1.

Üleminek analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile oli tehnoloogiliselt kvalitatiivne hüpe, mis toimus enamikus Euroopa kodumajapidamistes suuremate raskusteta. Vähem sujuvalt kulges seevastu mõnel pool selle ülemineku juriidiline külg võrguoperaatorite jaoks. Eelkõige olukord Itaalias andis liidu õiguse aspektist korduvalt põhjust vaidlusteks seoses meediakanalite paljususega ja konkurentsiga televisiooniturul – need on vaidlused, mis on juba viinud rikkumismenetluseni Itaalia Vabariigi vastu ( 2 ) ja Euroopa Kohtu eelotsuseni ( 3 ).

2.

Käesoleval juhul ei ole tegemist kõikide analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile üleminekul jaotatavate sagedustega, vaid üksnes nende sageduste jaotamisega, mis lisandusid seoses tehnoloogia arenguga ja mida ei olnud algusest saadik reserveeritud turul juba tegutsevate võrguoperaatorite jaoks. Kaks Itaalia võrguoperaatorit, Europa Way ja Persidera, ( 4 ) kaitsevad end kohtus selle vastu, et selle „digitaalse dividendi“ ( 5 ) jaotamise siseriiklik menetlus peatati esmalt Itaalia majandusarengu ministeeriumi ( 6 ) korraldusega ning seejärel tühistas selle Itaalia seadusandja ja menetlus viidi lõpuks uuesti läbi põhjalikult muudetud tingimustel.

3.

Euroopa Kohtul palutakse selgitada, kas ja millises ulatuses sekkuti nende protseduuridega Itaalias riigi sektorit reguleeriva asutuse – Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni ( 7 ) (AGCOM) – pädevusse ja sõltumatusse. Peale selle tuleb arutada, kas uus tasuline hankemenetlus oli kooskõlas liidu eeskirjadega ja kas asjaomastel ettevõtjatel oli esimese, lõpule viimata menetluse alusel tekkinud õiguspärane ootus menetluse teatud lõpptulemuse suhtes, milles tuli ministeeriumi ja seadusandja sekkumise tõttu pettuda.

4.

Nende probleemide hindamisel on määrava tähtsusega alates 2002. aastast kehtiv „uus ühine õigusraamistik“, mis koosneb liidu seadusandja mitmest direktiivist, ja liidu õiguse üldpõhimõtted.

5.

Käesolev menetlus kohtuasjas C‑560/15 on tihedalt seotud eelotsusemenetlusega kohtuasjas C‑112/16, milles ma esitan täna samuti oma ettepaneku. Selles tõstatatud õigusküsimused puudutavad küll sisuliselt samu liidu õiguse sätteid ja põhimõtteid, kuid need ei puuduta digitaalset dividendi ning tõstatavad ka muidu hoopis teistsuguseid juriidilisi probleeme.

6.

Käesoleva kohtuasja õigusliku raamistiku määravad kindlaks 2002. aasta kolm direktiivi elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta, mis kõik kuuluvad elektrooniliste sideteenuste, elektrooniliste sidevõrkude ning nendega seotud vahendite ja teenuste uude ühisesse reguleerivasse raamistikku: raamdirektiiv (direktiiv 2002/21/EÜ) ( 8 ), loadirektiiv (direktiiv 2002/20/EÜ ( 9 ) ja konkurentsidirektiiv (direktiiv 2002/77/EÜ) ( 10 ). Kaks esimesena nimetatud direktiivi kehtivad redaktsioonis, mis neile anti direktiiviga 2009/140.

7.

Sissejuhatuseks tuleb viidata direktiivi 2002/21 põhjendustele 6 ja 21, mis on sõnastatud järgmiselt:

[…]

8.

Lisaks tuleb viidata direktiivis 2009/140, millega muu hulgas muudeti direktiivi 2002/21, esitatud põhjendusele 13. Selles põhjenduses on märgitud järgmist:

9.

Vastavalt mõiste määratlusele, mis on esitatud direktiivi 2002/21 artikli 2 punktis g, on selle direktiivi tähenduses

„„riigi reguleeriv asutus“ – organ või organid, kellele liikmesriik on usaldanud mõne käesolevas direktiivis või eridirektiivides nimetatud reguleerimisülesande.“

10.

Direktiivi 2002/21 artikkel 3, mille pealkiri on „Riigi reguleerivad asutused“, on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et iga käesoleva direktiivi ja eridirektiividega riigi reguleerivatele asutustele määratud ülesandega tegeleb pädev organ.

2.   Liikmesriigid kindlustavad riigi reguleerivate asutuste sõltumatuse […]

3.   Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleerivad asutused kasutavad oma volitusi erapooletult, läbipaistval ja õigeaegselt. Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleerivatel asutustel on neile määratud ülesannete täitmiseks vajalikud rahalised ja inimressursid.

3a.   Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõigete 4 ja 5 kohaldamist, tegutsevad riigi reguleerivad asutused, kes vastutavad turu eelneva reguleerimise või ettevõtjatevaheliste vaidlusküsimuste lahendamise eest kooskõlas käesoleva direktiivi artiklitega 20 ja 21, sõltumatult ning ei taotle ega täida ühegi teise organi juhiseid kõnealuste ülesannete täitmisel, mis on neile määratud ühenduse õigust rakendavate siseriiklike õigusnormidega. See ei välista siseriikliku riigiõiguse kohast järelevalvet. Riigi reguleeriva asutuse otsuseid võivad peatada või tühistada üksnes artikli 4 kohaselt asutatud edasikaebusi käsitlevad organid.

[…]“.

11.

Direktiivi 2002/21 artikkel 6 pealkirjaga „Konsulteerimiskord ja läbipaistvus“ sätestab järgmist:

„Liikmesriigid tagavad, välja arvatud artikli 7 lõikega 9, artiklitega 20 või 21 hõlmatud juhtudel, et juhul kui riigi reguleeriv asutus kavatseb käesoleva direktiivi või eridirektiivide kohaselt võtta meetmeid või kui ta kavatseb kehtestada artikli 9 lõigete 3 ja 4 kohaseid piiranguid, millel on märkimisväärne mõju asjaomasele turule, annab ta huvitatud pooltele võimaluse esitada meetme eelnõu kohta mõistliku aja jooksul arvamuse.

Riigi reguleeriv asutus avaldab riigisisese konsulteerimiskorra.

Liikmesriigid tagavad, et luuakse üks teabepunkt, mille kaudu on võimalik saada teavet kõigi käimasolevate konsultatsioonide kohta.

Riigi reguleeriv asutus avalikustab konsulteerimismenetluse tulemused, kui ärisaladusi käsitlevate ühenduse või siseriiklike õigusnormide kohaselt ei ole tegu konfidentsiaalse teabega.“

12.

Direktiivi 2002/21 artikli 8 („Üldised eesmärgid ja reguleerimispõhimõtted“) lõigetes 1 ja 2 on muu hulgas sätestatud järgmist:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis ja eridirektiivides sätestatud reguleerimisülesannete täitmisel võtavad riigi reguleerivad asutused kõik mõistlikud meetmed, mille eesmärk on saavutada lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud eesmärgid. Sellised meetmed on kõnealuste eesmärkide suhtes proportsionaalsed.

