1.

Kõnesoleva eelotsusetaotlusega palub College van Beroep voor het bedrijfsleven (teise astme halduskohus majandusküsimustes, Madalmaad) Euroopa Kohtul taas täpsustada tingimusi, kuidas abonentidele telefoninumbreid eraldavad ettevõtjad peavad tegema telefonikataloogi- ja/või numbriinfoteenuste osutajatele kättesaadavaks oma abonentide isikuandmed.

2.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult täpsemalt, kas direktiivi 2002/22/EÜ ( 2 ) artikli 25 lõikes 2 nimetatud diskrimineerimiskeelu põhimõttega on vastuolus, kui kõnealused ettevõtjad teevad abonentide andmete avaldamiseks telefonikataloogis või nende kasutamiseks numbriinfoteenuse osutamisel abonentide nõusoleku küsimisel vahet selle alusel, millises liikmesriigis kataloogi- ja/või numbriinfoteenust osutatakse.

3.

Eelotsusetaotluse algpõhjus on andmete avaldamise taotlus, mille Belgia ettevõtja European Directory Assistance (eraspidi „EDA“), kes pakub telefonikataloogi- ja numbriinfoteenuseid, mis on kättesaadavad Belgia territooriumil, esitas ettevõtjatele Tele2 (Netherlands) BV (edaspidi „Tele2“), Ziggo BV ja Vodafone Libertel BV (edaspidi „Vodafone“), kes on kolm ettevõtjat, kes eraldavad Madalmaades telefoninumbreid. Kuna need kolm ettevõtjat keeldusid avaldamast EDA‑le andmeid oma abonentide kohta, esitas EDA Autoriteit Consument en Marktile (tarbija- ja turukaitseamet (ACM)) kui riigi reguleerivale asutusele taotluse vaidluse lahendamiseks.

4.

Pärast Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Ametiga (BEREK) konsulteerimist nõudis ACM eelkõige, et Tele2, Ziggo ja Vodafone teeksid EDA‑le kättesaadavaks põhiandmed oma abonentide kohta (nimi, aadress, sihtnumber, elukoht, telefoninumber) õiglastel, objektiivsetel, kulupõhistel ja mittediskrimineerivatel tingimustel, kui EDA võtab endale kohustuse kasutada neid andmeid standardse numbriinfoteenuse turuletoomiseks.

5.

ACM leidis samuti, et diskrimineerimiskeelu põhimõte ei luba – vastupidi Madalmaade isikuandmete kaitse ameti esitatud arvamusele – teha vahet selle alusel, kas andmete avaldamise taotluse on esitanud Madalmaade teenuseosutaja või ettevõtja, kes asub teises liikmesriigis, ning lükkas seega ümber arvamuse, et andmete kandmisel välisriigi standardsetesse kataloogidesse on vaja küsida Madalmaade abonentidelt eraldi nõusolekut.

6.

Tele2, Ziggo ja Vodafone esitasid seejärel ACMi otsuste peale kaebuse College van Beroep voor het bedrijfslevenile (teise astme halduskohus majandusküsimustes).

7.

See kohus tõstatab eelkõige küsimuse selle kohta, kas universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõige 2 ja eelkõige selles sättes nimetatud diskrimineerimiskeelu põhimõte lubab teha nõusoleku küsimisel vahet Madalmaade teenuseosutajate ja teistes liidu liikmesriikides asuvate teenuseosutajate esitatud avaldamistaotluste vahel.

8.

College van Beroep voor het bedrijfsleven (teise astme halduskohus majandusküsimustes) otsustas seega esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

9.

Käesolevas ettepanekus piirdun teise küsimuse analüüsimisega. Nimelt tõstatab ainult see küsimus õigusliku probleemi, mis vajab põhjalikku analüüsi, samas kui vastused esimesele küsimusele võib leida universaalteenuse direktiivi artikli 5 ja artikli 25 lõike 2 sätetest.

10.

Oma analüüsis esitan niisiis põhjused, miks ma leian, et universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõikega 2 ning direktiivi 2002/58/EÜ ( 3 ) artikliga 12, millele tuleb tingimata tugineda, on põhimõtteliselt vastuolus, et ettevõtja, kellele esitatakse taotlus avaldada tema abonentide isikuandmed, teeb nende abonentide käest nõusoleku küsimisel vahet selle alusel, millises liikmesriigis kataloogi ja/või numbriinfoteenuseid pakutakse.

11.

Universaalteenuse direktiivi põhjenduses 11 on ette nähtud:

12.

Universaalteenuse direktiivi artikkel 25 „Numbriinfoteenused“ sätestab:

„[…]

2.   Liikmesriigid tagavad, et kõik abonentidele telefoninumbrite eraldamisega tegelevad ettevõtjad rahuldavad kõik põhjendatud taotlused avaldada asjaomane teave üldkasutatava numbriinfoteenuse ja üldkasutatavate kataloogide jaoks kokkulepitud kujul ja tingimustel, mis on õiglased, objektiivsed, kuludele orienteeritud ja mittediskrimineerivad.

[…]

4.   Liikmesriigid ei säilita reguleerivaid piiranguid, mis ei lase ühes liikmesriigis asuvatel lõppkasutajatel vahetult kasutada teise liikmesriigi numbriinfoteenust kas häälkõne või SMSi teel, ning võtavad vastavalt artiklile 28 meetmeid kõnealuse juurdepääsu tagamiseks.

5.   Lõigete 1–4 kohaldamisel võetakse arvesse ühenduse õigusaktide nõudeid isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse kohta, eelkõige [eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi] artiklit 12.“

13.

Eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi põhjendustes 38 ja 39 on ette nähtud:

14.

Peale selle sätestab kõnealuse direktiivi artikkel 12 „Abonendikataloogid“:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et abonentidele teatatakse tasuta ja enne nende andmete kandmist kataloogi selle üldkasutatava või numbriinfoteenuse vahendusel kasutatava trükitud või elektroonilise abonendikataloogi otstarve, millesse nende isikuandmed võib kanda, ja kõik kataloogi elektroonilise versiooni otsingufunktsioonidele rajatud täiendavad kasutusvõimalused.

2.   Liikmesriigid tagavad, et abonentidele antakse võimalus otsustada, kas nad soovivad lasta oma isikuandmeid kanda üldkasutatavasse kataloogi, ja kui nad seda soovivad, siis millises ulatuses, kuivõrd sellised andmed on olulised kataloogi koostaja määratletud otstarbe seisukohast, ning selliseid andmeid kontrollida, parandada ja kustutada. Abonendi väljajätmine üldkasutatavast abonendikataloogist ning tema isikuandmete kontrollimine, parandamine ja kataloogist kustutamine on tasuta.

3.   Liikmesriigid võivad nõuda, et kui üldkasutataval kataloogil on muu otstarve peale isikute kontaktandmete otsimise nende nime ja vajaduse korral üksikute muude tunnusandmete põhjal, tuleb selleks küsida abonendilt lisanõusolek.

[…]“

15.

Besluit universele dienstverlening en eindgebruikersbelangen’i (universaalteenuseid ja lõppkasutajate huvisid käsitlev määrus põhikohtuasjas käsitletavate asjaolude suhtes kohaldatavas redaktsioonis ( 4 )) artikli 1.1 punktis e on sätestatud:

„[S]tandardse numbriinfoteenuse all tuleb mõista üldkasutatavat numbriinfoteenust, mille puhul saab teha telefoninumbrite kohta otsingut üksnes abonendi nimeandmete alusel koos andmetega tema aadressi, majanumbri, sihtnumbri või elukoha kohta.“

16.

Bude artikkel 3.1, mis võtab üle universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2, on sõnastatud järgmiselt:

„Telefoninumbreid eraldav ettevõtja peab rahuldama kõik põhjendatud taotlused avaldada asjaomane teave üldkasutatavate kataloogide ja üldkasutatava numbriinfoteenuse jaoks kokkulepitud kujul ja tingimustel, mis on õiglased, objektiivsed, kulupõhised ja mittediskrimineerivad.“

17.

Bude artikkel 3.2 sätestab:

„1.   Avalike telefoniteenuste pakkuja, kes enne kasutajaga lepingu sõlmimist või lepingu sõlmimisel palub sellesse märkida oma nime ja aadressi (tänav, majanumber, sihtnumber ja asula nimi), peab küsima ka seda, kas ta on nõus, et seda liiki isikuandmed ja tema eraldatud telefoninumbrid sisalduvad igas standardses kataloogis ja igas standardses abonentide numbriinfoteenuse osutamiseks kasutatavas kliendiandmebaasis. Eelmises lauses nimetatud nõusolekut küsitakse eraldi iga isikuandmete liigi kohta.

2.   Antud nõusolek on asjaomane teave määruse artikli 3.1 tähenduses.

3.   Avalike telefoniteenuste pakkuja, kes küsib samuti nõusolekut andmete kandmiseks telefonikataloogi, mis ei ole standardne telefonikataloog, või kliendiandmebaasi, mida ei kasutata ainuüksi standardse abonentide numbriinfoteenuse osutamiseks, tagab, et lõikes 1 käsitletud nõusoleku küsimise viis ja selle vorm oleksid vähemalt võrdväärsed käesolevas lõikes viidatud algse nõusoleku küsimise viisiga ja selle vormiga.“

18.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõikega 2 ja eelkõige selles viidatud diskrimineerimiskeelu põhimõttega on vastuolus, et ettevõtja, kellele esitatakse taotlus avaldada tema abonentide isikuandmed, teeb nende abonentide nõusoleku küsimisel vahet selle alusel, millises liikmesriigis kataloogi‑ ja/või numbriinfoteenust osutatakse.

19.

Teisisõnu, kui numbriinfo‑ ja/või telefonikataloogiteenuse osutaja, kes pakub oma teenuseid muus liikmesriigis kui abonendi elukohariigis, esitab universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõikes 2 käsitletud teabe avaldamise taotluse, siis kas selle taotluse rahuldamise tingimuseks võib seada abonendilt eraldi nõusoleku saamise?

20.

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb hinnata mitte ainult universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2, vaid ka eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikli 12 lõike 2 sõnastust.

21.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei viita oma eelotsuse küsimuses viimasena nimetatud sättele, tuleb seda kindlasti käsitleda mitte ainult sellepärast, et sellele kohtule tuleb anda tarvilik vastus, vaid ka sellepärast, et universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 5 sõnastuse kohaselt võetakse selle artikli lõike 2 kohaldamisel „arvesse ühenduse õigusaktide nõudeid isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse kohta, eelkõige [eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi] artiklit 12“.

22.

Esiteks tuletan meelde, et universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagama, et kõik abonentidele telefoninumbrite eraldamisega tegelevad ettevõtjad rahuldavad kõik põhjendatud taotlused avaldada teave numbriinfoteenuse ja telefonikataloogide jaoks tingimustel, mis peavad olema õiglased, objektiivsed, kuludele orienteeritud ja mittediskrimineerivad.

23.

Tuleb nentida, et liidu seadusandja ei tee mingit vahet selle põhjal, kas teabe avaldamise taotluse esitas asjaomase liikmesriigi territooriumil või teises liikmesriigis asuv ettevõtja, kuna telefoninumbrite eraldamisega tegelevad ettevõtjad peavad rahuldama „kõik põhjendatud taotlused avaldada asjaomane teave“. ( 5 )

24.

Lisaks täpsustab seadusandja sõnaselgelt, et need taotlused tuleb rahuldada tingimustel, mis on „õiglased“ ja „mittediskrimineerivad“, mis tähendab tingimata, et ei tohi esineda erinevat kohtlemist sõltuvalt sellest, kas taotluse esitas asjaomase liikmesriigi ettevõtja või välisriigi ettevõtja, muidugi välja arvatud juhul, kui see erinev kohtlemine on nõuetekohaselt põhjendatud.

25.

Teiseks tuleb viidata eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artiklile 12, milles on sõnaselgelt käsitletud tingimusi ja viisi, kuidas abonentide isikuandmeid, mida on kogunud telefoninumbreid eraldav ettevõtja, võib üldkasutatavas kataloogis avaldamiseks edastada.

26.

Euroopa Kohus tõlgendas seda sätet 5. mai 2011. aasta otsuses Deutsche Telekom ( 6 ) ja sellest tõlgendusest võib minu arvates leida vastuse, mis tuleb käesoleval juhul eelotsusetaotluse esitanud kohtule anda.

27.

Selles kohtuasjas küsiti Euroopa Kohtult, millisel määral oli Saksamaal universaalteenust osutav Deutsche Telekom kohustatud üldkasutatava kataloogi loomiseks edastama kolmandate ettevõtjate abonentide andmeid konkureerivatele äriühingutele GoYellow GmbH ja Telix AG, mis tegutsevad Saksamaa telefoninumbriinfo teenuste turul. Selles kohtuasjas nõudis reguleeriv asutus, et Deutsche Telekom edastaks selle teabe, sealhulgas andmed, mille avaldamiseks oli abonent või talle teenuseid osutav ettevõtja andnud nõusoleku üksnes Deutsche Telekomile.

28.

Üks Euroopa Kohtule esitatud küsimustest oli see, kas selliseks edastamiseks võis olla nõutav abonendi uus nõusolek.

29.

Euroopa Kohus vastas sellele küsimusele eitavalt, leides, et telefoninumbreid eraldav ettevõtja ei ole kohustatud küsima abonendilt uut või eraldi nõusolekut, kui selle abonendi andmed edastatakse konkureerivale telefonikataloogi pakkujale sarnase kataloogi avaldamiseks. Euroopa Kohus tugines oma analüüsis seega asjaolule, et abonendi nõusolek puudutab isikuandmete avaldamise eesmärki, mitte kataloogi pakkuja isikut.

30.

Minu analüüsi jaoks on huvipakkuv Euroopa Kohtu arutluskäiku uuesti kirjeldada.

31.

Esiteks põhines Euroopa Kohus selle järelduse tegemisel eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikli 12 lõike 2 sõnastusel ja eesmärgil. ( 7 ) Tulenevalt selle sätte kontekstipõhisest ja süstemaatilisest tõlgendusest leidis ta, et abonentide nõusolek on seotud mitte kataloogi pakkuja konkreetse isikuga, vaid andmete üldkasutatavas kataloogis avaldamise eesmärgiga. Seega lükkas Euroopa Kohus tagasi tõlgenduse, et abonendil on „valikuõigus otsustamaks“ teatavate numbriinfo- ja/või kataloogiteenuste osutajate kasuks.

32.

Selle kohtuotsuse punktides 65 ja 66 tegi Euroopa Kohus seega järgmised järeldused:

33.

Teiseks viitas Euroopa Kohus eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi põhjenduse 39 äärmiselt selgele sõnastusele. ( 9 )

34.

Tuletan meelde, et selles põhjenduses märkis liidu seadusandja:

„Kohustus teatada abonendile selle üldkasutatava kataloogi otstarve, millesse tema isikuandmed kantakse, tuleks kehtestada sellele osalisele, kes kogub kõnealuseid andmeid. Kui andmeid võib edastada ühele või mitmele kolmandale isikule, tuleks abonendile teatada sellisest võimalusest ja sellest, kes on nende andmete saajad või saajate kategooriad. Igasuguse andmeedastuse puhul peaks kehtima tingimus, et andmeid võib kasutada ainult sel otstarbel, milleks need on kogutud. Kui osaline, kes on kogunud andmed abonendilt, või kolmas isik, kellele on andmed edastatud, soovib kasutada andmeid mõnel muul otstarbel, peab kas andmete esmakoguja või kolmas isik, kellele andmed on edastatud, saama abonendilt uue nõusoleku.“ ( 10 )

35.

Seega leidis Euroopa Kohus 5. mai 2011. aasta kohtuotsuse Deutsche Telekom (C‑543/09, EU:C:2011:279) punktis 63, et isikuandmete üleandmisel kolmandale isikule „peaks kehtima tingimus, et andmeid võib kasutada ainult sel otstarbel, milleks need on kogutud”.

36.

Kolmandaks tõi Euroopa Kohus välja erandi sellest põhimõttest, mis on eraldi sätestatud eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikli 12 lõikes 3.

37.

Selles sättes on ette nähtud, et „[l]iikmesriigid võivad nõuda, et kui üldkasutataval kataloogil on muu otstarve peale isikute kontaktandmete otsimise nende nime ja vajaduse korral üksikute muude tunnusandmete põhjal, tuleb selleks küsida abonendilt lisanõusolek“.

38.

Euroopa Kohus leidis, et abonendilt tuleb seega küsida uus nõusolek juhul, „[k]ui osaline, kes on kogunud andmed abonendilt, või kolmas isik, kellele on andmed edastatud, soovib kasutada andmeid mõnel muul otstarbel”. ( 11 )

39.

Kuigi kõnealune kohtuotsus Deutsche Telekom puudutas puhtalt riigisisest olukorda, leian, et lahendus, mille Euroopa Kohus selles otsuses tegi, tuleb analoogia alusel üle võtta niisuguse piiriülese olukorra puhul, millega on tegemist käesolevas asjas.

40.

Minu arvates ei ole nimelt mingit konkreetset põhjust, mis õigustaks erinevat kohtlemist selle alusel, kas ettevõtja asub asjaomase liikmesriigi territooriumil või mõnes teises liikmesriigis, juhul kui see ettevõtja kogub abonentide isikuandmeid täiesti samal otstarbel kui see, milleks need andmed nende esmase avaldamise eesmärgil koguti. Olenemata ettevõtja asukohast liidus, osutab ta nimelt kataloogi- ja/või numbriinfoteenust laialdaselt ühtlustatud õiguslikus raamistikus, mis võimaldab tagada abonentide isikuandmete kaitse alaste nõuete täitmist, nagu tuleneb eelkõige väga selgelt universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõikest 5 ning eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artiklist 12.

41.

Niisuguse abonentide isikuandmete kaitsel rajaneva põhjenduse puudumisel tekitaks kõnealune erinev kohtlemine otsest diskrimineerimist kodakondsuse alusel ettevõtjate vahel, kes tegutsevad samas tegevussektoris. See oleks liidu õiguse üldpõhimõtte ( 12 ) tõsine rikkumine ja takistaks teenuste osutamise vabaduse põhimõtet ( 13 ), mis on tagatud ELTL artiklis 56. ( 14 )

42.

Peale selle on käesoleval juhul tegemist universaalteenuse direktiivis seatud eesmärkide täieliku saavutamise tagamisega. Selle direktiivi artiklis 25 ei varja liidu seadusandja oma ambitsiooni tagada telefoninumbriinfo teenus, mis ei ole enam ainult riigisisene, vaid tõeliselt piiriülene, et tagada vastavalt nimetatud direktiivi artikli 28 lõike 1 punktile b kõigi lõppkasutajate juurdepääs kõigile liidus välja antud numbritele.

43.

Kui selle direktiivi artikli 25 lõige 2 peab võimaldama numbriinfo teenuseid osutavatel ettevõtjatel saada juurdepääs välisriigi abonentide isikuandmetele, siis selle direktiivi artikli 25 lõige 4 peab nimelt omakorda võimaldama lõppkasutajatel kasutada teise liikmesriigi numbriinfoteenust. Need sätted moodustavad seega ühe terviku, mis peab võimaldama tagada kõikide lõppkasutajate tegeliku juurdepääsu kõikidele numbritele liidus.

44.

Neid asjaolusid arvestades olen seega esiteks veendunud, et taotluse erinev kohtlemine juhul, kui selle on esitanud ettevõtja, kes asub muus liikmesriigis kui abonendi elukohariigis, ei ole kooskõlas universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 ning eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikli 12 lõike 2 sätetega, kui see ettevõtja kogub abonentide isikuandmeid täiesti samal otstarbel kui see, milleks need andmed nende esmase avaldamise eesmärgil koguti.

45.

Neil asjaoludel ei saa niisugune ettevõtja nagu Tele2, kellele on esitatud andmete avaldamise taotlus, seega nõuda abonendi eraldi ja spetsiifilise nõusoleku olemasolu ega isegi kohandada seda nõusolekut vastavalt erinevatele liidu liikmesriikidele, nagu pakub välja Vodafone.

46.

Seevastu peab see ettevõtja abonendilepingule alla kirjutamisel tagama vastavalt eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikli 12 lõikes 1 ette nähtud sätetele, koostoimes selle direktiivi põhjendustega 38 ja 39, et abonent saab selge ja täpse teabe tema isikuandmete töötlemise eesmärgi ja erinevate aspektide kohta, iseäranis võimaluse kohta, et need tehakse kättesaadavaks kataloogi- ja/või numbriinfoteenuse osutajale, kes osutab oma teenuseid muus liikmesriigis kui abonendi elukohaliikmesriigis.

47.

Teiseks, arvestades eelkõige seda, kuidas Euroopa Kohus tõlgendas neid sätteid 5. mai 2011. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom (C‑543/09, EU:C:2011:279), on selge, et taotluse erinev kohtlemine olenevalt sellest, kas selle on esitanud asjaomase liikmesriigi ettevõtja või välisriigi ettevõtja, saab olla põhjendatud ainult juhul, kui asjassepuutuvad andmed on ette nähtud kasutamiseks muul otstarbel, eelkõige juhul, kui see ettevõtja pakub isiku telefoninumbri põhjal pöördotsingu teenust.

48.

Käesolevas kohtuasjas tundub EDA veebisaidil oleva teabe põhjal, et see ettevõtja pakubki niisugust teenust. Neil asjaoludel, kus asjaomased andmed on tõepoolest ette nähtud kasutamiseks muul otstarbel kui see, milleks neid koguti nende esmase avaldamise eesmärgil, võib Tele2 minu arvates täiesti õigustatult küsida abonentidelt eraldi nõusolekut nende andmete niisuguseks töötlemiseks.

49.

Kõiki neid kaalutlusi arvestades leian seega, et universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõiget 2 ning eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, et ettevõtja, kellele esitatakse taotlus avaldada tema abonentide isikuandmed, teeb nende abonentide käest nõusoleku küsimisel vahet selle alusel, millises liikmesriigis kataloogi ja/või numbriinfoteenust osutatakse, kuid seda siiski tingimusel, et need andmed on ette nähtud kasutamiseks samal otstarbel kui see, milleks neid koguti nende esmase avaldamise eesmärgil.

50.

Asjaomane ettevõtja peab seega abonendilepingule alla kirjutamisel tagama, et abonent saab selge ja täpse teabe tema andmete töötlemise erinevate aspektide kohta, iseäranis nende kättesaadavaks tegemise kohta, mille eesmärk on telefonikataloogis avaldamine või kasutamine numbriinfoteenuse osutamiseks muus liikmesriigis kui abonendi elukohaliikmesriigis.

51.

Esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata College van Beroep voor het bedrijfsleveni (teise astme halduskohus majandusküsimustes, Madalmaad) teisele küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ muudetud redaktsioonis artikli 25 lõiget 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) direktiiviga 2009/136 muudetud redaktsioonis artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, et ettevõtja, kellele esitatakse taotlus avaldada tema abonentide isikuandmed, teeb nende abonentide käest nõusoleku küsimisel vahet selle alusel, millises liikmesriigis kataloogi ja/või numbriinfoteenust osutatakse, kuid seda siiski tingimusel, et need andmed on ette nähtud kasutamiseks samal otstarbel kui see, milleks neid koguti nende esmase avaldamise eesmärgil.

Asjaomane ettevõtja peab seega abonendilepingule alla kirjutamisel tagama, et abonent saab selge ja täpse teabe tema andmete töötlemise erinevate aspektide kohta, iseäranis nende kättesaadavaks tegemise kohta, mille eesmärk on telefonikataloogis avaldamine või kasutamine numbriinfoteenuse osutamiseks muus liikmesriigis kui abonendi elukohaliikmesriigis.