1

Kohtuasjades C‑14/15 ja C‑116/15 esitatud hagiavaldustes palub Euroopa Parlament esiteks tühistada nõukogu 9. oktoobri 2014. aasta otsuse 2014/731/EL sõidukite registreerimisandmetega seotud automatiseeritud andmevahetuse alustamise kohta Maltal (ELT 2014, L 302, lk 56), nõukogu 21. oktoobri 2014. aasta otsuse 2014/743/EL sõidukite registreerimisandmetega seotud automatiseeritud andmevahetuse alustamise kohta Küprosel (ELT 2014, L 308, lk 100) ja nõukogu 21. oktoobri 2014. aasta otsuse 2014/744/EL sõidukite registreerimisandmetega seotud automatiseeritud andmevahetuse alustamise kohta Eestis (ELT 2014, L 308, lk 102), ning teiseks nõukogu 4. detsembri 2014. aasta otsuse 2014/911/EL sõrmejälgede andmeid käsitleva automatiseeritud andmevahetuse alustamise kohta Lätiga (ELT 2014, L 360, lk 28) (edaspidi koos „vaidlustatud otsused“).

2

27. mail 2005 Prümis (Saksamaa) alla kirjutatud Belgia Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi ja Austria Vabariigi vaheline leping käsitleb piiriülese koostöö tõhustamist eelkõige seoses terrorismi‑, piiriülese kuritegevuse ja ebaseadusliku rände vastase võitlusega (edaspidi „Prümi leping“) ning selle artikli 34 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Lepingu kohaselt ei või isikuandmeid edastada enne, kui käesoleva peatüki sätted on jõustunud edastamises osalevate lepinguosaliste territooriumil kehtivas riigisiseses õiguses. Ministrite komitee teeb kooskõlas artikliga 43 otsuse selle kohta, kas need tingimused on täidetud.“

3

Selle lepingu artikli 43 lõikes 1 on ette nähtud:

„Lepinguosalised loovad oma ministritest koosneva ministrite komitee. Ministrite komitee võtab vastu lepingu rakendamiseks ja kohaldamiseks vajalikud otsused. Ministrite komitee otsused võtavad lepinguosalised vastu ühehäälselt.“

4

Nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsuse 2008/615/JSK piiriülese koostöö tõhustamise kohta, eelkõige seoses terrorismi‑ ja piiriülese kuritegevuse vastase võitlusega (ELT 2008, L 210, lk 1) põhjendus 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Pärast [Prümi lepingu] jõustumist esitatakse […] käesolev algatus eesmärgiga inkorporeerida Prümi lepingu sätete sisu Euroopa Liidu õigusraamistikku.“

5

Selle otsuse artiklis 1 on sätestatud:

„Käesoleva otsuse abil kavatsevad liikmesriigid tõhustada piiriülest koostööd [EL] lepingu VI jaotisega hõlmatud küsimustes, eelkõige teabevahetust kuritegude ärahoidmise ja uurimise eest vastutavate asutuste vahel. Sel eesmärgil sisaldab käesolev otsus eeskirju järgmistes valdkondades:

[…]“

6

Nimetatud otsuse 6. peatükk sisaldab üldsätteid andmekaitse kohta selle otsusega sätestatud teabevahetuse raames.

7

Otsuse 2008/615 6. peatükis paikneva artikli 25 lõiked 2 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

„2.   Otsusekohane isikuandmete edastamine ei või toimuda enne, kui käesoleva peatüki sätted on rakendatud sellises edastamises osalevate liikmesriikide territooriumil kehtivas siseriiklikus õiguses. Nõukogu otsustab ühehäälselt, kas see tingimus on täidetud.

3.   Lõiget 2 ei kohaldata nende liikmesriikide suhtes, kus käesoleva otsuse kohane isikuandmete edastamine on juba alanud tulenevalt [Prümi lepingust].“

8

Otsuse artiklis 33 „Rakendusmeetmed“ on sätestatud, et nõukogu võtab kvalifitseeritud häälteenamusega ning pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga vastu vajalikud meetmed käesoleva otsuse rakendamiseks liidu tasandil.

9

Nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsuse 2008/616/JSK, millega rakendatakse otsust 2008/615 (ELT 2008, L 210, lk 12), artikkel 20 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Nõukogu teeb otsuse [2008/615] artikli 25 lõikes 2 nimetatud otsuse, tuginedes hindamisaruandele, mis põhineb küsimustikul.

2.   Otsuse [2008/615] 2. peatüki kohase automatiseeritud andmevahetuse osas põhineb hindamisaruanne ka hindamisvisiidil ja süsteemi katselisel kasutamisel, mis toimuvad siis, kui asjaomane liikmesriik on teavitanud peasekretariaati vastavalt otsuse [2008/615] artikli 37 lõike 2 esimesele lausele.

3.   Menetluse täiendavad üksikasjad on sätestatud käesoleva otsuse lisa 4. peatükis.“

10

Vaidlustatud otsused, mis viitavad esiteks otsusele 2008/615 ja eelkõige selle artiklile 25 ning teiseks otsusele 2008/616 – eelkõige selle artiklile 20 ja lisa 4. peatükile –, näevad oma põhjendustes 1–3 ette järgmist:

11

Otsuse 2014/731 artikkel 1 näeb ette:

„Sõidukite registreerimisandmete automatiseeritud otsinguks on Malta täielikult rakendanud otsuse [2008/615] 6. peatüki andmekaitset käsitlevad üldsätted ning tal on õigus saada ja edastada isikuandmeid vastavalt nimetatud otsuse artiklile 12 alates käesoleva otsuse jõustumise päevast.“

12

Otsuse 2014/743 artiklis 1 on sätestatud:

„Sõidukite registreerimisandmete automatiseeritud otsinguks on Küpros täielikult rakendanud otsuse [2008/615] 6. peatüki andmekaitset käsitlevad üldsätted ja tal on õigus saada ja edastada isikuandmeid vastavalt nimetatud otsuse artiklile 12 alates käesoleva otsuse jõustumise päevast.“

13

Otsuse 2014/744 artikkel 1 näeb ette:

„Sõidukite registreerimisandmete automatiseeritud otsinguks on Eesti täielikult rakendanud otsuse [2008/615] 6. peatüki andmekaitset käsitlevad üldsätted ning tal on õigus saada ja edastada isikuandmeid vastavalt nimetatud otsuse artiklile 12 alates käesoleva otsuse jõustumise päevast.“

14

Otsuse 2014/911 artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Läti on sõrmejälgede andmete automatiseeritud otsinguks täielikult rakendanud otsuse [2008/615] 6. peatüki andmekaitset käsitlevad üldsätted ning tal on õigus saada ja edastada isikuandmeid vastavalt nimetatud otsuse artiklile 9 alates käesoleva otsuse jõustumise päevast.“

15

Parlament palub Euroopa Kohtul:

16

Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

17

Euroopa Kohtu presidendi 8. aprilli 2015. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑14/15 ja C‑116/15 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

18

Euroopa Kohtu presidendi 24. juuni 2015. aasta otsustega anti Saksamaa Liitvabariigile ja Rootsi Kuningriigile luba astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks kohtuasjades C‑14/15 ja C‑116/15. Saksamaa Liitvabariik käesoleva menetluse üheski staadiumis siiski ei osalenud.

19

Parlament põhjendab oma hagisid kahe väitega, mille kohaselt on vaidlustatud otsuste valitud õiguslik alus väär või õigusvastane ning nende otsuste vastuvõtmisel on rikutud olulisi menetlusnorme.

20

Kõigepealt väidab parlament, et protokolli (nr 36) üleminekusätete kohta (edaspidi „üleminekusätete protokoll“) artiklit 9, mis käsitleb Euroopa Liidu lepingu alusel enne Lissaboni lepingu jõustumist vastu võetud õigusakte, tuleb tõlgendada nii, et see säilitab ainult endise kolmanda samba aktide sisulise toime, mitte aga otsustusprotsessid, millele need aktid viitavad. Järelikult ei või neid menetlusi enam kasutada, sest need ei sisaldu enam aluslepingutes.

21

Parlament märgib, et vaidlustatud otsused tuginevad otsuse 2008/615 artikli 25 lõikele 2, ja rõhutab, et seda sätet tuleb tõlgendada nii, et sellega kehtestatakse seadusandlike aktide vastuvõtmise menetlus.

22

Ta väidab selle kohta, et nimetatud otsuse vastuvõtmise ajal nägi EL lepingu artikli 34 lõike 2 punkt c seadusandlike aktide ja rakendusmeetmete vastuvõtmiseks ette kaks eraldi menetlust, ning et ainult seadusandlike aktidega seotud menetlus nõuab nõukogu ühehäälset otsust, nagu nõutakse kõnealuse otsuse artikli 25 lõikes 2. Peale selle reguleeritakse sama otsuse rakendusmeetmete vastuvõtmist konkreetselt selle otsuse artiklis 33, mis tähendab, et otsuse 2008/615 mõne muu sätte alusel vastu võetud meetmeid ei saa kvalifitseerida rakendusmeetmeteks. Lõpetuseks, sellal kui pärast parlamendi esitatud hagi, mis viis 16. aprilli 2015. aasta otsuse tegemiseni kohtuasjas parlament vs. nõukogu (C‑317/13 ja C‑679/13, EU:C:2015:223), lisas nõukogu endisesse kolmandasse sambasse kuuluvate õigusaktide alusel vastu võetud erinevate otsuste pealkirjadesse sõna „rakendus“, ei teinud nõukogu sarnast muudatust vaidlustatud otsuste pealkirjades.

23

Kuna liidu seadusandja ei ole kunagi kohustatud pädevust delegeerima või andma, võib teatava akti olenevalt selle seadusandja valikust mõnikord vastu võtta kas seadusandliku akti või rakendusmeetmena.

24

Järelikult tuleb vaidlustatud otsuseid käsitada seadusandlike aktidena ja seega oleksid need pidanud tuginema samadele Lissaboni lepinguga muudetud õiguslikele alustele nagu otsus 2008/615, see tähendab ELTL artikli 82 lõike 1 punktile d ja artikli 87 lõike 2 punktile a.

25

Teise võimalusena väidab parlament, et isegi kui Euroopa Kohus leiab, et ELTL artiklid 82 ja 87 ei ole vaidlustatud otsuste vastuvõtmiseks sobivad õiguslikud alused, tuleb nimetatud otsused ikkagi tühistada, sest otsuse 2008/615 artikli 25 lõige 2, mida nõukogu õigusliku alusena kasutas, on ab initio õigusvastane.

26

Seoses sellega märgib parlament, et otsuse 2008/615 artikli 25 lõige 2 loob teisesest õigusest tuleneva õigusliku aluse, mis lihtsustab asjaomase valdkonna õigusaktide vastuvõtmiseks aluslepingutes kehtestatud korda, sest see säte ei näe ette liikmesriigi või Euroopa Komisjoni eelnevat algatust ega parlamendiga konsulteerimist, sellal kui nende tingimuste täitmist nõuab EL artikli 34 lõike 2 punkt c, mis oli kohaldatav otsuse 2008/615 vastuvõtmise ajal.

27

Lisaks, kui Euroopa Kohus asub seisukohale, et vaidlustatud otsused on rakendusmeetmed, kaldub otsuse 2008/615 artikli 25 lõikes 2 kehtestatud menetlus kõrvale EL lepingust mitte ainult seoses algatuse korra ja parlamendiga konsulteerimise puudumisega, vaid ka selles osas, et see nõuab nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega vastuvõetud otsuse asemel selle institutsiooni ühehäälset otsust.

28

Nõukogu leiab, et otsuse 2008/615 artikli 25 lõige 2 jätab rakenduspädevuse talle. Seega on vaidlustatud otsused rakendusmeetmed, mitte õigusaktid.

29

Nõukogu märgib siinkohal, et parlamendi argument – mille kohaselt näitab asjaolu, et see artikkel näeb ette ühehäälse otsuse, et selle eesmärk on võtta vastu seadusandlikke akte – jätab tähelepanuta Euroopa Kohtu praktika, mille järgi määrab kasutatava menetluse kindlaks õiguslik alus, mitte vastupidi.

30

Peale selle võimaldavad otsuse 2008/615 artikli 25 lõikes 2 kasutatud sõnastus, selle otsuse üldine ülesehitus ja asjaolu, et nimetatud sätte alusel vastu võetud aktidel puudub iseseisev eesmärk, kindlaks teha, et need aktid on nimetatud otsuse rakendusmeetmed.

31

Otsuse 2008/615 artikli 25 lõike 2 väidetava õigusvastasuse kohta märgib nõukogu, et 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsusest parlament vs. nõukogu (C‑317/13 ja C‑679/13, EU:C:2015:223) ja 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsusest parlament vs. nõukogu (C‑540/13, EU:C:2015:224) tuleneb, et selles sättes ja aluslepingutes ette nähtud menetluste lahknevus ei tähenda, et kõnealune säte on õigusvastane – siinkohal tuleb pigem kasutada kooskõlalist tõlgendust.

32

Mis puutub täpsemalt ühehäälse otsustamise nõudesse, siis leiab nõukogu, et parlamendi väide põhineb vääritimõistmisel, mis tuleneb otsuse 2008/615 artikli 25 lõike 2 ebaõnnestunud sõnastusest.

33

Seega, sellal kui nõukogu ühehäälne otsus nähakse tavaliselt ette märkides, et „nõukogu võtab otsuse vastu ühehäälselt“, kasutab see säte palju ebamäärasemat väljendit „otsustab ühehäälselt“.

34

Neil asjaoludel leiab nõukogu otsuse 2008/615 üldise ülesehituse ja selles kasutatud sõnastuse põhjal, et käsitletav menetlus koosneb tegelikult kahest etapist. Kõigepealt peab nõukogu faktiliselt tuvastama, et selle otsuse artikli 25 lõikes 2 nimetatud tingimus on täidetud, mis eeldab hulka kõikide liikmesriikide sõnaselgeid või vaikivaid kokkuleppeid. See etapp on nõutav tegeliku vajaduse tõttu tagada liikmesriikidevahelise andmevahetuse süsteemi terviklus ja turvalisus. Teises etapis teeb nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega otsuse, millega kinnitatakse andmete edastamise alguskuupäev.

35

Sarnane süsteem, mida iseloomustab kombinatsioon olemasoleva võrgu nõuetekohase toimimise konsensusliku kontrollimise etapist ja nõukogu formaalse otsustamise etapist selle kontrollimise järel, eelneb erinevate õigusaktide vastuvõtmisele.

36

Otsuse 2008/615 vastuvõtmise ajaloolise tausta, see tähendab Prümi lepinguga kehtestatud mehhanismi integreerimise tõttu liidu õiguslikku raamistikku ei ole liidu seadusandja kõnealuse otsuse puhul neid kahte menetlusetappi piisavalt eristanud ning on ühendanud esimese etapi konsensuse ja teise etapi kvalifitseeritud häälteenamuse üheksainsaks nõudeks, täpsemalt ühehäälsuse nõudeks eelneva konsensusliku etapi puhul.

37

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud otsuste tekstist ilmneb selgelt, et need otsused põhinevad otsuse 2008/615 artiklil 25 ja otsuse 2008/616 artiklil 20 (vt analoogia alusel kohtuotsused, 16.4.2015, parlament vs. nõukogu, C‑317/13 ja C‑679/13, EU:C:2015:223, punktid 28–31, ja 10.9.2015, parlament vs. nõukogu, C‑363/14, EU:C:2015:579, punktid 23–26), kusjuures viimati nimetatud artikkel pealegi pelgalt täpsustab otsuse 2008/615 artiklis 25 nimetatud otsuste vastuvõtmise tingimusi.

38

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab liidu õigusakti õigusliku aluse valik põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ning mille hulka kuuluvad õigusakti eesmärk ja sisu (kohtuotsus, 6.5.2014, komisjon vs. parlament ja nõukogu, C‑43/12, EU:C:2014:298, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Pooltel ei ole küll lahkarvamusi otsuse 2008/615 artikli 25 lõike 2 ning vaidlustatud otsuste eesmärgi ja sisu vahelise suhte osas.

40

Seevastu väidab parlament esiteks, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist ei või see säte enam olla uute aktide vastuvõtmise alus, ja teiseks, et igal juhul on nimetatud säte õigusvastane.

41

Seoses parlamendi argumendiga, et otsuse 2008/615 artikli 25 lõiget 2 ei saa pärast Lissaboni lepingu jõustumist enam kohaldada, tuleb meenutada, et üleminekusätete protokoll sisaldab sätteid, mis käsitlevad konkreetselt seda õiguslikku korda, mida pärast Lissaboni lepingu jõustumist kohaldatakse aktide suhtes, mis on enne eelnimetatud kuupäeva EL lepingu alusel vastu võetud (kohtuotsus, 10.9.2015, parlament vs. nõukogu, C‑363/14, EU:C:2015:579, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Nii on protokolli artiklis 9 sätestatud, et selliste aktide õiguslik toime säilib kuni asjaomaste õigusaktide kehtetuks tunnistamise, tühiseks tunnistamise või muutmiseni aluslepingute kohaldamisel.

43

Euroopa Kohus on aga sedastanud, et nimetatud artiklit tuleb tõlgendada nii, et enne Lissaboni lepingu jõustumist EL lepingu alusel nõuetekohaselt vastu võetud akti säte, mis kehtestab teiste meetmete vastuvõtmise korra, säilitab oma õigusliku toime, kuni seda ei ole kehtetuks tunnistatud, tühiseks tunnistatud või muudetud, ja võimaldab vastavalt selles sättes kindlaks määratud menetlusele neid meetmeid vastu võtta (vt selle kohta kohtuotsused, 16.4.2015, parlament vs. nõukogu, C‑540/13, EU:C:2015:224, punkt 47, ja 10.9.2015, parlament vs. nõukogu, C‑363/14, EU:C:2015:579, punkt 70).

44

Sellest järeldub, et Lissaboni lepingu jõustumine kui selline ei välista niisuguste aktide nagu vaidlustatud otsused vastuvõtmist otsuse 2008/615 artiklis 25 määratletud menetluse raames. Seega ei saa nõustuda parlamendi argumendiga, et niisugused aktid peavad tingimata põhinema ELTL artikli 82 lõike 1 punktil d ja artikli 87 lõike 2 punktil a.

45

Järelikult saab parlamendi poolt oma hagide toetuseks esitatud esimese väitega nõustuda üksnes siis, kui on tuvastatud otsuse 2008/615 artikli 25 lõike 2 õigusvastasus.

46

Parlament väidab, et käesolevas asjas on see nii, sest kõnealusest artiklist nähtub, et vastuvõtmise kord, mille see kehtestab niisuguste meetmete tarbeks nagu vaidlustatud otsused, erineb aluselepingutes selleks ette nähtud menetlusest tulenevast korrast.

47

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuna liidu institutsioonide tahte formuleerumist puudutavad eeskirjad kehtestatakse aluslepingutega, mitte liikmesriikide või institutsioonide endi poolt, siis saavad üksnes aluslepingud anda erijuhtudel institutsioonile pädevuse muuta nendes ette nähtud otsustamismenetlust. Seega, kui tunnustada institutsiooni võimalust kehtestada seadusandlike aktide või rakendusmeetmete vastuvõtmist võimaldavaid teisesest õigusest tulenevaid õiguslikke aluseid – kas akti vastuvõtmise korra rangemaks muutmise või lihtsustamise suunas –, tähendaks see talle suurema seadusandliku pädevuse andmist kui see, mis on aluslepingutega ette nähtud (kohtuotsus, 10.9.2015, parlament vs. nõukogu, C‑363/14, EU:C:2015:579, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Võttes arvesse, et liidu akti õiguspärasust tuleb analüüsida selle akti vastuvõtmise ajal olemas olnud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, tuleb otsuse 2008/615 artikli 25 lõike 2 õiguspärasuse hindamisel võtta arvesse sätteid, mis käsitlesid selle otsuse vastuvõtmise ajal niisuguste otsuste nagu vaidlustatud otsused vastuvõtmist, täpsemalt EL artikli 34 lõike 2 punkti c ja artikli 39 lõiget 1 (vt selle kohta kohtuotsused, 16.4.2015, parlament vs. nõukogu, C‑540/13, EU:C:2015:224, punkt 35, ja 10.9.2015, parlament vs. nõukogu, C‑363/14, EU:C:2015:579, punkt 59).

49

Nendest sätetest ilmneb, et nõukogu võib liikmesriigi või komisjoni algatusel võtta ühehäälselt vastu õigusakte, mis on kooskõlas EL lepingu VI jaotise eesmärkidega – välja arvatud siiski EL artikli 34 lõike 2 punktides a ja b viidatud valdkondade eesmärgid – ning häälteenamusega, võtab ta vastu meetmed nende aktide rakendamiseks liidu tasandil (vt selle kohta kohtuotsus, 10.9.2015, parlament vs. nõukogu, C‑363/14, EU:C:2015:579, punktid 60–66). Mõlemal juhul võib kõnealuseid meetmeid vastu võtta alles pärast parlamendiga konsulteerimist (vt selle kohta kohtuotsus, 16.4.2015, parlament vs. nõukogu, C‑540/13, EU:C:2015:224, punkt 36).

50

Eeltoodust tuleneb, et esmase õigusega kehtestatud menetlus, millele peab vastama otsuse 2008/615 artikli 25 lõikes 2 ette nähtud menetlus, on erinev, olenevalt sellest, kas nimetatud sätte alusel vastu võetud akte tuleb käsitada seadusandlike aktide või rakendusmeetmetena.

51

Neil asjaoludel on oluline märkida, et parlament ei vaidlusta, et liidu seadusandjal oli võimalus näha ette, et selliseid akte nagu vaidlustatud otsused võetakse vastu rakendusmeetmetena. Samas väidab parlament, et seadusandja on teinud valiku seda võimalust mitte kasutada ning otsustanud hoopis vastupidi jätta endale võimaluse sellised aktid ise vastu võtta.

52

Seega ei saa vastupidi nõukogu väitele lükata parlamendi asjaomast väidet tagasi üksnes seetõttu, et võidi tuvastada, et otsuse 2008/615 artikli 25 lõikes 2 viidatud aktide eesmärgist ja sisust tuleneb, et nende vastuvõtmise võib delegeerida rakendusasutusele, kui need aktid ei kehtesta alusakti olulisi elemente, mille vastuvõtmiseks on vaja teha üksnes liidu seadusandja vastutusalasse kuuluvaid poliitilisi valikuid.

53

Pooltevahelised erimeelsused ei puuduta aga seda aspekti, vaid pigem küsimust, kas otsuse 2008/615 artikli 25 lõiget 2 vastu võttes otsustas liidu seadusandja anda nõukogule tuletatud seadusandliku pädevuse või pelga rakendamisvolituse.

54

Sellega seoses tuleb tõdeda, et nimetatud säte ei määratle sõnaselgelt akte, mille vastuvõtmist see võimaldab.

55

Asjaomase sätte sõnastusest ilmneb siiski, et selles raamistikus nõukogu vastu võetud akti eesmärk on ainult tagada, et otsuse 2008/615 6. peatükk, mis kehtestab üldsätted andmekaitse kohta, on liikmesriigi territooriumil rakendatud, võimaldamaks selles otsuses ette nähtud isikuandmete edastamist sellele liikmesriigile.

56

Sellest järeldub, et nii akti vastuvõtmise tingimustest kui ka selle toimest tuleneb, et seadusandja soovis piirata kõnealuse akti eesmärgi rangelt otsusega 2008/615 kehtestatud raamistiku rakendamisega, andmata nõukogule ülesannet teha sama akti vastuvõtmisel olulisi poliitilisi valikuid.

57

Seda järeldust kinnitab nimetatud otsuse artikli 25 lõike 2 kontekst, mida tuleb selle sätte tõlgendamisel arvesse võtta (vt selle kohta kohtuotsus, 18.12.2014, M’Bodj, C‑542/13, EU:C:2014:2452, punkt 34).

58

Kõnealune säte paikneb otsuse peatükis, mille ese on täpsustada tingimusi, mis võimaldavad selle otsusega kehtestatud teabevahetusmehhanismide rakendamist muudes liikmesriikides kui otsuse artikli 25 lõikes 3 viidatud liikmesriigid.

59

Ühtlasi tuleb märkida, et otsuse 2008/616 artiklist 20 ja otsuse lisa 4. peatükist, millele eelnimetatud artikkel viitab, nähtub, et niisugused aktid nagu vaidlustatud otsused tuleb vastu võtta pärast sisuliselt tehnilist laadi hindamismenetlust, mille viivad läbi nõukogu töögrupp ja ekspertide rühm.

60

Need erinevad elemendid üheskoos asjaoluga, et otsuses 2008/615 ei ole mingit viidet seadusandliku akti vastuvõtmisele või liidu seadusandja võimalikule tahtele jätta selle valdkonna reguleerimise pädevus endale, näitavad, et võttes vastu selle otsuse artikli 25 lõike 2, otsustas seadusandja usaldada nõukogule ülesande võtta vastu vajalikud meetmed, et rakendada see otsus liidu tasandil.

61

Seda analüüsi ei saa kahtluse alla seada parlamendi esitatud väited.

62

Esiteks ei ole asjaolu, et otsuse 2008/615 artikli 25 lõikes 2 on märgitud, et nõukogu „otsustab ühehäälselt“, piisav tõendamaks, et seadusandja soovis sel moel viidata EL artikli 34 lõike 2 punktis c ette nähtud menetlusele seadusandlike aktide vastuvõtmiseks.

63

Kuigi see menetlus nõuab tõepoolest nõukogu ühehäälset otsust, ei saa selle üheainsa hääletusreegli mainimist, ilma teisi kõnealuse menetluse nõudeid – st liikmesriigi või komisjoni algatus ja parlamendiga konsulteerimine – nimetamata, käsitada nii, et see väljendab selgelt liidu seadusandja tahet sätestada selle menetluse kohaldamine.

64

Seda analüüsi toetab otsuse 2008/615 vastuvõtmise ajalooline taust. Nagu rõhutab nimetatud otsuse põhjendus 1, on otsuse eesmärk inkorporeerida Prümi lepingu sätete sisu liidu õigusraamistikku. Prümi lepingu artikli 34 lõige 2 nägi aga ette eelnimetatud otsuse artikli 25 lõikes 2 kehtestatuga sarnase mehhanismi, mis eeldas eelkõige vastavalt lepingu artikli 43 lõikele 1 lepinguosaliste riikide ministrite ühehäälset otsust.

65

Teiseks ei saa määrav olla asjaolu, et otsuse 2008/615 artikkel 33 annab nõukogule pädevuse võtta vastu selle otsuse rakendusmeetmeid.

66

Selle otsuse artiklil 33 ja artikli 25 lõikel 2 on nimelt ilmselgelt väga erinevad ülesanded. Kui esimene artikkel, mis kajastab lihtsalt EL artikli 34 lõike 2 punktiga c nõukogule antud pädevust, viitab üldiselt selle otsuse rakendusmeetmete vastuvõtmisele, siis teine artikkel näeb ette erimeetmete vastuvõtmise liidu seadusandja poolt konkreetselt kehtestatud menetluses, selleks et lubada edastada isikuandmeid muudesse liikmesriikidesse kui sama otsuse artikli 25 lõikes 3 nimetatud riigid.

67

Järelikult ei saa see, et liidu seadusandja otsustas pühendada otsuse 2008/615 artikli 33 selle otsuse rakendusmeetmetele, tähendada, et sama otsuse artikli 25 lõike 2 alusel vastu võetud akte ei saa enam kvalifitseerida „rakendusmeetmeteks“ ja neid tuleb pidada seadusandlikeks aktideks.

68

Kolmandaks ei saa parlamendi väidete toetuseks tõhusalt tugineda asjaolule, et nõukogu tegi valiku mitte nimetada tegelikult sel alusel vastu võetud akte „rakendusotsusteks“, võttes arvesse tõika, et niisugusel valikul puuduvad õiguslikud tagajärjed, ning samuti selle valiku tegemise kuupäeva.

69

Järelikult tuleb otsuse 2008/615 artikli 25 lõiget 2 tõlgendada nii, et selles sätestatakse, et nõukogu otsustab ühehäälselt selle otsuse rakendusmeetmete vastuvõtmise.

70

Seoses sellega tuleb märkida, et nõukogu väide, mille kohaselt tuleb seda sätet mõista nii, et see kehtestab kaheetapilise menetluse, mis hõlmab konsensuslikku otsust ja sellele järgnevat kvalifitseeritud häälteenamusega tehtavat otsust, on vastuolus nimetatud sätte selge sõnastusega, mille järgi „nõukogu otsustab ühehäälselt“, ja pealegi ei toeta seda otsuse 2008/615 muud osad.

71

Neil asjaoludel ei võimalda see, et liidu muud õigusaktid võivad ette näha seda laadi menetluse või et niisugust menetlust põhjendavad kaalukad poliitilised põhjused – eeldusel, et need on tõendamist leidnud –, mingil juhul nõustuda nõukogu pakutud tõlgendusega asjaomase otsuse artikli 25 lõikele 2.

72

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et sätestades nõude, mille kohaselt peab liidu tasandil otsuse 2008/615 rakendamiseks vajalikud meetmed vastu võtma nõukogu otsustades ühehäälselt, sellal kui EL artikli 34 lõike 2 punkt c nägi ette, et sellised meetmed peab nõukogu võtma vastu kvalifitseeritud häälteenamusega, kehtestab selle otsuse artikli 25 lõige 2 ebaseaduslikult niisuguste meetmete nagu vaidlustatud otsused vastuvõtmise korra, mis on rangem kui aluslepingutes selleks ette nähtud menetlus.

73

Sellest tuleneb, et parlamendi esimene väide on põhjendatud ning vaidlustatud otsused tuleb seetõttu tühistada.

74

Kuna parlamendi esimese väitega on nõustutud ning vaidlustatud otsused tuleb seetõttu tühistada, ei ole parlamendi hagide toetuseks esitatud teist väidet vaja uurida.

75

Nõukogu palub Euroopa Kohtul juhul, kui ta vaidlustatud otsused tühistab, säilitada nende otsuste õiguslik toime kuni nende asendamiseni uute õigusaktidega. Parlament märgib, et tal ei ole sellele nõudele vastuväiteid.

76

Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artikli 264 teisele lõigule võib Euroopa Kohus juhul, kui ta seda vajalikuks peab, märkida, milliseid tühistatud õigusakti tagajärgi loetakse kehtivaks.

77

Käesoleval juhul kahjustaks vaidlustatud otsuste tühistamine nende õigusliku toime säilitamiseta liikmesriikide pädevate asutuste vahelise teabevahetuse – mille eesmärk on avastada ja uurida kuritegusid – tõhusust, ning seega avaliku korra ja avaliku julgeoleku kaitset. Ehkki parlament palub need otsused tühistada põhjusel, et nõukogu kasutas õigusvastast õiguslikku alust, ei vaidlusta ta nende eesmärki ega sisu.

78

Seetõttu tuleb säilitada vaidlustatud otsuste toime kuni neid asendavate uute õigusaktide jõustumiseni.

79

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna parlament on nõukogult kohtukulude hüvitamist nõudnud ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista nõukogult.

80

Kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt kannavad Saksamaa Liitvabariik ja Rootsi Kuningriik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: