1. 

On väidetud, et „pole ülimat tubakast: see on auväärt rahva kirg, ning see, kes elab tubakata, ei ole oma elu väärt“. ( 2 ) Tänapäeval on aga ühiskondlik hoiak tubakasse oluliselt muutunud.

2. 

Olgu kuidas on, aga Euroopa Liidus tarbitakse tubakat siiski laialdaselt. Seetõttu ei ole ka üllatav, et tubaka maksustamine tekitab jätkuvalt vaidlusi, mida kinnitab ka käesolev põhikohtuasi. ( 3 )

3. 

Täpsemalt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas kuivatatud, rullimata, ebastandardsed, osaliselt rebitud tubakalehed ja/või nende osad, mis on läbinud esmase kuivatamise ja kontrollitud niisutamise ning milles on tuvastatud glütseriini olemasolu ja mida on võimalik suitsetada pärast lihtsat purustamist või käsitsi lõikamist („kõnealused tooted“), kuuluvad direktiivi 2011/64/EL ( 4 ) artikli 2 või – teatud juhul – artikli 5 reguleerimisalasse. Kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et mitte, siis eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas liikmesriikide poolt sellistele toodetele maksu kehtestamine on direktiiviga vastuolus.

4. 

Alljärgnevatel põhjustel olen seisukohal, et kõnealused tooted tuleb direktiivi 2011/64 artikli 2 lõike 1 punkti c alapunkti ii kohaselt liigitada kui „muu suitsetamistubakas“. Seega kohaldub neile kui „tubakatoodetele“ käesolev direktiiv, mille alusel liikmesriigid on kohustatud tooted aktsiisiga maksustama.

5.

Direktiivi 2008/118 artikli 1 kohaselt

„1.   Käesoleva direktiiviga kehtestatakse üldine kord aktsiisile, millega maksustatakse otseselt või kaudselt järgmise kauba (edaspidi „aktsiisikaup“) tarbimist:

[…]

2.   Liikmesriigid võivad erieesmärkidel maksustada aktsiisikauba täiendavate kaudsete maksudega, kui kõnealused maksud on kooskõlas aktsiisi või käibemaksu suhtes kohaldatavate ühenduse maksueeskirjadega maksubaasi määramise, maksu arvutamise, sissenõutavuse ja järelevalve kohta, arvestades et nende eeskirjade alla ei kuulu maksuvabastusi käsitlevad sätted.

3.   Liikmesriikidel on õigus maksustada:

[…]

Kõnealuste maksudega maksustamine ei tohi siiski liikmesriikidevahelises kaubanduses kaasa tuua piiriületamisega seotud formaalsusi.“

6.

Direktiivi 2011/64 1. peatüki artiklis 1 (pealkirjaga „Sisu“) kehtestatakse liikmesriikide tubakatoodete aktsiisi struktuuri ja määrade harmoneerimise põhialused.

7.

Direktiivi 2011/64 artiklid 2, 3 ja 5 (sisalduvad peatükis 2 pealkirja „Mõisted“ all) sätestavad:

„Artikkel 2

1.   Käesoleva direktiivi mõistes on tubakatooted:

Artikkel 3

1.   Käesoleva direktiivi mõistes on sigaretid:

[…]

Artikkel 5

1.   Käesoleva direktiivi mõistes on suitsetamistubakas:

[…]“

8.

Seaduse nr 353/2003 aktsiiside kohta, mida on muudetud seadusega nr 95/2001, („aktsiisiseadus“) paragrahvis 101 on sätestatud:

[…]“

9.

Celní úřad pro Jihočeský kraj (Tšehhi Vabariigi Lõuna‑Tšehhi maakonna tolliamet) 14. novembri 2013. aasta otsusega anti teatavatele aktsiisiseaduse sätetele tuginedes korraldus konfiskeerida ja hävitada äriühingule Eko‑Tabak s.r.o. („hageja“) kuuluvad kõnealused tooted. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel olid need tooted peamiselt mõeldud müügiks lõpptarbijatele.

10.

Hageja vaidlustas otsuse halduskohtus, mida on sisuliselt kinnitanud 29. mail 2014 Generální ředitelství cel (Tšehhi Vabariigi tolliamet). Seejärel esitas hageja 29. mai 2014. aasta otsuse peale kohtuotsuse tegemiseks hagi Krajským soud v Českých Budějovicích’ile (České Budějovice ringkonnakohus), väites, et aktsiisiseaduse § 101 lõikes 6 nimetatud toodete loeteluga on ebaseaduslikult laiendatud tubakatoodete nimekirja, millele kohaldub direktiiv 2011/64. 30. jaanuari 2015. aasta kohtuotsusega jäeti hagi rahuldamata. Krajským soud v Českých Budějovicích (České Budějovice ringkonnakohus) otsustas, et direktiivi 2011/64 mõte ja eesmärk on tagada niisuguste toodete maksustamine aktsiisiga, mida võib tarvitada suitsetamiseks, kuid mis ei ole tingimata mõeldud sellisena suitsetamiseks. Krajským soud v Českých Budějovicích (České Budějovice ringkonnakohus) lisas, et direktiivi 2011/64 eesmärk on võidelda maksudest ja ELi õigusest kõrvalehoidmisega, nagu kohtu arvates ka antud juhul oli toimunud.

11.

Hageja esitas selle kohtuotsuse peale kaebuse Nejyšší správní soud’ile (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus). Kaheldes direktiivi 2011/64 artiklite 2 ja 5 korrektses tõlgendamises, otsustas kohus menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule alljärgnevad eelotsuse küsimused:

12.

Kirjalikud seisukohad esitasid Tšehhi, Hispaania ja Itaalia valitsus ning Euroopa Komisjon. 26. oktoobril 2016 toimunud kohtuistungil esitasid suulised seisukohad Tšehhi ja Hispaania valitsus ning komisjon.

13.

Nagu käesolevast eelotsusetaotlusest nähtub, püsivad kahtlused direktiivis nr 2011/64 kasutatud mõiste „tubakatooted“ tõlgenduse suhtes, eelkõige mis puudutab mõisteid „suitsetamistubakas“, „muu suitsetamistubakas“ ja „mida võib tarvitada ilma täiendava tööstusliku töötlemiseta“. Komisjon on tunnistanud nende mõistete tõlgendamisraskusi direktiivi 2011/64 hindamisel REFITi (Regulatory Fitness and Performance Programme – õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programm) raames. ( 6 ) Seega annavad esitatud küsimused Euroopa Kohtule võimaluse tuua teemasse teatud määral selgust.

14.

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kuivatatud, rullimata, ebastandardsed, osaliselt rebitud tubakalehed ja/või nende osad, mis on läbinud esmase kuivatamise ja kontrollitud niisutamise ning milles on tuvastatud glütseriini olemasolu, on direktiivi 2011/64 artikli 2 mõistes „tubakatooted“.

15.

Direktiivi 2011/64 artikli 2 kohaselt on „tubakatooted“ sigaretid, sigarid, sigarillod ja suitsetamistubakas. Need tooted on maksustatavad aktsiisiga.

16.

Direktiivi 2011/64 artikli 2 kohaselt on „suitsetamistubakas“ kas sigarettideks keeratav peeneks lõigatud valmistubakas või „muu suitsetamistubakas“. Sellest järeldub, et „muu suitsetamistubakas“ on tubakatoodete kategooria, mis ei ole sigaretid ega sigarid, sigarillod ega sigarettideks keeratav peeneks lõigatud valmistubakas.

17.

„Suitsetamistubakas“ on määratletud direktiivi 2011/64 artikli 5 lõikes 1 ja see koosneb teatud tüüpi suitsetamistubakast, mida ma edaspidi nimetan korralikuks suitsetamistubakaks (punkt a) ja praagiks suitsetamistubakaks (punkt b). Põhikohtuasi käsitleb peamiselt esimesena nimetatud tüüpi tubakat.

18.

Direktiivi 2011/64 artikli 5 lõike 1 punktis a nimetatud „suitsetamistubakas“ peab vastama kahele tingimusele: esiteks peab see olema „lõigatud või muul viisil purustatud või kangideks pressitud“ ja teiseks peab see olema selline, „mida võib tarvitada ilma täiendava tööstusliku töötlemiseta“.

19.

Nagu väitsid Tšehhi valitsus ja komisjon, peavad direktiivi 2011/64 artikli 5 lõike 1 punkti a sõnastuse kohaselt olema täidetud mõlemad tingimused, et tubakatoodet klassifitseerida kui „suitsetamistubakat“. Alljärgnevalt uurin järjestikku mõlemat tingimust.

20.

Kõnealuste toodete kirjeldusest eelotsusetaotluses jääb mulje, et nende toodete puhul – kuivatatud terved tubakalehed – ei saa asuda seisukohale, et need oleksid lõigatud või kangideks pressitud. Aga kas neid saab kirjeldada kui „muul viisil purustatud“? Seoses sellega on eelotsusetaotluses märgitud, et kõnealused lehed on „osaliselt rebitud“, mis tähendab, et leheroots (vars, mis toetab lehelehvikut ja ühendab seda taime tüvega) on täielikult või osaliselt eemaldatud. Tuginedes Tšehhi valitsuse seisukohale, võib kahtlemata kirjeldada sellist töötlemist kui „muul viisil purustamist“. Kohtuistungil märkis komisjon, et nende seisukohalt ei ole esimese tingimuse täitmiseks piisav vaid leherootsu eemaldamine. Kuid see institutsioon ei välistanud, et kõnealused tooted võiksid olla kas lõigatud või kangideks pressitud, kuid selleks, et olla kindel selles küsimuses, oleks vaja nende toodete täpsemat kirjeldust kui see, mis sisaldus eelotsusetaotluses.

21.

Selline lähenemine tundub hoopis tuginevat arusaamal, et esimene tingimus on täidetud – vähemalt ei jäta see selles osas selgesõnalisi kahtlusi. Kuna Euroopa Kohus ei ole seda tingimust varem tõlgendanud, püüan siiski teemasse mõningast selgust tuua.

22.

Kuigi keeleline võrdlus ei anna sellele küsimusele lõplikku vastust, ( 7 ) peab mõiste „muul viisil purustatud“ korrektne konstruktsioon hõlmama tubakalehti, mis on osaliselt rebitud sel viisil, et oleks eemaldatud leheroots. See protseduur nõuab nimelt vähemal või suuremal määral, sõltuvalt lehe füsiognoomiast, vähemalt osaliselt lehe keskelt puruks rebimist, jättes lehe kaheks poolmikuks, mis võivad lehelaba kaudu osaliselt ühendatud olla.

23.

Sellist arusaama toetab minu hinnangul direktiivi 2011/64 artikli 5 lõike 1 punkti a sõnastus, kontekst ja eesmärk.

24.

Esiteks, mis puudutab direktiivi 2011/64 artikli 5 lõike 1 punkti a sõnastust, siis sõnade „muul viisil“ kasutamine väljendis „muul viisil purustatud“ viitab, et selle sättega reguleeritud korralikku suitsetamistubakat tuleb mõista laialt, et hõlmata selle erinevaid tootmisprotsesse, ilma et peaks määratlema kõiki võimalikke viise, kuidas see võis olla toodetud.

25.

Teiseks kinnitab seda direktiivi 2011/64 kontekst.

26.

Praak suitsetamistubakas on esialgu määratletud direktiivi 2011/64 artikli 5 lõike 1 punkti b kohaselt kui „tubakalehtede jäänused ja kõrvalsaadused“. Arvestades asjaolu, et tubakataime varte – sealhulgas leherootsude – jäägid, mille küljest on ära rebitud tubakalehe osa, mis iseenesest suitsetamiseks paremini sobib, oleksid sellised jäänused ja/või kõrvalsaadused, mida võiks vastupidiselt liigitada korralikuks suitsetamistubakaks.

27.

Nagu möönis komisjon kohtuistungil, tähendab avatud ning suures osas end isemääratleva mõiste „muu suitsetamistubakas“ kasutamine direktiivi 2011/64 artikli 2 lõike 1 punkti c mõiste „suitsetamistubakas“ all, et „muud suitsetamistubakat“ tuleb tõlgendada laialt, tubakatoodete jääkkategooriana, mis ei mahu ühegi konkreetsema loetletud kategooria alla.

28.

Lõpetuseks nõuab direktiivi 2011/64 ulatuslikum eesmärk „suitsetamistubaka“ mõiste tõlgendamist laialt.

29.

Siseturu nõuetekohaseks toimimiseks on direktiivi 2011/64 eesmärk tagada, et tubakatoodete sektoris toodete tarbimist mõjutavate maksude rakendamine liikmesriikides ei moonutaks konkurentsitingimusi ega takistaks toodete vaba liikumist Euroopa Liidus. Täpsemalt on direktiivi põhjenduses 9 märgitud, et aktsiisi struktuuri ühtlustamine peaks vältima samasse rühma kuuluvate eri tubakatoodete kategooriate konkurentsi moonutamist maksustamisel ja samas avama liikmesriikide turud. ( 8 ) Eesmärki tagada ausat konkurentsi toonitab direktiivi 2011/64 põhjendus 8, mis sisuliselt ütleb, et tooted, mis on sarnased loetletud kategooriaga, tuleb lugeda aktsiisiga maksustamise mõistes selle kategooria osaks. Eeltooduga seoses on loogiline, et kuivatatud lehed, mis on osaliselt pooleks rebitud, on sarnased kuivatatud tubaka lehtedega, mis on tegelikult pooleks rebitud.

30.

Veelgi enam, direktiivi 2011/64 põhjenduses 2 on märgitud, et Euroopa Liidu eelarve alased õigusnormid peavad tagama kõrgel tasemel tervisekaitse ja et tubakatooted võivad põhjustada tervisele tõsist kahju. Kõnealuse direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti a esimese tingimuse liiga kitsas tõlgendamine toob kaasa ohu sattuda vastuollu rahvatervise kaitse eesmärgiga, piirates potentsiaalselt võimalust kasutada maksupoliitilisi meetmeid leevendamaks selliste toodete nõudlust. ( 9 )

31.

Eeltoodust järeldub, et direktiivi 2011/64 artikli 5 lõike 1 punktis a kasutatud mõistet „suitsetamistubakas“ peaks tõlgendama laialt. Seepärast leian, et kõnealused tooted vastavad eespool punktis 18 nimetatud esimesele tingimusele.

32.

Antud kontekstis pöördun ma nüüd küsimuse juurde, mis on põhikohtuasjas eraldi vaidlustatud ja mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimese küsimuse keskmes: kas kõnealused tooted kvalifitseeruvad kui sellised tooted, „mida võib tarvitada ilma täiendava tööstusliku töötlemiseta“, mis on direktiivi 2011/64 artikli 5 lõike 1 punktis a sätestatud teine tingimus.

33.

„Suitsetamistubakaks“ kvalifitseerimiseks peab tubakas vastama direktiivi 2011/64 artikli 5 lõike 1 punktis a toodud korraliku suitsetamistubaka määratluse kohaselt tingimusele „mida võib tarvitada ilma täiendava tööstusliku töötlemiseta“ (teine tingimus).

34.

Tšehhi valitsus ja komisjon tuginesid kohtuistungil suuresti oma seisukoha kaitseks kohtuotsusele Schenker ja seda seisukohta jagasid ka Hispaania ja Itaalia valitsus, et kõnealused tooted vastavad teisele tingimusele, väites, et sama lähenemisviisi tuleks kasutada nii tolliklassifikatsioonieeskirjade tõlgendamisel (mis oli ses asjas küsimuseks) kui ka aktsiisieeskirjade tõlgendamisel. Kuigi õiguskindluse tagamiseks tuleb eelistada ühtset lähenemist, tundub mulle, et selle asja raames ei määratlenud Euroopa Kohus asjaomaseid kaupu ise, vaid tugines liikmesriigi kohtu poolt tuvastatud faktile, et kaup klassifitseeritakse suitsetamistubakaks. Enamgi veel, kuigi komisjon märkis kohtuistungil õigesti, et otsustav kriteerium tolliklassifikatsiooni määramisel on fakt, kas tubakalehti on töödeldud sellisel määral, et need on valmis tubakatooted, mida võib tarvitada ilma täiendava tööstusliku töötlemiseta, siis antud juhul soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult selgitust saada küsimuses, kas see on ikka nii. ( 10 )

35.

Direktiiv 2011/64 ei selgita tingimuse „mida võib tarvitada ilma täiendava tööstusliku töötlemiseta“ täpset tähendust. Kuid kohtuasjas Brinkmann leidis Euroopa Kohus, et nõue, mis on praegu sätestatud direktiivi 2011/64 artikli 3 lõike 1 punktis a, mille kohaselt sigarette peab olema võimalik tarbida „sellisena, nagu nad on“, kirjeldab valmistoodet. Seega tööstuslikult toodetud poorse tselluloosiga ümbritsetud tubakarullid, mis tuli enne suitsetamist sisestada sigaretihülssi või keerata sigaretipaberisse, ei liigitunud selle sätte alusel sigarettideks, vaid äärmisel juhul „suitsetamistubakaks“, sest neid tubakarulle oli võimalik tarvitada suitsetamiseks ilma täiendava tööstusliku töötlemiseta. ( 11 ) Seega toetab see kohtuotsus ideed, et mõiste „suitsetamistubakas“ ei hõlma vaid valmistooteid.

36.

Samasugust lähenemist näib olevat kasutatud direktiivi 2011/64 artikli 3 lõike 1 punktides b ja c. Kõnealune säte viitab tubakarullidele, mis „lihtsa mittetööstusliku käsitlemisega“ pannakse sigaretihülssi või keeratakse sigaretipaberisse. Mõte, mida endas kannab tingimus „lihtsa mittetööstusliku käsitlemisega“, võiks kokku langeda väljendi „mida võib tarvitada ilma täiendava tööstusliku töötlemiseta“ mõttega. Peamine erinevus direktiivi artikli 3 lõike 1 punktides b ja c nimetatud sigarettide ja artikli 5 lõike 1 punktis a nimetatud korraliku suitsetamistubaka vahel tundub lõppude lõpuks olevat tubaka füüsiline välimus (see tähendab, et ühel juhul vormitakse tubakas rulli ja teisel juhul on tubakas peeneks lõigatud või muul viisil purustatud või kangideks pressitud). ( 12 )

37.

Seetõttu võib Euroopa Kohus võtta eeskuju „lihtsat mittetööstuslikku käsitlemist“ puudutavast kohtupraktikast, arvestades praeguse direktiivi 2011/64 artikli 3 lõike 1 punkte b ja c. Kohtuasjas komisjon versus Saksamaa otsustas Euroopa Kohus, et toiming, mille käigus sisestatakse peeneks lõigatud tubakas, mis on keeratud paraja suurusega mõlemast otsast avatud alumiiniumfooliumisse, filtriga sigaretihülssi ja seejärel eemaldatakse foolium pastapliiatsisuuruse seadmega, jättes tubaka sigaretihülssi, on „lihtne mittetööstuslik käsitlemine“. Seetõttu klassifitseeritakse need tubakarullid pigem sigarettideks praeguse direktiivi 2011/64 artikli 2 lõike 1 punkti a mõttes, mitte aga sigarettide keeramiseks peeneks lõigatud tubakaks – või kasutades üldmõistet rulltubakas artikli 2 lõike 1 punkti c alapunkti i tähenduses. ( 13 ) Täpsemalt kirjeldas kohtujurist Jacobs „lihtsat mittetööstuslikku käsitlemist“ kui „praktiliselt igasugust protsessi, mille käigus suitsetaja valmistab tööstuslikest komponentidest ise endale sigareti“. Ta lisas, et „kui protsess ei ole keskmise suitsetaja poolt suhtelise kerguse ja tagasihoidlike oskustega pärast minimaalset harjutamist läbiviidav, on ebatõenäoline, et need komponendid leiaksid turu“. ( 14 )

38.

On tõsi, et käesolev asi ei ole piiratud asjaoludega, mis on seotud protsessiga, kus suitsetaja valmistab ise endale sigareti komponentidest, mille tootmisprotsess on klassikalises mõttes lõpetatud. Ühe asjakohasema võrdlusmomendi võiks tuua rulltubakaga, mis on direktiivi 2011/64 artikli 2 lõike 1 punktis c teist liiki nimetatud „suitsetamistubakas“. Rulltubaka kasutamine nõuab suitsetajalt lahtise tubaka osavat paigutamist õhukesele paberilehele ja selle peenikeseks silindriks rullimist või mähkimist. Suitsetaja võib enne rullimist panna paberi ühte otsa ka sigaretifiltri. Kuigi see toiming võib osutuda esialgu keeruliseks, on see siiski kõigile suitsetajatele kättesaadav ja pärast mõningast harjutamist omandab keskmine suitsetaja vajalikud oskused.

39.

Sama mõttekäiku võib kohaldada direktiivi 2011/64 artikli 5 lõike 1 punktis a toodud tingimusele „mida võib tarvitada ilma täiendava tööstusliku töötlemiseta“. Seetõttu leian, et nimetatud sätte alusel on „suitsetamistubakas“ üldistatult tubakatoode, mis direktiivi ühtegi teise kategooriasse kuulumata on valmis tarbimiseks või on selleks lihtsal viisil mittetööstuslikult valmistatav. Kas see ka nii on, tuleb uurida funktsionaalsest vaatenurgast. Sellest aspektist vaadatuna ei kujuta peeneks lõigatud või muul viisil purustatud või kangideks pressitud suitsetamiseks valmis tubaka oma tarbeks ümbertöötlemine suitsetaja poolt, kes ei pruugi omada erioskusi, selle tööstuslikku töötlemist.

40.

Ma leian vastupidi, et tubakaseemned, -taimed ja värskelt lõigatud tubakalehed, mille kuivatamis- ja käärimisprotsess ei ole veel alanud, ei liigitu direktiivi 2011/64 artikli 5 lõike 1 punktis a sätestatud „suitsetamistubakaks“ ega seega ka artikli 2 kohaselt „tubakatooteks“.

41.

Ma lisaksin, et direktiivi 2011/64 eesmärkidele, mis on punktides 29 ja 30 välja toodud moonutamata konkurents ja tervise kõrgetasemeline kaitse, sobivaim tõlgendus on antud eespool punktis 39.

42.

Eelneva taustal ning pidades silmas kohtu piiranguid eelotsusemenetluses, peab Euroopa Kohus otsustama, kas kõnealused tubakatooted põhikohtuasjas on täiendava tööstusliku töötlemiseta suitsetamiseks kõlblikud.

43.

Sellega seoses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ekspertide aruandele, milles jõuti järeldusele, et kõnealused tooted ei ole ilma edasise töötlemiseta kõlblikud suitsetamiseks ega sigarettide valmistamiseks või sigaretihülsi ega piibu täitmiseks. Raporti kohaselt saab aga kõnealuseid tooteid pärast nende lõikamist või purustamist kasutada sigareti keeramiseks või sigaretihülsi või piibu täitmiseks. Seejärel võib neid suitsetada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et ettevõtted, kes müüvad kõnealuseid tooteid, pakuvad klientidele võimalust valmistada tubakalehed vastava tööriistaga poeletil suitsetamiseks ette. Pean lisama, et olen samuti teadlik, et jaemüügiturul on sellised tööriistad kergesti leitavad ja soetatavad.

44.

Sellest kirjeldusest ilmneb, et kõnealuseid tooteid tuleb mingil määral edasi käsitleda, kuid need ei vaja sellist töötlemist, mida ei suudaks teostada üks keskmine suitsetaja.

45.

Niisiis, tuginedes eelotsusetaotluses kirjeldatud asjaoludele, leian, et kõnealuseid tooteid on direktiivi 2011/64 artikli 5 lõike 1 punkti a mõistes võimalik tarvitada ilma täiendava tööstusliku töötlemiseta. Lisaks saab lugeda need tooted sama artikli kohaselt, nagu on selgitatud eespool punktides 22–31, oma füüsiliste omaduste poolest (esimene tingimus) suitsetamistubakaks. Seega leian, et kõnealused tooted võib lugeda artikli 2 lõike 1 punkti c alapunkti ii tähenduses „muuks suitsetamistubakaks“, mis on „tubakatootena“ maksustatav aktsiisiga. ( 15 )

46.

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juhul, kui kõnealused tooted ei ole direktiivi 2011/64 mõistes käsitatavad „tubakatoodetena“, on liikmesriikidel keelatud neid aktsiisiga maksustada.

47.

Arvestades minu vastust esimesele küsimusele, ei pruugi olla vajalik, et Euroopa Kohus annaks vastuse teisele küsimusele. Terviklikkuse huvides esitan aga allpool oma seisukoha.

48.

Nagu väitis komisjon, et kui Euroopa Kohus jõuab järeldusele, et kõnealused tooted ei ole „tubakatooted“, siis järeldub, et kõnealused tooted on „tooted, mis ei ole aktsiisikaup“ direktiivi 2008/118/EÜ artikli 1 lõike 1 tähenduses. Sel juhul tuleneb nimetatud direktiivi artikli 1 lõikest 3, et liikmesriikidel on õigus neid tooteid maksustada, tingimusel et maksude kehtestamine ei too liikmesriikidevahelises kaubanduses kaasa piiriületamisega seotud formaalsuste suurenemist. ( 16 ) Sellest tuleneb, et direktiivi artikli 1 lõikega 3 ei ole iseenesest vastuolus, kui liikmesriik maksustab tooteid, millele ühtlustatud aktsiisi kord ei laiene, maksuga, mida reguleerivad sätted on samad mis ühtlustatud aktsiisi korra sätted. ( 17 )

49.

Siseriikliku kohtu ülesanne on kontrollida, et kõnealuste toodete maksustamine ei tooks kaasa liikmesriikidevahelises kaubanduses piiriületamisega seotud formaalsuste suurenemist. Eelotsusetaotlus ei sisalda piisavalt infot aktsiisi ja selle rakendamise kohta. Seetõttu piirdun mõne üldise märkusega, mis võivad aidata eelotsusetaotluse esitanud kohtul kindlaks teha, kas kõnealuste toodete maksustamine aktsiisiga on seaduslik direktiivi 2008/118 valguses.

50.

Kohus on eristanud aktsiisi maksmise kohustusega seotud formaalsusi piiriületamisega seotud formaalsustest. ( 18 ) Direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikes 3 sisalduv keeld kohaldub vaid viimasel juhul. Kuigi deklaratsiooni peaks esitama liidusisese omandamise ajal – seega piiriületamise ajal –, on see formaalsus tõenäoliselt suuresti aktsiisi määramiseks, mis ei ole direktiivi 2008/118 kohaselt keelatud. ( 19 ) Pealegi, kui maksu kohaldatakse nii imporditud ja kodumaiste toodete suhtes ühetaoliselt, siis ei ole selle maksu tasumisega seotud võimalikud formaalsused seotud piiriületamisega. ( 20 )

51.

Kokkuvõtteks võib öelda – juhul, kui Euroopa Kohus ei ole nõus minu vastusega esimesele küsimusele –, et liikmesriigid võivad maksustada kõnealuste toodetega sarnaseid tooteid, välja arvatud juhul, kui see maks on seotud üksnes piiriületamisega. Siseriikliku kohtu ülesanne on teha kindlaks, kas see on nii, võttes eelkõige arvesse eespool punktides 48 ja 50 tehtud tähelepanekuid.