KOHTUJURISTI ETTEPANEK

HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE

esitatud 28. juulil 2016 ( 1 )

Kohtuasi C‑411/15 P

Timab Industries

Cie financière et de participations Roullier (CFPR)

versus

Euroopa Komisjon

„Apellatsioonkaebus — Kartellid — Loomasöödas kasutatavate fosfaatide Euroopa turg — Hagejate loobumine kokkuleppemenetlusest — Tavapärane haldusmenetlus — Kokkuleppemenetluse ajal avaldatud võimaliku trahvivahemiku kohaldamata jätmine — Euroopa Liidu Üldkohtu täieliku pädevuse ulatus — Õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtete järgimine”

I. Sissejuhatus

1.

Käesoleva kohtuasja esemeks on äriühingu Timab Industries ja äriühingu Cie financière et de participations Roullier (CFPR) (edaspidi koos „Timab jt“) apellatsioonkaebus 20. mai 2015. aasta kohtuotsusele Timab Industries ja CFPR vs. komisjon (T‑456/10, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“) ( 2 ), millega Euroopa Liidu Üldkohus jättis rahuldamata nende poolt Euroopa Komisjoni otsuse K(2010) 5001 (lõplik) (edaspidi „vaidlusalune otsus“) ( 3 ) tühistamiseks esitatud hagi ning nende alternatiivse taotluse selle otsusega neile määratud trahvisumma vähendamiseks.

2.

Vaidlustatud kohtuotsus on märkimisväärselt eriline kahel põhjusel: Üldkohus võttis selles esimest korda seisukoha esiteks määrusega (EÜ) nr 622/2008 ( 4 ) kehtestatud kartelliasjade kokkuleppemenetluse suhtes ning teiseks niinimetatud „hübriidolukorra“ ( 5 ) suhtes, kus komisjon on teinud erinevatele adressaatidele ning erineva iseloomuga menetluste tulemusena kaks otsust, millega määratakse trahvid sama rikkumise eest. Vaidlusalust olukorda iseloomustab see, et komisjon võttis samal päeval vastu kaks sama rikkumist puudutanud otsust, millest ühe adressaatideks olid need ettevõtjad, kes kuni lõpuni osalesid kokkuleppemenetluses ning teise adressaadiks need ettevõtjad, st Timab jt, kes otsustasid kokkuleppemenetlusest loobuda ning valida tavapärase haldusmenetluse. Tulenevalt sellest, et talle esitatud hagi puudutab kahte aspekti, mida ei ole varem käsitletud, tegi kohtuasja laiendatud koosseisus läbi vaadanud Üldkohus selles kohtuotsuses olulisi kokkuleppemenetlust puudutanud sissejuhatavaid märkusi. ( 6 )

3.

Vastavalt Euroopa Kohtu taotlusele analüüsitakse käesolevas ettepanekus ainult apellatsioonkaebuse kolmandat ja neljandat väidet. Sisuliselt puudutavad need põhimõtteliselt Üldkohtu täieliku pädevuse ulatuse ning õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtete järgimisega seotud küsimusi erilises segaolukorras, kus kokkuleppemenetlus ja tavapärane menetlus toimusid paralleelselt. Märgin kohe ära, et alltoodud põhjustel ei ole minu arvates Üldkohus eiranud oma pädevust ega eksinud nende põhimõtete ega neid menetlusi reguleerivate normide vastu ning seetõttu pole põhjust hagi nende väidete põhjal rahuldada.

II. Vaidluse taust ja menetlus Üldkohtus

4.

Vaidluse tausta on üksikasjalikult kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuses, millele viitan ( 7 ). Põhilised ning käesoleva ettepaneku mõistmiseks vajalikud asjaolud võib kokku võtta järgnevalt.

5.

2004. aastal läbi viidud kontrollide tulemusel leidis komisjon, et kuus loomasöödas kasutatavate fosfaatide (edaspidi „LKF“) alal tegutsevat ettevõtjat, nende hulgas Timab jt, olid moodustanud kartelli, mis võib olla käsitatav ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikliga 53 vastuolus oleva ühe ja vältava rikkumisena. ( 8 )

6.

Komisjon teavitas 19. veebruari 2009. aasta kirjades kõiki kartelliosalisi menetluse algatamisest määruse (EÜ) nr 1/2003 ( 9 ) kohase otsuse vastuvõtmiseks ning palus neil teatada, kas nad on valmis osalema kokkuleppe sõlmimise arutelus vastavalt määruse (EÜ) nr 773/2004, mida on muudatud määrusega nr 622/2008, artiklile 10a.

7.

Kõik asjassepuutuvad ettevõtjad alustasid kokkuleppemenetlust. Kokkuleppe sõlmimisele suunatud arutelude käigus andis komisjon Timab jt‑le teada ( 10 ), et kavatseb määrata neile solidaarselt 41 kuni 44 miljoni euro suuruse trahvi osalemise eest ühes ja vältavas rikkumises, mis kestis 31. detsembrist 1978 kuni 10. veebruarini 2004. Komisjon täpsustas, et see summa hõlmab ( 11 ) lisaks kokkuleppemenetluse alusel 10protsendilisele vähendamisele ( 12 ) kohaldatavate suuniste kohaselt ( 13 ) 35protsendilist vähendamist kergendavate asjaolude alusel selle eest, et huvitatud isikud võimaldasid komisjonil pikendada nende enda osalemist kartellis, ning 17protsendilist vähendamist koostööteatise alusel. ( 14 )

8.

Erinevalt teistest nimetatud ettevõtjatest, otsustasid Timab jt kokkuleppemenetlusest loobuda ning nende osas viidi läbi tavapärane haldusmenetlus. Pärast kokkuleppemenetlusest loobumist 2009. aastal said nad tutvuda toimikuga, vastasid 2. veebruaril 2010 vastuväiteteatisele ja osalesid 24. veebruaril 2010 toimunud ärakuulamisel.

9.

Komisjon võttis 20. juulil 2010 vastu kaks sama asja puudutavat otsust: esiteks otsuse, mille adressaatideks olid need kartelliosalised ( 15 ), kes osalesid kuni lõpuni kokkuleppemenetluses ning teiseks vaidlusaluse otsuse, mille adressaadiks olid Timab jt. Viimati nimetatud otsuses leidis komisjon, et hagejad osalesid kõnealuse rikkumise toimepanemises 16. septembrist 1993 kuni 10. veebruarini 2004 ning määras neile solidaarselt 59850000 euro suuruse trahvi, mis hõlmas üksnes leebusprogrammist tulenevat 5protsendilist vähendamist. ( 16 )

10.

Timab jt taotlesid 1. oktoobril 2010 registreeritud hagis Üldkohtult vaidlusaluse otsuse täielikku või vähemalt osalist tühistamist või teise võimalusena selle otsusega neile määratud trahvisumma vähendamist. ( 17 ) Põhimõtteliselt leidsid hagejad, et määrates neile kokkuleppemenetluses toimunud arutelude käigus nimetatud trahvivahemiku ülemmäärast palju suurema trahvi, on komisjon neid õigusvastaselt karistanud kokkuleppemenetlusest loobumise eest. ( 18 )

11.

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsusega tagasi kõik kolm väidet ( 19 ), millele Timab jt tühistamis- ja muutmisnõuded tuginesid ning jättis menetluskulud nende kanda.

III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte seisukohad

12.

Timab jt taotlevad Euroopa Kohtu kantseleis 27. juulil 2015 registreeritud apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ning kohtuasja saatmist Üldkohtule uueks arutamiseks, et vähendada kohaselt vaidlusalust trahvi. Täiendavalt taotlevad nad, et Euroopa Kohus tuvastaks, et Üldkohus rikkus nende õigust õiglasele kohtumenetlusele seoses kohtumenetluse ebamõistliku kestusega. Viimaks taotlevad nad kõikide kohtukulude väljamõistmist komisjonilt.

13.

Komisjon taotleb Euroopa Kohtult apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, kuna kõik Timab jt poolt esile toodud viis väidet, millele tugineb põhinõue ning ainus väide, millele tugineb alternatiivne nõue, on tulemusetud, vastuvõetamatud või põhjendamatud, ning mõista kõik kohtukulud hagejatelt.

14.

Kohtuistungit ei peetud.

IV. Analüüs

15.

Apellatsioonkaebuse kolmas ja neljas väide, mida käesolevas ettepanekus käsitletakse, puudutavad seda, kuidas suhestuvad omavahel määrusega nr 622/2008 kehtestatud kokkuleppemenetlus ( 20 ), millest Timab jt loobuda otsustasid, ning määruse nr 773/2004, mida on muudetud nimetatud määrusega, üldsätetega reguleeritud tavapärane haldusmenetlus, mis nende suhtes sellest valikust tulenevalt läbi viidi.

16.

Nende kahe väite kohaselt leiavad hagejad, et jättes vaidlusaluse otsuse kehtima, eiras Üldkohus oma täieliku pädevuse ulatust ja esitas sellega seoses kohtuotsuses vastuolulisi põhjendusi. Lisaks heidetakse neljandas väites Üldkohtule ette õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumist. Viimaks leiavad Timab jt selles väites, et Üldkohus on eksinud kokkuleppemenetlust reguleerivate õigusnormide kohaldamisel. Analüüsin neid väiteid neist kolmest aspektist.

A. Üldkohtu täieliku pädevuse väidetav eiramine (kolmas väide ja neljanda väite esimese osa teine pool)

17.

Hindan esmalt Timab jt kriitikat, mis puudutab Üldkohtu poolt täieliku pädevuse kasutamist ning seejärel kokkuvõtvamalt selle pädevuse aspektist põhjenduste vastuolulisust, millele tuginetakse nii kolmandas kui ka neljandas väites.

1. Üldkohtu täieliku pädevuse teostamine

18.

Põhimõtteliselt leiavad hagejad, et Üldkohus rikkus kohtuliku kontrolli kohustust, kuna ei kontrollinud piisavalt kõiki hagejatele vaidlusaluse otsusega määratud trahviga ning eeskätt hagejate poolt soovitud vähendustega seotud asjaolusid.

19.

Kolmandas väites leiavad Timab jt, et Üldkohus ei teostanud õigesti oma täielikku pädevust, „leides, et väidetavad „uued asjaolud“ võimaldasid komisjonil määrata pärast seda, kui hagejad kokkuleppemenetlusest loobusid, neile oluliselt suurema trahvi märkimisväärselt lühema kestusega rikkumise eest“, ilma et ta oleks kontrollinud nende asjaolude, millele komisjon tugines, õigsust ( 21 ). Hagejad kinnitavad, et ühtki uut faktilist asjaolu toimikusse pärast kokkuleppemenetlusest loobumist ei lisandunud ning ainus uus asjaolu, kui sellisest rääkida saab, seisnes komisjoni poolt olukorra üksikasjalikumas uurimises, mis viis järelduseni, et hagejad ei osalenud kõnealuses rikkumises alates 1978. aastast ( 22 ), kuigi komisjon oleks pidanud sellele järeldusele jõudma juba kokkuleppemenetluse faasis.

20.

Komisjon leiab esiteks, et see väide tuleks tagasi lükata kui tulemusetu, kuna see põhineb asjakohatul võrdlusel kokkuleppemenetluse-aegse olukorra ning vaidlusaluse otsuse tegemise aegse olukorra vahel, sest nagu Üldkohus õigesti välja tõi, tuleb kokkuleppemenetlusest loobumise korral tavapärases haldusmenetluses tehtud otsust hinnata üksnes sellele menetlusele omaste kriteeriumide alusel. Komisjon lisab, et hagejad moonutavad vaidlustatud otsusest tehtud kokkuvõttes Üldkohtu öeldut ( 23 ). Teise võimalusena leiab komisjon, et kõnealune väide on vastuvõetamatu, kuna Üldkohus kontrollis vaidlusaluse otsuse õiguspärasust, kontrollides kõiki trahvisumma arvutamise aluseks võetud asjaolusid, ning Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut ei saa apellatsioonkaebuses vaidlustada.

21.

Meenutan, et nagu vaidlustatud kohtuotsuses märgitud, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et mis puudutab konkurentsiõiguse rikkumiste eest ettevõtjatele trahve määravate komisjoni otsuste üle teostatavat kohtulikku kontrolli, siis on liidu kohtul lisaks seaduslikkuse kontrolli pädevusele täielik pädevus, mis tuleneb määruse nr 1/2003 artikli 31 ja ELTL artikli 261 koosmõjust. Selle pädevuse teostamisel on Üldkohtul õigus hinnata selliste trahvide kohasust ja vajaduse korral need tühistada, neid vähendada või suurendada. ( 24 )

22.

Kui Euroopa Kohtul tuleb sellise küsimuse üle otsustada apellatsioonkaebuse lahendamisel, ei saa ta asendada Üldkohtu hinnangut õigluse kaalutlustel oma hinnanguga, et kontrollida, kuidas komisjon konkreetsel juhul õigusvastase käitumise tõsidust hindas. ( 25 ) Ainult Üldkohus on pädev tuvastama ja hindama talle esitatud fakte, sellise hinnangu andmine – välja arvatud tõendite moonutamise korral – ei ole käsitatav Euroopa Kohtu kontrollile alluva õigusküsimusena. ( 26 ) Viimane piirdub ilmsete vigadega ( 27 ); ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne, tuleb tal tuvastada, et Üldkohus on selles osas rikkunud õigusnormi, ning vaidlustatud kohtuotsus tühistada. ( 28 )

23.

Käesoleval juhul toob komisjon õigesti välja, et Üldkohtule esitatud küsimus ei olnud mitte selles, kas lühema kestusega rikkumise eest suurema trahvi määramine oli põhjendatud ( 29 ), nagu sisuliselt väidavad hagejad, vaid pigem selles, kas komisjon oli nõuetekohaselt põhjendanud vaidlusaluse otsusega määratud trahvisumma arvutamist ning arvestanud seejuures korralikult kõigi talle otsuse vastuvõtmise ajaks teadaolevate asjaoludega.

24.

Leian, et Üldkohus teostas igakülgselt oma täielikku pädevust, kontrollides põhjalikult nii vaidlusaluse otsuse õiguspärasust kui ka sellega määratud trahvisumma kohasust. ( 30 ) Üldkohus kontrollis nõuetekohaselt komisjoni hinnangu põhjendatust, arvestades kõiki selle otsuse vastuvõtmise ajal esinenud asjaolusid ning võttes eriti arvesse seda, mil määral tegid Timab jt koostööd pärast kokkuleppemenetlusest loobumist ehk tavapärase haldusmenetluse ajal. ( 31 ) See faktidele antud hinnang ei allu käesoleva apellatsioonkaebuse läbivaatamisel Euroopa Kohtu kontrollile, kuna faktide moonutamist ei ole tuvastatud.

25.

Teiseks leian, et Üldkohus ei ole rikkunud ühtki õigusnormi, iseäranis kuivõrd ta nõustus õigesti komisjoni lähenemisega, mille kohaselt pidi komisjon seoses Timab jt loobumisega kokkuleppemenetlusest omalt poolt jätkama nende osas tavapärase haldusmenetlusega, nagu see on ette nähtud kokkuleppemenetlust käsitleva teatise punktis 19. ( 32 ) Just selle menetlusliku olukorra muutumise tõttu said hagejad täieliku juurdepääsu toimikule ( 33 ), said täieliku vastuväiteteatise, said sellele vastata ning nad kuulati ära ( 34 ), millises faasis oli neil esimest korda võimalus vaidlustada oma osalemine etteheidetavas rikkumises 1993. aastale eelnenud perioodil. Timab jt ei saanud seega mingisugust õiguslikku kahju seoses lähenemisega, mis seisnes selles, et arvesse võeti uuena kvalifitseerunud asjaolud, mis olid juba olemas.

26.

Viimaks ei saa jätta märkimata, et hagejad ei ole ära näidanud, et neile määratud trahvisumma oleks „niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne“ eelviidatud kohtupraktika tähenduses. ( 35 )

27.

Kuivõrd faktide moonutamist ega õigusnormi rikkumist ei esinenud, tuleb eelnevast tulenevalt minu hinnangul see kolmas väide tagasi lükata kui vastuvõetamatu või igal juhul kui põhjendamatu.

28.

Neljanda väite esimese osa teises pooles väidavad Timab jt, et Üldkohus eiras oma täielikku pädevust, jättes tuvastamata komisjoni poolt rikkumisele antud hinnangus esinenud vead, vastuolud ( 36 ) ja ebakõlad ( 37 ). Hagejad heidavad Üldkohtule ette, et see kiitis sel moel vääralt heaks peaaegu täielikult trahvivähenduste, mis määrati leebusprogrammi alusel või mille oleks võinud määrata väljaspool seda programmi, kohaldamata jätmise.

29.

Kõigepealt rõhutan komisjoni eeskujul, et Üldkohus pühendas mahuka osa oma kohtuotsusest vaidlusaluse otsusega määratud trahvisumma arvutamisel komisjoni poolt aluseks võetud asjaolude süstemaatilisele kontrollimisele. ( 38 ) Üldkohus kontrollis nimelt põhjalikult seda, kuidas komisjon arvestas hagejate suhtes nii leebusprogrammi raames ( 39 ) kui ka „leebusprogrammist väljapoole jääva“ ( 40 ) koostööga seotud trahvivähenduste kohaldamist võimaldavaid või seda mitte võimaldavaid asjaolusid. Arvestades Üldkohtu mahukaid põhjendusi, leian, et selles osas pole ta kuidagi oma täielikku pädevust eiranud.

30.

Mulle näib, et õigusnormi rikkumist puudutavate seisukohtade varjus heidavad Timab jt Üldkohtule tegelikult ette täielikku nõustumist komisjoni faktilise analüüsiga ning taotlevad Euroopa Kohtult faktilistele asjaoludele uue hinnangu andmist, mis aga väljub eelviidatud kohtupraktika kohaselt Euroopa Kohtu pädevusest. ( 41 ) Seetõttu olen arvamusel, et kõik neljadas väites sel alusel esitatud seisukohad tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

31.

Viimaks toon lihtsalt välja, et komisjon ja Üldkohus ( 42 ) on õigesti leidnud, et leebema kohtlemise raames toimuva või „väljapoole leebusprogrammi jääva“ koostöö eest trahvivähenduste kohaldamise põhimõte ja määrad ei ole kehtestatud pelgalt etteheidetud rikkumise kestusest lähtuvalt, vaid sõltuvad koostöö kvaliteedist ja asjassepuutuvate ettevõtjate poolt esitatud teabe lisandväärtusest ning seda panust peab komisjon, alludes Üldkohtu tõhusale kontrollile, hindama lõpliku otsuse vastuvõtmise ajal, see tähendab Timab jt puhul tavapärase haldusmenetluse lõppedes. Leian niisiis, et teise võimalusena on need seisukohad igal juhul põhjendamatud.

2. Hagejate osundatud vastuolulised põhjendused

32.

Nii apellatsioonkaebuses kui repliigis väidavad Timab jt, et täieliku pädevuse teostamisel on Üldkohus oma kohtuotsuse rajanud erinevatele selles otsuses endas sisalduvatele vastuolulistele põhjendustele. ( 43 ) Minu arvates pole siiski ükski neist selline.

33.

Esiteks heidavad hagejad Üldkohtule ette, et viimane asus seisukohale, et hagejate loobumisel kokkuleppemenetlusest oli tegemist tabula rasa olukorraga, millel polnud seost varem toimunuga, ent samal ajal heitis hagejatele ette, et nad tavapärases haldusmenetluses vastuväiteteatisele esitatud vastuses muutsid oma seisukohta. ( 44 ) Hagejad leiavad, et Üldkohus ei oleks tohtinud hagejate põhiõigusi rikkudes ( 45 ) nõustuda komisjoni argumendiga, mille kohaselt ilmnes sellest vastusest „uus asjaolu“, mis õigustas trahvisumma ümbervaatamist.

34.

Rõhutan, sarnaselt komisjonile, et Timab jt kaebavad väidetavate vastuolude üle kahe vaidlusaluse kohtuotsuse punktide grupi vahel, samas kui neis käsitletakse erinevaid õigusküsimusi – ühes neid, mis puudutavad kokkuleppemenetlust, ja teises kompensatsioone, mida on võimalik määrata leebusprogrammi raames. ( 46 ) Kokkuleppemenetlust ja leebusprogrammi reguleerivad normid ei ole samad, kuna nende eesmärgid on päris erinevad, nagu ka Üldkohus märkis. ( 47 ) Lisaks on vaidlustatud kohtuotsuses õigesti eristatud kokkuleppemenetluse kulgu, mis ei läinud käesoleval juhul lõpuni, ning tavapärase haldusmenetluse oma, mis päädis vaidlusaluse otsusega. See esimene etteheide on seega põhendamatu.

35.

Teiseks leiavad Timab jt, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 96, milles Üldkohus leiab – minu hinnangul täiesti õigesti – et „komisjon ei ole seotud kokkuleppemenetluse arutelude käigus edastatud trahvivahemikuga“, läheb vastuollu selle kohtuotsuse punktiga 91, kus Üldkohus on „trahvi arvutamise viisi“ puhul lähtunud hagejate arvates sellestsamast vahemikust.

36.

Esiteks leian ma, et see etteheide ei ole vastuvõetav, kuna see ei vasta apellatsioonkaebusele esitatud nõuetele, mis tulenevad eeskätt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ning sellekohasest kohtupraktikast. ( 48 ) Timab jt piirduvad üksnes vaidlustatud kohtuotsuse ülalnimetatud lõikude tsiteerimisega, esitamata vähimatki õiguslikku põhjendust oma väitele põhjenduste vastuolulisuse kohta.

37.

Teise võimalusena, mis puudutab sisulist hinnangut sellele etteheitele, jagan komisjoni seisukohta, mille kohaselt on hagejad Üldkohtu seisukohti moonutatult esitanud, võttes põhjendamatult kontekstist välja vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 sisalduva väljendi „trahvi arvutamise viis“. Seda punkti ning seda ümbritsevaid punkte tervikuna lugedes nähtub, et Üldkohus leidis, et võttes arvesse hagejate seisukoha muutmist seoses rikkumises osalemise perioodiga, hindas komisjon „uuesti“ leebema kohtlemise teatises ja 2006. aasta suunistes sisaldunud reeglite alusel määratud trahvisummat, ent järgis sama metoodikat, mida kasutati Timab jt-le avaldatud trahvivahemiku puhul.

38.

Viimaks on hagejad esimest korda oma repliigis toonud välja veel ühe põhjendustes esineva väidetava vastuolu, mille nad on sidunud oma apellatsioonkaebuse kolmanda väitega, täpsustamata isegi seda, millistele vaidlustatud kohtuotsuse lõikudele nad viitavad ( 49 ); see on vastuolus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõikes 2 sätestatuga ( 50 ). See argument on ilmselgelt vastuvõetamatu, sest see on samal ajal uus ( 51 ), puudulik ning õiguslikult põhjendamatu.

39.

Niisiis tuleb ülalkäsitletud etteheited, mis sisalduvad kolmandas väites ja neljanda väite esimese osa teises pooles, tagasi lükata.

B. Õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete väidetav rikkumine (neljanda väite esimese osa esimene pool)

40.

Neljanda väite alguses leiavad hagejad, et „leppides koostöökompensatsioonide peaaegu täieliku kohaldamata jätmisega, mida hagejad sellises ulatuses mõistlikult ette aimata ei saanud“, rikkus Üldkohus samal ajal õiguspärase ootuse kaitse ning võrdse kohtlemise põhimõtteid. Selles osas soovin siinkohal märkida, et kartelliosalised, kes otsustavad kokkuleppemenetlusest loobuda, kaotavad sellest tulenevalt need eelised, mille võiksid saada pooled, kes nõustuvad kokkuleppemenetluses kuni lõpuni osalema, millest tuleneb, et neile kahele põhimõttele tuginemine on minu hinnangul asjakohatu. ( 52 )

1. Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte

41.

Timab jt leiavad, et neile määratud trahvi kindlaksmääramisel rikuti õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna erinevalt Üldkohtu seisukohast ei saanud nad „mõistlikult ette aimata“ ( 53 ) seda, et otsustades kokkuleppemenetlusest loobuda, vähenevad koostöökompensatsioonid kokkuleppemenetluse 52%‑lt 5%‑ni vaidlusaluses otsuses. Hagejad leiavad, et komisjon tegi „kannapöörde“, mille „paradoksaalse“ tulemusena suurendas märkimisväärselt trahvisummat, ehkki samal ajal rikkumise kestus tähelepanuväärsel määral vähenes.

42.

Hagejad väidavad, et selline otsus ei ole põhjendatud, kuna esiteks tuleb nii tavapärases haldusmenetluses kui ka kokkuleppemenetluses kohaldada sama tõendamisstandardit ( 54 ) ja trahvide arvutamise „üldmeetodit“ ( 55 ) ning teiseks ei lisandunud toimikusse pärast nende poolt kokkuleppemenetlusest loobumist mitte ühtki uut asjaolu ning viimaks peaksid teiste meetmete, nagu seda on leebema kohtlemise menetlus, mõjud jätkuma sõltumata sellisest loobumisest. Hagejad leiavad, et neil asjaoludel ei olnud neil võimalik teha „põhjendatud otsust“ ( 56 ), kas sõlmida kokkulepe või mitte.

43.

Komisjon leiab, et Timab jt väited on tulemusetud. Komisjon vaidleb neile vastu, väites, et põhjus, miks vaidlusaluses otsuses uus trahvisumma määrati, ei seisne mitte selles, et hagejad otsustasid kokkuleppemenetlusest loobuda, vaid üksnes nende poolt vastuväiteteatisele esitatud vastuses toodud vastuargumendis, mis seisnes enne 1993. aastat kartellis osalemise eitamises. Komisjon lisab, et Timab jt oleksid saanud sellist trahvi ümberhindamist ette näha, kuna määratud trahvisumma põhines asjakohaste arvestusreeglite täpsel kohaldamisel, lähtudes asjaoludest, mis esinesid selle otsuse vastuvõtmise ajal. Komisjon leiab, et kui huvitatud isikud on oma seisukohavõtu tagajärgi valesti hinnanud, on see tingitud üksnes nende endi veast, mitte aga mis tahes informatsiooni puudusest.

44.

Arvan, et Timab jt kõnealuse etteheitega ei saa nõustuda, kuivõrd see on igal juhul põhjendamatu, kui mitte vastuvõetamatu, ning seda järgmistel põhjustel.

45.

Komisjon rõhutab õigusega, et hagejad ei saa Üldkohtule põhjendatult ette heita seda, et ta ei kontrollinud, kas hagejad said teha „põhjendatud otsuse“ kokkuleppemenetusest loobumiseks, kuna vaidlustatud kohtuotsusest tuleneb, et kohus kontrollis seda. ( 57 ) Kuivõrd Üldkohus kontrollis käesoleval juhul põhjalikult õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte järgimist, ( 58 ) on see etteheide tegelikult suunatud sellele, et Euroopa Kohus hindaks vaidlusaluse trahvi muutmise eesmärgil uuesti Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut, ilma et Üldkohus oleks rikkunud õigusnormi või asjaolusid moonutanud, mis aga väljub Euroopa Kohtu pädevusest apellatsioonkaebuse lahendamisel. ( 59 ) Seetõttu tuleks see etteheide minu hinnangul tunnistada vastuvõetamatuks.

46.

Selleks et olla sisu osas ammendav, meenutan, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kuulub õiguspärase ootuse kaitse põhimõte liidu aluspõhimõtete hulka ning sellele võivad tugineda kõik turuosalised, kelles pädevad ametiasutused on tekitanud põhjendatud lootused, andes neile kindlad, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised. ( 60 )

47.

Ometi on Euroopa Kohus liidu õigusega vastuolus olevate kartellide kohta leidnud, et komisjon ei või anda seoses trahvivähenduste või trahvi määramata jätmisega mis tahes kindlaid tagatisi lõpliku otsuse tegemisele eelnevates menetlusfaasides ning sellise kartelli osalistel ei saa olla niisiis selle suhtes mingisugust õiguspärast ootust. ( 61 ) Turuosaline ei saa nõuda sellele ootusele tuginedes trahvi määramist mingisuguses teatud summas, kuna trahv tuleb arvutada hetkel, kui ettevõtja otsustab teoks teha kavatsuse komisjoniga koostööd teha, ( 62 ) võttes arvesse kõiki konkreetse juhtumi puhul sel ajal esinevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. ( 63 )

48.

Käesoleval juhul ei saanud Timab jt mingisugusele „õiguspärasele ootusele“ tuginedes nõuda, et jäädaks nende hinnangute juurde, mille komisjon esitas talle kokkuleppemenetluses „võimaliku trahvivahemiku“ vormis, mis määrati kindlaks „arvessevõetud olulistest teguritest“ ( 64 ) lähtudes, see tähendab lähtudes sellest, et rikkumises osalemine toimus aastatel 1978 kuni 2004. ( 65 )

49.

Isegi kui hagejad oleksid kokkuleppemeneltuses lõpuni osalenud, oleks lõpliku otsuse tegemisel olnud võimalik sellest trahvivahemikust väljumine, et võtta arvesse neid asjaolusid, mis said komisjonile teatavaks pärast selle hinnangu andmist, kuna sellised vahemikud on üksnes näitlikud, mitte siduvad, mis tuleb minu hinnangul selgelt kohaldamisele kuuluvatest sätetest. ( 66 ) Selliseid „põhjendatud lootusi“ ei saanud olla seda enam, et pärast kokkuleppemenetlusest lahkumist tuginesid huvitatud isikud esimest korda tavapärase haldusmenetluse raames asjaoludele, mis olid suunatud nende etteheidetavas rikkumises osalemise kestuse vähendamisele; see oli uus olukord, mille tõttu komisjon kogu oma algse analüüsi ümber vaatas. ( 67 )

50.

Lisaks märgin komisjoni eeskujul, et kui hagejad kokkuleppemenetlusest loobusid, olid neile teada kõik asjaolud, mille pinnalt oli neil võimalus ette näha, et enne 1993. aastat kartellis osalemise vaidlustamine mõjutab igal juhul nii „leebema kohtlemise“ raames kui ka „leebusprogrammist välja jääva“ ( 68 ) koostööga seoses nende suhtes kohaldatavaid võimalikke trahvivähendusi, sest nad teadsid, et koostöö, mille eest kompensatsiooni võinuks saada, puudutas ainult seda perioodi. ( 69 ) Niisiis ei saa nad kuidagi Üldkohtule ette heita õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte eiramist.

51.

Viimaks rõhutan, et kui Euroopa Kohus Timab jt seisukohaga nõustuks, ajendaks see praktilise tagajärjena süüdistatavaid ettevõtjaid valima esmalt kokkuleppemenetluse, mis eeldab rikkumise eest oma vastutuse tunnistamist, ( 70 ) üksnes selleks, et saada teavet selle kohta, mida neile ette heidetakse, ning saada esitatava trahvivahemiku näol tagatis maksimaalse võimaliku trahvi osas ning seejärel loobuda, et saada tavapärase haldusmenetluse raames täielik juurdepääs komisjoni käsutuses olevatele tõenditele ja õigus ärakuulamisele, mis võimaldab neil rikkumist vaidlustada, ( 71 ) riskimata suurema trahviga isegi uute asjaolude korral.

52.

Hagejad soovivad saada samal ajal mõlema menetlusliigi pakutavaid eeliseid, võtmata seevastu endale nendega seotud kohustusi, mis on minu hinnangul vastuolus määrusega nr 773/2004, mida on muudetud määrusega nr 622/2008, eriti mis puudutab menetluste lihtsustamist ja tõhustamist. ( 72 ) Kui mõned kartellides osalenud ettevõtjatest, erinevalt teistest, otsustaksid mitte osaleda lõpuni kokkuleppemenetluses, muutuks komisjoni ülesanne keerulisemaks, kuna sellises segaolukorras peab ta sama rikkumise osas läbi viima paralleelselt kahte menetlust ning tegema kaks erinevat otsust. ( 73 )

2. Võrdse kohtlemise põhimõte

53.

Timab jt väidavad apellatsioonkaebuses, et Üldkohus eiras võrdse kohtlemise põhimõtet, tuues välja vaid selle, et „kuivõrd nad ei saanud kokkuleppemenetlusest loobumise kohta teha „põhjendatud otsust“ ning nende jaoks oli tulemus vähemalt „paradoksaalne,“ siis koheldi neid ebasoodsamalt kui neid pooli, kes said neile määratava trahvisumma suurust ette aimata ning nõustusid kokkuleppe sõlmimisega“.

54.

Komisjon väidab seevastu, et vaidlusaluses otsuses väljatoodust nähtub, et mingisugust diskrimineerimist hagejate ja teiste kartelliosaliste vahel ei toimunud, kuna kõigi trahvide kindlaksmääramisel kohaldati samu parameetreid ning erinevus seisnes 10protsendilise vähenduse kohaldamises kokkuleppe sõlminud ettevõtjatele ( 74 ).

55.

Meenutan, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse aluspõhimõte, millele on pühendatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21, mille järgimise tagavad Euroopa Kohus ja Üldkohus, muu hulgas ka konkurentsiõiguse rikkumiste eest määratavate trahvide valdkonnas. ( 75 ) Võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. ( 76 )

56.

Samas ei ole hagejad selle põhimõtte rikkumisele viitava etteheite toetuseks mitte kuidagi ära näidanud, et eespool meenutatud tingimused selle kohaldamiseks oleksid käesoleval juhul täidetud. Eeskätt pole nad Euroopa Kohtule ära näidanud ei seda, et nad oleksid samaväärses olukorras nende kartelliliikmetega, kes kokkuleppemenetluse lõpuni läbi tegema nõustusid ega seda, et neid oleks koheldud viimatinimetatutest ebasoodsamalt, ( 77 ) ilma et sellisel erineval kohtlemisel oleks objektiivseid põhjusi. Seetõttu tuleks seda argumenti Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt minu hinnangul käsitada vastuvõetamatuna. ( 78 )

57.

Sisu osas rõhutan teise võimalusena, et vaidlustatud kohtuotsuses täpsustas Üldkohus, et isegi sellises segaolukorras, kus erinevatele adressaatidele suunatud kaks erinevat otsust on vastu võetud erinevate menetluste – üks kokkuleppemenetluse ja teine tavamenetluse – tulemusena, on võrdse kohtlemise põhimõte kohaldatav, kui tegemist on ühe ja sama kartelli osalistega. Üldkohus järeldas sellest õigesti, et 2006. aasta suunised on selles olukorras täielikult kohaldatavad ning trahvi puhul tuleb kartelliosalisi diskrimineerimata rakendada samu kriteeriume ja arvutusmeetodit ( 79 ), välja arvatud osas, mis puudutab kokkuleppemenetluse olemusest tulenevaid konkreetseid reegleid, nagu seda on kokkuleppe sõlminud osaliste suhtes kohaldatav 10protsendiline vähendus. ( 80 ) Neist juhtnööridest lähtudes on Üldkohus faktiliste asjaolude põhjal nõuetekohaselt kontrollinud, kas komisjon järgis kõnealust põhimõtet vaidlusaluses otsuses, ning tegi seda mitmes järgus vastavalt Timab jt poolt talle esitatud taotlustele. ( 81 )

58.

Kokkuvõttes olen arvamusel, et neljanda väite esimese osa esimeses pooles esitatud etteheited tuleb tunnistada vastuvõetamatuks või igal juhul põhjendamatuks.

C. Kokkuleppemenetluse normide kohaldamisega seotud võimalikud õigusrikkumised (neljanda väite teine pool)

59.

Esiteks väidavad Timab jt, et Üldkohus leidis õigusnorme rikkudes, et komisjon teavitas neid kokkuleppemenetlusest loobumise mõjust. Hagejate arvates asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125 ( 82 ) õiguslikult väärale seisukohale seoses teabevahetusega, mis leidis aset 24. veebruaril 2010 toimunud ärakuulamisel, kus komisjon märkis, et ta võtab trahvisumma arvutamisel arvesse Timab jt seisukohta, mille kohaselt nad liitusid kartelliga alles 1993. aastal. Hagejad väidavad, et erinevalt sellest, mida võiks arvata mõiste „koostöö“ ( 83 ) kasutamisest kohtuotsuse selles punktis, ei maininud tavapärase haldusmenetluse käigus komisjon kunagi sõnaselgelt „leebusprogrammist välja jääva“ koostöö eest 35protsendilise vähenduse kohaldamata jätmist ning et sellel ärakuulamisel peeti „leebemast kohtlemisest“ rääkides silmas üksnes kokkuleppemenetluses ette nähtud 17protsendilist vähendust. ( 84 )

60.

Komisjon leiab, et see esimene etteheide on tulemusetu. Komisjon märgib minu meelest õigesti, et selles on põhjendamatult segi aetud ühelt poolt mõju, mis oli Timab jt otsusel kokkuleppemenetlusest loobuda, ning teiselt poolt võimalikud tagajärjed, mis kaasnesid rikkumises osalemise kestust puudutanud seisukoha muutmisega, mille asjaosalised esitasid vastuväiteteatisele 2. veebruaril 2010 esitatud vastuses. Mulle näib, et selles vaidlustatud kohtuotsuse osas, mida hagejad silmas peavad, käsitletakse üksnes 24. veebruaril 2010 toimunud ärakuulamisel komisjoni poolt nende hoiatamist seoses seisukoha muutmisega, mitte seoses kokkuleppemenetlusest loobumisega, nagu väidavad hagejad. ( 85 ) Seetõttu pean asuma seisukohale, et see ebaõigele eeldusele tuginev etteheide on põhjendamatu.

61.

Teiseks leiavad hagejad, et komisjon oleks pidanud juba kokkuleppemenetluse etapis välja tooma selle, mille ta kvalifitseeris „uute asjaoludena,“ see tähendab selle, et võimatu on tuvastada ühist ja jätkuvat rikkumist alates 1978. aastast. Hagejad väidavad, et Üldkohus eiras oma täielikku pädevust, jättes tuvastamata vead, mille hagejate meelest tegi komisjon rikkumise hindamisel kokkuleppemenetluse staadiumis, ning leppides trahvivähenduste peaaegu täieliku kohaldamata jätmisega.

62.

Nagu komisjon õigesti leiab, on tegemist kolmanda väite raames juba esitatud etteheite kordamisega. Seetõttu tuleb see tagasi lükata samadel põhjustel, ( 86 ) pidades silmas, et varjates seda väidetega, mis puudutavad Üldkohtu poolt väidetavat õigusnormide rikkumist, soovivad hagejad tegelikult vaidlustada komisjoni poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut, mille hindamine väljub aga Euroopa Kohtu kontrollipädevusest. ( 87 ) Seega on see väide vastuvõetamatu.

63.

Vaidlustatud kohtuotsuse osad, mida käsitletakse neljanda väite teises osas, ei kätke endas minu arvates mingisugust õigusnormi rikkumist, mistõttu ei tuleks nendega nõustuda.

64.

Seetõttu leian, et kõik apellatsioonkaebuse kolmandas ja neljandas väites sisalduvad etteheited tuleb tunnistada osaliselt vastuvõetamatuks ja osaliselt, kui mitte täielikult, sisulistel põhjustel tagasi lükata.

V. Ettepanek

65.

Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades ning tegemata oletusi apellatsioonkaebuse teiste väidete põhjendatuse osas, teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kolmas väide vastuvõetamatuse tõttu või, teise võimalusena, põhjendamatuse tõttu tagasi ning lükata neljas väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu või, teise võimalusena, täielikult põhjendamatuse tõttu tagasi. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.


( 1 ) Algkeel: prantsuse.

( 2 ) EU:T:2015:296.

( 3 ) 20. juuli 2010. aasta otsus [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/38866 – Loomasöödas kasutatavad fosfaadid).

( 4 ) Komisjoni 30. juuni 2008. aasta määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 773/2004, seoses kokkuleppemenetluste teostamisega kartellide puhul (ELT 2008, L 171, lk 3). Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrus nr 773/2004 käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 [nüüd ELTL artiklite 101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18, ELT eriväljaanne 08/03 lk 81); olgu täpsustatud, et käesolevale kohtuasjale kohaldub pärast 1. detsembril 2009 toimunud Lissaboni lepingu jõustumist kehtiv õigus, kuivõrd vaidlusalune otsus tehti pärast nimetatud kuupäeva.

( 5 ) Vaidlustatud kohtuotsus, punktis 72 kasutatud mõiste.

( 6 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 58–74.

( 7 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 1–28. Selle tausta ja eriti Timab jt rikkumiste asjaolude veelgi üksikasjalikum kirjeldus sisaldub vaidlusaluses otsuses (lk 5 jj).

( 8 ) Vaidlusaluse otsuse (eriti lk 6 punkt 3 ja lk 107 artikkel 1) kohaselt seisnes tuvastatud rikkumine LKF Euroopa turust suure osa jagamises, omistades kartelliosalistele müügikvoote ja kliente ning kooskõlastades hindasid ja müügitingimusi.

( 9 ) Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1, ELT eriväljaanne 08/02 lk 205).

( 10 ) Vastavalt määruse nr 773/2004, mida on muudetud määrusega nr 622/2008, artikli 10a lõikele 2. Vt ka komisjoni teatis, mis käsitleb kokkuleppemenetluse läbiviimist kartellidega seotud otsuste puhul, mis on võetud vastu vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklitele 7 ja 23 (ELT 2008, C 167, lk 1, edaspidi „kokkuleppemenetlust käsitlev teatis“) punkt 16, need artiklid puudutavad vastavalt „Rikkumise tuvastamist ja lõpetamist“ ning „Trahve“.

( 11 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 79.

( 12 ) Kokkuleppemenetlust käsitleva teatise punktidest 20–22 ja 31–33 nähtub, et komisjon võib poolele kompenseerida selle, et ta tegi kokkuleppemenetluses osalemisega koostööd juhtumi kiireks lahendamiseks, vähendades 10% võrra määratavat trahvisummat.

( 13 ) Suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised“),. Vt suuniste punktid 10, 11 ja 29.

( 14 ) Vt komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „leebema kohtlemise teatis“) punktid 20–27.

( 15 ) Komisjoni otsus K(2010) 5004 (lõplik) [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/38866 – Loomasöödas kasutatavad fosfaadid), mille adressaadid olid Kemira kontsern (Yara Phosphates Oy, Yara Suomi Oy ja Kemira Oy), Tessenderlo Chemie, Ercrose kontsern (Ercros SA ja Ercros Industriel SA), FMC kontsern (FMC Foret SA, FMC Netherlands B.V. ja FMC Corporation) ning Quimitécnica.com-Comércia e Indústria Química ja tema emaettevõtja José de Mello SGPS.

( 16 ) Vt vaidlusalune otsus, lk 83, punkt 303, lk 96, punkt 340 ja lk 102, punkt 359, ning vaidlustatud kohtuotsus, punkt 80.

( 17 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 29, 41, 44 jj ja 214 jj.

( 18 ) Vt eriti vaidlustatud kohtuotsus, punktid 45–57.

( 19 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43 on öeldud, et “[e]simene väitegrupp käsitleb kokkuleppemenetlust ja eelkõige asjaolu, et hagejad loobusid sellest menetlusest [vt nimetatud kohtuotsus, punkt 44 jj]; teine väitegrupp käsitleb kõnealust kartelli moodustavaid teatud tegevusi, eelkõige kompensatsioonimehhanismi ja müügitingimusi [punkt 128 jj]; ja lõpuks kolmas väitegrupp käsitleb trahvisumma arvutamise eri aspekte [punkt 142 jj]“. Käesoleva ettepaneku konkreetset eesmärki silmas pidades on esimene neist väitegruppidest kõige asjassepuutuvam.

( 20 ) Lisaks vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohtu poolt toodud täielikule ülevaatele (punktid 58–74) on nimetatud menetlust käsitletud mitmes akadeemilises allikas, sealhulgas nendes, mis on loetletud artiklis Hauvillier, M. ja Perret, G., „La procédure de transaction en droit de la concurrence: Bilan de la pratique décisionnelle de la Commission européenne (mai 2010 – mai 2015)“, Concurrences, 2015, nr 3, lk 241. Vt eelkõige tabelit Ledoux, V., ja Roda, J. C., „Adoption par la Commission européenne d’une procédure de “transaction“ en matière d’ententes“, Contrats Concurrence Consommation, 2008, nr 8–9, uurimus 10, ning ülevaatlikku skeemi artiklis Petit, N., „Aperçu de la procédure communautaire de transaction“, Concurrences, 2009, nr 1, lk 233. Ma ei esita niisiis käesolevas ettepanekus detailset ülevaadet selle menetluse olemuse kohta.

( 21 ) Seejuures viitavad hagejad sõnaselgelt vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 78 ja 90.

( 22 ) Hagejad tsiteerivad seejuures vaidlusaluse otsuse punkti 318.

( 23 ) Komisjoni hinnangul ei peeta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 nimetatud uue asjaoluna silmas mitte selle institutsiooni poolt omal algatusel olukorrale antud uut hinnangut, vaid erinevat selgitust, mille Timab jt andsid esimest korda vastuses vastuväiteteatisele, mille eesmärk ongi anda ettevõtjatele võimalus välja tuua oma seisukoht, et tagada tavapärases haldusmenetluses ärakuulamisõigus (vt sel teemal kohtujuristi ettepanek, Jääskinen, kohtuasi Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2015:482, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 24 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 215 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtuotsus, 21.1.2016, Galp Energía España jt vs. komisjon (C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 25 ) Eelkõige kohtuotsus, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 244 ja 245).

( 26 ) Eelkõige kohtuotsus, 16.6.2016, SKW Stahl Metallurgie ja SKW Stahl Metallurgie Holding vs. komisjon (C‑154/14 P, EU:C:2016:445, punkt 33).

( 27 ) Kohtujurist Kokott rõhutas kohtuasjas Pilkington Group jt vs. komisjon (C‑101/15 P, EU:C:2016:258, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika) tehtud ettepanekus, et sellist rikkumist „tuleb eeldada esiteks siis, kui Üldkohus on oma pädevuse ulatust vastavalt ELTL artiklile 261 ületanud, teiseks siis, kui Üldkohus ei ole põhjalikult käsitlenud kõiki olulisi tegureid, ja kolmandaks siis, kui Üldkohus on lähtunud vääradest õiguslikest kriteeriumidest, seda eelkõige osas, mis puudutab võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet“.

( 28 ) Eelkõige kohtuotsused, 10.4.2014, Areva jt vs. komisjon (C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punkt 177), ning 10.7.2014, Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon (C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punkt 205 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 29 ) Üldkohus vastas siiski kõigile Timab jt poolt esitatud sellekohastele argumentidele (vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 75 jj, mis puudutavad „trahvisumma suurendamist võrreldes teatatud trahvivahemikuga“), lähtudes korrakohase õigusemõistmise põhimõtetest (vt sellega seoses Barennes, M., „L’arrêt du Tribunal Timab c/Commission ou comment une transaction en matière de cartels aurait mieux valu qu’un bon procès… “, Revue Lamy de la Concurrence, 2015, nr 45, lk 58).

( 30 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 43–220.

( 31 ) Vt eriti vaidlustatud kohtuotsus, punktid 90–107.

( 32 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 76 ja 104. Meenutan, et kokkuleppemenetlust käsitleva teatise punktis 19 on märgitud, et „[k]ui asjaomased pooled ei esita nõusolekut kokkuleppe sõlmimiseks, kohaldatakse menetluses, mille käigus poolte kohta tehakse lõplik otsus, eelkõige määruse [nr 773/2004] artikli 10 lõike 2, artikli 12 lõike 1 ja artikli 15 lõike 1 üldsätteid, selle asemel et kohaldada sätteid, mis reguleerivad kokkuleppemenetlust“. Liidu kohtud ei ole kohustatud järgima suunavaid norme, mis komisjon on ette näinud neis suunistes või 2006. aasta suunistes, ent ta võib nendest suunistest oma täieliku pädevuse teostamisel juhinduda (kohtuotsus, 21.1.2016, Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 90).

( 33 ) Selle kohta, et kokkuleppemenetluses on toimikule juurdepääs piiratud, vt eriti Bernardeau, L., ja Christienne, J.‑P., Les amendes en droit de la concurrence, Pratique décisionnelle et contrôle juridictionnel du droit de l’Union, Larcier, Brüssel, 2013, punkt I.716.

( 34 ) Võrdlustabelit kokkuleppemenetluse ja tavapärase haldusmenetluse kulgemise kohta vt Barbier de la Serre, E., „Le dispositif communautaire en matière de transactions“, Revue Lamy de la Concurrence, 2008, nr 17, lk 95.

( 35 ) Vt käesolev ettepanek, punkt 22.

( 36 ) Hagejate väitel esines vastuolu, mida Üldkohus oleks pidanud tähele panema, komisjoni sellele kohtule esitatud vasturepliigi, mille kohaselt pidanuks „leebusprogrammist välja jääva“ koostööga seotud 35protsendiline vähendus kompenseerima Timab jt koostöö, mis puudutas ajavahemikku 1978–2004, ning vaidlustatud kohtuotsuse punktide 94 ja 95 vahel, kus toodi välja, et arvesse võetud ajavahemik oli 1978–1992.

( 37 ) Iseäranis olevat ebaloogiline see, et leebema kohtlemise alusel antavat vähendust vähendati lõpuks 5%-ni aastate 1993–2004 eest, samas kui esialgu määrati selleks 17% aastate 1978–2004 eest.

( 38 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 142–220.

( 39 ) Vt eriti vaidlustatud kohtuotsus, punktid 170–195.

( 40 ) 2006. aasta suuniste punktis 29 sätestatud kergendavate asjaolude kohta, mille korral on vähendamine võimalik, vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 95, 188 ja 189.

( 41 ) Vt käesolev ettepanek, punkt 22.

( 42 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 90–95.

( 43 ) See tähendab vaidlustatud kohtuotsuses endas sisalduvaid vastuolusid, mitte neid vastuolusid, mis tulenevad hagejate väitel sellest, et Üldkohus aktsepteeris ebakõlasid, mis oleksid pidanud tooma kaasa komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses esitatud põhjendustega mittenõustumise (vt käesolev ettepanek, punkt 28 jj).

( 44 ) Selles osas peavad Timab jt silmas eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punkte 104 ja 105 võrrelduna selle kohtuotsuse punktidega 90, 96, 122 ja 179. Nad leiavad, et kui tegemist oli tabula rasa olukorraga, oleks see pidanud nende poolt kokkuleppemenetluse käigus öeldu tagasiulatuvalt olematuks muutma ning seda ei oleks tohtinud käsitleda varasema seisukohavõtuna.

( 45 ) Hagejad leiavad, et nende poolt esile toodud vastuolud rikkusid nende õigust komisjoniga kokkuleppemenetluse raames vabalt arutleda ja õigust sama vabalt kokkuleppemenetlusest lahkuda ning ka õigust end tavapärases haldusmenetluses kaitsta ilma, et nad oleksid seotud nii-öelda varem võetud „seisukohaga“.

( 46 ) Apellatsioonkaebuses on Timab jt minu meelest näinud põhjendamatult vastuolu selle kohtuotsuse punktide 104 ja 105 ning punkti 122 vahel, kuna kaks esimesena nimetatud punkti puudutavad kokkuleppemenetluse raames välja toodud asjaolusid – iseäranis võimalikku trahvivahemikku – samas kui nimetatud kolmandas punktis käsitletakse seda, milline mõju on leebemale kohtlemisele sellel, et hagejate avaldusi arvestades rikkumise ühte perioodi enam ei käsitletud.

( 47 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65 rõhutab Üldkohus, et „[k]ui leebuspoliitika ese on avastada kartelle ja lihtsustada komisjoni sellealast tööd, siis on kokkuleppepoliitika eesmärk pigem kartellide valdkonna menetluse tõhusus [tänu lihtsustatud menetlusele]“, mida on kirjeldatud selle kohtuotsuse punktis 60 jj. Vt ka kokkuleppemenetlust käsitlev teatis, punkt 1.

( 48 ) Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb selgelt märkida vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavad osad ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt seda nõuet põhjendavad, kuna vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjassepuutuv väide vastuvõetamatu (vt eriti kohtuotsus, 21.1.2016, Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 49 ) Repliigis väidavad Timab jt lakooniliselt, et „Üldkohus ei võinud ühelt poolt asuda seisukohale, et kokkuleppemenetluse teatise kohaselt „komisjon ei aruta liidu õigusnormide rikkumise […] küsimust“ ning teisalt omistada mitteametlikele aruteludele samasugust väärtust, nagu läbirääkimistel, mida iseloomustas hagejate väidetav nõustumine nende osalemisega rikkumises enne 1993. aastat“.

( 50 ) Sellest sättest tuleneb sõnaselgelt, et „[õ]igusväidetes ja -argumentides näidatakse täpselt, millised Üldkohtu lahendi põhjenduse punktid vaidlustatakse.“ (Vt ka kohtuotsus, 10.7.2014, Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon (C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punktid 29, 30 ja 78 ning seal viidatud kohtupraktika).

( 51 ) Kohtuotsuses, 22.6.2016, DK Recycling und Roheisen vs. komisjon (C‑540/14 P, EU:C:2016:469, punkt 62 jj) meenutati, et Euroopa Kohtu kodukorra kohaselt on „menetluse käigus uute väidete esitamine keelatud, välja arvatud juhul, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus“. Selle erandi kohaldamise tingimused pole aga käesoleval juhul täidetud.

( 52 ) Leian, et pooled, kes väldivad sellist erirežiimi nagu kokkuleppemenetlus ei saa esiteks tugineda õiguspärasele ootusele selle õigusliku režiimi tagajärgede suhtes, millest nad loobuda otsustasid, ning teiseks ei saa nad nõuda täielikult võrdset kohtlemist nende pooltega, kes sellele režiimile truuks jäid.

( 53 ) Hagejad võtavad selle väljendi määruse nr 622/2008, millega muudeti määrust nr 773/2004 põhjendusest 2, mille kohaselt „[m]enetluse pooled võivad olla valmis tunnistama oma osalust kartellis […], kui neil on võimalik kokkuleppemenetluse raames mõistlikul määral ette aimata komisjoni kavandatavaid järeldusi, mis käsitlevad nende osalust rikkumises ja võimalike trahvide suurust ja nende järeldustega nõustuda“ (kohtujuristi kursiiv).

( 54 ) Pidades silmas vaidlusaluse otsuse punkti 318, leiavad Timab jt, et just seetõttu, et komisjon ei lähtunud enne ja pärast hagejate kokkuleppemenetlusest loobumist samast tõendamisstandardist, möönis ta lõpuks, et hagejaid ei saa käsitada alates 1978. aastast ühes ja vältavas rikkumises osalenutena.

( 55 ) Selle väljendi on hagejad võtnud 2006. aasta suuniste punktist 37, et veel kord kritiseerida vaidlustatud kohtuotsuse punkti 91, kus Üldkohus nimetas komisjoni „trahvi arvutamise viisi“. Rõhutan siiski kohe, et Üldkohus ei eitanud mingil moel seda, et 2006. aasta suunised on mõlemat tüüpi menetlustes kohaldatavad, mida kinnitavad eeskätt nimetatud kohtuotsuse punktid 74 ja 82.

( 56 ) Hagejad peavad siin silmas kokkuleppemenetlust käsitleva teatise punkti 16, kus on sätestatud, et „[t]eabe varane avaldamine […] arutelu käigus kokkuleppe sõlmimiseks võimaldab pooltel olla kursis arvessevõetud oluliste teguritega, nagu […] väidetava kartelli tähtsus ja kestus, […] tõenäolise trahvi hinnanguline tase […]. See võimaldab pooltel tõhusalt esitada oma seisukohad seoses võimalike vastuväidetega nende kohta ja teha põhjendatud otsuse, kas sõlmida kokkuleppe või mitte“ (kohtujuristi kursiiv).

( 57 ) Selles osas viitab komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punktile 122, kus Üldkohus leidis, et „on ootuspärane, et leebema kohtlemise alusel antav kompensatsioon vaadatakse üle, kui leebema kohtlemise taotluse raames tehtud avaldus puudutab osaliselt perioodi, mida arvesse ei võetud. Kuna hagejate avaldus kujutas endast asjaolu, mis võimaldas laiendada nende enda osalemise kestust, siis algul ette nähtud „leebusprogrammist välja jääv“ vähendamine kaotab samuti oma asjassepuutuvuse“ (kohtujuristi kursiiv).

( 58 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 52 ja 57 ning 123–124.

( 59 ) Eriti kohtuotsused, 30.5.2013, Quinn Barlo jt vs. komisjon (C‑70/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:351, punkt 26), ja 19.12.2013, Koninklijke Wegenbouw Stevin vs. komisjon (C‑586/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:863, punkt 26).

( 60 ) Eriti kohtuotsused, 24.10.2013, Kone jt vs. komisjon (C‑510/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:696, punkt 76), ja 14.6.2016, Marchiani vs. parlament (C‑566/14 P, EU:C:2016:437, punkt 77), samuti vaidlustatud kohtuotsus, punktis 123 viidatud kohtupraktika.

( 61 ) Eelkõige kohtuotsus, 24.10.2013, Kone jt vs. komisjon (C‑510/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:696, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt analoogia alusel seoses komisjoni võimalusega muuta trahvide osas oma varasemat praktikat, et võtta arvesse olukorra muutumist, mis puudutab eriti rikkumiste sagedust, keerukust ja raskust, kohtuotsus, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 169, 191 ja 227) ja kohtujuristi ettepanek, Kokott, kohtuasi Schindler Holding jt vs. komisjon (C‑501/11 P, EU:C:2013:248, punktid 169174 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 62 ) Eelkõige kohtuotsus, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 188).

( 63 ) 2006. aasta suuniste punktis 37, mida hagejad silmas peavad, on liiati sõnaselgelt märgitud, et „konkreetse juhtumi eripäradest või teataval tasemel hoiatava mõju tagamisest tingituna [võib] olla õigustatud [neis suunistes kirjeldatud] meetodist […] loobumine“.

( 64 ) Selline sõnastus esineb kokkuleppemenetlust käsitleva teatise punktis 16, mida on tsiteeritud käesoleva ettepaneku allmärkuses 56 (kohtujuristi kursiiv).

( 65 ) Meenutan, et kokkuleppemenetluse käigus ei vaidlustanud Timab jt enda osalemist aastatel 1978–1993, küll aga tegid nad seda pärast sellest menetlusest loobumist.

( 66 ) Määruse nr 622/2008 põhjendusest 4, määruse nr 773/2004, mida on muudetud viimati nimetatud määrusega, artiklist 10a ning kokkuleppemenetlust käsitleva teatise punktidest 5, 20–22 ja 27–32 tuleneb, et samuti nagu ettevõtjatel on vabadus kokkuleppemenetlusest loobuda, on komisjonil avar kaalutlusõigus enne lõpliku otsuse vastuvõtmist otsustada trahvisummat muuta või see menetlus lõpetada (vt eriti Bernardeau, L., ja Christienne, J.‑P., op. cit., punktid I.738 ja I.749).

( 67 ) Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96, 123 ja 124 õigesti leidis.

( 68 ) Komisjon rõhutab, et Timab jt said kokkuleppemenetluse käigus üksikasjaliku selgituse selle kohta, kuidas kavandatud trahvivahemik arvutati, mis hõlmas ka võimalike trahvivähendustega seotud asjaolusid.

( 69 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 82 jj tuleneb, et lõpliku trahvisumma suurenemine on seotud ka trahvibaasi kindlaksmääramisega, sest vaidlusaluses otsuses käsitletud perioodil Timab jt müügikäive suurenes oluliselt (vt Idot, L., „Cartels et procédure de transaction“, Europe, 2015, nr 7, kommentaar 267, punkt 1).

( 70 ) Poolte taotlus kokkuleppe sõlmimiseks hõlmab nõustumist etteheidetega, nõustumist maksimaalse trahvisummaga, kinnitust, et neile on antud asjakohane võimalus oma seisukohtade tutvustamiseks ning loobumist suuremast juurdepääsuõigusest toimikule ning suulisest ärakuulamisest (vt määruse nr 773/2004, mida on muudetud määrusega nr 622/2008, artikkel 10a ning kokkuleppemenetlust käsitleva teatise punkt 20).

( 71 ) Vt kokkuleppemenetlust käsitlev teatis, punkt 19, ja analoogia alusel punkt 29.

( 72 ) Vt määruse nr 622/2008 põhjendus 4.

( 73 ) Selles osas vt Idot, L., op. cit., punkt 1, ja Idot, L., „Le Tribunal de l’Union se prononce pour la première fois sur la procédure de transaction“, Revue des contrats, 2015, nr 4, lk 928.

( 74 ) Selles osas viitab komisjon vaidlusaluse otsuse punktile 320 jj, mis on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 17–26, kus on välja toodud kõigi kartellisaoliste osas nende trahvisumma arvutamise põhimõtted ja on üksikasjalikult ära näidatud summade arvestus igas etapis.

( 75 ) Eelkõige kohtuotsused, 10.4.2014, komisjon jt vs. Siemens Österreich jt (C‑231/11 P–C‑233/11 P, EU:C:2014:256, punkt 105) ning 12.6.2014, Deltafina vs. komisjon (C‑578/11 P, EU:C:2014:1742, punkt 75).

( 76 ) Eelkõige kohtuotsused, 10.4.2014, komisjon jt vs. Siemens Österreich jt (C‑231/11 P–C‑233/11 P, EU:C:2014:256, punkt 106), 12.11.2014, Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 51) ning vaidlustatud kohtuotsus, punktides 72 ja 201 viidatud kohtupraktika.

( 77 ) Ma ei adu, miks Timab jt väidavad, et kokkuleppe sõlmimisega nõustunud kartelliosalisi koheldi soodsamalt seetõttu, et viimati nimetatutel oli nii-öelda eelis, sest nad „said neile määratava trahvisumma suurust ette aimata“.

( 78 ) Vt käesolev ettepanek, joonealune märkus 48.

( 79 ) Nagu märgib ettepanekus kohtujurist Kokott, kohtuasi Pilkington Group jt vs. komisjon (C‑101/15 P, EU:C:2016:258, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika): „Kartellikokkulepete eest karistamisel on võrdse kohtlemise põhimõtet järgitud siis, kui kõiki kartelliosalisi koheldakse nendele määratud trahvide arvutamisel samade kriteeriumide järgi, nii et ühe ja sama keelatud kokkuleppe juhtumit ei hinnata kvalitatiivselt kahe erineva mõõdupuu alusel.“ Samadest arvutuspõhimõtetest lähtumine ei takista komisjonil aga trahvisumma puhul arvesse võtmast üht või teist osalist iseloomustavaid kergendavaid või raskendavaid asjaolusid.

( 80 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 71–74 ning selle kohtuotsuse punkt 216.

( 81 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 160–164 ja 201–206. Kohtuotsuse viimases osas leiab Üldkohus õigesti, et teiste kartelliosaliste trahvisumma vähendamine ning hagejatele määratud trahvi vähendamata jätmine tulenes komisjoni poolt 2006. aasta suuniste punkti 35 kohaselt tehtud objektiivsest analüüsist, kuna hagejate maksevõime ei olnud samaväärne teiste osaliste omaga.

( 82 ) Hagejad peavad silmas järgmist osa nimetatud punktist: „24. veebruaril 2010 toimunud ärakuulamise ajal, […] palus [komisjon] hagejatel selgitada, milline seos on nende leebema kohtlemise taotluse ja 1993. aastale eelnevate asjaolude vahel, ning märkis, et rikkumise uus õiguslik hinnang võib mõjutada trahvide arvutamist ja eelkõige Timabi [jt] koostöö lisaväärtust“ (apellatsioonkaebuse kursiiv).

( 83 ) Timab jt leiavad, et mõiste „koostöö“ hõlmab ühtaegu nii leebemat kohtlemist puudutavate normide kohaldamisel kui ka väljaspool seda kohaldatavaid vähendusi. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 92 ja 93 meenutab Üldkohus, et vastavalt seal viidatud kohtupraktikale ei olnud komisjonil kohustust koostööd trahvi vähendamisega kompenseerida, kui see koostöö ei lihtsustanud uurimist – ei võimaldanud komisjonil rikkumist hõlpsamini tuvastada ning vajaduse korral tagada selle lõpetamist – ning seda nii leebema kohtlemise teatise (mida Üldkohus nimetab „koostööteatiseks“) alusel kui „leebusprogrammist välja jääva“ koostöö puhul.

( 84 ) Komisjoni poolt kokkuleppemenetluses kavandatud vähenduste kohta vt käesolev ettepanek, punkt 7.

( 85 ) Komisjon lisab, et trahvi arvestamise seisukohast oleks selle eitava positsiooni mõju, millest ta Timab jt‑le teada andis, täpselt sama, mis siis, kui asja poleks kunagi püütud lahendada kokkuleppemenetluses või kui kokkuleppemenetluse raames oleksid osalised algusest peale tulemuslikult vaidlustanud oma rikkumises osalemise enne 1993. aastat.

( 86 ) Vt analoogia alusel kohtuotsus, 14.6.2016, Marchiani vs. parlament (C‑566/14 P, EU:C:2016:437, punkt 113).

( 87 ) Vt käesolev ettepanek, punkt 19 jj.