—

Sonos Europe BV, esindajad: nõunikud N. Ooyevaar, W. Schipper ja H. Ooyevaar, keda abistasid T. Lyons, QC, ja advocaat J. Wolfs,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: M. Gijzen ja M. Bulterman,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Caeiros ja G. Wils,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382) I lisas (redaktsioonis, mida on järjestikku muudetud komisjoni 19. septembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1031/2008 (ELT L 291, lk 1) ja komisjoni 30. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 948/2009 (ELT L 287, lk 1)) sisalduva kombineeritud nomenklatuuri (edaspidi „KN“) tariifirubriikide 8517, 8518, 8519, 8527 ja 8543 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Sonos Europe BV (edaspidi „Sonos Europe“) ja Staatssecretaris van Financiëni (rahanduse riigisekretär, edaspidi „toll“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab helifailidele nõudmiseks, nende vastuvõtmiseks ja võimendatud heli vormis voogedastuseks loodud eraldiseisvate seadmete „SONOS Zone Player zps5“ (edaspidi „Zoneplayer“) tariifset klassifitseerimist.

3

Tollikoostöö Nõukogu (nüüd Maailma Tolliorganisatsioon [World Customs Organization], edaspidi „WCO“) asutati Brüsselis 15. detsembril 1950 allkirjastatud rahvusvahelise konventsiooniga nimetatud nõukogu asutamise kohta. Kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemi (edaspidi „HS“) töötas välja WCO ja see kehtestati 14. juunil 1983 Brüsselis sõlmitud rahvusvahelise kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemi konventsiooniga (edaspidi „HS‑i konventsioon“) ning selle 24. juuni 1986. aasta muutmisprotokolliga, mis kiideti Euroopa Majandusühenduse nimel heaks nõukogu 7. aprilli 1987. aasta otsusega 87/369/EMÜ (EÜT L 198, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 288).

4

HS‑i konventsiooni artikli 3 lõike 1 kohaselt kohustub iga konventsiooniosaline tagama, et tema tollitariifi‑ ja statistikanomenklatuurid on HS‑iga kooskõlas ja kasutama kõiki HS‑i rubriike ja alamrubriike ilma täienduste või muudatusteta ning nende vastavate arvkoodidega. Iga konventsiooniosaline kohustub kasutama HS‑i üldisi tõlgendamisreegleid ning märkusi jaotise, grupi ja alamrubriigi kohta ning hoiduma muutmast jaotiste, gruppide ja alamrubriikide ulatust.

5

WCO kiidab HS‑konventsiooni artiklis 8 sätestatud tingimustel heaks nimetatud konventsiooni artiklis 6 ette nähtud HS‑i komitee poolt vastu võetud selgitavad märkused ja klassifitseerimise arvamused.

6

HS‑i selgitavad märkused rubriigi 8517 kohta on sõnastatud järgmiselt:

„Siia rubriiki kuuluvad seadmed, mille abil edastatakse või võetakse vastu kõnet või muud heli, kujundeid või muid andmeid ühest punktist teise sidevahendit läbiva elektrivoolu abil juhtmega võrgus või optilise laine varieerumise abil juhtmeta võrgus. Signaal võib olla analoog- või digitaalsignaal. Võrgud võivad olla ühendatud, sisaldada telefoni, telegraafi, raadio-telefoni, raadio-telegraafi, koht- ja laivõrku.

[…]

Eraldi esitamise korral klassifitseeritakse mikrofonid ja vastuvõtjad (telefonitorusse kombineerituna või mitte) ning valjuhääldid rubriiki 8518, ning kellad ja summerid klassifitseeritakse rubriiki 8531.

Telefonidesse võib olla sisse ehitatud või paigaldatud: mälu telefoninumbrite salvestamiseks ja taaskasutamiseks; kuvar, millel esitatakse valitud number, helistaja telefoninumber, kõne kuupäev, kellaaeg ja kestus; lisa valjuhääldi ja mikrofon võimaldamaks sidet telefonitoru kasutamata; automaatvastajad, mis annavad edasi salvestatud teate, salvestavad saabuvad teated ning käsu korral taasesitavad salvestatud teate; seadmed ühenduse säilitamiseks liinil, kui samal ajal räägitakse teisel telefonil. Kõnealuste seadmetega telefonides võivad samuti olla seadmete töötamist võimaldavad klahvid või surunupud, sealhulgas lülitusklahv, mille abil on võimalik telefoni kasutada telefonitoru hargilt tõstmata. Paljudes nendest seadmetest kasutatakse mikroprotsessoreid või digitaalseid integraallülitusi.“

7

HS‑i selgitavates märkustes rubriigi 8518 kohta on kirjas:

„Siia rubriiki kuuluvad mikrofonid, valjuhääldid, peatelefonid, kõrvatelefonid ja helisageduse elektrivõimendid, mis on esitatud eraldi, vaatamata otstarbele, milleks selline aparatuur on ette nähtud (näiteks telefonimikrofonid, peatelefonid, kõrvatelefonid, raadiovastuvõtjate valjuhääldid).

Siia rubriiki kuuluvad ka elektrilised helisageduse võimendusaparatuuri komplektid.

[…]

B. Valjuhääldid, korpusesse monteeritud või mitte

Valjuhääldi ülesandeks on vastupidi mikrofonile – muuta elektrivõnkumised võimendilt õhule ülekantavaks mehaanilisteks võnkumisteks.

Nende hulgas on järgmised tüübid:

[…]

Sobitustransformaatorid ja võimendid on mõnikord valjuhäälditega kokku monteeritud. Üldjuhul on valjuhäälditesse tulev sisendsignaal analoogsignaal, kuid mõnel juhul on sisendsignaal digitaalne. Sellistesse valjuhäälditesse on sisse ehitatud digitaal-analoogmuundurid ning võimendid, mis saadavad õhku mehaanilisi võnkumisi.

Valjuhääldid võivad olla monteeritud raamidele, šassiidele või erinevat tüüpi kappidesse (sageli akustiliselt projekteeritud) või isegi mööblielementidesse. Nad jäävad selles rubriigis klassifitseerituks ka siis eeldusel, et selle terviku põhifunktsiooniks on olla valjuhääldi. Eraldi esitatud raamid, šassiid, kapid jne jäävad ka siin klassifitseerituks eeldusel, et nad on ära tuntavad kui peamiselt valjuhääldite monteerimiseks ette nähtud; grupis 94 nimetatud mööbliesemed, mis lisaks oma normaalfunktsioonile võivad olla kasutatud valjuhääldite paigutamiseks, klassifitseeritakse grupis 94.

Rubriiki kuuluvad arvutiga ühendamiseks mõeldud valjuhääldid, kui nad on eraldi esitatud.“

8

HS‑i selgitavad märkused rubriigi 8519 kohta on sõnastatud järgmiselt:

„Siia rubriiki kuuluvad helisalvestus-, ‑taasesitusaparaadid ja aparaadid, mis on võimelised nii helisalvestuseks kui ka helitaasesituseks. Tavaliselt salvestatakse heli sisemisele salvestusseadmele või kandjale (nt magnetlint, optilised kandjad, pooljuhtkandjad või muud rubriigi 8523 kandjad) või taasesitatakse sellelt.

Helisalvestusseadmed muudavad salvestise kandjat selliselt, et helitaasesitusseadmed saavad hiljem taastada algupärase helilaine (kõne, muusika jne). See hõlmab salvestist, mis põhineb helilaine vastuvõtmisel või muudel meetoditel, näiteks andmehelifailide salvestamisel, mis laaditakse alla Interneti‑lehelt või laserplaadilt automaatse andmetöötlusseadme abil, digitaalheliseadme (nt MP3‑pleier) sisemälule (nt välkmälu). Seadmed, mis salvestavad heli kui digitaalkoodi, ei ole tavaliselt võimelised taasesitama heli, kui need ei sisalda vahendit salvestise muundamiseks digitaalkoodilt analoogsignaaliks.

[…]

IV. Muud seadmed, mis kasutavad magnet-, optilisi või pooljuhtkandjaid

Selle rühma seadmed võivad olla kantavad. Need võivad olla varustatud akustiliste seadmetega või kavandatud lisandseadmena nende külge (valjuhääldid, kuularid, peatelefon) ja võimendiga.

[…]

C) Pooljuhtkandjaid kasutavad seadmed

Siia rühma kuuluvad seadmed, mis kasutavad pooljuhtkandjaid (nt pooljuht-säilmälukandjad). Heli salvestatakse salvestusvahendile digitaalkoodina. Heli taasesitatakse taolise kandja lugemisel. Pooljuhtkandjad võivad olla aparatuuri püsivalt paigaldatud või eemaldatava pooljuht-säilmälu kujul. Näideteks on välkmäluga helitaasesitusseadmed (nt teatavad MP3‑pleierid), mis on kantavad, patareidel töötavad seadmed, mis koosnevad peamiselt korpusesse paigaldatud välkmälust (sise- või eemaldatav), mikroprotsessorist, elektroonilisest süsteemist, mis sisaldab helisagedusvõimendit, LCD‑ekraani ja reguleerimisnuppe. Mikroprotsessor on programmeeritud kasutama MP3 või samalaadseid failiformaate. Seadet saab ühendada automaatse andmetöötlusseadmega MP3 või samalaadsete failide allalaadimiseks.“

9

HS‑i selgitavad märkused rubriigi 8543 kohta on sõnastatud järgmiselt:

„Siia rubriiki kuuluvad kõik elektriseadmed ja aparaadid, mis ei kuulu selle grupi ühegi teise rubriiki ja ei ole täpsemalt määratud nomenklatuuri mingi muu grupi (eelkõige grupid 84 ja 90) üheski rubriigis, juhul kui need ei ole välistatud käesoleva jao või grupi märkustega.

Selle rubriigi elektriseadmetel ja aparaatidel peab olema individuaalne funktsioon. Rubriigi 8479 individuaalse funktsiooniga masinaid ja mehaanilisi seadmeid käsitleva selgitava märkuse sissejuhatus puudutab, arvestades erinevusi, ka selle rubriigi seadmeid ja aparaate.

Enamik selle rubriigi seadmeid kujutab endast elektrikaupade või osade (lambid, transformaatorid, drosselid, takistid) koosteid, mis töötavad täielikult elektriliselt. Kuid siia rubriiki kuuluvad ka elektrikaubad, mis sisaldavad mehaanilisi vahendeid eeldusel, et sellel vahendil on abistav osa masina või seadme elektrilise funktsiooni juures.“

10

Euroopa Liitu imporditavate kaupade tariifset klassifitseerimist reguleerib KN, mis põhineb HS‑il.

11

Määruse nr 2658/87 – mida on muudetud nõukogu 31. jaanuari 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 254/2000 (EÜT L 28, lk 16; ELT eriväljaanne 02/09, lk 357) – artikli 12 lõike 1 kohaselt võtab komisjon igal aastal määruse vormis vastu KN‑i täieliku redaktsiooni koos tollimaksumääradega, nagu see tuleneb Euroopa Liidu Nõukogu või komisjoni poolt võetud meetmetest. Seda määrust kohaldatakse alates järgmise kalendriaasta 1. jaanuarist.

12

Põhikohtuasja suhtes – mille asjaolud leidsid aset aastatel 2009 ja 2010 – kohaldatavad KN‑i redaktsioonid tulenevad järjestikku määrustest nr 1031/2008 ja nr 948/2009.

13

Selle osa I jaos, mis hõlmab üldreegleid, on A osa „Kaupade [KN‑i] klassifitseerimise üldreeglid“, mis näeb ette järgmist:

„Kaupade [KN‑i] klassifitseerimine toimub järgmiste põhimõtete kohaselt.

[…]

14

KN‑i teises osas „Tollimaksude loend“ asub muu hulgas XVI jaotis, mille märkus 3 näeb ette:

„Kui kontekst ei nõua teisiti, siis kahest või enamast omavahel tervikuks ühendatud masinast koosnevad liitmasinad ja muud kahe või enama üksteist täiendava või asendava funktsiooni täitmiseks konstrueeritud masinad klassifitseeritakse nii, nagu koosneksid nad ainult sellest komponendist või oleksid sellised masinad, mis täidavad põhifunktsiooni.“

15

KN‑i jaotises XVI asuv grupp 85 kannab nimetust „Elektrimasinad ja -seadmed, nende osad; helisalvestus- ja taasesitusseadmed, telepildi ja -helisalvestamise ja taasesitamise seadmed, nende osad ja tarvikud“. Sellese gruppi kuuluvad järgmised rubriigid:

16

Ajavahemikul 7. detsembrist 2009 kuni 4. jaanuarini 2010 esitas Sonos Europe üheksa tollideklaratsiooni Zoneplayerite vabasse ringlusse lubamiseks.

17

Seade koosneb viie integreeritud valjuhääldiga (kõla)kastist, kusjuures iga valjuhääldi on varustatud digitaalse võimendiga. Kastil on surunupud helitugevuse reguleerimiseks („mute“ ja „volume“), pistikupesa kõrvaklappide jaoks, audiosisend, kaks võrgu pääsupunkti ning toitejuhtme pesa. Lisaks on Zoneplayerisse sisse ehitatud emaplaat muu hulgas koos keskprotsessoriga. Emaplaadil olev tarkvara koosneb muu hulgas Linuxi operatsioonisüsteemist, mida on võimalik Interneti-ühenduse kaudu värskendada.

18

Sellise ühenduse loomiseks tuleb Zoneplayer Ethernet-kaabli abil modemi või ruuteriga ühendada. Internetiühenduse kaudu on kasutajal Zoneplayeriga võimalik muu hulgas kuulata muusikat voogedastuses, kuna seade taasesitab helifaile nende allalaadimise käigus, salvestamata neid seadme mällu. Zoneplayer annab ka võimaluse kuulata voogedastuses saateid, mida raadiojaamad Internetis pakuvad. Voogedastus on võimalik tänu sellele, et Zoneplayeri tarkvara võimaldab andmete vahetamist online-pakkujate serveritega, kus asuvad helifailid, mille sisu kasutaja soovib kuulata.

19

Zoneplayeris on eelprogrammeeritud üle 25000 raadiojaama, programmi ja netisaate, kusjuures Zoneplayeriga pole võimalik andmeid salvestada.

20

Kasti tagaküljel olevatesse võrgu pääsupunktidesse saab kaabli abil ühendada teisi seadmeid, nagu digitaalne videomakk, personaalarvuti, mängukonsool või võrguketas („Network Attached Storage (NAS)“), et ühendada neid seadmeid Internetiga ja/või Zoneplayerit kohtvõrgus olevate arvutitega. Nendes teistes seadmetes asuvate helifailide sisu saab Zoneplayerisse sisse ehitatud valjuhääldite abil samuti taasesitada. Ka sellisel juhul ei salvestata helifaile kõigepealt Zoneplayerisse, vaid neid esitatakse voogedastuses, võrku ühendatud seadmete vahel toimuva andmeedastuse käigus.

21

Kaks või enam Zoneplayerit võivad omavahel traadita võrguühenduse vahendusel saata ja vastu võtta digiandmeid, moodustades nii koos traadita andmevõrgu (edaspidi „Sonos‑võrk“). Zoneplayeritesse paigaldatud tarkvara võimaldab Sonos-võrgu piires saata ja voogedastada muusikat igale võrku ühendatud Zoneplayerile. Sonos‑võrk toimib seejuures sõltumata võib-olla olemasolevast wifi-võrgust; süsteem loob ise krüpteerimisvõtme, mida ta kasutab digiandmete ülekandmiseks ühelt Zoneplayerilt teisele.

22

Sonos Europe deklareeris Zoneplayerid kuuluvatena KN‑i alamrubriiki 8519 89 90, millele kehtib tollimaksumäär 2%. Toll saatis Sonos Europe’ile nende deklaratsioonide alusel vastavad maksuteated.

23

Sonos Europe esitas nende maksuteadete peale vaide. Tema arvates tuleb Zoneplayer klassifitseerida KN‑i alamrubriiki 8517 62 00, mille suhtes kohaldatakse nullmääraga tollimaksu. Toll jättis vaide rahuldamata, täpsustades oma otsuses, et Zoneplayer tuleb klassifitseerida KN‑i alamrubriiki 8519 89 19 tollimaksumääraga 4,5%, mistõttu ei ole vaidlusalustes maksuteadetes sisalduv summa liiga suur.

24

Sonos Europe esitas tolli otsuste peale kaebuse Rechtbank te Haarlemile (Harlemi kohus), kes tunnistas selle põhjendamatuks. Sonos Europe esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Gerechtshof Amsterdamile (Amsterdami apellatsioonikohus).

25

Apellatsioonikohus leidis, et Zoneplayeri objektiivseid tunnuseid ja omadusi silmas pidades on see võimalik klassifitseerida nii KN‑i rubriiki 8517 kui ka rubriiki 8519. Sellest lähtuvalt otsustas kohus, et Zoneplayeri tariifne klassifikatsioon tuleb kindlaks teha KN‑i XVI jaotise märkuse 3 alusel. Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) hinnangul on Zoneplayer tarbija vaatenurgast mõeldud eelkõige heli taasesitamiseks ja see on seadme olemuslik funktsioon. Sellest tuleneb nimetatud kohtu sõnul, et see on Zoneplayeri põhifunktsioon ja võrgufunktsioon on pigem sekundaarne. Apellatsioonikohtu hinnangul tuleb Zoneplayer klassifitseerida KN‑i klassifitseerimise üldreeglite 1 ja 6 ning KN‑i XVI jaotise märkuse 3 alusel KN‑i alamrubriiki 8519 89 19.

26

Sonos Europe esitas Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) otsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Viimati nimetatud kohtul on kahtlusi Zoneplayeri tariifse klassifikatsiooni suhtes.

27

Ta leiab, et kui vaadata KN‑i rubriikide 8517, 8518 ja 8519 sõnastust ja selgitavaid märkusi HS‑i vastavate rubriikide kohta, on Zoneplayeril nendesse rubriikidesse klassifitseeritavate seadmetega sarnaseid omadusi ja tunnuseid. Siiski erineb Zoneplayer nimetatud rubriikide seadmetest eelkõige oma tehnoloogilise arengu poolest, kuna selles on kasutatud uut ja kõrgetasemelist tehnikat. Zoneplayeri tööpõhimõtet ei ole seega sellisena kirjeldatud üheski KN‑i tariifirubriigis.

28

Neil asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas KN‑i rubriike 8517, 8518, 8519 ja 8527 tuleb tõlgendada nii, et käesolevas otsuses kirjeldatud kaupa (Zoneplayer), mis võtab vastu digitaalset teavet ja taasesitab seda ilma salvestamata („streaming“) viie (sisseehitatud) valjuhääldi kaudu võimendatud helina ja/või edastab seda teistele kohtvõrku ühendatud seadmetele, saab klassifitseerida ühte või mitmesse nimetatud rubriiki ja kui see on nii, siis millisesse? Või tuleb KN‑i rubriiki 8543 tõlgendada nii, et selline seade nagu Zoneplayer tuleb klassifitseerida sellesse rubriiki kui elektriseade, mis täidab iseseisvaid tööoperatsioone?“

29

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et kui Euroopa Kohus on saanud eelotsusetaotluse tariifse klassifitseerimise küsimuses, on tema ülesanne kõnealuse kauba ise klassifitseerimise asemel pigem liikmesriigi kohtule nende kriteeriumide selgitamine, mille kohaldamine võimaldab viimasel selle kauba õigesti KN‑is klassifitseerida, seda enam, et Euroopa Kohtul ei pruugi olla kogu vajalikku asjakohast teavet. Seega on liikmesriigi kohus klassifitseerimiseks igal juhul paremas olukorras (kohtuotsus Lukoyl Neftohim Burgas, C‑330/13, EU:C:2014:1757, punkt 27).

30

Seega peab põhikohtuasjas kõnealused tooted klassifitseerima eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes arvesse Euroopa Kohtule esitatud küsimusele antavaid vastuseid.

31

Et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikku vastust, tuleb esmalt rõhutada, et nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 13, näevad KN‑i klassifitseerimise üldreeglid ette, et kaupade klassifitseerimine toimub lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ning vastavate jaotiste ja gruppide märkustest, ning et jaotiste, kaubagruppide ja alamgruppide nimetused on antud üksnes suunaval eesmärgil.

32

Teisalt tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt õiguskindluse ja kontrolli hõlbustamise huvides kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavat kriteeriumi üldiselt otsida nende kaupade objektiivsetest omadustest ja tunnustest, nagu need on määratletud KN‑i rubriigi ning jaotise või grupi märkuste sõnastuses (kohtuotsus Lukoyl Neftohim Burgas, C‑330/13, EU:C:2014:1757, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Mis puutub HS‑i selgitavatesse märkustesse, siis tuleb lisada, et vaatamata sellele, et need ei ole õiguslikult siduvad, on need olulised vahendid tollitariifistiku ühetaolise kohaldamise tagamiseks ja sellisena annavad need asjakohaseid juhiseid selle tõlgendamiseks (vt selle kohta kohtuotsused Kloosterboer Services, C‑173/08, EU:C:2009:382, punkt 25, ja Agroferm, C‑568/11, EU:C:2013:407, punkt 28). Sama kehtib KN‑i selgitavate märkuste kohta (vt selle kohta kohtuotsused Develop Dr. Eisbein, C‑35/93, EU:C:1994:252, punkt 21, ning British Sky Broadcasting Group ja Pace, C‑288/09, EU:C:2011:248, punkt 92).

34

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas KN‑i tuleb tõlgendada nii, et selline eraldiseisev seade nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis on konstrueeritud helifailidele nõudmiseks, nende vastuvõtmiseks ja võimendatud heli vormis voogedastuseks, tuleb klassifitseerida KN‑i rubriiki 8517, 8518, 8519, 8527 või 8543.

35

Selles osas tuleneb KN‑i rubriikide 8517, 8518, 8519, 8527 ja 8543 sõnastusest ning neid puudutavatest selgitavatest märkustest, et kõnealuse kauba klassifitseerimisel ühte nendest rubriikidest on määrava tähtsusega selle kauba funktsioon.

36

Nimetatud rubriigid kirjeldavad konkreetselt funktsiooni, mida nendesse kuuluvad kaubad täidavad. Nii hõlmab KN‑i tariifirubriik 8517 muu hulgas „seadme[i]d kõne, pildi või muude andmete edastamiseks või vastuvõtmiseks, sh juhtmega või juhtmeta kommunikatsioonivõrgu […] lõppseadmed“. KN‑i rubriik 8518 hõlmab muu hulgas „valjuhääld[e]id, korpusesse monteeritud või monteerimata“. KN‑i rubriik 8519 puudutab helisalvestus- ja taasesitusseadmeid. KN‑i rubriik 8527 hõlmab „ringhäälingu vastuvõtuaparaa[te]“. KN‑i rubriik 8543 puudutab aga „mujal [KN‑i grupis 85] nimetamata elektriseadmeid, mis täidavad iseseisvaid tööoperatsioone“.

37

Käesoleval juhul on selge, et nagu märgib komisjon, täidab Zoneplayer vaid ühte funktsiooni.

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldusest, mis on sisuliselt toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 17–21, selgub, et Zoneplayer on konstrueeritud Internetis pakutavate helifailide nõudmiseks, nende vastuvõtmiseks ja taasesitamiseks heli kujul, mida võimendatakse läbi viie seadmesse kuuluva valjuhääldi. Kohtuvõrku ühendatuna võib see voogedastada ka sellesse võrku ühendatud seadmete mälusse salvestatud helifaile. Sellest tuleneb, et Zoneplayer ei tekita edastatava heli allikat ise, kuna see allikas on helifail, mis on salvestatud kas välises serveris, millega Zoneplayer on Iterneti vahendusel ühendatud, või teises seadmes, millega Zoneplayer on ühendatud kohtuvõrgu kaudu.

39

Järelikult täidab Zoneplayer vaid heli taasesitamise funktsiooni. Selle poolest ei kujuta helifailide töötlemist võimaldav keskseade, kohtvõrku ühendamist võimaldavad võrgu pääsupunktid ja Interneti-ühendus endast mitte seadme eraldi funktsioone, vaid tehnilisi omadusi, mis on selle funktsioneerimiseks vajalikud. Heli vastuvõtmine võrgusuhtluse kaudu kujutab endast tehnilist uuendust heliallika andmete nõudmiseks ja vastuvõtmiseks, muundamiseks ja taasesitamiseks.

40

Neil tingimustel ei ole sellise kauba klassifitseerimisel nagu Zoneplayer – vastupidi Madalmaade valitsuse seisukohale – asjakohane KN‑i XVI jaotise märkus 3, mis puudutab kahe või enama üksteist täiendava või asendava funktsiooni täitmiseks konstrueeritud masinaid või liitmasinaid. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 32 meenutatud Euroopa Kohtu praktikale tuleb sellekohast otsustavat kriteeriumi otsida kõnealuse kauba objektiivsetest omadustest ja tunnustest.

41

Antud juhul vastab Zoneplayeri taasesitusfunktsioon KN‑i rubriigi 8519 sõnastusele.

42

Lisaks täpsustavad rubriiki 8519 käsitlevad HS‑i selgitavad märkused, et „tavaliselt“ salvestatakse heli sisemisele salvestusseadmele või kandjale või taasesitatakse sealt, mis ei välista muid allikaid. Pelk asjaolu, et heliallikaks ei ole sisemine salvestusseade, ei välista selle toote klassifitseerimist sellesse tariifirubriiki. Järelikult ei saa sellise seadme nagu Zoneplayer heli taasesitusfunktsiooni kahtluse alla seada asjaoluga, et heliallikaks on kas Internet, muu Zoneplayeriga kohtvõrgu kaudu ühenduses olev seade või sellega kaabli abil ühendatud seade.

43

Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib toote kasutuseesmärk olla objektiivne klassifitseerimiskriteerium juhul, kui see tuleneb nimetatud toote olemusest, mida omakorda saab hinnata selle toote objektiivsete tunnuste ning omaduste alusel (vt kohtuotsus Krings, C‑130/02, EU:C:2004:122, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Käesoleval juhul on Zoneplayer mõeldud heli ehk täpsemalt muusika taasesitamiseks. Madalmaade valitsuse sõnul esitleb Sonos Europe Zoneplayerit tarbijatele kui traadita võrguühenduse süsteemi „loomutruu“ ([HighFidelity] HIFI) stereoheli edastamiseks. Sellest tuleneb, et seadme võrku ühendamine vaid aitab seadmel tagada selle funktsiooni täitmist, milleks seade on mõeldud. Neil tingimustel toetab Zoneplayeri taolise seadme kasutuseesmärk selle klassifitseerimist KN‑i rubriiki 8519.

45

Nendest asjaoludest ja käesoleva kohtuotsuse punktides 17–21 toodud eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldusest Zoneplayeri kohta tuleneb – kui selle kohtu poolt faktilistele asjaoludele antavast hinnangust ei tulene teisiti –, et kõnealuse seadme objektiivseid omadusi ja tunnuseid ning kasutuseesmärki arvestades on selle seadme funktsioon heli taasesitamine, nagu on kirjeldatud KN‑i rubriigis 8519.

46

Seda tõdemust ei sea kahtluse alla ka Sonos Europe’i väide, et Zoneplayer tuleb klassifitseerida KN‑i rubriiki 8517.

47

Nimelt on Zoneplayeri funktsioon heli taasesitamine ning seega ei saa see kuuluda KN‑i rubriiki 8517. Nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 39, on heli vastuvõtmine võrgusuhtluse kaudu tehniline uuendus, mis üksnes võimaldab Zoneplayeril funktsioneerida. Asjaolu, et võrku ühendamine on muusika taasesitamiseks hädavajalik, ei sea seega mingil juhul kahtluse alla selle seadme klassifitseerimist KN‑i rubriiki 8519.

48

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et KN‑i tuleb tõlgendada nii, et selline eraldiseisev seade nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis on konstrueeritud helifailide nõudmiseks, nende vastuvõtmiseks ja võimendatud heli vormis voogedastuseks, tuleb juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt talle teada olevatele faktilistele asjaoludele antavast hinnangust ei tulene teisiti, klassifitseerida KN‑i rubriiki 8519.

49

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta I lisas (redaktsioonis, mida on järjestikku muudetud komisjoni 19. septembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1031/2008 ja komisjoni 30. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 948/2009) sisalduvat kombineeritud nomenklatuuri tuleb tõlgendada nii, et selline eraldiseisev seade nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis on konstrueeritud helifailidele nõudmiseks, nende vastuvõtmiseks ja võimendatud heli vormis voogedastuseks, tuleb juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt talle teada olevatele faktilistele asjaoludele antavast hinnangust ei tulene teisiti, klassifitseerida KN‑i rubriiki 8519.