[…]

2.   Riigi reguleerivad asutused toetavad konkurentsi elektrooniliste sidevõrkude, elektrooniliste sideteenuste ning nendega seotud vahendite ja teenuste pakkumisel muu hulgas järgmiselt:

[…]

[…]

13.

Lõpuks sisaldab direktiivi 2002/21 artikkel 9 pealkirjaga „Raadiosageduste haldamine elektrooniliste sideteenuste puhul“ järgmisi sätteid:

„1.   Võttes arvesse asjaolu, et raadiosagedused on ühiskondlik hüve, millel on oluline sotsiaalne, kultuuriline ja majanduslik väärtus, tagavad liikmesriigid oma territooriumil elektroonilisteks sideteenusteks kasutatavate raadiosageduste tulemusliku haldamise kooskõlas artiklitega 8 ja 8a. Nad tagavad, et pädevad riigiasutused jaotavad elektroonilisteks sideteenusteks kasutatavat spektrit ja annavad selliste raadiosageduste kasutamise üldlube või individuaalseid kasutusõigusi objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete kriteeriumite põhjal.

Käesoleva artikli kohaldamisel järgivad liikmesriigid asjaomaseid rahvusvahelisi kokkuleppeid, sealhulgas ITU raadioeeskirju, ja võivad võtta arvesse avaliku korraga seotud kaalutlusi.

[…]

3.   Kui teises lõigus ei ole sätestatud teisiti, tagavad liikmesriigid, et vastavalt ühenduse õigusele riikliku sageduse jaotamise plaani ja ITU raadioeeskirjadega elektrooniliste sideteenuste jaoks kättesaadavaks kuulutatud raadiosagedustel võib kasutada ükskõik millist liiki elektrooniliste sideteenuste jaoks kasutatavat tehnoloogiat.

Liikmesriigid võivad elektrooniliste sideteenuste jaoks kasutatava raadiovõrgu või traadita juurdepääsu tehnoloogia liikide osas siiski kehtestada proportsionaalseid ja mittediskrimineerivaid piiranguid, kui see on vajalik:

[…]

4.   Kui teises lõigus ei ole sätestatud teisiti, tagavad liikmesriigid, et vastavalt ühenduse õigusele riikliku sageduse jaotamise plaani ja ITU raadioeeskirjadega elektrooniliste sideteenuste jaoks kättesaadavaks kuulutatud raadiosagedustel võib osutada ükskõik millist liiki elektroonilisi sideteenuseid. Liikmesriigid võivad pakutavate elektrooniliste sideteenuste liikide osas siiski kehtestada proportsionaalseid ja mittediskrimineerivaid piiranguid, sealhulgas vajaduse korral ITU raadioeeskirjade nõuete täitmiseks.

[…]“.

14.

Direktiivi 2002/20 artikli 3 lõige 1 sisaldab järgmisi sätteid elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud üldloa kohta:

„Liikmesriigid tagavad elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumise vabaduse käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel. […]“.

15.

Direktiivi 2002/20 artikkel 5 sisaldab muu hulgas järgmisi sätteid raadiosageduste ja numbrite kasutamise õiguste kohta:

„1.   Liikmesriigid hõlbustavad raadiosageduste kasutamist üldloa alusel. Liikmesriigid võivad vajaduse korral anda individuaalseid kasutusõigusi:

2.   Kui tuleb anda raadiosageduste ja numbrite kasutamiseks individuaalseid õigusi, annavad liikmesriigid sellised õigused taotluse korral igale ettevõtjale võrkude või teenuste pakkumiseks artiklis 3 nimetatud üldloa alusel, võttes arvesse käesoleva direktiivi artiklite 6 ja 7 ning artikli 11 lõike 1 punkti c sätteid ning muid eeskirju, millega tagatakse kõnealuste vahendite tulemuslik kasutamine kooskõlas direktiiviga 2002/21/EÜ (raamdirektiiv).

Piiramata liikmesriigi eelnevalt määratletud konkreetseid kriteeriume, mille alusel antakse õigusi raadiosageduste kasutamiseks raadio või televisiooni sisuteenuste pakkujatele üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamiseks kooskõlas ühenduse õigusega, antakse raadiosageduste ja numbrite kasutamiseks õigusi avatud, objektiivse, läbipaistva, mittediskrimineeriva ja proportsionaalse menetlusega ning raadiosageduste puhul vastavalt direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artikli 9 sätetele. Avatud menetluse nõudest võib teha erandi juhul, kui raadiosageduste kasutamise individuaalsete õiguste andmine raadio või televisiooni sisuteenuste pakkujatele on vajalik, et saavutada liikmesriigi poolt määratletud üldist huvi pakkuv eesmärk kooskõlas ühenduse õigusega.

[…]

4.   […]

Raadiosageduste puhul kohaldatakse konkurentsil või võrdlustel põhineva valikukorra suhtes artiklit 7.

5.   Liikmesriigid ei piira antavate kasutusõiguste hulka, kui see ei ole vajalik raadiosageduste tõhusa kasutamise tagamiseks artikli 7 kohaselt.

6.   Pädevad riigi asutused tagavad raadiosageduste tõhusa ja tulemusliku kasutamise […].“

16.

Raadiosageduste kasutamiseks antavate õiguste hulga piiramise korra kohta sätestab direktiivi 2002/20 artikkel 7 järgmist:

„1.   Kui liikmesriik kaalub, kas piirata raadiosageduste kasutamiseks antavate kasutusõiguste hulka või kas olemasolevaid õigusi pikendada, juhul kui õiguste tingimustes ei ole seda sätestatud, siis ta muu hulgas:

[…]

[…]

3.   Kui raadiosageduste kasutamise õiguste andmist tuleb piirata, annavad liikmesriigid selliseid õigusi objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete valikukriteeriumide põhjal. Kõigi selliste valikukriteeriumide puhul tuleb asjakohaselt arvesse võtta direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artiklis 8 sätestatud eesmärkide ja kõnealuse direktiivi artiklis 9 sätestatud nõuete täitmise saavutamist.

4.   Kui kasutatakse konkurentsil või võrdlustel põhinevat valikukorda, võivad liikmesriigid pikendada artikli 5 lõikes 3 nimetatud maksimaalselt kuue nädala pikkust tähtaega nii palju kui vaja, tagamaks, et selline kord on kõigi huvitatud isikute jaoks õiglane, mõistlik, avatud ja läbipaistev, kuid mitte rohkem kui kaheksa kuu võrra.

[…]“.

17.

Direktiivi 2002/77 artikkel 2 pealkirjaga „Elektrooniliste sidevõrkude ja elektrooniliste sideteenustega seotud ainu- ja eriõigused“ sätestab muu hulgas järgmist:

„[…]

2.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et kõigil ettevõtjatel on õigus osutada elektroonilisi sideteenuseid või luua, laiendada ja pakkuda elektroonilisi sidevõrke.

[…]

4.   Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjale elektrooniliste sideteenuste osutamiseks või elektrooniliste sidevõrkude rajamiseks ja/või pakkumiseks antud üldluba ja sellega kaasnevad tingimused põhinevad objektiivsetel, mittediskrimineerivatel, proportsionaalsetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel.

[…]“.

18.

Lõpuks sätestab direktiivi 2002/77 artikkel 4 pealkirjaga „Sageduste kasutamise õigus“ järgmist:

„Ilma et see piiraks konkreetseid kriteeriume ja korda, mille liikmesriigid on kehtestanud raadiosageduste kasutamise õiguste andmiseks raadio- või televisiooniringhäälingu sisuteenuse pakkujatele, et saavutada üldist huvi pakkuvad eesmärgid kooskõlas ühenduse õigusega:

[…]

19.

Analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile ülemineku tõttu Itaalias muutus vajalikuks menetlus, mille käigus eraldatakse uusi digitaalsagedusi, mis on võimsamad kui analoogsagedused. ( 11 ) Sel eesmärgil tegi AGCOM 7. aprillil 2009 otsuse nr 181/09/CONS, ( 12 ) milles ta määras kindlaks maapealsete võrkude täieliku digitaliseerimise kriteeriumid ning kehtestas ühtlasi selleks jaotatavate sageduste eraldamise mehhanismi. See otsus tehti poolelioleva rikkumismenetluse ( 13 ) tõttu, kus Euroopa Komisjon hoiatas, et Itaalia ei või oma digitaalsageduste eraldamisel eelistada turul juba tegutsevaid analoogtelevisiooniteenuse pakkujaid.

20.

Nüüd oli ette nähtud digitaalsageduste jaotamine kogu maad hõlmavate maapealsete ülekannete tegemiseks 21 niinimetatud multipleksi kujul. ( 14 ) Seejuures võimaldab multipleks siduda erinevaid audio-, video- ja andmesignaale ühiseks andmevooks, mille abil optimeeritakse olemasolevate sageduste ja liinide kasutamist.

21.

Nende digitaalsete multiplekside õiglase jaotamise tagamiseks, mille puhul ei võeta arvesse ainult seniseid analoogtelevisiooniteenuse osutajaid, vaid ka neid, kes olid juba varem investeerinud digitaalvõrkude loomisse, ja lisaks ka neid, kes tahavad sellele turule siseneda, jaotati 21 üksust kolme gruppi, mis tuli jaotada erinevate kriteeriumide alusel. Peale selle kehtestati ülempiir, mille kohaselt ei võinud ühelegi võrguoperaatorile üksinda kuuluda kokku rohkem kui viis multipleksi; viit multipleksi hõlmava maksimaalse arvu eest oli rikkumismenetluses hoiatanud ka komisjon.

22.

Konkreetselt tuli nimetatud 21 multipleksi jaotada järgmiselt:

23.

Käesoleval juhul puudutab põhikohtuasjas toimuv vaidlus ainult ühte osa nendest multipleksidest, nimelt kolmandasse gruppi kuuluvaid multiplekse. Nende jaotamine pidi esialgu toimuma tasuta hankemenetluses (mille kohta kasutatakse väljendit „beauty contest“) ( 16 ) selleks kõige paremini sobivatele ettevõtjatele. AGCOM kiitis 22. septembri 2010. aasta otsusega nr 497/10/CONS hankereeglid pärast avalikkusega konsulteerimist lõplikult heaks.

24.

Tegelik hankemenetlus algas lõpuks hanketeate avaldamisega 8. juulil 2011 ja taotluste esitamise tähtajaks määrati 7. september 2011. Europa Way esitas taotluse ühe multipleksi saamiseks, mida peale tema ei taotlenud ükski teine ettevõtja. Persidera (varem TIMB) taotles omalt poolt kas üksi või teiste ettevõtjatega konkureerides ( 17 ) kokku kolme multipleksi.

25.

Veel enne lepingute sõlmimist peatas Itaalia majandusarengu ministeerium 20. jaanuari 2012. aasta dekreediga siiski selle tasuta hankemenetluse. Järgnevalt võeti vastu dekreetseadus (decreto-legge) nr 16/2012, ( 18 ) mille artikli 3quinquies alusel ( 19 ) anti esiteks korraldus juba peatatud tasuta hankemenetluse tühistamiseks ja nähti teiseks ette, et AGCOMi poolt kindlaksmääratud menetluse alusel tuleb 120 päeva jooksul korraldada uus sageduste eraldamise tasuline riigihange. Peale selle tuli isikutele, kes osalesid lõpule viimata tasuta hankemenetluses, hüvitada tekkinud kahju.

26.

Seejärel võttis AGCOM 11. aprillil 2013 – jällegi pärast avalikkuse kuulamist ja Euroopa Komisjoniga konsulteerimist – vastu otsuse nr 277/13/CONS, mis sisaldas uue hanke reegleid. Selles otsuses määrati muu hulgas kindlaks, et jaotatavate digitaalsete multiplekside arv on kolm, ja kehtestati tingimus, et võrguoperaatorid, kes olid juba kolme või enama multipleksi omanikud, olid hankes osalemisest välistatud.

27.

Uus menetlus algatati lõpuks 12. veebruari 2014. aasta teatega. Koos Cairo Network’iga ( 20 ) osales selles ainult üks ettevõtja, kellega sõlmiti 31. juulil 2014 leping ühe multipleksi kohta. Europa Way ega Persidera uues hankes ei osalenud. Nagu nähtub kohtutoimikutest, oli Persidera puhul asi selles, et nimetatud ettevõtjal oli juba nagunii enam kui kolm multipleksi.

28.

Esimese hankemenetluse tühistamise peale esitasid Europa Way ja Persidera kaebuse Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio’le ( 21 ) (edaspidi „TAR“), seda siiski edutult. ( 22 ) Nüüd menetleb vaidlust eelotsusetaotluse esitanud Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus), ( 23 ) kellele Europa Way ja Persidera esitasid apellatsioonkaebuse.

29.

Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) peatas 11. juuni 2015. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 30. oktoobril 2015, menetluse ja esitas Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused:

30.

Euroopa Kohtu menetluses esitasid kirjalikud seisukohad Europa Way, Persidera, RAI, Elettronica Industriale ( 24 ), Cairo Network, Itaalia valitsus ja Euroopa Komisjon. Samad menetlusosalised olid esindatud ka 2. veebruari 2017. aasta kohtuistungil, mis leidis aset vahetult enne kohtuasjas C‑112/16 toimunud kohtuistungit.

31.

Mis puudutab eelotsusetaotluse vastuvõetavust, siis ei ole tarvis üksikasjalikult arutada Elettronica Industriale kriitilisi märkusi selle kohta, et eelotsusetaotluse esitanud kohus asetas Euroopa Kohtu olukorda, kus see peab otseselt käsitlema siseriikliku õiguse – eelkõige dekreetseaduse nr 16/2012 artikli 3quinquies – kooskõla liidu õigusega. Sellega seoses on piisav märkida, et Euroopa Kohus ei ole tõepoolest pädev hindama eelotsusemenetluses siseriikliku õiguse kooskõla liidu õigusega ega tõlgendama siseriiklikke õigusnorme. Ükski asjaolu ei takista teda aga selliselt sõnastatud eelotsuse küsimuste puhul andmast eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamiseks tarvilikud juhtnöörid, mis võimaldavad viimasel põhikohtuasja lahendada. ( 25 )

32.

Järgnevalt käsitlen ma teisi pädevust puudutavaid vastuväiteid, mille esitasid menetlusosalised. Kõik need puudutavad andmeid, mille esitamist võib eelotsusetaotluse esitanud kohtult tema eelotsusetaotluses mõistlikult oodata.

33.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 kohaselt ( 26 ) peab eelotsusetaotlus lisaks eelotsuse küsimusele sisaldama ka vajalikke andmeid põhikohtuasja faktilise ja õigusliku raamistiku kohta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab lisaks kirjeldama, milline seos on tõlgendamist vajavate liidu õigusnormide ja põhikohtuasja vahel, samuti märkima põhjused, miks tal on kahtlus nende õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse suhtes. Kohtupraktika kohaselt on andmetel faktilise ja õigusliku raamistiku kohta konkurentsiõigust puudutavates menetlustes eriline tähtsus. ( 27 )

34.

Esmalt tuleb tõdeda, et käesoleval juhul ei sisalda eelotsusetaotlus ühtegi selgitust selle kohta, millisel määral on esmase õiguse sätted, mis on esitatud ELTL artiklites 56 ja 258, põhikohtuasja lahendamiseks asjakohased.

35.

Eelkõige ELTL artikli 56 kohta tuleb märkida, et kõik põhikohtuasja asjaolud on seotud ainult olukorraga ühe liikmesriigi sees ja eelotsusetaotluse esitanud kohus ei soovi käesoleval juhul – teisiti kui omal ajal kohtuasjas Centro Europa 7 – viidata Itaalia konstitutsioonis sisalduvale keelule, mille kohaselt ei või Itaalia kodanikke diskrimineerida. ( 28 ) Seega ei ole ilmne, mil määral saab Euroopa Kohus ELTL artikli 56 tõlgendamisega, mida temalt on palutud, kaasa aidata põhikohtuasja lahendamisele.

36.

ELTL artikli 258 puhul on piisav, kui märkida, et tegemist on pelgalt menetlusnormiga selleks, et komisjonis ja Euroopa Kohtus saaks läbi viia rikkumismenetlusi, millest ei tulene menetluslikke ega sisulisi nõudeid, millele peab vastama raadiosageduste eraldamine siseriiklike asutuste poolt. Teoreetiliselt võib olla tähtis liikmesriikidele ELTL artikli 260 lõikest 1 tulenev kohustus võtta vajalikke meetmeid, et täita Euroopa Kohtu otsuseid, mida see on teinud rikkumismenetluses, kuid seoses raadiosageduste eraldamisega Itaalias ei ole siiski sellist otsust veel tehtud.

37.

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes tugineb ELTL artiklile 258 ja –arvestades kohtuotsust Centro Europa 7 ( 29 ) – viitab ( 30 ) Itaalia Vabariigi võimalikele kohustustele luua televisiooniturul liidu õigusega kooskõlas olev olukord, siis võib Euroopa Kohus seda oma märkustes, mida ta esitab kolme direktiivi – direktiivide 2002/20, 2002/21 ja 2002/77 – kohta piisavalt käsitleda; selleks ei ole vaja eraldi tõlgendada ELTL artiklit 258 ega artiklit 260.

38.

Järelikult tuleb kolmas ja neljas eelotsuse küsimus tunnistada vastuvõetamatuks osas, milles nende eesmärk on tõlgendada ELTL artikleid 56 ja 258.

39.

Peale selle tuleb veel arutada, kas eelotsusetaotlus tuleb võib-olla tunnistada vastuvõetamatuks seetõttu, et see sisaldab liiga vähe andmeid eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud mõne küsimuse faktilise ja õigusliku tausta kohta ning selle kohta, kas see on otsuse tegemise seisukohast asjakohane. Itaalia arvates on sellistest andmetest puudu seoses kolmanda, neljanda ja kuuenda küsimusega. Elettronica Industriale arvab omalt poolt, et teise, kolmanda ja neljanda küsimuse kohta antud selgitused ei ole piisavad.

40.

Mulle näib, et seoses nende väidetega andmete ebapiisavuse kohta on sobilik nüansse arvestav käsitlusviis.

41.

Ühest küljest on selge, et Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) peab põhikohtuasjas hindama, kas Itaalia seadusandja sekkumine AGCOMi pooleliolevasse menetlusse digitaaldividendi jaotamiseks televisiooniturul on õiguspärane. Seda probleemistikku on eelotsusetaotluses arusaadavalt selgitatud, eelkõige on faktilist ja õiguslikku tausta piisavalt täpselt kirjeldatud ning ka sellega seotud eelotsuse küsimuste (esimene kuni viies küsimus) asjakohasus otsuse tegemise seisukohast on väljaspool kahtlust. Sellele vastavalt saab Euroopa Kohus siinkohal anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik tarvilikud viited, mis võimaldavad sellel lahendada põhikohtuasja liidu õigust arvestades.

42.

Teisest küljest käsitletakse eelotsuse küsimustes asjaolusid, mille kohta ei saa Euroopa Kohus ka äärmiselt heasoovlikul lugemisel väljendada mõttekat seisukohta, sest eelotsusetaotlus ei sisalda nende asjaolude kohta isegi osalisi selgitusi. Seejuures on esiteks tegemist Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) viitega „sageduste andmisele suurte häirete ohuga ribas VHF‑III“ (neljas küsimus) ja teiseks tema hinnanguga, et dekreetseaduse nr 16/2012 artikli 3quinquies sisu „on vastuolus raadio- ja televisioonituru omadustega“ (kuues küsimus).

43.

Eeltoodut arvestades olen ma seisukohal, et neljas küsimus on osaliselt ja kuues küsimus tervikuna vastuvõetamatu.

44.

Kokkuvõttes on seega kolmas ja neljas küsimus osaliselt vastuvõetamatud; peale selle on kuues küsimus tervikuna vastuvõetamatu. Ülejäänud osas tuleb eelotsusetaotlust seevastu pidada vastuvõetavaks.

45.

Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) mahukas küsimustik keerleb peamiselt ühe ja sama teema ümber. Tuleb välja selgitada, kas Itaalia majandusarengu ministeeriumi ja Itaalia seadusandja sekkumine riigi reguleerimisasutuses pooleli olevasse menetlusse televisioonisageduste tasuta jaotamiseks koos korraldusega läbi viia uus tasuline jaotamismenetlus oli liidu õigusega kooskõlas. Peamiselt tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Itaalia seadusandja rikkus uues ühises õigusraamistikus kehtestatud erinevaid menetluslikke ja materiaalõiguslikke nõudeid, eelkõige liidu õiguses sätestatud nõuet, et riigi reguleerivad asutused peavad olema sõltumatud, ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

46.

Esimesena käsitlen ma probleeme, mis on seotud riigiasutuste sekkumisega pooleliolevasse menetlusse, mis olid nii kirjalikus menetluses kui ka Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil tähelepanu keskpunktis (vt selle kohta tagapool jaotis 1). Teiseks käsitlen ma veel mõnda küsimust, mis puudutab menetlust ning mille on tõstatanud eelotsusetaotluse esitanud kohus ja menetlusosalised (vt selle kohta tagapool jaotis 2). Kolmandaks ja viimasena käsitlen ma materiaalõigusest tulenevaid nõudeid, millele peab vastama teine hange (vt selle kohta lõpus jaotis 3).

47.

Probleeme, mis puudutavad riiklike ametiasutuste sekkumist riigi reguleeriva asutuse AGCOM pooleliolevasse menetlusse, käsitlevad eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaks küsimust: esiteks viies küsimus õiguspärase ootuse põhimõtte kohta (vt selle kohta tagapool jaotis b) ja teiseks esimene küsimus liikmesriigi reguleeriva asutuse pädevuste kohta (vt tagapool jaotis a). Märgin kohe alguses, et Itaalia majandusarengu ministeeriumi ja Itaalia seadusandja tegutsemine ei ole käesoleval juhul kaheldav mitte niivõrd õiguspärase ootuse seisukohast kui pigem reguleeriva asutuse sõltumatuse seisukohast, mis on tagatud liidu õigusega.

48.

Siseriiklike reguleerivate asutuste sõltumatuse põhimõte, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus esimeses küsimuses viitab, on uues ühises õigusraamistikus – liiatigi pärast liidu õigusaktide muutmist direktiiviga 2009/140 – märkimisväärse tähtsusega. Sõltumatute reguleerivate asutuste loomise eesmärk on nimelt tagada, et elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste valdkonnas jõutakse siseturu tõeliselt tõhusa teostamiseni, kus kantakse hoolt turgude avanemise ja ausa konkurentsi eest ning tugevdatakse meediakanalite paljusust kui üht demokraatlikus ühiskonnas elamise põhiväärtust (vt ka põhiõiguste harta artikli 11 lõige 2).

49.

Sellele vastavalt on liikmesriigid sõnaselgelt kohustatud tagama riigi reguleerivate asutuste sõltumatuse ( 31 ) (direktiivi 2002/21 artikli 3 lõiked 2 ja 3a ning direktiivi 2009/140 põhjendus 13). Selle sõltumatuse väljendus on eelkõige, et riigi reguleerivate asutuste üle võidakse küll teostada järelevalvet (artikli 3 lõike 3a teine lause), kuid need ei või täita ühegi teise organi juhiseid kõnealuste ülesannete täitmisel (artikli 3 lõike 3a esimene lause) ning nende otsuseid võivad peatada või tühistada üksnes edasikaebusi käsitlevad organid (direktiivi 2002/21 artikli 3 lõike 3a kolmas lause).

50.

Seeläbi, et majandusarengu ministeerium andis korralduse peatada AGCOMi esimene, sageduste jaotamise tasuta menetlus, ja hiljem tegi Itaalia seadusandja dekreetseaduse nr 16/2012 artikli 3quinquies alusel korralduse lõpetada kõnesolev menetlus, sekkusid kaks riigiasutust riigi reguleeriva asutuse pooleliolevasse menetlusse, milleks neil ei ole uue ühise õigusraamistiku kohaselt õigust. Eelkõige ei tegutsenud ministeerium ega seadusandja käesoleval juhul pädeva järelevalveasutusena (direktiivi 2002/21 artikli 3 lõike 3a teine lause) või konkreetset edasikaebust käsitleva pädeva organina (direktiivi 2002/21 artikli 3 lõike 3a kolmas lause). Mõlemad asutused mõjutasid pigem väljastpoolt, ja nagu ilmneb, puht poliitilistel kaalutlustel menetluse käiku. Just sellise poliitiliselt motiveeritud välise sekkumise eest tuleb aga uue ühise õigusraamistiku kohaselt riigi reguleeriva asutuse tegevust kaitsta (vt selle kohta veel kord direktiivi 2009/140 põhjenduse 13 teine lause).

51.

Üksnes möödaminnes olgu mainitud, et käesolevat kohtuasja ei saa mingil moel võrrelda kohtuasjadega, kus Euroopa Kohus tunnustas hanke vaidlustamise võimalust, ilma et see oleks lubatud vaid erandjuhtudel või nii, et selleks peab tingimata esinema oluline põhjus. ( 32 ) Seda seetõttu, et nendes kohtuotsustes, mis kõik kuuluvad riigihangete valdkonda, oli kõnealused hanked vaidlustanud iga kord hankija ise, seega just asutus, kes viis asjaomase menetluse läbi omal vastutusel ja mitte – nagu käesoleval juhul – muu, väline asutus.

52.

Kokkuvõttes viib seega Itaalia majandusarengu ministeeriumi ja Itaalia seadusandja tegutsemisviis, mille puhul riigi reguleeriva asutuse menetlus esmalt peatatakse ja seejärel tühistatakse, reguleeriva asutuse sõltumatuse rikkumiseni.

53.

Lisaks äsja käsitletud esimesele küsimusele on viienda küsimuse eesmärk välja selgitada, kas Itaalia riik rikkus liidu õiguses kehtestatud õiguspärase ootuse põhimõtet, kui ta lõpetas esimese, veel lõpule viimata menetluse televisioonisageduste jaotamiseks digitaalsest dividendist.

54.

Nagu Euroopa Kohus on juba korduvalt rõhutanud, kuulub õiguspärase ootuse põhimõte liidu aluspõhimõtete hulka. ( 33 ) Edukalt saab sellele põhimõttele tugineda siiski ainult isik, kellele on antud kinnitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit kindlad, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised. ( 34 )

55.

On täiesti ilmselge, et käesoleval juhul need puuduvad. Seda seetõttu, et isikutele, kes osalesid esimeses hankes, mis selle edasises käigus tühiseks tunnistati, ei andnud pädevad Itaalia asutused mingeid kinnitusi, millest saaks järeldada, et nende ettevõtjatega sõlmitakse lepingud teatud televisioonisageduste kohta, mis jaotatakse digitaalsest dividendist. Eelkõige ei sisalda ainult asjaolu, et ühe osaleja pakkumus tunnistati vastuvõetavaks, vastupidi ühele kohtuistungil esitatud arvamusele veel usaldusväärset kinnitust selle kohta, kas selle osalejaga sõlmitakse menetluse lõpus leping.

56.

Võib küll olla, et mõned huvitatud isikud – eelkõige Europa Way, kes oli ainsana taotlenud ühte kõnealust multipleksi – võisid omalt poolt tõsiselt loota, et nendega sõlmitakse leping. Niikaua aga, kuni hankemenetlus ei olnud lõppenud ja lepingud sõlmitud, ei saanud need pelgad lootused muutuda õiguspäraseks ootuseks menetluse teatud tulemuse suhtes. Seda seetõttu, et menetluses osalemine iseenesest ei anna veel mingit tagatist ega loo õiguspärast ootust, et menetlus lõpeb edukalt.

57.

Järelikult ei saa käesoleva kohtuasjaga sarnastel asjaoludel esitada edukalt väiteid, mis tuginevad liidu õiguses kehtestatud õiguspärase ootuse põhimõttele.

58.

Uue ühise õigusraamistiku menetlust puudutavaid nõudeid käsitletakse Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) teises küsimuses, aga ka esimese küsimuse teatud aspektides. Nende küsimustega tuleb välja selgitada, kas sellise seadusandliku meetmega nagu dekreetseaduse nr 16/2012 artikkel 3quinquies rikuti liidu õiguses sätestatud nõuet, mille kohaselt tuleb eelnevalt avalikkusega konsulteerida (vt selle kohta tagapool jaotis a), ning kas Itaalia seadusandja täitis seejuures reguleerimisülesandeid, mille uus ühine õigusraamistik teeb riigi reguleerivate asutuse ülesandeks (vt selle kohta tagapool jaotis b).

59.

Avalikkusega konsulteerimine, mida käsitleb Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) teine küsimus, on vastavalt direktiivi 2002/20 artikli 7 lõike 1 punktile b koostoimes direktiivi 2002/21 artikliga 6 ette nähtud juhuks, kui liikmesriik kaalub võimalust sageduste kasutamiseks antavaid õigusi arvuliselt piirata. Konsulteerida tuleb kõigi osalejatega, kaasa arvatud kasutajad ja tarbijad.

60.

Kindel on see, et teise, uue hanke esemeks oli lõppkokkuvõttes esimese, tühistatud hankega võrreldes vähem televisioonisagedusi, ja nimelt kolm digitaalset multipleksi esialgses hankes välja kuulutatud viie asemel. Seega toimus sageduste kasutamiseks antavate õiguste hulga piiramine direktiivi 2002/20 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses, mistõttu oli vaja avalikkusega konsulteerida vastavalt direktiivi 2002/21 artiklile 6.

61.

Nagu tuleneb aga kohtutoimikutest ja nagu seda kinnitati kohtuistungil, ei piiranud jaotamiseks ette nähtud multiplekside hulka mitte juba Itaalia seadusandja ise dekreetseaduse nr 16/2012 artikli 3quinquies alusel, vaid seda tegi alles AGCOM teise hanke konkreetsel läbiviimisel.

62.

Erinevalt sellest, mida näib arvavat komisjon, ei ole ka seadusandja korralduse puhul, mille kohaselt peab uuesti läbiviidav sageduste jaotamine olema tasuline, tegemist olemasolevate sageduste arvulise piiramisega, mille puhul näeb ainult direktiivi 2002/20 artikli 7 lõike 1 punkt b ette konsulteerimiskohustuse vastavalt direktiivi 2002/21 artiklile 6.

63.

Järelikult ei lasunud käesoleval juhul konsulteerimiskohustus vastavalt direktiivi 2002/20 artikli 7 lõike 1 punktile b koostoimes direktiivi 2002/21 artikliga 6 mitte seadusandjal, vaid ainult AGCOMil, ja viimane on selle kohustuse – niivõrd kui nähtub asjaolude kirjeldusest eelotsusetaotluses – enne otsuse nr 277/13/CONS tegemist ka täitnud. ( 35 )

64.

Seega ei viita ükski asjaolu sellele, et liidu õiguses sätestatud konsulteerimiskohustust on rikutud.

65.

Järgnevalt tuleb seoses esimese küsimusega veel uurida, kas Itaalia seadusandja, kes andis korralduse uue, tasulise hankemenetluse läbiviimiseks, täitis ise riigi reguleeriva organi ülesandeid.

66.

Selline tegutsemisviis oleks üleüldse lubatud ainult väga kitsastes piirides, nagu Euroopa Kohus on need kohtuotsuses Base muu hulgas välja töötanud. ( 36 ) Võib oletada, et veelgi väiksem, koguni olematu on liidu õiguses sätestatud kaalutlusõigus juhul, kui reguleerimisülesandeid täidab siseriiklik seadusandja, alates muutmisdirektiivi 2009/140 jõustumisest, mille preambulis selgitatakse, et „siseriiklik õigustloov asutus ei sobi täitma reguleeriva raamistiku raames riigi reguleeriva asutuse ülesandeid“, kuna muidu on reguleerimisülesannete täitmisel karta poliitilist survet ja välist sekkumist. ( 37 )

67.

Reguleerimisülesannete mõistet, mida peavad täitma üks või mitu riigi reguleerivat asutust (vt direktiivi 2002/21 artikli 2 punkt g), ( 38 ) ei ole üheski uue ühise õigusraamistiku direktiivis üldiselt määratletud. Siiski on selge, et mingil juhul ei tule kõiki ülesandeid ja kohustusi, mida tuleb selle õigusraamistiku alusel täita, tingimata anda reguleerivatele asutustele.

68.

Direktiivides on tõepoolest võimalik leida arvukaid sätteid, mille ese on konkreetselt riigi reguleerivate asutuste tegevus ja neile delegeeritud ülesanded (vt nt direktiivi 2002/21 artikli 3 lõiked 1, 3 ja 3a, artikli 6 esimene lõik, artikli 8 lõike 1 viimane lõik ja lõige 2). Vähemalt sama palju sätteid on suunatud aga täiesti üldiselt „liikmesriikidele“, kes võivad oma institutsionaalse autonoomia raames ( 39 ) ise otsustada, millistele siseriiklikele asutustele nad asjaomaste ülesannete täitmise delegeerivad.

69.

Sellega seoses tuleb eraldi mainida direktiivi 2002/21 artikli 9 lõike 1 esimest lauset, mis annab täiesti üldiselt liikmesriikidele – ja mitte konkreetselt riigi reguleerivatele asutustele või riigi pädevatele asutustele – ülesande tulemuslikult hallata raadiosagedusi, võttes arvesse asjaolu, et raadiosagedused on ühiskondlik hüve, millel on oluline sotsiaalne, kultuuriline ja majanduslik väärtus (vt ka direktiivi 2002/21 põhjendus 21).

70.

Samal ajal kui liikmesriigi seadusandja peab kõiki liidu õigusnorme arvestades määratlema üldise raamistiku elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste loomiseks ja käitamiseks, on riigi reguleerivate asutuste ülesanne selles raamistikus teha iga juhtumi puhul eraldi otsuseid, lahendada vaidlusküsimusi ja määrata eelreguleerimise teel selliste võrkude ja teenuste toimimine (vt selle kohta ka direktiivi 2002/21 artikli 3 lõige 3a ja direktiivi 2009/140 põhjenduse 13 teine lause).

71.

Selle kindlaksmääramine, kas liikmesriik peab digitaalseid televisioonisagedusi jaotama tasuta või tasu eest, ei ole siiski selline üksikotsus ega ka asjaomaste sidevõrkude ja -teenuste toimimise detail, vaid pigem põhimõtteline poliitiline otsus, mille puhul peavad siseriiklikud asutused eelkõige võtma asjakohaselt arvesse nende sageduste suurt majanduslikku väärtust (vt direktiivi 2002/21 artikli 9 lõike 1 esimene lause ja põhjendus 21).

72.

Nagu Itaalia valitsus ja Cairo Network õigesti rõhutavad, ei kuulu selline põhimõtteline otsus reguleerimisülesannete hulka direktiivi 2002/21 artikli 2 punkti g tähenduses. Selle otsuse võis seega teha siseriiklik seadusandja ja seda ei pidanud tingimata jätma riigi reguleeriva asutuse AGCOMi ülesandeks.

73.

Kolmanda, neljanda ja kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas esimese hanke tühistamine Itaalia seadusandja poolt ja eelkõige sellele järgneva teise hankemenetluse läbiviimine põhjalikult muudetud tingimustel olid kooskõlas liidu õiguse erinevate materiaalõiguslike sätete ja põhimõtetega.

74.

Mõni neist küsimustest on, nagu ma eespool märkisin, ( 40 ) täielikult või osaliselt vastuvõetamatu. Seega käsitlen ma neid järgnevalt üksnes teise võimalusena. Lisaks pean ma nimetatud küsimustes esinevaid arvukaid sisulisi kattumisi silmas pidades asjakohaseks uurida neid üheskoos ja keskenduda nende arutamisel kerkinud õigusprobleemide põhielementidele.

75.

Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) soovib peamiselt teavet selle kohta, kas Itaalia riik rikkus nimetatud nõudeid, kui ta viis digitaalse dividendi jaotamiseks läbi uue, tasulise hanke ning vähendas seejuures antavate digitaalsete multiplekside arvu võrreldes tühistatud esialgse hankega viielt kolmele.

76.

Sisulised juhised televisioonisageduste jaotamiseks on esmajoones esitatud uue ühise õigusraamistiku erinevates teisese õiguse sätetes, nimelt direktiivi 2002/21 artiklites 8 ja 9, direktiivi 2002/20 artiklites 3, 5 ja 7 ning direktiivi 2002/77 artiklites 2 ja 4. Kõik need õigusnormid väljendavad ühiselt mõtet, et liikmesriikidel on sageduste jaotamisel teatud kaalutlusõigus, mille kasutamisel peavad nad siiski järgima liidu õiguses sätestatud mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse üldpõhimõtet, kusjuures nad peavad silmas pidama sageduste tõhusat haldamist ja kasutamist ning piisavalt arvesse võtma konkurentsi põhimõtet ja meediakanalite paljusust.

77.

Menetluspoolte vahelise vaidluse keskpunktis on kolmandas ja kuuendas eelotsuse küsimuses käsitletud sageduste jaotamise tasulisus uue, teise hankemenetluse raames pärast seda, kui Itaalia seadusandja oli eelneva, esimese hankemenetluse tühistanud veel enne seda, kui see oli lõpetatud. Samal ajal kui Europa Way ja Persidera peavad praegust televisioonisageduste tasulist jaotamist liidu õigusega vastuolus olevaks, on kõik teised menetlusosalised vastupidisel seisukohal.

78.

Nagu eelkõige komisjon õigesti rõhutab, ei näe ükski uue ühise raamistiku säte imperatiivselt ette, et televisioonisageduste jaotamine peab toimuma tasuta ja ainult taotlejate sobivuse alusel (näiteks tasuta hanke (beauty contest) teel). Pigem on direktiivi 2002/20 artikli 5 lõikes 4 ja artikli 7 lõikes 4 sisalduv viide „konkurentsil või võrdlustel põhinevale valikukorrale“ piisavalt laialt sõnastatud, et see hõlmaks nii tasuta kui tasulise jaotamise mudelit.

79.

Mingil juhul ebatõenäoline ei ole tasuline sageduste jaotamine, kui lisaks mõelda direktiivi 2002/21 artikli 9 lõike 1 esimesest lausest tulenevale liidu õiguse nõudele, mille kohaselt on raadiosagedused ühiskondlik hüve, millel on oluline sotsiaalne, kultuuriline ja majanduslik väärtus. ( 41 )

80.

Kindlasti tuleb sageduste tasulise jaotamise raamtingimuste kindlaksmääramisel arvesse võtta muid asjaolusid, mida liidu seadusandja väärtustab, eelkõige konkurentsi põhimõtet. Uue ühise raamistiku põhieesmärkide hulka kuulub nimelt konkurentsi toetamine (vt eelkõige direktiivi 2002/20 artikli 7 lõike 1 punkt a ja direktiivi 2002/21 artikli 8 lõige 2) ( 42 ) ning konkurentsi moonutamise vältimine elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste sektoris (vt eelkõige direktiivi 2002/20 artikli 5 lõige 6 ja direktiivi 2002/21 artikli 8 lõike 2 punkt b) koos pingutustega meediakanalite paljususe toetamiseks (vt selle kohta direktiivi 2002/21 artikli 8 lõike 1 kolmas lõik ja artikli 9 lõike 4 teise lõigu punkt d ning põhjendus 6, lisaks põhiõiguste harta artikli 11 lõige 2). Konkurentsi põhimõtet ja meediakanalite paljusust on täiesti konkreetselt kajastatud liidu õigusega tagatud vabaduses pakkuda elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid (direktiivi 2002/20 artikli 3 lõige 1 ja direktiivi 2002/77 artikli 2 lõige 2).

81.

Seda arvestades peab tasu digitaalsete televisioonisageduste andmise eest ja ka võimalik miinimumnõue selliste sageduste enampakkumisel olema mõõdukas, et televisiooniturul juba tegutsevatele ettevõtjatele ja neile, kes kavatsevad sellele turule siseneda, jääb olenemata nende suurusest piisavalt rahalisi vahendeid vajalikesse tehnoloogiatesse investeerimiseks ja kõrge kvaliteediga sisu kättesaadavaks tegemiseks. ( 43 ) Peale selle peab riigi reguleeriv asutus tagama, et sellises jaotamismenetluses osalevad ainult need ettevõtjad, kes – objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete kriteeriumide kohaselt – tagavad, et nad on meediaturul, mida iseloomustavad konkurents ja paljusus, sobivad ja usaldusväärsed elektrooniliste sidevõrkude käitajad.

82.

Ei saa siiski eeldada, et konkurentsi ja paljusust meediaturul tuleb tagada üksnes sageduste tasuta jaotamise korral. ( 44 )

83.

Eelkõige ei tulene uuest õigusraamistikust Itaalia mis tahes kohustust loobuda tasust digitaalsageduste jaotamise eest. Teistsuguse tulemuseni ei vii ka asjaolu, mida rõhutavad siseriiklik kohus ja mitu menetlusosalist, et digitaalse dividendi käesoleval juhul vaidlusalune jaotamine järgib lõppkokkuvõttes eesmärki parandada liidu õigusega vastuolus olevat olukorda, mida on kritiseerinud Euroopa Kohus kohtuotsuses Centro Europa 7 ( 45 ) ja komisjon veel pooleliolevas rikkumismenetluses. ( 46 ) Seda seetõttu, et liidu õigusega vastuolus oleva olukorra kõrvaldamise kohustuse täitmisel ( 47 ) oli Itaalia pädevatel asutustel kaalutlusõigus, ( 48 ) mis hõlmas rohkem kui ainult ühtainsat tegutsemisvõimalust – ja seega ka muid võimalusi peale sageduste tasuta jaotamise.

84.

Peale selle väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus muret, et tasu kehtestamine konkreetselt käesolevas asjas vaidlusaluste televisioonisageduste eest, mis kuuluvad digitaalsete multiplekside kolmandasse gruppi, ( 49 ) võib diskrimineerida uusi võrguoperaatoreid võrreldes juba turul tegutsevate ettevõtjatega (niinimetatud incumbents), eelkõige võrreldes kahe turuliidriga RAI ja Mediaset. Seda seetõttu, et viimati nimetatud ettevõtjad said, nagu rõhutavad ka Europa Way ja Persidera, oma televisioonisagedused esimesest ja teisest grupist, ilma et nad oleksid nende kasutusõiguste omandamise ajal maksnud rahalist hüvitist.

85.

Liidu õiguses kehtiv võrdse kohtlemise või mittediskrimineerimise põhimõte, ( 50 ) mis on nüüd esitatud ka põhiõiguste harta artiklites 20 ja 21 ning kajastub lisaks uue ühise õigusraamistiku paljudes punktides, ( 51 ) ütleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, et sarnaseid olukordi ei või käsitleda erinevalt ega erinevaid olukordi ühetaoliselt, kui selline käsitlemine ei ole objektiivselt põhjendatud. ( 52 )

86.

Olukordade sarnasusele tuleb anda hinnang, arvestades eeskätt asjaomase akti eset ja eesmärki. Lisaks tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub. ( 53 )

87.

Käesoleval juhul järgiti esimesse ja teise gruppi kuuluvate digitaalsete televisioonisageduste RAI-le ja Mediasetile tasuta eraldamisel topelteesmärki tagada televisioonilevi järjepidevus Itaalias ning kompenseerida digitaaltehnoloogiasse juba tehtud investeeringuid. ( 54 ) Seda eesmärki arvestades ei ole televisiooniturul juba tegutsevad ettevõtjad ja sellele turule alles sisenevad ettevõtjad sarnases olukorras.

88.

Seda arvestades ei ole nende kahe ettevõtjate grupi diskrimineerimise kohta – igatahes Euroopa Kohtule teada olevate andmete alusel – piisavaid pidepunkte.

89.

Märgin lisaks, et eelkõige televisioonilevi järjepidevuse tagamine kujutab endast ülekaalukast üldisest huvist lähtuvat eesmärki, mis näib põhimõtteliselt sobiv võimaliku erineva kohtlemise põhjendamiseks, kui see erinev kohtlemine toimub rangelt selle raames, mis on konkurentsi põhimõtet ja meediakanalite paljusust arvestades nimetatud eesmärgi järjekindla ja süstemaatilise saavutamise jaoks vältimatu. ( 55 )

90.

Sellega seoses pakub huvi asjaolu, et Itaalias on kehtestatud kõikide digitaalsete televisioonisageduste kasutamiseks iga-aastased litsentsitasud. ( 56 ) Seega ei saa ka juba enne digitaaltelevisioonile üleminekut turul tegutsevad ettevõtjad (niinimetatud incumbents) oma digitaalseid sagedusi tegelikult tasuta kasutada, vaid nad teevad selleks riigile perioodilisi makseid. Vastupidi sellele arvestatakse selle võrguoperaatori makstud tasu, kes ostis enampakkumisel kolmandasse gruppi kuuluvad uued digitaalsed sagedused – digitaalse dividendi – järgmiste aastate litsentsitasudest maha. ( 57 ) Kõnealustel asjaoludel võib oletada, et kolmanda grupi digitaalsete televisioonisageduste eraldamise tasulisus ei põhjusta konkurentsi põhimõtte ega meediakanalite paljususe ülemäärast kahjustamist.

91.

Peale sageduste eraldamise tasulisuse arutati Euroopa Kohtu menetluses põgusalt ka asjaolu, et teises hankes oli võrreldes esimese, tühistatud hankega jaotamiseks ette nähtud vähem digitaalseid multiplekse, nimelt veel ainult kolm esialgse viie asemel. Seda aspekti puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljas küsimus.

92.

Kasutusse antavate sageduste piiramine on lubatud niivõrd, kuivõrd see on vajalik seoses raadiosageduste spektri tõhusa kasutamisega, toimub objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel ning vastab mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõttele (vt eelkõige direktiivi 2002/21 artikli 9 lõike 3 teine lõik ja lõige 4 ning direktiivi 2002/20 artikli 5 lõike 4 teine lõik, lõiked 5 ja 6, lisaks artikli 7 lõige 3). ( 58 )

93.

Vastavalt mitme menetlusosalise esitatud kokkulangevatele andmetele toimus digitaalsest dividendist jaotatavate sageduste kahe võrra vähendamine praegusele kolmele digitaalsele multipleksile käesoleval juhul kahe asjaolu tõttu: esiteks ei pidanud vastavalt Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (ITU) konsultatsioonidele teatud sagedused edaspidi olema enam televisiooni käsutuses, vaid need tuli reserveerida telekommunikatsioonile. Teiseks esines teatud sageduste puhul tõsine raadiotehniliste häirete oht. ( 59 )

94.

Seda, kas need väited on õiged ja kas on järgitud objektiivsuse, läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtet, kui just nimelt käesoleval juhul vaidlusaluses jaotatavate televisioonisageduste kolmandas grupis – seega konkreetselt digitaalse dividendi raames – vähendati olemasolevate digitaalsete multiplekside arvu viielt kolmele, ei pea kontrollima mitte Euroopa Kohus, vaid seda peab tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus.

95.

Käesoleva eelotsusemenetluse jaoks piisab tuvastusest, et nimetatud asjaolud (ITU konsultatsioonide arvessevõtmine ja raadiotehniliste häirete vältimine) kujutavad endast ülekaalukat üldist huvi ja võivad õigustada digitaalsete televisioonisageduste pakkumise vähendamist (vt ka direktiivi 2002/21 artikli 9 lõike 1 teine lõik ja lõige 4 ning direktiivi 2002/20 artikli 5 lõike 1 esimene taane) eeldusel, et digitaalsest dividendist jaotatavad veel olemasolevad sagedused on piisavad, et see oleks vastavuses konkurentsi põhimõttega ja meediakanalite paljususega ning võimaldaks märkimisväärses ulatuses uusi turule sisenemisi.

96.

Nende meetmete proportsionaalsuse kontrollimisel, millega olemasolevate digitaalsete multiplekside arvu vähendati viielt kolmele, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus üksikasjalikult kontrollima, kas digitaalse dividendi (seega käesoleval juhul vaidlusaluste, kolmandasse gruppi kuuluvate sageduste) ( 60 ) vähendamise asemel oleks sama sobiv – või isegi parem – olnud toimida nii, et eraldatavate multiplekside arvu (seega esimese või teise gruppi kuuluvaid sagedusi) oleks vähendatud teisal, selleks et arvestada ITU konsultatsiooniga ja vältida raadiotehnilisi häireid. Nagu ma käsitlen täpsemalt kohtuasjas C‑112/16, ( 61 ) ei saa nimelt mingil juhul välistada, et eelkõige esimese grupi raames viis asi RAI ja Mediaseti liigse varustamiseni digitaalsete sagedustega, mistõttu seal oleks olnud eraldatavate multiplekside arvu vähendamisel konkurentsile televisiooniturul ja meediakanalite paljususele võib-olla vähem otsustavad tagajärjed kui kolmanda grupi raames, seega digitaalse dividendi puhul.

97.

Eespool esitatud sedastusi arvestades teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) eelotsusetaotlusele järgmiselt: