1.

Käesoleva kohtuasja esemeks on äriühingu Timab Industries ja äriühingu Cie financière et de participations Roullier (CFPR) (edaspidi koos „Timab jt“) apellatsioonkaebus 20. mai 2015. aasta kohtuotsusele Timab Industries ja CFPR vs. komisjon (T‑456/10, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“) ( 2 ), millega Euroopa Liidu Üldkohus jättis rahuldamata nende poolt Euroopa Komisjoni otsuse K(2010) 5001 (lõplik) (edaspidi „vaidlusalune otsus“) ( 3 ) tühistamiseks esitatud hagi ning nende alternatiivse taotluse selle otsusega neile määratud trahvisumma vähendamiseks.

2.

Vaidlustatud kohtuotsus on märkimisväärselt eriline kahel põhjusel: Üldkohus võttis selles esimest korda seisukoha esiteks määrusega (EÜ) nr 622/2008 ( 4 ) kehtestatud kartelliasjade kokkuleppemenetluse suhtes ning teiseks niinimetatud „hübriidolukorra“ ( 5 ) suhtes, kus komisjon on teinud erinevatele adressaatidele ning erineva iseloomuga menetluste tulemusena kaks otsust, millega määratakse trahvid sama rikkumise eest. Vaidlusalust olukorda iseloomustab see, et komisjon võttis samal päeval vastu kaks sama rikkumist puudutanud otsust, millest ühe adressaatideks olid need ettevõtjad, kes kuni lõpuni osalesid kokkuleppemenetluses ning teise adressaadiks need ettevõtjad, st Timab jt, kes otsustasid kokkuleppemenetlusest loobuda ning valida tavapärase haldusmenetluse. Tulenevalt sellest, et talle esitatud hagi puudutab kahte aspekti, mida ei ole varem käsitletud, tegi kohtuasja laiendatud koosseisus läbi vaadanud Üldkohus selles kohtuotsuses olulisi kokkuleppemenetlust puudutanud sissejuhatavaid märkusi. ( 6 )

3.

Vastavalt Euroopa Kohtu taotlusele analüüsitakse käesolevas ettepanekus ainult apellatsioonkaebuse kolmandat ja neljandat väidet. Sisuliselt puudutavad need põhimõtteliselt Üldkohtu täieliku pädevuse ulatuse ning õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtete järgimisega seotud küsimusi erilises segaolukorras, kus kokkuleppemenetlus ja tavapärane menetlus toimusid paralleelselt. Märgin kohe ära, et alltoodud põhjustel ei ole minu arvates Üldkohus eiranud oma pädevust ega eksinud nende põhimõtete ega neid menetlusi reguleerivate normide vastu ning seetõttu pole põhjust hagi nende väidete põhjal rahuldada.

4.

Vaidluse tausta on üksikasjalikult kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuses, millele viitan ( 7 ). Põhilised ning käesoleva ettepaneku mõistmiseks vajalikud asjaolud võib kokku võtta järgnevalt.

5.

2004. aastal läbi viidud kontrollide tulemusel leidis komisjon, et kuus loomasöödas kasutatavate fosfaatide (edaspidi „LKF“) alal tegutsevat ettevõtjat, nende hulgas Timab jt, olid moodustanud kartelli, mis võib olla käsitatav ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikliga 53 vastuolus oleva ühe ja vältava rikkumisena. ( 8 )

6.

Komisjon teavitas 19. veebruari 2009. aasta kirjades kõiki kartelliosalisi menetluse algatamisest määruse (EÜ) nr 1/2003 ( 9 ) kohase otsuse vastuvõtmiseks ning palus neil teatada, kas nad on valmis osalema kokkuleppe sõlmimise arutelus vastavalt määruse (EÜ) nr 773/2004, mida on muudatud määrusega nr 622/2008, artiklile 10a.

7.

Kõik asjassepuutuvad ettevõtjad alustasid kokkuleppemenetlust. Kokkuleppe sõlmimisele suunatud arutelude käigus andis komisjon Timab jt‑le teada ( 10 ), et kavatseb määrata neile solidaarselt 41 kuni 44 miljoni euro suuruse trahvi osalemise eest ühes ja vältavas rikkumises, mis kestis 31. detsembrist 1978 kuni 10. veebruarini 2004. Komisjon täpsustas, et see summa hõlmab ( 11 ) lisaks kokkuleppemenetluse alusel 10protsendilisele vähendamisele ( 12 ) kohaldatavate suuniste kohaselt ( 13 ) 35protsendilist vähendamist kergendavate asjaolude alusel selle eest, et huvitatud isikud võimaldasid komisjonil pikendada nende enda osalemist kartellis, ning 17protsendilist vähendamist koostööteatise alusel. ( 14 )

8.

Erinevalt teistest nimetatud ettevõtjatest, otsustasid Timab jt kokkuleppemenetlusest loobuda ning nende osas viidi läbi tavapärane haldusmenetlus. Pärast kokkuleppemenetlusest loobumist 2009. aastal said nad tutvuda toimikuga, vastasid 2. veebruaril 2010 vastuväiteteatisele ja osalesid 24. veebruaril 2010 toimunud ärakuulamisel.

9.

Komisjon võttis 20. juulil 2010 vastu kaks sama asja puudutavat otsust: esiteks otsuse, mille adressaatideks olid need kartelliosalised ( 15 ), kes osalesid kuni lõpuni kokkuleppemenetluses ning teiseks vaidlusaluse otsuse, mille adressaadiks olid Timab jt. Viimati nimetatud otsuses leidis komisjon, et hagejad osalesid kõnealuse rikkumise toimepanemises 16. septembrist 1993 kuni 10. veebruarini 2004 ning määras neile solidaarselt 59850000 euro suuruse trahvi, mis hõlmas üksnes leebusprogrammist tulenevat 5protsendilist vähendamist. ( 16 )

10.

Timab jt taotlesid 1. oktoobril 2010 registreeritud hagis Üldkohtult vaidlusaluse otsuse täielikku või vähemalt osalist tühistamist või teise võimalusena selle otsusega neile määratud trahvisumma vähendamist. ( 17 ) Põhimõtteliselt leidsid hagejad, et määrates neile kokkuleppemenetluses toimunud arutelude käigus nimetatud trahvivahemiku ülemmäärast palju suurema trahvi, on komisjon neid õigusvastaselt karistanud kokkuleppemenetlusest loobumise eest. ( 18 )

11.

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsusega tagasi kõik kolm väidet ( 19 ), millele Timab jt tühistamis- ja muutmisnõuded tuginesid ning jättis menetluskulud nende kanda.

12.

Timab jt taotlevad Euroopa Kohtu kantseleis 27. juulil 2015 registreeritud apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ning kohtuasja saatmist Üldkohtule uueks arutamiseks, et vähendada kohaselt vaidlusalust trahvi. Täiendavalt taotlevad nad, et Euroopa Kohus tuvastaks, et Üldkohus rikkus nende õigust õiglasele kohtumenetlusele seoses kohtumenetluse ebamõistliku kestusega. Viimaks taotlevad nad kõikide kohtukulude väljamõistmist komisjonilt.

13.

Komisjon taotleb Euroopa Kohtult apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, kuna kõik Timab jt poolt esile toodud viis väidet, millele tugineb põhinõue ning ainus väide, millele tugineb alternatiivne nõue, on tulemusetud, vastuvõetamatud või põhjendamatud, ning mõista kõik kohtukulud hagejatelt.

14.

Kohtuistungit ei peetud.

15.

Apellatsioonkaebuse kolmas ja neljas väide, mida käesolevas ettepanekus käsitletakse, puudutavad seda, kuidas suhestuvad omavahel määrusega nr 622/2008 kehtestatud kokkuleppemenetlus ( 20 ), millest Timab jt loobuda otsustasid, ning määruse nr 773/2004, mida on muudetud nimetatud määrusega, üldsätetega reguleeritud tavapärane haldusmenetlus, mis nende suhtes sellest valikust tulenevalt läbi viidi.

16.

Nende kahe väite kohaselt leiavad hagejad, et jättes vaidlusaluse otsuse kehtima, eiras Üldkohus oma täieliku pädevuse ulatust ja esitas sellega seoses kohtuotsuses vastuolulisi põhjendusi. Lisaks heidetakse neljandas väites Üldkohtule ette õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumist. Viimaks leiavad Timab jt selles väites, et Üldkohus on eksinud kokkuleppemenetlust reguleerivate õigusnormide kohaldamisel. Analüüsin neid väiteid neist kolmest aspektist.

17.

Hindan esmalt Timab jt kriitikat, mis puudutab Üldkohtu poolt täieliku pädevuse kasutamist ning seejärel kokkuvõtvamalt selle pädevuse aspektist põhjenduste vastuolulisust, millele tuginetakse nii kolmandas kui ka neljandas väites.

18.

Põhimõtteliselt leiavad hagejad, et Üldkohus rikkus kohtuliku kontrolli kohustust, kuna ei kontrollinud piisavalt kõiki hagejatele vaidlusaluse otsusega määratud trahviga ning eeskätt hagejate poolt soovitud vähendustega seotud asjaolusid.

19.

Kolmandas väites leiavad Timab jt, et Üldkohus ei teostanud õigesti oma täielikku pädevust, „leides, et väidetavad „uued asjaolud“ võimaldasid komisjonil määrata pärast seda, kui hagejad kokkuleppemenetlusest loobusid, neile oluliselt suurema trahvi märkimisväärselt lühema kestusega rikkumise eest“, ilma et ta oleks kontrollinud nende asjaolude, millele komisjon tugines, õigsust ( 21 ). Hagejad kinnitavad, et ühtki uut faktilist asjaolu toimikusse pärast kokkuleppemenetlusest loobumist ei lisandunud ning ainus uus asjaolu, kui sellisest rääkida saab, seisnes komisjoni poolt olukorra üksikasjalikumas uurimises, mis viis järelduseni, et hagejad ei osalenud kõnealuses rikkumises alates 1978. aastast ( 22 ), kuigi komisjon oleks pidanud sellele järeldusele jõudma juba kokkuleppemenetluse faasis.

20.

Komisjon leiab esiteks, et see väide tuleks tagasi lükata kui tulemusetu, kuna see põhineb asjakohatul võrdlusel kokkuleppemenetluse-aegse olukorra ning vaidlusaluse otsuse tegemise aegse olukorra vahel, sest nagu Üldkohus õigesti välja tõi, tuleb kokkuleppemenetlusest loobumise korral tavapärases haldusmenetluses tehtud otsust hinnata üksnes sellele menetlusele omaste kriteeriumide alusel. Komisjon lisab, et hagejad moonutavad vaidlustatud otsusest tehtud kokkuvõttes Üldkohtu öeldut ( 23 ). Teise võimalusena leiab komisjon, et kõnealune väide on vastuvõetamatu, kuna Üldkohus kontrollis vaidlusaluse otsuse õiguspärasust, kontrollides kõiki trahvisumma arvutamise aluseks võetud asjaolusid, ning Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut ei saa apellatsioonkaebuses vaidlustada.

21.

Meenutan, et nagu vaidlustatud kohtuotsuses märgitud, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et mis puudutab konkurentsiõiguse rikkumiste eest ettevõtjatele trahve määravate komisjoni otsuste üle teostatavat kohtulikku kontrolli, siis on liidu kohtul lisaks seaduslikkuse kontrolli pädevusele täielik pädevus, mis tuleneb määruse nr 1/2003 artikli 31 ja ELTL artikli 261 koosmõjust. Selle pädevuse teostamisel on Üldkohtul õigus hinnata selliste trahvide kohasust ja vajaduse korral need tühistada, neid vähendada või suurendada. ( 24 )

22.

Kui Euroopa Kohtul tuleb sellise küsimuse üle otsustada apellatsioonkaebuse lahendamisel, ei saa ta asendada Üldkohtu hinnangut õigluse kaalutlustel oma hinnanguga, et kontrollida, kuidas komisjon konkreetsel juhul õigusvastase käitumise tõsidust hindas. ( 25 ) Ainult Üldkohus on pädev tuvastama ja hindama talle esitatud fakte, sellise hinnangu andmine – välja arvatud tõendite moonutamise korral – ei ole käsitatav Euroopa Kohtu kontrollile alluva õigusküsimusena. ( 26 ) Viimane piirdub ilmsete vigadega ( 27 ); ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne, tuleb tal tuvastada, et Üldkohus on selles osas rikkunud õigusnormi, ning vaidlustatud kohtuotsus tühistada. ( 28 )

23.

Käesoleval juhul toob komisjon õigesti välja, et Üldkohtule esitatud küsimus ei olnud mitte selles, kas lühema kestusega rikkumise eest suurema trahvi määramine oli põhjendatud ( 29 ), nagu sisuliselt väidavad hagejad, vaid pigem selles, kas komisjon oli nõuetekohaselt põhjendanud vaidlusaluse otsusega määratud trahvisumma arvutamist ning arvestanud seejuures korralikult kõigi talle otsuse vastuvõtmise ajaks teadaolevate asjaoludega.

24.

Leian, et Üldkohus teostas igakülgselt oma täielikku pädevust, kontrollides põhjalikult nii vaidlusaluse otsuse õiguspärasust kui ka sellega määratud trahvisumma kohasust. ( 30 ) Üldkohus kontrollis nõuetekohaselt komisjoni hinnangu põhjendatust, arvestades kõiki selle otsuse vastuvõtmise ajal esinenud asjaolusid ning võttes eriti arvesse seda, mil määral tegid Timab jt koostööd pärast kokkuleppemenetlusest loobumist ehk tavapärase haldusmenetluse ajal. ( 31 ) See faktidele antud hinnang ei allu käesoleva apellatsioonkaebuse läbivaatamisel Euroopa Kohtu kontrollile, kuna faktide moonutamist ei ole tuvastatud.

25.

Teiseks leian, et Üldkohus ei ole rikkunud ühtki õigusnormi, iseäranis kuivõrd ta nõustus õigesti komisjoni lähenemisega, mille kohaselt pidi komisjon seoses Timab jt loobumisega kokkuleppemenetlusest omalt poolt jätkama nende osas tavapärase haldusmenetlusega, nagu see on ette nähtud kokkuleppemenetlust käsitleva teatise punktis 19. ( 32 ) Just selle menetlusliku olukorra muutumise tõttu said hagejad täieliku juurdepääsu toimikule ( 33 ), said täieliku vastuväiteteatise, said sellele vastata ning nad kuulati ära ( 34 ), millises faasis oli neil esimest korda võimalus vaidlustada oma osalemine etteheidetavas rikkumises 1993. aastale eelnenud perioodil. Timab jt ei saanud seega mingisugust õiguslikku kahju seoses lähenemisega, mis seisnes selles, et arvesse võeti uuena kvalifitseerunud asjaolud, mis olid juba olemas.

26.

Viimaks ei saa jätta märkimata, et hagejad ei ole ära näidanud, et neile määratud trahvisumma oleks „niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne“ eelviidatud kohtupraktika tähenduses. ( 35 )

27.

Kuivõrd faktide moonutamist ega õigusnormi rikkumist ei esinenud, tuleb eelnevast tulenevalt minu hinnangul see kolmas väide tagasi lükata kui vastuvõetamatu või igal juhul kui põhjendamatu.

28.

Neljanda väite esimese osa teises pooles väidavad Timab jt, et Üldkohus eiras oma täielikku pädevust, jättes tuvastamata komisjoni poolt rikkumisele antud hinnangus esinenud vead, vastuolud ( 36 ) ja ebakõlad ( 37 ). Hagejad heidavad Üldkohtule ette, et see kiitis sel moel vääralt heaks peaaegu täielikult trahvivähenduste, mis määrati leebusprogrammi alusel või mille oleks võinud määrata väljaspool seda programmi, kohaldamata jätmise.

29.

Kõigepealt rõhutan komisjoni eeskujul, et Üldkohus pühendas mahuka osa oma kohtuotsusest vaidlusaluse otsusega määratud trahvisumma arvutamisel komisjoni poolt aluseks võetud asjaolude süstemaatilisele kontrollimisele. ( 38 ) Üldkohus kontrollis nimelt põhjalikult seda, kuidas komisjon arvestas hagejate suhtes nii leebusprogrammi raames ( 39 ) kui ka „leebusprogrammist väljapoole jääva“ ( 40 ) koostööga seotud trahvivähenduste kohaldamist võimaldavaid või seda mitte võimaldavaid asjaolusid. Arvestades Üldkohtu mahukaid põhjendusi, leian, et selles osas pole ta kuidagi oma täielikku pädevust eiranud.

30.

Mulle näib, et õigusnormi rikkumist puudutavate seisukohtade varjus heidavad Timab jt Üldkohtule tegelikult ette täielikku nõustumist komisjoni faktilise analüüsiga ning taotlevad Euroopa Kohtult faktilistele asjaoludele uue hinnangu andmist, mis aga väljub eelviidatud kohtupraktika kohaselt Euroopa Kohtu pädevusest. ( 41 ) Seetõttu olen arvamusel, et kõik neljadas väites sel alusel esitatud seisukohad tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

31.

Viimaks toon lihtsalt välja, et komisjon ja Üldkohus ( 42 ) on õigesti leidnud, et leebema kohtlemise raames toimuva või „väljapoole leebusprogrammi jääva“ koostöö eest trahvivähenduste kohaldamise põhimõte ja määrad ei ole kehtestatud pelgalt etteheidetud rikkumise kestusest lähtuvalt, vaid sõltuvad koostöö kvaliteedist ja asjassepuutuvate ettevõtjate poolt esitatud teabe lisandväärtusest ning seda panust peab komisjon, alludes Üldkohtu tõhusale kontrollile, hindama lõpliku otsuse vastuvõtmise ajal, see tähendab Timab jt puhul tavapärase haldusmenetluse lõppedes. Leian niisiis, et teise võimalusena on need seisukohad igal juhul põhjendamatud.

32.

Nii apellatsioonkaebuses kui repliigis väidavad Timab jt, et täieliku pädevuse teostamisel on Üldkohus oma kohtuotsuse rajanud erinevatele selles otsuses endas sisalduvatele vastuolulistele põhjendustele. ( 43 ) Minu arvates pole siiski ükski neist selline.

33.

Esiteks heidavad hagejad Üldkohtule ette, et viimane asus seisukohale, et hagejate loobumisel kokkuleppemenetlusest oli tegemist tabula rasa olukorraga, millel polnud seost varem toimunuga, ent samal ajal heitis hagejatele ette, et nad tavapärases haldusmenetluses vastuväiteteatisele esitatud vastuses muutsid oma seisukohta. ( 44 ) Hagejad leiavad, et Üldkohus ei oleks tohtinud hagejate põhiõigusi rikkudes ( 45 ) nõustuda komisjoni argumendiga, mille kohaselt ilmnes sellest vastusest „uus asjaolu“, mis õigustas trahvisumma ümbervaatamist.

34.

Rõhutan, sarnaselt komisjonile, et Timab jt kaebavad väidetavate vastuolude üle kahe vaidlusaluse kohtuotsuse punktide grupi vahel, samas kui neis käsitletakse erinevaid õigusküsimusi – ühes neid, mis puudutavad kokkuleppemenetlust, ja teises kompensatsioone, mida on võimalik määrata leebusprogrammi raames. ( 46 ) Kokkuleppemenetlust ja leebusprogrammi reguleerivad normid ei ole samad, kuna nende eesmärgid on päris erinevad, nagu ka Üldkohus märkis. ( 47 ) Lisaks on vaidlustatud kohtuotsuses õigesti eristatud kokkuleppemenetluse kulgu, mis ei läinud käesoleval juhul lõpuni, ning tavapärase haldusmenetluse oma, mis päädis vaidlusaluse otsusega. See esimene etteheide on seega põhendamatu.

35.

Teiseks leiavad Timab jt, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 96, milles Üldkohus leiab – minu hinnangul täiesti õigesti – et „komisjon ei ole seotud kokkuleppemenetluse arutelude käigus edastatud trahvivahemikuga“, läheb vastuollu selle kohtuotsuse punktiga 91, kus Üldkohus on „trahvi arvutamise viisi“ puhul lähtunud hagejate arvates sellestsamast vahemikust.

36.

Esiteks leian ma, et see etteheide ei ole vastuvõetav, kuna see ei vasta apellatsioonkaebusele esitatud nõuetele, mis tulenevad eeskätt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ning sellekohasest kohtupraktikast. ( 48 ) Timab jt piirduvad üksnes vaidlustatud kohtuotsuse ülalnimetatud lõikude tsiteerimisega, esitamata vähimatki õiguslikku põhjendust oma väitele põhjenduste vastuolulisuse kohta.

37.

Teise võimalusena, mis puudutab sisulist hinnangut sellele etteheitele, jagan komisjoni seisukohta, mille kohaselt on hagejad Üldkohtu seisukohti moonutatult esitanud, võttes põhjendamatult kontekstist välja vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 sisalduva väljendi „trahvi arvutamise viis“. Seda punkti ning seda ümbritsevaid punkte tervikuna lugedes nähtub, et Üldkohus leidis, et võttes arvesse hagejate seisukoha muutmist seoses rikkumises osalemise perioodiga, hindas komisjon „uuesti“ leebema kohtlemise teatises ja 2006. aasta suunistes sisaldunud reeglite alusel määratud trahvisummat, ent järgis sama metoodikat, mida kasutati Timab jt-le avaldatud trahvivahemiku puhul.

38.

Viimaks on hagejad esimest korda oma repliigis toonud välja veel ühe põhjendustes esineva väidetava vastuolu, mille nad on sidunud oma apellatsioonkaebuse kolmanda väitega, täpsustamata isegi seda, millistele vaidlustatud kohtuotsuse lõikudele nad viitavad ( 49 ); see on vastuolus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõikes 2 sätestatuga ( 50 ). See argument on ilmselgelt vastuvõetamatu, sest see on samal ajal uus ( 51 ), puudulik ning õiguslikult põhjendamatu.

39.

Niisiis tuleb ülalkäsitletud etteheited, mis sisalduvad kolmandas väites ja neljanda väite esimese osa teises pooles, tagasi lükata.

40.

Neljanda väite alguses leiavad hagejad, et „leppides koostöökompensatsioonide peaaegu täieliku kohaldamata jätmisega, mida hagejad sellises ulatuses mõistlikult ette aimata ei saanud“, rikkus Üldkohus samal ajal õiguspärase ootuse kaitse ning võrdse kohtlemise põhimõtteid. Selles osas soovin siinkohal märkida, et kartelliosalised, kes otsustavad kokkuleppemenetlusest loobuda, kaotavad sellest tulenevalt need eelised, mille võiksid saada pooled, kes nõustuvad kokkuleppemenetluses kuni lõpuni osalema, millest tuleneb, et neile kahele põhimõttele tuginemine on minu hinnangul asjakohatu. ( 52 )

41.

Timab jt leiavad, et neile määratud trahvi kindlaksmääramisel rikuti õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna erinevalt Üldkohtu seisukohast ei saanud nad „mõistlikult ette aimata“ ( 53 ) seda, et otsustades kokkuleppemenetlusest loobuda, vähenevad koostöökompensatsioonid kokkuleppemenetluse 52%‑lt 5%‑ni vaidlusaluses otsuses. Hagejad leiavad, et komisjon tegi „kannapöörde“, mille „paradoksaalse“ tulemusena suurendas märkimisväärselt trahvisummat, ehkki samal ajal rikkumise kestus tähelepanuväärsel määral vähenes.

42.

Hagejad väidavad, et selline otsus ei ole põhjendatud, kuna esiteks tuleb nii tavapärases haldusmenetluses kui ka kokkuleppemenetluses kohaldada sama tõendamisstandardit ( 54 ) ja trahvide arvutamise „üldmeetodit“ ( 55 ) ning teiseks ei lisandunud toimikusse pärast nende poolt kokkuleppemenetlusest loobumist mitte ühtki uut asjaolu ning viimaks peaksid teiste meetmete, nagu seda on leebema kohtlemise menetlus, mõjud jätkuma sõltumata sellisest loobumisest. Hagejad leiavad, et neil asjaoludel ei olnud neil võimalik teha „põhjendatud otsust“ ( 56 ), kas sõlmida kokkulepe või mitte.

43.

Komisjon leiab, et Timab jt väited on tulemusetud. Komisjon vaidleb neile vastu, väites, et põhjus, miks vaidlusaluses otsuses uus trahvisumma määrati, ei seisne mitte selles, et hagejad otsustasid kokkuleppemenetlusest loobuda, vaid üksnes nende poolt vastuväiteteatisele esitatud vastuses toodud vastuargumendis, mis seisnes enne 1993. aastat kartellis osalemise eitamises. Komisjon lisab, et Timab jt oleksid saanud sellist trahvi ümberhindamist ette näha, kuna määratud trahvisumma põhines asjakohaste arvestusreeglite täpsel kohaldamisel, lähtudes asjaoludest, mis esinesid selle otsuse vastuvõtmise ajal. Komisjon leiab, et kui huvitatud isikud on oma seisukohavõtu tagajärgi valesti hinnanud, on see tingitud üksnes nende endi veast, mitte aga mis tahes informatsiooni puudusest.

44.

Arvan, et Timab jt kõnealuse etteheitega ei saa nõustuda, kuivõrd see on igal juhul põhjendamatu, kui mitte vastuvõetamatu, ning seda järgmistel põhjustel.

45.

Komisjon rõhutab õigusega, et hagejad ei saa Üldkohtule põhjendatult ette heita seda, et ta ei kontrollinud, kas hagejad said teha „põhjendatud otsuse“ kokkuleppemenetusest loobumiseks, kuna vaidlustatud kohtuotsusest tuleneb, et kohus kontrollis seda. ( 57 ) Kuivõrd Üldkohus kontrollis käesoleval juhul põhjalikult õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte järgimist, ( 58 ) on see etteheide tegelikult suunatud sellele, et Euroopa Kohus hindaks vaidlusaluse trahvi muutmise eesmärgil uuesti Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut, ilma et Üldkohus oleks rikkunud õigusnormi või asjaolusid moonutanud, mis aga väljub Euroopa Kohtu pädevusest apellatsioonkaebuse lahendamisel. ( 59 ) Seetõttu tuleks see etteheide minu hinnangul tunnistada vastuvõetamatuks.

46.

Selleks et olla sisu osas ammendav, meenutan, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kuulub õiguspärase ootuse kaitse põhimõte liidu aluspõhimõtete hulka ning sellele võivad tugineda kõik turuosalised, kelles pädevad ametiasutused on tekitanud põhjendatud lootused, andes neile kindlad, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised. ( 60 )

47.

Ometi on Euroopa Kohus liidu õigusega vastuolus olevate kartellide kohta leidnud, et komisjon ei või anda seoses trahvivähenduste või trahvi määramata jätmisega mis tahes kindlaid tagatisi lõpliku otsuse tegemisele eelnevates menetlusfaasides ning sellise kartelli osalistel ei saa olla niisiis selle suhtes mingisugust õiguspärast ootust. ( 61 ) Turuosaline ei saa nõuda sellele ootusele tuginedes trahvi määramist mingisuguses teatud summas, kuna trahv tuleb arvutada hetkel, kui ettevõtja otsustab teoks teha kavatsuse komisjoniga koostööd teha, ( 62 ) võttes arvesse kõiki konkreetse juhtumi puhul sel ajal esinevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. ( 63 )

48.

Käesoleval juhul ei saanud Timab jt mingisugusele „õiguspärasele ootusele“ tuginedes nõuda, et jäädaks nende hinnangute juurde, mille komisjon esitas talle kokkuleppemenetluses „võimaliku trahvivahemiku“ vormis, mis määrati kindlaks „arvessevõetud olulistest teguritest“ ( 64 ) lähtudes, see tähendab lähtudes sellest, et rikkumises osalemine toimus aastatel 1978 kuni 2004. ( 65 )

49.

Isegi kui hagejad oleksid kokkuleppemeneltuses lõpuni osalenud, oleks lõpliku otsuse tegemisel olnud võimalik sellest trahvivahemikust väljumine, et võtta arvesse neid asjaolusid, mis said komisjonile teatavaks pärast selle hinnangu andmist, kuna sellised vahemikud on üksnes näitlikud, mitte siduvad, mis tuleb minu hinnangul selgelt kohaldamisele kuuluvatest sätetest. ( 66 ) Selliseid „põhjendatud lootusi“ ei saanud olla seda enam, et pärast kokkuleppemenetlusest lahkumist tuginesid huvitatud isikud esimest korda tavapärase haldusmenetluse raames asjaoludele, mis olid suunatud nende etteheidetavas rikkumises osalemise kestuse vähendamisele; see oli uus olukord, mille tõttu komisjon kogu oma algse analüüsi ümber vaatas. ( 67 )

50.

Lisaks märgin komisjoni eeskujul, et kui hagejad kokkuleppemenetlusest loobusid, olid neile teada kõik asjaolud, mille pinnalt oli neil võimalus ette näha, et enne 1993. aastat kartellis osalemise vaidlustamine mõjutab igal juhul nii „leebema kohtlemise“ raames kui ka „leebusprogrammist välja jääva“ ( 68 ) koostööga seoses nende suhtes kohaldatavaid võimalikke trahvivähendusi, sest nad teadsid, et koostöö, mille eest kompensatsiooni võinuks saada, puudutas ainult seda perioodi. ( 69 ) Niisiis ei saa nad kuidagi Üldkohtule ette heita õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte eiramist.

51.

Viimaks rõhutan, et kui Euroopa Kohus Timab jt seisukohaga nõustuks, ajendaks see praktilise tagajärjena süüdistatavaid ettevõtjaid valima esmalt kokkuleppemenetluse, mis eeldab rikkumise eest oma vastutuse tunnistamist, ( 70 ) üksnes selleks, et saada teavet selle kohta, mida neile ette heidetakse, ning saada esitatava trahvivahemiku näol tagatis maksimaalse võimaliku trahvi osas ning seejärel loobuda, et saada tavapärase haldusmenetluse raames täielik juurdepääs komisjoni käsutuses olevatele tõenditele ja õigus ärakuulamisele, mis võimaldab neil rikkumist vaidlustada, ( 71 ) riskimata suurema trahviga isegi uute asjaolude korral.

52.

Hagejad soovivad saada samal ajal mõlema menetlusliigi pakutavaid eeliseid, võtmata seevastu endale nendega seotud kohustusi, mis on minu hinnangul vastuolus määrusega nr 773/2004, mida on muudetud määrusega nr 622/2008, eriti mis puudutab menetluste lihtsustamist ja tõhustamist. ( 72 ) Kui mõned kartellides osalenud ettevõtjatest, erinevalt teistest, otsustaksid mitte osaleda lõpuni kokkuleppemenetluses, muutuks komisjoni ülesanne keerulisemaks, kuna sellises segaolukorras peab ta sama rikkumise osas läbi viima paralleelselt kahte menetlust ning tegema kaks erinevat otsust. ( 73 )

53.

Timab jt väidavad apellatsioonkaebuses, et Üldkohus eiras võrdse kohtlemise põhimõtet, tuues välja vaid selle, et „kuivõrd nad ei saanud kokkuleppemenetlusest loobumise kohta teha „põhjendatud otsust“ ning nende jaoks oli tulemus vähemalt „paradoksaalne,“ siis koheldi neid ebasoodsamalt kui neid pooli, kes said neile määratava trahvisumma suurust ette aimata ning nõustusid kokkuleppe sõlmimisega“.

54.

Komisjon väidab seevastu, et vaidlusaluses otsuses väljatoodust nähtub, et mingisugust diskrimineerimist hagejate ja teiste kartelliosaliste vahel ei toimunud, kuna kõigi trahvide kindlaksmääramisel kohaldati samu parameetreid ning erinevus seisnes 10protsendilise vähenduse kohaldamises kokkuleppe sõlminud ettevõtjatele ( 74 ).

55.

Meenutan, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse aluspõhimõte, millele on pühendatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21, mille järgimise tagavad Euroopa Kohus ja Üldkohus, muu hulgas ka konkurentsiõiguse rikkumiste eest määratavate trahvide valdkonnas. ( 75 ) Võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. ( 76 )

56.

Samas ei ole hagejad selle põhimõtte rikkumisele viitava etteheite toetuseks mitte kuidagi ära näidanud, et eespool meenutatud tingimused selle kohaldamiseks oleksid käesoleval juhul täidetud. Eeskätt pole nad Euroopa Kohtule ära näidanud ei seda, et nad oleksid samaväärses olukorras nende kartelliliikmetega, kes kokkuleppemenetluse lõpuni läbi tegema nõustusid ega seda, et neid oleks koheldud viimatinimetatutest ebasoodsamalt, ( 77 ) ilma et sellisel erineval kohtlemisel oleks objektiivseid põhjusi. Seetõttu tuleks seda argumenti Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt minu hinnangul käsitada vastuvõetamatuna. ( 78 )

57.

Sisu osas rõhutan teise võimalusena, et vaidlustatud kohtuotsuses täpsustas Üldkohus, et isegi sellises segaolukorras, kus erinevatele adressaatidele suunatud kaks erinevat otsust on vastu võetud erinevate menetluste – üks kokkuleppemenetluse ja teine tavamenetluse – tulemusena, on võrdse kohtlemise põhimõte kohaldatav, kui tegemist on ühe ja sama kartelli osalistega. Üldkohus järeldas sellest õigesti, et 2006. aasta suunised on selles olukorras täielikult kohaldatavad ning trahvi puhul tuleb kartelliosalisi diskrimineerimata rakendada samu kriteeriume ja arvutusmeetodit ( 79 ), välja arvatud osas, mis puudutab kokkuleppemenetluse olemusest tulenevaid konkreetseid reegleid, nagu seda on kokkuleppe sõlminud osaliste suhtes kohaldatav 10protsendiline vähendus. ( 80 ) Neist juhtnööridest lähtudes on Üldkohus faktiliste asjaolude põhjal nõuetekohaselt kontrollinud, kas komisjon järgis kõnealust põhimõtet vaidlusaluses otsuses, ning tegi seda mitmes järgus vastavalt Timab jt poolt talle esitatud taotlustele. ( 81 )

58.

Kokkuvõttes olen arvamusel, et neljanda väite esimese osa esimeses pooles esitatud etteheited tuleb tunnistada vastuvõetamatuks või igal juhul põhjendamatuks.

59.

Esiteks väidavad Timab jt, et Üldkohus leidis õigusnorme rikkudes, et komisjon teavitas neid kokkuleppemenetlusest loobumise mõjust. Hagejate arvates asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125 ( 82 ) õiguslikult väärale seisukohale seoses teabevahetusega, mis leidis aset 24. veebruaril 2010 toimunud ärakuulamisel, kus komisjon märkis, et ta võtab trahvisumma arvutamisel arvesse Timab jt seisukohta, mille kohaselt nad liitusid kartelliga alles 1993. aastal. Hagejad väidavad, et erinevalt sellest, mida võiks arvata mõiste „koostöö“ ( 83 ) kasutamisest kohtuotsuse selles punktis, ei maininud tavapärase haldusmenetluse käigus komisjon kunagi sõnaselgelt „leebusprogrammist välja jääva“ koostöö eest 35protsendilise vähenduse kohaldamata jätmist ning et sellel ärakuulamisel peeti „leebemast kohtlemisest“ rääkides silmas üksnes kokkuleppemenetluses ette nähtud 17protsendilist vähendust. ( 84 )

60.

Komisjon leiab, et see esimene etteheide on tulemusetu. Komisjon märgib minu meelest õigesti, et selles on põhjendamatult segi aetud ühelt poolt mõju, mis oli Timab jt otsusel kokkuleppemenetlusest loobuda, ning teiselt poolt võimalikud tagajärjed, mis kaasnesid rikkumises osalemise kestust puudutanud seisukoha muutmisega, mille asjaosalised esitasid vastuväiteteatisele 2. veebruaril 2010 esitatud vastuses. Mulle näib, et selles vaidlustatud kohtuotsuse osas, mida hagejad silmas peavad, käsitletakse üksnes 24. veebruaril 2010 toimunud ärakuulamisel komisjoni poolt nende hoiatamist seoses seisukoha muutmisega, mitte seoses kokkuleppemenetlusest loobumisega, nagu väidavad hagejad. ( 85 ) Seetõttu pean asuma seisukohale, et see ebaõigele eeldusele tuginev etteheide on põhjendamatu.

61.

Teiseks leiavad hagejad, et komisjon oleks pidanud juba kokkuleppemenetluse etapis välja tooma selle, mille ta kvalifitseeris „uute asjaoludena,“ see tähendab selle, et võimatu on tuvastada ühist ja jätkuvat rikkumist alates 1978. aastast. Hagejad väidavad, et Üldkohus eiras oma täielikku pädevust, jättes tuvastamata vead, mille hagejate meelest tegi komisjon rikkumise hindamisel kokkuleppemenetluse staadiumis, ning leppides trahvivähenduste peaaegu täieliku kohaldamata jätmisega.

62.

Nagu komisjon õigesti leiab, on tegemist kolmanda väite raames juba esitatud etteheite kordamisega. Seetõttu tuleb see tagasi lükata samadel põhjustel, ( 86 ) pidades silmas, et varjates seda väidetega, mis puudutavad Üldkohtu poolt väidetavat õigusnormide rikkumist, soovivad hagejad tegelikult vaidlustada komisjoni poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut, mille hindamine väljub aga Euroopa Kohtu kontrollipädevusest. ( 87 ) Seega on see väide vastuvõetamatu.

63.

Vaidlustatud kohtuotsuse osad, mida käsitletakse neljanda väite teises osas, ei kätke endas minu arvates mingisugust õigusnormi rikkumist, mistõttu ei tuleks nendega nõustuda.

64.

Seetõttu leian, et kõik apellatsioonkaebuse kolmandas ja neljandas väites sisalduvad etteheited tuleb tunnistada osaliselt vastuvõetamatuks ja osaliselt, kui mitte täielikult, sisulistel põhjustel tagasi lükata.

65.

Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades ning tegemata oletusi apellatsioonkaebuse teiste väidete põhjendatuse osas, teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kolmas väide vastuvõetamatuse tõttu või, teise võimalusena, põhjendamatuse tõttu tagasi ning lükata neljas väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu või, teise võimalusena, täielikult põhjendamatuse tõttu tagasi. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.