1.

Varhoven administrativen sad’i (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ( 2 ), ja eelkõige selle artikleid 4 ja 7 ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni (edaspidi „puudeid käsitlev ÜRO konventsioon“) ( 3 ) artikli 5 lõiget 2.

2.

See taotlus järgneb kaebusele, mille Petya Milkova esitas otsuse peale, millega ta vabastati teenistusest põhjusel, et ametikoht, millel asjaomane puudega isik ametnikuna töötas, kaotati. Ta heidab oma tööandjaks olnud haldusasutusele ette, et see ei kohaldanud tema kasuks Bulgaaria õigusakti, mis annab teatavatele haigete isikute kategooriatele koondamise korral erikaitse, aga üksnes juhul, kui nad on töötajad.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul selgitada, kas seda tüüpi siseriiklik õigusakt on eespool nimetatud puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni ja direktiivi 2000/78 normidega kooskõlas. Juhul kui see nii ei ole, palub ta selgitada, kas liikmesriigil lasuv kohustus järgida neid kahte õigusakti kohustab selleks, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas tuleb siseriiklikke eeskirju, mis kaitsevad ainult puuetega töötajaid, ( 4 ) laiendada sama tüüpi puudega ametnikele.

4.

Märgin kohe ära, et minu arvates ei kuulu niisugune olukord direktiivi 2000/78 esemelisse kohaldamisalasse ja et seega ei ole vaja selle sätteid käesolevas kohtuasjas tõlgendada, isegi mitte puudeid käsitlevat ÜRO konventsiooni silmas pidades. Esitan teise võimalusena siiski selle kohta mõned seisukohad.

5.

Puudeid käsitlev ÜRO konventsioon kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu otsusega 2010/48/EÜ ( 5 ) ja Bulgaaria Vabariik ratifitseeris selle 2012. aastal ( 6 ).

6.

Nimetatud konventsiooni artikli 1 esimese lõigu kohaselt on konventsiooni „eesmärk […] edendada, kaitsta ja tagada kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku ja võrdset teostamist kõigi puuetega inimeste poolt ning edendada austust nende loomupärase väärikuse vastu“. Sama artikli teises lõigus on puuetega inimesed määratletud kui „isiku[d], kellel on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline kahjustus, mis võib koostoimel erinevate takistustega tõkestada nende täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel“.

7.

Puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni artikli 4 pealkirjaga „Üldkohustused“ lõikes 1 on sätestatud, et „[o]salisriigid kohustuvad tagama ja edendama kõigi puuetega inimeste kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku teostamist ilma mis tahes diskrimineerimiseta puude alusel […]“.

8.

Selle konventsiooni artiklis 5 pealkirjaga „Võrdsus ja mittediskrimineerimine“ on sätestatud:

„1.   Osalisriigid tunnistavad, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ning neil on ilma mingi diskrimineerimiseta õigus võrdsele seadusest tulenevale kaitsele ja soodustusele.

2.   Osalisriigid keelustavad mis tahes diskrimineerimise puude alusel ning tagavad puuetega inimestele võrdse ja tõhusa õigusliku kaitse mis tahes alustel toimuva diskrimineerimise eest.

[…]“

9.

Nimetatud konventsiooni artiklis 27 pealkirjaga „Töö ja tööhõive“ on sätestatud:

„1.   Osalisriigid tunnistavad puuetega inimeste õigust tööle teistega võrdsetel alustel; see hõlmab õigust teenida elatist vabalt valitud või tööturul tunnustatud kutsealal ning õigust puuetega inimestele avatud, kaasavale ja ligipääsetavale töökeskkonnale. Osalisriigid kaitsevad ja edendavad õigust tööle, kaasa arvatud nende isikute puhul, kes on saanud puude töötamise käigus, võttes asjakohaseid samme, sealhulgas ka seadusandluses, et muu hulgas:

[…]“

10.

Direktiivi 2000/78 põhjenduses 27 on ette nähtud, et „24. juuli 1986. aasta soovituses 86/379/EMÜ puuetega inimeste tööhõive kohta ühenduses[ ( 7 )] kehtestas nõukogu suunised, milles tuuakse näiteid positiivsest toimimisviisist puuetega inimeste tööhõive ja koolituse edendamisel, ja 17. juuni 1999. aasta resolutsioonis puuetega inimeste võrdsete tööhõivevõimaluste kohta[ ( 8 )] kinnitas nõukogu, et erilist tähelepanu tuleb muu hulgas pöörata puuetega inimeste töölevõtmisele, nende töö säilitamisele, koolitusele ja eluaegsele õppimisele“.

11.

Nimetatud direktiivi artikli 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk „kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine“.

12.

Direktiivi 2000/78 artiklis 2 pealkirjaga „Diskrimineerimise mõiste“ on lõikes 1 sätestatud, et selle direktiivi kohaldamisel „tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte“, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel“. Selle lõikes 2 on määratletud mõisted „otsene diskrimineerimine“ ja „kaudne diskrimineerimine“ selle direktiivi tähenduses.

13.

Nimetatud direktiivi artikli 3 pealkirjaga „Reguleerimisala“ lõike 1 punktis c on ette nähtud, et „[ü]hendusele antud pädevuse piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on […] töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu“.

14.

Selle direktiivi artikli 4 pealkiri on „Kutsenõuded“ ja selle lõikes 1 on sätestatud, et „[o]lenemata artikli 2 lõigetest 1 ja 2, võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise artiklis 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on teatud kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, tingimusel, et eesmärk on õigustatud ja nõue sellega proportsionaalne“.

15.

Direktiivi 2000/78 artikkel 7 pealkirjaga „Positiivne toimimisviis“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Silmas pidades täieliku võrdõiguslikkuse tegelikku tagamist, ei takista võrdse kohtlemise põhimõte ühtki liikmesriiki säilitamast või kehtestamast erimeetmeid ükskõik millise artiklis 1 nimetatud põhjusega seotud halvemuse ärahoidmiseks või heastamiseks.

2.   Puuetega inimeste osas ei piira võrdse kohtlemise põhimõte liikmesriikide õigust säilitada või vastu võtta tööl tervisekaitset ja ohutust käsitlevaid sätteid või kohaldada meetmeid, mille eesmärk on luua või säilitada norme või soodustusi, mis kaitsevad või edendavad puuetega inimeste töökeskkonda integreerimist."

16.

Tööseadustiku (kodeks na truda) ( 9 ) artikli 328 lõike 1 punktis 2 on sätestatud, et „[a]rtikli 326 lõikes 2 sätestatud tähtaegu järgides võib tööandja töölepingu töötajale […] saadetava kirjaliku avaldusega üles öelda järgmistel juhtudel […] töökohtade kaotamise korral […]“.

17.

Selle artikli 333 pealkirjaga „Kaitse töölepingu ülesütlemise eest“ lõike 1 punktis 3 on ette nähtud, et „[a]rtikli 328 lõike 1 punktides 2, 3, 5 ja 11 […] nimetatud juhtudel saab tööandja töösuhte lõpetada vaid tööinspektsiooni eelneva nõusoleku korral, kui tegemist on:

[…]

3.   töötaja[ga] […], kes põeb tervishoiuministri määruses nimetatud haigust“.

18.

Rahvatervise ministeeriumi ja Bulgaaria ametiühingute kesknõukogu poolt vastu võetud määruse nr 5/1987, mis käsitleb haigusi, mida põdevatele töötajatele on vastavalt tööseadustiku artikli 333 lõikele 1 tagatud erikaitse (naredba no 5/1987 za bolestite, pri koito rabotnitsite, boleduvashti ot tyah, imat osobena zakrila saglasno chl. 333, al. 1, ot kodeksa na trud, izdadena ot Ministerstvoto na narodnoto zdrave i Tsentralniyat savet na balgarskite profesionalni sayrééduzi) ( 10 ), artiklis 1 on sätestatud:

„Ettevõtte osalise likvideerimise, töökohtade kaotamise või töö peatamise korral rohkem kui 30 päevaks võib ettevõtja järgmiselt loetletud haigusi põdevate töötajate töölepingu üles öelda vaid tööinspektsiooni vastava piirkondliku osakonna eelneval loal“, kusjuures need haigused on „südame isheemiatõbi“, „tuberkuloosi aktiivne vorm“, „onkoloogiline haigus“, „kutsehaigus“, „psüühilised häired“ ja „suhkruhaigus“.

19.

Halduskorralduse seaduse (zakon za administratsiata) ( 11 ) artikkel 12 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Haldusasutustes töötavad ametnikud ja töötajad.

(2)   Ametnike ametisse nimetamisse kord ja personalieeskirjad määratakse kindlaks seadusega.

(3)   Haldusasutustes töölepingu alusel töötavate isikute töölevõtmisele on kohaldatavad tööseadustiku sätted.“

20.

Avaliku teenistuse seaduse (zakon za darzhavnia sluzhitel) ( 12 ) artikli 1 alusel reguleerib see akt „riigi ja ametniku vahelise teenistussuhte sisu ja lõpetamist teenistusülesannete täitmisel ja täitmise korral, kui eriseadustes ei ole sätestatud teisiti“.

21.

Nimetatud seaduse artikli 106 lõike 1 punktis 2 on ette nähtud, et „[a]metisse nimetav asutus võib teenistussuhte ühekuulise etteteatamistähtajaga üles öelda järgmistel juhtudel […] ametikoha kaotamise korral“.

22.

Eelotsusetaotluse kohaselt on diskrimineerimisvastase kaitse seadus (zakon za zashtita ot diskriminatsia) ( 13 ) normatiivakt, mis reguleerib kaitset kõikide diskrimineerimisvormide vastu ja aitab kaasa nende kaotamisele, võttes üle võrdset kohtlemist käsitlevad ühenduse direktiivid.

23.

Nimetatud seaduse artikli 4 lõike 1 kohaselt „[on] keelatud […] igasugune otsene või kaudne diskrimineerimine […] puude […] või mis tahes muu tunnuse alusel, mis on kindlaks määratud seaduses või rahvusvahelises konventsioonis, millega on Bulgaaria Vabariik ühinenud“.

24.

Sama seaduse artiklis 21 on ette nähtud, et „[k]asutades oma õigust töösuhet vastavalt tööseadustiku artikli 328 lõike 1 punktidele 2–5, punktidele 10 ja 11 ning artiklile 329 ühepoolselt üles öelda ning teenistussuhet vastavalt avaliku teenistuse seaduse artikli 106 lõike 1 punktidele 2, 3 ja 5 lõpetada, kohaldab tööandja sõltumatult artikli 4 lõikes 1 nimetatud tunnustest ühetaolisi kriteeriume“.

25.

P. Milkova kannatab vaimsete häirete all, mille tõttu on tal töövõimekaotus 50%.

26.

Alates 10. oktoobrist 2012 töötas ta ametnikuna ühes Bulgaaria haldusasutuses, nimelt erastamis- ja erastamisjärgse kontrolli agentuuris (Agentsia za privatizatsia i sledprivatizatsionen kontrol, edaspidi „agentuur“).

27.

Kuna agentuuri teenistuskohtade arvu vähendati 105-lt 65-le, saadeti P. Milkovale etteteatav kiri, mille kohaselt vabastatakse ta ühekuulise tähtaja möödudes teenistusest tema ametikoha kaotamise tõttu. Agentuuri tegevdirektori otsuse alusel, mis põhineb avaliku teenistuse seaduse artikli 106 lõike 1 punktil 2, lõpetati tema teenistussuhe 1. märtsil 2014.

28.

P. Milkova esitas nimetatud otsuse peale kaebuse Administrativen sad Sofia‑grad’ile (Sofia halduskohus, Bulgaaria), väites, et tema olukorra suhtes on kohaldatav Bulgaaria tööseadustiku artikli 333 lõike 1 punkt 3, nii et enne, kui tema teenistussuhet oleks tohtinud lõpetada, oleks tulnud taotleda tööinspektsiooni eelnevat luba. Agentuuri tegevdirektor väitis kaitseks, et niisugune luba ei ole vajalik ja et vaidlusalune otsus on seega õiguspärane.

29.

See esimese astme kohus jättis kaebuse rahuldamata põhjustel, et kuigi P. Milkova on puudega isik, ei kohaldata talle tööseadustiku artikli 333 lõike 1 punktis 3 ette nähtud erikaitset, kuna see säte ei ole ametniku teenistussuhte lõpetamise korral kohaldatav.

30.

P. Milkova esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Kuna Varhoven administrativen sad (kõrgeim halduskohus) leidis, et põhikohtuasja lahendamiseks on vaja tõlgendada liidu õiguse norme, otsustas ta 16. juuli 2015. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 24. juulil 2015, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31.

Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad Bulgaaria valitsus ja Euroopa Komisjon. 27. mai 2016. aasta kirjaga paluti Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 osutatud huvitatud isikutel vastata kirjalikult Euroopa Kohtu küsimustele. P. Milkova, Bulgaaria valitsus ja komisjon esitasid vastuseks nendele küsimustele täiendavad seisukohad. Kohtuistungit suuliste seisukohtade ärakuulamiseks ei toimunud.

32.

Oma otsuse põhjenduses rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus asjaolu, et Bulgaaria õigussüsteem tagab põhimõtteliselt puuetega inimeste kaitse ja välistab igasuguse diskrimineerimise puude alusel ( 14 ), kuid et praktikas hõlmavad ainsad konkreetselt toimivad mehhanismid ainult piiratud ringi puuetega inimesi, mitte aga kõiki neid ühtemoodi.

33.

Halduskorralduse seaduse artikli 12 lõigetest 1–3 tuleneb, et haldusülesanded, nagu need, mida täidab avalik-õiguslik üksus, kus töötas P. Milkova enne tema teenistussuhte lõpetamist, võidakse määrata ametniku staatuses isikutele või lepingulistele teenistujatele, kes on töölepingu alusel töötajad, kelle suhtes kehtib tööseadustik.

34.

Samuti on tuvastatud, et vaimsed häired, mille all kannatab P. Milkova, kuuluvad nende haiguste nimekirja, mis on loetletud määruse nr 5/1987, mis käsitleb haigusi, mida põdevatele töötajatele on vastavalt tööseadustiku artikli 333 lõikele 1 tagatud erikaitse, artiklis 1. Talle oleks seega kohaldatud seda kaitset, kui ta oleks töötanud agentuuris töölepingu alusel töötava isikuna, mitte ametnikuna.

35.

Selle artikli 333 alusel, koostoimes sama seadustiku artikli 328 lõike 1 punktiga 2 peab tööandja selleks, et ta võiks teatavat tüüpi puudega töötajat tema töökoha kaotamise tõttu koondada, taotlema eelnevat luba tööinspektsioonilt, kelle ülesanne on hinnata kavandatava koondamise tagajärgi asjaomase isiku tervislikule seisundile ja koondamist vajaduse korral keelata ( 15 ).

36.

Varhoven administrativen sad (kõrgeim halduskohus) täpsustab, et avaliku teenistuse seaduses ei ole ette nähtud analoogset mehhanismi puuetega ametnike jaoks ja et ka riigi kohtupraktika kohaselt ei saa P. Milkovale niisugust eelnevat kaitset kohaldada. Sellest väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuna nimetatud seaduses ei ole sõnaselgelt tööseadustiku artikli 333 lõikele 1 viidatud, ei saa selles ette nähtud kaitsemeetmeid, isegi mitte analoogia alusel ametnikele kohaldada.

37.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et selle seadustikuga alates 1987. aastast kõikidele teatavat tüüpi puudega isikutele antud täiendav kaitse võeti ametnikelt ära avaliku teenistuse seaduse vastuvõtmisega 1999. aastal, ilma et asjaomase seaduseelnõu autor oleks seda otseselt põhjendanud. See kaitse jäeti siiski alles kõikidele töötajatele, sealhulgas neile, kes töötavad avaliku võimu teenistuses, ja see õiguslik olukord kestis edasi pärast Bulgaaria Vabariigi liiduga ühinemist 1. jaanuaril 2007.

38.

Seega seondub sama puudega inimeste vahel toimuva vaidlusaluse erineva kohtlemise kriteerium sellega, kas isik on ametniku staatuses või töötaja, arvestades, et kõikidele, kellel on tööleping, võidakse kõnealust kaitsemeedet kohaldada, olenemata sellest, kas nende tööandja on eraõiguslik ühing või avalik-õiguslik üksus. Rõhutan, et komisjoni menetlusdokumendid suurendavad selles osas segadust, kuna nendes on märgitud, et vahet tehakse selle järgi, kas nimetatud isikud töötavad erasektoris või avalikus sektoris ( 16 ).

39.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et diskrimineerimisvastase kaitse seadus, mis võeti vastu seda valdkonda reguleerivate ühenduse direktiivide ( 17 ) ülevõtmiseks, sisaldab tema arvates argumenti, mis toetab niisuguse töökoha kaotamise tõttu, millel töötab puudega inimene, töösuhte lõpetamise korral erinevat kohtlemist selle järgi, kas tööandja on eraõiguslik ühing või avalik-õiguslik üksus. Ta väidab selle kohta, et nimetatud seaduse artikliga 21 tehakse nendel kahel juhul vahet, vaatamata ühisele nõudele, et tööandja peab juhul, kui ta kasutab oma õigust niisuguse isiku tööleping või töösuhe ühepoolselt üles öelda, kohaldama ühetaolisi kriteeriume.

40.

See kohus märgib, et ta ei tea, mil määral puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) ja direktiivi 2000/78 sätted, milles on tema sõnul kehtestatud kõigi puuetega inimeste võrdse kohtlemise ühised tingimused, lubavad säilitada seda Bulgaaria õiguslikku olukorda, millest tulenevalt koheldakse erinevalt kahte haavatavate töötajate kategooriat, kes on ometi analoogses töösuhte ülesütlemise olukorras.

41.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult esiteks puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni artikli 5 lõike 2 võimaliku mõju kohta käesoleval juhul, näib mulle kohasem komisjoni eeskujul käsitleda seda alles pärast direktiivi 2000/78 sätete kohaldatavuse ja tõlgendamise kahekordse problemaatika analüüsimist, mis on teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse ühine probleem.

42.

Tegelikult tuleb esimest küsimust mõista nii, et see on sisuliselt esitatud direktiivi 2000/78 võimaliku tõlgendamise kohta konventsiooni seisukohast, mis on asjassepuutuv üksnes siis, kui see direktiiv on tõepoolest kohaldatav, mis aga minu arvates nii ei ole põhjustel, mille ma esitan alljärgnevalt.

43.

Lõpuks märgin ma, et neljas eelotsuse küsimus, mis algab tingimusliku sissejuhatusega, on esitatud eelmiste suhtes teise võimalusena ja et viimastele antavaid vastuseid arvestades ei ole minu arvates sellele vastata vajalik.

44.

Teine ja kolmas eelotsuse küsimus puudutavad mõlemat küsimust, kas direktiivi 2000/78 sätetega ja täpsemalt selle artiklitega 4 ja 7 on liikmesriigil lubatud vastu võtta niisuguseid õigusnorme, nagu põhikohtuasjas kõne all olev Bulgaaria õigusakt, mis annab teatavaid haigusi põdevatele töötajatele koondamise korral eelneva erikaitse, hõlmamata aga ametnikke, kellel võib olla sama tüüpi puue.

45.

Neid küsimusi tuleb seega käsitleda koos, analüüsides kõigepealt, kas direktiiv 2000/78 on tõepoolest niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas kohaldatav.

46.

Tõsi on, nagu märgivad Bulgaaria valitsus ja komisjon, et selle direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti c kohaselt kohaldatakse seda direktiivi, „[liidule] antud pädevuse piires“, „kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on […] töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine […]“. Sellest lähtuvalt kuulub kord, mida kohaldas P. Milkovale tema tööandjast avalik-õiguslik üksus tema personalieeskirjade järgse teenistussuhte lõpetamisel sel määral nimetatud direktiivi esemelisesse kohaldamisalasse. Peale selle ei ole vaidlust selles, et vaimsed häired, mille all asjaomane isik kannatab, kuuluvad kindlasti direktiivi 2000/78 tähenduses mõiste „puue“ alla, nagu selle on määratlenud Euroopa Kohus ( 18 ).

47.

Sellegipoolest olen ma – nagu komisjongi – arvamusel, et direktiiv 2000/78 ei ole P. Milkova olukorra spetsiifikaga kohtuvaidlusele kohaldatav, kuna selle erineva kohtlemise, mille üle asjaomane isik kaebab, aluseks olevat kriteeriumit selle direktiivi sätted ei hõlma.

48.

Eelotsusetaotlusest nimelt tuleneb, et põhikohtuasjale on iseloomulik asjaolu, et asjaomasel isikul ei võimaldatud tugineda Bulgaaria õigusaktile, mis kaitseb spetsiaalselt niisuguseid haigusi nagu vaimsed häired põdevaid töötajaid nende töölepingu ülesütlemise korral, mitte tema puude tõttu, vaid üksnes seetõttu, et ta oli ametnik, mitte töölepingu alusel töötaja, nagu on nõutav selle õigusaktiga ( 19 ).

49.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus möönab, et käesoleval juhul ei põhine vaidlusalune erinev kohtlemine „isiklikul omadusel“, mida kujutab endast puue ( 20 ), vaid see põhineb asjaolul, et siin on vastandatud kaks puuetega inimeste rühma: ühelt poolt puuetega töötajad ja teiselt poolt puuetega ametnikud, kes töötavad erinevates õiguslikes raamistikes: ühed töölepingu alusel ja teised ametniku staatuses.

50.

See kohus peab siiski võimalikuks, et niisugused liikmesriigi õigusnormid ja kohtupraktika, nagu on kohaldatavad põhikohtuasjas, on vastuolus liidu õiguse nõuetega tagada kõikidele puuetega inimestele töö saamisel ja kutsealale pääsemisel võrdõiguslikkus. Just sel põhjusel ta direktiivi 2000/78 sätete tõlgendamist taotlebki.

51.

Tuletan selles suhtes meelde, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale nähtub nii direktiivi 2000/78 pealkirjast ja preambulist kui ka sisust ja eesmärgist, et sellega püütakse kehtestada üldist raamistikku kõikide isikute võrdse kohtlemise tagamiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, pakkudes tõhusat kaitset diskrimineerimiste vastu direktiivi artiklis 1 viidatud põhjustel ( 21 ), mille seas on ka puue. Seega näeb nimetatud direktiivi artikkel 2 sõnaselgelt ette, et väidetav diskrimineerimine peab selleks, et see kuuluks selle õigusakti kohaldamisalasse, olema „ühel artiklis 1 nimetatud põhjusel“.

52.

Ent nende direktiivis 2000/78 konkreetselt sihikul olevate diskrimineerimispõhjuste hulgas ei ole töösuhte erilist laadi, mis on kriteerium, mille alusel põhikohtuasja hagejat koheldi erinevalt, mille tulemusel on Bulgaaria tööseadustiku artikli 333 lõikes 1 puuetega töötajatele ette nähtud kaitse, mida ei ole liikmesriigi kohtupraktikas lubatud kohaldada laiendavalt ka ametnikele, selle teenistussuhte puhul välistatud.

53.

Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et arvestades EÜ artiklit 13 (nüüd ELTL artikkel 19), millest direktiivi 2000/78 tuleneb ( 22 ), ei laiene selle direktiivi kohaldamisala analoogia alusel, sealhulgas diskrimineerimiskeelu üldpõhimõttele ( 23 ) viitamise teel, kaugemale diskrimineerimisest selle direktiivi artiklis 1 ammendavalt loetletud põhjustel ( 24 ).

54.

Seega ei saa niisugust uut eristamiskriteeriumi, nagu on käesoleval juhul puudega isikut siduv töösuhe, lisada ammendavatele põhjustele, mille alusel igasugune diskrimineerimine on selle direktiiviga keelatud. Sellest tuleneb, et niisugune avalik-õigusliku üksuse koosseisuliste teenistujate ja avaliku sektori lepinguliste töötajate või erasektori töötajate võimalik erinev kohtlemine, nagu sai eelotsusetaotluse kohaselt osaks P. Milkovale, ei kuulu diskrimineerimiskeelu põhimõtte alla, nagu see on konkretiseeritud direktiiviga 2000/78. Selle kohta tuletan meelde, et Euroopa Kohus on juba välistanud selle direktiivi kohaldamisalast erineva kohtlemise, mis põhineb ametikategoorial, kuhu asjaomased isikud kuuluvad ( 25 ).

55.

Täpsustan, et minu arvates ainuüksi sellest, et asjaomane isik on puudega isik, ei piisa iseenesest selleks, et direktiiv 2000/78 muutuks käesolevas kohtuasjas kohaldatavaks. Selles suhtes märgin, et Euroopa Kohus on otsustanud, et „[k]õnealuse direktiiviga [töö saamise ja kutsealale pääsemise] valdkonnas kehtestatud võrdse kohtlemise põhimõtet ei kohaldata kindlaksmääratud isikute kategooriale [nagu puudega inimesed], vaid [selle õigusakti] artiklis 1 sätestatud põhjenduste alusel“ ( 26 ).

56.

Isegi kui möönda, et direktiivi 2000/78 ulatust ei tohi nimetatud põhjuste osas tõlgendada kitsendavalt, tähendab see minu arvates siiski, et need sätted reguleerivad ainult diskrimineerimiskeelu põhimõtte – selle direktiiviga rakendatud kujul – rikkumisi, mis põhinevad tõeliselt kas või samastamise kaudu ( 27 ) ühel võimalikest diskrimineerimisteguritest, mis on selles õigusaktis ammendavalt loetletud. See ei ole aga nii põhikohtuasjas, sest – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise tuvastas – koheldi P. Milkovat erinevalt mitte tema puude tõttu, mis on ainus nendest loetletud põhjustest, mis oleks käesoleval juhul mõeldav, vaid tema ametniku staatuse tõttu.

57.

Lisan, et 2008. aastal direktiivi 2000/78 esemelise kohaldamisala muutmiseks koostatud seadusandlikud materjalid ei sea seda analüüsi küsimärgi alla ( 28 ). Nähti nimelt ette laiendada isikute võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest „väljapoole tööturgu“ ( 29 ), kuid mitte täiendada selles direktiivis ammendavalt osutatud diskrimineerimispõhjuste loetelu, kusjuures märgiti, et sama korda järgiti kahe teise direktiivi puhul, mis käsitlevad diskrimineerimiskeeldu ja mille jätkuks on samuti see läbivaatamisprojekt ( 30 ).

58.

Kokkuvõttes, kuna põhikohtuasjas kõne all olev erinev kohtlemine puuetega töötajate ja puuetega ametnike vahel põhineb neid kahte haavatavate töötajate kategooriat nende tööandjaga siduvatel töösuhetel ja arvestades, et seda eristamiskriteeriumit direktiivi 2000/78 artiklis 1 osutatud diskrimineerimispõhjuste ammendavas loetelus ei ole, ei ole see õigusakt minu arvates niisuguses olukorras, nagu see, milles algatati eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olev kohtuvaidlus, kohaldatav.

59.

Nendel asjaoludel ei ole minu arvates teises ja kolmandas eelotsuse küsimuses osutatud direktiivi 2000/78 sätteid vaja tõlgendada. Järgnevad seisukohad on seega esitatud ainult juhuks, kui Euroopa Kohus peaks otsustama taotletud tõlgenduse anda.

60.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lühidalt oma taotluse põhistuses hartat, selgitamata siiski üldse, mis osa võiks sellel liidu õiguse aktil olla põhikohtuasja andmete seisukohast. Ta ei esita ühtegi argumenti selle akti ühe või teise sätte võimaliku mõju kohta käesoleval juhul, kusjuures seda akti esitatud küsimused ei puuduta. Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades seda samuti ei käsitleta ( 31 ).

61.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et hartaga tagatud põhiõigused on kohaldatavad ainult liidu õigusega reguleeritud olukordades ja et Euroopa Kohtul peab olema kogu teave, mis võimaldaks tal teha järeldust, et vaidlusalune olukord kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse, et ta saaks otsustada harta sätete tõlgendamise üle ( 32 ). Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei tõendanud, et põhikohtuasja sisulisi küsimusi reguleerivate siseriiklike eeskirjade ( 33 ) eesmärk on antud liidu õiguse sätteid vahetult ja konkreetselt rakendada vastavalt harta artiklile 51 ( 34 ), peaks Euroopa Kohus minu arvates otsustama, et nimetatud eeskirjade kooskõla viimati nimetatud aktis sätestatud põhiõigustega ei ole vaja analüüsida ( 35 ).

62.

Lisaks on liidu õiguse sätteid – käesoleval juhul teises ja kolmandas eelotsuse küsimuses osutatud direktiivi 2000/78 artikleid – võimalik tõlgendada harta sätete – ja konkreetsemalt artiklite 20, 21, 26 või 30 ( 36 ) – seisukohast ainult Euroopa Kohtule antud pädevuse piires, mis siin sõltub selle direktiivi esemelisest kohaldamisalast. Nimelt ei saa Euroopa Kohus ainuüksi harta sätete põhjal, millele võidakse tugineda, olla pädev arutama õiguslikku olukorda, mis ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse ( 37 ).

63.

Märgin, et eelotsusetaotlusest tuleneb ridade vahelt välja igasuguse puuetega inimeste vastase diskrimineerimise keeld. Tuletan siinkohal meelde, et kui Euroopa Kohtu menetlusse anti eelotsuse küsimus vanuse tõttu diskrimineerimise keelu üldpõhimõtte tõlgendamise kohta, nagu see on sätestatud harta artiklis 21 ja konkreetselt ette nähtud direktiiviga 2000/78 ( 38 ), analüüsiti seda küsimust ainult selle direktiivi ( 39 ) seisukohast, konkreetselt kohtuvaidluste raames, milles oli eraõiguslik isik vastandatud liikmesriigi haldusasutusele, nagu see on ka käesoleval juhul. Loogiliselt tuleks sama käsitlusviisi järgida ka puude tõttu diskrimineerimiskeelu põhimõtte korral, mis on samuti sätestatud harta artiklis 21 ja konkreetselt ette nähtud direktiiviga 2000/78.

64.

Kuna viimati nimetatud direktiiv ei ole minu arvates niisugustele asjaoludele nagu põhikohtuasjas, kus asjaomane vahetegemine põhineb muul kriteeriumil kui need, mis on direktiivi artiklis 1 ammendavalt loetletud, nagu ma eespool märkisin ( 40 ), kohaldatav, olen ma seisukohal, et käesoleva kohtuasja raames ei tule nimetatud direktiivi sätteid tõlgendada harta seisukohast.

65.

Kõiki neid tegureid arvestades leian ma esimese võimalusena, et käesolevas kohtuasjas ei ole direktiivi 2000/78 artikleid 4 ja 7 vaja tõlgendada, isegi mitte harta sätete seisukohast. Esitan siiski teise võimalusena mõned seisukohad juhuks, kui Euroopa Kohus seda soovitust ei järgi.

66.

Märgin kõigepealt, et Bulgaaria valitsus esitas oma seisukohtades pika arutluskäigu direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 5 ( 41 ) kohta, et väita, et niisugused õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on tema arvates selle õigusnormi seisukohast lubatavad ( 42 ). Kuna aga eelotsusetaotluse esitanud kohus ei taotlenud konkreetselt selle tõlgendamist ( 43 ) Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimustes ega oma eelotsusetaotluse põhjenduses ega esitanud mingeid andmeid selle kohta, isegi mitte kaudselt ( 44 ), leian, et mul ei ole vaja selle kohta ainult teise võimalusena seisukohta avaldada. Märgin lihtsalt, et – nagu Bulgaaria valitsus seda tunnistab – on nimetatud artikli 2 lõiget 5 Euroopa Kohtu praktikas tõlgendatud kitsalt, põhjusel, et selle sättega on kehtestatud erand diskrimineerimiskeelu põhimõttest ( 45 ).

67.

Direktiivi 2000/78 artikli 4 kohta, mida palutakse sõnaselgelt tõlgendada teises eelotsuse küsimuses, märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei selgitanud kuidagi, kuidas on selle sätte Euroopa Kohtu poolt tõlgendamine tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamiseks tarvilik ( 46 ). Selle artikli lõike 1 kohta esitas kirjalikud seisukohad ainult Bulgaaria valitsus, milles ta tuletab meelde, et Euroopa Kohus on otsustanud, et seda sätet tuleb tõlgendada kitsalt, kuna see võimaldab teha erandit diskrimineerimiskeelu põhimõttest, ( 47 ) ja ta kinnitab, et nimetatud lõikega on siin asjassepuutuvad siseriiklikud õigusnormid lubatud ( 48 ).

68.

Mul aga on põhikohtuasja andmeid arvestades raske mõista, mil määral oleks direktiivi 2000/78 artikli 4 võimalik kohaldamine käesoleval juhul mõeldav ja seega selle tõlgendamine asja sisulise küsimuse jaoks tarvilik. Selle artikliga on nimelt lubatud, et erinevat kohtlemist ei peeta diskrimineerimiseks, „kui see omadus on teatud kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, tingimusel, et eesmärk on õigustatud ja nõue sellega proportsionaalne“ ( 49 ). Ent Bulgaaria õigusnormiga, milles on siin küsimus, kehtestatakse aga erinev kohtlemine selle poolest, et sellega kaitstakse eriliselt töötajaid, ja mitte ametnikke, kuid selle eripäraks on see, et seda kohaldatakse ka töötajatele, kes töötavad avalikus sektoris ja kes võivad seega teha sama kutsetööd mis ametnikud. Seepärast ei puuduta kõnealune eristamistegur „omadust“, mis oleks „seotud [ühe] direktiivi 2000/78 artiklis 1 nimetatud põhjusega“ ja mis kujutaks endast „olulist ja määravat kutsenõuet“, vastavalt nimetatud artikli 4 kohaldamise tingimustele, mis on kindlaks määratud Euroopa Kohtu praktikas ( 50 ).

69.

Igal juhul näib mulle, et selle artikli 4 sisu, nagu seda on tõlgendatud varasemates Euroopa Kohtu otsustes, ei võimalda kuidagi arvestada, et niisugused siseriiklikud õigusnormid oleksid liidu õiguse nõuetega vastuolus.

70.

Direktiivi 2000/78 artikli 7 kohta, mille kohta on esitatud kolmas eelotsuse küsimus, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et „ei ole selge, kas Bulgaaria Vabariigi õigusnorme, mis kujutavad endast puuetega inimeste kaitseks võetud erimeetmeid, kuid kehtivad vaid töölepingu alusel töötavate isikute suhtes, saab juhul, kui need oleksid kohaldatavad ka avalikus teenistuses, pidada lubatud positiivseks toimimisviisiks [nimetatud] artikli 7 tähenduses“.

71.

Selles suhtes märgin, et nimetatud artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et „võrdse kohtlemise põhimõte [ei takista] ühtki liikmesriiki säilitamast või kehtestamast erimeetmeid ükskõik millise artiklis 1 nimetatud põhjusega seotud halvemuse ärahoidmiseks või heastamiseks“ ja seda selleks, et tagada „täielik[…] [kutsealane] võrdõiguslikkus[…]“. ( 51 ) Sama artikli 7 lõige 2 kinnitab seda võimalust võtta positiivseid rakendusmeetmeid konkreetsemalt puuetega inimeste heaks ( 52 ), kui need meetmed võetakse nende isikute töötervishoiu ja -ohutuse kaitse või nende töökeskkonda integreerimise edendamise eesmärgil. ( 53 )

72.

Need sätted, mis säilitavad liikmesriikide suveräänsuse ( 54 ), annavad neile õiguse, mitte aga ei pane neile kohustust, tegutseda selleks, et positiivselt korrigeerida tegelikkuses eksisteerivat ebavõrdsust. Nagu nimelt märgiti direktiivi 2000/78 ettevalmistavate materjalide ( 55 ) raames, „võib võrdne kohtlemine iseenesest olla ebapiisav, kui sellega ei saavutata tegelikku võrdõiguslikkust“ ( 56 ) [siin ja edaspidi on viidatud materjale osundatud mitteametlikus tõlkes] ja „võib eeldada ka asjaomastele isikuterühmadele eriõiguste andmist“ ( 57 ).

73.

Nagu Bulgaaria valitsus ja komisjon, leian ka mina, et kui oletada, et Euroopa Kohus loeb niisugused õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, direktiivi 2000/78 artikli 7 ja konkreetselt selle lõike 2 kohaldamisalasse kuuluvaks, nagu väidab see valitsus ( 58 ), ei viita miski nendes sätetes sellele, et liikmesriik ei või ette näha, et meetmeid, mille ta võtab konkreetse isikuterühma tervise kaitseks, kohaldatakse ainult sellele isikuterühmale, käesoleval juhul töötajatele ( 59 ).

74.

Järelikult leian ma teise võimalusena, et kui Euroopa Kohus otsustab tõlgendada direktiivi 2000/78 artikleid 4 ja 7, siis tuleks neid tõlgendada nii, et niisugused õigusnormid ei ole nende sätetega vastuolus.

75.

Ennekõike näib, et esimene eelotsuse küsimus selle kohta, kas „[puudeid käsitleva ÜRO] konventsiooni artikli 5 lõige 2 lubab […] näha [niisuguse] seadusega ette [nagu põhikohtuasjas]“, on sisuliselt taotlus, et Euroopa Kohus tõlgendaks õigusnormi, mis ei kuulu ei liidu esmasesse ega teisesesse õigusesse. Niisugune toiming jääb aga ELTL artikli 267 lõike 1 alusel Euroopa Kohtu pädevusest välja.

76.

Eelotsusetaotluse põhjendustest nähtub siiski, et see küsimus on õigustatud vajadusest tõlgendada direktiivi 2000/78 kooskõlas puudeid käsitleva ÜRO konventsiooniga, võttes arvesse Euroopa Kohtu praktikat ( 60 ). Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul nõuab konventsiooni ja konkreetsemalt selle artikli 5 lõige 2 ( 61 )„puuetega inimestele […] [seadusega] võrdse[t] ja tõhusa[t] õiguslik[k]u kaitse[t] mis tahes alustel toimuva diskrimineerimise eest, ja seda mitte üksnes teatavate kaitstavate tunnuste alusel, mis on kindlaks määratud Euroopa Liidu teiseses õiguses“. ( 62 )

77.

Esimest küsimust tuleb seega mõista nii, et sellega tahetakse sisuliselt kindlaks määrata, kas direktiivi 2000/78 tõlgendamisel selle konventsiooni seisukohast saab arvestada, et niisugused õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on liidu õigusega vastuolus, kuna need tekitavad sama tüüpi puudega töötaja ja ametniku erineva kohtlemise, ehkki nendes õigusnormides aluseks võetud eristamiskriteerium ei ole puue, vaid neid kahte puuetega inimeste kategooriat nende tööandjaga siduva töösuhte erinev laad, ja isegi kui viimati nimetatud kriteeriumit nimetatud direktiivi artiklis 1 ammendavalt koostatud keelatud diskrimineerimispõhjuste loetelus ei ole.

78.

Täpsustan kohe aluses, et see ümbersõnastamisvajadus ( 63 ) kehtib ka neljanda eelotsuse küsimuse ühe osa kohta selles osas, kus on nimetatud „rahvusvahelise õiguse sätete järgimist“ väljenduses, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus peab minu arvates silmas – isegi kui ta ei ole oma taotlust selles aspektis täpsustanud – konkreetsemalt puudeid käsitlevat ÜRO konventsiooni ja mõju, mis oleks kohustusel selle akti nõudeid täita vahendite osas, mis tuleb rakendada niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas võimaliku diskrimineerimise heastamiseks ( 64 ).

79.

Bulgaaria valitsus väitis oma kirjalikus vastuses Euroopa Kohtu küsimustele, et puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni artikli 5 lõigetest 2 ja 4 koostoimes artikli 27 lõike 1 punktidega g ja h ( 65 ) ning artikli 4 lõike 1 punktidega d ja e ( 66 ) tuleneb tema arvates, et selles konventsioonis tehakse vahet kohustustel, mis on liikmesriikidel puuetega inimeste õiguste suhtes avalikus sektoris, ja nende kohustustel sama kategooria isikute õiguste suhtes erasektoris, ning et seega on lubatud kasutada liikmesriikide eeskirjades niisugust eristamiskriteeriumit ( 67 ). Selle valitsuse sõnul ei tekita Bulgaaria õigusnormid ametnike teenistussuhte eripära arvestades ( 68 ) õiguslikku lünka, mille tõttu oleks avaliku teenistuse seaduse artikli 106 lõike 1 punktis 2 ette nähtud juhul vaja kohaldada analoogia alusel seda kaitsemeedet viimaste kasuks.

80.

Komisjon väitis oma kirjalikes seisukohtades, et kuna kõnealused siseriiklikud õigusnormid ei kuulu direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse ja muid liidu õigusnorme, mis oleksid kohaldatavad, ei ole, on asjaomase liikmesriigi, s.o Bulgaaria Vabariigi kohus tagada puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni nõuete järgimine, millele saab tema kui selle konventsiooni osalisriigi vastu tugineda.

81.

Tuletan sellega seoses, nagu Bulgaaria valitsus ja komisjongi, meelde, et Euroopa Kohus on juba korduvalt otsustanud, et kuna Euroopa Liit on puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni heaks kiitnud, on selle sätted liidu õiguskorra lahutamatu osa ( 69 ) ja seda alates nimetatud konventsiooni jõustumisest ( 70 ).

82.

Vastupidi sellele, mida märgib P. Milkova oma kirjalikus vastuses Euroopa Kohtu küsimustele ( 71 ), tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et konventsiooniga on kehtestatud kohustused osalisriikidele ja kuivõrd selleks, et ÜRO konventsiooni sätted oleks täidetud või et neil tekiksid tagajärjed, peavad osalisriigid võtma vastu hilisemad aktid ( 72 ), ei ole konventsiooni sätete puhul tegemist sisult tingimusteta ja piisavalt täpsete sätetega, millest tulenevalt ei ole neil liidu õiguses vahetut õigusmõju ( 73 ).

83.

Euroopa Kohus märkis siiski, et otsuse 2010/48 II lisa liites on sõnaselgelt nimetatud direktiivi 2000/78 „nende liidu aktide hul[gas], mis puudutavad ÜRO konventsioonis käsitletavaid küsimusi“, mis puudutavad konkreetsemalt „iseseisvat elu ning sotsiaalset kaasatust, tööd ja tööhõivet“. Nagu märgib Bulgaaria valitsus oma kirjalikes seisukohtades, järeldas Euroopa Kohus sellest, et nimetatud konventsioonile võib tugineda direktiivi 2000/78 tõlgendamiseks, mida tuleb teha niipalju kui võimalik kooskõlas selle konventsiooniga, arvestades liidu sõlmitud rahvusvaheliste lepingute ülimuslikkust teisese õiguse aktide suhtes ( 74 ).

84.

Seepärast kohandas Euroopa Kohus pärast puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni ratifitseerimist liidu poolt oma mõiste „puue“ määratlust direktiivi 2000/78 tähenduses, korrates nimetatud konventsiooni artikli 1 teises lõigus kasutatud termineid ( 75 ), ja määratles mõiste „mõistlikud abinõud“ selle direktiivi artikli 5 tähenduses ( 76 ), võttes arvesse sama konventsiooni artikli 2 neljanda lõigu sõnastust ( 77 ).

85.

Leian siiski, et käesolevas kohtuasjas ei ole vaja tõlgendada direktiivi 2000/78 puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni seisukohast, sest minu arvates ei kuulu põhikohtuasi eespool nimetatud põhjustel ( 78 ) selle direktiivi kohaldamisalasse. Järgnevad seisukohad on seega esitatud täielikkuse huvides ainult teise võimalusena.

86.

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt kindlaks määrata, kas direktiivi 2000/78 esemelist kohaldamisala võib mõista laialt, arvestades puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni artikli 5 lõike 2 sisu ( 79 ).

87.

Komisjon märkis kirjalikus vastuses Euroopa Kohtu küsimustele, et nimetatud artikli 5 lõige 2 nimetab puude osas selgelt sama artikli lõikes 1 väljendatud võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid. Ta kinnitas, et see säte ei anna ulatuslikumat kaitset, kui on juba antud direktiivi 2000/78 artiklitega 2 ja 5 ( 80 ). Peale selle väitis ta, et nimetatud lõikes 2 sätestatud „[puuetega inimeste] võrdse ja tõhusa õigusliku kaitse [põhimõte] mis tahes alustel toimuva diskrimineerimise eest“ on kohaldatav vaid siis, kui diskrimineerimine põhineb puudel, millega ei ole komisjoni arvates käesoleval juhul tegu.

88.

Märgin omakorda, et nii puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni artiklist 2 ( 81 ) kui ka artiklist 4 ( 82 ) nähtub, et selle konventsiooniga on keelatud konkreetselt igasugune diskrimineerimine puude alusel ( 83 ). Sama nähtub konkreetselt ( 84 ) selle konventsiooni artiklist 27, mille lõike 1 punktiga a on keelatud „puude alusel diskrimineerimine kõikide töövormidega seotud kõigis küsimustes“, ja nimelt „töösuhte jätkamise“ osas, mis hõlmab võimalikku kaitset töösuhte ülesütlemise korral. Põhikohtuasjas kõne all oleva Bulgaaria õigusnormi sätetest tulenev erinev kohtlemine põhineb aga töösuhte olemusel, mitte P. Milkova puudel.

89.

Lisaks olen ma seisukohal, et puudeid käsitleva ÜRO konventsiooniga püütakse tagada võrdne kohtlemine mitte kõikide puuetega inimeste kategooriate vahel, vaid mingi puudega inimeste ja nende inimeste vahel, kellel seda puuet ei ole. Nimelt tuleneb nimetatud konventsiooni paljudest sätetest, et selle konventsiooni eesmärk on soodustada puuetega inimeste võrdõiguslikkust „teiste inimestega“ ( 85 ). See väline võrdluspunkt ( 86 ) ilmneb konventsiooni artikli 1 lõikes 2, milles on määratletud konventsiooni ese ja nimelt see, mida tuleb mõista mõiste „puuetega inimesed“ all, pidades sõnaselgelt silmas [võrdõiguslikkust] „teistega võrdsetel alustel“ ( 87 ). Selle üks variant on esitatud konventsiooni artiklis 7, kus on nimetatud võrdõiguslikkust „teiste lastega võrdsetel alustel“ ( 88 ). Samamoodi on selle artiklis 2 määratletud mõiste „diskrimineerimine puude alusel“, viidates osutatud õiguste ja vabaduste kasutamisele puuetega inimeste poolt „teistega võrdsetel alustel“ ( 89 ). Seda väljendit on korratud terves reas teistes nimetatud konventsiooni artiklites, mis puudutavad puuetega inimeste õigusi, mida konventsiooni eesmärk on edendada ja kaitsta ning mille täie- ja võrdõiguslikku kasutamist tagada ( 90 ), ning käesoleval juhul konkreetsemalt konventsiooni artiklis 27 töö ja tööhõive kohta ( 91 ).

90.

Analoogset väljendust kasutas Euroopa Kohus oma kohtuotsustes direktiivis 2000/78 sisalduvate mõistete kohta, mida tõlgendati kooskõlas puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni sätetega, nagu mõisted „puue“ või „mõistlikud abinõud“. Sellega seoses viitas Euroopa Kohus korduvalt „takistuste[le] [mis] tõkesta[vad] [puuetega] isiku täielikku ja tõhusat osalemist tööelus teiste töötajatega võrdsetel alustel“ ( 92 ), mitte puuetega inimeste eri kategooriate vahelisele võrdsusele. Mulle näib, et just seda sama silmas pidades ratifitseeris liit nimetatud konventsiooni ( 93 ).

91.

Leian seega, et puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni sätted ei hõlma niisugust olukorda nagu põhikohtuasjas ja et igal juhul ei saa nende sätetega kooskõlas olev direktiivi 2000/78 tõlgendus seada asjaolu, et nimetatud direktiivi artiklis 1 ( 94 ) on diskrimineerimispõhjused loetletud ammendavalt, kahtluse alla nii, et sinna lisatakse põhjus, mis seondub puuetega inimeste kahte kategooriat siduvate töösuhete erineva laadiga.

92.

Seepärast, kui Euroopa Kohus peab vajalikuks tõlgendada käesolevas kohtuasjas direktiivi 2000/78 kooskõlas puudeid käsitleva ÜRO konventsiooniga, tähendavad eespool esitatud kaalutlused minu arvates, et mõiste „diskrimineerimine puude alusel“ tuleb selle direktiivi tähenduses määratleda nii, et see tähendab olukorda, kus puudega isikuid koheldakse halvemini või neile kohaldatakse konkreetseid ebasoodsamaid tingimusi võrreldes „teistega“, see tähendab isikutega, kellel seda omadust ei ole, kuid kes on ülejäänud osas esimestega samaväärses olukorras. Samamoodi tuleks, samuti selle direktiivi kohaldamisel mõista „võrdse kohtlemise põhimõtte“ all puudega isikute suhtes seda, et sellele isikuterühmale tagatakse võrdõiguslikkus isikutega, kellel niisugust püsivat [töö]võimetust ei esine.

93.

Lõpuks märgin konkreetsemalt käesoleva asja suhtes, et konventsiooni ühestki sättest ei tulene, et osalisriigid oleksid kohustatud töökoha kaotamise korral hoidma puudega inimest töökohal nii kaua kui võimalik, nii et P. Milkova võiks saada soodsama kohtlemise osaliseks, nagu ta taotles.

94.

Isegi kui oletada, et puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni artikli 5 lõikes 2 on silmas peetud olukordi, mida direktiiv 2000/78 ei hõlma, nagu näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus mõistab, ei muudaks see minu arvates asja, arvestades et selle konventsiooni sätted ei ole liidu õiguses vahetult kohaldatavad ( 95 ) ja et need mõjutavad nimetatud direktiivi ainult direktiivi sätete kooskõlalise tõlgendamise osas, mille kohaldamisala määratlevad need sätted ise.

95.

Kokkuvõttes olen esimese võimalusena seisukohal, et käesoleval juhul ei ole vaja tõlgendada direktiivi 2000/78 puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni seisukohast, ja teise võimalusena – kui Euroopa Kohus minu arvamust ei jaga, et ta annaks selle tõlgenduse, lähtudes sellest, et konventsiooni eesmärk on tagada võrdne kohtlemine mitte puuetega inimeste eri kategooriate vahel, vaid kõikide puuetega inimeste ja ilma puueteta inimeste vahel.

96.

Neljas eelotsuse küsimus on esitatud teise võimalusena, sest see on juhuks, kus Euroopa Kohus vastab „esimesele ja kolmandale küsimusele […] eitavalt“.

97.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub sisuliselt selgitada, kas Bulgaaria Vabariigi ametiasutustel lasuv kohustus järgida nii nimetatud rahvusvahelise õiguse kui ka liidu õiguse norme nõuab, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, tuleb puuetega inimesi – olenemata sellest, kas nad töötavad erasektoris või avalikus sektoris – koondamise ( 96 ) korral kaitsvate siseriiklike eeskirjade kohaldamisala laiendada nii, et neid kaitse-eeskirju kohaldataks ka sama puudega ametnikele, et viia need eeskirjad vastavusse töö saamisel ja kutsealale pääsemisel võrdse kohtlemise põhimõttega. P. Milkova on niisugusel seisukohal ( 97 ).

98.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et see küsimus on seotud asjaoluga, et Bulgaaria kohtud ( 98 ) kohaldavad asjaomaseid Bulgaaria õigusnorme kitsalt ja et see kitsas käsitlusviis ei pruugi olla kooskõlas liidu õigusnormidega tõlgendatult nimelt puudeid käsitleva ÜRO konventsiooni seisukohast ( 99 ), mis nõuavad kõikidele puuetega inimestele seadusega võrdset ja tõhusat kaitset diskrimineerimise eest.

99.

Nagu Bulgaaria valitsus ja komisjon, leian ka mina, et arvestades piiritletud vastuseid, mille ma soovitan anda eelmistele eelotsuse küsimustele, ja arvestades neljanda küsimuse tingimuslikkust, ei ole viimati nimetatud küsimusele vaja vastata ja selle kohta konkreetset arutluskäiku esitada.

100.

Kolmanda võimalusena ja igaks juhuks, arvestades liikmesriikide kohtute kohust tagada, et liikmesriik täidab täielikult oma liidu õigusest tulenevaid kohustusi, mis näib olevat neljanda eelotsuse küsimuse ajendanud problemaatika, viitan lihtsalt Euroopa Kohtu praktikale selles küsimuses ja konkreetsemalt kohtuotsustele, mis on tehtud liikmesriikide tööõigusalastest eeskirjadest tuleneva diskrimineerimise kohta ( 100 ).

101.

Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Varhoven administrativen sad’i (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav olukorras, kus asjaomaste siseriiklike õigusnormidega kehtestatud erinev kohtlemine sama tüüpi puudega töötajate ja ametnike vahel ei põhine mitte puude kriteeriumil, vaid selle töösuhte laadil, mis seob neid kahte puuetega inimeste kategooriat nende tööandjaga.