kõik määruses nr 773/2004 ette nähtud menetlusstaadiumid, nimelt teavitama uuest vastuväiteteatisest ja nende ettevõtjate võimalusest kasutada toimikuga tutvumise õigust ning taotluse korral ka õigust olla ära kuulatud.

19

Komisjoni arvates on Üldkohus asunud õigesti seisukohale, et puudus, mis kahjustas 2002. aasta otsuse õiguspärasust, olles tekkinud otsuse vastuvõtmise päeval, ei mõjutanud ettevalmistavate aktide kehtivust ja seega ei olnud uue vastuväiteteatise väljastamine enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist vajalik. See institutsioon märgib, et õigusliku aluse muutmisel, kui see puudutab tema pädevust trahvide määramisel, ei olnud mingit tagajärge Feralpi olukorrale ja et Feralpil oli võimalus täiendavale vastuväiteteatisele vastuseks esitada oma seisukohad nii trahvi ülemmäära kohta, mille komisjon võis määrata, kui ka õigusliku aluse kohta, mis volitab komisjoni seda tegema.

20

Mis puutub 30. juuni 2008. aasta kirja, siis möönis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 140, et see kiri täpsustas, et komisjoni hinnangul ei olnud vaja uut vastuväiteteatist vastu võtta. Seevastu ei leidnud ta, et see kiri saab asendada tegelikku vastuväiteteatist. Komisjoni arvates on Üldkohus asunud õigesti seisukohale, et kuna 2002. aasta otsuse tühistamine ei mõjutanud vastuväiteteatise ega täiendava vastuväiteteatise kehtivust, mille kohta asjaomastel ettevõtjatel oli juba olnud võimalus oma arvamust väljendada, võis komisjon piirduda sellega, et ta teavitas neid selle kirja abil oma kavatsusest otsus uuesti uuel õiguslikul alusel vastu võtta.

21

Lisaks on 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582), millele Üldkohus viitas, käesoleval juhul asjasse puutuv, kuna kohtuasi, milles tehti see kohtuotsus, puudutas asjaomase otsuse vastuvõtmise käigus tehtud niisuguse menetlusvea avastamist, mis ei toonud kaasa menetlusaktide tühistamist.

22

Komisjon kaitseb ka täiendava vastuväiteteatise kehtivust. Nagu ka Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135 otsustanud, põhines täiendav vastuväiteteatis EÜ asutamislepingu sel ajal kehtinud menetluseeskirjadel, mistõttu vastuväiteteatise kehtivust 2002. aasta otsuse tühistamine ei mõjutanud.

23

Feralpi heidab Üldkohtule sisuliselt ette, et Üldkohus ei otsustanud, et komisjon rikkus oma kohustust järgida määruses nr 773/2004 ette nähtud kõiki menetlusstaadiume, kaasa arvatud asjaomaste ettevõtjate uuest vastuväiteteatisest teavitamine vastavalt sama määruse artiklile 10 ja Feralpile võimaluse andmine kasutada õigust ärakuulamisele liikmesriikide konkurentsiasutuste osavõtul enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist.

24

Seejuures peab meeles pidama, et 2002. aasta otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluse raames saatis komisjon 26. märtsil 2002 asjaomastele ettevõtjatele, sealhulgas Feralpile ST artikli 36 alusel vastuväiteteatise. Sellega seotud ärakuulamine toimus 13. juunil 2002. Pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist saatis komisjon 12. augustil 2002 kõnealustele ettevõtjatele määruse nr 17 artikli 19 lõike 1 alusel täiendava vastuväiteteatise, milles ta selgitas oma seisukohta õigusraamistiku selle muudatuse suhtes ning kutsus ettevõtjaid üles täiendavate vastuväidete kohta oma vaatenurka teatavaks tegema. Ärakuulamine toimus 30. septembril 2002 liikmesriikide esindajate osavõtul.

25

Pärast 2002. aasta otsuse tühistamist teavitas komisjon 30. juuni 2008. aasta kirjaga Feralpit ja teisi asjaomaseid ettevõtjaid oma kavatsusest sama otsus uuesti vastu võtta, tuginedes määrusele nr 1/2003 kui õiguslikule alusele kooskõlas selles määruses ette nähtud menetluseeskirjadega.

26

Arvestades menetluse sellist käiku, tuleb analüüsida, kas vastupidi sellele, mida Üldkohus on järeldanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142, oli komisjonil kohustus pärast 2002. aasta otsuse tühistamist menetlus uuendada ja võtta vastu uus vastuväiteteatis ning korraldada uus ärakuulamine.

27

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse menetlusõiguse norme üldiselt alates päevast, mil need jõustuvad (kohtuotsused, 29.3.2011, ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, C‑201/09 P ja C‑216/09 P, EU:C:2011:190, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika; 29.3.2011, ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, C‑352/09 P, EU:C:2011:191, punkt 88, ning 11.12.2012, komisjon vs. Hispaania, C‑610/10, EU:C:2012:781, punkt 45) isegi menetluses, mis küll algas enne, kuid jätkus pärast seda kuupäeva (vt selle kohta kohtuotsus 11.12.2012, komisjon vs. Hispaania, C‑610/10, EU:C:2012:781, punkt 47).

28

Kuna käesoleval juhul on vaidlusalune otsus vastu võetud määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 alusel, peab selle otsuseni viinud menetlus olema läbi viidud vastavalt sellele määrusele ning ka määrusele nr 773/2004, mille õiguslik alus on määrus nr 1/2003 (vt selle kohta kohtuotsus, 29.3.2011, ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, C‑352/09 P, EU:C:2011:191, punkt 90), vaatamata asjaolule, et see menetlus algas enne määruse nr 1/2003 jõustumist.

29

Määruse nr 773/2004 artikli 10 lõiked 1 ja 2 koostoimes määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikega 1, mida esimesena nimetatud sätted rakendavad, näevad ette, et enne viimati mainitud määruse, eelkõige selle artikli 7 alusel otsuse vastuvõtmist teavitab komisjon asjaomaseid osapooli vastuväidetest, andes neile võimaluse ettenähtud tähtaja jooksul esitada oma seisukohad.

30

Ent nagu ka Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136 ja 137 sisuliselt märkinud, oli komisjon käesoleval juhul juba saatnud asjaomastele ettevõtjatele vastuväiteteatise ja täiendava vastuväiteteatise ning võrreldes nende teatistega ei võetud vaidlusaluses otsuses Feralpi puhul arvesse uusi süüstavaid dokumente ega muudetud märgatavalt tõendeid süüks pandud rikkumiste kohta. Lisaks, nagu ka kohtujurist on oma ettepaneku punktis 53 rõhutanud, ei erine oluliselt ESTÜ asutamislepingu alusel vastu võetud vastuväiteteatise ja vastavalt määrustele nr 17 ja nr 1/2003 vastu võetud vastuväiteteatise sisu. Uue vastuväiteatise esitamine ei olnud seega vajalik.

31

Sellega seoses on Üldkohus õigesti viidanud 15. oktoobri 2002. aasta otsuse liidetud kohtuasjades Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582) punktile 73, milles on märgitud, et liidu akti tühistamine ei mõjuta tingimata ettevalmistavaid akte, sest tühistatud akti asendamise menetlust võib põhimõtteliselt jätkata täpselt sealt, kus tekkis õigusvastasus.

32

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134 märkis, tühistati nimelt 2002. aasta otsus seetõttu, et komisjonil puudus pädevus selle otsuse vastuvõtmise ajal enam mitte jõus olnud ESTÜ asutamislepingu alusel seda otsust vastu võtta, millest tuleneb, et õigusvastasus tekkis täpselt selle kuupäeval. Järelikult ei mõjuta see tühistamine ei vastuväiteteatist ega täiendavat vastuväiteteatist.

33

Vastupidi Feralpi väidetule ei osutu käesoleva kohtuotsuse punktis 31 viidatud kohtupraktika käesoleval juhul kohaldamatuks trahvi määramise õigusliku aluse muutmise tõttu, kuna selle õigusliku aluse muutmise tagajärgedega oli ettevalmistavates aktides juba arvestatud. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 18 ja 138, teavitas komisjon Feralpit määruse nr 17 artikli 19 lõike 1 alusel esitatud täiendavas vastuväiteteatises oma järeldusest ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise kohta ning Feralpil oli võimalus selles küsimuses oma seisukohad esitada.

34

Lisaks ei ole vaidlust selle üle, et määruse nr 17 kehtetuks tunnistamine ja määruse nr 1/2003 jõustumine, mille teatavad sätted on vaidlusaluse otsuse õiguslikuks aluseks, neid järeldusi kuidagi ei muutnud. Igal juhul ja nagu ka kohtujurist on oma ettepaneku punktis 50 märkinud, näevad määruse nr 1/2003 artikli 34 lõige 2 ja määruse nr 773/2004 artikkel 19 üleminekusätetena ette, et vastavalt määruse nr 17 ja komisjoni 22. detsembri 1998. aasta määruse (EÜ) nr 2842/98 poolte ärakuulamise kohta teatavates EÜ asutamislepingu artiklite [82] ja [82] alusel algatatud menetlustes (EÜT 1998, L 354, lk 18; ELT eriväljaanne 07/04, lk 204) alusel juba võetud aktide ja teostatud menetlustoimingute mõju jääb esimeste määruste kohaldamisel kehtima.

35

Samuti tuleb tagasi lükata Feralpi argument, mille kohaselt 2002. aasta otsuse tühistamine õigusliku aluse tõttu, millel see otsus põhines, mõjutas tingimata õigusliku aluse, mille põhjal komisjon kavatses otsuse vastu võtta, esitlust täiendavas vastuväiteteatises. Piisab märkimisest, et 2002. aasta otsus oli vastu võetud ainult ST artikli 65 lõigete 4 ja 5 alusel, samas kui nimetatud teatis põhines määrusel nr 17.

36

Seega ei kohaldanud Üldkohtus vääralt õigusnormi, kui ta jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142 järeldusele, et komisjonil ei olnud kohustust uut vastuväiteteatist vastu võtta.

37

Siiski, nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 55 märkinud, peab komisjon määruse nr 773/2004 artikli 12 kohaselt andma pooltele, kellele ta vastuväiteteatise adresseerib, võimaluse väljendada oma arvamusi suulise ärakuulamise käigus, kui pooled on seda kirjalikes seisukohtades taotlenud. Kuna 2002. aasta otsuse tühistamine vastuväiteteatist ja täiendavat vastuväiteteatist ei mõjutatud, nagu nähtub ka käesoleva kohtuotsuse punktist 32, tuleb seega analüüsida, kas komisjon andis nimetatud pooltele võimaluse esitada oma seisukohad määruste nr 1/2003 ja nr 773/2004 menetlusnõuetele vastavalt korraldatud ärakuulamise käigus, nagu ta seda tegema pidi.

38

Sellega seoses on oluline märkida, et määruse nr 1/2003 sätestatud menetluskorra kohaselt, nagu seda on selgitatud määruses nr 773/2004, on viimati nimetatud määruse artikli 14 lõikes 3 ette nähtud, et liikmesriikide konkurentsiküsimustega tegelevad asutused kutsutakse osa võtma ärakuulamisest, mis järgneb vastuväiteteatisele vastuväiteteatise adressaatide taotlusel.

39

Kuid mis puutub 2002. aasta jooksul toimunud ärakuulamistesse, siis liikmesriikide esindajad ei osalenud 13. juuni 2002. aasta ärakuulamisel, sest selline osavõtt ei olnud sel ajal jõus olnud ESTÜ asutamislepingus ette nähtud. On teada, et see ärakuulamine puudutas juhtumi sisu ehk käitumist, mida komisjon vastuväiteatise adressaatideks olevatele ettevõtjatele ette heitis. See nähtub eelkõige vaidlusaluse otsuse punktidest 379–382 ja on kinnitatud Üldkohtu 9. detsembri 2014. aasta otsuse punktis 148 Alfa Acciai vs. komisjon (T‑85/10, ei avaldata, EU:T:2014:1037) ning 9. detsembri 2014 otsuses Ferriera Valsabbia ja Valsabbia Investimenti vs. komisjon (T‑92/10, ei avaldata, EU:T:2014:1032).

40

Seevastu 30. septembri 2002. aasta ärakuulamisel, kuhu liikmesriikide esindajad olid kutsutud vastavalt selleks ajaks kehtima hakanud EÜ asutamislepingu eeskirjadele, eelkõige vastavalt määruse nr 2842/98 artikli 11 lõikele 2, käsitleti täiendava vastuväiteteatise eset, milleks olid ESTÜ lepingu kehtivuse lõppemise õiguslikud tagajärjed menetluse käigule. See nähtub esiteks sellest vastuväiteteatisest, mis kutsus adressaate sõnaselgelt tegema teatavaks nende oma vaatenurga täiendavate vastuväidete kohta. Teiseks märkis komisjon vaidlusaluse otsuse punktis 382, et ta ei pidanud vajalikuks määruste nr 17 ja nr 1/2003 alusel 13. juuni 2002. aasta ärakuulamist korrata, sest see ärakuulamine, millel liikmesriikide esindajad ei olnud osalenud, viidi läbi sel ajal kehtinud ESTÜ asutamislepingu normide järgi. Lisaks kinnitas komisjon kohtuasjades C‑85/15 P – C‑89/15 P toimunud ühisel kohtuistungil Euroopa Kohtu küsimusele vastates, et täiendav vastuväiteteatis ei puudutanud menetluses käsitletud asjaolusid ega tõendeid.

41

Sellest tuleneb, et käesoleval juhul ei osalenud liikmesriikide esindajad asja sisusse puutuval ärakuulamisel, vaid üksnes ärakuulamisel ESTÜ lepingu kehtimise lõppemisest tulenevate õiguslike tagajärgede asjus.

42

Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 27 ja 28 mainitud kohtupraktikale peab aga juhul, kui otsus on vastu võetud määruse nr 1/2003 alusel, selle otsuseni viinud menetlus vastama selle määrusega ette nähtud eeskirjadele ka siis, kui menetlus algas enne selle määruse jõustumist.

43

Sellest järeldub, et enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist oleks komisjon määruse nr 773/2004 artiklite 12 ja 14 kohaselt pidanud andma pooltele võimaluse esitada oma argumendid ärakuulamisel, millele on kutsutud liikmesriikide konkurentsiasutused. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et 13. juuni 2002. aasta ärakuulamine, mis puudutas juhtumi sisu, vastab määruse nr 1/2003 alusel otsuse vastuvõtmiseks ette nähtud menetlusnõuetele.

44

Järelikult kohaldas Üldkohus vääralt õigusnormi, asudes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142 seisukohale, et komisjonil ei olnud enne uue otsuse vastuvõtmist kohustust korraldada uus ärakuulamine põhjusel, et asjassepuutuvatele ettevõtjatele oli juba antud võimalus olla ära kuulatud 13. juuni ja 30. septembri 2002. aasta ärakuulamistel.

45

Nagu kohtujurist on rõhutanud oma ettepaneku punktides 56 ja 57, siis võttes arvesse, kui tähtis on määrustes nr 1/2003 ja nr 773/2004 ette nähtud menetluse raames asjaomaste poolte taotlusel läbi viidav ärakuulamine, kuhu vastavalt viimati nimetatud määruse artikli 14 lõikele 3 on kutsutud liikmesriikide konkurentsiasutused, kujutab sellise ärakuulamise toimumata jäämine endast olulise menetlusnormi rikkumist.

46

Kui õigusest sellisele määruses nr 773/2004 ette nähtud ärakuulamisele ei peeta kinni, ei pea ettevõtja, kelle õigusi on sel viisil rikutud, tõendama, et selline rikkumine võis mõjutada tema jaoks kahjulikult menetluse kulgu ja vaidlusaluse otsuse sisu.

47

Seepärast on see menetlus paratamatult puudustega, sõltumata võimalikest kahjulikest tagajärgedest Feralpi jaoks, mis võisid sellise rikkumise tagajärjel tekkida (vt selle kohta kohtuotsused, 6.11.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑553/10 P ja C‑554/10 P, EU:C:2012:682, punktid 46–52 ja 9.6.2016, CEPSA vs. komisjon, C‑608/13 P, EU:C:2016:414, punkt 36).

48

Eelnevast lähtudes tuleb Feralpi esitatud teise väitega nõustuda ja seega vaidlustatud kohtuotsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida apellatsioonkaebuse esimest ja kolmandat kuni viiendat väidet.

49

Kuuenda väitega kinnitab Feralpi, et Üldkohus rikkus tema õigust olla ära kuulatud mõistliku tähtaja jooksul, nagu on sätestatud harta artiklis 47, kuna menetlus Üldkohtus kestis neli aastat ja kümme kuud, millest kolm aastat ja neli kuud jäi menetluse kirjaliku osa lõpu ja kohtuistungi toimumise vahele.

50

Mis puutub kohtuasja keerukusse, siis Feralpi hinnangul oli Üldkohus juba teadlik küsimustest, mis tekkisid kohtuasjas, milles vaidlustatud kohtuotsus tehti, võttes eriti arvesse asjaolu, et ettekandja-kohtunik oli sama kui kohtuasjas, milles tehti 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Feralpi Siderurgica vs. komisjon (T‑77/03, ei avaldata, EU:T:2007:319), et Feralpi esitatud väited ei tekitanud erilisi raskusi, et üheksa vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagi tuginesid kattuvatele väidetele, ja et Üldkohus võttis ainult ühe menetlust korraldava meetme, esitades komisjonile ühe küsimuse vaidluse ühe aspekti kohta.

51

Poolte käitumisel ei olnud menetluse kestusele mingit mõju, arvestades, et Feralpi ja komisjon said oma seisukohtade esitamiseks pikendust vastavalt vaid ühe kuu võrra ja viieteistkümne päeva võrra.

52

Võttes arvesse asjaolu, et komisjoni poolt 2000. aastal läbi viidud kontrollide ja vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamise vahele jääb üle neljateistkümne aasta, taotleb Feralpi menetlusökonoomia kaalutlustel ja vaatamata Euroopa Kohtu lähenemisele 26. novembri 2013. aasta kohtuotsuses Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon (C‑40/12 P, EU:C:2013:768), et talle määrataks Euroopa Kohtu kohtuotsuse staadiumis hüvitis kahju eest, mis on põhjustatud mõistliku menetlusaja ületamisega. Teise võimalusena palub Feralpi Euroopa Kohtul tuvastada, et Üldkohus on rikkunud harta artikli 47 teist lõiku, mis kujutab endast isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist.

53

Komisjon palub see väide tagasi lükata.

54

Mis puutub Feralpi nõudesse, et Euroopa Kohus kas mõistaks talle välja hüvitise kahju eest, mille Üldkohus talle harta artikli 47 teise lõigu rikkumisega väidetavalt tekitas, või tuvastaks selle rikkumise, siis tuleb meelde tuletada, et kui liidu kohus rikub sellest sättest tulenevat kohustust lahendada talle esitatud asjad mõistliku aja jooksul, siis on sanktsioon sellise rikkumise eest Üldkohtule esitatav kahju hüvitamise nõue, mis kujutab endast tõhusat õiguskaitsevahendit. Seega ei saa nõuet hüvitada kahju, mis on tekkinud sellest, et Üldkohus ei ole teinud lahendit mõistliku aja jooksul, esitada apellatsioonkaebuse raames otse Euroopa Kohtule, vaid see tuleb esitada Üldkohtule. Üldkohus, kellel on selleks pädevus ELTL artikli 256 lõike 1 alusel ja kellele on esitatud kahju hüvitamise nõue, on kohustatud sellise nõude üle otsustama erinevas kooseisus kui see, mis lahendas selle menetluse aluseks olnud vaidlust, mille kestust kritiseeritakse (kohtuotsus, 9.6.2016, Repsol Lubricantes y Especialidades jt vs. komisjon, C‑617/13 P, EU:C:2016:416, punktid 98 ja 99 ning seal viidatud kohtupraktika).

55

Järelikult tuleb Feralpi esitatud kuues väide tagasi lükata.

56

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Sellisel juhul võib ta ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda võimaldab.

57

Euroopa Kohtul on käesolevas asjas olemas vajalik teave, et teha lõplik otsus Feralpi poolt Üldkohtule esitatud vaidlusaluse otsuse tühistamise hagi kohta.

58

Seejuures piisab, kui märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 23–47 sätestatud põhjustel tuleb vaidlusalune otsus tühistada Feralpisse puutuvas osas oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu.

59

Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

60

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Feralpi on apellatsioonimenetluse võitnud ning Üldkohtule esitatud nõue rahuldati, tuleb vastavalt Feralpi nõudele jätta komisjoni kohtukulud nii esimese kohtuastme menetluses kui ka apellatsioonimenetluses tema enda kanda ja mõista temalt välja Feralpi kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab: