1.

Käesolev eelotsusetaotlus annab Euroopa Kohtule võimaluse taas kord otsustada, kas Belgia õigusakt, mis reguleerib väga rangelt hambaraviteenuste reklaami, on kooskõlas nii esmase õigusega – ja eelkõige asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse eeskirjadega – kui ka teisese õigusega, mis on kohaldatav ebaausate kaubandustavade ja elektroonilise kaubanduse suhtes.

2.

Euroopa Kohus tegelikult juba otsustas oma 13. märtsi 2008. aasta kohtuotsuses Doulamis ( 2 ) selle õigusakti teatud õigusnormide kokkusobivuse kohta konkurentsieeskirjadega, millega on keelatud kartellid ja ettevõtjatevahelised kokkulepped.

3.

Käesolev kohtuasi sai alguse süüteomenetluses, mis algatati Belgias üldhambaarsti L. Vanderborghti suhtes, keda süüdistatakse selles, et ta tegi ajavahemikul 1. märtsist 2003 kuni 24. jaanuarini 2014 enda pakutavatele hambaraviteenustele reklaami, mis on Belgia seadusega vastuolus.

4.

Kuninga 1. juuni 1934. aasta määruse hambaravi reguleerimise kohta (Koninklijk besluit houdende reglement op de beoefening der tandheelkunde) ( 3 ) artiklis 8d, põhikohtuasja asjaolude toimumise kuupäeval kehtinud redaktsioonis, ( 4 ) on nimelt üksikasjalikult sätestatud tagasihoidlikkuse nõuded, mis on kohustuslikud hambaraviteenuste osutajatele, kui nad paigutavad selle hoone sissepääsu juurde, kus asub nende ravikabinet, tunnusmärgi või reklaamkirja, ja seda ametiväärikuse kaitse eesmärgil.

5.

See õigusnorm näeb ette järgmist:

„Avalikkuse teavitamiseks võib hoonele, kus kvalifitseeritud isik […] tegutseb hambaarstina, paigutada üksnes väikesemõõdulise tagasihoidliku kujundusega reklaamkirja või tunnusmärgi, millel on märgitud kvalifitseeritud isiku nimi ja soovi korral seaduslik kutsenimetus, vastuvõtukuupäevad ja -kellaajad, ettevõtte või tervishoiuasutuse nimi, kelle kooseisus ta oma kutsealal töötab; samuti võib sellel olla märgitud hambaravi haru, milles kvalifitseeritud isik põhiliselt tegutseb: operatiivne hambaravi, proteesid, ortodontia, hambakirurgia.

[…]“

6.

Kõnealuses kohtuasjas süüdistatakse L. Vanderborghti selles, et ta paigutas oma kabineti sissepääsu juurde üldsusele määratud suure reklaamtulba, mis ei ole mõõtmetelt ja välimuselt sugugi tagasihoidlik. Sellel reklaamtahvlil on kolm trükikirjaga kaetud tahku, mis on kõik 47 cm kõrged ja 75 cm laiad ja millel on arsti nimi, tema hambaarsti kvalifikatsioon ning hambaravikabineti veebisaidi aadress ja kontakttelefoni number.

7.

Belgia 15. aprilli 1958. aasta seaduse hambaravi reklaami kohta (Wet bettreffende de publiciteit inzake tandverzorging) ( 5 ) artikliga 1, põhikohtuasja asjaolude toimumise kuupäeval kehtinud redaktsioonis ( 6 ), oli omakorda hambaraviteenuste osutajatel keelatud vaba elukutse esindajana või hambaravikabineti vahendusel oma hambaraviteenuseid mis tahes vormis otseselt või kaudselt üldsusele reklaamida.

8.

See õigusnorm on sõnastatud järgmiselt:

„Keegi ei või teha otseselt või kaudselt – sealhulgas tahvlite või siltide, reklaamkirjade või tunnusmärkidega, mis võivad olla pakutava teenuse seaduslikkuse suhtes eksitavad; prospektide, ringkirjade, voldikute ja brošüüridega; ajakirjanduses, levivahendites ja kinos –, mis tahes reklaami niisugustele teenustele suu ja hammastega seonduvate tervisehäirete, haavade või anomaaliate ravimiseks või ravida laskmiseks, mida kvalifitseeritud või kvalifitseerimata isik osutab Belgias või välisriigis, […]“

9.

Käesoleval juhul süüdistatakse L. Vanderborghti selles, et ta pani reklaamkuulutusi kohalikesse ajalehtedesse ja soovitas oma veebisaidi vahendusel oma oskusi hambaravi alal, kasutades selleks „enne/pärast“ fotosid ning patsientide ütlusi teenuste erinevuse kohta võrreldes teiste hambaarstide pakutava raviga.

10.

Käesolevas kohtuasjas tekib Nederlandstalige rechtbank van eerste aanleg Brusselil (Brüsseli hollandikeelne esimese astme kohus, Belgia) süüteomenetluses küsimus vastutusele võtmise aluseks olevate õigusnormide kooskõlas liidu õiguse eeskirjadega, mis puudutavad esiteks ebaausaid kaubandustavasid direktiivis 2005/29/EÜ, ( 7 ) teiseks elektroonilist kaubandust direktiivis 2000/31/EÜ ( 8 ) ja kolmandaks asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust, mis on vastavalt sätestatud ELTL artiklites 49 ja 56.

11.

Käesolevas ettepanekus märgin ma kõigepealt, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigusaktid ei kuulu ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 3 lõigetes 3 ja 8 liidu seadusandja poolt sõnaselgelt ette nähtud piirangute tõttu selle direktiivi kohaldamisalasse.

12.

Märgin seevastu, et siseriiklik õigusnorm, nagu on kehtestatud 1958. aasta seaduse artikliga 1 ja millega on keelatud igasugune hambaraviteenuste reklaam interneti teel, kuulub elektroonilise kaubanduse direktiivi kohaldamisalasse. Ma selgitan aga, et selle direktiivi artikli 3 lõiget 1 ja artikli 8 lõiget 1 arvesse võttes näib, et see õigusnorm ei ole selle direktiiviga vastuolus, sest sellega tagatakse reguleeritud kutseala eeskirjade järgimine ja seda kohaldatakse liikmesriigi territooriumil asutatud teenuseosutaja suhtes.

13.

Lõpuks analüüsin nimetatud õigusnormi kooskõla ELTL artiklitega 49 ja 56, mis käsitlevad asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust. Kõigepaelt näitan ma, et põhikohtuasjas esineb välismaine element, kuna huvitatud isikule etteheidetavat reklaami tehti veebisaidil, mis on universaalseks levitamiseks mõeldud kandja, mis võimaldab seega jõuda üldsuseni ja järelikult meelitada patsiente, kes asuvad muus liikmesriigis kui asjaomase isiku asukohaliikmesriik.

14.

Seejärel esitan ma põhjused, miks üldsusele hambaravi igasuguse reklaamimise keeld on teenuste osutamise vabaduse piirang, korrates üldjoontes sama arutluskäiku, mille ma esitasin täiendavalt oma ettepanekus kohtuasjas Doulamis (C‑446/05, EU:C:2007:701). Ma põhjendan, mille poolest see piirang on minu arvates rahvatervise kaitse seisukohast õigustatud, kuivõrd kõnesolev siseriiklik õigusakt ei keela hambaraviteenuste osutajal lihtsalt avaldada, ilma et see oleks kuidagi köitev või innustav, telefonikataloogis või muudes üldsusele kättesaadavates teabevahendites andmeid, mis annavad teada tema kutsealal tegutsemisest.

15.

Nederlandstalige Rechtbank van eerste aanleg Brussel (Brüsseli hollandikeelne esimese astme kohus) otsustas oma menetluses olevas kohtuvaidluses esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi põhjendused 6, 8 ja 9 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

17.

Selle direktiivi artiklis 1 on kinnitatud, et direktiivi eesmärk on „aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisele, lähendades tarbijate majandushuve kahjustavad ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad liikmesriikide õigus- ja haldusnormid“.

18.

Nimetatud direktiivi artikli 2 punktis d on määratletud „kaubandustavad“ kui „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“ ( 11 ).

19.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklis 3, milles on määratletud direktiivi reguleerimisala, on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.

[…]

3.   Käesolev direktiiv ei piira toodete tervisekaitse- ja ohutusnõudeid käsitlevate ühenduse või siseriiklike eeskirjade kohaldamist.

[…]

8.   Käesolev direktiiv ei piira asutamistingimuste või lubade andmise kordade või deontoloogiliste käitumiskoodeksite või muude reguleeritud kutsealadele kehtestatud erireeglite, mille eesmärk on tagada kutsealade esindajate usaldusväärsuse kõrge tase, kohaldamist, mida liikmesriigid võivad vastavalt ühenduse õigusele kutsealade esindajatele kehtestada.

[…]“

20.

Selle direktiivi artikli 5 lõike 2 kohaselt on kaubandustava ebaaus, kui see on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega ja kui see seoses mingi tootega moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt selle keskmise tarbija majanduskäitumist, kes tootega kokku puutub või kellele see on suunatud, või tarbijarühma keskmise liikme majanduskäitumist, kui kaubandustava on suunatud teatud tarbijarühmale.

21.

Elektroonilise kaubanduse direktiivi põhjendused 7, 17, 18, 22, 32 ja 33 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

22.

Elektroonilise kaubanduse direktiivi eesmärk on vastavalt selle direktiivi artikli 1 lõikele 1 „kaasa aidata siseturu nõuetekohasele toimimisele, tagades infoühiskonna teenuste vaba liikumise liikmesriikide vahel“.

23.

Selle direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt direktiiv „ühtlustab […] teatavaid infoühiskonna teenuste kohta kehtivaid siseriiklikke õigusnorme, mis käsitlevad siseturgu, teenuseosutajate asutamist, kommertsteadaandeid, elektroonilisi lepinguid, vahendajate vastutust, tegevusjuhendeid, vaidluste kohtuvälist lahendamist, õiguskaitsevahendeid ja liikmesriikidevahelist koostööd“.

24.

Nimetatud direktiivi artikli 2 punktis a on viitega muudetud direktiivi 98/34 artikli 1 punktile 2 määratletud mõiste „infoühiskonna teenused“ tähenduses „iga teenus ehk kõik vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavad teenused“.

25.

Elektroonilise kaubanduse direktiivi artikli 2 punktis f on määratletud „kommertsteadaanne“ kui „igasugune teadaanne, mis on kavandatud otseselt või kaudselt edendama kaubanduse, tööstuse või käsitööga tegeleva või reguleeritud kutsealal tegutseva äriühingu, organisatsiooni või isiku kaupu, teenuseid või mainet“.

26.

Selle direktiivi artikli 2 punkt h, milles on määratletud „kooskõlastatud valdkond“, on sõnastatud järgmiselt:

„kooskõlastatud valdkond – liikmesriikide õigussüsteemides ette nähtud nõuded, mis kehtivad infoühiskonna teenuste osutajate või infoühiskonna teenuste kohta vaatamata sellele, kas nõuded on üldise iseloomuga või konkreetselt nende jaoks kavandatud.

[…]“

27.

Nimetatud direktiivi artiklis 3 on sätestatud:

„1.   Iga liikmesriik tagab, et infoühiskonna teenused, mida pakub tema territooriumil asuv teenuseosutaja, vastavad kõnealuses liikmesriigis kehtivatele kooskõlastatud valdkonna küsimusi puudutavatele siseriiklikele õigusnormidele.

2.   Liikmesriigid ei tohi kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust.

[…]

4.   Liikmesriigid võivad võtta meetmeid konkreetse infoühiskonna teenuse osas erandi tegemiseks lõikest 2, kui on täidetud järgmised tingimused:

[…]“

28.

Elektroonilise kaubanduse direktiivi artikli 8 „Reguleeritud kutsealad“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et kommertsteadaanne, mis moodustab reguleeritud kutseala liikme poolt pakutava infoühiskonna teenuse või on osa sellest, on lubatud tingimusel, et järgitakse kutsealaseid eeskirju, eeskätt neid, mis puudutavad kutseala sõltumatust, väärikust ja au, ametisaladust ja õiglast suhtumist klientidesse ning teistesse sama kutseala liikmetesse.“

29.

Oma esimese kuni kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt selgitust, kas niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu vastavalt 1958. aasta seaduse ja kuninga 1934. aasta määrusega ette nähtud õigusnormid võiva kuuluda ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse ja, kui jah, siis kas niisugused õigusnormid on selle direktiiviga vastuolus.

30.

Küsimus tekib, kuna ebaausate kaubandustavade direktiiviga on liikmesriikide eeskirjad ebaausate kaubandustavade kohta täielikult ühtlustatud ning liikmesriikidel ei ole seega lubatud säilitada või kehtestada oma õiguses rangemaid siseriiklikke eeskirju kui on direktiiviga kindlaks määratud, ja seda olenemata sellest, kas taotletakse tarbijakaitse kõrgema taseme saavutamist ( 12 ).

31.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ebaausate kaubandustavade direktiivile on iseloomulik väga lai kohaldamisala, kuna Euroopa Kohus on otsustanud, et see hõlmab „kõiki kaubandustavasid, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“ ( 13 ). Nimelt on mõiste „ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad“ selle direktiivi artikli 2 punktis d määratletud kui „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“ ( 14 ). Mõiste „toode“ omakorda tähistab nimetatud direktiivi artikli 2 punkti c kohaselt kõiki kaupu või teenuseid.

32.

Peale selle on liidu seadusandja ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 3 lõikes 1 selle direktiivi kohaldamisala positiivselt kindlaks määranud, nähes ette, et seda direktiivi kohaldatakse ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.

33.

Seega kohaldatakse ebaausate kaubandustavade direktiivi a priori kõikide ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingute suhtes, kõikide ettevõtlusvaldkondade puhul.

34.

Liidu seadusandja on aga sõnaselgelt ette näinud selle direktiivi kohaldamisele teatud piirangud.

35.

Ühelt poolt ei piira ebaausate kaubandustavade direktiiv selle artikli 3 lõike 3 kohaselt „tervisekaitse- ja ohutusnõudeid käsitlevate ühenduse või siseriiklike eeskirjade kohaldamist“ ( 15 ). Nii täpsustab liidu seadusandja selle direktiivi põhjenduses 9, et „liikmesriigid [saavad] tarbijate […] tervisekaitse eesmärgil oma territooriumil säilitada või kehtestada kaubandustavade piiranguid ja keelde […]“.

36.

Järelikult, kui ebaausate kaubandustavade direktiivi eesmärgiks on täielikult ühtlustada liikmesriikide õigusaktid, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid, jääb liikmesriikidele siiski vabadus võtta rangemaid meetmeid, reklaamivõtete suhtes, mis panevad kaalule tarbijate tervise. Sel juhul on need meetmed mõeldud huvide kaitseks, mis on ainult selle direktiivi põhjendustes 6 ja 8 ning artiklis 1 silmas peetud tarbijate majandushuvide kaitsest palju kaugemaleulatuvad.

37.

Ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi rakendamise ja kohaldamise suunistes ( 16 ) nagu ka oma esimeses aruandes selle direktiivi rakendamise kohta ( 17 ) rõhutab Euroopa Komisjon seetõttu, et kui liikmesriikide võetud meetmetega kaitstakse huve, mis ei ole majandushuvid, ei kuulu need meetmed selle direktiivi kohaldamisalasse. Komisjoni hinnangul ei sea nimetatud direktiiv seega kahtluse alla liikmesriikide õigust võtta tarbijate tervise kaitseks vastu rangemaid kaubandustavade reguleerimise eeskirju ( 18 ).

38.

Teiselt poolt on ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 3 lõikes 8 ette nähtud, et „[see direktiiv] ei piira […] deontoloogiliste käitumiskoodeksite või muude reguleeritud kutsealadele kehtestatud erireeglite, mille eesmärk on tagada kutsealade esindajate usaldusväärsuse kõrge tase, kohaldamist, mida liikmesriigid võivad vastavalt ühenduse õigusele kutsealade esindajatele kehtestada“.

39.

Järelikult võivad liikmesriigid ka vabalt vastu võtta rangemaid eeskirju tavade suhtes, mida rakendavad reguleeritud kutsealade esindajad, näiteks hambaravi alal, kus tegutseb käesoleval juhul huvitatud isik.

40.

Sellest tuleneb, et selleks, et kohaldada asjaomase toote suhtes ebaausate kaubandustavade direktiivi, peab see ühelt poolt vastama selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja teiselt poolt ei või liidu seadusandja olla selle toote suhtes kehtestanud ühtegi selle direktiivi artikli 3 lõigetes 3 ja 8 sõnaselgelt ette nähtud piirangutest.

41.

Ent kuigi on kindel, et põhikohtuasjas kõne all olev teenus on nimetatud direktiivi artikli 2 punkti d kohaselt ettevõtja kaubandustava tarbija suhtes, kuna tegu on hambaravireklaamiga, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaidlusaluste 1958. aasta seaduse ja kuninga 1934. aasta määruse sätete eesmärk on kaitsta vastavalt rahvatervist ja hambaarstiameti väärikust, nii et ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 3 lõigetes 3 ja 8 ette nähtud piirangud ei ole minu arvates kohaldatavad.

42.

Igasuguse hambaraviteenuste reklaami keeld, nagu on kehtestatud 1958. aasta seaduse artikliga 1, ja tagasihoidlikkuse nõuded, mis on kehtestatud kuninga 1934. aasta määruse artikliga 8d, on seega ennekõike ette nähtud pigem tervishoiu kui majandushuvides. Need aitavad, nagu märkis oma seisukohtades Belgia valitsus, kaitsta ametiväärikust, vältides, et teenuste kvaliteet, arstide ausus ja usaldus, mis peab valitsema hambaraviteenuse osutaja ja tema patsiendi vahel, kannataksid niisuguste reklaamivõtete tõttu, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille eesmärk on võita patsiente propaganda abil.

43.

Neid tegureid arvestades teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et ebaausate kaubandustavade direktiivi tuleb tõlgendada nii, et liidu seadusandja poolt selle direktiivi artikli 3 lõigetes 3 ja 8 sõnaselgelt ette nähtud piirangute tõttu ei ole see direktiiv kohaldatav niisuguse siseriikliku õigusnormi suhtes, nagu on kehtestatud 1958. aasta seaduse artikliga 1, millega on keelatud igasugune hambaraviteenuste reklaam, ega niisuguse siseriikliku õigusnormi suhtes, nagu on ette nähtud kuninga 1934. aasta määruse artikliga 8d, millega kehtestatakse tagasihoidlikkuse nõuded, millele peab vastama hambaravikabineti silt.

44.

Oma neljanda ja viienda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas niisugune siseriiklik õigusnorm nagu 1958. aasta seaduse artikkel 1, millega on keelatud igasugune hambaraviteenuste reklaam, kaasa arvatud elektrooniline, võib kuuluda elektroonilise kaubanduse direktiivi alla ja kui jah, siis kas see õigusnorm kujutab endast nimetatud direktiivi tähenduses elektroonilise kaubanduse teenuste osutamise vabaduse piirangut.

45.

Elektroonilise kaubanduse direktiivi eesmärk on kaasa aidata „infoühiskonna teenuste“ arendamisele ja kasutada siseturu pakutavaid võimalusi elektroonilises kaubanduses, ja seda selleks, et tugevdada majanduskasvu ja Euroopa ettevõtjate konkurentsivõimet ( 19 ).

46.

Nimetatud direktiiv hõlmab vaid elektroonilise kaubanduse teatud õiguslikke aspekte ( 20 ). Nagu Euroopa Kohus märkis oma 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuses eDate Advertising jt ( 21 ), ei näe see direktiiv tegelikult ette materiaalõiguse ühtlustamist, vaid määratleb „kooskõlastatud valdkonna“, mis puudutab nõudeid, mida peab teenuseosutaja täitma ( 22 ).

47.

Vastavalt elektroonilise kaubanduse direktiivi artikli 2 punktile h tähistab „kooskõlastatud valdkond“ kõiki liikmesriikide õigussüsteemides ette nähtud nõudeid, mida peab teenuseosutaja täitma ja mis puudutavad nii infoühiskonna teenuse alustamist kui ka selle teenuse osutamist, nagu nõudeid teenuseosutaja käitumise, teenuse kvaliteedi või sisu kohta, sealhulgas reklaamile ja lepingutele esitatavaid nõudeid, või nõudeid teenuseosutaja vastutuse kohta.

48.

Selle direktiivi artikli 2 punktis a on „infoühiskonna teenused“ määratletud kui „iga teenus ehk kõik vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavad teenused“ ( 23 ). Elektroonilise kaubanduse direktiivi põhjendusest 18 ja Euroopa Kohtu praktikast ( 24 ) tuleneb, et need teenused hõlmavad elektrooniliste andmetöötlus- ja -salvestusseadmete abil eemalt osutatavaid teenuseid ja laienevad ka teenustele, mille eest nende saajad ei maksa, nagu teenused, mis pakuvad on-line infot või kommertsteadaandeid ( 25 ).

49.

Käesoleval juhul kuulub hambaraviteenuste reklaam, mida L. Vanderborght tegi enda loodud veebisaidi vahendusel, minu arvates elektroonilise kaubanduse direktiivi kohaldamisalasse.

50.

Niisuguse reklaami puhul on tegemist mitte ainult on-line„kommertsteadaandega“ selle direktiivi artikli 2 punkti f tähenduses, vaid seda teeb ka reguleeritud kutseala esindaja, mis on liidu seadusandja poolt nimetatud direktiivi artikli 8 lõikega 1 sõnaselgelt lubatud. Selles õigusnormis nimelt on liidu seadusandja sätestanud põhimõtte, et liikmesriigid peavad tagama, et reguleeritud kutseala esindajad saavad teha internetis reklaami, tingimusel et nad järgivad kutsealaseid eeskirju.

51.

Järelikult võib siseriiklikku õigusnormi, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tõesti käsitleda liidu seadusandja poolt elektroonilise kaubanduse direktiivis ette nähtud õigusnormide seisukohast.

52.

Analüüsin nüüd selle direktiivi sisulisi sätteid.

53.

Ma arvan, et põhikohtuasjas kõne all oleva õigusnormi kooskõla liidu õigusega tuleb analüüsida nimetatud direktiivi artikli 3 lõiget 1 ja artikli 8 lõiget 1 silmas pidades.

54.

Elektroonilise kaubanduse direktiivi artikkel 3 „Siseturg“ on tegelikult selle direktiivi „nurgakivi“ ( 26 ).

55.

Nimetatud direktiivi artikli 3 lõikega 1 kehtestatakse põhimõte, et infoühiskonna teenustele kehtib selle liikmesriigi õiguskord, kus teenuseosutaja on asutatud ( 27 ).

56.

Nimelt kohustab see lõige liikmesriike järgima seda, et nende territooriumil asutatud teenuseosutaja pakutud infoühiskonna teenused vastavad nendes liikmesriikides kohaldatavaid ja „kooskõlastatud valdkonna“ alla kuuluvatele siseriiklikele sätetele. Liidu seadusandja on ette näinud, et niisugune mehhanism peab võimaldama infoühiskonna teenuste järelevalvet tegevuse lähtekohas, et kindlustada avalike huviobjektide tõhus kaitse ( 28 ).

57.

Oma 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuses eDate Advertising jt ( 29 ) tuvastas Euroopa Kohus niisiis elektroonilise kaubanduse direktiivis osutatud „kooskõlastatud valdkonda“ arvestades, et tsiviilõiguse valdkonda ja teenuseosutaja vastutust käsitlevatele eeskirjadele kohaldatakse teenuseosutaja asukohaliikmesriigi õiguskorda. Kuna liidu tasandil ühtlustatud sätted puuduvad, tunnistas Euroopa Kohus seega selle siseriikliku korra siduvust, millele seadusandja otsustas allutada teenuseosutajad ja need teenused ( 30 ).

58.

See arutluskäik on minu arvates analoogia alusel kohaldatav internetis tehtava kommertsteadaande kontekstis, kuna elektroonilise kaubanduse direktiivis osutatud „kooskõlastatud valdkond“ hõlmab – nagu on ette nähtud selle artikli 2 punkti h alapunkti i teises taandes – ka nõudeid teenuseosutaja käitumise, nagu ka kvaliteedi ja reklaami sisu kohta.

59.

Nendel tingimustel näib minu arvates, et selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 ette nähtud mehhanismiga on veebireklaami puhul ette kirjutatud, et kohaldatav on teenuseosutaja asukohaliikmesriigi materiaalõigus.

60.

Järelikult ei takista käesolevas kohtuasjas minu arvates miski kohaldamast Belgia õigust, kuna põhikohtuasjas kõne all olev teenus ei pärine mõnest teisest liikmesriigist kui Belgia Kuningriik, sest L. Vanderborght asub Belgia territooriumil.

61.

Meil ei ole tegu seega elektroonilise kaubanduse direktiivi artikli 3 lõikes 2 sätestatud juhuga ( 31 ).

62.

Kui see on täpsustatud, tuleb nüüd arvesse võtta liidu seadusandja poolt nimetatud direktiivi artikli 8 lõikes 1 sõnaselgelt kehtestatud eeskirju kommertsteadaannete kohta, mida teevad konkreetselt reguleeritud kutsealade esindajad.

63.

Selle õigusnormi esimesest osast tuleneb nimelt, et liikmesriigid on põhimõtteliselt kohustatud lubama reguleeritud kutseala liikmetel kasutada elektroonilise kaubanduse abil kommertsteadaandeid. Nagu rõhutab komisjon oma esimeses elektroonilise kaubanduse direktiivi rakendamise aruandes, tähendab see, et reguleeritud kutsealade esindajad võivad teavitada oma kliente veebisaitide vahendusel, mis – märgib ta – ei olnud varem teatud hulgas liikmesriikides võimalik ( 32 ).

64.

Sellest põhimõttest on siiski üks erand, mis seondub kutseala eetikakoodeksite järgimisega.

65.

Nimetatud õigusnormi teises osas nimelt lubab liidu seadusandja liikmesriikidel kehtestada erilisi piiranguid, et kindlustada kutsealaste eeskirjade „eeskätt“ kutseala sõltumatust, väärikust ja au, ametisaladust ja õiglast suhtumist klientidesse ning teistesse sama kutseala liikmetesse puudutavate eeskirjade järgimine. Selles mõttes näeme seega selgelt, et elektroonilise kaubanduse direktiiv vastavalt selle põhjendusele 33 „täiendab“ reguleeritud kutsealasid reguleerivat liikmesriikide õigust.

66.

Niisuguseid piiranguid lubades eristab liidu seadusandja teenuseid, mida osutavad reguleeritud kutseala liikmed, teenustest, mida pakuvad kõik teised teenuseosutajad, milles meditsiin, ravimimüük või veel õigusnõustamine ja notariaalaktide koostamine ei ole samasugune äri nagu kõik muu. Nende tegevusalade olemuse tõttu ei ole lubatud reklaam samadel tingimustel nagu mõne muu teenuseosutaja tehtav reklaam, kuna viimased võivad vabalt edendada oma teenuste osutamist igasuguste kommunikatsioonivahenditega, et innustada tarbijaid neid teenuseid kasutama.

67.

Neid piiranguid õigustavad põhjused ei ole ammendavad, nagu näitab elektroonilise kaubanduse direktiivi artikli 8 lõikes 1 määrsõna „eeskätt“ kasutamine. Ei ole aga kahtlust, et tervishoiukutsealade eeskirjade järgimine hõlmab rahvatervise ja eelkõige patsiendi tervise kaitset, mis on hambakirurgide ja -arstide esmane kohus, nagu tuleneb selle kutseala nagu ka arsti kutseala eetikakoodeksist ( 33 ). Siseriiklikku õigusakti, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb seega tõlgendada nii, et see aitab ilmselgelt tagada hambaarsti kutseala valitsevate eetikaeeskirjade järgimist. Keelates igasuguse hambaraviteenuste reklaami, püüab Belgia Kuningriik vältida, et ametiväärikust kahjustades kahjustatakse patsientide usaldust hambaarsti vastu ja et lõppkokkuvõttes ei seataks ohtu raviteenuste kvaliteeti patsientide tervise kahjuks. Sellega püütakse samuti vältida, et reklaami mõjul saaks kannatada hambaarstide usaldusväärsus ja et niisuguste võtetega, nagu kasutab L. Vanderborght, kes levitab oma veebisaidil patsientide ütlusi tema teenuste erinevuse kohta võrreldes teiste hambaarstide pakutavate raviteenustega, ei kahjustataks viimaste mainet.

68.

Belgia 1958. aasta seaduse artiklis 1 sätestatud piirangud võiva minu arvates seega olla elektroonilise kaubanduse direktiivi artikli 8 lõike 1 tähenduses õigustatud hambaarstikutse eetikaeeskirjade järgimisega seotud põhjustel.

69.

Neid tegureid arvestades olen seisukohal, et elektroonilise kaubanduse direktiiv ja konkreetselt selle artikli 3 lõiget 1 ja artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, nagu on kehtestatud 1958. aasta seaduse artikliga 1, millega on hambaraviteenuste osutajatel keelatud vaba elukutse esindajana või hambaravikabineti kaudu oma teenuseid internetis mis tahes viisil reklaamida, kuna selle õigusnormiga püütakse kindlustada kutsealaste eeskirjade järgimine ja seda kohaldatakse riigi territooriumil asutatud teenuseosutajale.

70.

Nüüd tuleb nimetatud õigusnormi kooskõla liidu õigusega hinnata esmase õiguse seisukohast.

71.

Kuuenda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas ELTL artikleid 49 ja 56 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusakt, millega on keelatud hambaraviteenuste osutajatel vaba elukutse esindajana või hambaravikabineti vahendusel oma teenuseid mis tahes viisil üldsusele otseselt või kaudselt reklaamida.

72.

Nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, kuuluvad meditsiiniala ja meditsiiniga seotud tegevusalad, eelkõige hambaravialane tegevus seega liikumisvabadust tagavate asutamislepingu sätete kohaldamisalasse ( 34 ).

73.

Ent väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole need sätted kohaldatavad olukordadele, mille kõik asjakohased elemendid on ainult ühe liikmesriigi sisesed ( 35 ). Asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevate asutamislepingu sätete kohaldamise tingimuseks on seega välismaise elemendi olemasolu.

74.

Käesolevas kohtuasjas on tõsi, et L. Vanderborght tegutseb oma tegevusalal Belgias, kus on tema asukoht, ja seal on tema suhtes algatatud süüteomenetlus. Süüteomenetlus algatati mitte ainult seepärast, et huvitatud isik paigutas oma kabineti sissekäigu juurde tunnusmärgi, mis ei vasta liikmesriigi õigusaktiga kehtestatud tagasihoidlikkuse nõuetele, vaid ka seepärast, et ta tegi reklaami kohalikus ajalehes ja oma veebisaidi vahendusel.

75.

Ent vastupidi I. Doulamisele kohtuasjas, milles tehti 13. märtsi 2008. aasta kohtuotsus Doulamis (C‑446/05, EU:C:2008:157), kes oli ainult avaldanud reklaamkuulutusi riigisiseses paberkandjal infokataloogis, tegi L. Vanderborght reklaami vahendi abil, mis oma olemuselt ei tunne piire.

76.

Oma 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuses eDate Advertising jt ( 36 ) veebisaidil avaldatud teabesisuga isikuõiguste väidetava rikkumise kohta tunnustas Euroopa Kohus, et „veebisaidil mingi teabesisu avaldamine erineb sellise meediaväljaande nagu trükise territoriaalsest levitamisest, kuna esimesega taotletakse põhimõtteliselt selle teabesisu kättesaadavust kõikjal. Seda sisu võib kohe näha määramatu arv internetikasutajaid kõikjal maailmas, sõltumata selle levitaja tahtest, et nimetatud sisu vaadataks väljaspool asukohajärgset liikmesriiki“ ( 37 ). Euroopa Kohus järeldas sellest, et „näib, et internet vähendab levitamisega seotud kriteeriumi kasulikkust, kuna internetis avaldatud teabesisu levitamise ulatus on põhimõtteliselt ülemaailmne“ ( 38 ).

77.

Interneti kontekstis piisab elektroonilisest ärireklaamist, mida L. Vanderborght tegi, minu arvates selleks, et välismaise elemendi olemasolu kriteerium oleks täidetud, kuna see reklaam võib jõuda üldsuseni ja järelikult äratada huvitatud isiku asukohaliikmesriigist erinevas liikmesriigis asuvate patsientide huvi.

78.

Euroopa Kohus on muide möönnud, et selleks välismaiseks elemendiks võib olla mitte ainult teenuseosutaja ise, vaid ka sihtrühm. Nii järeldas ta oma 11. juuni 2015. aasta kohtuotsuses Berlington Hungary jt, ( 39 ) et esineb piiriülene huvi, kuna osa mänguautomaate käitavate äriühingute klientidest olid Ungaris puhkust veetvad liidu kodanikud, täpsustades seega, et „ühes liikmesriigis asuva teenuseosutaja poolt teises liikmesriigis asuvale teenuse saajale teenuse osutamine, ise teise riiki minemata, on ELTL artikli 56 mõttes piiriülene teenuse osutamine“ ( 40 ).

79.

Neid tegureid arvestades olen ma seepärast seisukohal, et põhikohtuasja vaidluses esineb piisavaid liidu õigusega seose elemente, mis võimaldavad seeläbi Euroopa Kohtul hinnata põhikohtuasjas kõne all oleva siseriikliku õigusakti kooskõla ELi toimimise lepinguga tagatud liikumisvabadustega.

80.

Kõigepealt tuleb analüüsida, kas põhikohtuasjas kõne all olevat siseriiklikku õigusakti tuleb analüüsida asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse seisukohast.

81.

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb nimelt, et kui siseriiklik meede puudutab samal ajal kahte asutamislepinguga tagatud põhivabadust, siis hindab Euroopa Kohus seda meedet põhimõtteliselt üksnes seoses ühega neist kahest vabadusest, kui on ilme, et põhikohtuasja asjaolusid arvesse võttes on üks neist vabadustest teise suhtes täiesti teisejärgulise tähendusega ja neid on võimalik käsitleda koos ( 41 ).

82.

Minu arvates ongi see käesoleval juhul nii. Käesolevas kohtuasjas kaldun ma nimelt arvama, et raskuskese on rohkem teenuste osutamise vabadusel ja on seda arvestades eesmärki, mida L. Vanderborght taotles reklaamiga, mida ta tegi mitte ainult kohalikes ajalehtedes, vaid ka veebisaiti avades. Niisuguse reklaamiga soovib ta võita uusi kliente, olgu need siis tema asukohaliikmesriigis või muus liikmesriigis ( 42 ).

83.

Kuigi niisugune keeld, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib puudutada ka asutamisvabadust, kuna see võib olla teises liikmesriigis asutatud kutseala esindajatele tõsiseks takistuseks hambaravi pakkumise turule tulemiseks ja järelikult oma tegevusalal tegutsemiseks ( 43 ), näib see vabadus siin teenuste osutamise vabadusega võrreldes teisejärguline ja seda võib viimasega koos vaadelda.

84.

Nendel tingimustel teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku analüüsida põhikohtuasjas kõne all oleva siseriikliku õigusnormi kooskõla ELTL artikli 56 seisukohast.

85.

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale loetakse ELTL artikli 56 tähenduses teenuste osutamise vabaduse piiranguteks kõiki meetmeid, mis keelavad või takistavad selle vabaduse kasutamist või muudavad selle vähem huvipakkuvaks ( 44 ).

86.

Nende meetmete hulka kuuluvad meetmed, mis ühetaoliselt kohaldatavana piiravad liikmesriigi territooriumil asutatud teenuseosutajate õigust pakkuda teenuseid potentsiaalsetele teistes liikmesriikides asuvatele huvitatud isikutele.

87.

Oma 10. mai 1995. aasta kohtuotsuses Alpine Investments ( 45 ) otsustas Euroopa Kohus, et liikmesriigi õigusnorm, millega oli oma territooriumil asutatud ettevõtjal keelatud võtta telefonitsi ühendust teistes liikmesriikides asutatud eraõiguslike isikutega neile erinevate finantsteenuste pakkumiseks, võib olla teenuste osutamise vabaduse piirang. Euroopa Kohus otsustas kõigepealt, et asjaolu, et need teenused on lihtsalt pakkumised, mille teeb ühes liikmesriigis asutatud teenuseosutaja teises liikmesriigis asutatud sihtrühmale, kes ei ole veel kindlaks määratud, ei takista ELTL artikli 56 kohaldamist. Euroopa Kohtu hinnangul muutuks nimelt teenuste osutamise vabadus näiliseks, kui teenuste pakkumist saaks liikmesriikide õigusnormidega vabalt takistada ( 46 ). Euroopa Kohus otsustas seejärel, et kuna niisugune keeld jätab asjaomased ettevõtjad ilma kiirest ja otsesest reklaamiviisist ja teistes liikmesriikides asuvate potentsiaalsete klientidega ühenduse võtmise võimalusest, piirab see ELTL artikliga 56 tagatud vabadust, ja seda isegi kui kõnealuse keelu on kehtestanud liikmesriik, kus teenuseosutaja on asutatud. Euroopa Kohus tuletab seega meelde oma väljakujunenud kohtupraktikat. Ettevõtja võib tugineda teenuste osutamise vabadusele oma asukohariigi vastu, kui ta osutab teenuseid teises liikmesriigis asuvatele teenusesaajatele ( 47 ).

88.

See arutluskäik on minu arvates ülekantav siseriiklikule õigusnormile, nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega on keelatud igasugune hambaraviteenuste reklaam.

89.

Näib, et reklaam ( 48 ) ajakirjanduse või interneti teel on tõepoolest peamine vahend, mis võimaldab igas suuruses majandustegevuses osalejatel ennast tutvustada ja tarbijaid oma pakutavatest teenustest teavitada. Sellel on seega määrav roll teenuseosutaja võimaluses oma klientuuri suurendada. Selles suhtes on veebireklaam tänapäeval äärmiselt tõhus teabevahend, mis võib jõuda väga laia üldsuseni ja pakkuda huvi teistes liikmesriikides asuvatele klientidele. Reklaam soodustab ka konkurentsi, kuna see on vahend, mille abil püüavad majandustegevuses osalejad tarbijaid veenda kasutama pigem enda kui oma konkurentide teenuseid. Lõpuks, nagu komisjon oma esimeses elektroonilise kaubanduse direktiivi rakendamise aruandes rõhutas, on veebireklaam paljudele infoühiskonna teenuste osutajatele üks olulisemaid tuluallikaid ( 49 ).

90.

Igasuguse reklaami keeld, nagu on 1958. aasta seadusega ette nähtud hambaravi valdkonnas, jätab seega sellise kutseala asjatundja nagu L. Vanderborght ilma tõhusast teabevahendist oma teenuste tutvustamiseks potentsiaalsele teistes liikmesriikides asuvale klientuurile. See keeld võib seega tõepoolest takistada hambaravi pakkumist teistes liikmesriikides asuvatele patsientidele. Peale selle, nagu ma rõhutasin oma ettepanekus kohtuasjas Doulamis (C‑446/05, EU:C:2007:701), ei luba niisugune reklaami kord teistes liikmesriikides peale Belgia asutatud reklaamipakkujatel pakkuda oma teenuseid selles liikmesriigis asuvatele spetsialistidele ja keelab ka nendel spetsialistidel kasutada niisuguste teenuseosutajate teenuseid ( 50 ).

91.

Nendel tingimustel näib mulle, et niisugune keeld on seega tõepoolest ELTL artikliga 56 garanteeritud vabaduse piirang.

92.

Nüüd tuleks analüüsida, kas see piirang võib olla õigustatud.

93.

Kohtuasjas, milles tehti 13. märtsi 2008. aasta kohtuotsus Doulamis (C‑446/05, EU:C:2008:157), põhjendas Belgia valitsus, miks kehtestati hambaraviteenuste osutajatele igasuguse reklaami keeld. Nimetatud valitsuse sõnul on propaganda abil patsientide võitmiseks mõeldud reklaamitavad rahvatervise ja ametiväärikuse kaitse nõuetega ühitamatud. Sellised tavad võivad tema arvates nimelt kahjustada hambaraviteenuste osutaja ja patsiendi vahelist usaldust ning hambaravi praktiseerijate kvaliteeti ja ausust.

94.

Ma arvan, et liikmesriikidel on õigus keelata hambaraviteenuste osutajatel oma teenuste reklaamimine üldsusele tingimusel, et see piirang piirdub tõepoolest teenuste müügi edendamisega. Selles hinnangus tuginen ma järgmistele põhjendustele.

95.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib liikumisvabaduse kasutamise piirang olla õigustatud, kui on täidetud neli tingimust, nimelt: et seda piirangut kohaldatakse mittediskrimineerivalt; see peab olema õigustatud ülekaaluka üldise huvi põhjusel; see peab olema taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ja see ei tohi minna kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik, arvestades et niisugune õigusakt on Euroopa Kohtu hinnangul selle eesmärgi saavutamiseks sobiv üksnes juhul, kui see vastab tõepoolest huvile saavutada see eesmärk ühtselt ja süstemaatiliselt ( 51 ).

96.

Esimene nendest tingimustest on täidetud, sest põhikohtuasjas kõne all olevat reklaamikorda kohaldatakse asukohaliikmesriigist olenemata kõikidele teenuseosutajatele, kellele see on suunatud.

97.

Samuti ei ole kahtlust, et ka teine tingimus on täidetud.

98.

Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et inimeste tervise ja elu kaitse ning tarbijate kaitse on eesmärgid, mida võib pidada ülekaalukate üldiste huvidega seotud vajadusteks, mis võivad teenuste osutamise vabaduse piirangut õigustada ( 52 ). Euroopa Kohus lisab selle kohta muu hulgas, et inimeste elu ja tervis on aluslepinguga kaitstud hüvede ja huvide hulgas esikohal, ( 53 ) nähes ette liikumisvabaduste piiramise keelust võimalikud erandid.

99.

Kolmas kohtupraktikas nõutav tingimus on minu arvates samuti täidetud.

100.

Ei ole nimelt kahtlust, et üldsuse teavitamine tervishoiuvaldkonnas peab toimuma objektiivsetest allikatest lähtuvalt ja et teenuseosutajate endi tehtav reklaam ei vasta tingimata sellele objektiivsuse tingimusele. Nendel tingimustel on teenuseosutajatele pandud keeld mis tahes viisil oma teenuseid üldsusele reklaamida kindlasti sobiv selleks, et takistada neil teha propagandat, mis võiks kahjustada usaldust, mis on patsientidel hambaarsti vastu, kahjustades nende ametiväärikust ja ohustades nii raviteenuste kvaliteeti.

101.

Käesoleva kohtuasja põhiküsimus on seega tegelikult, kas niisugune keeld ei ole nende eesmärkide suhtes ebaproportsionaalne ehk teisisõnu, kas neid eesmärke saaks sama tulemuslikult saavutada ka vähem piiravate meetmetega ( 54 ).

102.

Niisuguse õigusakti olemasolu sunnib meid seega analüüsima, kas rahvatervise kaitse ja ametiväärikuse kaitse võivad õigustada hambaraviteenuste osutajatele pandud keeldu teha reklaami samadel tingimustel nagu mis tahes teised teenuseosutajad, see tähendab edendada oma teenuste osutamist kõikide kommunikatsioonivahenditega, selleks et innustada tarbijaid nende teenuseid kasutama. Küsimus on ka selles, kas need põhjendused võivad õigustada üldsusele mõeldud igasugusel kujul reklaami keeldu.

103.

Samadel põhjustel, nagu on esitatud minu ettepanekus kohtuasjas Doulamis (C‑446/05, EU:C:2007:701), leian ma, et rahvatervise kaitse võib õigustada igasuguse üldsusele huvi pakkuva või innustava suhtlemisvormi keeldu ja seda järgmistel põhjustel.

104.

Esiteks ei ole raviteenuste osutamine võrdväärne muude teenuste osutamisega. Need teenused mõjutavad teenusekasutaja füüsilist puutumatust ja vaimset tasakaalu. Peale selle kasutab patsient neid tungivast vajadusest, milleks on oma tervise taastamine ja vajaduse korral ka elu kaitse. Nende vajaduste olulisust arvestades ei ole patsiendil, kui tal tuleb otsustada raviteenuste kasutamise üle, samasugust valikuvabadust, mis tal on teiste teenuste kasutamisel. Kui patsient kasutab raviteenuseid, siis ei rahulda ta soovi, vaid vajadust.

105.

Teiseks on hambaravi, nagu kogu tervishoid, üks neid valdkondi, kus teenuseosutaja ja -kasutaja vahelise „teabe asümmeetria“ – nagu väljendub komisjon oma eespool viidatud aruandes konkurentsi kohta kutseteenuste sektoris ( 55 ) – tase on minu arvates kõige kõrgem. See tähendab, et teenuseosutajal on oma tegevusalal palju suurem pädevus kui teenusekasutajal, nii et viimane ei ole võimeline ostetava teenuse kvaliteeti tegelikult hindama.

106.

Arvestades pädevusetaseme asümmeetriat ja raviteenuste kasutamise otsuse tähtsust patsiendi jaoks, leian ma, et patsiendi ja tervishoiuspetsialisti usaldussuhe on põhiline. Teisisõnu peab patsient olema veendunud, et kui arst annab talle nõu või soovitab kasutada raviteenuseid, lähtub see nõuanne või soovitus üksnes tema tervise kaitsest, mitte kasumist.

107.

Seetõttu arvan ma, et see usaldussuhe oleks kindlasti ohus, kui hambaraviteenuste osutajatel oleks lubatud oma teenuste edendamiseks neid üldsusele reklaamida. Sellisel juhul oleks õigustatud patsiendi kartus, et kui arst annab talle nõu või soovitab tal kasutada raviteenuseid, on see nõuanne või soovitus kas või osaliselt ajendatud arsti majanduslikust huvist. Patsient võiks siis kahelda selle nõuande või soovituse väärtuses ja nii oma tervisliku seisundi ohtu seada, keeldudes soovitatud teenusest või sellega mitte nõustudes.

108.

Hinna äranäitamisel on iseenesest juba oma ohud. Ei saa välistada, et kutseala asjatundjatel tekib kiusatus konkureerida omavahel teenuste hindades, mille tulemuseks võib olla, kui mitte hambatehnilise töö enda, siis igal juhul näiteks implantaadi kvaliteedi halvenemine, mida patsient ei ole tehniliselt võimeline hindama.

109.

Järelikult olen ma seisukohal, et rahvatervise kaitse võib nõuetekohaselt õigustada hambaraviteenuste osutajatele kehtestatud keeldu oma teenuseid nende edendamiseks üldsusele reklaamida.

110.

Kuivõrd liidu seadusandja ei ole hambaravireklaami kohta vastu võtnud ühiseid või ühtlustatud eeskirju, on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et on iga liikmesriigi otsustada, millisel tasemel rahvatervise kaitset ta vajalikuks peab ja kuidas seda saavutada. Kuna see võib olla liikmesriigiti erinev, on Euroopa Kohus seisukohal, et liikmesriikidele tuleb jätta kaalutlusruum ( 56 ).

111.

Mõistagi peavad liikmesriigid seda õigust kasutades tagama võetavate meetmete proportsionaalsuse ja vajalikkuse ( 57 ).

112.

Käesoleval juhul ei ole 1958. aasta seaduse artiklis 1 ette nähtud keeld minu arvates ELTL artikliga 56 vastuolus. Arvestades põhikohtuasjas kõne all olevate teenuste eripära, hambaraviteenuste kasutamise või kasutamata jätmise otsuse ja selle usaldussuhte olulisust patsiendi jaoks, mis peab tingimata säilima hambaraviteenuse osutaja ja patsiendi vahel, näib see keeld mulle täiesti loogiline.

113.

Ühelt poolt väljendub tervishoiualaste nõuete tase eelkõige asjaolus, et tervishoiuerialad on liikmesriikides traditsiooniliselt olnud väga rangelt reguleeritud. Sellisest rangest reguleerimisest ajendatult võttiski liidu seadusandja sel tegevusalal vastu esimesed sektoridirektiivid nendel elukutsetel töötamiseks vajalike diplomite tunnustamise ja nende diplomite saamiseks nõutava väljaõppe ühtlustamise kohta ( 58 ).

114.

Teiselt poolt puudutab patsienti raviteenuste osutajaga siduv suhe teenuseid, mille puhul on kvaliteedinõue ilmselgelt kõrgem kui teistel tegevusaladel. Tervishoid on seega valdkond, kus spetsialistide vabale liikumisele on seatud olulisi tõkkeid ja kus vastastikune tunnustamine on nõudnud liidu seadusandjalt väga ulatuslikku ühtlustamist.

115.

Belgia 1958. aasta seaduse artiklis 1 ette nähtud keeld ei või aga olla piiramatu.

116.

Hambaraviteenuste osutajatel, nagu ka teistel tervishoiuerialade spetsialistidel on oma erialal tegutsemiseks vaja, et üldsus oleks nende olemasolust teadlik. See eeldab, et üldsus saab teada füüsilisest või juriidilisest isikust teenuseosutaja nime; teenused, mida tal on õigus osutada, tegevuskoha, vastuvõtuajad ning kontaktandmed, näiteks telefoni- ja faksinumbrid või veebiaadressi.

117.

Üldsuse juurdepääs sellisele objektiivsele teabele on seega tervishoiuspetsialistide liikumisvabaduse kasutamiseks vajalik. See on kooskõlas ka rahvatervise parema kaitsega, soodustades patsientide liikumist liidus. Euroopa Kohtu praktika areng alates eespool viidatud 28. aprilli 1998. aasta kohtuotsustest Decker ( 59 ) ja Kohll ( 60 ) näitab, et patsiendid soovivad üha enam end ravida lasta teistes liikmesriikides ( 61 ). See tendents on tingitud erinevatest asjaoludest. Nii võib see tulla sellest, et patsiendid soovivad saada teenuseid soodsamalt või teenuseid, mida nende elukohariigis ei pakuta või saada ravi kiiremini kui oma elukohariigis. Kuivõrd selline patsientide liikumine võimaldab neile ravile paremat juurdepääsu kui oma liikmesriigis, aitab see samuti kaasa rahvatervise kaitsele.

118.

Siseriiklik seadus, mis keelab hambaraviteenuste osutajatel otseselt või kaudselt reklaamida oma teenuseid üldsusele, ei või minna nii kaugele, et neil on keelatud lihtsalt avaldada, ilma et see oleks kuidagi köitev või innustav, telefonikataloogis või muudes üldsusele kättesaadavates teabevahendites andmeid, mis annavad teada nende tegutsemisest kutsealal, näiteks nime, tegevusalasid, millega neil on õigus tegeleda, tegevuskohta, tööaegu ja kontaktandmeid.

119.

Belgia 1958. aasta seaduse artikli 1 ja kuninga 1934. aasta määruse artikli 8d sõnastust arvestades see minu arvates nii ei ole.

120.

Igal juhul on liikmesriigi kohtu otsustada, kas käesoleval juhul väljuvad nendest piiridest reklaamkuulutused, mille L. Vanderborght avaldas kohalikes ajalehtedes ja oma veebisaidil, arvestades eelkõige nende kuulutuste esitusviisi, „enne ja pärast“ fotode lisamist ja patsientide ütluste äratoomist teenuste erinevuse kohta võrreldes teiste hambaarstide pakutavate raviteenustega.

121.

Neid põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et siseriiklik õigusnorm, nagu on kehtestatud 1958. aasta seaduse artikliga 1, mis keelab hambaraviteenuste osutajatel vaba elukutse esindajana või hambaravikabineti vahendusel oma teenuseid üldsusele mis tahes viisil otseselt või kaudselt reklaamida, on ELTL artiklite 49 ja 56 tähenduses asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piiramine.

122.

Selline piirang on rahvatervise kaitse seisukohast õigustatud, kuivõrd kõnesolev siseriiklik õigusakt ei keela teenuseosutajatel lihtsalt avaldada, ilma et see oleks kuidagi köitev või innustav, telefonikataloogis või muudes üldsusele kättesaadavates teabevahendites andmeid, mis annavad teada oma kutsealal tegutsemisest, näiteks oma nime, tegevusalasid, millega neil on õigus tegeleda, tegevuskohta, tööaegu ja kontaktandmeid.

123.

Esitatud põhjendusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Nederlandstalige rechtbank van eerste aanleg Brusselile (Brüsseli hollandikeelne esimese astme kohus, Belgia) järgmiselt: